Nädala mõte

„Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16).

 „Kord tuli üks mees targa juurde nõu saama :„Meil naisega pole enam ammu teineteise vastu endisi tundeid. Ilmselt ma ei armasta teda enam ja kardan, et ka tema mind mitte. Mida teha?“ „Armasta teda,“ ütles tark. „Ma ju ütlesin, et mingeid tundeid pole enam jäänud!“ ütles mees. „See ongi põhjus, et teda armastada!“ ütles tark. „Kuidas armastada, kui enam ei armasta?“ „Siis tuleb teda teenida, teda kuulata, teda hinnata, talle kaasa elada, ohverdada ennast tema jaoks. Tõeline armastus ei tunne piire! Tegusõna „armastama“ ei tähenda tunnet, vaid tegevust,“ ütles tark“ („Õpetajat otsimas“. „Armasta oma naist“).

 On sõnu, on mõisteid, millel võib olla väga palju tähendusi ja tähendusvarjundeid. Küllap on see nii ka sõnadega „armastus“ ja „armastama“. Tõepoolest – kui kõneldakse armastusest, siis seostatakse seda esmalt just väga erilise ja meeldiva tundega, mida tuntakse teise inimese vastu. Tundega, mis paneb „liblikad kõhus lendama“, nagu öeldakse. Kuid paraku näitab elu, et ka sellised võimsad ja ilusad tunded võivad eluraskustest läbi minnes väsida ja lõpuks kaduda. Halvimal juhul isegi moonduda armastuse vastandtundeks – vihkamiseks. Nõnda võib juhtuda ka nende inimeste suhetes, kes on üksteist väga armastanud, kelle tunded on olnud väga sügavad ja tugevad. Küsimust, mida mees esitas meie loos targale, on juba esitanud või tahaksid esitada väga paljud inimesed. See on ka tänapäeval väga aktuaalne. Ehk oleme meiegi selle kunagi esitanud või esitamas. Mida teha, kui armastus kaob? Kuid kas armastus saab üldse kaduda?

Apostel Johannes kirjutab meie tänases kirjakohas: „Jumal on armastus.“ Jumal on armastus, aga me ju teame, et Ta ei ole vaid tunne, Jumal on midagi palju enamat ja püsivamat, mis kestab ja jääb püsima üle heitlike tunnete, üle välistest asjadest sõltuvate meeleolude. Jumal armastab inimest. Pühakirjas on Ta seda korduvalt ka ise otse välja ütelnud. Kuid palju enam kui sõnad väljendavad Tema armastust Tema teod. Teod, mis on kestma jäänud isegi siis, kui inimesed on astunud Jumala vastu, on Teda oma eluga kurvastanud ja vihastanud, ei ole Jumala armastusele vastanud omapoolse armastusega. Jumala armastus väljendub selles, et Ta on meile kinkinud elu, et Ta on kinkinud meile eluteekonna läbimiseks maa, mis on täis ilusat ja imelist. Jumala armastus väljendub selles, et me tohime temaga palves kõnelda – ta kuulab meid, vastab meile. Jumala armastus väljendub selles, et Ta elab kaasa inimese muredele, et Ta oma ainsa Poja, Jeesuse Kristuse on saatnud inimeste juurde ja lasknud Tal ristisurmas ära kanda iga inimese, ka minu ja sinu patud, et võiksime pärida igavese elu. Jumala armastus meie vastu, meist igaühe vastu, väljendub teenimises ja enda ohverdamises meie jaoks. Aga see ongi ju seesama, millest meie loos kõneles tark, see, mida ta soovitas mehel teha. „Armastama“ on tegusõna ja see ei tähenda tunnet, vaid tegevust.

„Armastus“ on nimisõna, mis selleks, et tal oleks mõte ja sisu, peab muutuma tegusõnaks – armastamiseks. Need, kellel on olnud õnne ise kedagi armastada või kogeda kellegi armastust, teavad, et selle erilise tunde mõjul ollakse oma armastatu heaks kõigeks valmis: ollakse valmis tegema kõik selleks, et armastatu oleks õnnelik, et tal oleks hea olla. Selle imelise tunde, armastuse, mõju all olles tehakse oma armastatu jaoks palju suuri ja ilusaid tegusid – armastuse tegusid. Tunne võib väsida, võib isegi kaduda, aga see ei tähenda, et peaks lõppema armastus, et peaksid lõppema teod – armastuse teod. Neid saab teha ka ilma sügavate tunneteta. Need jäävad püsima. Ja kuni need ei lõpe, jääb lootus, et väsinud tunne saab uue jõu ja süttib uuesti. Loob ju armastus uut armastust.

Jumal on tegutsev armastus, teeniv armastus. Ta ootab, et meiegi, kes me oleme Tema lapsed, muutuksime armastuseks, teenivaks armastuseks, armastuseks, mis iial otsa ei lõpe. Armastuseks, mis loob enda ümber uut, elu imeliselt muutvat, seda imeliseks muutvat armastust. Me suudame seda, kui hoiame end Jumala ligi, kui püsime Jumalas, kes on armastus, ja Jumal püsib meis.

PALVE: Jumal, meie taevane isa. Tänu Sulle, et Sinu armastus meie, inimeste vastu ei väsi ega tüdi. Tänu Sulle, et võime Sinu armastust kogeda mitte ainult tunnetes, vaid eriti just tegudes. Õpeta meidki niimoodi armastama – tegudega armastama – ja kingi selleks jõudu. Me täname sind igaühe eest, kelle kaudu oleme saanud kogeda Sinu hoolimist, Sinu armastust. Õnnista, Issand, teenivat armastust. Hoia ja kaitse kõiki meie armsaid ja lähedasi ning võta nad oma armastuse hõlma.

„Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel“ (Mt 13:31–33).

Kas pole kummaline – võrrelda taevariiki millegagi, mida vaevalt on näha, mis tähelepanelikul vaatlemiselgi on vaid üks lihtne ja tilluke seeme. Miks Jeesus ei võrdle taevariiki millegi suure ja vägevaga, kõuemürina või pikselöögiga, särava päikese või lõputu taevaga? Taevariik ei olegi alati selline, nagu inimesed teda endale ette kujutavad. See võib olla meie läheduses, meie käeulatuses, aga me ei pruugi seda ära tunda, kuna ta ei vasta meie ettekujutlusele.

See, mida temast näeme, tunneme, võib meile tunduda liiga väike, liiga tähtsusetu, liiga armetu. Sellel ajal ja selles kohas, kellele ja kus Jeesus kõneles taevariigist kui imetillukesest, pea märkamatust sinepiivast, olid inimesed kaua oodanud suure igatsusega Päästjat, Messiat. Nad olid loonud temast oma pildi. Messia oli selles pildis võimas vabastaja, kes hävitab uskmatud ja vägivaldsed ja kingib oma rahvale jõuga vabaduse.

