Nädala mõte

„Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku. Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud. Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!“ Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?“ Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!“ Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed. Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse“ (Ap 16:23–24).

Lugesin lapsena raamatut pisipoisist, kes kuidagi ei suutnud aru saada, et sõnadel ja ütlemistel võib olla üsna mitu tähendust. Ja nii näiteks, olles kuulnud vanaema hoiatust, et ta mingil juhul tooreid tikreid ei sööks, muidu saab ta triibulised püksid, tahtis poiss väga endale ilusaid pükse saada. Ta läks kohe aeda tooreid tikreid sööma ja ilmus siis vanaema juurde uusi pükse nõudma. Kas ta oma triibulised ka kätte sai, seda ma enam ei mäleta. Aga see polegi oluline. Tähtis on see, et meiegi, kuuldes teatud sõnu, teatud mõisteid, maname endale silme ette mingi stereotüübi, ütleme, et asi on kas must või valge, hea või halb. Kui me aga hakkame asja põhjalikumalt uurima ja selle üle järele mõtlema, võib selguda, et lugu on meie ettekujutustest vägagi erinev.

Kui me kuuleme sõnu „vang“ ja „valvur“, paneme esmalt kohe enda jaoks paika: vang on kindlasti õnnetu, vaevatud ja piinatud inimene, ahelais, ei saa kuhugile minna. Valvur vastupidi on õnnelik, ta on vaba, saab minna, kuhu tahab. Lugedes meie tänast pühakirjateksti, jääb esialgu samasugune mulje: Peetrus ja Siilas peavad virelema vangikongis, nad on õnnetud kannatajad, neid on pekstud, nad peavad kannatama valusid. Valvur samal ajal võib rahulikult põõnata. Kuid kas Paulus ja Siilas on õnnetud? Meie loost tuleb välja, et sugugi mitte. Nad ei nuta ega halise, ei nea oma kurba saatust. Nad hoopis palvetavad.

Vähe sellest: nad on sattunud vangistusse jumalariigi töö tegemise eest. Neil on täielik alus arvata, et nende tööandja, Jumal, on nad hüljanud, reetnud, ei ole neid kaitsnud kurja eest. Aga tekstist loeme: „Paulus ja Siilas laulsid Jumalat kiites.“ Mille eest kiites? Peksu ja mõnitamise, vangikongi ja jalapakkude eest? Mis on see, mis paneb Pauluse ja Siilase tavalistest vangidest nii erinevalt käituma?

Arvan, et Paulus ja Siilas tegelikult ei tundnud ennast vangina. Tõsi – neil olid olemas kõik vangi välised atribuudid: olid jalapakud, olid peksuvermed seljal, oli ka lukustatud kong ja niiske pimedus ümberringi. Kuid kui väljenduda teatrikeeles – nende jaoks oli see kõik butafooria. Mitte ahelad ega lukud, mille avamine on ju vaid käteosavuse küsimus, ei tee inimesest vangi. Vangiks saab inimese muuta vaid tema ise – tema vaim, tema suhtumine olukorda.

Just inimese vaim on see, mis paneb ta liikuma, juhib tema mõtteid, tundeid ja unistusi. Kui inimese vaim on vaba, on vaba ka inimene, isegi siis, kui ta kannab ahelaid ja istub kümne luku taga. Ta elab aktiivset elu oma kujutlustes, oma mõtetes, oma tunnetes, oma mälestustes. Ta elab! Kui aga murdub vaim, murdub inimenegi, nii et isegi vabana ringi jalutades meenutab ta zombit. Tal puudub eesmärk, ootus, puudub tahe, puudub tulevik. Ta lihtsalt eksisteerib, kuid ei ela.

Pauluse ja Siilase vaim oli hoolimata peksust ja vangiheitmisega paratamatult kaasnevast ärevusest jäänud murdmata. Miks? Sest neile oli jäänud nende jaoks kõige tähtsam: võimalus palvetada, võimalus kõneleda oma Jumalaga. Seega tundsid nad end vabana.

Palve, s.t kõnelus Jumalaga, oma murede ja probleemide Tema peale panemine, Temalt tarkuse ja jõu palumine, on kalleim aare, mis ühel kristlasel on olemas. Kahjuks oleme nii mõnigi kord selle ande unustanud, see on mattunud meie ajusoppides tolmukorra alla. Oleme hakanud ülehindama raha, inimsuhteid, asju – mis iseenesest on küll olulised ja väärtuslikud, kuid mis ei saa kunagi asendada inimese suhet oma Looja, Jumalaga. Just Jumal on see, kes annab toitu meie vaimule: Tema sõna, Tema sakramendid aitavad hoida meie vaimu murdumatuna, see tähendab aga, et ka meid endid maailma ajalikest hirmudest vabadena.

Lauldes Jumalale kiituselaulu, tänavad Paulus ja Siilas Jumalat vabaduse eest, Tema ligioleku eest. Kõike seda – piitsutamine, kisa ja sõim, ebaõiglane kohtumõistmine – oli pidanud kannatama ju ka Kristus, kes oli ennustanud, et Tema jüngridki peavad sedasama taluma. Ilmselt on nii, et Jumala sõna, Tema teod, põrkavad maa peal kokku inimeste rumaluse, kadeduse, õeluse ja muu halvaga. Jumalariigi töötegijatel tuleb sageli kannatusi taluda. Taluda aga samu kannatusi kui kunagi Kristus, käia tema rajal – see on see, mis kibeduse asemel tekitab pigem tänutunnet. Nii tänavadki Paulus ja Siilas Jumalat ka võimaluse eest taluda Kristuse kannatusi. See näitab, et nad käivad õiget teed, ajavad õiget asja.

Kuid siis toimub maavärin. Kongide uksed avanevad ja ahelad purunevad. Vaimselt vabad on saanud vabaks ka ihulikult. Aga valvur, too niinimetatud vaba inimene? Ta on senini rahulikult maganud, olles veendunud, et kõik on nii, nagu olema peab. Vangid on ahelates ja lukkude taga, et korralikud inimesed, s.t vabad inimesed, saaksid rahulikult elada. Vabade hulka liigitas valvur loomulikult ennastki, ehkki, kui järele mõelda, näeme, et valvur on vanglaga hoopis tihedamini seotud, kui ükski kinnipeetu, ükski vang, kunagi saab olla. Vangi seovad vanglaga vaid ahelad ja lukud, valvurit aga kohustus, tööülesanded ja ametiau.

Kui nüüd maavärisemine toimub ja valvur näeb lahtisi uksi, tuleb talle loomulikult pähe kõige mustem stsenaarium: vangid on põgenenud, tema on oma ametiau kaotanud, ees ootavad karistused, võib-olla surmanuhtluski. Valvurit haarab paanika – nüüd on temast endast saanud vang, oma hirmu, oma vaimu vang. Väärtused, millesse ta uskus, mis teda püsti hoidsid ja edasi viisid, on hävinud. Ta pole suutnud täita oma kohust, on määrinud oma ametiau, oma ausat nime, head mainet – seega on ta langenud samale tasemele kui need, keda ta on valvanud – kurjategijate tasemele. Ainsa väljapääsuna näeb valvur enesetappu.

