Nädala mõte

„Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“ Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!“ Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust“ (Lk 15:1–7).

Eilse pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Kadunud ja jälle leitud“. Luuka evangeeliumi 15. peatükis on ära toodud kolm Jeesuse tähendamissõna kadunutest: kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast. Need kolm lugu kõneles Jeesus vastuseks variseridele ja kirjatundjatele, kui nood hakkasid nurisema selle üle, et Jeesus seltsis tölnerite ja patustega ning sõi koos nendega.

Lugudes kadunud lambast ja kadunud rahast vaadatakse kadunutele veidi teisest seisukohast kui kadunud poja loos. Kui kadunud poja loos noorem poeg ise pöördus isakoju tagasi, sest ta teadis teed koju, ta oli suuteline ise koju minema, siis teistes lugudes näidatakse seda, kuidas Jumal võtab algatuse enda kätte, pöördub nende poole, kes ise tema juurde enam tulla ei saa või isegi ei tea, et nad on kadunud, et nad kujutavad endast kellegi jaoks mingit väärtust, et neid vajatakse. See mõte, et mitte patune ei otsi Jumalat, vaid Jumal alandab ennast otsimaks patust, läheb ise tema juurde, oli variseride ja kirjatundjate jaoks midagi revolutsioonilist. Rabid uskusid küll, et Jumal võtab kahetseva patuse sõbralikult vastu, kuid nende jaoks oli uus mõte, et Jumal on otsiv Jumal, kes võtab algatuse suhtes patuse inimesega enda kätte.

Esmalt meenutab Jeesus oma kuulajatele muistset tava, et kui ka üksainus lammas sajapealisest karjast peaks ära eksima, siis jätab hea karjane 99 lammast kindlasse kohta koerte valve alla ja läheb kadunut otsima. Jeesus kõneleb sajast lambast – see on suur kari, jõuka inimese kari, kelle jaoks ilmselt ei ole ühe lamba kadumine eriti suur kaotus.

Arvan, et enamik meist kuulub veel sellesse põlvkonda, kes on oma silmaga lambaid näinud. Näinud koos ka rohkem kui ühte lammast, tervet lambakarja. Ja küllap teame, et väliselt on ühe tõu lambad väga sarnased. Kuid hea karjane suudab märgata, kui üks on puudu. Tal on iga oma hoolealusega isiklik suhe, ta on pannud igale loomale nime, mitte inventarinumbri, ja oskab teda kutsuda – nõnda on ta suuteline ka nende üle arvet pidama.

Enamikul meist ilmselt pole lambaid. Kuid olles inimesed, peaksid meil olema sõbrad. Kui paljudel meist on sada sõpra, sada lähedast inimest – ma mõtlen tõelist, mitte Facebooki sõpra? Iga sõber ütleb: „Minagi olen sõber,“ mõni sõber on aga sõber ainult nime poolest (Srk 37:1). Me ei saa olla lammaste karjased, kuid oma sõprade ja lähedaste eest peaksime siiski hoolt kandma. Meie lähedased, meie inimesed, on meie kari. Inimene ei suuda üksi eksisteerida, me vajame teisi enda kõrvale. Me oleme või vähemalt me peaksime üksteisele olema karjased, ka hingekarjased. Me peaksime hoolima nagu muistsed karjased.

Inimesed erinevad üksteisest palju rohkem kui lambad. Peaks olema lihtne märgata, kui keegi on puudu. Kas me aga märkame, kui nad meie kõrvalt kaovad? Millal taipame, et pole neid juba nädalaid, kuid või aastaid näinud, nendega suhelnud? Kas hakkame neid otsima? Kui tõsiselt me neid tegelikult otsime? Kas teeme ühe telefonikõne ja kui telefon ei vasta, loobume edasistest püüetest neid leida?

