Nädala mõte

„Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?“ Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!“, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!“, siis ta teeb.“ Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.“ Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!“ Ja tema teener paranes selsamal tunnil“ (Mt 8:5–13).

 Eilse pühapäeva teema oli „Jeesus äratab usule“. Lugedes evangeeliume, leiame sealt palju lugusid sellest, kuidas Jeesus teeb imetegusid: tervendab lootusetult haigeid, teeb pimedaid nägijateks, kurte kuuljaiks, küüraka sirgeselgseks, puhastab pidalitõbiseid, vaigistab tormi ja teeb veel palju muidki imetegusid. Nähtud ja kogetud imed äratasid paljudes usku Temasse. Kui me aga nende imetegude kirjeldusi lähemalt uurime, siis märkame, et peaaegu kõik need imeteod on seotud ka sõnadega – Jeesuse sõnadega, mida Ta ütleb kas siis haigele endale või näiteks tormile, mida Ta vaigistada soovib. Inimesed kalduvad üldiselt rohkem uskuma oma silmi kui kõrvu. Kuid Jeesus tuli inimesi usule äratama eelkõige oma sõna, mitte väliste imetegude kaudu. Evangelist Johannes kirjeldabki Jeesust kui elavat, lihaks saanud Sõna. Sõna nõuab kaasamõtlemist, nõuab vaimu pingutamist, silmaga nähtavad imeteod on mõeldud rohkem neile, kelle jaoks mõttetöö on raskem.

Tänapäeval on meil harva võimalust näha ja teha selliseid väliselt nähtavaid imesid, milliseid tegi Jeesus, kuid sõna kaudu toimivaid imesid kogeme peaaegu igal päeval. Sõna kaudu tehtavaid imesid peaks suutma korda saata igaüks, kes kuulub Jeesuse järgijate, Jumala rahva hulka. Jeesus on kord öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid“ (Jh 14:12). Kas meie oleme oma sõnadega suutnud mõne ime korda saata? Kas oleme suutnud teha midagi, mis muudab mõne inimese elu, paneb teda uskuma Jeesusesse, paneb teda otsima teed Jumala juurde?

Üks väeülem Kapernaumas palus Jeesust: „Ütle ainult üks sõna.“ Vaid ühest sõnast piisab, et juhtuks ime. Vaid üks sõna ja inimene saab juurde jõudu ja julgust, saab tagasi usu enesesse ja usalduse teiste vastu, saab jõudu ronida välja mülkast, kuhu saatus on ta paisanud, saab tagasi tahtmise elada, julguse elada. Ta avaneb elu jaoks, nende jaoks, kes teda ümbritsevad. Vaid üks sõna ja inimene muutub rõõmsaks, temas tekib tahe edasi püüda, tema süda leiab rahu. Tema hing paraneb. Ja kui paraneb hing, siis paraneb kiiremini ka viga saanud ihu.

Vaid ühest sõnast piisab, et toimuks täielik häving. Vaid ühest sõnast piisab, et hävitada inimelu, rikkuda see igaveseks. Vaid üks sõna ja inimene lahkub, et mitte kunagi enam ütleja juurde tagasi pöörduda. Vaid üks sõna ja inimene sulgub endasse, kaotab usalduse enese ja teiste vastu. Vaid üks sõna ja inimene kaotab lootuse, kaotab tahtmise midagi teha. Vaid üks sõna ja hinge tekib haav, mis jääb sinna kogu eluks valutama ja kipitama.

Vaid üks sõna. Sõnu pole vaja palju, kui need on öeldud õigel ajal, õiges kohas ja kuulja tajub, et need tulevad tõesti südamest. Sõnal, mida ütleja isegi tõsiselt ei võta, mis on öeldud vaid kombe pärast, kohuse täitmiseks, mis on vaid tühi ja sisutu õhu võnkumine, ei ole jõudu ega väge.

Jumal kõneleb meiega oma pühakirjasõna kaudu, kõneleb sakramentide kaudu. Kuid kõige sagedamini kõneleb Jumal meiega teiste inimeste kaudu. Inimeste kaudu, kellega me elus kokku puutume, inimeste kaudu, kes elavad meie kõrval. Ristiinimestena peaksime meiegi olema Jumala sõnade edasikandjateks, Tema poole juhatajateks, Tema elusateks, elu andvateks sõnadeks. Kas oleme?

Milliseid sõnu oleme meie öelnud inimestele endi kõrval? Kas need on olnud Jumala sõnad, sõnad, mis on täis armastust ja hoolimist, sõnad, mis paitavad ja parandavad: tubli, sa suudad, tule, armastan, andestan, hoolin, saa terveks? Sõnad, mida Jumal ootab kuulda oma loodu suust? Või oleme öelnud sõnu, mida Jumal ei kasuta, sõnu, mida ükski inimene teisele öelda ei tohiks, sõnu, mis lõhuvad, teevad haiget: vihkan, mine ära, lootusetu, mõistan hukka? Või ehk oleme jätnud sõnad üldse ütlemata? Kas oleme vaikinud, teinud näo, et meisse teiste inimeste hädad ei puutu, oleme jätnud edasi andmata Jumala sõnad, mille edastamine on meilegi ülesandeks tehtud? Ehk aga on nii toiminud teisedki ja Jumala lohutav ja tervendav sõna, mida me ise oleme mõnikord nii väga igatsenud ja oodanud, pole just seetõttu meieni jõudnud?

Issand, kingi meile tarkust leida ja ütelda õigel ajal õigeid sõnu neile, kes on meie kõrval, sõnu, mis kuulutavad Sinu halastust, Sinu armastust, sõnu, mis ravivad hinge, kingivad rahu ning lootust ja äratavad ning toidavad usku kõigeväelisesse Jumalasse.

Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod! (Ps 105:1).

Täna meenutatavate isikute seas tõuseb kirikukalendris esile vägagi prominentne kuju: Albert von Buxhoeveden, Liivimaa piiskop, Eestimaa ristiusustamise korraldaja († 1229). Teisisõnu on kuulus piiskop Albert, kes oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ning mängis otsustavat rolli sakslaste võidu puhul meie „muistse vabadusvõitluse“ üle, nüüd kantud mälestatavana pühakute kõrvale EELK kirikukalendris.

Eesti ajalookäsitluses on Bremeni kandist pärit aadlihärrat esitatud enamasti halvas valguses. Kaotuse tõttu pidid kohalikud loovutama oma tähtsaimad võimupostid võõrastele. Samuti on nähtud Liivi ordurüütlites peamiselt varaahnitsejate kampa – erinevalt välismaistest autoritest, kes on esile tõstnud pigem usulisi motiive. Kui lugeda „Liivimaa vanemat riimkroonikat“, mille autoriks on keegi ordumees, siis võib igatahes veenduda, et rüütlid uskusid tõsiselt, et võitlus paganate vastu on õige ja et sõjas surres võib saada ilma puhastustuleta otse taevasse. Euroopa tuli ristiusustada ja tsiviliseerida, likvideerides viimased metsikute paganate paigad. Pole olemas primitiivseid mütoloogilisi jumalaid, vaid nähtamatu vaimne Jumal ja Looja! Mis puutub rahaahnusesse, siis see on üldine inimlik pahe – sakslastele ja rüütlitele mitte rohkem omane kui eestlastele minevikus ja olevikus.