Kui nüüd Paulus teda peatab, öeldes, et keegi pole põgenenud, avanevad valvurilgi vaimusilmad. Teda tabab Jumala arm – Tema jaoks seni tundmatu Jumala arm, kes on nii vägev, et Tema omad kannatusteski Tema nime kiidavad ja Teda ülistavad. Jumala arm, kellel on nii rohkelt halastust, et seda jätkub vaenlastelegi jagada. Kuigi valvur oli kaasa aidanud Jumala omade tagakiusamisele – mitte küll ideelise tagakiusajana, vaid kohusetundliku ametnikuna kohusetundlikult oma tööülesandeid täites –, säästis Jumal teda. Ei jooksnud ju ei apostlid ega nende mõjul teisedki vangid minema, päästes nõnda valvuri elu.

Kogedes Jumala vägevust, oma senise mõtteviisi tühisust, küsib valvur apostlitelt: „Mida ma pean tegema?“ Nemad vastavad: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere.“ Ja samal ööl valvur ja tema pere ristitakse. Sellestki vangist, maailma ja tavade vangist, saab vaba inimene, Jumala inimene.

Eilse, seda nädalat alustava pühapäeva nimetus oli Cantate – „Laulge!“. Ja pühapäeva juhtsalmiks oli salm 98. psalmist: „Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid. Meie tekst aga rääkis vangistusest ja vabadusest.

Kui me ei kõnele oma Issandaga, ei kõnele Temaga palvetes, lauludes, siis muutume peagi vangideks, maailma vangideks, lastes endale ümber mässida traditsioonide, kommete, sotsiaalse seisundi, varanduse ja veel paljude teiste väärtuste ahelad, mis meid nii sisse mässivad, et meie vaimusilmad täiesti kaetud saavad ja Jumalat enam märgata ei suuda. Kui me aga kaotame silmist või – mis veel hullem –südamest oma Issanda, pole meil õiget olevikku ega ka tulevikku. Oleme vangid ka vabaduses. Laulgem siis Issandale, kõnelgem Temaga – ja jäägem vabadeks, vabadeks vaimus, vabadeks kõikjal, isegi müüride vahel ja ahelates.

„Seejärel ütles Jeesus oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde“ (Jh 19:27).

„Vaata!“ Selline tähelepanuosutus kõlab pühakirjas üsna sageli. „Vaata, ma panen täna sinu ette õnnistuse ja needuse“ (5Ms 11:26). „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu“ (Lk 2:10). Meile on kasulik Jumala märguandeid kuulda võtta.

Täna suunab Jeesus tähelepanu oma emale Maarjale: „Vaata, see on su ema!“ Maarja seisis koos jünger Johannesega risti all. Kunagi oli väikese Jeesuse esitlemisel templis vaga Siimeon Maarjale ette kuulutanud, et tema pojaga seoses tõusevad tülid ja väitlused, ning lisas: „Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk“ (Lk 2:35). Nii nüüd toimuski. Lõhestatud südamega Maarja oli saatnud oma poega ristiteekonnal, saamata midagi teha Ta heaks. Ehkki evangeeliumides on juttu Jeesuse vendadest ja õdedest, teatavad esimeste sajandite kirikuisad, et need olid Joosepi lapsed varasemast abielust ja lähisugulased suurperekonnast. See võib seletada, miks Jeesus andis oma ema sugulase Johannese hoolde – kuna Maarjal ei olnud rohkem lapsi. „Issanda emana“ (Lk 1:43) oli Maarjal ka n-ö üldkiriklik tähendus. Vana pärimuse kohaselt elasid nad hiljem peamiselt Jeruusalemma algkoguduses.

See oli Jeesus, kes suunas tähelepanu oma emale. Kuid Kaana pulmas oli toimunud vastupidi. Seal juhatas Maarja inimesi Jeesuse poole: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke,“ lausus ta kelneritele, kes täitsid anumad veega, mis muudeti imeliselt veiniks (Jh 2:5jj). „Mida tema teile ütleb, seda tehke“ – nende sõnadega on paljud emad juhatanud oma lapsi Jeesuse poole. Lapsele on ju esimeseks – ja võib-olla kõige olulisemaks – usu poole suunajaks tema ema. Ka minu ema Herta Roos, hiljem Hiob, juhatas mind väikese poisina evangeeliumilugusid ette lugedes Jeesuse poole. Mäletan, kuidas ma aru ei saanud sõnast „ülestõusmine“ – arvasin, et on juttu magamast tõusmisest, nagu tõuseme hommikuti. Ema seletas ja õpetas mulle tookord ka tuntud palve: „Väsind olen, hingata ...“

Jeesuse ema Maarja kohta õpetatakse, et praegu palub ehk palvetab ta taevas meie kõigi eest. Palve pole ju ainult rääkimine, vaid teatav vaimne seisund, mis loob ja teostab osadust Jumala ja inimeste vahel. Kuid selguse huvides peame palvet ka sõnastama – ja ühtlasi paluma teiste inimeste eest. Vanemad paluvad oma laste eest. Minu ema palus minu eest – tegelikult rohkemgi, kui ma olen teadnud. Ka minu emapoolne sugulane, Jõhvi koguduse liige Krista, kellel endal lapsi ei olnud (mees oli küll) ja kes mind hellitavalt Kullatükiks kutsus, palus minu eest. Emal oli öökapil väike Testament ja veel mõni vaimulik raamat. Kirikus ta ei käinud, sest oli kooliõpetaja ja niigi pahandati, kuna ta direktorile ja õpetajaile pidi tunnistama, et on usklik. Pensioniajal hakkas ta kirikus käima ja andis veel pühapäevakooli tundegi, kuni tervis lubas. Algklassiõpetajana aga püüdis ta lastesse sisendada headust ja ausust, mida on endised õpilased hiljem tema puhul ka meenutanud.

Kunagisel meie koguduse Läti reisil nägime Latgale maakonnas Ludza linnas kiriku juures Maarja kabelit ja kuju koos kirjaga „Regina Terrae Marianae – ora pro nobis“ ('Maarjamaa kuninganna, palveta meie eest'). Seda lugedes ja ümbrust kaedes tajusin ma äkki, et meie kõik – Läti kagunurgast kuni Eesti loodeservani – oleme Maarjamaa. Piiskop Albert laskis 13. sajandi alguses pühitseda selle ala Jeesuse emale. Maarja aga on läbi aegade teejuht Kristuse poole: „Mida tema teile ütleb, seda tehke!“ Sarnaseid lauseid ütlevat Maarja ka siis, kui ta praegu inimestele ilmub – kolmele talulapsele ilmumine Fatima külas Portugalis 1917. aastal on Maarja-ilmutustest ainult tuntumaid.

Katoliiklased õpetavad, et pühakud palvetavad nagu maisedki inimesed teiste eest, ent nad on nähtamatus teispoolsuses Jumalale lähemal, mistõttu nende palve saab olla mõjusam. Meie, luterlased ja teised protestandid, oleme arvustanud katoliiklikku Maarja- ja pühakutekultust, pidades seda moonutavaks. Küllap on meil õigus nende kultuste rahvapärase liialduse suhtes. Ent ka meie teeme Jumalale eestpalveid oma lahkunud vanemate ja omaste eest. Miks keelame siis lahkunutel palvetada meie eest?