Aasta-aastalt aina suureneb inimeste hulk, kes tunnevad end üksikuna. Keda keegi ei märka. Kelle üksijäämist ja sellega seotud hingehädasid keegi ei märka. Keda keegi ei otsi. Aina rohkem suureneb nende hulk, kes pöörduvad kõiksugustesse ametiasutustesse – mitte sellepärast, et neile sealt midagi eriti vaja oleks, vaid pseudoprobleemidega, lihtsalt selleks, et kellegagi rääkida. Et keegigi neile natuke tähelepanu pööraks. Et leiaks mingigi karja, millega ühineda. Nad arvavad, et ajavad vajalikku ja tähtsat asja, kuid tegelikult otsivad nad abi, hüüavad appi nii, nagu nemad seda suudavad.

Ega kadunud, karjast eemale eksinud lammaski inimkeeli appi hüüa. Ta määgib, teeb häält, annab märku nii, nagu tema seda oskab. Kui ta oskaks inimkeeli öelda, mida tahab, siis ta ütleks: „Tahan oma karja hulka, tahan koju.“ Paljude inimeste probleemid saab kokku võtta sama lausega: „Tahan tagasi oma karja hulka, inimeste hulka, kes minust hoolivad.“

Inimesed võivad kaotada sideme oma karjaga, nendega, kellega nad on olnud väga lähedased, väga erinevatel põhjustel. Sageli ka omaenda süül: ühinedes võõra karjaga, pidades seda uudishimust omaks, otsides rohelisemat rohtu. Kuid kus on siis need sõbrad ja lähedased, kes peaksid nende eemaldumist märkama ja kui nad tõesti silmist kaovad, neid otsima hakkama? Kes peaksid andestama, esimesena käe ulatama ja koju tagasi kutsuma?

Lihtne on öelda: ise on süüdi, et ära eksis. Oleks pidanud hoidma rohkem oma karja hulka, olema nii nagu teised, mitte minema omapäi mujalt paremat otsima. Oleks pidanud seda ja teist. Kuid kas lammas oskab nii mõelda? Kas ta oskab kahetseda pattu ja parandada meelt, et võiks leebuda ja kaaluda tema otsima hakkamist? Ilmselt mitte. Isegi paljud inimesed pole patukahetsuseks ega meeleparanduseks suutelised – vähemalt mitte kiiresti.

Kui jääda ootama, millal eksinud kahetsevad ja meelt parandavad, et neid siis otsima ja päästma hakata, pole varsti enam kedagi otsida ega päästa. Hundid panevad nad vahepeal nahka. Kuid karjane, kes hoolib, ei aruta lamba süü või süütuse, tema meeleparanduse küsimuse üle. Ta läheb teda otsima ja toob lamba tagasi koju, omade hulka. Ta loodab, et kogetu on lamba ettevaatlikumaks ja targemaks muutnud.

Tavaliste lammastega, keda karja hulka tagasi tuuakse, õnneks suuri probleeme ei ole – pärast paaripäevast võõrastamist ja nuhutamist võtab kari tagasi toodud lamba enda hulka tagasi. Palju raskem on inimestega. Teised, need nn õiged ja korralikud, karja juurde hoiduvad inimlambad, tunnevad sageli ennast solvatuna, et ka isepäistest reeglite rikkujatest hoolitakse, neile tähelepanu pööratakse, enamasti rohkemgi kui õigetele.

Küllap ei olnud variseridele ja kirjatundjatele eriti meele järgi Jeesuse sõnad: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ Samas pidanuksid nad seda mõistma. On ju inimloomusele omane, et liiga kergelt kättesaadava, liiga kerge võidu üle tuntakse vähem rõõmu kui selle üle, mille saamiseks on vaja olnud vaeva näha ja võidelda.

Jumal hoolib kõikidest, armastab kõiki, aga küllap Temagi tunneb rohkem rõõmu raskete võitude üle: selle üle, kui patused parandavad meelt ja jõuavad tagasi Tema rahva, Tema karja hulka, kui nende üle, kes kunagi pole proovinudki karja juurest jalga lasta, kes on alati ja iseenesestmõistetavalt olnud turvaliselt Tema juures.