Jeesus ei vastanud sellele pildile. Tema tuli rahu ja armastusega, tuli muutma inimeste südameid ja ütles, et vaid muutunud inimeste läbi muudab Jumal ka seda maailma. See sobis väga vähestele ja suurem osa inimestest lükkas Jeesuse kõrvale, lasi Ta hukata. Inimesed on ikka ja jälle teinud sama vea. Meil tasub paluda, ikka ja jälle paluda, et meiegi sama viga ei teeks. Paluda: „Jumal, ava mu silmad ja tee, et ma jälle näeksin – näeksin ka imetillukeses ja pealtnäha armetus Sind ja Sinu riiki!“ Kui me seda ei palu, ei igatse nägemist, võib kergesti juhtuda, et meiegagi läheb nii nagu paljude Jeesuse kaasaegsetega. Nad lasid end ära petta Tema lihtsal välimusel ja päritolul ja lasid Ta risti lüüa, taipamata, et just Tema on Päästja, keda olid oodanud nende esivanemad ja keda nad isegi ootasid.

Kui Jeesus võrdleb Jumalariiki sinepiivakesega, siis pole Ta jutus aga tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid ka seemnes peidus olev kasvujõud. Kui Jeesus oleks tahtnud vaid öelda, et Jumalariik on väike, oleks Ta võinud seda võrrelda liivatera või tolmukübemega. Ei. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur vägi – potentsiaal – ja mis seetõttu kasvab väga suureks.

Jumala riigil on ebatavaline kasvujõud ja oma kasvuseadused, mis ületavad inimeste arvamused, lootused. Nii on see ka Jumala riigiga igas inimeses. Selles on tohutu potentsiaal, aga selle arenguks tuleb luua soodsad tingimused.

Jeesus räägib selles mõistujutus prohvetina oma töö tulemustest. Tundub, et Ta ei tunne erilist muret oma kuulutustöö edasise saatuse pärast – ristiusu leviku pärast. Teda ei hirmuta jüngrite vähesus, variseride rünnakud ega rahvahulkade kõikuvus. Oma ristiteel soovitab Jeesus Jeruusalemma naistel nutta nende endi ja oma laste, aga mitte Tema pärast. Ta ei tunne vist mingit muret, et peab sellest maailmast lahkuma teotatud mehena. Jumal viib oma töö väikese alguse suurele võidule nende jõudude kaudu, mis ei allu inimeste kontrollile. Jeesus ütles pidevalt oma järgijatele, oma kaastöölistele: „Ärge kartke!“ Ta nägi kaugemale. See võrdlus, millega Jeesus kord võrdles Taeva riigi kasvu, on osutunud tõeks. Kristlus on saanud religiooniks, mis on maailmas suurim, puuks, mille oksad on laotunud üle maailma. Sama võib olla ka usuga igas inimeses. Üks vaevumärgatav seeme võib saada kogu inimese elu haaravaks puuks.

Laps Petlemma sõimes, kurjategijana hukatud põlatu, kes suri, langes otsekui seeme mulda ja tõusis surmast ja kasvas suurimaks puuks – elupuuks. Elu andvaks ja hoidvaks puuks.

Meie küsimus on täna vaid selles, kas laseme sellel pealtnäha tillukesel ja ehk mitte väga atraktiivselgi seemnel endas juurduda ja kas anname talle kasvuruumi, loome talle head kasvutingimused.

PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sinu riik võib olla kui vaevumärgatav sinepiiva. Siis mahub see ka meisse ja võib meis kasvada suureks – täita meid rahu ja armastusega. Muuda Sina meid nägijaiks ja kasvata meie usku ja igatsust Sinu taevase riigi järele. Seda palume Issanda, meie isanda läbi, aamen.

Möödunud pühapäev juhatas sisse selle nädala teema „Teenimatu arm“.

Paulus kirjutas kord Tiitusele (2:11–13): „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.“

Mozarti „Reekviemis“ on üks lühike, kuid vapustavalt sügav palve: „Pea meeles, halastaja Jeesus, et mina olen Su teekonna põhjus!“ Kas sina julged nii paluda? „Pea meeles, halastaja Jeesus, et mina olen Su teekonna põhjus!“

Paljud meist on selles üpris karmis maailmas, pealispinnaliste inimsuhete, kalkide ja kiirustavate, üksteisega võistlevate inimeste maailmas harjunud sellega, et kõik tuleb ära teenida, kätte võidelda. „Midagi ei tule siin niisama!“ kuulen ma kedagi ütlemas. Ja ometi pole see nii. On midagi, mis tuleb niisama – täiesti muidu – nii, et me mitte midagi ei saa selle ärateenimiseks enda poolt teha. See on JUMALA ARM.

Me võime end lõpmatuseni süüdistada või enda enesetunnet parandada teiste süüdistamisega. Võime leida tuhandeid põhjusi oma nõrkustele, valesti elamisele, kalkusele, suutmatusele andeks anda. Võimegi jääda hindama ja kaaluma, hirmu tundma ja tekitama, aga see hävitab, muudab elu mõttetuks, hävitab nii vaimse kui füüsilise tervise. Lõpuks oleme kui Tõelise Meistri valmistatud hindamatu väärtusega vaas, mida oleme kasutanud prügikastina.

Mulle meeldib lugu kahest poisist, kes kasvasid üles ühes kodus. Nende vanemad olid noorena aastaid igatsenud oma lapsi, aga neile ei antud. Siis läksid nad lastekodudesse ja väga pikaaegsete otsimiste ja asjaajamiste, uurimiste ja tõestamiste tulemusena lapsendasid nad lõpuks ühe poisi. Mõne aasta pärast jäi naine käima peale ja tõi ilmale poja. Need kaks poega kasvasid selles kodus ja said mõlemad osa oma vanemate armastusest. Seda jagus mõlemale. Vahel, kui poisid mängisid ja noorem muutus kiuslikuks, teatas ta oma vennale: „Sa pole päris poeg! Sa oled lastekodulaps!“ See tegi haiget. Esialgu püüdis vanem poeg nooremat nende valusate sõnade eest karistada, aga noorem ei taltunud. Ühel päeval see kordus taas. „Sa pole päris! Mina olen päris poeg, sina oled kasupoeg – lastekodust!“ Aga nüüd juhtus midagi kummalist. Vanem poeg jäi rahulikuks. Paistis, et ta oli need asjad eneses selgeks mõelnud ja ta ütles oma vennale: „Jäta see nüüd meelde, mida ma ütlen! Kui sina meie peresse tulid, pidid meie vanemad sind vastu võtma sellisena, nagu sa olid – neil polnud midagi valida. Kas sa tead, kuidas mina siia tulin? Meie vanemad käisid mitmes lastekodus. Nad valisid mind välja mitmesaja poisi hulgast. Nad valisid just sellise, kes neile kõige enam meeldis. Jäta meelde – ma olen eriline!“

Mida me mõtleme oma elust? Kas püüame olla kõigile ja ka Jumalale väga meelepärased? Kas püüame välja teenida inimeste tänulikkust ja oleme veidi mures, kas ikka saame kõige sellega hakkama, mida meilt oodatakse või mida iseendalt ootame? Kas suudame uskuda, et on keegi, kes meist hoolib mitte selle pärast, et me oleme Tema silmis mingid plusspunktid kirja saanud, vaid Ta hoolib meist seepärast, et me oleme Tema lapsed, Tema looming ja Tema on armastus?

