Nädala mõte

„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!“ (Fl 4:4–5).

Rõõm on üks inimeseks olemise põhivajadusi ja rõõmuta olek sügavamaid kurbloolusi. Nagu kevadine lumekattest vabanenud maapind vajab soojendavat päikest, et temas tärkaks elu ja puhkeks õitsele, vajab inimenegi täisväärtuslikuks elamiseks rõõmu, valgust ja soojust. Sellist rõõmu võime leida perekonnas, abielus, sõpruses, töösuhetes: ei ole kohutavamat kui rõõmutu elu, mis sarnaneb pigem orjusega. Eelkõige aga juhib pühakiri meid kõige suuremale ja ehtsamale rõõmu allikale Jeesuses Kristuses.

Uue Testamendi sõna „rõõm“ (haris) tõlgendamisel ei saa esineda palju lahknevusi. See tähendab alati midagi õnnestavat, kaasakiskuvat, vaimustavat, juubeldama panevat, kõikidest muredest ning kitsikustest vaba oleku tunnet, mida elatakse läbi seoses Jeesusega, kes kingib meile uue elu. Kuhu iganes Jumala armastuse uuendavad jõud on tunginud, seal puhkeb midagi kevadetaolist. Elu, mis uuendatud jumalaosadusest võrsub, ei saagi olla teistsugune kui särav sellest sisemisest rõõmust, mis varahommikuse päikesena kuldab meie palet. Juba Jeesuse Kristuse olemasolu tõsiasi ise sisaldab endas midagi erakorraliselt rõõmustama panevat ja evangeelium kui „hea sõnum“ on oma olemuselt tõeline rõõmusõnum – jumalik vabastamiskuulutus inimesele pääsemiseks „patu, surma ja kuradi meelevalla“ alt, nagu väljendab Martin Luther. See on kutse rõõmule, milles endas peitub juba osa temas pakutavast rõõmust ning mis toob kaasa suure vabanemise juba meie maises elus.

Üksikasjalikumalt vaadeldes on kristliku rõõmu kandvamaid motiive jumalariigi lähedalolek ja inimeste osalemisvõimalus selles peituvaist jumalikest eluvõimalusist, mis on meile avatud Jeesuse Kristuse läbi. Jumalariik ise on tõeline ja täiuslik rõõmuriik, mida võrreldakse pulma- ja võõruspeoga, kus valitseb pidulik ning õilsalt üllas meeleolu, mida ei suuda enam häirida maises elus muret ja kurvastust tekitavad asjaolud. „Ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:4). Jeesus on toonud meie ellu taevaliku rõõmu eelmaitse, millest piisab, et hajutada mure ja kurvastuse, leina ning ahastuse arglikud varjud. „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks“ (Jh 15:11). Jumalariiki minek tähendab minekut oma Issanda rõõmupeole (Mt 25:21) ja osasaamist jumalosaduse lõpliku taastamise rõõmust. „Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal“ (Rm 13:12). Seda rõõmu võib võrrelda meeleoluga, mida tuntakse pärast pimedat ja painajalikku ööd koidu särama lüües.

Teiseks iseloomulikuks jooneks on rõõm päästmisest ja pääsemisest. See on kõigepealt rõõm taevas, mis tõuseb „Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab“ (Lk 15:10) ja on hõiskesignaaliks igaühe puhul, kes on kinni hakanud Jumala päästearmust Jeesuses Kristuses. See taevane rõõm on ühtlasi päästetule tema rõõmu tõeliseks allikaks. Veel kohisevad tema ümber hukutavad lained ja ähvardavad põhjakiskuvad keerised, kuid nüüd ta tohib ujuda ka vastuvoolu, vaadata rõõmsa lootusega kaldale, kus teda ootab Päästja ja Lunastaja. Muidugi ei ole see veel rõõm täielikust kojujõudmisest, küll aga rõõm eesmärgikindlast teeleasumisest. Rõõmuandega Jumal ennetab seda, mida Ta ükskord lõplikult koju saabunule on valmistanud ja millega Ta siis teda üllatab. Rõõmus ulatuvad meisse igavese elu ja õndsuse eelkõlad, mis teevad selle suurimaks kõigest muust rõõmustamisest. See on koju tõttaja rõõmustamine, kes kohtub talle poolele teele vastu tõtanud Isaga – nagu juhtus Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Lk 15:20). Pangem tähele: mitte poja rõõm ei vallutanud Isa, vaid Isa rõõm nakatas poja, kandus temale üle! See on tõeliselt jällenägemisrõõm, mis oma jumalikus täiuses avaneb alles siis, kui sammud lähevad üle kodukünnise, mis aga tõuseb seda reljeefsemalt esile, mida rängem on olnud kodutu vangipõli.

Inimese poolt vaadatuna võib iseloomustada päästmisrõõmu tervekssaamise rõõmuna. Vahest hakkame me alles nüüd mõistma, mis oli meie elus rõõmutuse põhjuseks: me otsisime rõõmu sealt, kus seda polnud, kerjasime seda neilt, kellel polnud seda anda – maailmast, omaenda tarkusest. Rõõmu kerjates kogusime kurbust, mõtet otsides suubusime mõttetusse. Rõõmutus teeb inimese sapiseks, sigitab temasse tuska, aheldab iseenda külge ja isoleerib kaasinimesest. Rõõmutus on ilmalikustumise tagajärg, kus rõõmu puudust püütakse asendada lõbu erinevate vormidega, mis on suunatud tungiimpulsside rahuldamisele, minetades tõsiduse ja sügavuse. Lõbutseja ei oskagi enam rõõmu tunda! Jeesus ravib rõõmutuid tõbiseid radikaalse meetodiga, kuulutades neile pattude andeksandmist ja juhtides neid seeläbi elu suurimale rõõmulättele Jumalas – lättele, mis purskub väljapoole.

Avatudolek rõõmu vastuvõtmisele on ühtlasi avatus selle edasiandmisele. Rõõmu tulvil süda ei saa vaikida, tema rõõm aina kasvab selle jagamisest kellegi teisega, et temagi saaks kuulda, mida Kristus tänapäevalgi teeb. Miski peale rõõmu ei vii meid nii siirale jagamisele ja miski peale selle ei kujunda nii kindlat silda inimeste vahel kui just taoline rõõm. Sellisest rõõmust on kirgastatud ka Pauluse apostlik „rõõmukiri“ filiplastele. „Kui Kristust kuulutatakse igal kombel /---/ siis selle üle ma rõõmustan“ (Fl 1:18). Ikka ja jälle tungib sellest esile rõõm ning manitsus rõõmule: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!““ Need sõnad on kirjutatud vangipõlvest ja tunnistavad, et autori rõõmu ei ole röövinud välised raskused, mida vaevalt on keegi tundnud sellisel hulgal kui tema. „Siiski ma rõõmutsen ja olen rõõmus ühes teiega /---/ ja olge ka teie rõõmsad ja rõõmutsege ühes minuga“ (Fl 2:17j). Miski ei suuda lämmatada seda jumalikku rõõmu, mis elab kristlaste sügavamas olemuses, nii et nad on küll „kui kurvad, aga ikka rõõmsad“ (2Kr 6:10).

Kokkuvõtteks võib öelda, et „kristlus on rõõmureligioon“, kirjutab ELMAR SALUMAA. „Rõõm on spetsiifiliselt kristlik, on koos armastusega kristluse eriomane aare.“ * Sest rõõmu allikaks on Jumala lähedus Jeesuses Kristuses, pääsemine patust ja surmast ning tervekssaamine, mida saadab kojujõudmise tunne ja jällenägemise rõõm. Uuemal ajal on ka juudid kinnitanud, et nende usule on iseloomulik tohutu rõõm Jumalast, ja küllap on seda rõõmu aimatud ka mujal, kuid kristlik rõõm on iseäralikult eriline – see leiab igal aastal üleilmset kajastamist jõulude aegu sõnumiga Jumala inimesekssaamisest.

Rõõmsat advendiaja lõppu!