Tegelikult austame ka meie Maarjat Issanda emana. Kuidas Jumala ainusündinud Poeg oleks saanud ilmale tulla ilma temata? Aga austades mõnda harilikku inimestki, me ei saa ju öelda, et me tema ema ei austa! Me austame üldse inimesi ja püüame neid armastada – emaarmastus on ses suhtes eeskujuks. Nii ennastsalgavalt, nagu ema armastab oma last või laps ema, me peame suutma armastada ka oma perekonda! Abielu ei ole paljas mehe ja naise omavaheline suhe, vaid selle n-ö ontoloogiline põhi rajaneb Jumalal. Sellel jumalikul põhjal tulevad ilmale uued inimesed – lapsed, keda Jumal armastab ja keda meie peame õppima rohkem armastama kui iseennast. Iga laps sünnib nii, nagu Jumal on seadnud – teisisõnu: isegi kui vanemad ei ole mõnda last saada soovinud, on tahtnud teda Jumal. Jumal armastab kõiki inimesi! Kui tahame olla usuinimesed ja armastada Jumalat, siis tuleb meil armastada ka oma ligimesi – oma kõige lähemaid: perekonda, abikaasat-lapsi.

Väga hästi on armastuse kohta öelnud Basilea Schlink: „Armastus on suurim jõud maailmas. Ta on puhas leek, isiklik kingitus, mis lähtub Jeesuse südamest. Armastuse jõud pani Teda kannatama maailma lunastamise pärast. See armastus paneb ka meid ohvreid tooma ja teeb kannatustes tugevaks. Ta on otseühendus taeva ja maa Issandaga. Alles taevastes eluasemetes mõistame täielikult, mis on armastus.“ *

Eile oli emadepäev. Selgi päeval kõlas jumalik üleskutse: „Vaata!“ Vaata tänulikult oma ema ja teisi emasid – nende kaudu tulevad inimesed Jumala tahtel ilmale. Naise roll on suur, olles lastele kõige lähem. Martin Luther osutas kord, et naine valitseb perekonnas. Keegi kardinal ütles lausa, et naine kui ema on kodukiriku piiskop. Ema kaudu õpime me ligimesearmastust ja ligimesearmastuse kaudu jumalaarmastust. Emal on suur vastutus: ta pärandab lastele edasi nii usku kui ka uskmatust – ilmaaegu ei loe juudid ennast emade järgi. Ka ortodoksi kristlased on öelnud, et eelkõige emad pärandavad edasi usku.

Armastuse suhtes oleme maa peal alles õpilased. Emaarmastuse poole vaadates võime teha parimaid edusamme. Sellelt vaatekohalt võime täna tõlgendada ka Jeesuse ütlust Johannesele: „Vaata, see on su ema!“ Nii tuleb ka meil vaadata oma emade ja nende armastuse poole. Ka meie emadel tuleb nagu Maarjal – vahel rängaltki – kannatada. Emad võivad ka eksida nagu isad ja lapsedki. Kuid ilma nendeta ei ole inimesi.

Õnnistatud emadenädalat kõigile!

* Basilea Schlink „Kõik Talle“. 2022: lk 13.

Näita vähem

HEAST KARJASEST JA JUMALA HALASTUSEST – nii, nagu meie kirikukalender meile piiblitekste selleks nädalaks lugeda annab. Nende tekstidega on vahva lugu, sest kui iga päev kirikukalendri järgi Piiblit lugeda, saab varem või hiljem (kolme aastaga) terve Piibel läbi loetud. Nüüd, kui mina lugesin nädala mõtte kirjutamiseks valmistudes terve nädala piiblitekste, avanes nendes tore kahekõne Jumala ja koguduse vahel. Julgustan igaühte lugema ise Piiblit, nii nagu Martin Lutherigi igatsus oli. Piibli lugemine emakeeles on meie õigus ja võimalus, sest kes Piiblit tunneb, saab ja oskab seda ka Püha Vaimu juhtimisel tõlgendada. Teda on siis palju raskem eksitada igasuguste veidrate tõe moodi paistvate õpetustega. Paljud ilusasti öeldud sõnad ja kaunid kirjaread pretendeerivad tõe sisule – lakmuspaberiks olgu tõe rääkimine ja armastuses kasvamine Kristuse sisse ning üksteise poole.

Jumal igatseb päästa ja aidata iga oma last ja Ta kasutab selleks neid, kes igatsevad ja lubavad Pühal Vaimul end juhtida.

PALVE ISSANDA JA INIMESE VAHEL

Jeesus ütleb:

„Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11).

Palume koos:

„Issand, Sina oled mu karjane, mul pole millestki puudu.“

Issand ütleb:

„Ma otsin kadunut ja toon ta tagasi, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra“ (Hs 34:16).

Palume koos:

„Headus ja heldus järgivad mind / ajavad mind taga / otsivad mind terve mu eluaja“ (Ps 23).

Issand ütleb:

„Mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Ma tunnen muret oma lammaste pärast ja ma päästan nad kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud. Ma ise hoian oma lambaid“ (Hs 34:11–12).

Palume koos:

„Ma ei karda kurja, sest Sina, Jumal, oled minuga. Sina kosutad mu hinge“ (Ps 23).

„Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin, kuid Sina aitasid mind“ (Ps 118).

„Issand, Sa oled minuga, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?“ (Ps 118).

„Jumal võitleb nende vastu, kes Tema vastu mässavad ja Püha Vaimu kurvastavad“ (Js 3).

„Aga Ta tunneb nende ahistust ja päästab nad oma armu ja kaastunde pärast“ (Js 63).

Palume koos:

Jeesus, Sinus on kogu ihu (kogudus) ühte liidetud ja seda hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Nõnda saab ihu (kogudus) kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses (Ef 4:16).

„Kui Jeesus nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast“ (Mk 6:34).

Palume koos:

Jumal, Sinul on vägi oma kogudust üles ehitada. Sina annad kõikidele annid ja ametid. Mõned oled Sa pannud apostleiks, mõned prohveteiks, mõned evangelistideks, mõned karjasteks ja õpetajateks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, et saaksid täisealiseks Kristuse täisea mõõtu mööda (Ef 4).

Jeesus ütleb:

„Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:12–13).

Aamen.

Jh 15:4–5: Jeesus ütleb oma jüngritele: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Aamen.

Üks kummaline puu pahandas oma juurtega – miks need teda ühe koha peal maa küljes kinni hoiavad. Tema oleks tahtnud olla hoopis mujal, aga need tülikad juured ei lasknud. „Te vaadake ennast,“ porises ta oma juurtele, „ei ole teil lehti ega ühtegi õit ja asjatu oleks mul otsida mõnd vilja teie küljest. Kas teile ei tundu, et olete kasutud? Hoiate mind vaid ühe koha peal. Lahus teist saaksin ma ringi rännata, minna, kuhu tahan, teha, mida soovin, minna sinna, kus parasjagu palju parem.“ Puu ei taibanud, et lahus oma juurtest ja maast, millest juured talle eluks hädavajalikku ammutasid, ei oleks ta okstel ühtegi lehte, õit ega vilja. Poleks varsti teda ennastki – mitte midagi temast. Kukuks külili ja muutuks mullaks.