Haljand Udam oli tavapärase vaatekoha suhtes vastupidisel seisukohal. „Riigid tekivad kahel viisil: kuningas tõuseb rahva enda hulgast ja alistab rahva, või ta tuleb väljast, vallutades maa, nagu piiskop Albert, Eesti riigi tegelik rajaja.“ Miks Albert, mitte Lembitu? „Lembitu paraku esindas lahkuvat traditsiooni. Piiskop Albert viis meid omaaegsesse Euroopa Liitu“, mille pea asus Roomas. „Praegu toimub meil ja kogu maailmas analoogsel viisil amerikaniseerumine. Praegused „piiskop Albertid“ juhivad meid taas Euroopa Liitu.“ Kui tunneme enda kuuluvust Euroopasse, siis tuleb suhteid tihendada. Nii enne kui pärast NL aega on meil aegamisi õpitud nägema orduriiki Eesti Vabariigi eelkäijana.

Piiskop Alberti usklikkuse hindamisel tuleb samuti olla ettevaatlik. Keskaegsed ordurüütlid väljendasid katset ühendada ühes isikus sõdur ja munk, et sõdurikäsi mungakätt tugevdaks ja mungakäsi sõdurikätt pehmendaks. Alguses olid rüütliordud kristluse levitamisel ja kristlaste kaitsmisel efektiivsed ning püha Bernhard Clairvoux’st kirjutas koguni ülistava raamatukese ordurüütlite kohta (olemas ka eesti keeles). Peagi hakati nägema, et sõja tingimustes ei pääse inimlike pahede vohamisest ka orduvennad. Siiski täitsid nad oma ajastu arusaamiste piires misjoniülesannet, nii nagu väljendab tänane psalmisõna: „Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod!“

Üsna iseloomulikult tollastele tavadele kerkib usuküsimus Polotski vürsti ja piiskop Alberti väitluses „Henriku Liivimaa kroonikas“. Vene vürst (keda Henrik nimetab kuningaks) taotles „kord meelitustega, kord karmide ähvardustega”, et lõpetataks Liivimaal sundristimine. „Sest venelaste kuningail on kombeks, kui mõne rahva on alla heitnud, mitte ristiusule alistada, vaid sundida tasuma endale andamit ja raha.“

Teisel seisukohal oli lääne vaateid esindav Albert, osutades Jeesusele: „Piiskop arvas, et tuleb pigem kuulata Jumala kui inimeste sõna, enam taevase kui maapealse kuninga sõna, selle järgi, mis ta ise oma evangeeliumis käsib, öeldes: „Minge, õpetage kõiki rahvaid, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!“.“ Evangeeliumis seisab ristimine isegi enne õpetamist: minge tehke jüngriteks, ristides ja õpetades (Mt 28:19).

Kristuse jüngriks tegemist, esmalt ristides ja seejärel alles õpetades, võtsid keskaegsed lääneeurooplased, sealhulgas piiskop Albert, sõna-sõnalt. „Seetõttu kinnitas ta visalt, et ta ei tagane alustatust.“ Kuid Jeesuse väite põhjal, et antagu keisrile, mis keisri kohus (Mk 12:13-17), ei takistanud piiskop andmast vürstile andamit.

Kumb on õigem: kas levitada kristlikku usku koos riikliku maksukorraga (nagu sakslased) või koguda suvalist andamit võõral maal (nagu venelased)? Liivlased, nagu teatab Henrik, valisid esimese variandi (XVI, 2). Tuntud on ka nende vanema Kaupo lugu, kes sai kristlaseks, väisas Roomat ja hukkus nagu Lembitu madisepäeva lahingus. „Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt Issanda kannatust meenutades ja võtnud Issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge“ (XXI, 4). *

Sõjaeelsel ajal tõstis juba õpetaja Harald Põld head esile ristiusustamises. „Keskaja misjoni vaadeldes ärgem peatugem niipalju selle juures, mida halba tegid sõjakäike ette võtvad rahvad teistele, kui selle juures, et rõõmusõnum Kristusest nende kaudu igale poole laiali kanti. See oli igatahes Jumala siht nende liikumiste juures, kui ka pärast ristisõdijate juures, kelle seast misjoni algus välja kasvas Läänemere maile – ka meile Eestisse.“ Juba apostlid ristisid suuri hulki. „Ja vist ei oleks Rooma riik iial muutunud kristlikuks, kui igaühte oleks tahetud alles siis võtta ristirahva liikmeks, kui ta tõsisele usule on tulnud. Ka keskajal, kui Põhja-Euroopa rahvad said kristlikuks, toimiti samal viisil.“

Põld hindab ka inimeste ristimist enne õpetamist. „Meie armastame küll sageli hukka mõista misjonitööd, kui loeme, kuidas meie esivanemaid ilma õpetamata kõigepealt aeti ristimisele, ehk kuidas Vene rahvas hulgakaupa sunniti astuma Dnepri jõkke, et neid ristitaks, ehk kuidas Saksas kõik ebajumalate templid, kujud ja hiied lihtsalt hävitati ja rahvas järsku ristimise kaudu ristirahvaks tehti, kuid Jumal tunnistas ennast selle misjonitöö poole. Need rahvad said ja jäid kristlasteks, sest Kristuse käsku täideti täpselt: rahvad ristiti ja siis hakati neid õpetama pidama kõike, mida Kristus oli käskinud. Muidugi ei ole sellega öeldud, et meie ka praegusel ajal peaksime nõnda misjonitööd tegema.“

Lasteristimisest sõltub Põllu arvates suurelt osalt kristluse tulevik. „Et kogu kristlikus kirikus kogu maailmas ristitakse imiklapsi ja ei oodata, millal nad suureks kasvavad ehk mõistusele tulevad, näib mulle Jumala erilise nõu ja ettehoolde järgi sündivat ning tarvitusele võetud olevat. Sest kui peaks ainult täiskasvanuid ja vanu ristitama, oleksin mina küll arvamisel, et rohkem kui kümnes osa endid ristida ei laseks ja me oleksime tõesti (niivõrd kui see sõltub meist) juba ammu lausa türklasteks [islamiusulisteks] saanud. Sest kes ei ole ristitud, need ei lähe kuulama ka kristlaste jutlust ja põlgaksid kogu kristlikku õpetust ja olu, sest see tahab inimest pühaks ja vagaks teha. Nii nad põlgavad juba nüüdki, ehkki nad on ristitud ja tahavad olla kristlased“, kuid ei ole kuigi tõsiselt. **

Kuidas saaks Eesti taas kristlikuks teha? See võiks olla nädala mõtteks meile kõigile. Me ju oleme aastasadu elanud kristlikus kultuuriruumis. Piiskop Albert von Buxhoeveden on ainult esimene suurkuju Eestimaa ristiusustamisel, pärast teda on kristlust levitanud loendamatu hulk, ja kuna ilma sõjata, siis küllap pareminigi. Praegune maailmapilt läheb järjest „müstilisemaks“, vana ateismi positsioonid pigem taanduvad. Mõtelgem kaasa, kuidas inimestele mõistetavaks teha, et endiselt on olemas nähtamatu vaimne Jumal ja Looja, keda Jeesus Kristus esindab ja õpetab ning kellesse uskudes leiame igavese elu.