*

* Elmar Salumaa „Evangeelse eetika alused“. 2003: lk 138.

„Valmistage Issandale teed“ (Js 30:3a).

Valmistada Issandale teed? Kuidas seda võiks teha? Kuidas meie võiksime midagi sellist? Meie ja teevalmistajad? Kas pole see midagi niisama võimatut kui Jeesuse soov, et me saaksime täiuslikuks? Meie oma kompleksidega, katkiste hingedega kesk julma olelusvõitlust ... ja täiuslikud? Kas pole latt liiga kõrgele seatud?

Aga äkki on see siiski võimalik? Jumal ei tee ju meiega nalja! Tema ei aseta kellegi ette kolme kinga ega käsi neid korraga jalga panna – Ta teab, mitu jalga meil on. Tema teab, mida me suudame, milleks me oleme võimelised. Tema tunneb meid. Ta teab, et igaüks meist võib olla teevalmistaja.

Valmistada Temale teed – Temale, kes on teel meie juurde. Ärge iial unustage, et Talle kõlbas kord ka loomasõim. Seal, kus kõik paremad paigad olid suletud, seal, kus riivide ja tabadega olid kindlalt kinni kõikide kaunite hoonete uksed, leidis Tulija koha sõimes.

Seega – tasuks proovida! Ka meil oleks mõtet näha vaeva.

„Kummaline,“ ütles hiljuti üks luterlane, „ma kulutan oma raha tühja-tähja peale, ostan kokku mittevajalikku, ja siis toon oma viimased veeringud – oma napi ülejäägi – sinna, kust ma oma elus kõige rohkem olen abi saanud – kirikusse.“

„Kummaline,“ väidan mina, „et paljud kindlustavad oma homset päeva ja pensionipõlve, teevad kõik, et kindlustada oma lastele paremat äraelamist siin, aga nii lõpmata vähe kannavad hoolt iseendi ja oma armsate hingede eest ja muretsevad selle pärast, et meil võiks olla igavene elu.“

Valmistage Issandale teed, et Ta jõuaks teieni ja teie armsateni!

Ärge lakake tegemast head, parandamast oma katkiseid suhteid. Ärge pidage liiga suureks ühtegi tööd ega vaeva, mis võiks teid viia ligemale Jumalale ja valmistada Talle teed teieni ja teie armsateni. Ärge lükake andekspalumist olematusse homsesse, patust loobumist mägede taha.

Mida me teame oma homsest?

Tänane päev on kingitus ja imeline võimalus! Võimalus patukahetsuseks. Võimalus halvast loobumiseks. Võimalus muuta kellegi elu kergemaks. Võimalus teha Tema tulek meieni kergemaks.

Valmistage Temale teed, et Ta võiks jõuda meie armsateni: meie laste ja lastelasteni, meie ristilasteni, meie sugulaste ja sõpradeni, meie töö- või koolikaaslasteni.

Igaühel meist on võimalik olla teevalmistaja. Jumal ootab meilt, et leiaksime oma koha sellel teel, mis viib pärale ja mida mööda tuleb meile vastu Kristus.

Issand, me täname Sind, et Sina oled tulemas ja palud meid teha meie osa, et Sa ka meie ja meie armsate juurde võiksid pärale jõuda. Me täname Sind, nähes seda, kuidas aina uued ja uued inimesed tulevad leeri, kuidas vanemad toovad oma lapsi ristimisele! Sina oled teel ja oled äratanud paljud Sulle vastu ruttama! Sinu halastus on imeline!

Anna meile tarkust ja püsivust, et võiksime olla teevalmistajad.

Aita, et me ei väsiks, ei uinuks enesega rahuloleku petlikku unne. Aita meid, et me ei väsiks palvetamast, armastamast, hoolimast, uskumast ja usaldamast.

Õnnista meie maad ja rahvast ja kõiki neid, kes Sulle oma eludega teed valmistavad. Puuduta Sina igaüht, kes sel jõulueelsel ajal Sinu pühakodadesse tulevad. Kingi oma rahu ja rõõmu ning tarkust ümber pöörata neil, kes valel teel. Sina leskede abimees ja vaeslaste isa – lohuta neid, kes kurvad. Toeta neid, kes väsinud. Jeesuse nimel, aamen.

(Foto: Tarmo Tilsen)

„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!““ (Lk 17:20–21).

Millal? Tänapäeva tormakas elus, kus kõik aina kuhugi kiirustavad, kõlab see küsimus nagu piitsa plaksatus, tuletades meelde kiiresti ärategemist ootavaid toimetusi, kõiksuguseid tähtaegu, mis kohe-kohe on saabumas. Millal? Tänapäeval on sellest küsimusest sageli saanud mitte niivõrd täpse tähtpäeva teadasaamise, vaid pigem taganttorkimise küsimus. Küsimise  eesmärk on sundida vastajat andma lubadust – tema kinnitamine lubaduseahelaga ühe kindla päeva, mingi numbri külge.

Jumala Poega ei saa tagant torkida, Temalt lubadusi välja pressida. Jeesus ei anna inimestele teada aastaarve, kuupäevi ega kellaaegu. Jeesuse vastus variseride esitatud millal-küsimusele on: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!““

Jah, Jumala riik on juba meie seas, on alati olnud. Me elame Jumala riigis. Oma usutunnistuses me ütleme: „Meie usume Jumalasse, taeva ja maa Loojasse.“ Laiemas mõttes tähendabki Jumala riik ju kogu loodut ja Jumala kui Looja piiramatut valitsemist selle loodu üle – nii looduses kui ka vaimses sfääris, mida me silmaga ei näe. Kuid lisaks mõistetakse Jumala riigi all ka niisugust Jumala valitsemist, millele kõik meeleldi alluvad ja kus kõik Jumalat vabatahtlikult ja rõõmsalt teenivad. Jumala riigi saabumist just selles teises mõttes me ootamegi ja selle tulemist Meie Isa palves palumegi.

Kuna Jumal on kinkinud oma loodule, inimesele, vabaduse ise otsustada, vabaduse valida, siis on Tema riigis laiemas mõttes, Tema hallataval alal, ka neid, kellele Tema valitsus ei meeldi, kes Teda valitsejana ei tunnista ja kes teadlikult Tema tahtele, Tema korraldustele, vastu tegutsevad. Neid vastutegutsejaid on paraku veel palju, mistõttu siin maa peal praegu tõesti alati ja kõiges ei sünni Jumala tahtmine.

Mis muutub Jeesuse taastulemisega, Jumala riigi saabumisega maa peale? Jumala riigi tulek maa peale tähendab ju vaid seda, et Jumala tahtmine, mis seni on maa peal sündinud vaid osaliselt, hakkab täiesti sündima. Kaob see, mis meid häirib, mis ei lase meil elust täit rõõmu tunda ja mille pärast me tegelikult Jumala riigi saabumist ootamegi. Kaob kõik see, mis on Jumala tahtmise vastu.

Kaovad tigedus, argus, kadedus, õelus, alatus, valelikkus, tugevamate vägivald nõrgemate üle ja muu taoline. Kaob see, mille eesmärk on hävitada. Selles tulevases riigis lihtsalt pole kohta inimestele, kes kõike seda halba ja kurja viljelevad, kelle elu on suunatud hävingu külvamisele, kes teiste elu on mürgitanud, ega neilegi, kes seda halba ja inetut nähes pole püüdnudki midagi omalt poolt ette võtta, midagi muuta.