„Milleks mulle Jumal, kirik, ristimine, leerikool, armulaud, palved ja pühakiri? Milleks mulle need vanad väärtused? Milleks peaksin nende juurde tulema, end nendega siduma, nendest kramplikult kinni hoidma? Ilma nendeta oleks mu elu palju vabam, jääks aega, millega teeksin midagi tunduvalt põnevamat, kasulikumat.“ Nii on mõelnud paljud ja elanud nii, nagu tahtnud, kuid kummaline – aeg, mille nad selliste iganenuks, ahistavateks arvatud asjade pealt kokku hoidsid, kadus käest, voolas nagu liiv nende sõrmede vahelt. Pidevalt oli kiire. Rahutud olid nende hinged, rõõmutuks muutus elu ja neil oli hirm tuleviku ees.

Kui keegi oleks neilt küsinud, mis on elu mõte, oleksid nad kõnelenud kaunilt kõlavaid sõnu, kuid kui nad oleksid mõelnud, kuidas elavad ja mida kõnelevad, oleksid nad näinud suurt kuristikku, mis laius sõnade ja tegude vahel. Maailm, milles kõik tahtsid olla vabad – vabad Jumalast, kirikust, pühakirjast ja vanadest väärtustest –, hakkas neid järjest enam hirmutama. Sellises maailmas ei olnud neil ega nende armsatel enam turvaline. See oli nagu hiigelsuur mets, täis juuretuid puid, mis kõikusid iga tuulehoo käes, keerlesid vahel kui tuulelipud – ikka sinnapoole, kuhu tuulehood neid lükkasid. Mis saab siis, kui tuleb tõsine torm? Nad hakkasid taipama, kui olulised on juured – ja mitte ainult neil, vaid ka ümbritsevatel. Et muutuste keerutavad tuuled ja tormid ei lükkaks neid kõiki pikali, et viljakandvatest puudest ei saaks palgivirn, hunnik küttepuid või metsakõdu. Nad igatsesid äkki olla oma õigetel juurtel, ammutada nende kaudu eluks vajalikku. Nad tahtsid jääda, mitte vaid hetkeks olla.

„Lahus minust ei või te midagi teha.“ Nii ütles Jumala Poeg oma jüngritele. Nii ütleb Tema ka meile. Kui Tema poleks andnud elu, poleks kinkinud ilusaid ande, siis meid ei olekski midagi tegemas – isegi midagi sellist, mil vähe mõtet. Kuid kanda palju head vilja – sellist, mis tõeline, mis jääb –, seda võime tõesti vaid Temas, kes on andnud meile elu ja annid, kes on kandnud hoolt, on kaitsnud ja õnnistanud.

Võiksime ehk täna esitada endale küsimuse: milliseid vilju kannab minu elupuu? Kas inimestel on selle läheduses hea olla ja kas püsime Temas, kes võib muuta ka viljatu viljakaks? Pole vahet, kas oleme noored või vanad, tugevad või nõrgad – ühendus Kõigeväelisega, Temaga, kes on Armastus, muudab meie olemise eluks ja elu elusamaks. Oleme selles ajutises maailmas igavese taevariigi lootusrikkad kodanikud.

Jumal on loonud meid vastuvõtjateks, kes muutuvad andjateks – ka Jumala valguse, armastuse edasiandjateks.

Pedagoog ja luuletaja Leili Andre on öelnud:

„Kolm korda ilma sünnib inimene.

Kord siis, kui silma langeb päiksekiir.

Teist korda siis, kui valgus südamesse tungib.

Ja kolmas kord, kui süda ise valgust kiirgab.“

Soovin teile, et me võiksime olla ja jääda elu valguse vastuvõtjatena ka selle valguse edasikandjateks – ülestõusnu tunnistajateks, et meie usk ja usaldus Kõigeväelise Jumala vastu kasvaks, et oleksime ja jääksime kindlalt Kristuse, vägeva viinapuu külge ja kannaksime palju vilja. Meil on siin pühakojas ja küllap ka mujal neid häid eeskujusid, kelle elule vaadates saame öelda: viinapuu küljes olemine teeb viljakaks, loovaks, ja lootusrikkaks, kingib rahu ja rõõmu. Aamen.

(Foto: Martin Ahven / Õhtuleht. Skulptor Mati Karmin ja õp Tammsalu õp Toomas Pauli büsti avamisel.)

„Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalgeis rõivais. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Miks te otsite elavat surnute juurest?““ (Lk 24:1–5).

„Miks te otsite elavat surnute juurest?“ See on küsimus, mida tahaks esitada paljudele tänapäeva inimestele. Inimestele, kes on valmis tunnistama, et kaks tuhat aastat tagasi elas Palestiina aladel tõesti üks hea ja tark, imesid tegev rändõpetaja, kelle kõnesid ja õpetusi, mis on kirja pandud Piiblis, on huvitav ja kasulik tänapäevalgi lugeda, kuid kes hiljem risti löödi. See, et Ta olevat surnuist üles tõusnud, olevat muidugi ilus legend, sest kaasaegsete teadmistega varustatud inimene saab ju muidugi aru, et ülestõusmine ja igavene elu, mida usklikele tõotatakse, ei saa lihtsalt juba loodusseaduste tõttu võimalik olla.

Alustada tuleks ehk küsimusest, keda saab lugeda surnuks. Isegi meditsiinis ei ole sellele küsimusele antud ühest vastust, kuigi see on väga oluline. Mis hetkest võib tunnistada inimese nii surnuks, et saab hakata temalt eemaldama elundeid teistele inimestele siirdamiseks, et päästa nende elusid? Mis hetkest lülitada välja aparaadid, mis aastakümneid suudavad hoida käigus koomas inimese südant, säilitada tema elulisi näite? Kas masinad, mis sundkorras hoiavad töös südant, ikka annavad õige elu? Mis teeb elust elu? Kas südame võnked? See, et kusagil televiisoritaolisel aparaadil on veel vonklev joon?

Öeldakse, et inimene elab seni, kuni keegi teda veel mäletab. Mäletatakse aga ennekõike neid, kelle elu, kelle eksistents, on kuidagi kellegi elu puudutanud, selles midagi muutnud. Neid, kes on olnud kellegi jaoks olulised ja armsad, juhatanud kellelegi teed, aidanud leida elule mõtte, aidanud leida iseennast, oma kohta maailmas. Ja nõnda võib mõni, keda juba aastasadu ja isegi aastatuhandeid surnuks nimetatakse, olla palju elavam kui paljud need, kes meie keskel ringi liiguvad. Elavad surnud – inimesed, kes elavad oma elu iseendale – elavad nii, et neid sageli ei märgatagi: nad ei valmista kellelegi rõõmu, ei ole kellelegi vajalikud. Inimesed on küll elus, aga samal ajal juba nagu surnud. Nad pole teinud midagi, mida tasuks meeles pidada, mäletada, säilitada. Mõnikord öeldakse samuti, et mõni inimene elab edasi oma lastes. Küsimus pole välises sarnasuses, vaid ellusuhtumises, väärtustes, valikute tegemises, käitumises teatud olukordades – vaimses pärandis, selles, mis teeb inimesest isiksuse. Oleme küllap näinud, kuidas ise seda märkamata püüavad lapsed matkida teiste inimestega suheldes oma vanemaid, toimida nii, nagu nemad nende arvates toimiksid.

