Nädala mõte
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Jeesus ütles: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!“ Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!“ Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!“ Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!“ Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.“ Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ (Mt 25: 1–13).
Mõni aeg tagasi valmis ühel tuntud firmal nutitelefoni uus mudel. Kuna uus nutiseade pidi selle valmistajate sõnul olema väga hea ja spetsialistide poolt kõrgelt hinnatud, siis soovisid selle ala fännid võimalikult ruttu uue seadme ka endale soetada. Firma teatas täpse päeva ja kellaaja, millal seadet poodides müüma hakatakse. Ja teleris siis näidati, kuidas fännid olid võtnud pikka järjekorda selle poe ukse taga, et võimalikult kiiresti sisse pääseda ja uus seade osta. Oli inimesi, kes olid tulnud järjekorda lausa päevi varem. Nad olid võtnud kaasa süüa ja juua, isegi minitelgid ja magamiskotid, et ainult mitte oma järjekorda kaotada ja esimeste hulgas poodi sisse pääseda, et ihaldatud seade kindlasti kohe kätte saada. Ja kõik need ootajad olid rõõmsas õhinas ega paistnud ootamist ja sellega kaasnevaid ebamugavusi tähelegi panevat.
Meie tänane evangeeliumitekst kõneleb samuti ootamisest, Kristuse taastulemise ootamisest. Mõtleb ju Jeesus oma tähendamissõnas oodatava peigmehe all just iseennast, ja neitsitega võrdleb neid, kes Tema taastulemist ootavad ja selleks ettevalmistusi teevad või siis ei taipa neid teha. Nood uute nutitelefonide ihaldajad, kellest kõnelesin, teadsid, et ooteaeg tuleb tavalisest pikem, ja valmistusid selleks: varusid toitu, puhkamistarvikud. Seejuures oli neil tunduv eelis, võrreldes meie evangeeliumiloo neitsitega või siis Jeesuse taastulemist ootavate ristiinimestega. Nad teadsid täpselt, millal kauplus avatakse. Mitte ükski firma, mitte ükski tänapäeva superstaar ei saaks endale lubada öelda oma fännidele, oma jüngritele, oma klientidele, seda, mida ütles ja nüüdki ütleb Jeesus oma jüngritele, ütleb ka meie evangeeliumitekstis: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ Reklaami eesmärgil võivad nad ju veidi enda järel oodata lasta, kuid nad teavad täpselt, et ooteaeg ei saa olla väga pikk. Inimesed väsivad, tüdivad ja lähevad lihtsalt minema. Mõelgem, milline autoriteet, milline vägi, milline tõeline meelevald on Kristusel, kui Tema võib endale lubada öelda: „Valvake!“, tähtpäeva saabumise aega nimetamata. Ja miljonid inimesed ongi valvanud, ongi oodanud, nüüd juba kaks tuhat aastat. Ja miljonid valvavad ja ootavad Tema taastulemist tänaselgi päeval.
Tänane evangeeliumi eesmärk on panna meid mõtlema sellele, kuidas ja milleks me oma ootamise aega kasutame, ja sellele, et isegi kannatlikult ja innukalt oodates võime ennast ilma jätta sellest, mida üle kõige oleme igatsenud ja oodanud.
Kui Jeesus käsib: „Valvake!“, siis ei pea Ta silmas käed rüpes istumist, niisama pea kuklas taeva poole vaatamist, vaid tegutsemist. Oma tähendamissõnas kõneleb Ta saabuvast pulmapeost. See pulmapidu tuleb aga ka ette valmistada. Ja ettevalmistusi ei pea tegema sugugi mitte peigmees, vaid need, kes peavad ennast Tema või siis Tema pruudi sõpradeks.
Jeesus on otse välja öelnud, et mitte kõik inimesed, kes seda soovivad ja ootavad, ei pääse taevariiki. Mõned võetakse, mõned jäetakse. Kui inimene on otsustanud, et ta tahab pääseda oma taevasele kodumaale, oma taevase Isa juurde, siis peab ta olema valmis sinna pääsemiseks ka midagi tegema, pingutama. Jeesus on ütelnud: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Just meie elu, meie teod ootamise ajal näitavad, kes me oleme, näitavad, kas meie igatsus jõuda Jumalariiki on tõsine.
Tänane evangeelium kõneleb kümnest neitsist, kes kõik pulmapeole pääsemist igatsesid ja kellel oli ka kindel alus loota, et nad sinna pääsevad. Tegemist oli meie tänapäevases mõistes pruutneitsitega, keda ei kutsuta tänavalt juhuslike inimeste hulgast, vaid kes on tavaliselt pruudi väga head ja lähedased sõbrannad, kes kindlasti on pulmapeole oodatud. Neile neiudele oli antud ülesanne valgustada oma lampidega peigmehe teed pulmamajja, lisada pulmarongkäigule sära ja pidulikkust, nõnda et kõik seda märkaksid ja igatseksid sellega ühineda. See oli väga austav ülesanne. Kuid sellel oli ka veel üks väga tähtis praktiline külg: pimedas öös, milles rongkäik liikus, pidid nonde neidude laternad olema ka teejuhiks neile, kes teel pulmamajja olid teelt kõrvale eksinud. Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16). Olles ristimise teel ühinenud Kristuse taastulemist ootava kirikuga, oleme sattunud pruudi sõbrannade ja sõprade hulka ning sellega oleme end ise vabatahtlikena kirja pannud taevase pulmapeo ettevalmistamise toimkonda. Meilegi on antud pihku lambid. Meilegi on antud samasugune ülesanne nagu nendele kümnele neitsilegi – tuua pimedusse valgust, kuulutada imelist armastust, mis saab valitseda inimeste vahel, tuua nende ellu, kelle hing on täis kurbust ja pimedust, valgust, rõõmu ja lootust, kutsuda neidki kaasa pidurongkäiguga ühinema, kutsuda neid kaasa suurele peole, juhatada neile teed sellele peole. Ka meist sõltub, kui paljud taevasele rõõmupeole jõuda tahavad ja sinna pärale jõuavad. Meie valguseks on meie ilusad ja head teod, mida inimesed näevad ja kogevad.