 „Ma seisan ukse taga ja koputan.“ Nii Ta ütleb. Ütleb ka neile, kellel pole mitte kedagi enam oodata. Tema – taevaste ja maa looja – ootab, et sa avaksid Talle. Et Tema võiks tulla ja täita su elu armastuse särava valgusega. Et keegi meist ei peaks olema üksi. SEE ON HÄMMASTAV ARM! Seda ei ole võimalik mõista. Seda on vaid võimalik vastu võtta või eemale tõugata.

Kui tahame, et sõnum teenimatust armust võiks puudutada meid nii, et see saaks valguseks, mis jääb ja juhatab meid läbi ka kõige pimedamatest hetkedest ja isegi surmast, siis avagem oma südamed sellele halastavale, andestavale imelisele armule ja palugem.

PALVE: Armuline Jumal, me täname Sind Sinu imelise armu eest! Sina, Issand, tulid sellesse maailma meie pärast! Sa jätsid taevad ja astusid meie keskele – sirutasid välja oma käed, et vastu võtta, et emmata, et julgustada, et kõnelda armastusest. Andesta, kui oleme püüdnud Su heakskiitu ära teenida või kui oleme Sinust otsinud karistavat despooti. Võta meid vastu, Issand, oma armastuse hõlma. Vaigista meie rahutud südamed ja puuduta meid oma imelise armuga. Ära unusta, halastaja Jeesus, et mina olen Su teekonna põhjus, ja aita, et mina seda iial ei unustaks. Aita mul vastu võtta Sinu armu ja jagada seda neilegi, kes seda vajavad. Seda ma palun armulise Kristuse nimel, aamen.

(Foto: Rauno Volmar)

„Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud!“

Miks me riietume? Kas ainult külma pärast? Küllap mitte. Kui Aadam ja Eeva olid Eedeni aias söönud keelatud viljast, tundsid nad häbi ja tegid enestele viigilehtedest põlled (1Ms 3:7). Ühes XIX sajandi lõpu piibliloos on selgitatud esimeste inimeste langemist järgmiselt: „Enne patulangemist nad ei häbenenud, ehkki nad olid alasti, sest neil ei olnud patuseid himusid. Aga pärast patulangemist nad häbenesid, et nüüd patused lihahimud nende sees olid liikumas. Ühtlasi oli neis aga ka südametunnistus elavalt tunnistamas ja noomimas – seepärast nad häbenesid. Kes ei häbene pattude üle, see on oma südametunnistuse hääle ära lämmatanud ja annab ennast täiesti kuradi kätte.“ *

Meie usklikud esivanemad olid otsekohesed. Häbitunne on südametunnistuse hääle väljendus. See toob välja, kuna me kõik oleme iseenese pärast häbi tundud, et kõik inimesed on patused. Häbenemine on aga mitmesuguse suunaga: pattu näitab ka Jumala häbenemine. Seda, et me ei ole end täielikult kuradile andnud, tõendab aga südametunnistuse hääle olemasolu. Kui meil on häbi käitumise pärast – näiteks ei kõlba meil ämber peas ringi käia või Vabaduse väljakul maas pikutada –, siis osutab see, et meil tuleb hoiduda enese või teiste seadmisest piinlikku olukorda, kus rikutakse inimväärikust hoidvaid norme. Jumal tahtis inimese väärikust hoida, näidates „keelatud viljaga“ kätte piirid. Piire ületades asuti inimväärikuse alandamise teele. Inimesel on väärikas elada koos Jumalaga!

See pole ükskõik, milliseid riideid me kanname. Rõivad ei ole ainult külma kaitseks või patu varjamiseks, vaid näitavad välja, millises suunas oleme häälestatud. Kui keegi riputab endale ümber metallrõngaid ja muid kolinaid, siis annab see erineva sõnumi, võrreldes inimesega, kes saabub vastuvõtule pidulikus maani kleidis. On võimalik silmakirjatseda ja jätta endast heade rõivaste abil parem mulje – mafioosod kandsid vanasti viisakaid ülikondi. Samuti saab ennast ehtida võõraste sulgedega oma edevusiha rahuldamiseks. Jumalal ei ole ükskõik, millisel moel me oleme rõivastatud: seda, kellel pole taevasele pidusöögile tulles korralikke riideid seljas, viisakasse seltskonda sisse ei lasta (Mt 22:1–14).

Vahel võib meil olla iseenda pärast häbi, nagu oli näiteks vene vanausuliste juhil Avvakumil, kes meenutas pisarsilmil: „Kui ma veel preester olin, tuli kord üks tüdruk minu juurde pihile. Ta oli väga patune, süüdi liiderdamises ja muus sellises. Ta nuttis ja hakkas kirikus Evangeeliumi ees mulle üksikasjalikult oma pattudest rääkima. Mina, kolmekordselt neetud ravitseja, jäin teda kuulates ise haigeks ja põlesin kõlvatuse leegis. Kibe oli mulle see tund. Süütasin palvelaual kolm küünalt, seadsin oma parema käe tule kohale ja hoidsin seda seal seni, kuni kestis kuri põlemine minu sees. Siis lasin tüdrukul minna, võtsin rüü seljast, palvetasin ja läksin murelikult koju. Oli umbes kesköö, kui ma oma majja jõudsin. Ma nutsin ikooni ees, kuni silmad üles paistetasid, ja palvetasin püüdlikult, et Jumal lahutaks minust pihilapsed, sest minu patukoorem oli liiga raske, et veel midagi kanda. Langesin näoli maha, karjusin ning jäin unustuses ja nuttes lamama, aga mu südame silmad olid avatud.“ **

See on tõsiste usuinimeste korduv kogemus, et me ei suuda elada Jumala ees, nii nagu süda igatseb. „Patuste himude“ üle, millest tänapäeval vaevalt enam räägitakse, ei tasu ka naerda, sest nende tõttu on inimesed siiralt kurvastanud. Aga kõige olulisem on teadvustada, et Jumal teab kõike ette ning sellegipoolest tegeleb meiega. Jumal näeb ka seda, kuidas meie kaldume maiustama mis tahes „keelatud viljaga“, ületame piire ja satume olukorda, kus me ei suuda enam head ja kurja kontrollida. Inimene ei saa puhtaks ning Jumala ees õigeks omast jõust ega vagadest tegudest – see on vana tõdemus.

Kui meil oleks ainult selline võimalus õndsaks saada, et püüda omast jõust kõigist segavatest mõtetest, tunnetest, ihadest ja instinktidest puhtaks saada, et leida osadus Jumalaga, siis me ei jõuaks iial kohale. Aga Jumal, kõike seda teades, leidis võimaluse meid õndsaks teha seeläbi, et me ühendame endid Tema antud tingimustega, mis Tema tarkust mööda ka toimivad – ehk teisisõnu me „riietume“ nende „rõivastega“, mille Ta meile ulatab ning millega pääseme sisse taevariiki. Oma armsa Poja Jeesuse Kristuse kaudu muutis Ta inimelu, teisaldas surma ja õpetab inimesi, kuidas lunastusest osa saada.

Taevasse suudab viia meid ainult Jumal ja Ta teebki seda, sest Ta on seda lubanud. Kuid selle tingimuseks on, et me püüame Temaga sarnaneda ja Temast osa saada, nagu Ta seda õpetab. „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:27), ütleb Paulus. Rõivastumine on ka ülesandeks: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana inimene, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses” (Ef 4:22jj). Apostel rõhutab: „Rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega!“ (Rm 13:14). Seeläbi te olete „taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku“ (2Kr 5:4).