Pole mõtet tunda kadedust teiste jumalasuhte üle, Jumalat jätkub meile kõigile. Temal jätkub aega ja tähelepanu kõigile, kes vaid tahavad Temaga suhelda, Temaga palvetes kõnelda. Olgem tänulikud, et meil on selline Jumal. Jumal, kes tunneb iga oma loodut, märkab igaüht, märkab, kui keegi teelt eksib, karja juurest kaugele  satub ja üksi jääb. Jumal, kes jätab teised turvalisse paika ootama ja läheb ise otsima kadunut. Jumal, kes on armastav ja hooliv Jumal ka isepäistele ja patustele. Jumal, kes on valmis nende päästmise nimel vaeva nägema. Jumal, kelle puhul saame kindlad olla, et kui me peaksime Temast eemale eksima, Tema meid kunagi maha ei jäta – Ta tuleb meid otsima, leiab meid ja kannab meid koju.

Issand, aita meil õppida olema sama hoolivad oma elu kaasteeliste suhtes nagu Sina oled meie suhtes. Kingi armastust nende vastu. Aita märgata, kui keegi hakkab eemalduma ja üksi jääma. Kingi tarkust kadunud üles otsida, tagasi kutsuda ja Sinu juurde juhatada. Aga aita meil ka Sinu kombel olla olemas nende jaoks, kes seda vajavad.

Alanud nädalat raamivad kaks teemat: „Kutse Jumala riiki“ – Kristus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28) ja „Kadunud ja jälle leitud“ – Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut (Lk 19:10).

Timo Ligel on laul, mis käib umbes nii:

Sa natukene käia kitsal teel ei saa

ja valima pead, kuhu

sa oma elusammud sead.

Seda mõtet mõtlen siin selle alanud nädala puhul, sest see on kõikidele oluline. Ja miks? Sest Jumal on igaühe kutsunud (1 Kr 7:17). Kuidas ja kes saab käia Jumala teedel ja kuidas ning kas on võimalik teada, et käiakse õigel teel? Vaja on valgust, et näha teed, millel käiakse. Ja see valgus paistab meile: „Tulge, käigem Issanda valguses“ (Js 2:5).

Me eksime sellelt teelt. Sageli. Mõnikord enda uute ambitsioonide, mõnikord lihtsalt valede valikute tõttu. Aga kas siis on meil igal juhul võimalik õigele rajale tagasi pääseda? Vaja on ainult kõigest südamest Isa appi kutsuda: „Anna meile armu, Issand! Anna meile armu!“ (Ps 125:3).

Isegi kui selle palveni jõudmiseks peame minema läbi pimeda oru ja katsumuste raja, siis on hea teada, et Jumal taastab ja tervendab murtud südameid. Ja veel – Jumal ei otsi, ei oota ega armasta väliseid vagadussümboleid, eriti ei taha ta, et nendega väljapaistmises omavahel võisteldakse. Ta kutsub meid käristama lõhki oma südant, aga mitte oma riideid, ja pöörduma Issanda, oma Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2:13).

Ta aitab meid igal juhul – me ei pruugi saada sellist lahendust oma kitsikustes, mida ise ette kujutasime või Jumalalt palusime, kuid kindel on, et vastuseta ei jää ükski palve, mida tões ja siiruses palume. Jumala tingimus meile meid aidates on meiepoolse absoluutse truuduse ja tänulikkuse nõue. Jumal ütleb: „Oma au ma teistele ei anna! Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne“ (Js 48:11–12).

Jumalale ei saa olla natuke truu. Jumala teel ei saa natuke käia, Jumalale ei saa natuke vastata. Igal juhul Tema häält ja kutset kuuldes on meil vaja valida – kas vastame Talle või ei. Ta ise ütleb meile toredasti ette, millist vastust Ta meilt ootab: „Täna, kui kuulete Ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant“ (Ps 95:7–8).

On täiesti okei, kui me Jumala kutset kuuldes pisut või üsna palju kardame. Vaja on teada ja järgida lihtsat põhimõtet: Jumala kutset kuuldes on vaja see vastu võtta! Kui Ta küsib: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“, siis võta julgus kokku ja ütle: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8).

Ära karda – Issand on su hinge tugi (Ps 54:6). Aamen!

(Foto: Urmas Roos)

„Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!“ (Lk 16:31).

