„Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas“ (Mt 18:18).
„Kuidas andeks anda?“ Sellise pealkirjaga Kanada dokfilmi hakkasin vaatama. Üsna pea oli selge, et olen seda filmi juba korra näinud. Mulle oli sellest meelde jäänud kaks naist. Ema, kelle 11-aastane tütar vägistati ja tapeti, ning anglikaani kiriku naispreester, kes polnud suutnud Londoni metroo pommirünnakus hukkunud 25-aastase tütre surma andestada, loobudes koguni preestriametist. Londoni kõmumeediale on ta jäänud meelde kui „preester, kes ei andesta“.
Filmis on veel kaks inimest, kes mul nii hästi meeles polnud. Mees, kelle naine tapeti IRA terrorirünnaku käigus, ja naine, kelle isa löödi kirvega surnuks 30- aastase nn kerge puudega naabrimehe poolt, kelle eest nad perega aastaid olid hoolt kandnud.
Kuna see film tuli juba teist korda minu juurde, ei pääsenud ma seekord nende asjade üle laiemalt arutlemast. Miks „nende asjade“, aga mitte „selle teema“ ehk siis andeksandmise üle? Esiteks sellepärast, et olen andeksandmisest üsnagi kirjutanud, ja teiseks sisaldab see teema nii palju. Ning nüüd on mulle meelde jäänud ka kõik filmi tegelased ja nende lähedaste traagiline saatus.
11-aastane väike sportlane läheb üksi (?!) mingile umbmäärasele pildistamisele, kust ta enam ei naase. Ema sõnul teadis ta järgmisel hommikul kindlalt, et ei näe oma tütart enam kunagi. Kuid ta ei soovi elada kättemaksus ja vihas, seega ei soovinud ka, et vägistamine meedias ära mainitakse, et ka üldsuse kättemaksusoove vaigistada. Et ei hakata kohtult nõudma surmaotsust. Ta tahab oma tütart mäletada naeratava, abivalmi ja sõbraliku lapsena, ta tahab andeks anda ja palvetada mitte ainult enese ja lähedaste, vaid ka mõrvari eest.
Naine tundub ekraanil väga positiivsena, kuigi tema sõnad, et sellise leinaga kokkupuutumist pole üldse võimalik väljendada sõnades, sest „sa lähed nagu mingile teisele meeletasandile“ või „sa lihtsalt üritad jõuda järgmise hingetõmbeni“, näitavad põhjatut valu. Kümne aasta pärast mõrvar tabati, tema kontol oli veel teinegi vägistamine ja mõrv, ta ei näidanud üles mingit süütunnet ega kahetsust. Tüdruku ema sõnum mõrvarile oli: loodan, et ta suudab endale andestada ja eluga edasi minna, isoleeritult küll.
Noor mees abiellub 22-aastaselt, saades kolme aasta pärast poja isaks. Tema naine hukkub IRA terroristi käe läbi sel ainsal päeval kuus, kui ta isale kuuluvas kalapoes abiks käis.
Mehes on sedavõrd palju viha, et ta kirjutab lehes avaliku kirja IRA juhtidele, kus küsib, kuidas aitas temalt naise ja pojalt ema äravõtmine kaasa rahuprotsessile Iirimaal. Ka kirjutas ta isikliku kirja IRA juhile Gerry Adamsile, kes kandis samas rünnakus hukkunud terroristi kirstu tolle matustel ja viibis seejärel Ameerika Ühendriikides visiidil kui õige poliitik kunagi. Gerry Adams vastas: „Meil on kahju teie abikaasa surma pärast, kuid te peate ju mõistma, et ...“ Ei, ma ei mõista, minu naine mõrvati!
Teine terroristidest oli filmi tegemise ajaks vabanenud vanglast ning praegu suhtus hukkunud naise mees temasse nii: ma ei hooli sellest mõrvarist, ma ei mõtle ta peale. Kui ma annaksin talle andeks, ei sooviks minuga suhelda minu lähedased ja neist ma ju hoolin. Pealegi olen ma nüüd vaba. Kohtusin mõne aasta eest, kui osalesin organisatsooni Lootus tegevuses, nii IRA kui vastuorganisatsiooni kahe kõrge ohvitseriga. Kui rääkisin, et minu naine hukkus rünnakus, siis ütles IRA üks endistest juhtidest: „Mul on väga kahju, ma palun andeks kõigi selles organisatsioonis olnud inimeste nimel selle kuritöö eest, milles sa kaotasid oma naise.“ Mees jäi sellise avalduse peale hämmastunult vait ning ootama järgmist lauset „... aga sa pead ju mõistma, et ...“. Kuid seda ei järgnenud. Sellest hetkest tundis mees end vabana, sest keegi võttis vastutuse.