Alles jääb see, mis on olnud hea, see, mis on Jumalale meelepärane: rahu, rõõm, üksmeel, vaprus, ausus, headus, abivalmidus, halastus. Jäävad inimesed, kes on oma elus neid väärtusi kandnud, nende järgi püüdnud elada, isegi kui nad on vahel oma püüdlustest hoolimata eksinud. Seal, kus keegi märkab oma ligimest ja tema muresid, aitab, lohutab, toidab, seob haavad, kaitseb tugevamate ülekohtu eest, toimib Jumala riik juba praegugi. Halastus, hoolimine, sõprus, üksmeel, rahu, armastus, rõõm, tänulikkus – need on Jumala riigi õhkkonna tunnused. Ja see, kes tunneb Jumalat, kuulab Tema sõna, loeb seda pühakirjast, kellel on palveosadus oma taevase Isaga, kellel on silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad, süda, mis ei ole kivistunud, saab näha Jumala riiki juba praegu, meie keskel, saab selles juba elada, ise kaasa aidata selle ehitamisele ja laienemisele siin maa peal. Ja millal-küsimus ei olegi tema jaoks enam see kõige olulisem. Tähtsaks muutub küsimus „Mida mina saaksin teha, et Jumala riigi territoorium siin maa peal laieneks?“.

PALVE: Issand, meie Kuningas, ma tean, et Sa oled juba lähedal. Aeg-ajalt ma juba tunnen ja märkan Sinu ligiolekut siin maa peal oma kaasinimestes, kes teisi armastusega teenivad, märkavad ja hoolivad, loovad oma elu ja tegudega ilusat ja head, mis rõõmustab südant ja muudab maailma kaunimaks. Aita minulgi elada nii, et võiksin kuuluda nende hulka, kes Sinu riigi võidulepääsu selles maailmas ette valmistavad. Issand, tule peagi oma kirkuses, me ootame Sind.

Prohvet Sakarjas: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Oleme uue kirikuaasta alguses. Kaubanduskeskuste parkimisplatsidele ei taha viletsat elu kiruvate vaeste eestlaste autod enam ära mahtuda. Üks osa rahvast vahetab täiesti korras elektroonikat aina kiiremas tempos veel uuemate mudelite vastu ja teine osa ei tule kuidagi ots otsaga kokku ega tea, mille eest jõululauale midagigi veidi pidulikumat panna. Elu tundub vahel nii ebaõiglane.

Ja sellisel ajal kõneldakse meile kuninga tulekust.

Kellel oleks aega kuningatega tegeleda? Nii palju argimuresid. Kuningad on ikka kauge kaarega meist möödunud. Sõidavad Kadriorgu ja Toompeale, vahetavad meie valitsejatega viisakusi ja sõidavad taas minema.

Kuid kas panime tähele, kuidas meile selle Kuninga tulemisest teatati? Selles oli midagi isiklikku: „Vaata, SINU Kuningas tuleb SULLE!“ Vaatad ehk enda ümber ja püüad mõista, kellest võiks olla jutt. Äkki on su lähedal keegi tähtis isik, kelle pärast see kuningas tuleb? Siia satub ju ikka vahel mõni tähtis. Aga siis korratakse seda taas. Korratakse nii, et sa pead sellest aru saama, et räägitakse sinust. Räägitakse meist kõigist ja igast meie hulgas. „Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas.“

Kas peaksin nüüd tundma hirmu? Kas peaksin pugema peitu? Kas peaksin valmis mõtlema kaitsekõne, sest kui mõtlen oma elule, mõtlen sellele, milline ma olen praegu ja olen olnud, mida olen teinud ja öelnud, tegemata ja ütlemata jätnud, siis on palju sellist, mille pärast oleks põhjust selle Kuninga ees häbeneda. Eriti siis, kui tuleb meelde, et me vist oleme selle Kuninga lapsed ja Kuninga lastena oleksime pidanud käituma väärikalt. Oleksime pidanud kuninglikult jagama armastust ja halastust neile, keda see Kuningas meie teele saatis. Oleksime pidanud pillavalt jagama tunnustavaid sõnu, julgustama hirmunuid. Ja kui mõtleme sellele väärtuslikule ajale, mida see Kuningas meile nii palju on kinkinud, ja sellele, mida meie sellega teinud oleme ja kui vähe oleme raatsinud sellest oma Kuningale tagasi kinkida, siis tahaks vist vajuda pingi alla. Loomulikult oleksime pidanud rohkem aega võtma selleks, et kuulata Teda, kõnelda Temaga, tänada Teda, lugeda Tema Sõnu, oleksime pidanud küsima Tema tahtmise järele. Ja nüüd kõneldakse Tema tulekust. Mis meist saab? Kas Ta tuleb, et ütelda karme sõnu, mõista hukka, karistada?

Kummaline, läbi maailma ajaloo on inimesed püüdnud seda Kuningat mõista ja läbi erinevate religioonide, õpetuste seadnud õiglusele ja kuulekusele järjest suuremaid nõudeid. Nii suuri, et lõpuks võiks iga inimlast tabada lootusetuse tunne – me taipame peagi, et ei saa selle kõigega hakkama. Me ei jõua iialgi sellele tasemele, et võiksime surmahirmuta seista Elu Issanda ees. Ja siis tuleb Tema – kuningate Kuningas, sünnib nagu üks meie hulgast, elab vaesuses, koduta rändurina. Ta kummardub kurbade ette, tervendab valust vaevatuid ja ütleb, et üks eksinu, patune, kes igatseb armu ja halastust, on Tema silmis nii väärtuslik, et ta jätab 99 õiget, et minna ja oma kadunu kas või teisest maailma otsast, kas või pilkaspimedast orust üles otsida ja koju tagasi tuua. Ta annab oma elu, et meie võiksime elada igavesti.

See Kuningas korraldab pidusöömaaja ja kui paljud kutsutud loobuvad, laseb Ta oma pidulauda kutsuda isegi neid, kes paljude inimeste silmis ei oma mitte mingisugust väärtust. Tema kutsub enda juurde vaevatuid ja koormatuid. Hämmastav arm! Kui Tema on see Kuningas, kes tuleb, siis pole kahtlustki, et see on just nii, nagu prohvet kord ennustas: „Tema on õiglane ja aitaja.“ Palugem Temalt armu, andestust ja abi, et võiksime Tema armu ja andestuse läbi muutuda nendeks, kes Tema pidulauda kõlbavad. See, kes kogeb Tulija armu, kuninglikku halastust ja andestust, läheb siit tänu ja rõõmuga ja suudab olla kuninglik jagaja.

PALVE: Kuningate Kuningas, tule ja puhasta meid! Tule ja jää meie juurde. Juhi Sina meie elu ja mõtteid!

(Foto: Sven Tupits)

„Ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või tema nime arv. Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus“ (Ilm 13:17–18).

Mis mõte võiks meid saata kirikuaasta viimasel nädalal? Selja taga on hingede aeg ja surnute mälestamine, millega põrkusime elu piiridele. Küsigem millegi ebatavalise järele, mis seisab meie teadmiste piiril või üle piiride. Piiblis peaks ju küllalt olema ilmutusi ja saladusi, millele ei oska keegi veel täie selgusega vastata.

Üks nendest on kurikuulus metsalise märk – 666. Mida võib see tähendada? See küsimus on piiri peal ja isegi üle piiri, sest luterliku kirikuaasta jutlusetekstidest, mis meile kõnelemiseks ette antakse, see puudub üldse. Lääne inimesed on nii „valgustatud“, et nad ei taha igasuguste tunnusmärkide ja maailmalõpu asjadega üldse tegelda. Kõigist nn vandenõuteoreetikutest, kes praegugi küsivad, jälgides maailmas toimuvaid ähvardavaid sündmusi: „Kas pole mitte kätte jõudmas lõpuaeg?“, hoitakse kaugele eemale. See tundub keskaegne ja piinlik, kui meie targal 21. sajandil leidub veel sellised harimatuid (millise „vandenõuga“ sel puhul on tegemist ja kelle vastu, jääb küll selgusetuks).

Luterlased on alati rõhutanud haridust (Martin Luther ise oli teaduste doktor ja ülikooliprofessor) ning haritud inimene on tänapäeval ikka natuke ka materialist, kes kuulab teadust ja igasugustesse imelistesse seikadesse ei usu. Oma tagurlikke kaasmaalasi, kes piibliraamatu põhjal lõpuaja märkide kohta hüpoteese püstitavad, ta pigem häbeneb. Metsalise tunnusmärgiks on peetud niipalju erinevaid asju, et ühtegi neist ei tasu uskuda – kartmata pettuda, sest lõpusündmusi ei ole saabunud. Selliseks märgiks inimese „käe peal“ ja „otsaees“ (Ilm 13:16) on peetud punast käesidet ja viisnurka mütsi ees, vastavaid hitlerlikke sümboleid jms. Viimasel ajal on räägitud sel puhul mikrokiibist naha all, mille abil Metsaline ehk Antikristus, kes on saatana kehastus maailmaajastu lõpul, orjastab inimesed.