Need on viimased sõnad Jeesuse tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Rikas mees oli tõeline rikkur. „Tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.“ Peenelinane lõuend oli impordiartikkel Egiptusest, purpur kehtis kuningliku värvina. Purpurit kasutati üleriieteks, hinnalist lõuendit aluspesuks – mõlemad viitavad luksusele. Rikas mees elas laia elu, pidutsedes aina rõõmsasti.

Kusagil evangeeliumides ei rünnata rikkust kui niisugust. Üks isa korraldas suure pidusöögi, kus rõõmsalt tantsugi löödi, kui tema kadunud poeg koju tuli (Lk 15:23jj). Sageli pööratakse aga ümber rikaste ja vaeste saatused. „Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik /---/ Ent häda teile, rikkaile /---/, sest teie näete veel nälga“ (Lk 6:20jj). Ilmselt on siis põhjus muus kui rikkuses – ka usuisa Aabraham oli jõukas mees.

Tänase loo rikkur ei olnud eriliselt halb. Nautlev eluviis tegi teda aga pimedaks teiste suhtes: ta ei märganudki vaest, kes lamas tema värava ees, täis paiseid. Üksnes koerad, kellega ühele tasemele oli paigutatud vaene, lakkusid tema haavu. Rikkur ise aga – nii nagu preester ja leviit tähendamissõnas halastajast samaarlasest – ei teinud temast väljagi. Tal ei olnud küll kahju leivapudemetest, mis vaese ette langesid, kuid talle ei läinud see eriti korda. Rikas mees elas lihtsalt läbinisti ilmalikku elu iseendale.

Vaesel mehel on ka nimi – see on ainus kord Jeesuse tähendamissõnades, kus esitatakse isiku nimi – Laatsarus (El’asar = 'Jumal aitab'). Nime esitamisega osutab see mõistujutt iseendast kaugemale – pärisellu. Laatsaruse-nimeline mees, kelle Jeesus surnuist üles äratas, on tuntud Betaaniast (Jh 11jj). Mõlemad surid. Vaese kandsid inglid Aabrahami „sülle“, s.t aukohale Aabrahami kõrval taevasel pidusöömaajal. Ka Jeesuse kohta öeldakse, et ta on Isa süles või paremal käel (Jh 1:18). Rikas aga „maeti maha“ – selle väljendiga rõhutatakse Jeesuse poolt varem öeldut, et „lase surnud oma surnuid matta“ (Lk 9:60).

Edasi heidetakse valgust surnuteriigi kohta – ja see kattub sellega, mida kuulsin kord Tallinna sünagoogi rabilt. Surmavallas on erinevaid tasemeid, kust igaühest saab teise näha, kuid mitte vabalt üle minna. Kõige kõrgemal on usuisa Aabraham, temast alla kulgevad astmed vastavalt usu ja patu määrale. Surmavald pole veel lõplik situatsioon: see on vaheolukord enne viimset kohut, kus aga on paika pandud vaimude lahutamine ja antud igaühele kätte eelmaitse sellest, mis saab olema pärast viimset kohut.

Laatsarus läks taevasse, ülimasse õndsusse – rikas aga põrgusse, suurde piina. Torkab silma, et nii maises elus kui ka surnute maailmas ainult kannataja pool näeb teist. Nii nagu Laatsarus vaatas maa peal alt üles sõnatult mööduva rikka poole, vaatab rikas põrgus kannatava pilguga asjatult Laatsaruse poole, ilma et toimuks kontakti. Rikas hüüab Aabrahami, et see läkitaks Laatsaruse niisutama tema januseid huuli suures kuumuses. Osad on vahetunud: Laatsarusel oli enne, rikkal on nüüd puudus söögist ja joogist. See, kes Jumala järele ei janunenud maises elus (Ps 42:2j 143:6), viibib nüüd kustutamatus janus.

Tänapäeval ei taheta enam uskuda hukatuse olemasolu võimalust teispoolsuses. Ent vaadakem rikka mehe hoiakut põrgupiinas – seal pole muutunud midagi. Tema suhtumine Laatsarusse, kellest ta peab end lõputult paremaks, on endiselt üleolev. Ta arvab, et vaene mees on veelgi tema teener, kes peab talle kuuletuma. Ja isegi veel siis, kui ta tahab oma elusolevaid vendi hoiatada, peab tema arvates just Laatsarus minema sõnumit viima. Kas pole see tuttav hoiak, pidada end paremaks? See on kristlikus traditsioonis iseloomulik kuradile, et ta omas piiritus ülbuses seab end Jumalastki kõrgemale.