Surnud on õpetus, mida ei elata. Surnud on ideaalid, mille poole ei pürgita. Surnud on sõnad, mis inimese hinges midagi ei puuduta. Surnud on inimene, kes pole maa peale jätnud midagi kestvat ja kes midagi enam muuta ei suuda. Surnud on inimene, keda keegi enam ei mäleta.

Jeesus ei ole surnud, Tema elab. Elab igavesti alates ülestõusmispüha hommikust, mil ta surma äravõitnuna hauast väljus. Ta elab neis miljonites, kes ristimises on Temaga rõivastatud, nagu on kirjutanud apostel Paulus. Tema elu edasikestmist näeme nendes miljonites, kes Temasse usuvad, nendes, kes teevad Tema tegusid, elavad nii, nagu Tema neid õpetas. Elavad Jumala lastena. Kuulutavad sõna, mis kingib lohutust, lootust, annab elule mõtte, kingib jõudu. Muudavad oma eluga maailma inimväärsemaks, imelisemaks paigaks, ehitavad Jumalariiki. Kui oleme ristiinimesed, siis elab Jeesus ka meie kaudu, elab ka meie elu, elab meie tegude, meie sõnade kaudu. Meistki sõltub, kas inimesed tunnevad ja usuvad, et Kristus on tõesti surnuist üles tõusnud ja elav.

PALVE: Issand Jeesus Kristus, luba meil tunda Sinu ligiolekut Sinu sõnas ja puudutust sakramentides. Aita meil olla oma eluga tunnistajad, et Sina elad ja tegutsed ka praegusel ajal. Aita meil oma eluga äratada inimestes igatsus Sinu ligioleku järele ja juhatada neid Sinu juurde, kus nad võivad leida rahu ja lootuse, hakata uskuma evangeeliumi sõnumit ning pärida kord igavese elu.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

11.–17. aprillil 2022. Kannatusnädal

„Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8).

Käesoleva nädala mõtet ei ole raske leida. Tegemist on suure ehk vaikse nädalaga, s.t Kristuse kannatusnädalaga, mis järgneb palmipuudepühale ja lõpeb ülestõusmispühaga. Palmipuudepüha sai oma nimetuse palmiokste järgi, mida käes hoides tervitas rahvahulk Jeesust, kui Ta sisenes eesli seljas otsustavateks sündmusteks Jeruusalemma. Ülestõusmispüha on kutsutud ka lihavõttepühaks, sest sel päeval lõppes kannatusaja paast.

Suure nädala sündmusi meenutatakse järgmiselt:

* esmaspäev – Jeesus Ketsemanis (palvevõitlus enne vahistamist, Juuda reetmine);

* teisipäev – Jeesus kohtu ees (ülekuulamisel ülempreester Kaifase ja Rooma asevalitseja Pilatuse juures);

* kolmapäev – Jeesus mõistetakse surma;

* Suur Neljapäev – Püha Armulaud (Jeesuse viimne õhtusöömaaeg oma jüngritega);

* Suur Reede – Kristuse ristilöömine;

* Vaikne Laupäev – Jeesus on hauas;

* Ülestõusmispüha – Kristus on üles tõusnud.

Kannatusnädala sündmustega kulmineerub see, miks Jeesus üldse sündis: võita ära inimkonna Jumalast lahutatus ehk patt nii elus kui ka surmas. See sai võimalikuks ainult nii, et Jumal lõi osaduse ühe inimeluga ja läbis ka surmatsooni. Piibliväljendite põhjal sõnastati kiriklik õpetus Jumala Poja kahest loomusest: jumalikust ja inimlikust loomusest, mis on Jeesuse isikus „segunematult ja lahutamatult“ üheskoos.

Kiusatuse vastu tõlgendada Jeesuse kannatust ainult inimliku kannatusena astusid teiste seas reformaatorid. Nagu ütleb Martin Luther: „See on kuradi maskeering, sest see annab meile viimaks sellise Kristuse, kelle pärast ma ei tahakski kristlane olla, ja nimelt et Kristus ei ole ega saavuta oma kannatuse ja eluga midagi enamat kui iga teine, tavaline pühak”, suutmata ära kanda surma – kuna jumalik loomus jäetakse Temast kõrvale („Kristuse armulauast“, 1528). See tähendab: kui ainult inimene oleks meie eest kannatanud ja surnud, nii et kohal ei oleks olnud Jumal, siis oleksime patust ja surmast vabastamata.

Et aga jumalik ja inimlik loomus on Kristuses ühendatud üheks isikuks (nagu õpetab kiriklik dogma), siis suudab Jumal ära kanda meie patust tingitud kannatuse ja surma, kandes ühtlasi patukaristuse, s.t patu tekitatud tagajärje meie eest ja luues seisundi, mis kannab meidki välja surmast. Taas ütleb Luther:

„Meie, kristlased, peame teadma, et kui Jumalat ei ole kaalul vastukaaluks, siis me vajume oma kaalukausiga alla. Ma pean silmas seda, et kui ei kehti see, et meie eest on surnud Jumal ja mitte lihtsalt inimene, siis me oleme kadunud. Aga kui kaalukausil on Jumala surm ja surnud Jumal, siis vajub Tema alla ja meie tõuseme üles, nagu oleks kaalukauss kerge ja tühi; Ta [Jumal] võib ka uuesti üles kerkida või kaalukausilt maha hüpata; aga Ta ei oleks saanud kaalukausile istuda, kui Ta ei oleks saanud inimeseks nagu meie, et oleks võimalik öelda: Jumal on surnud, Jumala piinad, Jumala veri, Jumala surm; sest Jumal oma loomuses ei saa surra, nüüd aga on Jumal ja inimene ühendatud üheks isikuks, nii et saab öelda: Jumala surm, kui sureb inimene, kes on Jumalaga üks või üks isik” („Kirikukogudest ja kirikust“ 1539). *

Kannatusnädal toob esile Jumala inimesekssaamise kogu selle kõrguses ja sügavuses: Jumal on kohal ühes inimelus kuni surmani! Jeesus on inimeste poolt hüljatuna põlastusväärselt risti löödud ja siseneb Jumala poolt maha jäetud surmavalda, ent kuna Temas on kohal Jumal, siis toimub surmavallas surma võitmine – inimese vaimu-hinge-ihu hõlmava – transformatsiooni kaudu, mida nimetatakse ülestõusmiseks.

Jeesuses on saanud ilmsiks uus loodu ja Ta tahab ka meid sellesse juhtida. Selleks tuleb meil Temasse uskuda ja teha, mida Ta meile oma Sõnas ütleb. Selleks seadis Ta ka armulaua, et meis kasvaks Tema ihust ja verest leiva ja veini kaudu osa saades n-ö taevane substants, mis teeb meid sobivaks taevariigi jaoks. Jumalat oma ellu võttes toimub meis meeleparandus, mis avab meile taevaväravad.

Nii palju sellest raskesti väljendatavast teemast.

Õnnistatud vaikset nädalat!

*

* „Luterlikud usutunnistuskirjad“. Tallinn 2014: lk 386–387.

(Foto: Heidi Tooming)

„Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub” (Jh 11:50).