Oma evangeeliumiloost kuulsime, et kui peigmees tuli ja saabus kõige vastutusrikkam hetk, hetk süüdata lambid, siis selgus, et osadel neitsitel oli õli otsa lõppenud, nõnda et nende lambid olid kustunud. Nad polnud ka taibanud kaasa võtta õlivarusid, et lampi uuesti täita. Kuni nad käisid õli ostmas, oli pulmarong juba möödunud ja pulmamaja uks suletud. Uksele koputamisel avas peigmees neile küll ukse, kuid hilinenud neiusid enam sisse ei lubanud, öeldes: „Ma ei tunne teid.“ Tõesti: sel ajal, kui pulmarongkäik möödus, olid nende neiude lambid kustunud ja pimeduses, mille nad ise oma hooletusega olid põhjustanud, ei näinud peigmees nende nägusid – ja seega ei saanud hiljem neid ka ära tunda. Kui sellisel pidulikul ja tähtsal sündmusel nagu pulmapidu, ühe uue kooselu algus, keegi oma ülesande täitmisesse lohakalt suhtub, selle täitmata jätab, siis tõesti ei ole ta sellele pulmapeole oodatud. Ta ise pillab talle kingitud võimaluse käest, muutub omast võõraks, oodatust tagasilükatuks.
Arukad neitsid meie loos võtsid koos lampidega kaasa ka anumad õliga. Kui peigmees siis koos pulmarongkäiguga kohale jõudis, olid viis arukat neitsit, kes olid kaasa võtnud varuõli, valmis rongkäiguga ühinema ja asuma oma ülesannet täitma. Nad tegid seda, mida neilt oodati, täitsid oma ülesande ustavalt. Peigmees nägi neid, sest nende lambid andsid valgust, ta õppis neid tundma nende tegudest. Ja koos peigmehega said nad siseneda hoonesse, kus pulmapidu toimus, said osa suurest ja ilusast peost.
Me elame Kristuse taastulemise ootuses. Taevase pulmapeo ootuse ja ettevalmistuse ajal. Hüüe „Peigmees on tulemas!“ on juba kostnud. Kostnud Jeesuse kuulutusega oma taastulemise kohta. Me oleme võtnud kätte oma elu lambid, et valgustada Kristusele, kauaoodatud peigmehele, teed. Et kutsuda kõiki pulmapeole. Aga kas meie lampides on piisavalt õli, kas sellest jätkub, et peigmees jõuaks ka meieni, näeks meid, näeks meie teenimist ja jätaks meie näo meelde? Kas suudame jagada piisavalt valgust, et meiegi oleksime pärast oma teenimisaja lõppu pulmamajas oodatud külalised? Eespool kõnelesime telefoniostjatest, kes poeukse avamist oodates olid varunud toitu ja puhkamistarbeid, et otsustaval hetkel olla vormis ja valmis tegutsema. Nemad tegutsesid targalt, kuigi ihaldasid meie silmis vaid ajalikke pisiasju – uusi telefone. Aga meie, kes me igatseme palju enamat? Kas meil jätkub tarkust õigel ajal varuda õli, et valgus ei kustuks enne, kui oleme oma ülesande täitnud?
„Valvake!“ ütleb Jeesus. Valvakem ja oodakem siis. Ja ärgem unustagem ikka ja jälle tulla pühakotta, et täita oma elu lampe jumalasõna, palve ja armulauasakramendiga, et suudaksime ustavalt ja lõpuni täita meile antud ülesannet: näidata valgust meie Issanda taastulemise teel. Siis saame meiegi kord osa taevasest pulmapeost, mis kestab igavesti.
PALVE: Püha ja igavene Jumal, Sa oled kutsunud meid üles olema siin ajalikus elus valvel, sest me ei tea, mida toob meile tulevik. Oma sõna ning Kristuse ihu ja verega kinnitad sa meid eelolevaks teekäimiseks. Aita meil alati kõiges sinule loota, valvata ja paluda. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja läbi. Aamen.
- Üksikasjad
- Annely Neame
„Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: Sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle – sina oled see kullast pea! Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud – raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult. Ja et jalgade varbad olid osalt rauast ja osalt savist, tähendab seda, et osa kuningriiki on tugev ja osa rabe. Et sa nägid rauda savimullaga segatult, tähendab seda, et kuigi nad segunevad inimseemne poolest, ei püsi nad üksteise küljes, nagu raud ei segune saviga. Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti“ (Tn 2:31–44).
Taanieli raamatu sündmused toimusid 6. sajandil enne Kristust, ehkki raamat ise on ilmselt kirjutatud 2. sajandi alguses enne Kristust. Taanieli raamat kuulub heebrea liturgilise luule, armastusluule, tarkusekirjanduse, ajaloo, apokalüptilise kirjanduse, lühijuttude ja romantiliste lugude kollektsiooni ehk Ketuvimi. Paljud otsivad Taanieli raamatu seoseid Johannese Ilmutusraamatuga, sest mõlema raamatu apokalüptilised pildid maailma lõpust on läbi aegade inimeste meeli erutanud.
Millistest kuningriikidest on jutt? Kas see ennustus sai tõeks? Või on see alles täitumas? Kuidas võis Taaniel teada, mida kuningas Nebukadnetsar unes nägi? Miks mitte ükski teine kuninga palgaline ei suutnud talle seletada ta unenäo tähendust?
Kuid mitte tulevikusündmuste etteteadmine pole oluline. See on tegelikult sama vähe oluline kui kuningas Nebukadnetsari ennustajate ja nõidade, posijate ja Kaldea tarkade teadmised ja tarkus, millega nad oma positsiooni püüdsid kindlustada. Isegi kui nad ilmselgelt ei saanud teada, mida kuningas unes nägi, ja veel vähem, mida see oleks pidanud tähendama.
Taanieli raamatu kirjutaja vaatas osaliselt tahapoole, minevikku, ja osaliselt ettepoole, tulevikku, ja tegi õigeid järeldusi. See on mõistlik, eriti arvestades seda, et Jumala jaoks ei ole aeg mingi faktor. Minevik ja tulevik on ajaliku elu terminid ega kuulu Jumala riigi mõistete hulka. Samuti uskus kirjutaja täiesti Jumala tõotust ning ootas Päästja tulemist ja Jumala riigi ilmumist. Kui Jumala riik tuleb maa peale oma täies hiilguses ja väes, siis ei jää püsima mitte ükski teine võim ega meelevald. Siis ei võitle valitsejad enam võimu pärast ega kinnita oma positsiooni sõnakuulmatute julma karistamisega. Nebukadnetsar mõtles oma valitsuse püsimajäämise peale ja nägi unes selle kokkukukkumist. Jumal ilmutas talle oma valitsusvõimu tulemist. Ka kurjal kuningal on võimalik meelt parandada ja kummarduda tegeliku Valitseja ette, et Teda teenida.