Muuta ei saa aga isa Aabraham midagi, sest kuristik alandlike ja ülbete vahel, taeva ja põrgu vahel, on ületamatu. Surmas kivistub see, mis me oleme olnud elades. Kõige rohkem, kellele rikas mees peale iseenda mõelda suudab, on tema vennad. Jeesus aga ütleb: „Kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“ (Mt 5:47). Kristlane peab suutma vaenlastki armastada – seda enam siis vaeseid. Aabraham vastab, et ka vendi ei saa aidata, sest needki pole kuulanud Moosest ega prohveteid, kes ometi õpetavad alandlikkust, halastust ja õiglust. Moosese enda kohta öeldakse: „Aga mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal“ (4Ms 12:3).

Rikas arvab nüüd, et kui keegi surnuist teataks vendadele, et nad meelt parandaksid kohtu kartuses, küll nad siis usuksid – mida Aabraham jällegi eitab. Kui nad pole kuulanud Moosest ja prohveteid, kes on selgelt hoiatanud rikkaid, * siis pole nad kuulanud pühakirjast ka seda, et seal kuulutatakse surnute ülestõusmist – seega ei usuks nad kas või surnuilmutust. Laatsarus jääbki selles Jeesuse tähendamissõnas vendade juurde saatmata ...

Kuid pärissündmuses, Laatsaruse ülesäratamise puhul juhtubki see, mida kinnitas Aabraham. Jeesus äratas Laatsaruse üles surnuist, kuid inimesed, kel ei olnud alandlikkust, ei uskunud. Suurkohtu liikmed, kes ei osutanud halastust Jeesuse suhtes, soovisid tappa ka Laatsarust, kuna nad eksitavat rahvast. „Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma“ (Jh 12:10j, vrd 11:47jj). Sama kordus Jeesuse ülestõusmise puhul: need, kes keeldusid Jeesust nägemast pühakirjas tõotatud Messiana, keeldusid ka usust Ülestõusnusse.

Kes ei armasta ligimest, ei armasta ka Jumalat. Kes on ülbe inimeste vastu, on seda ka Jumala vastu. Kellel ei ole alandlikkust maa peal, ei ole kohta alandlike seltsis taevas. See on Jeesuse tähendamissõna lühisõnum. Rikas ei hoolinud Laatsarusest – sama vähe hoolis ta pühakirjast, seega ka Jumalast. Halastamatus, mille ta seadis barjääriks enda ja Laatsaruse vahele, on nüüd barjääriks tema ning Jumala vahel.

Kogu tänane lugu on suunatud nendele, kel on veel aega meelt parandada. Ka meil on Piibel, Mooses ja prohvetid, lisaks veel ülestõusnud Kristus. Kas teispoolsuses on veel võimalik oma saatust muuta? Rikas tundub seda mitte tahtvat: ta palub kõike muud, aga mitte seda, et ta ise põrgust pääseks. Jumal aga ei vii vägisi taevasse kedagi. Siiski on rikkal anuvad sõnad suus: „Isa Aabraham, halasta minu peale!“ Kas see on märk algavast alandlikkusest? Aabraham aga ütleb talle endise jumaliku hellusega: „Laps!“ Siin on tegemist olukorraga enne viimset kohut. Seega võime loota kõigi rikaste ja muude ennasttäis juhmide – kelle hulgast ei tule tingimata välja arvata ka iseennast – meeleparandust.

* 2Ms 22:20–26 5; Ms 15:1–11; Js 10:1–4; Am 2:6–16, 5:11j, 8:4–10; Hab 2:6–16 jne.