Vt Arne Hiob, Rooma, apostlite pärand ja Maarjamaa. 2014: lk 138, 128–130.

Vt Harald Põld / Arne Hiob, Luterlusest. 2015: lk 13–14.

(Foto: Heidi Tooming)

Sel nädalal loeme oma kirikukalendri järgi Piiblist Jeesuse ja meie ristimise kohta.

Ristimine on and, mille Jumal annab inimesele, ja tegu, mille Jumal toimetab inimese juures. Inimese vanus ei ole seejuures oluline.

Kas olete kuulnud lugu sellest, kuidas Jumal viis oma rahva Egiptuse vangipõlvest välja, et juhtida neid tõotatud maale? Kes pole, võib vaadata näiteks 2014. aastal valminud eepilist filmi „Exodus: Jumalad ja kuningad“, mille on toonud vaatajateni meisterlavastaja Ridley Scott. See pole küll otsani sarnane piiblilooga, kuid siiski saab sealt hea aimduse, kuidas see rännak võis välja näha.

Exodus on rahva massiline väljarändamine ühelt maalt teise. Selleks rändeks peab olema väga oluline põhjus ja soodsate või vähem soodsate asjaolude kokkulangemine. Meie loos sunnib Jumal Egiptuse vaaraod laskma oma rahva vabaks, et see saaks minna kõrbesse Teda kummardama. Rahvas jätab vangipõlve seljataha ja asub rännakule läbi kõrbe, uskudes Jumala tõotust anda neile koduks uus maa, kui nad Temale kuuletuvad. Pöördeline on kogu Jumala rahva minek läbi Kõrkjamere, millesse upuvad nende tagaajajad, Jumala rahvas aga pääseb sellest elusalt läbi ja jõuab teisele kaldale (2Ms 1–14).

Mis on Iisraeli rahva Egiptusest väljarändamisel pistmist ristimisega? Seos on üsna otsene. Jumal ise päästab oma rahvast, luues selleks soodsad olukorrad. Pärast Kõrkjamerest pääsemist ei olnud rahvas enam orjaseisuses, sest nende orjastajaid ei olnud enam. Neil oli nüüd uus Isand.

Paulus kirjutas oma esimeses kirjas korintlastele, et kunagi ei unustataks seda Jumala tegu. Jumal hukkas vees Tema rahvast taga ajanud vaenlased ja päästis oma rahva. Vastutasuks nõudis Ta nendelt kuulekust, andis neile käsud kirjalikult kivisse raiutult – ja isegi kaks korda.

Rahvas aga ei kuulanud Teda, ja kõik, kes Talle vastu hakkasid, hukkusid kõrbes ega jõudnud iialgi tõotatud maale (2Ms, 5Ms, Jos, 1Kr 10).

Möödunud on umbes 3300 aastat.

Täna, kui sa seda loed ja kui sa oled ristitud, siis sa kuulud Jumalale ja oled teel koos Jumala rahvaga. Sellel teekonnal tuleb sul Jumalale ustavaks jääda. Ristimises said sa endale uue identiteedi. Nendel, kes on lapsena ristitud, võib olla seda pisut raske mõista, kuid neil, kes on ristitud täiskasvanuna (eriti näiteks Pakistanis!), saab kähku selgeks, millised tagajärjed sellel on. Kui keegi ristitakse, siis tema lojaalsuse objekt muutub ning see võib maksta talle tema elu. Ristimises ei ole tegemist (pelgalt) isikliku usu tunnistamise tulemusel pattude andeksandmisega igaveseks eluks. Seda muidugi ka, aga veelgi enam – ristimises ühendas Jumal meid oma rahvaga, keda Ta päästab orjusest ja surmast.

Miks lasi Jeesus ennast ristida? Kas eeskujuks, mida paljud peaksid järgima? Võib-olla, kuid pigem läks Jeesus ristimisvette, väljendamaks ühtekuulumist nendega, kes ootavad Jumala riigi tulekut.

Miks tõrkus Johannes Jeesust ristimast (Mt 3:14)? Johannese ülesanne oli tasandada tee, et Jumal saaks tulla oma rahva juurde. Ja selleks pidi Johannes Jeesuse ristima. Jeesus on saanud sillaks ja teeks Jumala ja Tema rahva vahel. Jumala riik on lähedal ja kuidagi peab rahvas mõistma, milleks Jumal on valmis, et oma rahvast päästa.

Kilian McDonnell kirjeldab Jeesuse ristimist piiriületava teona. Jeesus tunnistab, et Ta kuulub Jumala valitud, armastatud, aga patuse ja sõnakuulmatu Iisraeli rahva hulka. Lastes Ristija Johannesel end ristida, tunnistab Jeesus ristimise jumalikult määratud teekonnaks patust pääsemisse.

Jeesus läks sellel teekonnal oma rahva ees. Lastes Johannesel end ristida, tunnistas Jeesus Iisraeli pattu ja vajadust meelt parandada, Ta pühendas oma elu oma rahva päästmisele (Mt, Mk, Lk, Jh). Ristimist vastu võttes näitas Jeesus Jumala olemust.

Jumal ei suru oma valitsusvõimu kellelegi peale, Ta sai ise meie sarnaseks. Ta ei karju meie peale kõrgustest ega rakenda meie suhtes üha uusi ja karmimaid karistusakte, vaid Ta läks meie ees läbi vee, mis lahutas meid elust ja vabadusest.

Aamen.

„Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus“ (Js 33:6).

Aastavahetusel, sellel „soovide ööl“ palusid paljud meist algavale, 2022. aastale Jumala õnnistust, õnnistust oma eluteele. Kui küsida, mida me siis tegelikult igatseme, siis küllap vastuse kokkuvõte oleks see, et me tahame olla õnnelikud. Aastavahetus on imelik aeg, seda ootavad peaaegu kõik. Tundub, et aasta viimastel päevadel inimesed lausa põlevad soovist vana aasta selja taha heita ja alustada uut. Hinges on soov alustada uuesti, alustada paremini, jätta maha halb ja inetu. Saada õnnelikuks. Ja uuel aastal loodetakse, et igatsetud õnn saabub. Vana aasta heidetakse selja taha nii innukalt ja rõõmsalt, otsekui oleks number kalendris süüdi selles, et inimene ennast selles aastas mugavalt ei tundnud.

Kirjanik Aleksandra Marinina on oma raamatus „Muusikafantoom“ ära toonud ühe oma raamatukangelase mõtiskluse aastavahetusel:

„Õnnelik olla tuleb osata igal hetkel, mitte oodata, et õnn saabub kunagi hiljem.