Jeesusega rõivastumine või riietumine, Kristuse riiete selgatõmbamine ja kandmine, ilma et me ise oleksime seesmiselt puhtaks saanud, ei ole silmakirjalikkus. See on paratamatus, sest keegi, nagu nägime, ei saa olla täiesti puhas Jumala ees. Aga Jumal käsib meid oma tarkust mööda riietuda Tema antud võimalustega – kui me seda teeme ja oma puudujääke kahetseme ning vigu kõrvaldame, siis sellest piisab õndsuseks.

Tänases tekstis kõlas: „Riietuge kui Jumala valitud pühad ja armastatud!“ Kõik siin esinevad sõnad on Kristuse kohta kasutatud sõnad: Tema on Jumala valitu (1Pt 2:4–6), Jumala püha (Lk 1:35 Jh 6:69; Ap 4:27jj) ja Isa poolt armastatud (Mt 3:17 Ef 1:6). Samad sõnad kantakse nüüd üle kristlastele, keda Jumal on valinud ja armastanud ning kellelt oodatakse ka samasugust pühadust. Kas see on võimalik? Jah, kui meil on osadus Jumalaga, siis Tema pühadus kandub meile üle ja avaldub viljadena meie tegudes. Uus rüü antakse meile „väljast“ ja „ülalt”, see ei ole ehitatav vana kuube paigates (Mt 9:16).

Jeesust ei tule meil häbeneda. Armastust ja pühadust ei tule häbeneda. Riietudes Jumala antud taevaste omadustega, kuulume meiegi taevasse.

Head uut nädalat!

* „Piibli Lugude Esimene jagu ehk Vana Seaduse sündinud asjad“. Revel 1896: lk 7.

** „Ülempreester Avvakumi elulugu, mis on kirja pandud tema enda poolt“. Tallinn 2002: lk 38.

Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde“ (Jh 14:23).

 „Kujutlege, et istute kodus ja äkki heliseb uksekell. Te avate ukse ja lävel seisab Jeesus. Algul ei usu te loomulikult oma silmi, siis aga tunnete end piiritult õnnelikuna. Te hakkate askeldama, vaatate külmkappi ja jooksete poodi, et Issandat hästi vastu võtta. Te ütlete talle: „Jää alatiseks minu juurde, Issand!“ Te loovutate talle oma magamistoa ja abieluvoodi.

Järgmisel päeval aga avastate õhtusöögi ajal, et teie koju on ilmunud mingi näljane kodutu. Ja mitte ainult näljane, vaid ka haisev. Jeesus nimelt on ta üles korjanud ja teie koju toonud.

Mõni päev hiljem leiate oma voodist süüfilisehaige vana prostituudi, sest ta aeti lõbumajast välja ja teda tuleb aidata. Te kiristate hambaid ja heidate Jeesuse poole tigedaid pilke.

Nädala pärast ütlete talle: „Issand, istu parem kodus ja ära ennast väljas näita. Muidu pole meil enam mingit elu. Me paneme su sahvrisse, seal on puhas ja mugav, ukse kohale paneme lambikese ja palvetame selle ees. Meie teame, et sahvris elab Jeesus Kristus, aga sinu lemmikkliendid ei pea seda teadma.“ (Raamat „Olemise kergus“. Lk 145. „Jeesus sahvris“.)

Mulle meeldivad veidi absurdsed lood, mis panevad mõtlema. Ja see kuuldud lugu paneb tõesti mõtlema – aga mina? Kas see võiks olla ka minu lugu? Kas seda lugu lugedes tänan vaikselt õnne, et lihalik Jeesus ülimalt tõenäoliselt ei tule minu ukse taha. Olen küll kristlane, aga ma ei oleks sugugi vaimustuses, kui Ta mulle koju asotsiaale tassima hakkaks. Evangeeliumidest on ju muidugi armas lugeda, kuidas Jeesus igasuguseid inimesi aitas, ka vaeseid, haigeid ja kodutuid, aga Ta tegi seda väljaspool minu kodu, väljaspool minu „kindlust“. Ei häirinud minu kodurahu, minu mõnusat äraolemist. Jeesuse enda vastu pole mul midagi, aga see tema tutvusringkond ... Oi, hakkan juba kõnelema nagu kunagi kirjatundjad ja variserid, kes Jeesust tema suhtluskonna pärast hukka mõistsid.

Teisalt: kui olen valmis tunnistama, et olen kristlane, olen teadlikult ja tahtlikult öelnud leeripühal oma jah-sõna selle kohta, et tahan käia Jeesuse jälgedes, tahan armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, siis peaksin ilmselt ise ja vabatahtlikult hakkama oma eluga hättasattunuid koju tooma ja nende eest hoolitsema. Muresid ja vaeva, hädalisi ja abivajajaid on lõputu hulk. Ma ei ole selleks kõigeks valmis. Kuidas ma suudan? Mida teha, et ma ise ei lõpetaks abivajajana?

Jah, meie tänane lugu kõneleb sellest, et Jeesust armastada ja Teda oma südamesse elama võtta, saada kristlaseks, võib olla ohtlik või pehmemalt öeldes – tuua kaasa lisaks positiivsusele ja rõõmule ka mõningaid ebamugavusi. Kui me ütleme, et armastame Jeesust ja võtame Ta tõesti vastu oma südamesse elama, siis ei tule Ta kunagi üksi, vaid toob endaga kaasa maailma probleemid, avab meie silmad neid märkama. Ta avab meie südame silmad. Jeesus õpetab või pigem sunnib märkama, ja märkama nii, et me ei saa nähtut ignoreerida, teeselda, teha nägu, et me ei tea, et kusagil toimub midagi valet ja halba, et keegi vajab abi, miski vajab kaitset, vajab sekkumist. Ainsaks võimaluseks reaalsust ignoreerida oleks tõesti Jeesus oma südame elutoast kuhugi kaugemale, sahvrisse suletud uste taha elama saata, nagu juhtus meie loos. On päris kindel, et Jeesus sahvris istumisega kaua ei lepiks ja lahkuks meie majast.

Jah, elu Jeesusega toob probleemid, toob abivajajad, keda varem ignoreerisime või siiralt ei märganud, otse meie juurde. Kuid abivajajaid aidata ja nende probleeme saab lahendada mitut moodi. Et mitte ise muutuda abivajajaks, tuleb tööle panna oma ajud ja saada armastuses leidlikuks. Meie loo puhul näiteks ei pea hulgus ja prostituut jääma elama meie koju. Me saame aidata neil jõuda varjupaika, kus nad saavad abi. Me ei pea tegelema terve maailma muredega, ei pea kõiki neid oma lähedaste ja omaenda elu arvelt lahendama – peame tegema vaid seda, mida saame teha meie, mis on meie võimuses. Mõnikord piisab ka väikesest abist: nõuandmisest, tee juhatamisest. Abi on ka õigete inimeste poolt hääletamisest, kes saavad otsustada mingi asutuse rajamist, raha eraldamist hädaliste abistamiseks. Abi on oma hääle andmisest mingi otsuse poolt või vastu, mis annab loa või keelab mõne kaevanduse tegemise, millega hävitatakse loodust. Võimalusi aidata on väga palju ja mitmesuguseid. Meie ülesanne on leida neist parim.  