Niikaua, kuni me ärkame, niikaua, kuni saabub uus hommik ja uus päev, saame me taas valida, mida me täna teeme – just niikaua saame valida selle Kuninga, keda teenime. Jeesus on see tõeline Kuningas, kes ühendab kõik rahvad oma valitsuse alla ja Tema riigile ei tule otsa. Kirik on Jumala riigi saatkond maa peal, kiriku kaudu peab kõikidele rahvastele nähtavaks, isegi kogetavaks saama Jumala õiglus, headus ja armastus, kuni Jeesus tuleb tagasi ja taastab Jumala kuningriigi maa peal kogu selle täiuses. Aamen.
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11).
Usupuhastuspühal (31. oktoobril) meenutame murrangulist maailmaajaloolist sündmust, mis levis nagu kulutuli ja muutis kogu maailma. Täpselt sellel päeval 1517. aastal naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 vaidlusteesi, mis kutsusid üles väitlusele kristliku usu üle. Sellest valla pääsenud reformatsioon ei olnud ainult kiriklik sündmus, vaid puudutas kogu ühiskondlikku elu. Seni oli Ameerika avastamine avardanud eurooplaste pilku välises vaates, nüüd osutus reformatsioon uusaja läbimurdeks sisulises mõttes – löödi mõrad keskaja kristlikku ühiskultuuri, mille asemel tõusid juhtivale positsioonile pigem pluralism ja erinevate individuaalsete vabaduste areng.
Lutheri haamrilöögid kajasid üle kogu Saksamaa ja leidsid vastukaja terves Euroopas. Algselt oli reformatsioon läänemaine sündmus, kuid peagi kostis selle löökide kõminat kaugemalegi. Usupuhastuse järglasena saabus XVIII sajandi „valgustusaeg“. Teaduse ja tehnika areng, mis järgnes Lääne-Euroopas, omandas aja jooksul globaalsed mõõtmed. Uusaegseid revolutsioone kandsid juba ilmalikud ideoloogiad – reformatsiooni tuum aga oli religioosne. Lutherit ja teisi usupuhastajaid liigutas kristluse puhtuse küsimus. Apostel Paulus oli sõnastanud mõõdupuu: „Teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ Ent nüüd, 1500 aastat hiljem tundus, et Kristusest kõrgemale on seatud teised autoriteedid: paavst ning erinevad kiriklikud kombed ja õpetused.
Reformatsioon mõistis ennast usu puhastamisena, kuid edaspidi hakkas see tähendama ka usu uuendamist – seda ka ümbertõlgendamise mõttes, et olla ajakohasem. Lihtne talupojamõistus aga ütleb, et kui miski päris ära uuendatakse, siis kaotab see oma mõtte. Seepärast peab tõeline usupuhastus olema ühtlasi enda usu puhastamine, millele võib kaasa aidata pilk väljastpoolt. Kiriklikus mõttes on reformatsioon läänekiriklik nähtus: pärast seda, kui 1054. aastal oli toimunud suur kirikulõhe ida ja lääne, ortodoksi ja katoliku kiriku vahel, tekitas usupuhastus uue lõhe läänes, kus eraldusid roomakatoliiklus ning protestantlikud kirikud. Eemale jäänud ortodoksi ehk õigeusu kirik on vaadelnud sündmusi kõrvalt ja väljendanud oma vaateid seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga 2017. aastal.
Mida on meile öelda kõrvaltvaatajal, kes eelduste kohaselt peaks pisiasju paremini nägema? Mida üldse tähendab „ortodoksia“ või „õigeusk“? See tähendab kreeka keeles 'õiget austamist', s.t mitte suvalist austusavaldust, vaid õige usu ja õpetuse kohaselt joondumist Jumala suhtes. Mis on õige? Seda võidakse mõista erinevalt. Ortodokssed juudid järgivad võimalikult täpselt juudiusu õpetusi, ortodokssed luterlased – ka selline termin on olemas! – on püüdnud õigesti järgida Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju. Ortodoksi kirik püüab hoida õigeusklikku joont Jeesuse õpetuse järgimisel, nii nagu seda apostlikus pärimuses on sajandist sajandisse edasi antud. Ortodoksia ehk õigeusk ongi see usk ja õpetus, mille andis Kristus oma väljavalitud kaheteistkümnele jüngrile ehk apostlile.
Põhimõtteliselt on ortodoksia ehk õigeusk seega üldkristlik tõde, mida ortodoksi või õigeusu kirik üritab omal moel puhtalt esile tõsta. Selleks on põhjust, sest Jeesus ei olnud tavaline inimene, vaid meie suhtes kõrgemal astmel. Ortodoksid rõhutavad, et Ta on Jumalinimene (theanthropos), s.t inimene, kelles võib takistusteta ilmuda Jumal, kes on kõikjal nähtamatult lähedal kui Looja ja igavene Vaim. Meie jumalasuhe on takistatud, oleme Temast võõrdunud: meie vaim, hing ja ihu on Jumala suhtes konfliktiseisundis ehk patune. Selline ei ole Kristus, kes sündis Püha Vaimu läbi ilma mehe abita neitsi Maarjast, evides sünnist saadik ainulaadset jumalasuhet. Pärast ristilöömist tõusis Ta üles surnuist, avades igavese elu kõigile inimestele, olles enne õpetanud ka jumalikku tarkust, kuidas meie võime jõuda Jumala juurde maises elus ja leida endale igavese elu jumalariigis.
Kristlik kirik on jälginud algusest peale, et Jeesuselt apostlite kaudu pärinevat usku ja õpetust ei moonutataks. Selleks koguti Pühakirja raamatud ning sellega tegelesid vanad kirikukogud, hüljates hereesiad ehk õpetused, mis tunnustavad ilmutatud usku ja õpetust ainult valikuliselt (kreeka hairein = 'välja valima'). Õigeusu ehk ortodoksi kiriku südameasjaks on praegugi algse usu ja õpetuse muutumatu edasiandmine – teisisõnu, nende eesmärk on sama, mis on olnud ka usupuhastusel ehk reformatsioonil.
Aga kui keegi arvab, et õigeusu või ka mõnes muus kirikus saavad olla kõik asjad korras, siis on see väärarvamus. See on, nagu ütleb metropoliit Stefanus, „fundamentalism, mis usub, et suudab kaitsta oma identiteeti“, pidades „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“. * Teisisõnu: kui me peame kinni oma usu alustest, siis ei ole see fundamentalism, sest kirikud on kogu aeg nii käitunud, uskudes apostliku õpetuse kohaselt Jeesusesse Kristusesse. Alles see, kui me peame „ainuõigeks kõiki oma usu aspekte“, on fundamentalism. Sellist tardumust aitab ületada ning vältida usupuhastus ehk reformatsioon.