Naispreestri sõnul oli ta palju jutlustanud andeksandmisest ja nüüd öeldi talle, et kristlasest kirikuõpetajana on tal ju kohustus anda andeks. Kuid ta vastas, et ei arva nii. „Iga kord, kui sellest metroojaamast möödun, tunnen meeletut viha ja kibestumistunnet. Või kui näen sellesama pommirünnaku korraldajat teleekraanil inimesi ähvardamas sõnadega: „Meid ei tasu solvata ega rünnata, muidu saate ise maitsta rünnakuid.“ Kuid ma ei tunne viha ega kibestumist püsivalt. Ma tunnen ja tean, et minu tütar on kehaliselt lahkunud. Kuid hingeliselt on ta naasnud minusse, nagu ta alguses oli, ja sellisena saan ma teda kinkida maailmale taas. Kuid ma ei saa andestada tema tapjatele, tunnen selgelt, et sel juhul olen nõus teoga, mille nad sooritasid.“
Ja vaevalt, et haritud inimene tänapäeval poleks kursis, et andeksand pole mitte halva heaks kiitmine või sellega leppimine, vaid vabanemine sellest, mille see halb on inimeses endas tekitanud. Ehk siis heategu iseendale, mitte halva tegijale.
Mis on siis „need asjad“, mis jäid mulle seekord meelde ja tekitasid mõtteid?
Preestri loost meenus, et tema tütre tapsid inimesed, kes väidavad uskuvat Jumalat ja teevad nii, nagu Allah tahab, ja neil ei ole kohustust ega ka vajadust anda andeks mitte kellelegi. Kelle huvides, ja ma kahtlen, et Allahi huvides, on olla permanentselt solvunud kellegi või millegi peale üle maailma, mis peaks justkui õigustama rünnakuid ning ise rünnates defineerida see vasturünnakuks?
Preester meenutas üht luuletust poksijast, kes oli kogemata andnud vastasele surmava hoobi. Poeet küsis seal, kes vastutab selle hoobi eest: kas poksija ise, vastane, treenerid, pööbel, kes januneb verd, nn sponsorid, kes matši pealt raha teenivad, kõmumeedia, kes sellist tsirkust õhutab, ja vastas, et me kõik koos vastutame selle surmava hoobi eest.
Kirikuõpetaja meenutab, et oli samuti nagu iga mõtlev olend Iraagi sõja vastu, kuid ta ei väljendanud seda kuidagi, seega kodanikuna ei võtnud vastutust.
Mulle jäi ka meelde, et keegi filmis osalenutest ei kasutanud andestamatust relvana, seda destruktiivset kujuteldavat „võimu“, et kui ei anna andeks, siis saab nii mõjutada vägivallatsejat. Sest kurjategijal ei pruugi olla sellest sooja ega külma, kas talle andestatakse või mitte.
Kolm neljast oma loo jutustanud inimesest jäid meelde, sest väljendasid oma viha avalikult. Viha väljendav inimene on turvaline. Igaüks elab oma valu läbi omamoodi, kuid kas inimene, kes on valmis andestama, läbimata sügavat viha ja kättemaksuprotsessi eneses, on ka tegelikult andestuseks valmis? Nagu paljude kaotuste puhul, näitab lõpliku loobumise algust just viha teke.
Film otsis vastust küsimusele, kuidas anda andeks, ja sai ka mõningaid vastuseid. Minu enese vastused pole olulised muu hulgas seepärast, et ma ei pea adekvaatseks ka asjatundjate hulgas levinud lohutust: ma mõistan, mida sa tunned. Ei mõista, kui ise pole kogenud. Ei saagi mõista. Kuid mul tekkis selle filmiga seoses palju küsimusi ja need on mulle olulised. Ning kuna ma pole ajakirjanik, siis võin ka rahumeeli kas-küsimusi küsida.