Jeesus ei anna meile ülesandeid, ka armastuse ülesandeid, mida me ei suuda täita. Aga Ta soovib, et me tunnistaksime Temast oma tegudega. Tegudega, mis tunnistavad Tema ligiolekut selles maailmas ka tänapäeval. Tema, kes meile ülesandeid annab, kingib meile ka tarkust ja jõudu neid täita. Tema on meile kinkinud ka võimaluse käia pühakojas ja osa saada Tema ihust ja verest – armulauasakramendist, võtta selle kaudu vastu jõudu ja tarkust. Kasutagem siis seda võimalust.

PALVE: Issand, külaline meie südamekambris, aita meil tunnistada meie armastust ja ustavust mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Ära lahku meie juurest ka siis, kui vahel väsime ja Sinu poolt meie ette pandud ülesannete ees kohkuma lööme. Kingi meile tarkust, jõudu ja teotahet.

„Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?“ Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!“, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!“, siis ta teeb.“ Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.“ Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!“ Ja tema teener paranes selsamal tunnil“ (Mt 8:5–13).

 Eilse pühapäeva teema oli „Jeesus äratab usule“. Lugedes evangeeliume, leiame sealt palju lugusid sellest, kuidas Jeesus teeb imetegusid: tervendab lootusetult haigeid, teeb pimedaid nägijateks, kurte kuuljaiks, küüraka sirgeselgseks, puhastab pidalitõbiseid, vaigistab tormi ja teeb veel palju muidki imetegusid. Nähtud ja kogetud imed äratasid paljudes usku Temasse. Kui me aga nende imetegude kirjeldusi lähemalt uurime, siis märkame, et peaaegu kõik need imeteod on seotud ka sõnadega – Jeesuse sõnadega, mida Ta ütleb kas siis haigele endale või näiteks tormile, mida Ta vaigistada soovib. Inimesed kalduvad üldiselt rohkem uskuma oma silmi kui kõrvu. Kuid Jeesus tuli inimesi usule äratama eelkõige oma sõna, mitte väliste imetegude kaudu. Evangelist Johannes kirjeldabki Jeesust kui elavat, lihaks saanud Sõna. Sõna nõuab kaasamõtlemist, nõuab vaimu pingutamist, silmaga nähtavad imeteod on mõeldud rohkem neile, kelle jaoks mõttetöö on raskem.

Tänapäeval on meil harva võimalust näha ja teha selliseid väliselt nähtavaid imesid, milliseid tegi Jeesus, kuid sõna kaudu toimivaid imesid kogeme peaaegu igal päeval. Sõna kaudu tehtavaid imesid peaks suutma korda saata igaüks, kes kuulub Jeesuse järgijate, Jumala rahva hulka. Jeesus on kord öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid“ (Jh 14:12). Kas meie oleme oma sõnadega suutnud mõne ime korda saata? Kas oleme suutnud teha midagi, mis muudab mõne inimese elu, paneb teda uskuma Jeesusesse, paneb teda otsima teed Jumala juurde?

Üks väeülem Kapernaumas palus Jeesust: „Ütle ainult üks sõna.“ Vaid ühest sõnast piisab, et juhtuks ime. Vaid üks sõna ja inimene saab juurde jõudu ja julgust, saab tagasi usu enesesse ja usalduse teiste vastu, saab jõudu ronida välja mülkast, kuhu saatus on ta paisanud, saab tagasi tahtmise elada, julguse elada. Ta avaneb elu jaoks, nende jaoks, kes teda ümbritsevad. Vaid üks sõna ja inimene muutub rõõmsaks, temas tekib tahe edasi püüda, tema süda leiab rahu. Tema hing paraneb. Ja kui paraneb hing, siis paraneb kiiremini ka viga saanud ihu.

Vaid ühest sõnast piisab, et toimuks täielik häving. Vaid ühest sõnast piisab, et hävitada inimelu, rikkuda see igaveseks. Vaid üks sõna ja inimene lahkub, et mitte kunagi enam ütleja juurde tagasi pöörduda. Vaid üks sõna ja inimene sulgub endasse, kaotab usalduse enese ja teiste vastu. Vaid üks sõna ja inimene kaotab lootuse, kaotab tahtmise midagi teha. Vaid üks sõna ja hinge tekib haav, mis jääb sinna kogu eluks valutama ja kipitama.

Vaid üks sõna. Sõnu pole vaja palju, kui need on öeldud õigel ajal, õiges kohas ja kuulja tajub, et need tulevad tõesti südamest. Sõnal, mida ütleja isegi tõsiselt ei võta, mis on öeldud vaid kombe pärast, kohuse täitmiseks, mis on vaid tühi ja sisutu õhu võnkumine, ei ole jõudu ega väge.

Jumal kõneleb meiega oma pühakirjasõna kaudu, kõneleb sakramentide kaudu. Kuid kõige sagedamini kõneleb Jumal meiega teiste inimeste kaudu. Inimeste kaudu, kellega me elus kokku puutume, inimeste kaudu, kes elavad meie kõrval. Ristiinimestena peaksime meiegi olema Jumala sõnade edasikandjateks, Tema poole juhatajateks, Tema elusateks, elu andvateks sõnadeks. Kas oleme?

Milliseid sõnu oleme meie öelnud inimestele endi kõrval? Kas need on olnud Jumala sõnad, sõnad, mis on täis armastust ja hoolimist, sõnad, mis paitavad ja parandavad: tubli, sa suudad, tule, armastan, andestan, hoolin, saa terveks? Sõnad, mida Jumal ootab kuulda oma loodu suust? Või oleme öelnud sõnu, mida Jumal ei kasuta, sõnu, mida ükski inimene teisele öelda ei tohiks, sõnu, mis lõhuvad, teevad haiget: vihkan, mine ära, lootusetu, mõistan hukka? Või ehk oleme jätnud sõnad üldse ütlemata? Kas oleme vaikinud, teinud näo, et meisse teiste inimeste hädad ei puutu, oleme jätnud edasi andmata Jumala sõnad, mille edastamine on meilegi ülesandeks tehtud? Ehk aga on nii toiminud teisedki ja Jumala lohutav ja tervendav sõna, mida me ise oleme mõnikord nii väga igatsenud ja oodanud, pole just seetõttu meieni jõudnud?

Issand, kingi meile tarkust leida ja ütelda õigel ajal õigeid sõnu neile, kes on meie kõrval, sõnu, mis kuulutavad Sinu halastust, Sinu armastust, sõnu, mis ravivad hinge, kingivad rahu ning lootust ja äratavad ning toidavad usku kõigeväelisesse Jumalasse.

Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod! (Ps 105:1).

Täna meenutatavate isikute seas tõuseb kirikukalendris esile vägagi prominentne kuju: Albert von Buxhoeveden, Liivimaa piiskop, Eestimaa ristiusustamise korraldaja († 1229). Teisisõnu on kuulus piiskop Albert, kes oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ning mängis otsustavat rolli sakslaste võidu puhul meie „muistse vabadusvõitluse“ üle, nüüd kantud mälestatavana pühakute kõrvale EELK kirikukalendris.