Kolmainupüha ajal ja järel on mõistlik alustada nii: Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Rm 11:33–36: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“

Kolmainsusest võib kirjutada, kõnelda lõpmata keeruliselt ja ka ääretult lihtsalt. Paulus valdab mõlemat – nii lihtsalt kui ka keeruliselt seletamise oskust. Oma hümnilaadses Rooma kirja lõigus kõneleb ta Jumala suurusest ja Tema tarkuse ja tunnetuse sügavusest ning jõuab järeldusele, et Jumalast on kõik, kuid Tema olemust ei suuda lõpuni taibata mitte keegi. Oma esimeses kirjas korintlastele ta kirjutab, et praegu, selles elus, me taipame poolikult. Meenutame tema sõnu armastuse ülemlaulust: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“

On asju, mis on üle inimese mõistuse ja ka kõige targemate tarkuse. On tark selles mõtiskluses mitte targutada, mitte ritta seada ülikeerulisi lauseid sellest, kuidas üks on kolm ja kolm on ühes. Kui Paulus on kirjas korintlastele rääkinud sellest, et me näeme aimamisi ja tunnetame poolikult, siis kohe pärast neid sõnu kirjutab ta: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“

Küllap ongi nii, et ka Jumala olemust suudab inimene paremini tunnetada siis, kui ta Teda armastab. Armastatu kirjeldamiseks ei vaja inimene keerulisi sõnu.

Lev Tolstoil on jutustus piiskopist ja kolmest usklikust vennast. Piiskop, tulles külastama üht rannikuäärset kogudust, kuuleb kolmest väga usklikust vennast, kes elavad ühel väikesel saarel. Rahvas kõneleb, et need mehed on väga vagad ja üliusklikud. Piiskopis tärkab soov neid näha ja ta laseb end saarele viia. Seal kohtab ta kolme üpris metsiku välimusega habetunud meest. Piiskop küsib, millal mehed viimati kirikus käisid, ja saab vastuseks, et see olla olnud mitu aastat tagasi – saarel kirikut pole ja preestritki pole seal ammu nähtud. Nüüd küsib piiskop, kas mehed ikka vähemalt palvetavad, ja saab vastuseks, et seda teevad nad pidevalt. Mis palveid siis vennad ka teavad, küsib nüüd piiskop. Mehed vastavad, et nad paluvad kogu aeg ühte ja sedasama palvet ja mingeid muid palveid pole nad kunagi palunud. Mis palve see siis on, mida vennad paluvad? Vanem vastab, et nad paluvad nii: „Meid on kolm ja teid on kolm, Teie kolm, halastage meie kolme peale!“

Piiskop arvab, et seda on küll armetult vähe, kui mehed vaid niisugust lühikest palvet paluda mõistavad. Nii ta siis kulutabki terve pika päeva, et kirjaoskamatutele vendadele Meie Isa palve selgeks õpetada. Lõpuks õhtul paistab meestel palve selge olevat. Piiskop lahkub saarelt üpris rahulolevana. Ta on paadiga poolel teel, kui äkki näeb kolme venda talle järele jooksmas. Kui vennad jõuavad veeni, jooksevad nad edasi – vee peal. Jõuavad paadi juurde ja ütlevad piiskopile: „Meil on nii viletsad pead, pool õpitud palvest on meeles ja pool juba ununenud. Kuidas see oligi: „ ... ja anna meile andeks meie võlad.““

Piiskop vaatab vee peal seisvaid vendi ja ütleb: „Minge nüüd tagasi ja unustage tagasiteel ka see esimene pool ära ja paluge oma lihtsat palvet edasi – paistab, et sellest piisab.“ TEIE KOLM HALASTAGE MEIE KOLME PEALE!