Vaatasin äkki kella ja nägin, kuidas osutid liiguvad ja liiguvad, liiguvad halastamatult, neid ei peata miski, ja nad tõepoolest kugistavad aega, varastavad seda. Ja siis jõuavad nad kaheteistkümneni, haihtus tund, haihtus päev, haihtus aasta. Osutid varastavad nad. Alati me ootame seda pidu, ma mõtlen uue aasta vastuvõtmist, justkui oleksime juba ette otsustanud, et meil on kõik halvasti ja igavalt, aga vaat homme algab uus aasta ja kõik hakkab minema paremuse pole. Meisse oleks nagu sünnist saadik sisse kodeeritud mõte, et mõelda tuleb ainult tulevikule ja elada homses päevas. Ja nii me kõik teemegi. Aga äkki on just tänane päev kõige parem, mis sinu elus oli, on ja tuleb? Kuid sina seda ei märganud, ei näinud, ei mõistnud ning alles kõrges vanaduses hakkad järsku tunnetama, et vaat just see oli parim aasta sinu elus, see oli juba ammu ära, aga sina lasid selle mööda, ei hinnanud seda, ootasid ikka midagi paremat.“

Ristiinimestena teame, või vähemalt peaks see nii olema, et meie rõõm ja rahu, tunne, et meil on „hea olla“, et oleme õnnelikud, sõltuvad sellest, kas me tunneme, et Jumal on meile lähedal, kas tunneme, et oleme Tema lapsed, Tema armastatud lapsed. Meie kirjasõnas ütleb prohvet Jumala kohta: „Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus“ (Js 33:6). Nende jaoks, kes käivad oma teed Jumalaga, Tema lastena, ei ole halbu ega õnnetuid aastaid, aastaid, mida tahaks unustada, oma elust kustutada. Aastates on vaid ajutised raskused, perioodid, millest Jumala abiga on võimalik üle saada nii, et need võidetud raskused muudavad veel tugevamaks ja viivad Jumalale lähemale. Inimene, kes on oma teed käinud koos Jumalaga, võib aasta lõpul vaadata olnule tagasi rõõmu ja tänuliku meelega. Ta ei pea kihutama edasi, lootuses lõpuks ometi kinni püüda müstilist õnne. Ta oskab ja suudab rõõmu tunda ja õnnelik olla igas päevas.

Keegi meist ei tea oma tulevikku, ei tea, mida toob tänane õhtu, homne päev, eelolev aasta või aastad. Kuid et eesolevad tunnid, päevad, kuud ja aastad võiksid tuua meile rõõmu ja rahu, et need oleksid meile õnnelikud, palugem, et meie Jumal oleks ja jääks alati, igal päeval ja ööl, igal hetkel meie kõrvale. Sõltumata kalendris olevatest numbritest. Palugem, et meil jätkuks tarkust Temast kinni hoida, kuulata Tema juhatusi, usaldada Tema armastust ja ustavust. Tema on meie aegade õnne tagatis. Aamen.

Täna, evangelist Johannese päeval võiksime endalt küsida, mida võiksime Johanneselt õppida, milles teda endale eeskujuks võtta.

Esmalt võiks meile eeskujuks olla Johannese muutumisvõime. Evangeeliumid kirjeldavad seda, kuidas ägedast kõuepojast, kes oli kord valmis üsna väikese asja pärast üht Samaaria küla maha põletama, saab armastuse apostel. Tulisest ja äkilisest kalurist saab see, kellest voolab välja armastust, leebust, alandlikkust ja headust. Ta annab edasi seda, mida on Jeesuselt saanud, ja mida vanemaks ta saab, seda enam on tal seda anda. Aina vähem iseennast ja aina rohkem Jumalat.

Teiseks võiks meile olla eeskujuks Johannese julgus. Ta julgeb minna edasi ka siis, kui teised löövad kartma. See, et armastus ajab kartuse välja, saab tema puhul täiesti tõeks.

Kolmandaks oskus tihti tagaplaanile jääda. On öeldud, et Johannese evangeeliumis pole Johannes ise kusagil nähtaval ja Jeesus pole kunagi nähtamatu. Kui Johannes kirjutab evangeeliumi Jeesuse elust, ei kasuta ta endast rääkides oma nime. Tema jaoks pole see oluline. Tähtis on muu. Ta väljendab seda selgelt, kui kirjutab endast sõnadega: „See jünger, keda Jeesus armastas.“ Tähtis on Jumal ja Tema armastus ja selle armastuse muutev vägi. Johannes koges seda.

Neljandaks teenimisvalmidus ja ustavus. Johannes on Jeesuse alandlik teenija ja Peetruse ustav abimees. Peetrus ja Johannes valmistavad ette Püha Õhtusöömaaja. Koos jooksevad nad Jeesuse hauale ja kuigi Johannes jõuab hauale esimesena, laseb ta Peetrusel sinna esimesena siseneda. Johannes ja Peetrus lähevad koos templisse palvetama. Neid võeti koos kinni ja pandi ka koos vangi. Kui neilt nõutakse, et nad Jeesusest inimestele enam ei räägiks, vastavad nad: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“

Johannesest sai armastuse apostel. Just tema kirjutab read, mis on peas enamikul ristiinimestel: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Samuti need: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:34–35). Oma kirjades räägib Johannes armastusest üle 50 korra.

Samas ei ole Johannese armastus amorfne, kõigiga rahulolev, leppiv. Ta ei pelga valesse suunda minejaid nimetada valetajateks. Ta keelab usklikke sõbraks pidamast neid, kellel on Kristusest vale arusaamine. Ta paljastab mehe, kes koguduses tahab haarata võimu.

Johannes on esimene jüngritest, kes usub Jeesuse ülestõusmisesse, ja esimene, kes tunneb Jeesuse ära rannal. Kui sünoptilised evangeeliumid kõnelevad peamiselt nagu piltide keeles Jeesuse elu sündmustest, siis Johannes oma evangeeliumis läheb väga sügavale. Peaaegu pooled Johannese evangeeliumi sõnadest on Jeesuse sõnad.

Johannes oli Jeesuse soosik. Johannes ei olnud mitte vaid üks kolmest, vaid see, kellele anti koht Jeesuse kõrval Pühal Õhtusöömaajal. Johannes oli ka viimane jünger, kellega Jeesus enne oma surma kõneles, ja tema hoolde andis Jeesus oma ema – Maarja.

Meil on, mida Johanneselt õppida. Meil on veel pikk tee käia, aga on hea võtta eeskujuks need, kes koos oma Õnnistegijaga on jõudnud Temale väga lähedale.

PALVE: Aita meil Sinu armastust ja andestust vastu võttes ning Sind ja oma ligimesi armastades muutuda veidigi Johannese-sarnaseks.

(Foto: Heidi Tooming)

„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!“ (Fl 4:4–5).

Rõõm on üks inimeseks olemise põhivajadusi ja rõõmuta olek sügavamaid kurbloolusi. Nagu kevadine lumekattest vabanenud maapind vajab soojendavat päikest, et temas tärkaks elu ja puhkeks õitsele, vajab inimenegi täisväärtuslikuks elamiseks rõõmu, valgust ja soojust. Sellist rõõmu võime leida perekonnas, abielus, sõpruses, töösuhetes: ei ole kohutavamat kui rõõmutu elu, mis sarnaneb pigem orjusega. Eelkõige aga juhib pühakiri meid kõige suuremale ja ehtsamale rõõmu allikale Jeesuses Kristuses.