Eesti ajalookäsitluses on Bremeni kandist pärit aadlihärrat esitatud enamasti halvas valguses. Kaotuse tõttu pidid kohalikud loovutama oma tähtsaimad võimupostid võõrastele. Samuti on nähtud Liivi ordurüütlites peamiselt varaahnitsejate kampa – erinevalt välismaistest autoritest, kes on esile tõstnud pigem usulisi motiive. Kui lugeda „Liivimaa vanemat riimkroonikat“, mille autoriks on keegi ordumees, siis võib igatahes veenduda, et rüütlid uskusid tõsiselt, et võitlus paganate vastu on õige ja et sõjas surres võib saada ilma puhastustuleta otse taevasse. Euroopa tuli ristiusustada ja tsiviliseerida, likvideerides viimased metsikute paganate paigad. Pole olemas primitiivseid mütoloogilisi jumalaid, vaid nähtamatu vaimne Jumal ja Looja! Mis puutub rahaahnusesse, siis see on üldine inimlik pahe – sakslastele ja rüütlitele mitte rohkem omane kui eestlastele minevikus ja olevikus.

Haljand Udam oli tavapärase vaatekoha suhtes vastupidisel seisukohal. „Riigid tekivad kahel viisil: kuningas tõuseb rahva enda hulgast ja alistab rahva, või ta tuleb väljast, vallutades maa, nagu piiskop Albert, Eesti riigi tegelik rajaja.“ Miks Albert, mitte Lembitu? „Lembitu paraku esindas lahkuvat traditsiooni. Piiskop Albert viis meid omaaegsesse Euroopa Liitu“, mille pea asus Roomas. „Praegu toimub meil ja kogu maailmas analoogsel viisil amerikaniseerumine. Praegused „piiskop Albertid“ juhivad meid taas Euroopa Liitu.“ Kui tunneme enda kuuluvust Euroopasse, siis tuleb suhteid tihendada. Nii enne kui pärast NL aega on meil aegamisi õpitud nägema orduriiki Eesti Vabariigi eelkäijana.

Piiskop Alberti usklikkuse hindamisel tuleb samuti olla ettevaatlik. Keskaegsed ordurüütlid väljendasid katset ühendada ühes isikus sõdur ja munk, et sõdurikäsi mungakätt tugevdaks ja mungakäsi sõdurikätt pehmendaks. Alguses olid rüütliordud kristluse levitamisel ja kristlaste kaitsmisel efektiivsed ning püha Bernhard Clairvoux’st kirjutas koguni ülistava raamatukese ordurüütlite kohta (olemas ka eesti keeles). Peagi hakati nägema, et sõja tingimustes ei pääse inimlike pahede vohamisest ka orduvennad. Siiski täitsid nad oma ajastu arusaamiste piires misjoniülesannet, nii nagu väljendab tänane psalmisõna: „Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod!“

Üsna iseloomulikult tollastele tavadele kerkib usuküsimus Polotski vürsti ja piiskop Alberti väitluses „Henriku Liivimaa kroonikas“. Vene vürst (keda Henrik nimetab kuningaks) taotles „kord meelitustega, kord karmide ähvardustega”, et lõpetataks Liivimaal sundristimine. „Sest venelaste kuningail on kombeks, kui mõne rahva on alla heitnud, mitte ristiusule alistada, vaid sundida tasuma endale andamit ja raha.“

Teisel seisukohal oli lääne vaateid esindav Albert, osutades Jeesusele: „Piiskop arvas, et tuleb pigem kuulata Jumala kui inimeste sõna, enam taevase kui maapealse kuninga sõna, selle järgi, mis ta ise oma evangeeliumis käsib, öeldes: „Minge, õpetage kõiki rahvaid, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!“.“ Evangeeliumis seisab ristimine isegi enne õpetamist: minge tehke jüngriteks, ristides ja õpetades (Mt 28:19).

Kristuse jüngriks tegemist, esmalt ristides ja seejärel alles õpetades, võtsid keskaegsed lääneeurooplased, sealhulgas piiskop Albert, sõna-sõnalt. „Seetõttu kinnitas ta visalt, et ta ei tagane alustatust.“ Kuid Jeesuse väite põhjal, et antagu keisrile, mis keisri kohus (Mk 12:13-17), ei takistanud piiskop andmast vürstile andamit.

Kumb on õigem: kas levitada kristlikku usku koos riikliku maksukorraga (nagu sakslased) või koguda suvalist andamit võõral maal (nagu venelased)? Liivlased, nagu teatab Henrik, valisid esimese variandi (XVI, 2). Tuntud on ka nende vanema Kaupo lugu, kes sai kristlaseks, väisas Roomat ja hukkus nagu Lembitu madisepäeva lahingus. „Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt Issanda kannatust meenutades ja võtnud Issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge“ (XXI, 4). *

Sõjaeelsel ajal tõstis juba õpetaja Harald Põld head esile ristiusustamises. „Keskaja misjoni vaadeldes ärgem peatugem niipalju selle juures, mida halba tegid sõjakäike ette võtvad rahvad teistele, kui selle juures, et rõõmusõnum Kristusest nende kaudu igale poole laiali kanti. See oli igatahes Jumala siht nende liikumiste juures, kui ka pärast ristisõdijate juures, kelle seast misjoni algus välja kasvas Läänemere maile – ka meile Eestisse.“ Juba apostlid ristisid suuri hulki. „Ja vist ei oleks Rooma riik iial muutunud kristlikuks, kui igaühte oleks tahetud alles siis võtta ristirahva liikmeks, kui ta tõsisele usule on tulnud. Ka keskajal, kui Põhja-Euroopa rahvad said kristlikuks, toimiti samal viisil.“

Põld hindab ka inimeste ristimist enne õpetamist. „Meie armastame küll sageli hukka mõista misjonitööd, kui loeme, kuidas meie esivanemaid ilma õpetamata kõigepealt aeti ristimisele, ehk kuidas Vene rahvas hulgakaupa sunniti astuma Dnepri jõkke, et neid ristitaks, ehk kuidas Saksas kõik ebajumalate templid, kujud ja hiied lihtsalt hävitati ja rahvas järsku ristimise kaudu ristirahvaks tehti, kuid Jumal tunnistas ennast selle misjonitöö poole. Need rahvad said ja jäid kristlasteks, sest Kristuse käsku täideti täpselt: rahvad ristiti ja siis hakati neid õpetama pidama kõike, mida Kristus oli käskinud. Muidugi ei ole sellega öeldud, et meie ka praegusel ajal peaksime nõnda misjonitööd tegema.“

Lasteristimisest sõltub Põllu arvates suurelt osalt kristluse tulevik. „Et kogu kristlikus kirikus kogu maailmas ristitakse imiklapsi ja ei oodata, millal nad suureks kasvavad ehk mõistusele tulevad, näib mulle Jumala erilise nõu ja ettehoolde järgi sündivat ning tarvitusele võetud olevat. Sest kui peaks ainult täiskasvanuid ja vanu ristitama, oleksin mina küll arvamisel, et rohkem kui kümnes osa endid ristida ei laseks ja me oleksime tõesti (niivõrd kui see sõltub meist) juba ammu lausa türklasteks [islamiusulisteks] saanud. Sest kes ei ole ristitud, need ei lähe kuulama ka kristlaste jutlust ja põlgaksid kogu kristlikku õpetust ja olu, sest see tahab inimest pühaks ja vagaks teha. Nii nad põlgavad juba nüüdki, ehkki nad on ristitud ja tahavad olla kristlased“, kuid ei ole kuigi tõsiselt. **