Kui me püüaksime täielikult mõista Kolmainu saladust, oleks see sama lootusetu, kui mõista päikesesse vaadates Päikest – silmad jäävad liiga suurest valgusest pimedaks, vaid ettevaatlikult ehk võiksime püüda ligineda mõistmisele. Äkki aga siiski vaataks hetkeks päikese poole? Ja seejärel joonistaks seda. Kirjeldada Jumalat on sama raske, kui joonistada päikest – sellist, mis ka valgustaks ja annaks sooja. Aga aimata me ju võime. Teaduslikus keeles on Päike Maale lähim Galaktika täht, kuum kiirgav hiigelsuur gaaskera, mille ümber tiirlevad Maa ja teised päikesesüsteemi planeedid. Maa on sellest ligi 150 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese läbimõõt on ligi 1,4 miljonit kilomeetrit. Maa läbimõõt on ligi 13 000 km. Seega Päike on Maast enam kui sada korda suurem ja tema mass on 330 000 korda suurem Maa massist. Siit Maa pealt nähtavad Päikese väikesed tumedad laigud on tegelikkuses mitmekümne tuhande kilomeetrise läbimõõduga. Seega ühe päikeselaigu läbimõõt võib olla suurem kui kogu Maa läbimõõt. Tark teatmeteos tunnistab, et Päikese optiline kiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste, bioloogiliste ja paljude teiste protsesside peamine ja esmane energiaallikas.

Lihtsamalt kõneldes on Päike, see kollakaspunane kera, meist tohutu kaugel – nii kaugel, et inimesel pole võimalik selleni jõuda, ja kui ta ka jõuaks, siis ta põleks seal lähedal. Nii on ka Jumal – taevane kõigeväeline Isa. Liiga kõrge ja kauge meile, inimlastele. Aga päikesevalgus on meile midagi hoopis lähedasemat. Kuid seesama lõpmata kaugelasuv Päike saadab meie maailma valguse, nii nagu kõigeväeline Jumal – Valguse Isa – saadab meie maailma oma poja Jeesuse Kristuse. Ta sünnib inimesena ja ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“

Niisiis nii nagu on Päike – meist lõpmata kaugel – kättesaamatu surelikule inimesele, niisamuti on selle Päikese valgus, nii nagu on kõigeväeline Jumal – Taevane Isa – ja on Jumala Poeg – Jeesus Kristus. Kaks ja ometi üks. Aga soojus – seegi ju on sellesama Päikese juurest – on seesama Päike. On Päike ja selle soojus ja valgus, ja ometi üks ja seesama Päike. On Jumal Isa ja Poeg ja Püha Vaim – on Jumala Kolmainsus. Kolm ühes ja üks kolmes – on püha Kolmainu Jumal. Me näeme päikest tõusmas ja loojumas – näeme üht värvimuutvat pisikest kera – ja me võime vaid aimata, milline hiigelsuur lõõmav taevakeha see on tegelikult. Aga see, kellel on silmad, näeb selle valgust, näeb, mida päikesevalgus ja soojus selles maailmas teevad. Näeb, kuidas elutu ärkab selle puudutusel ellu, puhkeb õide, kannab vilja. Me näeme vaid aimamisi ja poolikult – nii Päikest kui ka Jumalat, aga kui me ei sulge oma silmi ega südant, võime me kogeda mõlema imelist väge. Ja nii me jõuame taas Pauluse tõdemuseni: „Jah, Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Temale olgu au igavesti!“ Aamen.

PALVE: Sina, kes Sa oled üks ja ometi kolm, oled ainus Jumal ja Kolmainus. Meie ei mõista kõike. On asju, mis on üle meie mõistmise. Aita meil mõista, et Sinust on kõik ja Sinuta pole midagi. Sina üks ja kolm – halasta meie peale ja juhi meie elu! Aamen.

Kristlike nelipühade keskpunktis on Püha Vaimu läkitamine ning Vaimu tegevus, samuti algkoguduse ja kogu ristiusu Kiriku sündimine. Apostlid ristisid nelipühadel esimesed kristlased. Algristikoguduses olid nelipühad ülestõusmispühade kõrval aasta teiseks tähtsaks ristimispühaks. Sel aastal ristisime meiegi nelipüha eelõhtul oma leerilapsed, kes olid varem ristimata.

Nelipühade piiblitekstid kõnelevad Püha Vaimu tõotusest ja annist. Ta on läkitatud meile lohutajaks, aitajaks ja kaitsjaks. Pühas Vaimus on Kristus alati oma Kiriku keskel. Püha Vaim ühendab kõik maailma kristlased üheks Kristuse Kirikuks.

„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.“³Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.“ Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?“⁵Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: „Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:1–8).