Selline oli võimumeeste reaktsioon pärast seda, kui Jeesus oli teinud oma kõige võimsama imeteo – äratanud Laatsaruse üles surnuist. „Laatsarus, tule välja!“ Ja surnu, ehkki ta oli juba neljandat päeva hauas, tuli välja ning ta käed ja jalad päästeti lahti. Surnu jäsemed seoti, et teda oleks parem kanda kanderaamil.

See oli uskumatult võimas sündmus. „Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud“ (Jh 11:45). Teave levis kulutulena ning palmipuudepühal eesli seljas Jeruusalemma ratsutades oli Naatsaretlane juba läbinisti kuulus mees. „Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas. Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe“ (Jh 12:17j).

Miks võimuinimestele ei meeldinud Jeesuse imeteod? Tema Jeruusalemma tulles otsustasid nad enamgi jõudu kasutada. „Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud. Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma“ (Jh 12:9jj).

Loomulikult olid messiapretendendid poliitiliselt ohtlikud, sest nad võisid põhjustada asjatut tüli Rooma võimudega. Seepärast ütlesid ülempreestrid ja variserid isekeskis: „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva!“ Kui aga juudi ajaloos tulid teised messiapretendendid, siis võisid rahvajuhid neid pooldada – näiteks Bar Kochba nimelist ülestõusu juhti II sajandil. Miks nad siis Jeesust ei pooldanud? Üsna peagi ju selgus, et Jeesus ei soovigi poliitilist võimu haarata, vaid nõudis pühakoja pühana pühitsemist.

Selge on see, et vaimsed ja poliitilised liidrid nägid Jeesuses oma konkurenti. Isegi Rooma asehaldur Pilatus sai sellest aru, kui süüalune tema ette toodi. „Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud“ (Mt 27:18). Isiklik kadedus on tuntud meilegi. „Kade inimene ei või näha oma ligimesi – eriti neid, kes on temaga võrdsed või kellega ta koos elab – saamas midagi rohkem või paremat kui tema. See väljendub eriti sellistes valdkondades, mis meid iseäranis huvitavad, nagu vaimne võimekus, kehaline ilu ja tugevus, tuntus ja tunnustus, aineline kasu,“ kirjutab Basilea Schlink. „Pahatihti – nii nagu variserid maksid kätte Jeesusele – maksame ka meie kätte neile, kes oma edukusega varjutavad meie tuntust ja edu. Püüame neid igati alandada, teiste kuuldes neile salvavaid märkusi teha ja neid rambivalgusest välja tõugata, nii kuidas vähegi saame. Vahel teeme seda alateadlikult, väites seejuures, et sõdime nende vastu õigluse nimel.“ ^*

Miks aga Jeesuses konkurenti näha? Kui arvestada kõike seda, mida evangeeliumides Tema kohta on teada antud, ja ühtlasi Laatsaruse ülesäratamise lugu, siis tuleks Temasse kui Jumala saadikusse uskuma hakata, nii nagu tegid paljud inimesed. See, kellele Jumal on mingi erilise ülesande omistanud, ei ole meiega võrdne ega konkurent, vaid ületab meid kõiki, toob meile sõnumi Loojalt ja meil tuleks Teda kuulata.

Jeesusele esitatud põhietteheide ei olnud seotud sellega, kuidas hingamispäeva pühitseda või puhtuseeskirjadest kinni pidada, vaid süüdistus jumalapilkes. „Sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks“ (Jh 10:33). „Ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks“ (Jh 19:7; vrd 5:18). Nad ei taibanud ega tahtnud taibata, et Jeesus pole end jumalikuks upitanud, vaid ongi seda sünnist saadik. Jeesus ei eitanud, et Ta on inimene, samas aga selgitas, kuidas Temas on Jumal ning kuidas Teda on prohvetid ette kuulutanud.

Teisisõnu ei tunnista ühiskondlikud juhid Jumala sekkumist meie ellu. Eliidi kõrval on teisigi, kellele Jumala lähedus on talumatu. Kiriku ajaloos on rohkesti pärimusi imetegudest, millele on pööratud suurt tähelepanu. Samas kinnitab juba XII sajandil juudi filosoof Jehuda Halevi, et imesid on raske uskuda: „Inimese vaim ei ole aldis möönma, et Loojal on ühendus lihast ja verest inimesega, olgu või ime kaudu, mis kummutab loodusseadused.“ Inimene võtab „vaevu omaks selle erakorralise tõsiasja, et selle ja tulevase maailma, taeva ja taevakehade Looja astuks ühendusse selle põlatava ainega, see tähendab inimesega, räägiks temaga, vastaks tema küsimustele ja täidaks ta palved.“

Halevi kinnitab – ja need sõnad on öeldud juba „pimedal keskajal“, mitte meie „valgustatud“ XXI sajandil, mille üle me nii uhked oleme: „Ära pea oma silmadele võimatuks näha aulise jumaliku tegevuse jälgi selles madalas maailmas, kui ained on valmis neid vastu võtma. Selles peitubki usu juur ja uskmatuse juur.” ^** Selles peitub ka Jeesuse väitel usk või uskmatus, kas tunnustatakse Tema kaudu toimivaid Jumala Vaimu imesid või mitte. Jeesuse kaasaegsed olid sageli sama uskmatud nagu meie Tema isiku ja imetegude suhtes (Mk 4:40, 5:40, 6:6, 16:14, Lk 18:8, Jh 9:16, 10:38, 14:11). Seal, kus imesid salata ei olnud enam võimalik, kirjutati kogu asi kurjade vaimude arvele (Mk 3:22j, Jh 8:48). Või öeldi, et tapetaks ka Laatsarus, toodagu asitõend, mis võiks panna uskuma! Neil polnud usku, öeldakse sellise hoiaku kohta. Mina lisaksin: neil polnud mõistust! Inimene tahab hoida enesekeskset maailma, poliitilist korda, teaduse ajutisi kinnitusi n-ö turvalisena ja tõrjub Jumalat.

Kristus löödi risti ja tõusis üles surnuist. See tähendab surma võitmist. Ülempreester Kaifas ütles sel puhul, et parem surgu üks inimene rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub. „Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.“ Jumal teostab prohvetikuulutusi ka teadmatult ning viib oma hea tahte läbi kõigi nende juures, kes Jeesuse vastu võtavad ega tõrju teda imetegude pärast. Jeesus tõi aga kogu oma elu ohvriks, et meil oleks tee Jumala juurde.

Head lähenevat kannatusaja lõppu!

* Basilea Schlink, Sa ei jää enam endiseks 2009: lk 120–121

** Jehuda Halevi, Kuzari 2004: lk 21, 34

Jeesus tuli selleks, et meil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10).

Selleks, et ellu jääda, on vaja leiba. Räägime leivast.

Inimvajaduste hierarhia aluseks on füsioloogilised vajadused – ilma leiva ja veeta inimene väga kauaks ellu ei jää. Askeesiga võib piirata oma vajaduste suurust ja harjutada keha hakkama saama minimaalsega; mõnel ongi väiksem isu kui teisel ja kolmandad võivad toidus näha isegi vaenlast. Aga isegi nemad ei saa täiesti ilma leivata läbi.

Vanglas anti inimestele vett ja leiba, Vana-Rooma valitsejad pakkusid alamatele nende ohjes hoidmiseks leiba ja tsirkust, meie esivanemad on pidanud leiba nii pühaks, et maha kukkunud leivapalukesele pidi andma suud.