Koroonaajastul kerkis veel üks tõlgendus: metsalise märk olevat seotud vaktsiinisüstiga õlga (käe peale), mis muudab inimese geneetikat ja ka teadvust (otsaesist), mistõttu ta ei märkagi muutust. Metsalise märki näitab vaktsineerimispassi muster, kus kätkeb inimese andmebaas, mis on nagu triipkood kaubal elektrooniliselt loetav. Kõik need tõlgendused on muljepõhised, mil moel võib suvalistki välja lugeda Piiblist. Mõistmiseks tuleb selgitada piiblipõhiselt, mida mõelda metsalise ja tema märgi all.

Mida öelda Piibli põhjal metsalise ja tema märgi kohta?

Teaduses on keskajast peale tuntud põhimõte, mida on briti filosoofi William Ockhami järgi nimetatud „Ockhami habemenoaks“ – see ütleb, et tuleb eelistada kõige lihtsamat lahendit, iga lisahüpotees teeb asja kahtlasemaks. Klassikalises juutluses ja kristluses on lihtsaima lahendi leidmiseks kasutatud tõlgendusviisi: Piibel selgitab Piiblit. Seosed pühakirjas pole juhuslikud, vaid kasvavad välja ühisest vaimuväljast. Ilmutusraamatus ei kutsuta haritud inimesi hoiduma metsalise märgi üle nuputamisest, vaid kinnitatakse lausa vastupidist: „Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv!“

Metsalise suhtes on asi selge. Taanieli raamatus samastatakse suurvõimud Babüloonia, Pärsia, Kreeka ja Rooma sümboolselt nelja metsalisega. Johannese Ilmutusraamatus jätkavad nende tegevust kaks metsalist, keda aga ei identifitseerita. Ent igatahes on metsaliste puhul tegemist antikristlike suurvõimudega, kes mõnikord jõhkralt, teinekord salakavalalt suunavad maailma ajalugu katastroofilise lõpu poole.

Mida aga tähendab 666? See number on tulemuseks, kui kirjutada heebrea tähtedega „keiser Nero“ ja käsitleda tähti numbritena, nagu oli tavaks. Selline vihje võibki leiduda tekstis, sest Nerot tunti julma tagakiusajana. Keskajal kombineeriti ühte ladinakeelset paavstitiitlit nii, et saadi välja lugeda sama arvu. * Nüüd seostas keegi tähestiku ja numbrirea ning sai liitmisel tulemuseks: c (3) o (15) r (18) o (15) n (14) a (1) = 66. Et corona kuus tähte annavad kokku 66, siis kõik ühtekokku ongi 666. Kui oletada, et sellistes mõttekäikudes (milliseid on rohkemgi) võib leiduda oma tõetera, siis igatahes tuleb möönda, et metsalise märk ei ole seotud üheainsa kujuga, vaid ilmub paljudes seostes. „See on inimese arv“, s.t Jumala asemel on keskpunktiks ja mõõdupuuks metsaliseriigis seatud inimene.

Metsalise märgi avaramale mõistmisele juhatab tõik, et veel ainult ühes kohas Piiblis leidub arv 666. „Kulla kaal, mis tuli Saalomoni kätte ühe aasta jooksul, oli kuussada kuuskümmend kuus talenti kulda“ (2Aj 9:13). See lisab antikristliku suurvõimu iseloomustuseks rahahimu! Märk paremal käel on käsi, mis loeb raha ja viib läbi ärioperatsioone. Laup on ärimees, kelle kõik mõtted keerlevad raha ümber. „Mida ta ka ei teeks, ta peab sellest pigistama välja raha, muidu pole elust rõõmu. See tähendab, et kõik mõtted (laup) ja kõik teod (käsi) on ametis raha hankimisega.“ Kuna maailmas on viimaks ainult ühtne finantssüsteem, mis hõlmab kõik, siis läheb see kokku Ilmutusraamatuga: „Keegi ei saa osta ega müüa, peale nende, kellel on see märk (s.t ärimehe anne) või metsalise nimi (s.t riigivõimu esindajate hulka kuulumine) või tema nime arv (666 – kuld, pärandus, kapital).“ **

Sarnaselt võib tõlgendamisi jätkata, ilma et saaks kellelegi või millelegi osutada konkreetselt. Metsaline on seotud suurriikliku totalitarismi ja rahajumala vägeva impeeriumiga, kus Looja asemel on tõstetud jumalaks inimene. Ta võib enda teenistusse haarata ka iseenesest häid asju, mis Jumala soovil peaksid meie elu teenima. Kes ei teaks, et kõike, mida inimene leiutab (ka mikrokiipe, vaktsiine jms), saab kasutada isekalt kurjasti? Tohutud sõjaväed, tuumapommid ja teised saatanlikud relvad seisavad suurriikidel püsti, valmis maailma lõppu põhjustama. Muud ei taotleta kui raha, raha ja veel kord raha.

Tänapäeval hüüavad juba paljud: meid võib päästa ainult usk Jumalasse (kes on loomulikult olemas ka ilma usuta) ja Jeesusesse Kristusesse (keda tuleb ka uskuda, et taevasest maailmast osa saada). Ilmutusraamatu sõnumiks on, et jumalatute suurvõimude metsik maailm koos oma rahakultusega on anakronism! See ei kuulu Looja poolt mõeldud maailma ning inimkonnal oleks aeg leida Jumala abil tee, kuidas sellest väljuda. See, kes ütleb: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu!“, suudab aidata, kui Temasse usutakse.

Head kirikuaasta lõppu!

* Arne Hiob „Patmos. Johannese Ilmutusraamat ja meie tänapäeval“. 2016: lk 79–81.

** „Mitte sellest maailmast. Mungaelu ja meie aeg“. 2008: lk 131–132.

Jeesus ütles: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!“ Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!“ Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!“ Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!“ Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.“ Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ (Mt 25: 1–13).

Mõni aeg tagasi valmis ühel tuntud firmal nutitelefoni uus mudel. Kuna uus nutiseade pidi selle valmistajate sõnul olema väga hea ja spetsialistide poolt kõrgelt hinnatud, siis soovisid selle ala fännid võimalikult ruttu uue seadme ka endale soetada. Firma teatas täpse päeva ja kellaaja, millal seadet poodides müüma hakatakse. Ja teleris siis näidati, kuidas fännid olid võtnud pikka järjekorda selle poe ukse taga, et võimalikult kiiresti sisse pääseda ja uus seade osta. Oli inimesi, kes olid tulnud järjekorda lausa päevi varem. Nad olid võtnud kaasa süüa ja juua, isegi minitelgid ja magamiskotid, et ainult mitte oma järjekorda kaotada ja esimeste hulgas poodi sisse pääseda, et ihaldatud seade kindlasti kohe kätte saada. Ja kõik need ootajad olid rõõmsas õhinas ega paistnud ootamist ja sellega kaasnevaid ebamugavusi tähelegi panevat.