Kuidas saaks Eesti taas kristlikuks teha? See võiks olla nädala mõtteks meile kõigile. Me ju oleme aastasadu elanud kristlikus kultuuriruumis. Piiskop Albert von Buxhoeveden on ainult esimene suurkuju Eestimaa ristiusustamisel, pärast teda on kristlust levitanud loendamatu hulk, ja kuna ilma sõjata, siis küllap pareminigi. Praegune maailmapilt läheb järjest „müstilisemaks“, vana ateismi positsioonid pigem taanduvad. Mõtelgem kaasa, kuidas inimestele mõistetavaks teha, et endiselt on olemas nähtamatu vaimne Jumal ja Looja, keda Jeesus Kristus esindab ja õpetab ning kellesse uskudes leiame igavese elu.

Vt Arne Hiob, Rooma, apostlite pärand ja Maarjamaa. 2014: lk 138, 128–130.

Vt Harald Põld / Arne Hiob, Luterlusest. 2015: lk 13–14.

(Foto: Heidi Tooming)

Sel nädalal loeme oma kirikukalendri järgi Piiblist Jeesuse ja meie ristimise kohta.

Ristimine on and, mille Jumal annab inimesele, ja tegu, mille Jumal toimetab inimese juures. Inimese vanus ei ole seejuures oluline.

Kas olete kuulnud lugu sellest, kuidas Jumal viis oma rahva Egiptuse vangipõlvest välja, et juhtida neid tõotatud maale? Kes pole, võib vaadata näiteks 2014. aastal valminud eepilist filmi „Exodus: Jumalad ja kuningad“, mille on toonud vaatajateni meisterlavastaja Ridley Scott. See pole küll otsani sarnane piiblilooga, kuid siiski saab sealt hea aimduse, kuidas see rännak võis välja näha.

Exodus on rahva massiline väljarändamine ühelt maalt teise. Selleks rändeks peab olema väga oluline põhjus ja soodsate või vähem soodsate asjaolude kokkulangemine. Meie loos sunnib Jumal Egiptuse vaaraod laskma oma rahva vabaks, et see saaks minna kõrbesse Teda kummardama. Rahvas jätab vangipõlve seljataha ja asub rännakule läbi kõrbe, uskudes Jumala tõotust anda neile koduks uus maa, kui nad Temale kuuletuvad. Pöördeline on kogu Jumala rahva minek läbi Kõrkjamere, millesse upuvad nende tagaajajad, Jumala rahvas aga pääseb sellest elusalt läbi ja jõuab teisele kaldale (2Ms 1–14).

Mis on Iisraeli rahva Egiptusest väljarändamisel pistmist ristimisega? Seos on üsna otsene. Jumal ise päästab oma rahvast, luues selleks soodsad olukorrad. Pärast Kõrkjamerest pääsemist ei olnud rahvas enam orjaseisuses, sest nende orjastajaid ei olnud enam. Neil oli nüüd uus Isand.

Paulus kirjutas oma esimeses kirjas korintlastele, et kunagi ei unustataks seda Jumala tegu. Jumal hukkas vees Tema rahvast taga ajanud vaenlased ja päästis oma rahva. Vastutasuks nõudis Ta nendelt kuulekust, andis neile käsud kirjalikult kivisse raiutult – ja isegi kaks korda.

Rahvas aga ei kuulanud Teda, ja kõik, kes Talle vastu hakkasid, hukkusid kõrbes ega jõudnud iialgi tõotatud maale (2Ms, 5Ms, Jos, 1Kr 10).

Möödunud on umbes 3300 aastat.

Täna, kui sa seda loed ja kui sa oled ristitud, siis sa kuulud Jumalale ja oled teel koos Jumala rahvaga. Sellel teekonnal tuleb sul Jumalale ustavaks jääda. Ristimises said sa endale uue identiteedi. Nendel, kes on lapsena ristitud, võib olla seda pisut raske mõista, kuid neil, kes on ristitud täiskasvanuna (eriti näiteks Pakistanis!), saab kähku selgeks, millised tagajärjed sellel on. Kui keegi ristitakse, siis tema lojaalsuse objekt muutub ning see võib maksta talle tema elu. Ristimises ei ole tegemist (pelgalt) isikliku usu tunnistamise tulemusel pattude andeksandmisega igaveseks eluks. Seda muidugi ka, aga veelgi enam – ristimises ühendas Jumal meid oma rahvaga, keda Ta päästab orjusest ja surmast.

Miks lasi Jeesus ennast ristida? Kas eeskujuks, mida paljud peaksid järgima? Võib-olla, kuid pigem läks Jeesus ristimisvette, väljendamaks ühtekuulumist nendega, kes ootavad Jumala riigi tulekut.

Miks tõrkus Johannes Jeesust ristimast (Mt 3:14)? Johannese ülesanne oli tasandada tee, et Jumal saaks tulla oma rahva juurde. Ja selleks pidi Johannes Jeesuse ristima. Jeesus on saanud sillaks ja teeks Jumala ja Tema rahva vahel. Jumala riik on lähedal ja kuidagi peab rahvas mõistma, milleks Jumal on valmis, et oma rahvast päästa.

Kilian McDonnell kirjeldab Jeesuse ristimist piiriületava teona. Jeesus tunnistab, et Ta kuulub Jumala valitud, armastatud, aga patuse ja sõnakuulmatu Iisraeli rahva hulka. Lastes Ristija Johannesel end ristida, tunnistab Jeesus ristimise jumalikult määratud teekonnaks patust pääsemisse.

Jeesus läks sellel teekonnal oma rahva ees. Lastes Johannesel end ristida, tunnistas Jeesus Iisraeli pattu ja vajadust meelt parandada, Ta pühendas oma elu oma rahva päästmisele (Mt, Mk, Lk, Jh). Ristimist vastu võttes näitas Jeesus Jumala olemust.

Jumal ei suru oma valitsusvõimu kellelegi peale, Ta sai ise meie sarnaseks. Ta ei karju meie peale kõrgustest ega rakenda meie suhtes üha uusi ja karmimaid karistusakte, vaid Ta läks meie ees läbi vee, mis lahutas meid elust ja vabadusest.

Aamen.

„Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus“ (Js 33:6).

Aastavahetusel, sellel „soovide ööl“ palusid paljud meist algavale, 2022. aastale Jumala õnnistust, õnnistust oma eluteele. Kui küsida, mida me siis tegelikult igatseme, siis küllap vastuse kokkuvõte oleks see, et me tahame olla õnnelikud. Aastavahetus on imelik aeg, seda ootavad peaaegu kõik. Tundub, et aasta viimastel päevadel inimesed lausa põlevad soovist vana aasta selja taha heita ja alustada uut. Hinges on soov alustada uuesti, alustada paremini, jätta maha halb ja inetu. Saada õnnelikuks. Ja uuel aastal loodetakse, et igatsetud õnn saabub. Vana aasta heidetakse selja taha nii innukalt ja rõõmsalt, otsekui oleks number kalendris süüdi selles, et inimene ennast selles aastas mugavalt ei tundnud.

