„Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“ (1Kr 3:11).
Möödunud pühapäeva motoks kirikukalendris oli „usuvõitlus“ ja homme on usupuhastuspüha. Need kaks kuuluvad kokku, sest igasugune võitlus tähendab mingis mõttes puhastust. Et leida uut ja paremat, tuleb puhastada vana ja halvemat. Miski ei lähe iseenesest, ilma pingutuse ja võitluseta paremaks – iseenesest võib pigem märkamatult alla veereda ja viimaks üllatuda, kui kaugele ollakse satutud algsetest ideaalidest.
Usupuhastuspühal meenutame murrangulist ajaloosündmust, mis algas 31. oktoobril 1517. aastal, mil saksa munk ja teoloog Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, mis kutsusid üles väitlusele kristliku usu üle. Saksamaad peetakse praegugi Euroopa südameks – ja ta oli selleks ka reformatsiooni levitamisel. Usupuhastus ei olnud ainult kiriklik sündmus, vaid puudutas kogu ühiskondlikku elu. Algas uusaeg, saabus 18. sajandi valgustusaeg, toimus teaduse ja tehnika ning inimõiguste areng.
Reformatsioon mõistis ennast usu puhastamisena, kuid edaspidi hakkas see tähendama ka usu uuendamist ja edasitõlgendamist, et olla ajakohasem. Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et kui miski päris ära uuendatakse, siis kaotab see esmalt oma algse mõtte ja viimaks üldse mõtte. Seetõttu seondub „usuvõitlus“, mis on täna teemaks, mitte ainult usu edendamisega, vaid ka usus püsimisega isiklikus ja kiriklikus elus.
Usus püsimiseks aga on vaja olla – ärgem nüüd ehmatagem! – ortodoksne, s.t õigeusklik. See väljend ei ole populaarne, sest küsida võib: mis on üldse õige? Kas poleks juba aeg loobuda kivinenud dogmadest? Ortodokssed juudid järgivad juudiusu õpetusi, ortodokssed kristlased Jeesuse õpetust ja sõnumit Temast. Ortodokssed luterlased – ka selline termin on olemas! – on püüdnud õigesti järgida Piiblit ning luterlikke usutunnistuskirju. Üldise kristliku veendumuse kohaselt on „ortodoksia ehk õigeusk“ see usk ning õpetus, mille andis Kristus oma apostlitele ja mida nood kuulutasid Jeesusest kui Jumala Pojast: „Saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilatus ajal, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeva üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva“ jne – nii nagu seda loeme apostlikus usutunnistuses.
Teine ülimalt ebapopulaarne või koguni vihatav sõna, mida vastandatakse õigeusklikkusele, on „hereesia“ ehk „ketserlus“. Teisitimõtlejate tagakiusamine on kole asi ka maailmavaateliste või poliitiliste dissidentide puhul. Sõna „hereesia“ algne tähendus (kreeka hairein = 'välja valima') viitab aga olukorrale, mida ei saa tunnustada ükski inimkooslus, mis soovib säilitada iseennast ja oma vaateid tõetaotlemise teel. Pole mõeldav, et me täidame ainult valikuliselt riigiseadusi, asutuse sisekorraeeskirju, kus töötame, vms. Sarnasel viisil pole saanud kristlik kirik algusest peale sallida, et pärimust Jeesusest ja Tema õpetusi ainult valikuliselt tunnustatakse, mis aga ei meeldi, kõrvale heidetakse. Viimasel juhul ju seatakse iseennast kõrgemaks Jumalast ning sellest, mida Ta meile on ilmutanud.
Läbi aegade on kristlikud kirikud toetunud Piiblile ja hoidunud valikulisest lähenemisest, nii palju kui on suudetud. Usupuhastusel ehk reformatsioonil oli samamoodi eesmärgiks õige usk ja õpetus, nagu see on südameasjaks õigeusu ehk ortodoksi kirikul. Sõnum on alati ükssama: „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“ Õiget usku ehk ortodoksiat leidub kõikjal seal – ükskõik millises kirikus või konfessioonis –, kus sellest põhimõttest kinni peetakse.
Teisalt aga ei saa me väita, et meie isiklik usk oleks täiesti õige, sest ekslikud inimesed oleme ju kõik. Kuid kristlase ülesandeks on otsida tõde ja järgida seda ka koos eksimustega. Nagu ütleb munkpreester Rafael (Noica): „Tähelepanu peab olema pööratud sellele, et saavutada õige vaateviis ja täpne arusaamine, sest selles ju õigeusk seisnebki. Kui mõistad asju valesti, oled hereetik. Me kõik /---/ oleme mingil määral hereetikud, vaid üks meie seas oli õiget usku, aga Tema löödi risti. Muidugi pole me hereetikud selle sõna rangemas tähenduses, sest me ei tunnista hereesiat, me otsime tõde ja oleme tänu sellele siiski õigeusklikud.“ * Sarnaselt on ka meiega: kus on sinu varandus, seal on sinu süda! Mida otsib ja igatseb meie hing, seal oleme meie ise. Kui järgime Jeesuse õpetusi ja apostlikku sõnumit Temast, siis oleme õigeusklikud ka eksides või libastudes. Selleks, et püsida õigel teel, vajamegi usupuhastust ega tohi laisaks muutuda ja peljata usuvõitlust oma elus.
Varasemate aegadega võrreldes on tänapäevane olukord siiski ka teisenenud – inimõigusi ja inimlikke vabadusi järgitakse rohkem. Türannia on välistatud, autoritaarsus taunitud, usku ei tohi peale sundida jne. See kord, mis kõigile peale sunnitakse, mõistab ennast ilmalikuna ja soovib põhineda teadusel. Teadus samal ajal muutub, vaatab – piltlikult väljendades – aina võimsamate teleskoopidega taevasse ja kaeb üha enam viiteid teispoolsusele. Materialistliku maailmavaatega tagurlased püüavad asjatult ajalooratast tagurpidi pöörata ning 20. sajandil levitatud ateistlikke igandeid kaasa vedada. Võib-olla tulevikus jõuavad usk ja teadus lõpliku kohtumiseni, nagu on ennustatud.
Praegu võiks religiooni võrrelda mõneti kunstiga – erinevus on selles, et kunstilise kaemuse kese jääb kinni siinpoolsusse, religioosse kaemuse tsentrum aga juurdub teispoolsuses. Ühine mõlemale on see, et pühasid tekste, nagu ka loodud kunstiteost, ei tohi muuta. Muudad noote partituuris, tuleb teine muusika! „Ajakohastad“ stsenaariumi, tuleb teine näidend! Ajavaimuga kaasaminek ei tohi tõrjuda Igavest Vaimu – kes küll tegutseb praegugi, kuid on oma püsivad jäljed jätnud ka mineviku suurkujudesse.
Seepärast on kirik alati mõnes mõttes dissidentlus. Meil tuleb jääda oma veendumuste juurde ehk teisitimõtlejaks, ilmalike vaadete suhtes opositsiooni, maailmavaateliseks dissidendiks. Tuleb leppida, et võime sattuda kõrvale peavoolust – ja siiski teha ennast kuuldavaks. Meie ülesandeks on puhastada enda usku ja kutsuda väljaspoolseid inimesi ära laiskusest ning kaasa usuvõitlusse, mis viib meid taevasse ja toob taeva meie hinge. Koos taevaga tulevad elu mõte, rõõm ja rahu ning selgus paljudes küsimustes.
Head varsti algavat hingedeaega!
* Munkpreester Rafael (Noica) „Vestlused kloostris“. Tallinn, 2020: lk 181
(Foto: Heidi Tooming)