Millise sõnumi võiks anda õigeusklik vaatekoht reformatsioonikirikutele usupuhastuspühal? Sõnum on ikka sama, nagu see on olnud: „Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus!“ Õiget usku ehk ortodoksiat leidub kõikjal seal – ükskõik millises kirikus või konfessioonis –, kus sellest põhimõttest kinni peetakse. Nagu ütleb munkpreester Rafael (Noica): „Tähelepanu peab olema pööratud sellele, et saavutada õige vaateviis ja täpne arusaamine, sest selles ju õigeusk seisnebki. Kui mõistad asju valesti, oled hereetik. Me kõik, nagu ütles isa Sofroni (Sergei Sahharov), oleme mingil määral hereetikud: „Vaid üks meie seas oli õiget usku, aga Tema löödi risti. Muidugi pole me hereetikud selle sõna rangemas tähenduses, sest me ei tunnista hereesiat, me otsime tõde ja oleme tänu sellele siiski õigeusklikud.“ ** Sarnaselt on ka meiega: kus on sinu varandus, seal on sinu süda! Mida otsib ja igatseb meie hing, see oleme meie ise.
Tõsi, muutuv elu toob omad korrigeerimised, kuid eesmärk peab olema Kristusesse uskumine, mitte raskemate ususisude redutseerimine või algse ilmutusega sobimatute ümbertõlgenduste sissetoomine. Loomulikult ei saa keegi pidada ennast ainuõigeks, kuid see, mida taotleme ja tähtsaks peame, näitab, kes me õigupoolest oleme.
Head usupuhastusnädalat!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
NÄDALA MÕTE
Õpetaja JAAN TAMMSALU
25.–31. oktoober 2021
Mt 5:13–16: „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“
Paluks soola! Kes meist poleks nii palunud, kui toit tundub mage ja pisut maitsetu. Kes meist poleks süüdanud mõnd valguseallikat, tõmmanud eest kardinaid, sest on vajanud enam valgust. Jah, soola ja valgust me vajame. Teisedki vajavad. Soolata lähevad paljud toidud kiiresti halvaks. Valguseta kärbuvad taimed, teelolija kaotab õige suuna, võib kergesti komistada, kukkuda, isegi hukkuda. Soola ja valgust on vaja.
Ka elul peab olema maitset ja valgust. Maitsetu elu, hämaruses, pimeduses ekslemine võib kergesti viia mõtteni, et elul ei olegi mõtet. Jeesus, Jumala Poeg, väidab, et me oleme maa sool ja maailma valgus. Me oleme, kuid küllap me teame, kui vähe kasu on soolast, mida ei panda toidu sisse, vaid mis on kuskil anumas tihedalt koos. Vaid pisut niiskust ja tulemuseks on anuma kuju võtnud kivikõva kasutu käkk. Või valgus, mida ei lasta tuppa, lilledeni, inimeste ja koduloomadeni. Kata kasvuhoone valgust mitte läbi laskva materjaliga ning kasta siis taimi seal kui tahes palju, pane tomatite alla räimi või anna neile head väetist, aga mis saaki sa sealt saada loodad? Soola ja valgust on vaja. Need peavad jõudma sinna, kus neid on vaja.
Jeesus on oma järgijate – ka meie – kohta öelnud, et ME OLEME maa sool ja maailma valgus. Nii see on. Aga ta on rääkinud ka sellest, mida tuleb soola ja valgusega teha, ja hoiatanud, mida ei peaks tegema. Kui nüüd hakkame seepeale ehk otsima mõnd vabandust, siis mõne ikka leiab. Ega me täiuslikud ole.
JAAN PAAVLE on kirjutanud:
Üks tuvi õpetas mulle:
Ma võin olla küll lombakas,
aga tiivad kannavad mindki.
Tal on õigus. Meil kõigil on oma nõrkused, oma lombakused, puudused, aga me kõik suudame lennata, tõusta kõrgemale koos Temaga, Tema abiga, kes on tõotanud olla nendega, kes elavad Tema tahtes iga päev kuni maailma ajastu otsani. Tema – taevast tulnud ja taevasse tõusnu – kannab meid. Ise me ei suuda, ei oska. Tema tahab, et saaksime soolaks, mis aitab paljul heal säilida. Tema tahab, et saaksime valguseks selles hämarpimedas maailmas, et keegi ei eksleks ega kukuks kuristikku, et paljud märkaksid ellu viivat teed.
Meie oleme Looja poolt loodud ja igaüks meist on eriline. Igal meist on oma ülesanne. Looja ootab meilt, kristlastelt, Kristuse järgijatelt, et saaksime nendeks, kes seda tuimuvat, hämarduvat, pimenevat, arutult kuristiku poole valguvat maailma muudaks, tervendaks, segaduses olijatele teed ja valgust näitaks.
Jeesus ütles, et me oleme maailma valgus ja maa sool. Nii valgus kui sool on hädavajalikud. Mõlemal on oma ülesanne. Meilgi on. Kirik on kui valguse anum, suur soolatoos. Maailmas on palju pimedust, lootusetust, segadust, rahutust, elu magedaksminekut, riknemist. Meil tuleb kõige selle keskele minna ja jagada seda, mis meile on antud. Me ei tohiks teha kirikust valguse ja soola konservi, kus meil on mõnus olla, kuid kust kõik see, mida pimenev, maitsetu maailm nii väga vajab, välja ei tule. Me tuleme kirikusse, et siit saada enam seda, mida jagada siit minnes neile, kes igatsevad enam valgust ja elusamat elu, rõõmu, rahu ja lootust.
PALVE: Issand, Sind oleme me vastu võtnud ja Sinusse me usume. Sinu armastus on meid puudutanud ja oma armus oled Sa meile andestanud. Me täname Sind, Sa lõppematu rõõmu allikas, selle imelise helduse eest ja palume, aita meil olla maailma valgus ja maa sool, jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja veereb päev. Seda palume Jeesuse, meie Issanda läbi.
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Mt 22:1–14: „Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!“ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.““ Aamen.
