Nädala mõte

„Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse“ (Ps 73:28).

Küllap oleme lapsena kõik kuulnud või ise lugenud muinasjutte. Üheks kõige levinumaks süžeeks muinasjuttudes on see, kuidas mõni kuningapoeg või siis pere noorim poeg, kellel kodunt pärandust oodata pole, läheb maailma oma õnne otsima. Huvitav on see, et õnne lähevad otsima ikka meessoost isikud, tütarlapsed ja naised istuvad kodus ja ootavad, kuni suur õnn neile mõne teelt eksinud printsi või tubli talu- või karjapoisi näol uksest sisse astub või nad kusagilt metsast, kuhu nad on läinud marju korjama, üles leiab. Ja kui nad juba surnud pole, siis elavad nad koos õnnelikult tänase päevani. Seda tähendab siis õnn muinasjuttudes: kahe hea inimese abielu + see, et kõik kurjad inimesed, kes oma õnne otsides on kuidagi loo kangelaste õnne teele ette jäänud, saavad saatuselt karmi karistuse.

Küllap tähendab tänapäevalgi väga paljude jaoks õnne õnnelik perekonnaelu. On teisedki õnne parameetrid, mis alatihti korduvad: tervis, perekond, materiaalne küllus, julgeolek, armastus, eesmärk elule jne. Aga paraku on kahjuks nii, et kõiki õnnesid korraga meil tavaliselt ei ole. Küll puudub tervis, küll ei rahulda töö, küll on abielus probleemid, küll puudub elul eesmärk. Seega on täiuslikust õnnest alati mingi osa puudu.

Kuidas keegi ka enda jaoks õnne ei määratleks, ühine on veendumus, et see õnn ei tule iseenesest koju kätte nagu muinasjuttudes prints talutüdruku tarre, vaid seda õnne tuleb otsida, selle leidmise nimel vaeva näha – ja nii otsitakse seda erinevatel viisidel ja erinevatest paikadest.

Leidsin veebiavarustest ühe loo, mida teiega jagan.

„Kord kogunesid muusad ja otsustasid natuke lõbutseda. Üks neist ütles:

– Võtame inimestelt midagi ära. Ja peidame selle. Las nad otsivad.

– No siis võtame neilt Õnne. See on kindlasti see, mida inimesed otsima hakkavad.

– Kõigile meeldis see mõte. Aga kuhu Õnn peita?

– Matame maha.

– Nad kaevavad selle üles! Ma tunnen inimesi. Alati nad midagi otsivad, kaevavad, urgitsevad…

– Peidame selle kõrgele mäetippu!

– Ei sobi. Mulle tundub, et inimesed alustavad õnne otsinguid just mägede tippudest. Keegi kindlasti ronib mäest üles. Näeb – õnn on siin. Räägib teistele ja kõik ronivad üles ... Nad teevad mis iganes, et see üles leida.

– Viskame merepõhja!

– Leiavad! Nad sukelduvad, ehitavad allveelaevu… Mitte miski neid ei peata.

– Peidame selle kaugesse galaktikasse!

– Nad lendavad sinna! Nad on visad. Mõtlevad välja raketi ja leiavad ikka.

Lõpuks sekkus vaidlusse üks muusadest, kõige auväärsem ja targem, ning ütles:„ Mulle tundub, et ma tean täpselt, kuhu õnn tuleks peita“.

 „Kuhu siis?“ küsisid teised.

„ Peidame selle inimestesse endisse. Inimesed on nii tegevuses õnne otsimisega kusagilt kaugelt, et neil ei tule pähegi otsida õnne omaenese seest.“

Kõik vaikisid. See ettepanek oli nii ootamatu. Ja nad toimisidki selle järgi.

Sellest ajast peale on inimesed kujultanud tohutult palju aega sellele, et otsida õnne – teadmata, et see on peidus nende eneste sees.“

Heldur Karmo (sõnad) ja Arne Oit (muusika) on kord kirjutanud laulu „Kus peitub õnn?“. Selles on sõnad: „Kus peitub õnn, kus peitub õnn? Püüdmatu ta, kauguste maal, tuhanded sind otsimas on. Kus peitub õnn, õnn, oh õnn, kus peidad sa end? Meis endis ta.“

Voldemar Panso on öelnud: „Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.“

Mis on siis see õnn, mille peaksime leidma enese seest? Mida peaksime eneses otsima?

Õnn peitub meie mõtlemise positiivsuses, meie väärtustes, meie oskuses leida tähendust igapäevastes kogemustes. Rahus, rõõmus, lootuses, võimes usaldada ja armastada. Ristiinimesed on avastanud, et seda on võimalik üles leida meie kõigi sees olevast õnne allikast, millest on kirjutanud Vana Testamendi laulik: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse“ (Ps 73:28).

Jumala Püha Vaimu läbi, mis meie sees tegutseb, on meil otsene ligipääs Kõigeväelisele Jumalale, kelle kätes on kõik meie päevad ja kõik, mis on hea. Kui meil on Jumal, kui meil tõesti on Püha Vaimu kaudu Temaga tihe side, siis on meil kõik vajalik olemas. Tema teab, mida kellelegi meist vaja on, mis on just meile määratud õnn, ja Ta annab seda õigel ajal ja õigel viisil.

Kord õhutas kuningas Taavet oma rahvast: „Pöörake nüüd oma süda ja hing Issandat, oma Jumalat, otsima!“ (Aj 22:9). Teiste sõnadega: leidke endast Jumal, hoiduge Tema ligi, siis leiate ka õnne. Õnnistatud otsimist ja rõõmsat leidmist!

„Mina olen Hea Karjane, minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu“ (Jh10: 11a; 27–28a).

„Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!““ (Jh 21:17).

„Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?“ Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!“ Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni“, see tähendab „Õpetaja“. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.““ (Jh 20:11-18).

„Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).

„Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!“ (Lk 13:34).

„Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud“ (Jh 6:26–27).

„Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“ (Ilm 3:19).

„Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma. Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga. Ja mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!“ Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“

„Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod“ (1Jh 3:8).