Kas iga inimene, mõistes hukka sõda, vägivalda, ülekohut, ebaõiglust, peaks leidma sellele hukkamõistule väljenduse? Kas palju jutlustatud ja nii „enesestmõistetava“ teema nagu andeksand sügav läbimõtlemine peab preestrile tulema sellise kannatuse kaudu? Tõdemuse kaudu, et ta pole võimeline andeks andma? Kas preestriametist tagasiastumine oli vajalik samm või oleks võinud selle teekonna läbida just preestrina? Mispärast pidas naine õigeks ametist tagasi astuda? Et kui ei suuda andestada, siis pole kantslisse asja? Või ei suutnud ta andestada Jumalale? Kas see annab põhjust kantslisse mitte astuda? Sellele ei andnud naine vastust. Kas enesestmõistetav jutluse teema ammendub, kui ei tundu enam enesestmõistetav? Mis on see aeg, kui vastav teema tundub taas jutlustamiseks sobiv? Mis selle aja jooksul toimub?
Kas soov, et inimlikkuse minetanud indiviid annaks endale andeks ja läheks vanglas eluga edasi, on siiras ja vajalik, ja kui, siis kellele? Ohvrile enesele, et oma eluga edasi minna?
Kas inimese soov olla hea, andestav ja seda ka avalikult näidata, on enesepettuslik? Sest soov meeldida hägustab alati reaalsust. Kas andeksand on pelgalt tõdemus, et mul ei ole ju muud võimalust? Et alternatiiv on viha vangla. Või on seegi Jumala arm, mis kõige kriitilisemal hetkel võimaldab ohvril näha inimlikkuse iva ka mõrvaris?
Kahtlemata ei saa ühtki neist lugudest võrrelda, vanema kaotanu lein on teisem kui lapse kaotanu oma. Inimene, kes kaotab lapse, liiati vägivalla läbi, pole enam kunagi endine, elu muutub sel hetkel jäädavalt.
„Olen vaba vihast,“ ütles keskealine naine, olles andeks andnud oma isa mõrvarile, kes kandis psühhiaatriahaiglas karistust ning oli vabanemas. Mis on sellise vabaduse hind? Mida või mille me anname andestades enesest ära? Või ehk lükkame meelesügavustesse? Liiga suur valu lükatakse alati kaugele. Ja andeksand on viis ellu jääda. On ka ju võimalik elust loobuda, mis polegi nii harv, kui sureb väga lähedane inimene. Lapse surma puhul on tähtis, et pere säilib. Tihti ei säili, eriti kui tegemist on ainsa lapsega.
Ülearune pole ka küsimus, mida teevad need, kel pole sel hetkel kedagi toeks. Nagu väitis naine, kelle isa tapeti: sel ajal polnud midagi niisugust nagu psühholoogiline abi lähedastele. Mida teevad need, kelle teele ei satu südametunnistusega inimene, kes palub andeks ka teiste vigade pärast?
Filmis osalenud inimesed puutusid kokku erakordselt suure valu ja kannatusega, kuid keegi neist polnud päris üksi. Need, kes olid lähedal, said teha justkui väga vähe, aga asjaosalistele tundus, et palju. Ja kui sellest jäi väheseks, võttis inimene ise vastutuse oma meele tervise eest, igaüks isemoodi, et mitte hulluda vihast. Kuid kõigi jutust jäi ka kõlama, et me saame tegelikult vastutuse võtta alati, iga asja ja inimese suhtes, mille või kellega kokku puutume. Ja et väikestest asjadest kasvavad suured.
Ja muidugi võiks nüüd lõpuks küsida Pilaatuse iidse küsimuse: mis on siis tõde? Või millal võiks oma käed lihtsalt puhtaks pühkida? Tegelikult on tegemist sama küsimusega, mida küsis ka poeet oma luuletuses. Meil ei olegi võimalik oma käsi puhtaks pühkida. Me kõik vastutame niikuinii. Ka selle eest, et jätsime vastutamata üle kahe tuhande aasta tagasi.
Aga me saame võtta vastutuse ja loobuda tänapäeval juba kajana kõlavast: pole minu probleem. Aamen.