Pulmad on pidu, millega kaks inimest avalikult teatavad, et kahest poolikust on saanud üks tervik, et need kaks kuuluvad nüüdsest eeskätt vaid teineteisele, on teineteise jaoks kõige olulisemad, kõik kõiges, tõotavad avalikult teineteist austada ja armastada. See pidu on nende jaoks nende elu rõõmsaim ja olulisim sündmus. Keda aga sellisele olulisele ja rõõmsale sündmusele kaasarõõmustajaks kutsuda? Kindlasti tuleb kutsutute nimekirja panna pereliikmed, kõik lähedased ja sõbrad. Kui ruumi ja võimalusi on, võib kutsuda teisigi. Igal juhul aga pole kunagi kutsutud kõiki. Seega – olla kutse saajate hulgas, olla valitute hulgas, olla arvatud rõõmu jagajate hulka, on suur au. Olla kutsutud kuninga, kõigeväelise valitseja poolt tema poja pulmapeole – mis võiks olla loomulikum käitumine kui tänulikult ja uhkust tundes see kutse vastu võtta. Jeesuse räägitud loos saadab kuningas korduvalt välja oma sulased korraldusega: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest. Mõned isegi tapsid kuninga sulased, tema sõnumitoojad. On loomulik, et kuningas ei saa sellist ülbust ja häbematust karistamata jätta. Jeesuski kõneleb oma loos, et Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
Loo tollastele kuulajatele oli selge, et pulma kutsuva Kuninga all mõeldi Jumalat, ja nende kutsutute all, kes kuninga kutse ära põlgasid, tema sulaseid mõnitasid ja tapsid, mõtles Jeesus eeskätt kirjatundjaid ja varisere, kellele ta seda tähendamissõna kõneles. Miks ometi põlatakse ära Jumala kutse? On mõistetav, et keegi pole vaimustatud kutsest kohtusse, kus hakatakse arutama tema pahategusid, kus ees ootab karistus nende eest. On arusaadav, et kohtu ette kutsutav ajab n-ö sõrad vastu, ei lähe kohale, tapab kutse toojaid. Aga meie loos kõneldakse ju kutsest pulma, Kuninga kutsest rõõmupeole? Millest selline reaktsioon?
Mõelgem, kelle jaoks võiks pulmade puhul abiellujate õnn olla kurvastuseks. Äkki nendele, kes ise heitsid silma pruudi peale, kuid ei osutunud õnnelikuks väljavalituks ja kelle jaoks pulmapidu muutub nende lootuste matusteks? Äkki ka neile, kes pidid esmalt saama peigmehe väljavalituks, kuid kelle peigmees hülgas kihluseajal nende truudusetuse pärast?
Piibel kasutab abielu mõistet, et väljendada Jumala suhet oma rahvaga. Pühakirjas võrreldakse Jumala poolt eriliselt välja valitud Iisraeli rahvast tema pruudiga. Prohvet Jesaja kaudu on Jumal öelnud: „Sinust ei kõnelda enam kui „Hüljatust“ ega kõnelda su maast enam kui „Laastatust“ ,vaid sind hüütakse „Minu armsam“ ja su maad „Abikaasa“ ,sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele /---/ ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust. (Js 62:4–5) Kuid väga sageli peab Jumal nentima oma rahva, oma pruudi truudusetust, sest see hakkab ikka ja jälle kummardama võõraid ebajumalaid. Prohvet Jeremia kaudu on Jumal kurtnud: „Kas neitsi unustab oma ehte, pruut oma paelad? Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil“ ( Jr 2:32).
Jah, pruudi truudusetuses, Iisraeli rahva truudusetuses, on suur osa ka kirjatundjatel ja variseridel – rahva vaimsetel juhtidel, nende eeskujudel. Nad on otsekui peigmehe sõbrad, kes peavad hoidma oma eemalviibiva sõbra pruuti, hoolitsema tema eest peigmehe tulekuni. Kuid peiu tulek viibib ja nad on hakanud võõrast pruuti omaks pidama, tundma, et Iisraeli rahvas on nende oma, nende pruut. Kannatlik ei suuda olla pruutki. Ikka ja jälle heidab Jumala poolt välja valitud rahvas silma teistele jumalatele. Peigmehe sõbrad, selle asemel, et pruuti vaos hoida, ajavad näpuga järge lõpututes reegliraamatutes. Ja kui kauaoodatud peigmees lõpuks tuleb, kohtab ta ees umbusklikku ja hirmul, võõraks jäänud pruuti, kes väriseb oma kõrvalhüpete pärast ega sugugi rutta ta embusse sööstma. Ta kohtab ees sõpru, kes on talle võõraks muutunud. Mis jääb tal üle muud, kui otsida uus pruut ja leida uued sõbrad.
Meie lugu läheb aga edasi. Evangeelium, rõõmusõnum, kõneleb nüüd sellest, et kuna esialgu kutsutud ei tahtnud peole tulla, käsib kuningas nüüd oma sulastel minna ja kutsuda pulma kõik, keda nad iganes leiavad. Inimeseks saanud ja maailma tulnud Poja kaudu, tema õpilaste kaudu, kutsub Jumal enda juurde nüüd kõiki, mitte enam ainult Jumala poolt eriliselt ära valitud Iisraeli rahvast, vaid kõiki, kes vaid on nõus tulema. Ei loe enam rahvas ega rahvus. Kutse on kõigile. Jumal laseb inimestel endil valida, kas nad tahavad Tema rahva hulka kuuluda. Oma valiku eest vastutab Ta ise, isiklikult. Jumal ise kutsub ja kutsub mitte kohtusse, vaid peole. Sellist võimalust tuleb ära kasutada. Meie tekst ütleb, et sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.
Tore oleks, kui Jeesuse tähendamissõna siinkohal lõpekski, lõpeks rõõmupeoga. Lõpeks sõnumiga, et tulge kõik teiegi ja te saate aegade lõpul osa rõõmupeost, meie Issanda, Jumala Talle pulmapeost. Tulge, sest Jumal kutsub kõiki! Tulge, sest kõik on ju valmis! Pidurooga jätkub kõigile. Ei tule puudust ka heast veinist, sest peo peremees on Jeesus ise, kes kord külalisena Kaana pulmas tavalise vee veiniks muutis. Aga – lugu paraku jätkub. Kui kuningas tuleb külaliste juurde peovõõraid tervitama, avastab ta sealt ühe inimese, kellel pole seljas pulmarõivast. On iseenesestmõistetav, et peole tulijal peab olema seljas puhas ja pidulik rõivas. See on elementaarne lugupidamisavaldus kutsuja suhtes. Millise rüü kandmist ootab siis taevase peo peremees? Piiblis kirjeldatakse meeleparandust, Jumala tahtmise järgi elama hakkamist, uue rüü selgapanekuna. Kolossa kirjas öeldakse kristlastele: „Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:9–10).