Meie tänane evangeeliumitekst kõneleb samuti ootamisest, Kristuse taastulemise ootamisest. Mõtleb ju Jeesus oma tähendamissõnas oodatava peigmehe all just iseennast, ja neitsitega võrdleb neid, kes Tema taastulemist ootavad ja selleks ettevalmistusi teevad või siis ei taipa neid teha. Nood uute nutitelefonide ihaldajad, kellest kõnelesin, teadsid, et ooteaeg tuleb tavalisest pikem, ja valmistusid selleks: varusid toitu, puhkamistarvikud. Seejuures oli neil tunduv eelis, võrreldes meie evangeeliumiloo neitsitega või siis Jeesuse taastulemist ootavate ristiinimestega. Nad teadsid täpselt, millal kauplus avatakse. Mitte ükski firma, mitte ükski tänapäeva superstaar ei saaks endale lubada öelda oma fännidele, oma jüngritele, oma klientidele, seda, mida ütles ja nüüdki ütleb Jeesus oma jüngritele, ütleb ka meie evangeeliumitekstis: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ Reklaami eesmärgil võivad nad ju veidi enda järel oodata lasta, kuid nad teavad täpselt, et ooteaeg ei saa olla väga pikk. Inimesed väsivad, tüdivad ja lähevad lihtsalt minema. Mõelgem, milline autoriteet, milline vägi, milline tõeline meelevald on Kristusel, kui Tema võib endale lubada öelda: „Valvake!“, tähtpäeva saabumise aega nimetamata. Ja miljonid inimesed ongi valvanud, ongi oodanud, nüüd juba kaks tuhat aastat. Ja miljonid valvavad ja ootavad Tema taastulemist tänaselgi päeval.

Tänane evangeeliumi eesmärk on panna meid mõtlema sellele, kuidas ja milleks me oma ootamise aega kasutame, ja sellele, et isegi kannatlikult ja innukalt oodates võime ennast ilma jätta sellest, mida üle kõige oleme igatsenud ja oodanud.

Kui Jeesus käsib: „Valvake!“, siis ei pea Ta silmas käed rüpes istumist, niisama pea kuklas taeva poole vaatamist, vaid tegutsemist. Oma tähendamissõnas kõneleb Ta saabuvast pulmapeost. See pulmapidu tuleb aga ka ette valmistada. Ja ettevalmistusi ei pea tegema sugugi mitte peigmees, vaid need, kes peavad ennast Tema või siis Tema pruudi sõpradeks.

Jeesus on otse välja öelnud, et mitte kõik inimesed, kes seda soovivad ja ootavad, ei pääse taevariiki. Mõned võetakse, mõned jäetakse. Kui inimene on otsustanud, et ta tahab pääseda oma taevasele kodumaale, oma taevase Isa juurde, siis peab ta olema valmis sinna pääsemiseks ka midagi tegema, pingutama. Jeesus on ütelnud: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Just meie elu, meie teod ootamise ajal näitavad, kes me oleme, näitavad, kas meie igatsus jõuda Jumalariiki on tõsine.

Tänane evangeelium kõneleb kümnest neitsist, kes kõik pulmapeole pääsemist igatsesid ja kellel oli ka kindel alus loota, et nad sinna pääsevad. Tegemist oli meie tänapäevases mõistes pruutneitsitega, keda ei kutsuta tänavalt juhuslike inimeste hulgast, vaid kes on tavaliselt pruudi väga head ja lähedased sõbrannad, kes kindlasti on pulmapeole oodatud. Neile neiudele oli antud ülesanne valgustada oma lampidega peigmehe teed pulmamajja, lisada pulmarongkäigule sära ja pidulikkust, nõnda et kõik seda märkaksid ja igatseksid sellega ühineda. See oli väga austav ülesanne. Kuid sellel oli ka veel üks väga tähtis praktiline külg: pimedas öös, milles rongkäik liikus, pidid nonde neidude laternad olema ka teejuhiks neile, kes teel pulmamajja olid teelt kõrvale eksinud. Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16). Olles ristimise teel ühinenud Kristuse taastulemist ootava kirikuga, oleme sattunud pruudi sõbrannade ja sõprade hulka ning sellega oleme end ise vabatahtlikena kirja pannud taevase pulmapeo ettevalmistamise toimkonda. Meilegi on antud pihku lambid. Meilegi on antud samasugune ülesanne nagu nendele kümnele neitsilegi – tuua pimedusse valgust, kuulutada imelist armastust, mis saab valitseda inimeste vahel, tuua nende ellu, kelle hing on täis kurbust ja pimedust, valgust, rõõmu ja lootust, kutsuda neidki kaasa pidurongkäiguga ühinema, kutsuda neid kaasa suurele peole, juhatada neile teed sellele peole. Ka meist sõltub, kui paljud taevasele rõõmupeole jõuda tahavad ja sinna pärale jõuavad. Meie valguseks on meie ilusad ja head teod, mida inimesed näevad ja kogevad.

Oma evangeeliumiloost kuulsime, et kui peigmees tuli ja saabus kõige vastutusrikkam hetk, hetk süüdata lambid, siis selgus, et osadel neitsitel oli õli otsa lõppenud, nõnda et nende lambid olid kustunud. Nad polnud ka taibanud kaasa võtta õlivarusid, et lampi uuesti täita. Kuni nad käisid õli ostmas, oli pulmarong juba möödunud ja pulmamaja uks suletud. Uksele koputamisel avas peigmees neile küll ukse, kuid hilinenud neiusid enam sisse ei lubanud, öeldes: „Ma ei tunne teid.“ Tõesti: sel ajal, kui pulmarongkäik möödus, olid nende neiude lambid kustunud ja pimeduses, mille nad ise oma hooletusega olid põhjustanud, ei näinud peigmees nende nägusid – ja seega ei saanud hiljem neid ka ära tunda. Kui sellisel pidulikul ja tähtsal sündmusel nagu pulmapidu, ühe uue kooselu algus, keegi oma ülesande täitmisesse lohakalt suhtub, selle täitmata jätab, siis tõesti ei ole ta sellele pulmapeole oodatud. Ta ise pillab talle kingitud võimaluse käest, muutub omast võõraks, oodatust tagasilükatuks.

Arukad neitsid meie loos võtsid koos lampidega kaasa ka anumad õliga. Kui peigmees siis koos pulmarongkäiguga kohale jõudis, olid viis arukat neitsit, kes olid kaasa võtnud varuõli, valmis rongkäiguga ühinema ja asuma oma ülesannet täitma. Nad tegid seda, mida neilt oodati, täitsid oma ülesande ustavalt. Peigmees nägi neid, sest nende lambid andsid valgust, ta õppis neid tundma nende tegudest. Ja koos peigmehega said nad siseneda hoonesse, kus pulmapidu toimus, said osa suurest ja ilusast peost.

Me elame Kristuse taastulemise ootuses. Taevase pulmapeo ootuse ja ettevalmistuse ajal. Hüüe „Peigmees on tulemas!“ on juba kostnud. Kostnud Jeesuse kuulutusega oma taastulemise kohta. Me oleme võtnud kätte oma elu lambid, et valgustada Kristusele, kauaoodatud peigmehele, teed. Et kutsuda kõiki pulmapeole. Aga kas meie lampides on piisavalt õli, kas sellest jätkub, et peigmees jõuaks ka meieni, näeks meid, näeks meie teenimist ja jätaks meie näo meelde? Kas suudame jagada piisavalt valgust, et meiegi oleksime pärast oma teenimisaja lõppu pulmamajas oodatud külalised? Eespool kõnelesime telefoniostjatest, kes poeukse avamist oodates olid varunud toitu ja puhkamistarbeid, et otsustaval hetkel olla vormis ja valmis tegutsema. Nemad tegutsesid targalt, kuigi ihaldasid meie silmis vaid ajalikke pisiasju – uusi telefone. Aga meie, kes me igatseme palju enamat? Kas meil jätkub tarkust õigel ajal varuda õli, et valgus ei kustuks enne, kui oleme oma ülesande täitnud?

„Valvake!“ ütleb Jeesus. Valvakem ja oodakem siis. Ja ärgem unustagem ikka ja jälle tulla pühakotta, et täita oma elu lampe jumalasõna, palve ja armulauasakramendiga, et suudaksime ustavalt ja lõpuni täita meile antud ülesannet: näidata valgust meie Issanda taastulemise teel. Siis saame meiegi kord osa taevasest pulmapeost, mis kestab igavesti.

PALVE: Püha ja igavene Jumal, Sa oled kutsunud meid üles olema siin ajalikus elus valvel, sest me ei tea, mida toob meile tulevik. Oma sõna ning Kristuse ihu ja verega kinnitad sa meid eelolevaks teekäimiseks. Aita meil alati kõiges sinule loota, valvata ja paluda. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja läbi. Aamen.

„Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle – sina oled see kullast pea! Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud – raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult. Ja et jalgade varbad olid osalt rauast ja osalt savist, tähendab seda, et osa kuningriiki on tugev ja osa rabe. Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga. Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti“ (Tn 2:31–44).

Taanieli raamatu sündmused toimusid 6. sajandil enne Kristust, ehkki raamat ise on ilmselt kirjutatud 2. sajandi alguses enne Kristust. Taanieli raamat kuulub heebrea liturgilise luule, armastusluule, tarkusekirjanduse, ajaloo, apokalüptilise kirjanduse, lühijuttude ja romantiliste lugude kollektsiooni ehk Ketuvimi. Paljud otsivad Taanieli raamatu seoseid Johannese Ilmutusraamatuga, sest mõlema raamatu apokalüptilised pildid maailma lõpust on läbi aegade inimeste meeli erutanud.

Millistest kuningriikidest on jutt? Kas see ennustus sai tõeks? Või on see alles täitumas? Kuidas võis Taaniel teada, mida kuningas  Nebukadnetsar unes nägi? Miks mitte ükski teine kuninga palgaline ei suutnud talle seletada ta unenäo tähendust?

Kuid mitte tulevikusündmuste etteteadmine pole oluline. See on tegelikult sama vähe oluline kui kuningas Nebukadnetsari ennustajate ja nõidade, posijate ja Kaldea tarkade teadmised ja tarkus, millega nad oma positsiooni püüdsid kindlustada. Isegi kui nad ilmselgelt ei saanud teada, mida kuningas unes nägi, ja veel vähem, mida see oleks pidanud tähendama.

Taanieli raamatu kirjutaja vaatas osaliselt tahapoole, minevikku, ja osaliselt ettepoole, tulevikku, ja tegi õigeid järeldusi. See on mõistlik, eriti arvestades seda, et Jumala jaoks ei ole aeg mingi faktor. Minevik ja tulevik on ajaliku elu terminid ega kuulu Jumala riigi mõistete hulka. Samuti uskus kirjutaja täiesti Jumala tõotust ning ootas Päästja tulemist ja Jumala riigi ilmumist. Kui Jumala riik tuleb maa peale oma täies hiilguses ja väes, siis ei jää püsima mitte ükski teine võim ega meelevald. Siis ei võitle valitsejad enam võimu pärast ega kinnita oma positsiooni sõnakuulmatute julma karistamisega. Nebukadnetsar mõtles oma valitsuse püsimajäämise peale ja nägi unes selle kokkukukkumist. Jumal ilmutas talle oma valitsusvõimu tulemist. Ka kurjal kuningal on võimalik meelt parandada ja kummarduda tegeliku Valitseja ette, et Teda teenida.

Niikaua, kuni me ärkame, niikaua, kuni saabub uus hommik ja uus päev, saame me taas valida, mida me täna teeme – just niikaua saame valida selle Kuninga, keda teenime. Jeesus on see tõeline Kuningas, kes ühendab kõik rahvad oma valitsuse alla ja Tema riigile ei tule otsa. Kirik on Jumala riigi saatkond maa peal, kiriku kaudu peab kõikidele rahvastele nähtavaks, isegi kogetavaks saama Jumala õiglus, headus ja armastus, kuni Jeesus tuleb tagasi ja taastab Jumala kuningriigi maa peal kogu selle täiuses. Aamen.

„Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11).

Usupuhastuspühal (31. oktoobril) meenutame murrangulist maailmaajaloolist sündmust, mis levis nagu kulutuli ja muutis kogu maailma. Täpselt sellel päeval 1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 vaidlusteesi, mis kutsusid üles väitlusele kristliku usu üle. Sellest valla pääsenud reformatsioon ei olnud ainult kiriklik sündmus, vaid puudutas kogu ühiskondlikku elu. Seni oli Ameerika avastamine avardanud eurooplaste pilku välises vaates, nüüd osutus reformatsioon uusaja läbimurdeks sisulises mõttes – löödi mõrad keskaja kristlikku ühiskultuuri, mille asemel tõusid juhtivale positsioonile pigem pluralism ja erinevate individuaalsete vabaduste areng.

Lutheri haamrilöögid kajasid üle kogu Saksamaa ja leidsid vastukaja terves Euroopas. Algselt oli reformatsioon läänemaine sündmus, kuid peagi kostis selle löökide kõminat kaugemalegi. Usupuhastuse järglasena saabus XVIII sajandi „valgustusaeg“. Teaduse ja tehnika areng, mis järgnes Lääne-Euroopas, omandas aja jooksul globaalsed mõõtmed. Uusaegseid revolutsioone kandsid juba ilmalikud ideoloogiad – reformatsiooni tuum aga oli religioosne. Lutherit ja teisi usupuhastajaid liigutas kristluse puhtuse küsimus. Apostel Paulus oli sõnastanud mõõdupuu: „Teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ Ent nüüd, 1500 aastat hiljem tundus, et Kristusest kõrgemale on seatud teised autoriteedid: paavst ning erinevad kiriklikud kombed ja õpetused.

Reformatsioon mõistis ennast usu puhastamisena, kuid edaspidi hakkas see tähendama ka usu uuendamist – seda ka ümbertõlgendamise mõttes, et olla ajakohasem. Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et kui miski päris ära uuendatakse, siis kaotab see oma mõtte. Seepärast peab tõeline usupuhastus olema ühtlasi enda usu puhastamine, millele võib kaasa aidata pilk väljastpoolt. Kiriklikus mõttes on reformatsioon läänekiriklik nähtus: pärast seda, kui 1054. aastal oli toimunud suur kirikulõhe ida ja lääne, ortodoksi ja katoliku kiriku vahel, tekitas usupuhastus uue lõhe läänes, kus eraldusid roomakatoliiklus ning protestantlikud kirikud. Eemale jäänud ortodoksi ehk õigeusu kirik on vaadelnud sündmusi kõrvalt ja väljendanud oma vaateid seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga 2017. aastal.

Mida on meile öelda kõrvaltvaatajal, kes eelduste kohaselt peaks pisiasju paremini nägema? Mida üldse tähendab „ortodoksia“ või „õigeusk“? See tähendab kreeka keeles 'õiget austamist', s.t mitte suvalist austusavaldust, vaid õige usu ja õpetuse kohaselt joondumist Jumala suhtes. Mis on õige? Seda võidakse mõista erinevalt. Ortodokssed juudid järgivad võimalikult täpselt juudiusu õpetusi, ortodokssed luterlased – ka selline termin on olemas! – on püüdnud õigesti järgida Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju. Ortodoksi kirik püüab hoida õigeusklikku joont Jeesuse õpetuse järgimisel, nii nagu seda apostlikus pärimuses on sajandist sajandisse edasi antud. Ortodoksia ehk õigeusk ongi see usk ja õpetus, mille andis Kristus oma väljavalitud kaheteistkümnele jüngrile ehk apostlile.

Põhimõtteliselt on ortodoksia ehk õigeusk seega üldkristlik tõde, mida ortodoksi või õigeusu kirik üritab omal moel puhtalt esile tõsta. Selleks on põhjust, sest Jeesus ei olnud tavaline inimene, vaid meie suhtes kõrgemal astmel. Ortodoksid rõhutavad, et Ta on Jumalinimene (theanthropos), s.t inimene, kelles võib takistusteta ilmuda Jumal, kes on kõikjal nähtamatult lähedal kui Looja ja igavene Vaim. Meie jumalasuhe on takistatud, oleme Temast võõrdunud: meie vaim, hing ja ihu on Jumala suhtes konfliktiseisundis ehk patune. Selline ei ole Kristus, kes sündis Püha Vaimu läbi ilma mehe abita neitsi Maarjast, evides sünnist saadik ainulaadset jumalasuhet. Pärast ristilöömist tõusis Ta üles surnuist, avades igavese elu kõigile inimestele, olles enne õpetanud ka jumalikku tarkust, kuidas meie võime jõuda Jumala juurde maises elus ja leida endale igavese elu jumalariigis.

