„Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ /---/ „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu“ (Mt 25:40, 45–46).
Kord saabub silmapilk, millest pole kellelgi pääsu. Me kõik seisame siis Kristuse kohtujärje ees ja Tema ütleb meile, millise igaviku oleme endale valinud. Kuid, kummaline, Kristus ei kõnele sellel viimsel kohtupäeval kõigest sellest, mille pärast inimesed, ka ristiinimesed, oma vendade, õdede üle maises elus kohut mõistsid. Ta isegi ei maini seal midagi sellist. Tema kõneleb vähesest või valikulisest märkamisest, hoolimatusest, olematust ohvrimeelsusest, empaatia puudumisest, egoismist, isekusest. Luterlastena võiksime küsida, kas Martin Luther siis eksis, kui ta pidevalt rõhutas, et meid ei päästa meie heateod. Meid päästab vaid armulise Jumala arm ja halastus. Jah, nii ta ütles ja kirjutas, kuid ta ütles ja kirjutas ka seda, et päikese käes lebavale kivile pole vaja öelda, et ta oleks soe. Seega on loomulik see, et ristiinimene, kes on kogenud Jumala ääretut armu ja imelist halastust, saanud andeks kõik oma eksimused, muutub oma ligimeste vastu armuliseks ja halastavaks, suudab andestada oma ligimestele nende eksimused ja kui ta selliseks ei muutu, pole tal lootust imelisele igavikule.
Jeesus ütles, et kord kogutakse Tema autrooni ette kõik maailma rahvad ja Tema eraldab nad nii, nagu karjane eraldab lambad sikkudest. Kas aimame, kes oleme seal meie – lambad või sikud? Millisel poolel me seisame? Jumal seda teab.
Täna on aga päev, mil mõtleme oma lahkunutele. Surnutemälestuspüha. Doktor Marju Kõivupuu väitis hiljuti mu „Vaimuelu“ saates, et ristiusu suurimaks tugevuseks, jätkusuutlikkuse tagatiseks on see, et see usk annab lootusrikka vastuse sellele, mis järgneb surmale.
Paljud on kogenud, kuidas kalli inimese lahkumine avab silmad ja nendest silmadest voolab äkki palju pisaraid. Ka kahetsuspisaraid. Taipad, et jäid jälle hiljaks. Paljud tänusõnad jäid ütlemata. Paljude eksimuste eest jäi andeks palumata. Palju head sai vastu võetud kui midagi enesestmõistetavat, normaalset. Nagu üks tuim egoistlik inimeseloom, kes peab imelist head normaalsuseks, muutub lähedaste, temast hoolivate suhtes väga nõudlikuks, nõuab aina enam, toriseb, kui kõike ei saa, pöörab solvunult selja. Kuid siis äkki saab tema maine aeg otsa ja sina saad parimal juhul väljendada oma tänulikkust ja kahetsust võimsa pärja või suure hauakiviga ja harraskauni kõnega peielauas. Palju keerulisem, kui võtta end kokku ja peielauas rääkida kaunilt oma just maetud lähedasest, on meeles hoida, et sul on neid lähedasi elavate hulgas veel ja sa saad nende elu elamisväärsemaks muuta. Iga lahkumine võiks meile seda meelde tuletada, et meie aeg selles ilmas oma lähedaste kõrval pole lõputu. Püüaks siis elada nii, et poleks kord igavikus lõputult valus asjatult elatud aastate pärast, elutu elu pärast, tegemata jäetud hea pärast.
Mõne päeva eest toimus Tõnu Kõrvitsa uue teose esmaettekanne. Doris Kareva tekstidele kirjutatud „Laulud valu allikalt“. Selles hellhapras ilusas teoses on sõnad:
Valu allikale mind armastus
kättpidi talutas.
Valu allikal silmi pesin.
Aegamisi sain aimu,
mis üldse on nägemine,
mis üldse on hingamine.
Valu allikal mõistsin valgust.
See valutas, valutas.
Kõik elu lööb lahti kui lehvik
kallima pärast.
Kõik kõneleb, lõhnab ja liigub
kallima pärast.
Kõigel on mõte, kõik muutub
kallima pärast.
Kõik püsib hetke noateral
kallima pärast.
Ja siis tuleb küsimus:
Kui kallim on kaugel nii kaua
kui kunagi kokku ei saa,
milleks üldse veel nägemine?
Milleks üldse veel hingamine?
Teos lõpeb nii loomulikult ja lootusrikkalt:
Allikas, allikas
pesen ma silmad,
selgeks ja helgeks saab meel.
Ma nutan.
Ma tänan.
Ma palun.
Ma laulan.
Ma laulan.
Meiegi, kes meenutame oma lahkunud kalleid, saame ehk valuallikal pesta silmad. Äkki saavad siis meiegi meeled selgeks ja helgeks. Saame nutta ja tänada, paluda ja laulda.
Saame tänada oma lahkunute heategude eest, tuletada tänumeeles neid Jumalale meelde. Äkki kohtume kord viimsepäevakohtus nendega Kristuse paremal käel ja kuuleme, et me oleme Issanda õnnistatud ja meilegi on valmistatud igavene imeline kuningriik maailma ajastu algusest. Saame koos elada igaveses imelises, lõputus rõõmus ja rahus.
Jah, viimne kohus pole mitte hirmutav ähvardus, vaid suurim lootus, mis meil ja meie armsatel on. Saame nutta ja tänada, paluda ja laulda.