See, et sellel külalisel pulmarõivast pole, näitab, et ta ei austa kutsujat, ei hinda kutset. Ja kuninga käsul visatakse too inimene pulmalauast välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Jah, sissepääs Jumala rõõmupeole on küll tasuta, Jumal kutsub inimeste hinnangute järgi nii häid kui halbu, kuid isegi sellisel puhul kehtivad ikkagi sissepääsuks teatud nõuded. Dresskood peab olema õige. Pulmarõivad Jeesuse räägitud loos tähendavad inimese muutumist, tähendavad uut elu, uusi tegusid, mida inimene tegema peaks hakkama, kui ta on Jumala kutse vastu võtnud, on ristimises saanud Tema lapseks. Apostel Peetrus on kirjutanud: „Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki“ (2Pt 1:10–11).
„Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud,“ ütleb Jeesus. Tänane evangeeliumilugu näitab, et taevasele pulmapeole kutsutud on kõik, aga kutse vastuvõtmine ei tähenda veel peost osasaamist. Kutsumine on ristiinimese teekonna algus, äravalimine aga Jumala lõppotsus tema käidud teekonna üle. Kui kutsutu pole oma teekonnal Jumala peokotta pannud endale selga peoriiet, ehtinud ennast rüüga, millel pole enam patuplekke, siis ei võeta teda vastu. Ja Jeesus meie loos nendib, et neid valituid, kes pidulauda jõuavad, on vähe.
Palugem, et meil jätkuks tarkust hoolitseda selle eest, et meil oleksid alati seljas patuplekkidest puhtad pulmarõivad, nõnda et kutse taevasele pulmapeole ei tuleks meile ootamatult ja meiegi võiksime olla nende hulgas, kes pärast maise teekonna lõppu saavad osa kuninglikust peost. Aamen.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Fl 4: 4–6 „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ Aamen.
Küllap on paljud meist korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt lihtsat küsimust: „Kas sa ka tänasid? Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et üks normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju. Tehke minu ilusate nõuannete järgi.“
Paulus kutsub kirjas filiplastele kõiki kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Seda kirjutas ta vanglast, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“
Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (Rm1:21–22). Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?
Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas tänu Jumalale ja kutsub ka nende kirjade lugejaid pidevalt üles tänulikkusele. „Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale,“ kirjutab ta koloslastele.
Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab, seda edasi kinkimata, on nagu lämbuja, kes on unustanud väljahingamise.
Pühapäeval peeti paljudes pühakodades lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?
On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel –, et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt sama palju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd, ja kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud, selleks, et tema hooliks ja armastaks ja kogeks hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõte?
Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Kas meie, ristitud, vee kohale kummardunud, tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?
PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34).
Armastusest on väga palju räägitud. Mõtlesin veel kord järele ja leian, et liiga palju on tähelepanu pööratud erinevatele sõnadele, millega armastust väljendatakse. Rohkem loeb armastuse objekt ja viis, kuidas armastatakse. Armastus on sügav kiindumus kellessegi või millessegi ja ühtlasi kiindumuses osalemine kuni enesest loobumiseni välja. Armastuse väärtus pole alati sama, vaid sõltub objektist ja viisist.
On mitmesuguseid armastusi. Enesearmastus, rahaarmastus, isamaa-armastus. Mõni armastab lugeda, teine jäätist süüa, kolmas õlut juua. On olemas ka „metsik armastus“, mida ülistatakse vahel romaanides ja filmides, kus kaks inimest teineteise pärast lausa aru kaotavad, kuid mille puhul teised taipavad, et hoolimata suurest tundeliigutusest on see purustav ja destruktiivne. Siiski nauditakse sellist armastust.
Kõik, mida me armastame, ei ole tingimata hea. Ja viis, kuidas armastame, ei toida tingimata tõelist armastust. Ei ole igas mõttes tabav väita, et kristlase ülesandeks on kõikjale ainuüksi armastust külvata. Jeesus rääkis küll palju armastusest, mis on suurim või ülim käsk, kuid Ta saatis oma jüngrid hoopis usku äratama. Kui ei ole õiget usku, siis ei ole õiget armastust! Kui armastus ei joondu tõe järgi, nagu ütleb Paulus (1Kr 13:6), siis on see vale armastus. Niihästi õige usk kui ka õige armastus on eelkõige usk ja armastus Jumala ehk Tõe vastu, millest alles kasvab välja armastus ligimese vastu. Armastuse külvamine ligimese vastu, jättes kõrvale usu Jumalasse, võib kanda metsikuid vilju.
Väga hästi on selgitanud Eesti teoloog ja kirikuõpetaja Harald Põld, kuidas usku ja armastust sageli kirikuski üsna segamini aetakse. „Usk on meie vahekorra alus Jumalaga, armastus meie vahekorra alus teiste inimestega. Armastusest saavad inimesed ise kasu, seepärast nad seda ise rõhutavadki, kuid nad ei saa armastust sel viisil ometi kätte, sest armastus on usu vili. Külva usku, siis lõikad armastust. Kui me võrdleksime usku õunapuuga, siis armastus on õunad selle küljes. Kui sa tahad saada õunu, siis pead sa istutama õunapuu. Heade õunte külvamisest sa aga häid õunu ei saa, sest õunaseemnest kasvavad üles ainult metsikud puud, mis head vilja ei kanna. Armastuse külvamisest üksi ei kasva õiget kristliku usu puud; see vajab alati jätkamist ja pookimist, mis toimub ikkagi ainult usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Kui me tahame oma kirikut elavaks saada, peame usku külvama.” *
Teisisõnu paljast armastuse külvamisest ei piisa, sest ilma õige usuta kasvatab see metsikuid võsusid, mille vili ei pruugi olla hea. Kõike ei tohi armastada! On olemas väära kiindumust. Võidakse pattu, koguni kurja armastada. Armastus võib olla egoistlik ega ole seetõttu Jumala ja ligimesearmastuse käsuga kooskõlas. Ka hoolitsus teiste inimeste eest võib olla liigselt oma ego küljes kinni, kui talitatakse rohkem selle järgi, mida arvatakse teistel vaja minevat, ilma et küsitaks nende tegelike vajaduste kohta. Kui keegi deklareerib: „Mina armastan kogu inimkonda,“ siis räägib ta samuti rohkem iseendast, kui tema hoiakus ei avaldu armastust inimeste vastu, kellega konkreetselt kokku puututakse.
Jeesus süvendab ja avardab armastuse mõistet, minnes Jumala ja ligimese armastuse üldisest nõudest mõlemas suunas kaugemale. Ühelt poolt kutsub Ta üles: „Armastage oma vaenlasi!“ Seda tehes me käitume nagu Jumal, kes laseb oma päikesel paista heade ja kurjade peale (Mt 5:44j), kuni viimaks saabub kohtupäev. Tuntud väljend Deus caritas est ('Jumal on armastus') väljendab just sellist üldist, soovi poolest kõike ühendavat armastust. Ka inimesel, kes üritab Jumalat jäljendada, tuleb ilmutada heatahtlikkust ja teatavat sallivustki oma vastaste suhtes, soovimata neid maailmast hävitada.