Uue Testamendi sõna „rõõm“ (haris) tõlgendamisel ei saa esineda palju lahknevusi. See tähendab alati midagi õnnestavat, kaasakiskuvat, vaimustavat, juubeldama panevat, kõikidest muredest ning kitsikustest vaba oleku tunnet, mida elatakse läbi seoses Jeesusega, kes kingib meile uue elu. Kuhu iganes Jumala armastuse uuendavad jõud on tunginud, seal puhkeb midagi kevadetaolist. Elu, mis uuendatud jumalaosadusest võrsub, ei saagi olla teistsugune kui särav sellest sisemisest rõõmust, mis varahommikuse päikesena kuldab meie palet. Juba Jeesuse Kristuse olemasolu tõsiasi ise sisaldab endas midagi erakorraliselt rõõmustama panevat ja evangeelium kui „hea sõnum“ on oma olemuselt tõeline rõõmusõnum – jumalik vabastamiskuulutus inimesele pääsemiseks „patu, surma ja kuradi meelevalla“ alt, nagu väljendab Martin Luther. See on kutse rõõmule, milles endas peitub juba osa temas pakutavast rõõmust ning mis toob kaasa suure vabanemise juba meie maises elus.

Üksikasjalikumalt vaadeldes on kristliku rõõmu kandvamaid motiive jumalariigi lähedalolek ja inimeste osalemisvõimalus selles peituvaist jumalikest eluvõimalusist, mis on meile avatud Jeesuse Kristuse läbi. Jumalariik ise on tõeline ja täiuslik rõõmuriik, mida võrreldakse pulma- ja võõruspeoga, kus valitseb pidulik ning õilsalt üllas meeleolu, mida ei suuda enam häirida maises elus muret ja kurvastust tekitavad asjaolud. „Ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:4). Jeesus on toonud meie ellu taevaliku rõõmu eelmaitse, millest piisab, et hajutada mure ja kurvastuse, leina ning ahastuse arglikud varjud. „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks“ (Jh 15:11). Jumalariiki minek tähendab minekut oma Issanda rõõmupeole (Mt 25:21) ja osasaamist jumalosaduse lõpliku taastamise rõõmust. „Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal“ (Rm 13:12). Seda rõõmu võib võrrelda meeleoluga, mida tuntakse pärast pimedat ja painajalikku ööd koidu särama lüües.

Teiseks iseloomulikuks jooneks on rõõm päästmisest ja pääsemisest. See on kõigepealt rõõm taevas, mis tõuseb „Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab“ (Lk 15:10) ja on hõiskesignaaliks igaühe puhul, kes on kinni hakanud Jumala päästearmust Jeesuses Kristuses. See taevane rõõm on ühtlasi päästetule tema rõõmu tõeliseks allikaks. Veel kohisevad tema ümber hukutavad lained ja ähvardavad põhjakiskuvad keerised, kuid nüüd ta tohib ujuda ka vastuvoolu, vaadata rõõmsa lootusega kaldale, kus teda ootab Päästja ja Lunastaja. Muidugi ei ole see veel rõõm täielikust kojujõudmisest, küll aga rõõm eesmärgikindlast teeleasumisest. Rõõmuandega Jumal ennetab seda, mida Ta ükskord lõplikult koju saabunule on valmistanud ja millega Ta siis teda üllatab. Rõõmus ulatuvad meisse igavese elu ja õndsuse eelkõlad, mis teevad selle suurimaks kõigest muust rõõmustamisest. See on koju tõttaja rõõmustamine, kes kohtub talle poolele teele vastu tõtanud Isaga – nagu juhtus Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Lk 15:20). Pangem tähele: mitte poja rõõm ei vallutanud Isa, vaid Isa rõõm nakatas poja, kandus temale üle! See on tõeliselt jällenägemisrõõm, mis oma jumalikus täiuses avaneb alles siis, kui sammud lähevad üle kodukünnise, mis aga tõuseb seda reljeefsemalt esile, mida rängem on olnud kodutu vangipõli.

Inimese poolt vaadatuna võib iseloomustada päästmisrõõmu tervekssaamise rõõmuna. Vahest hakkame me alles nüüd mõistma, mis oli meie elus rõõmutuse põhjuseks: me otsisime rõõmu sealt, kus seda polnud, kerjasime seda neilt, kellel polnud seda anda – maailmast, omaenda tarkusest. Rõõmu kerjates kogusime kurbust, mõtet otsides suubusime mõttetusse. Rõõmutus teeb inimese sapiseks, sigitab temasse tuska, aheldab iseenda külge ja isoleerib kaasinimesest. Rõõmutus on ilmalikustumise tagajärg, kus rõõmu puudust püütakse asendada lõbu erinevate vormidega, mis on suunatud tungiimpulsside rahuldamisele, minetades tõsiduse ja sügavuse. Lõbutseja ei oskagi enam rõõmu tunda! Jeesus ravib rõõmutuid tõbiseid radikaalse meetodiga, kuulutades neile pattude andeksandmist ja juhtides neid seeläbi elu suurimale rõõmulättele Jumalas – lättele, mis purskub väljapoole.

Avatudolek rõõmu vastuvõtmisele on ühtlasi avatus selle edasiandmisele. Rõõmu tulvil süda ei saa vaikida, tema rõõm aina kasvab selle jagamisest kellegi teisega, et temagi saaks kuulda, mida Kristus tänapäevalgi teeb. Miski peale rõõmu ei vii meid nii siirale jagamisele ja miski peale selle ei kujunda nii kindlat silda inimeste vahel kui just taoline rõõm. Sellisest rõõmust on kirgastatud ka Pauluse apostlik „rõõmukiri“ filiplastele. „Kui Kristust kuulutatakse igal kombel /---/ siis selle üle ma rõõmustan“ (Fl 1:18). Ikka ja jälle tungib sellest esile rõõm ning manitsus rõõmule: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!““ Need sõnad on kirjutatud vangipõlvest ja tunnistavad, et autori rõõmu ei ole röövinud välised raskused, mida vaevalt on keegi tundnud sellisel hulgal kui tema. „Siiski ma rõõmutsen ja olen rõõmus ühes teiega /---/ ja olge ka teie rõõmsad ja rõõmutsege ühes minuga“ (Fl 2:17j). Miski ei suuda lämmatada seda jumalikku rõõmu, mis elab kristlaste sügavamas olemuses, nii et nad on küll „kui kurvad, aga ikka rõõmsad“ (2Kr 6:10).

Kokkuvõtteks võib öelda, et „kristlus on rõõmureligioon“, kirjutab ELMAR SALUMAA. „Rõõm on spetsiifiliselt kristlik, on koos armastusega kristluse eriomane aare.“ * Sest rõõmu allikaks on Jumala lähedus Jeesuses Kristuses, pääsemine patust ja surmast ning tervekssaamine, mida saadab kojujõudmise tunne ja jällenägemise rõõm. Uuemal ajal on ka juudid kinnitanud, et nende usule on iseloomulik tohutu rõõm Jumalast, ja küllap on seda rõõmu aimatud ka mujal, kuid kristlik rõõm on iseäralikult eriline – see leiab igal aastal üleilmset kajastamist jõulude aegu sõnumiga Jumala inimesekssaamisest.

Rõõmsat advendiaja lõppu!

*

* Elmar Salumaa „Evangeelse eetika alused“. 2003: lk 138.

„Valmistage Issandale teed“ (Js 30:3a).

Valmistada Issandale teed? Kuidas seda võiks teha? Kuidas meie võiksime midagi sellist? Meie ja teevalmistajad? Kas pole see midagi niisama võimatut kui Jeesuse soov, et me saaksime täiuslikuks? Meie oma kompleksidega, katkiste hingedega kesk julma olelusvõitlust ... ja täiuslikud? Kas pole latt liiga kõrgele seatud?

