Nädala mõte

„Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!“ Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva.

„Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“ (Rm 11:33–36).

„Sa läkitad välja oma Vaimu ja Sina uuendad maa näo“ (Ps 104:30).

„Mis on inimene ja milleks ta kõlbab? Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus? Inimese päevade hulk, kui neid on palju, on sada aastat. Nagu veetilk meres ja liivatera, nõnda on tema vähesed aastad ühe igaviku päeva kõrval. Seepärast on Issand nende vastu pikameelne ja valab nende peale oma halastust. Ta näeb ja teab, et nende lõpp on ränk, seepärast ongi ta teinud suureks oma lepituse. Inimese halastus puudutab tema ligimest, Issanda halastus aga kogu loodut. Tema karistab, kasvatab ja õpetab ja toob oma karja koju nagu karjane. Ta halastab nende peale, kes võtavad õpetust, ja nende peale, kes tungivalt nõuavad tema õigusemõistmist“ (Srk 18:8–14).

„Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale. Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem, kui jõuab ära lugeda“ (Ps 40:2:4–6).

„Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid“ (Ps 98:1).

„Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi“ (Js 40:29–31).

„Issand on mu karjane“ (Ps 23:1). „Tema karistab, kasvatab ja õpetab ja toob oma karja koju nagu karjane“ (Srk 18:13).

Eilse pühapäeva ladinakeelne nimetus oli „Misericordia Domini“ ehk tõlkes 'Issanda heldus, ustavus'. Seda pühapäeva on hakatud kutsuma ka Hea Karjase pühapäevaks, sest selle pühapäeva pühakirjatekstid kõnelevad Jumalast ja Tema Pojast Jeesusest Kristusest kui karjastest: karjastest, kes hoolitsevad ustavalt oma rahva eest, keda võrreldakse lammastega.

„Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:2).

„Meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile“ (Ap 13:32–33).