Kristlik kirik on jälginud algusest peale, et Jeesuselt apostlite kaudu pärinevat usku ja õpetust ei moonutataks. Selleks koguti Pühakirja raamatud ning sellega tegelesid vanad kirikukogud, hüljates hereesiad ehk õpetused, mis tunnustavad ilmutatud usku ja õpetust ainult valikuliselt (kreeka hairein = 'välja valima'). Õigeusu ehk ortodoksi kiriku südameasjaks on praegugi algse usu ja õpetuse muutumatu edasiandmine – teisisõnu, nende eesmärk on sama, mis on olnud ka usupuhastusel ehk reformatsioonil.

Aga kui keegi arvab, et õigeusu või ka mõnes muus kirikus saavad olla kõik asjad korras, siis on see väärarvamus. See on, nagu ütleb metropoliit Stefanus, „fundamentalism, mis usub, et suudab kaitsta oma identiteeti“, pidades „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“. * Teisisõnu: kui me peame kinni oma usu alustest, siis ei ole see fundamentalism, sest kirikud on kogu aeg nii käitunud, uskudes apostliku õpetuse kohaselt Jeesusesse Kristusesse. Alles see, kui me peame „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“, on fundamentalism. Sellist tardumust aitab ületada ning vältida usupuhastus ehk reformatsioon.

Millise sõnumi võiks anda õigeusklik vaatekoht reformatsioonikirikutele usupuhastuspühal? Sõnum on ikka sama, nagu see on olnud: „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“ Õiget usku ehk ortodoksiat leidub kõikjal seal – ükskõik millises kirikus või konfessioonis –, kus sellest põhimõttest kinni peetakse. Nagu ütleb munkpreester Rafael (Noica): „Tähelepanu peab olema pööratud sellele, et saavutada õige vaateviis ja täpne arusaamine, sest selles ju õigeusk seisnebki. Kui mõistad asju valesti, oled hereetik. Me kõik, nagu ütles isa Sofroni (Sergei Sahharov), oleme mingil määral hereetikud: „Vaid üks meie seas oli õiget usku, aga Tema löödi risti. Muidugi pole me hereetikud selle sõna rangemas tähenduses, sest me ei tunnista hereesiat, me otsime tõde ja oleme tänu sellele siiski õigeusklikud.“ ** Sarnaselt on ka meiega: kus on sinu varandus, seal on sinu süda! Mida otsib ja igatseb meie hing, see oleme meie ise.

Tõsi, muutuv elu toob omad korrigeerimised, kuid eesmärk peab olema Kristusesse uskumine, mitte raskemate ususisude redutseerimine või algse ilmutusega sobimatute ümbertõlgenduste sissetoomine. Loomulikult ei saa keegi pidada ennast ainuõigeks, kuid see, mida taotleme ja tähtsaks peame, näitab, kes me õigupoolest oleme.

Head usupuhastusnädalat!

NÄDALA MÕTE

Õpetaja JAAN TAMMSALU

25.–31. oktoober 2021

Mt 5:13–16: „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“

Paluks soola! Kes meist poleks nii palunud, kui toit tundub mage ja pisut maitsetu. Kes meist poleks süüdanud mõnd valguseallikat, tõmmanud eest kardinaid, sest on vajanud enam valgust. Jah, soola ja valgust me vajame. Teisedki vajavad. Soolata lähevad paljud toidud kiiresti halvaks. Valguseta kärbuvad taimed, teelolija kaotab õige suuna, võib kergesti komistada, kukkuda, isegi hukkuda. Soola ja valgust on vaja.

Ka elul peab olema maitset ja valgust. Maitsetu elu, hämaruses, pimeduses ekslemine võib kergesti viia mõtteni, et elul ei olegi mõtet. Jeesus, Jumala Poeg, väidab, et me oleme maa sool ja maailma valgus. Me oleme, kuid küllap me teame, kui vähe kasu on soolast, mida ei panda toidu sisse, vaid mis on kuskil anumas tihedalt koos. Vaid pisut niiskust ja tulemuseks on anuma kuju võtnud kivikõva kasutu käkk. Või valgus, mida ei lasta tuppa, lilledeni, inimeste ja koduloomadeni. Kata kasvuhoone valgust mitte läbi laskva materjaliga ning kasta siis taimi seal kui tahes palju, pane tomatite alla räimi või anna neile head väetist, aga mis saaki sa sealt saada loodad? Soola ja valgust on vaja. Need peavad jõudma sinna, kus neid on vaja.

Jeesus on oma järgijate – ka meie – kohta öelnud, et ME OLEME maa sool ja maailma valgus. Nii see on. Aga ta on rääkinud ka sellest, mida tuleb soola ja valgusega teha, ja hoiatanud, mida ei peaks tegema. Kui nüüd hakkame seepeale ehk otsima mõnd vabandust, siis mõne ikka leiab. Ega me täiuslikud ole.

JAAN PAAVLE on kirjutanud:

Üks tuvi õpetas mulle:

Ma võin olla küll lombakas,

aga tiivad kannavad mindki.

Tal on õigus. Meil kõigil on oma nõrkused, oma lombakused, puudused, aga me kõik suudame lennata, tõusta kõrgemale koos Temaga, Tema abiga, kes on tõotanud olla nendega, kes elavad Tema tahtes iga päev kuni maailma ajastu otsani. Tema – taevast tulnud ja taevasse tõusnu – kannab meid. Ise me ei suuda, ei oska. Tema tahab, et saaksime soolaks, mis aitab paljul heal säilida. Tema tahab, et saaksime valguseks selles hämarpimedas maailmas, et keegi ei eksleks ega kukuks kuristikku, et paljud märkaksid ellu viivat teed.

 Meie oleme Looja poolt loodud ja igaüks meist on eriline. Igal meist on oma ülesanne. Looja ootab meilt, kristlastelt, Kristuse järgijatelt, et saaksime nendeks, kes seda tuimuvat, hämarduvat, pimenevat, arutult kuristiku poole valguvat maailma muudaks, tervendaks, segaduses olijatele teed ja valgust näitaks.

Jeesus ütles, et me oleme maailma valgus ja maa sool. Nii valgus kui sool on hädavajalikud. Mõlemal on oma ülesanne. Meilgi on. Kirik on kui valguse anum, suur soolatoos. Maailmas on palju pimedust, lootusetust, segadust, rahutust, elu magedaksminekut, riknemist. Meil tuleb kõige selle keskele minna ja jagada seda, mis meile on antud. Me ei tohiks teha kirikust valguse ja soola konservi, kus meil on mõnus olla, kuid kust kõik see, mida pimenev, maitsetu maailm nii väga vajab, välja ei tule. Me tuleme kirikusse, et siit saada enam seda, mida jagada siit minnes neile, kes igatsevad enam valgust ja elusamat elu, rõõmu, rahu ja lootust.

PALVE: Issand, Sind oleme me vastu võtnud ja Sinusse me usume. Sinu armastus on meid puudutanud ja oma armus oled Sa meile andestanud. Me täname Sind, Sa lõppematu rõõmu allikas, selle imelise helduse eest ja palume, aita meil olla maailma valgus ja maa sool, jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja veereb päev. Seda palume Jeesuse, meie Issanda läbi.

Mt 22:1–14: „Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!“ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.““ Aamen.