Aga äkki on see siiski võimalik? Jumal ei tee ju meiega nalja! Tema ei aseta kellegi ette kolme kinga ega käsi neid korraga jalga panna – Ta teab, mitu jalga meil on. Tema teab, mida me suudame, milleks me oleme võimelised. Tema tunneb meid. Ta teab, et igaüks meist võib olla teevalmistaja.

Valmistada Temale teed – Temale, kes on teel meie juurde. Ärge iial unustage, et Talle kõlbas kord ka loomasõim. Seal, kus kõik paremad paigad olid suletud, seal, kus riivide ja tabadega olid kindlalt kinni kõikide kaunite hoonete uksed, leidis Tulija koha sõimes.

Seega – tasuks proovida! Ka meil oleks mõtet näha vaeva.

„Kummaline,“ ütles hiljuti üks luterlane, „ma kulutan oma raha tühja-tähja peale, ostan kokku mittevajalikku, ja siis toon oma viimased veeringud – oma napi ülejäägi – sinna, kust ma oma elus kõige rohkem olen abi saanud – kirikusse.“

„Kummaline,“ väidan mina, „et paljud kindlustavad oma homset päeva ja pensionipõlve, teevad kõik, et kindlustada oma lastele paremat äraelamist siin, aga nii lõpmata vähe kannavad hoolt iseendi ja oma armsate hingede eest ja muretsevad selle pärast, et meil võiks olla igavene elu.“

Valmistage Issandale teed, et Ta jõuaks teieni ja teie armsateni!

Ärge lakake tegemast head, parandamast oma katkiseid suhteid. Ärge pidage liiga suureks ühtegi tööd ega vaeva, mis võiks teid viia ligemale Jumalale ja valmistada Talle teed teieni ja teie armsateni. Ärge lükake andekspalumist olematusse homsesse, patust loobumist mägede taha.

Mida me teame oma homsest?

Tänane päev on kingitus ja imeline võimalus! Võimalus patukahetsuseks. Võimalus halvast loobumiseks. Võimalus muuta kellegi elu kergemaks. Võimalus teha Tema tulek meieni kergemaks.

Valmistage Temale teed, et Ta võiks jõuda meie armsateni: meie laste ja lastelasteni, meie ristilasteni, meie sugulaste ja sõpradeni, meie töö- või koolikaaslasteni.

Igaühel meist on võimalik olla teevalmistaja. Jumal ootab meilt, et leiaksime oma koha sellel teel, mis viib pärale ja mida mööda tuleb meile vastu Kristus.

Issand, me täname Sind, et Sina oled tulemas ja palud meid teha meie osa, et Sa ka meie ja meie armsate juurde võiksid pärale jõuda. Me täname Sind, nähes seda, kuidas aina uued ja uued inimesed tulevad leeri, kuidas vanemad toovad oma lapsi ristimisele! Sina oled teel ja oled äratanud paljud Sulle vastu ruttama! Sinu halastus on imeline!

Anna meile tarkust ja püsivust, et võiksime olla teevalmistajad.

Aita, et me ei väsiks, ei uinuks enesega rahuloleku petlikku unne. Aita meid, et me ei väsiks palvetamast, armastamast, hoolimast, uskumast ja usaldamast.

Õnnista meie maad ja rahvast ja kõiki neid, kes Sulle oma eludega teed valmistavad. Puuduta Sina igaüht, kes sel jõulueelsel ajal Sinu pühakodadesse tulevad. Kingi oma rahu ja rõõmu ning tarkust ümber pöörata neil, kes valel teel. Sina leskede abimees ja vaeslaste isa – lohuta neid, kes kurvad. Toeta neid, kes väsinud. Jeesuse nimel, aamen.

(Foto: Tarmo Tilsen)

„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!““ (Lk 17:20–21).

Millal? Tänapäeva tormakas elus, kus kõik aina kuhugi kiirustavad, kõlab see küsimus nagu piitsa plaksatus, tuletades meelde kiiresti ärategemist ootavaid toimetusi, kõiksuguseid tähtaegu, mis kohe-kohe on saabumas. Millal? Tänapäeval on sellest küsimusest sageli saanud mitte niivõrd täpse tähtpäeva teadasaamise, vaid pigem taganttorkimise küsimus. Küsimise  eesmärk on sundida vastajat andma lubadust – tema kinnitamine lubaduseahelaga ühe kindla päeva, mingi numbri külge.

Jumala Poega ei saa tagant torkida, Temalt lubadusi välja pressida. Jeesus ei anna inimestele teada aastaarve, kuupäevi ega kellaaegu. Jeesuse vastus variseride esitatud millal-küsimusele on: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!““

Jah, Jumala riik on juba meie seas, on alati olnud. Me elame Jumala riigis. Oma usutunnistuses me ütleme: „Meie usume Jumalasse, taeva ja maa Loojasse.“ Laiemas mõttes tähendabki Jumala riik ju kogu loodut ja Jumala kui Looja piiramatut valitsemist selle loodu üle – nii looduses kui ka vaimses sfääris, mida me silmaga ei näe. Kuid lisaks mõistetakse Jumala riigi all ka niisugust Jumala valitsemist, millele kõik meeleldi alluvad ja kus kõik Jumalat vabatahtlikult ja rõõmsalt teenivad. Jumala riigi saabumist just selles teises mõttes me ootamegi ja selle tulemist Meie Isa palves palumegi.

Kuna Jumal on kinkinud oma loodule, inimesele, vabaduse ise otsustada, vabaduse valida, siis on Tema riigis laiemas mõttes, Tema hallataval alal, ka neid, kellele Tema valitsus ei meeldi, kes Teda valitsejana ei tunnista ja kes teadlikult Tema tahtele, Tema korraldustele, vastu tegutsevad. Neid vastutegutsejaid on paraku veel palju, mistõttu siin maa peal praegu tõesti alati ja kõiges ei sünni Jumala tahtmine.

Mis muutub Jeesuse taastulemisega, Jumala riigi saabumisega maa peale? Jumala riigi tulek maa peale tähendab ju vaid seda, et Jumala tahtmine, mis seni on maa peal sündinud vaid osaliselt, hakkab täiesti sündima. Kaob see, mis meid häirib, mis ei lase meil elust täit rõõmu tunda ja mille pärast me tegelikult Jumala riigi saabumist ootamegi. Kaob kõik see, mis on Jumala tahtmise vastu.

Kaovad tigedus, argus, kadedus, õelus, alatus, valelikkus, tugevamate vägivald nõrgemate üle ja muu taoline. Kaob see, mille eesmärk on hävitada. Selles tulevases riigis lihtsalt pole kohta inimestele, kes kõike seda halba ja kurja viljelevad, kelle elu on suunatud hävingu külvamisele, kes teiste elu on mürgitanud, ega neilegi, kes seda halba ja inetut nähes pole püüdnudki midagi omalt poolt ette võtta, midagi muuta.