Teisalt nõuab Jeesus oma jüngritelt vennaarmastust: „Armastage üksteist!“ Ta nimetab seda uueks käsuks, sest see läheb nagu vaenlasearmastuski Vana Testamendi ligimesearmastuse käsust kaugemale. Ligimesearmastuse mõõt on iga inimene, sest teda tuleb armastada nagu iseennast. Vennaarmastuse mõõt on Jeesus: te peate üksteist nii armastama, nagu mina teid olen armastanud! Kuidas Jeesus omasid armastas? „Ta armastas neid lõpuni“, enne kui ta asus oma viimasele teekonnale, mis lõppes risti ja ülestõusmisega (Jh 13:1). Täiusliku armastuse kogeja on valmis surema oma armastatu eest.
Jeesus ei külvanud vennaarmastust alati kõikjale. Kuidas kutsuda inimesi meeleparandusele, kui kõike ainult sallida? Tema sõnad variseride suhtes olid vahel karmid. Kaks korda lükkas ta rahavahetajate lauad ümber. Kord on öeldud, et Ta vaatas salalikke inimesi vihaga ja tundis „meelehärmi nende südamekanguse pärast“ (Mk 3:5). Sellegipoolest ütleb Johannes, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Viimselt kõndis Jeesus risti ja ülestõusmise teed siiski kõikide – sõprade ja vaenlaste – eest, mida Tema vennaks saanud inimesed peavad kuulutama kogu maailmale.
Kuidas peaksime meie armastama? Kuivõrd üldse suudame? Kindlasti ei tohi armastada seda, mis halba teeb ja rikub enda või teiste elu. Tuleb valvel olla, et mitte ennast vääralt ahvatleda lasta, sest kõik välispidiselt ligitõmbav ja armas ei ole tingimata seespidiselt hea. Kui me ei õpi eristama, siis võime külvata „metsikut armastust“, mis ei kanna head vilja. Head ja kurja tundma õpetab meid Jumal, keda tuleb uskuda, et õigesti armastada – õiget usku ja armastust õpetab viimselt Tema ainusündinud Poeg.
Kas me aga suudame tõeliselt armastada enesest loobumise läbi kuni surmani? Kindlasti mitte nii, nagu Jeesus – kogu inimkonna eest –, kuid me järgime Tema vennaarmastuse käsku, kui me ohverdame endid õigetel juhtudel tõeliselt armastades. Eneseohverdus tõe ja armastuse nimel eeldab äratundmist, et tõde ja armastus kehtivad surmast hoolimata. See omakorda tähendab, et on olemas igavene elu, millest saavad osa need, kes armastavad tõde ja otsivad tõemeeles armastust. Kes sellest veel teadlikud ei ole, et tõde ja armastust otsides kõnnivad nad Jumala teedel, neil on aeg sellest teadlikuks saada, sest taevariiki saavad ainult need, kes armastuse Jumalat ja Tema tõde otsivad ja armastavad.
Head uut sügisnädalat kõigile!
* Harald Põld „Augsburgi usutunnistus usumõõduna“ – Meie Kirik 1930: 184.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Selle pühapäeva ja nädala teemaks on „Kristlase vabadus“.
„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1).
Kristlus on elujõe kulgemine, vaba voolamine merre, mille nimi on Jumal. Kristlus on äralend – lendutõusmine madala, mõttetu, kaduva kohale – ellu, mis on igavene. Hirm kaob ja armastus annab tiivad. Oled nagu väikene laps, kes ei tea, et on olemas piirid. Sa ei usu nende juttu, kes raiuvad, et on asju, mis ei ole võimalikud, et sina kindlasti ei saa hakkama. Keegi, keda sa õpid usaldama, võtab hirmu, kingib julguse, usu ja usalduse. Elad imest imesse, süda tulvil tänulikkust. Ütled head, teed head, kartmata, mida teised sellest arvata võivad. Sa ei oota teistelt mitte midagi, ei kalkuleeri. Lihtsalt annad, sest oled ise nii palju saanud. Sa ei mõista, kui keegi sind kiidab, sest sa ei tee midagi kiituse pärast. Sa ei oota tasu, sest tead, et see, et sa elad, kõik ilusad annid ja iga hetk on sulle kingitud kingitus. Kingid sellest vaid killukesi teistele, muudad teiste elu elamisväärsemaks. Tunned, et oled võlglane Tema ees, kes on Sulle kinkinud nii hämmastavalt palju. Sul on raske mõista neid, kes aina hädaldavad, virisevad, arvavad, et elu on ebaõiglane, et teised saavad rohkem kui nemad. Püüad neile vargsi märku anda, et meil kõigil on põhjust olla tänulikud palverändurid. Paljud ei saa sinust aru.
Mašina Vremeni laulja Andrei Makarevitš mõtiskleb ühes oma laulus:
Need jõed ei voola kusagile,
nad on unustanud mere,
nende vesi on tardunud paigale.
Need linnud ei lenda mitte kusagile,
nad on unustanud taeva.
Sest kui elada pidevalt kõike kalkuleerides,
siis tiivad kärbuvad.
Tahaks voolata merre – Jumala armastuse hõlma. Tahaks lennata, lõputult lennata, süda täis ülevoolavat tänu. Tahaks olla vaba. Kuid äkki ma märkan, et klammerdun kaldasse. Ma ei julge lasta jõeveel end edasi kanda. Ma ei ole vist enam päris kindel, kas selle jõe vool mind kannab merre. Kas seal üldse on midagi. Siin on. Kaldamudas on palju põnevat. Siin saab korjata asju, selliseid, mida ehk kunagi võib tarvis minna. Siin saab kakelda parema koha pärast. Elu kaldamudas on põnev – siin juba igav ei hakka! Merest vaid räägitakse ilusaid sõnu. See siin kalda ääres on aga reaalne.
Olin kuulnud, et lindudele on kingitud tiivad selleks, et nende abil lennata. Mina kartsin. Kust ma tean, kas ma oskan enam siia tagasi tulla, kui olen kord siit ära lennanud? Kui seal kauguses, silmapiiri taga, ei olegi seda imelist, millest on mulle räägitud, siis peaksin ju tagasi tulema. Aga ma pole kindel, kas ma oskan. Äkki ma kulutan sinna lendamise peale kogu oma üürikese jõu ära ega jõuagi tagasi? Enne saabub öö. Turvalisem on siia jääda. Tiivad segavad – jäävad ette, kaotan nii mõnegi sule. Lõpuks ei suuda ma neid enam liigutada. Imestan, milleks need mulle anti.
Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabalt voolava vee voogudesse usaldada. Kui lõppes lapsepõlv, ei julgenud ma enam eriti lennata. Mõned üksikud korrad. Olin üsna kohmakas. Natuke häbi hakkas nende ees, kes mulle olid öelnud, et meiesugused pole mõeldud lendamiseks, et kõndigu ma oma kahel jalal ja teiste tarkade poolt ette antud radadel. Mida harvem ma proovisin lennata, seda kohmakamaks mu lend muutus ja lõpuks ma enam ei julgenud.
Juba hämardub. Äkki ma taipan, et nii jääbki mu elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu.
PALVE: Issand, anna meile julgust elada!
- Üksikasjad
- Eve Kruus
„Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse“ (2Tm 1:10).
Kuis nii: Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma? Internetist leitud statistika kohaselt sureb maailmas igas sekundis 1,8 inimest. Peaaegu igal päeval näeme lehtedes leinakuulutusi. Ilmselt meil kõigil on kogemus oma lähedaste matustest. Järjest suuremaks probleemiks on kalmistul hauakohtade saamine. Kuid ei apostel Pauluse kirjas, mida tsiteerisin, ega ka kusagil mujal Piiblis pole öeldud, et surma enam pole. Et see on maa pealt kadunud. Alles Ilmutusraamatus (21:4) kirjutatakse meile uuest taevast ja uuest maast, kus „Surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Seda uut taevast ja uut maad pole veel.
Miks siis apostel kirjutab, et Jeesus on kõrvaldanud surma? Mida üldse tähendab väljend „kõrvaldanud“? See ei tähenda „hävitanud, kaotanud“, nagu paljud seda mõistavad. Kõrvaldanud – see tähendab: kõrvale lükanud, kõrvale pannud. Mitte olematuks muutnud. Kõrvale paneme need asjad, mis ei ole enam olulised, ei ole enam tähtsad, kõrvale paneme probleemid, küsimused, mis on oma lahenduse leidnud, aktuaalsuse kaotanud. Läbi aegade, tegelikult kuni tänase päevani on inimestele ikka muret valmistanud ja küsimusi tekitanud enda tulevik: mis saab edasi siis, kui elu lõpeb, pärast surma?
Me ju teame, et iga inimese organism aastatega vananeb ja muutub, pärast elutegevuse lõppemist hävineb mõne aja pärast sootuks. Ihu ihuks, see on vaid kest, aga mis saab selles elanud hingest, sellest, mis teeb meist need, kes me oleme? Nii Vanas kui Uues Testamendis on lugusid sellest, kuidas Jumal on surnuid üles äratanud. Kas prohvet või Jeesus on Jumalat palunud ja Jumal on surnud inimese taas üles äratanud. Kuid need on olnud üksikjuhud. Ja veel – need inimesed, kelle elustamisest pühakiri meile kõneleb, surid mõne aja pärast ikkagi ära. Jumal küll kinkis neile elupäevi siin maa peal juurde, aga nad ei jäänud elama igavesti, surid lõpuks ikkagi.
Kui Jeesus on kõrvaldanud surma, siis tähendab see, et meil pole enam vaja tunda muret selle pärast, mis muudab surma meie jaoks hirmutavaks, surma tagajärgede, oma persooni, oma isiksuse hävingu ja kaduvuse pärast. Oma tuleviku, oma suremise pärast muretsemise ja selle peale mõtlemise asemel saame mõelda elule, saame elada elusamalt, elada julgesti, tunda rõõmu elu imest. Jumala Poeg Jeesus Kristus tõi maa peale tulles oma eluga rõõmusõnumi: Looja, Jumal, märkab ja hoolib. Ta on kõigeväeline – isand ka surma üle. See kõigeväeline Jumal on armuline ja Ta on saatnud maa peale inimeste juurde oma poja Jeesuse, et Ta julgustaks inimesi elama ja aitaks pärast elu lõppu jõuda surmavallast läbi neil, kes Temasse usuvad, Tema jälgedes käivad, elavad nii, nagu Tema on õpetanud. See tähendab: elavad nii, nagu meie Looja, meie Taevane Isa, meilt ootab. Teispool surmavalla pimedust on ootamas igavese elu valgus. Meil kõigil on võimalus sellesse valgusesse jõuda.
Jeesus ise on öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“ (Jh 5:24).
Kas Jeesuse sõnad käivad meiegi kohta? Aga kas me usume Jumalasse, kuuleme tema poja, meie Issanda sõna? Kas meie elu, meie teod ja sõnad näitavad, et meie usk on tõeline ja elav usk? Surma võitev ja igavesse ellu viiv usk?
PALVE: Issand, kõigeväeline Jumal ja Looja, Sina, kes Sa oled valitseja nii elu kui ka surma üle. Me täname Sind, et Sa saatsid oma Poja Jeesuse Kristuse julgustuseks ja abiks neile, kelle jaoks Sina oled nende taevane Isa ja kes igatsevad jõuda kord Sinu juurde, Sinu riiki, sinna, kus Sind saab näha palgest palgesse, sinna kus: „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Aita meil uskuda Temasse, aita uskuda Tema sõnadesse, aita elada nii, nagu Tema on meid õpetanud. Elada elusamat elu, elada julgelt ja rõõmsalt, minna igale päevale vastu tänuliku südamega. Ja kui meie maise elu päevad lõpevad, aita meil rahus astuda üle surma läve, teades, et Sinu Poeg, meie Issand Jeesus on meie kõrval juhatamas ja aitamas ka rännakul läbi igaviku, kuni jõuame Sinu taevasesse riiki, kus saame osa igavesest elust.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Pühapäeva ja sellele järgneva nädala teemaks on „Jumala hoolitsus“.
„Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7). „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda (Ef 2:4–6, 10).
Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo. Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas rebane hinges püsib, kuid nägi siis tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus. Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis rebasele. Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“
Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“
Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal, nii kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on tänagi inimesi, kes minust on hoolinud, mind aidanud, armastanud, kes hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on, ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?
Veel üks lugu. Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah, poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“ Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja küsis: „Aga tädi, kas sa oled ikka kõigilt küsinud?“
Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?
Nii on Jumal armastanud maailma, ka mind, selle maailma üht osa, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu. Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.
Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.
PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.