Leivast pidasid kõrgelt lugu ka iidsed tsivilisatsioonid. Lähis-Idas oli leib eluks hädavajalik põhitoiduaine ja kristluses sai sellest üks olulisemaid sümboleid. Leib oli jumalik kingitus, suuremeelsuse ja jagamise sümbol. Igapäevased žestid ja sõnad kätkevad leiva püha olemust.

Üks väga vana ilus kirikulaul, mis on pärit Aquino Thomaselt, on paljudele tuntud –„Panis Angelicus“, „Inglite leib“:

Panis angelicus

fit panis hominum;

Dat panis cœlicus

figuris terminum:

O res mirabilis!

Manducat Dominum

pauper, servus et humilis.

(„Inglite leivast saab

leib inimlastele.

Leib taevast tuleb

ja ta selgitab meile kõik.

Oo, ime! Kingitus!

Söögem nüüd Issandat:

vaene, kuulekas teenija.“)

Jumal hoidis oma rahvast elus nende rännakul läbi kõrbe leivaga taevast (2Ms 16:4) ja jootis neid veega kaljust (2Ms 17 ja 20). Ta kandis hoolt nende baasvajaduste eest, sest igatses, et Tema rahvas armastaks Teda. Aga nad ei saanud oma Jumalast aru.

Sellepärast saatis Jumal Jeesuse enda juurest inimestele kosutuseks ja ilmutuseks. Jeesus on Leib taevast, Eluleib, ja kes Temast sööb, ei tunne enam iialgi nälga; Ta on Elav Vesi, kes Temast joob, ei janune enam iialgi (Jh 6:35, 41–51). See on suur salasus, aga see ei ole saladus, sest see on avalikult ilmutatud ja kõikidele teada. Jeesus on täiesti varjamatult elanud meie keskel ja Ta võtab vastu igaühe, kes Tema vastu võtab. See on suur põhjus rõõmustamiseks ka täna, kui maailmas käib ikka võitlus elu pärast. Jeesus ise ilmutas meile kõik ja Temast suuremat enam ei ole ega tule. Igaüks võib Ta rahumeeli vastu võtta ja Temas kosutust leida. Aamen.

Oma nime pärast, Issand,

anna andeks mu süütegu,

sest see on suur!

(Ps 25:11)

„Minu süü. Minu süü. Minu ülisuur süü.“

„Issand, ära vaata meie pattude peale, vaid oma kiriku usule,“ ütleb vanakiriklik palve. Ometi palume täna, et Issand vaataks ka meid, hoolimata meie patust.

Me oleme suure paastu neljandas nädalas. Paastuaja kolmandat pühapäeva kutsutakse Oculi pühapäevaks. „Oculi“ tähendab 'silmad'. Meie silmad ja Jumala silmad. Mida oma silmadega otsib, näeb ja vaatab Jumal? Mida me oma silmadega vaatame, mida näeme, millest pilgu kõrvale pöörame?

Taizé laul, mida käesoleval nädalal palvusel kindlasti laulame, käib nii: „Tõstame silmad Jeesuse poole, tõstame silmad Issanda poole.“ „Oculi nostril ad Dominum Jesum, oculi nostril ad Dominum nostrum.“

Terve käesoleva nädala jooksul on kasulik teha järgnevat vaimulikku harjutust: otsida oma silmadele tugipunkti Jeesuses ja fookust oma pilgule Issandas, sest see ei ole meile loomulik olek. Jeesusele vaatamist peab harjutama. Tõsi, mõnel tuleb see loomuldasa lihtsamini välja kui teistel, kuid see ei ole tema teene. Selle anni on Jumal talle andnud. Aga mis juhtub, kui me Jeesust vaatame? Väga palju hakkab juhtuma ja see, mis juhtub, ei tule mitte meie ponnistustest, vaid sellest, et Jumal vaatab meid. Pingutades ja Jumala pilgu all istudes saame aru, et erinevalt meist otsib, näeb ja vaatab Jumal meid kogu aeg. Me ei lähe Tal meelest ära isegi siis, kui meie Tema oma vaateväljast kaotame.

Meil on väga suur probleem ja see on patt, mis lahutab meid Jumalast. Patt ei ole mingi väike asi, millest lihtsalt sellepärast mööda minna, et sellest on raske rääkida. Patt on loodud maailma olek, olemine, seisukord, olukord, mis on sama reaalne kui see, et neid ridu lugedes ei pruugi sa minuga nõus olla. Kõige tavalisem viis patuprobleemist lahtisaamiseks on seda olukorda mitte vaadata ja mitte sellest rääkida. Ja kõige lihtsam viis pattu mitte näha on Jeesust mitte liiga lähedalt ja kaua vaadata. Kui Jeesus on meist piisavalt kaugel, siis õnnestub meil ennast oma headuses ja veel paremates kavatsustes kergesti veenda. Siis usume üsna lihtsasti, et jutt patust on ülepingutatud ja negatiivne depressioonile tõukav teema, ning loodame, et head teod või heaolemine täidab kriipivat tühimikku meie hinges lohutava mõttega, et „on minust hullemaidki“.

Patust peab rääkima, meil on vaja oma olukorrast teadlik olla ja oma süüd tuleb Jumalale tunnistada – ja seda me teeme kõige loomulikumalt siis, kui vaatame Jeesust. Kui me hoiame oma silmad Jumalal ja paneme vastu kiusatusele Tema pilgu alt põgeneda, siis näeme ja kogeme Jumala armu – Tema on meid patu ja surma käest lunastanud, lahti ostnud, vabastanud ja isegi kui meie süda meid hukka mõistab, on meil kindlus, et „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?“ (Rm 3: 31b–35).

Mitte miski ega keegi saa meid lahutada Jumala armastusest. Jeesus sündis, elas ja suri, et meid lunastada patu käest, ja me oleme Tema läbi täiesti vabad, lunastatud, armusaanud, täiesti uueks loodud.

Vaatame sel nädalal Jeesusele, istume Tema pilgu all ja lubame Temal ennast vaadata. Las see olla raske ja las Ta ilmutab meile meie lootusetut olukorda, sest ilma Temata ei saa me midagi teha, aga koos temaga ei saa meid keegi süüdistada. Las Ta annab meile tunda oma armastust.

Aamen.

1Ms 11:1, 8, 9: „Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad. Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.“ Aamen.

Aga alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures – loov Sõna, korrastav Sõna, elustav, tervendav Sõna. Sõnad said keeleks, kuid siis saabus see hetk, mil pidi segama inimeste keeled, sest nad kavatsesid midagi, millel polnud mingit muud mõtet peale eneseupitamise. Nad ütlesid: „Ehitagem enesele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enesele nimi.“ Jumal oli neile loonud maailma, nemad aga kavatsesid end sisse sättida ühte selle maailma punkti ja hakata endale seal nime tegema. Nad ei kavatsenud ehitada pühakoda Jumalale, vaid egotorni iseendale. Nende ninad kerkisid taeva poole, aga nende silmad ei näinud enam Teda, kes oli taevaste ja maa looja. Nende hing paisus uhkusest, tundmata hinge loojat. Seda keelt, mille nad olid saanud selleks, et suhelda Looja ja ligimesega, ei vajanud nad ühtäkki enam oma Loojaga kõnelemiseks, Tema mõistmiseks. Nad hakkasid kasutama keelt, et kokku leppida ääretult absurdsetes asjades. Paabelis segas Jumal meie eelkäijate keeled.