Alles jääb see, mis on olnud hea, see, mis on Jumalale meelepärane: rahu, rõõm, üksmeel, vaprus, ausus, headus, abivalmidus, halastus. Jäävad inimesed, kes on oma elus neid väärtusi kandnud, nende järgi püüdnud elada, isegi kui nad on vahel oma püüdlustest hoolimata eksinud. Seal, kus keegi märkab oma ligimest ja tema muresid, aitab, lohutab, toidab, seob haavad, kaitseb tugevamate ülekohtu eest, toimib Jumala riik juba praegugi. Halastus, hoolimine, sõprus, üksmeel, rahu, armastus, rõõm, tänulikkus – need on Jumala riigi õhkkonna tunnused. Ja see, kes tunneb Jumalat, kuulab Tema sõna, loeb seda pühakirjast, kellel on palveosadus oma taevase Isaga, kellel on silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad, süda, mis ei ole kivistunud, saab näha Jumala riiki juba praegu, meie keskel, saab selles juba elada, ise kaasa aidata selle ehitamisele ja laienemisele siin maa peal. Ja millal-küsimus ei olegi tema jaoks enam see kõige olulisem. Tähtsaks muutub küsimus „Mida mina saaksin teha, et Jumala riigi territoorium siin maa peal laieneks?“.

PALVE: Issand, meie Kuningas, ma tean, et Sa oled juba lähedal. Aeg-ajalt ma juba tunnen ja märkan Sinu ligiolekut siin maa peal oma kaasinimestes, kes teisi armastusega teenivad, märkavad ja hoolivad, loovad oma elu ja tegudega ilusat ja head, mis rõõmustab südant ja muudab maailma kaunimaks. Aita minulgi elada nii, et võiksin kuuluda nende hulka, kes Sinu riigi võidulepääsu selles maailmas ette valmistavad. Issand, tule peagi oma kirkuses, me ootame Sind.

Prohvet Sakarjas: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Oleme uue kirikuaasta alguses. Kaubanduskeskuste parkimisplatsidele ei taha viletsat elu kiruvate vaeste eestlaste autod enam ära mahtuda. Üks osa rahvast vahetab täiesti korras elektroonikat aina kiiremas tempos veel uuemate mudelite vastu ja teine osa ei tule kuidagi ots otsaga kokku ega tea, mille eest jõululauale midagigi veidi pidulikumat panna. Elu tundub vahel nii ebaõiglane.

Ja sellisel ajal kõneldakse meile kuninga tulekust.

Kellel oleks aega kuningatega tegeleda? Nii palju argimuresid. Kuningad on ikka kauge kaarega meist möödunud. Sõidavad Kadriorgu ja Toompeale, vahetavad meie valitsejatega viisakusi ja sõidavad taas minema.

Kuid kas panime tähele, kuidas meile selle Kuninga tulemisest teatati? Selles oli midagi isiklikku: „Vaata, SINU Kuningas tuleb SULLE!“ Vaatad ehk enda ümber ja püüad mõista, kellest võiks olla jutt. Äkki on su lähedal keegi tähtis isik, kelle pärast see kuningas tuleb? Siia satub ju ikka vahel mõni tähtis. Aga siis korratakse seda taas. Korratakse nii, et sa pead sellest aru saama, et räägitakse sinust. Räägitakse meist kõigist ja igast meie hulgas. „Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas.“

Kas peaksin nüüd tundma hirmu? Kas peaksin pugema peitu? Kas peaksin valmis mõtlema kaitsekõne, sest kui mõtlen oma elule, mõtlen sellele, milline ma olen praegu ja olen olnud, mida olen teinud ja öelnud, tegemata ja ütlemata jätnud, siis on palju sellist, mille pärast oleks põhjust selle Kuninga ees häbeneda. Eriti siis, kui tuleb meelde, et me vist oleme selle Kuninga lapsed ja Kuninga lastena oleksime pidanud käituma väärikalt. Oleksime pidanud kuninglikult jagama armastust ja halastust neile, keda see Kuningas meie teele saatis. Oleksime pidanud pillavalt jagama tunnustavaid sõnu, julgustama hirmunuid. Ja kui mõtleme sellele väärtuslikule ajale, mida see Kuningas meile nii palju on kinkinud, ja sellele, mida meie sellega teinud oleme ja kui vähe oleme raatsinud sellest oma Kuningale tagasi kinkida, siis tahaks vist vajuda pingi alla. Loomulikult oleksime pidanud rohkem aega võtma selleks, et kuulata Teda, kõnelda Temaga, tänada Teda, lugeda Tema Sõnu, oleksime pidanud küsima Tema tahtmise järele. Ja nüüd kõneldakse Tema tulekust. Mis meist saab? Kas Ta tuleb, et ütelda karme sõnu, mõista hukka, karistada?

Kummaline, läbi maailma ajaloo on inimesed püüdnud seda Kuningat mõista ja läbi erinevate religioonide, õpetuste seadnud õiglusele ja kuulekusele järjest suuremaid nõudeid. Nii suuri, et lõpuks võiks iga inimlast tabada lootusetuse tunne – me taipame peagi, et ei saa selle kõigega hakkama. Me ei jõua iialgi sellele tasemele, et võiksime surmahirmuta seista Elu Issanda ees. Ja siis tuleb Tema – kuningate Kuningas, sünnib nagu üks meie hulgast, elab vaesuses, koduta rändurina. Ta kummardub kurbade ette, tervendab valust vaevatuid ja ütleb, et üks eksinu, patune, kes igatseb armu ja halastust, on Tema silmis nii väärtuslik, et ta jätab 99 õiget, et minna ja oma kadunu kas või teisest maailma otsast, kas või pilkaspimedast orust üles otsida ja koju tagasi tuua. Ta annab oma elu, et meie võiksime elada igavesti.

See Kuningas korraldab pidusöömaaja ja kui paljud kutsutud loobuvad, laseb Ta oma pidulauda kutsuda isegi neid, kes paljude inimeste silmis ei oma mitte mingisugust väärtust. Tema kutsub enda juurde vaevatuid ja koormatuid. Hämmastav arm! Kui Tema on see Kuningas, kes tuleb, siis pole kahtlustki, et see on just nii, nagu prohvet kord ennustas: „Tema on õiglane ja aitaja.“ Palugem Temalt armu, andestust ja abi, et võiksime Tema armu ja andestuse läbi muutuda nendeks, kes Tema pidulauda kõlbavad. See, kes kogeb Tulija armu, kuninglikku halastust ja andestust, läheb siit tänu ja rõõmuga ja suudab olla kuninglik jagaja.

PALVE: Kuningate Kuningas, tule ja puhasta meid! Tule ja jää meie juurde. Juhi Sina meie elu ja mõtteid!

(Foto: Sven Tupits)

„Ükski muu ei saa osta ega müüa kui aga see, kellel on see märk: metsalise nimi või tema nime arv. Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus“ (Ilm 13:17–18).

Mis mõte võiks meid saata kirikuaasta viimasel nädalal? Selja taga on hingede aeg ja surnute mälestamine, millega põrkusime elu piiridele. Küsigem millegi ebatavalise järele, mis seisab meie teadmiste piiril või üle piiride. Piiblis peaks ju küllalt olema ilmutusi ja saladusi, millele ei oska keegi veel täie selgusega vastata.