Pulmad on pidu, millega kaks inimest avalikult teatavad, et kahest poolikust on saanud üks tervik, et need kaks kuuluvad nüüdsest eeskätt vaid teineteisele, on teineteise jaoks kõige olulisemad, kõik kõiges, tõotavad avalikult teineteist austada ja armastada. See pidu on nende jaoks nende elu rõõmsaim ja olulisim sündmus. Keda aga sellisele olulisele ja rõõmsale sündmusele kaasarõõmustajaks kutsuda? Kindlasti tuleb kutsutute nimekirja panna pereliikmed, kõik lähedased ja sõbrad. Kui ruumi ja võimalusi on, võib kutsuda teisigi. Igal juhul aga pole kunagi kutsutud kõiki. Seega – olla kutse saajate hulgas, olla valitute hulgas, olla arvatud rõõmu jagajate hulka, on suur au. Olla kutsutud kuninga, kõigeväelise valitseja poolt tema poja pulmapeole – mis võiks olla loomulikum käitumine kui tänulikult ja uhkust tundes see kutse vastu võtta. Jeesuse räägitud loos saadab kuningas korduvalt välja oma sulased korraldusega: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest. Mõned isegi tapsid kuninga sulased, tema sõnumitoojad. On loomulik, et kuningas ei saa sellist ülbust ja häbematust karistamata jätta. Jeesuski kõneleb oma loos, et Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.

Loo tollastele kuulajatele oli selge, et pulma kutsuva Kuninga all mõeldi Jumalat, ja nende kutsutute all, kes kuninga kutse ära põlgasid, tema sulaseid mõnitasid ja tapsid, mõtles Jeesus eeskätt kirjatundjaid ja varisere, kellele ta seda tähendamissõna kõneles. Miks ometi põlatakse ära Jumala kutse? On mõistetav, et keegi pole vaimustatud kutsest kohtusse, kus hakatakse arutama tema pahategusid, kus ees ootab karistus nende eest. On arusaadav, et kohtu ette kutsutav ajab n-ö sõrad vastu, ei lähe kohale, tapab kutse toojaid. Aga meie loos kõneldakse ju kutsest pulma, Kuninga kutsest rõõmupeole? Millest selline reaktsioon?

Mõelgem, kelle jaoks võiks pulmade puhul abiellujate õnn olla kurvastuseks. Äkki nendele, kes ise heitsid silma pruudi peale, kuid ei osutunud õnnelikuks väljavalituks ja kelle jaoks pulmapidu muutub nende lootuste matusteks? Äkki ka neile, kes pidid esmalt saama peigmehe väljavalituks, kuid kelle peigmees hülgas kihluseajal nende truudusetuse pärast?

Piibel kasutab abielu mõistet, et väljendada Jumala suhet oma rahvaga. Pühakirjas võrreldakse Jumala poolt eriliselt välja valitud Iisraeli rahvast tema pruudiga. Prohvet Jesaja kaudu on Jumal öelnud: „Sinust ei kõnelda enam kui „Hüljatust“ ega kõnelda su maast enam kui „Laastatust“ ,vaid sind hüütakse „Minu armsam“ ja su maad „Abikaasa“ ,sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele /---/ ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust. (Js 62:4–5) Kuid väga sageli peab Jumal nentima oma rahva, oma pruudi truudusetust, sest see hakkab ikka ja jälle kummardama võõraid ebajumalaid. Prohvet Jeremia kaudu on Jumal kurtnud: „Kas neitsi unustab oma ehte, pruut oma paelad? Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil“ ( Jr 2:32).

Jah, pruudi truudusetuses, Iisraeli rahva truudusetuses, on suur osa ka kirjatundjatel ja variseridel – rahva vaimsetel juhtidel, nende eeskujudel. Nad on otsekui peigmehe sõbrad, kes peavad hoidma oma eemalviibiva sõbra pruuti, hoolitsema tema eest peigmehe tulekuni. Kuid peiu tulek viibib ja nad on hakanud võõrast pruuti omaks pidama, tundma, et Iisraeli rahvas on nende oma, nende pruut. Kannatlik ei suuda olla pruutki. Ikka ja jälle heidab Jumala poolt välja valitud rahvas  silma teistele jumalatele. Peigmehe sõbrad, selle asemel, et pruuti vaos hoida, ajavad näpuga järge lõpututes reegliraamatutes. Ja kui kauaoodatud peigmees lõpuks tuleb, kohtab ta ees umbusklikku ja hirmul, võõraks jäänud pruuti, kes väriseb oma kõrvalhüpete pärast ega sugugi rutta ta embusse sööstma. Ta kohtab ees sõpru, kes on talle võõraks muutunud. Mis jääb tal üle muud, kui otsida uus pruut ja leida uued sõbrad.

Meie lugu läheb aga edasi. Evangeelium, rõõmusõnum, kõneleb nüüd sellest, et kuna esialgu kutsutud ei tahtnud peole tulla, käsib kuningas nüüd oma sulastel minna ja kutsuda pulma kõik, keda nad iganes leiavad. Inimeseks saanud ja maailma tulnud Poja kaudu, tema õpilaste kaudu, kutsub Jumal enda juurde nüüd kõiki, mitte enam ainult Jumala poolt eriliselt ära valitud Iisraeli rahvast, vaid kõiki, kes vaid on nõus tulema. Ei loe enam rahvas ega rahvus. Kutse on kõigile. Jumal laseb inimestel endil valida, kas nad tahavad Tema rahva hulka kuuluda. Oma valiku eest vastutab Ta ise, isiklikult. Jumal ise kutsub ja kutsub mitte kohtusse, vaid peole. Sellist võimalust tuleb ära kasutada. Meie tekst ütleb, et sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.

Tore oleks, kui Jeesuse tähendamissõna siinkohal lõpekski, lõpeks rõõmupeoga. Lõpeks sõnumiga, et tulge kõik teiegi ja te saate aegade lõpul osa rõõmupeost, meie Issanda, Jumala Talle pulmapeost. Tulge, sest Jumal kutsub kõiki! Tulge, sest kõik on ju valmis! Pidurooga jätkub kõigile. Ei tule puudust ka heast veinist, sest peo peremees on Jeesus ise, kes kord külalisena Kaana pulmas tavalise vee veiniks muutis. Aga – lugu paraku jätkub. Kui kuningas tuleb külaliste juurde peovõõraid tervitama, avastab ta sealt ühe inimese, kellel pole seljas pulmarõivast. On iseenesestmõistetav, et peole tulijal peab olema seljas puhas ja pidulik rõivas. See on elementaarne lugupidamisavaldus kutsuja suhtes. Millise rüü kandmist ootab siis taevase peo peremees? Piiblis kirjeldatakse meeleparandust, Jumala tahtmise järgi elama hakkamist, uue rüü selgapanekuna. Kolossa kirjas öeldakse kristlastele: „Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:9–10).

See, et sellel külalisel pulmarõivast pole, näitab, et ta ei austa kutsujat, ei hinda kutset. Ja kuninga käsul visatakse too inimene pulmalauast välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Jah, sissepääs Jumala rõõmupeole on küll tasuta, Jumal kutsub inimeste hinnangute järgi nii häid kui halbu, kuid isegi sellisel puhul kehtivad ikkagi sissepääsuks teatud nõuded. Dresskood peab olema õige. Pulmarõivad Jeesuse räägitud loos tähendavad inimese muutumist, tähendavad uut elu, uusi tegusid, mida inimene tegema peaks hakkama, kui ta on Jumala kutse vastu võtnud, on ristimises saanud Tema lapseks. Apostel Peetrus on kirjutanud: „Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki“ (2Pt 1:10–11).

„Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud,“ ütleb Jeesus. Tänane evangeeliumilugu näitab, et taevasele pulmapeole kutsutud on kõik, aga kutse vastuvõtmine ei tähenda veel peost osasaamist. Kutsumine on ristiinimese teekonna algus, äravalimine aga Jumala lõppotsus tema käidud teekonna üle. Kui kutsutu pole oma teekonnal Jumala peokotta pannud endale selga peoriiet, ehtinud ennast rüüga, millel pole enam patuplekke, siis ei võeta teda vastu. Ja Jeesus meie loos nendib, et neid valituid, kes pidulauda jõuavad, on vähe.

Palugem, et meil jätkuks tarkust hoolitseda selle eest, et meil oleksid alati seljas patuplekkidest puhtad pulmarõivad, nõnda et kutse taevasele pulmapeole ei tuleks meile ootamatult ja meiegi võiksime olla nende hulgas, kes pärast maise teekonna lõppu saavad osa kuninglikust peost. Aamen.