Need, kes ei taha kõnelda Jumalaga, jõuavad varem või hiljem Paabeli segadusse ja kaotavad ühise keele.

Eesti kuulus keelemees Paul Ariste oli kord rääkinud sellest, kuidas ta ühel Siberi ekspeditsioonil oli otsinud meie sugulusrahvaste juurest kedagi, kes oskaks veel kamassi keelt. Ta oligi lõpuks leidnud ühe vana naise, kes viimase kamassina rääkis oma emakeelt. Keeleteadlane küsinud temalt, kuidas on see võimalik, et naine oskab keelt, mida ta ei ole aastaid mitte kellegagi saanud rääkida. Naine naeratas ja ütles, et ta räägib oma emakeelt iga päev. „Kellega?“ küsinud keelemees. „Kas kusagil siis ikkagi on keegi, kes seda keelt oskab?“ „On,“ vastas naine ja näitas ülespoole. „Ma räägin Temaga iga päev – ma palvetan iga päev ja tean, et Tema saab minust aru.“

 Meil on veel emakeel. Veel on ja see on väikese rahva puhul suur ime. See, kas me oma emakeeles kõneldes ka üksteisest aru saame, pole alati kindel. Olen päri selle keeleinimesega, kes hiljuti soovitas hakata prügi sorteerimise kõrval tegema ka keeleprügi sorteerimisega. „Nagud“, „okeid“, „kuradid“ ja palju muud, mis risustavad meie ilusat emakeelt, tasuks keelest enne nende väljaütlemist välja sorteerida. Paastuajas on paljudel mõistlik rääkida vähem, tekitada vähem keeleprügi, mürki, negatiivset, loobuda mürgiallikatele ja vihamerede äärde minekust ja sealt ammutamisest või nende vete suurendamisest. Kasutada keelt, sõna, loomiseks, ülesehitamiseks, ravimiseks, tänuks ja palveks.

Neid, kes kasutavad oma emakeelt selleks, et suhelda oma Taevase Isaga, ei ole vist palju. Usun, et just sellest võib sõltuda ühe väikese rahva ja tema emakeele kestmajäämine, kas see rahvas loeb oma emakeelset Jumala Sõna ja kõneleb oma emakeeles oma Taevase Isaga – kas selle rahva üle on Taevase Isa õnnistavad käed.

Eesti kirjakeel kujunes, täiustus, muutus väljendusrikkaks siis, kui seda vajati katekismuse, Uue Testamendi ja kogu Piibli tõlkimiseks. Kiri algas kirikust. Kaunis emakeel sai alguse Isakojast. Pole ime, et kirikutorni kukk aabitsate kaanepildiks sai ja raamatut, mida lugemise õppimiseks kasutati, hakati nimetama kukeaabitsaks. Kuid kukk on ka hoiatus – ära salga oma Issandat, ära unusta Teda, kes on andnud sulle elu ja keele, oma riigi, selle imelise maa ja otsatu universumi ja kes igatseb, et su elu oleks igavene.

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures. See on loov Sõna ja inimene, kes seda Sõna tunneb, selle järgi oma elu elab, muutub loovaks, ehitajaks, liitjaks. Nii oli alguses. Aga siis juhtus midagi. T. S. Eliot kirjeldab seda umbes nii:

„Midagi on juhtunud, midagi,

mida pole juhtunud kunagi varem.

Inimene on hüljanud Jumala,

ülistades esmalt mõistust, siis raha ja võimu

ja seda, mida nad nimetavad eluks ...

Kirik hüljatud, torn maha tõugatud,

kell kildudeks lennutatud.

Mida me peaksime tegema?

Seisame tühjade kätega,

peopesad ülespoole pööratud

ajastul, mis läheb hoogsalt edasiteed – tagurpidi.“

Täna on emakeelepäev. Täna veel on – emakeel ja isamaa. On Jumala loov sõna ja on neidki, kes saavad sellest Sõnast meie emakeeles aru, ja ka neid, kes ei kiirusta isamaalt minema ega häbene ilusat emakeelt. Veel on ka neid, kes ei arva, et neile õnneks on vaja palju vara, lakkamatult lõbu. Veel on neid, kes Anu Raua kombel on taibanud, et õnne valemiks on vähenõudlikkus. Sedasama on öelnud ka mees, kelle sünniaastapäeva me täna tähistame: Kristjan Jaak Peterson, kelle arvates on väikeste tarvidustega inimene kõige vabam ja kõige õndsam. Ta on kirjutanud: „... et aga inimesed oma ihu ja tema rõõmud nii suureks peavad, unustavad nad oma vaimu ära, ning mõeldes otsustavad ainult ihu kasuks. Vaimul, kui ta oma ihuga nõrgendatud ja orjaks orja meelega tehtud ep ole, ei ole neid rikkusi ega nende kommete pärast rõõme tarvis. Ta on aga siis õige vaba oma ihuga, kui tal ainult väikest asja tarvis läheb, mis Jumal igaühele annab, ja on siis kõige vabam, kui seda maad ja seda ihu oma himudega enam ei ole temal.

Kord segas Issand kogu maailma keele ja pillutas endale nime tegevad taevasse ulatuvast tornist ja vaid ühes paigas kooselamisest unistajad üle kogu maailma laiali. Siis aga tuli aeg, mil Jumal saatis oma Vaimu, mis annab erinevaid keeli kõnelevatele teineteise mõistmise imelise anni. Selles keeles heliseb armastus. Tahaks öelda Ernst Enno sõnadega:

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,

Läeb ees ja ütleb: tule järele!

Ma viin sind õnne kadumata koju:

Sa jäta kõik ja astu järele

Ja tuhat leeki võta teele kaasa

Ja jahtund süda jäta ilmale!

Kallid kaasteelised! Ilusat emakeelepäeva siin Isamaal, sooja südant ja sõnu, milles on soojust, palju palveid ja taevasse tõusvaid tänupalveid! Kristjan Jaak Peterson on kirjutanud luuletuses „Inimene“:

 Aga sa, inimeste vaim,

Jumala vaimukuju,

Kui maailm põrutud

sinu ümber müriseb:

Igaveses elus oled sina

Jumalat palumas.

Õnneks võib selle maa keel ka palvetules igavikku omale otsides Taevani tõusta üles.

PALVE: Issand, me täname Sind meie emakeele ja isamaa ime eest! Me täname Sind iga sõna eest, mis on meid julgustanud ja juhatanud täitma Sinu tahet, rändama eluteed, kasutama emakeelt nii, et see võiks teha head. Issand, anna meile tarkust ammutada sellest, mida Sina meile kõneled oma Sõnas, meie ligimeste juttudes ja tegudes, looduse sõnadeta sümfoonias. Me palume Sind täna ka ukraina keele ja Ukraina riigi pärast. Õnnista, ole armuline, aita neil, kes soovivad hävitada riiki ja kaotada keelt, tulla mõistusele, loobuda kurjast. Aamen.