Üks nendest on kurikuulus metsalise märk – 666. Mida võib see tähendada? See küsimus on piiri peal ja isegi üle piiri, sest luterliku kirikuaasta jutlusetekstidest, mis meile kõnelemiseks ette antakse, see puudub üldse. Lääne inimesed on nii „valgustatud“, et nad ei taha igasuguste tunnusmärkide ja maailmalõpu asjadega üldse tegelda. Kõigist nn vandenõuteoreetikutest, kes praegugi küsivad, jälgides maailmas toimuvaid ähvardavaid sündmusi: „Kas pole mitte kätte jõudmas lõpuaeg?“, hoitakse kaugele eemale. See tundub keskaegne ja piinlik, kui meie targal 21. sajandil leidub veel sellised harimatuid (millise „vandenõuga“ sel puhul on tegemist ja kelle vastu, jääb küll selgusetuks).

Luterlased on alati rõhutanud haridust (Martin Luther ise oli teaduste doktor ja ülikooliprofessor) ning haritud inimene on tänapäeval ikka natuke ka materialist, kes kuulab teadust ja igasugustesse imelistesse seikadesse ei usu. Oma tagurlikke kaasmaalasi, kes piibliraamatu põhjal lõpuaja märkide kohta hüpoteese püstitavad, ta pigem häbeneb. Metsalise tunnusmärgiks on peetud niipalju erinevaid asju, et ühtegi neist ei tasu uskuda – kartmata pettuda, sest lõpusündmusi ei ole saabunud. Selliseks märgiks inimese „käe peal“ ja „otsaees“ (Ilm 13:16) on peetud punast käesidet ja viisnurka mütsi ees, vastavaid hitlerlikke sümboleid jms. Viimasel ajal on räägitud sel puhul mikrokiibist naha all, mille abil Metsaline ehk Antikristus, kes on saatana kehastus maailmaajastu lõpul, orjastab inimesed.

Koroonaajastul kerkis veel üks tõlgendus: metsalise märk olevat seotud vaktsiinisüstiga õlga (käe peale), mis muudab inimese geneetikat ja ka teadvust (otsaesist), mistõttu ta ei märkagi muutust. Metsalise märki näitab vaktsineerimispassi muster, kus kätkeb inimese andmebaas, mis on nagu triipkood kaubal elektrooniliselt loetav. Kõik need tõlgendused on muljepõhised, mil moel võib suvalistki välja lugeda Piiblist. Mõistmiseks tuleb selgitada piiblipõhiselt, mida mõelda metsalise ja tema märgi all.

Mida öelda Piibli põhjal metsalise ja tema märgi kohta?

Teaduses on keskajast peale tuntud põhimõte, mida on briti filosoofi William Ockhami järgi nimetatud „Ockhami habemenoaks“ – see ütleb, et tuleb eelistada kõige lihtsamat lahendit, iga lisahüpotees teeb asja kahtlasemaks. Klassikalises juutluses ja kristluses on lihtsaima lahendi leidmiseks kasutatud tõlgendusviisi: Piibel selgitab Piiblit. Seosed pühakirjas pole juhuslikud, vaid kasvavad välja ühisest vaimuväljast. Ilmutusraamatus ei kutsuta haritud inimesi hoiduma metsalise märgi üle nuputamisest, vaid kinnitatakse lausa vastupidist: „Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv!“

Metsalise suhtes on asi selge. Taanieli raamatus samastatakse suurvõimud Babüloonia, Pärsia, Kreeka ja Rooma sümboolselt nelja metsalisega. Johannese Ilmutusraamatus jätkavad nende tegevust kaks metsalist, keda aga ei identifitseerita. Ent igatahes on metsaliste puhul tegemist antikristlike suurvõimudega, kes mõnikord jõhkralt, teinekord salakavalalt suunavad maailma ajalugu katastroofilise lõpu poole.

Mida aga tähendab 666? See number on tulemuseks, kui kirjutada heebrea tähtedega „keiser Nero“ ja käsitleda tähti numbritena, nagu oli tavaks. Selline vihje võibki leiduda tekstis, sest Nerot tunti julma tagakiusajana. Keskajal kombineeriti ühte ladinakeelset paavstitiitlit nii, et saadi välja lugeda sama arvu. * Nüüd seostas keegi tähestiku ja numbrirea ning sai liitmisel tulemuseks: c (3) o (15) r (18) o (15) n (14) a (1) = 66. Et corona kuus tähte annavad kokku 66, siis kõik ühtekokku ongi 666. Kui oletada, et sellistes mõttekäikudes (milliseid on rohkemgi) võib leiduda oma tõetera, siis igatahes tuleb möönda, et metsalise märk ei ole seotud üheainsa kujuga, vaid ilmub paljudes seostes. „See on inimese arv“, s.t Jumala asemel on keskpunktiks ja mõõdupuuks metsaliseriigis seatud inimene.

Metsalise märgi avaramale mõistmisele juhatab tõik, et veel ainult ühes kohas Piiblis leidub arv 666. „Kulla kaal, mis tuli Saalomoni kätte ühe aasta jooksul, oli kuussada kuuskümmend kuus talenti kulda“ (2Aj 9:13). See lisab antikristliku suurvõimu iseloomustuseks rahahimu! Märk paremal käel on käsi, mis loeb raha ja viib läbi ärioperatsioone. Laup on ärimees, kelle kõik mõtted keerlevad raha ümber. „Mida ta ka ei teeks, ta peab sellest pigistama välja raha, muidu pole elust rõõmu. See tähendab, et kõik mõtted (laup) ja kõik teod (käsi) on ametis raha hankimisega.“ Kuna maailmas on viimaks ainult ühtne finantssüsteem, mis hõlmab kõik, siis läheb see kokku Ilmutusraamatuga: „Keegi ei saa osta ega müüa, peale nende, kellel on see märk (s.t ärimehe anne) või metsalise nimi (s.t riigivõimu esindajate hulka kuulumine) või tema nime arv (666 – kuld, pärandus, kapital).“ **

Sarnaselt võib tõlgendamisi jätkata, ilma et saaks kellelegi või millelegi osutada konkreetselt. Metsaline on seotud suurriikliku totalitarismi ja rahajumala vägeva impeeriumiga, kus Looja asemel on tõstetud jumalaks inimene. Ta võib enda teenistusse haarata ka iseenesest häid asju, mis Jumala soovil peaksid meie elu teenima. Kes ei teaks, et kõike, mida inimene leiutab (ka mikrokiipe, vaktsiine jms), saab kasutada isekalt kurjasti? Tohutud sõjaväed, tuumapommid ja teised saatanlikud relvad seisavad suurriikidel püsti, valmis maailma lõppu põhjustama. Muud ei taotleta kui raha, raha ja veel kord raha.

Tänapäeval hüüavad juba paljud: meid võib päästa ainult usk Jumalasse (kes on loomulikult olemas ka ilma usuta) ja Jeesusesse Kristusesse (keda tuleb ka uskuda, et taevasest maailmast osa saada). Ilmutusraamatu sõnumiks on, et jumalatute suurvõimude metsik maailm koos oma rahakultusega on anakronism! See ei kuulu Looja poolt mõeldud maailma ning inimkonnal oleks aeg leida Jumala abil tee, kuidas sellest väljuda. See, kes ütleb: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu!“, suudab aidata, kui Temasse usutakse.

Head kirikuaasta lõppu!

* Arne Hiob „Patmos. Johannese Ilmutusraamat ja meie tänapäeval“. 2016: lk 79–81.

** „Mitte sellest maailmast. Mungaelu ja meie aeg“. 2008: lk 131–132.