Kirjanik Aleksandra Marinina on oma raamatus „Muusikafantoom“ ära toonud ühe oma raamatukangelase mõtiskluse aastavahetusel:

„Õnnelik olla tuleb osata igal hetkel, mitte oodata, et õnn saabub kunagi hiljem.

Vaatasin äkki kella ja nägin, kuidas osutid liiguvad ja liiguvad, liiguvad halastamatult, neid ei peata miski, ja nad tõepoolest kugistavad aega, varastavad seda. Ja siis jõuavad nad kaheteistkümneni, haihtus tund, haihtus päev, haihtus aasta. Osutid varastavad nad. Alati me ootame seda pidu, ma mõtlen uue aasta vastuvõtmist, justkui oleksime juba ette otsustanud, et meil on kõik halvasti ja igavalt, aga vaat homme algab uus aasta ja kõik hakkab minema paremuse pole. Meisse oleks nagu sünnist saadik sisse kodeeritud mõte, et mõelda tuleb ainult tulevikule ja elada homses päevas. Ja nii me kõik teemegi. Aga äkki on just tänane päev kõige parem, mis sinu elus oli, on ja tuleb? Kuid sina seda ei märganud, ei näinud, ei mõistnud ning alles kõrges vanaduses hakkad järsku tunnetama, et vaat just see oli parim aasta sinu elus, see oli juba ammu ära, aga sina lasid selle mööda, ei hinnanud seda, ootasid ikka midagi paremat.“

Ristiinimestena teame, või vähemalt peaks see nii olema, et meie rõõm ja rahu, tunne, et meil on „hea olla“, et oleme õnnelikud, sõltuvad sellest, kas me tunneme, et Jumal on meile lähedal, kas tunneme, et oleme Tema lapsed, Tema armastatud lapsed. Meie kirjasõnas ütleb prohvet Jumala kohta: „Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus“ (Js 33:6). Nende jaoks, kes käivad oma teed Jumalaga, Tema lastena, ei ole halbu ega õnnetuid aastaid, aastaid, mida tahaks unustada, oma elust kustutada. Aastates on vaid ajutised raskused, perioodid, millest Jumala abiga on võimalik üle saada nii, et need võidetud raskused muudavad veel tugevamaks ja viivad Jumalale lähemale. Inimene, kes on oma teed käinud koos Jumalaga, võib aasta lõpul vaadata olnule tagasi rõõmu ja tänuliku meelega. Ta ei pea kihutama edasi, lootuses lõpuks ometi kinni püüda müstilist õnne. Ta oskab ja suudab rõõmu tunda ja õnnelik olla igas päevas.

Keegi meist ei tea oma tulevikku, ei tea, mida toob tänane õhtu, homne päev, eelolev aasta või aastad. Kuid et eesolevad tunnid, päevad, kuud ja aastad võiksid tuua meile rõõmu ja rahu, et need oleksid meile õnnelikud, palugem, et meie Jumal oleks ja jääks alati, igal päeval ja ööl, igal hetkel meie kõrvale. Sõltumata kalendris olevatest numbritest. Palugem, et meil jätkuks tarkust Temast kinni hoida, kuulata Tema juhatusi, usaldada Tema armastust ja ustavust. Tema on meie aegade õnne tagatis. Aamen.

Täna, evangelist Johannese päeval võiksime endalt küsida, mida võiksime Johanneselt õppida, milles teda endale eeskujuks võtta.

Esmalt võiks meile eeskujuks olla Johannese muutumisvõime. Evangeeliumid kirjeldavad seda, kuidas ägedast kõuepojast, kes oli kord valmis üsna väikese asja pärast üht Samaaria küla maha põletama, saab armastuse apostel. Tulisest ja äkilisest kalurist saab see, kellest voolab välja armastust, leebust, alandlikkust ja headust. Ta annab edasi seda, mida on Jeesuselt saanud, ja mida vanemaks ta saab, seda enam on tal seda anda. Aina vähem iseennast ja aina rohkem Jumalat.

Teiseks võiks meile olla eeskujuks Johannese julgus. Ta julgeb minna edasi ka siis, kui teised löövad kartma. See, et armastus ajab kartuse välja, saab tema puhul täiesti tõeks.

Kolmandaks oskus tihti tagaplaanile jääda. On öeldud, et Johannese evangeeliumis pole Johannes ise kusagil nähtaval ja Jeesus pole kunagi nähtamatu. Kui Johannes kirjutab evangeeliumi Jeesuse elust, ei kasuta ta endast rääkides oma nime. Tema jaoks pole see oluline. Tähtis on muu. Ta väljendab seda selgelt, kui kirjutab endast sõnadega: „See jünger, keda Jeesus armastas.“ Tähtis on Jumal ja Tema armastus ja selle armastuse muutev vägi. Johannes koges seda.

Neljandaks teenimisvalmidus ja ustavus. Johannes on Jeesuse alandlik teenija ja Peetruse ustav abimees. Peetrus ja Johannes valmistavad ette Püha Õhtusöömaaja. Koos jooksevad nad Jeesuse hauale ja kuigi Johannes jõuab hauale esimesena, laseb ta Peetrusel sinna esimesena siseneda. Johannes ja Peetrus lähevad koos templisse palvetama. Neid võeti koos kinni ja pandi ka koos vangi. Kui neilt nõutakse, et nad Jeesusest inimestele enam ei räägiks, vastavad nad: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“

Johannesest sai armastuse apostel. Just tema kirjutab read, mis on peas enamikul ristiinimestel: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Samuti need: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:34–35). Oma kirjades räägib Johannes armastusest üle 50 korra.

Samas ei ole Johannese armastus amorfne, kõigiga rahulolev, leppiv. Ta ei pelga valesse suunda minejaid nimetada valetajateks. Ta keelab usklikke sõbraks pidamast neid, kellel on Kristusest vale arusaamine. Ta paljastab mehe, kes koguduses tahab haarata võimu.

Johannes on esimene jüngritest, kes usub Jeesuse ülestõusmisesse, ja esimene, kes tunneb Jeesuse ära rannal. Kui sünoptilised evangeeliumid kõnelevad peamiselt nagu piltide keeles Jeesuse elu sündmustest, siis Johannes oma evangeeliumis läheb väga sügavale. Peaaegu pooled Johannese evangeeliumi sõnadest on Jeesuse sõnad.

Johannes oli Jeesuse soosik. Johannes ei olnud mitte vaid üks kolmest, vaid see, kellele anti koht Jeesuse kõrval Pühal Õhtusöömaajal. Johannes oli ka viimane jünger, kellega Jeesus enne oma surma kõneles, ja tema hoolde andis Jeesus oma ema – Maarja.

Meil on, mida Johanneselt õppida. Meil on veel pikk tee käia, aga on hea võtta eeskujuks need, kes koos oma Õnnistegijaga on jõudnud Temale väga lähedale.

PALVE: Aita meil Sinu armastust ja andestust vastu võttes ning Sind ja oma ligimesi armastades muutuda veidigi Johannese-sarnaseks.

(Foto: Heidi Tooming)