„Kes Issandat kardab, ei tunne hirmu, sest Issand on tema lootus. Issanda silmad on nende peal, kes teda armastavad, tema on nende võimas kaitse ja kindel tugi, vari idatuule ja vari lõunakuumuse eest, valve komistuse ja abi languse vastu, hinge ülendaja ja silmade valgustaja, tervise, elu ja õnnistuse andja“ (Srk 34:14, 16–17).
On advendiaeg. Meiegi pühakoja altaril on neli advendiküünalt. Millest nad kõnelevad?
Toas põles neli küünalt. Oli nii vaikne, et oli kuulda, kuidas küünlad omavahel rääkisid. Esimene küünal ütles: „Mina olen rahu. Kahjuks inimesed ei oska mind hoida. Mul ei jää muud üle, kui pean kustuma.“ Hetke pärast küünlaleek kustus.
Teine küünal ütles: „Mina olen usk. Kahjuks ei vaja keegi mind. Inimesed ei taha minust teada ega kuulda ja sellepärast ei ole mul enam mõtet põleda.“ Vaevalt oli ta jõudnud need sõnad lausuda, kui ruumi läbis nõrk tuulepuhang ja küünal kustus.
Kolmas küünal jäi väga kurvaks ja ütles: „Mina olen armastus. Mul pole rohkem jõudu edasi põleda. Inimesed ei mõista ega hinda mind. Nad vihkavad neid, kes neid armastavad.“ Hetk hiljem kustus ka see küünal.
Äkki ilmus tuppa väike laps. Nähes, et kolm küünalt on kustunud, hüüdis ta ehmunult: „Jätke järele! Te peate põlema! Ma kardan pimedust!“ Ta puhkes nutma.
Alles jäänud neljas küünal lohutas last: „Ära karda ja ära nuta! Kuni mina põlen, võib alati teised küünlad süüdata. Mina olen lootus.“ („Ajatud lood“, „Neli küünalt“)
Kui kõneldakse kristlusest, siis tuuakse sageli välja kolmik, kolm komponenti, kolm sammast, mis seda iseloomustavad. Usk, lootus ja armastus. Usust ja armastusest on kõneldud ja kõneldakse palju. Lootus on teenimatult tagaplaanile jäänud. Ometi kuulub lootus inimese loomuse juurde. Noored inimesed on lootusest lausa tulvil, kuid needki, kes juba elatanud, kannavad endas vaikseid tulevikuunistusi. Lootus annab märku inimelu ebatäiuslikkusest. Kui kõik oleks parim võimalikust, täiuslikult hea, siis poleks ju millegi poole püüelda, midagi oodata, midagi loota. Siis poleks meil põhjust näiteks ka soovida aastavahetusel üksteisele head uut aastat. Poleks põhjust üldse midagi soovida. Poleks põhjust kuhugi teele asuda – milleks, kui siingi on kõik parimatest parim. Teelolek on alati seotud lootusega – lootusega kohale jõuda, eesmärgile jõuda.
Inimest, kes praegu maailma asutab, nimetatakse ladina keeles homo sapiens – 'tark inimene'. Tiitli „tark“ on inimene enda kohta ise andnud. Kuivõrd objektiivne ta seda tehes on olnud, on muidugi vaieldav. Kristlaste kohta võiks öelda, et nad on jõudnud inimese järgmisse arenguetappi, mida võiks iseloomustada väljendiga „lootev inimene“. Aga nad ei looda enam ilmalikele, nähtavatele ega kaduvatele asjadele. Ei looda inimese tarkusele. Nad loodavad oma Loojale, Jumalale. Loodavad Jumala päästeplaani lõpuleviimist. Päästeplaani, mis päästab inimesed nende endi käest, selle käest, millisteks on muutunud inimesed, kes oma Loojat – Jumalat – ei tunne ja ignoreerivad Tema tahet. Inimesed, kes elavad omaenese tarkuse järgi. Me vajame päästmist. Nuriseme ju vahel kõik, et inimesed on muutunud kurjaks, rabedaks, egoistlikuks – küllap saaksime negatiivseid jooni veelgi välja tuua. Ja päris kindlasti leidub negatiivset meiski. Ei suuda meiegi alati kõiges Jumala tahtmist taibata ega järgida.
Kristlaste lootus ei ole hägune tuleviku ettekujutus. Jumala tõotused on juba täitunud Jeesuses Kristuses ja täituvad veelgi. Kristlased ootavad ja loodavad Kristuse taastulekut, mis ühendab koguduse täielikult Jeesuse kui Issandaga, kes on kõige pea. Tema on meid oma kannatuse ja surma kaudu Jumalaga lepitanud ja ostnud meile igavese elu lootuse. Tema üksi on uskliku jäädav lootus eluteel, kannatustes ja surmas.
Lootev Inimene, Jumalale lootev inimene, teab, kuhu ta tee viib, teab, kuhu ta jõuda soovib. Ta ei eksle sihitult. Tema siht on jõuda Jumala, oma Looja, oma taevase Isa juurde, taevasele kodumaale. Sinna, kus sünnib täielikult Jumala, Looja tahtmine. Sinna, kus ei ole enam kurjust, valu, pisaraid ega ka surma kaduvust, sest see on võidetud headuse ja armastusega.
Paljud lootuseteel rändajad on kogenud, et neid kantakse imeliselt edasi ka siis, kui vahel jõudu edasiminekuks napib. Rasketel hetkedel, mil jõud kipub lõppema, on nende ellu ilmunud mõni kaasteeline, kes on aidanud. Nad on kirikus kuulnud sõna, mis kõneleb just nendega, ütleb just neile selle sõna, mis juhatab edasi, näitab teed, mis viib ummikust välja. Nad kuulevad vastuseid oma palvetele. Armulauasakrament mõjub ebatavaliselt jõudu andvalt.
Astugem oma rännakul mööda lootuse teed sagedamini sisse pühakotta, et hetke puhata. Kõnelda Jumalaga, võtta vastu armulauasakrament. Ja vaadata, kuidas altaril, pühakoja kõige tähtsamas paigas, põlevad küünlad. Põlevad lootuse tuled.
Soovin meile kõigile, et meie lootuseküünla leek kunagi ei kustuks ja et meie lootuseteel Jumal ise meid saadaks ja hoiaks.