Mõnikord arvatakse, et imede aeg on möödas. On jäänud vaid teadus, on jäänud vaid valemid ja programmid: kõik on täpselt välja arvutatav ja äraseletatav. Isegi mustkunstitrikid. Nelipühade eelõhtul aga sündis ime meie Jaani kirikus ja ilmselt veel mitmes kristlikus koguduses: paljud inimesed, kes olid läbinud leerikursuse, võeti ristimise teel vastu Jumala rahva hulka. Sündis see, millest kõneles meie äsjakuuldud kirjakohas Jeesus variser Nikodeemosele. Inimesed, keda ristiti, sündisid uuesti veest ja vaimust.

Sellised imed on meie maailmas sündinud erinevates paikades igal päeval juba kaks tuhat aastat. See ime on kunagi toimunud ka meiega ja meis – kui meid on ristitud. Ristimine ON ime: see ei ole inimese poolt iseseisvalt teostatav, see on Jumala tegu, mida me ei suuda kunagi lõpuni lahti seletada, Tema arm, mis ei sõltu inimestest ega nende teenetest. Arm, mida ei saa panna valemitesse, programmeerida, planeerida. See, mida me ristimisel näeme ja kuuleme, on vaid väline vorm: mõned tekstid pühakirjast, palved, ristimärgi tegemine, käte pealepanemine, vee pähevalamine. Ka see väline on väga oluline, see vorm, milles me Jumala tegutsemist näeme inimtegevuse kaudu. Kuid kui Jumal omalt poolt oma osa ei lisa, kui jääb toimumata osa, mis jääb inimsilmale nähtamatuks, jääb ristimine poolikuks, sest tähtsaim osa selle sisust jääb puudu. Ristimise tähtsaimaks sisuks on Jumala Vaim, mis ristimises Jumala poolt ristitavale antakse, Vaim, mis asub ristimistalituses pattudest puhtaks pestud inimhinge elama, seda uuesti üles ehitama. Apostel Paulus on kirjutanud Korintose koguduse liikmetele: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?(1Kr 3:16). See Jumala Vaim mitte ainult ei ela inimhinges, vaid ta ka tegutseb seal. Jumala Püha Vaimu tegevuse kaudu inimhinges inimene muutub, muutub nii täielikult, et seda saab nimetada uuesti sündimiseks – sündimiseks Jumala lapseks.

Nelipüha on Püha Vaimu väljavalamise püha. Püha, mil Kolmainu Jumala kolmest isikust on kesksel kohal see, kes jääb enamasti varjatuks, sest Ta tegutseb nõnda, et igaüks Tema tegevust märgata ei suuda – Püha Vaim. Jeruusalemmas täitus kaks tuhat aastat tagasi nelipühapäeval Jeesuse lubadus, mille Ta oli andnud oma jüngritele, kui oli kõnelenud nendega enne oma kinnivõtmist ja ristisurma. Ta ütles: „Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete ta ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud“ (Jh 14:16–17, 26).

Nikaia usutunnistuses on sõnad: „Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse.“ Elavaks tegijasse. Jah tõesti – Jumalast ja Jeesusest lähtuv Püha Vaim annab ristimisvee läbi puhtaks pestule uue elu vaimu. Sellise elu vaimu, mis hoiab teda Jumala läheduses, Temaga osaduses, aitab elada tõelist, ilusat elu ja annab talle kord võimaluse pärida elu, mis iial otsa ei lõpe. Püha Vaim on osa igavesest Jumalast, on juba osake taevariigist, osa igavesest elust. Ja seega – see, kelles elab Püha Vaim, elab juba maises elus igavest elu, on juba astunud taevariigi piiridesse, juba rändab selles oma elurännakut. On ju taevariik seal, kus asub Jumal.

Just Püha Vaim on see, kelle tegutsemise, kelle töö läbi, saab alguse patuse inimese tagasitee oma Looja Jumala poole.

Uuestisündimises, ülalt sündimises, on palju salapärast, inimsõnadega äraseletamatut, kohati inimmeeltele tunnetamatut. Peabki olema, on see ju Jumala töö, st ime. Me teame vaid seda, et Vaimu töö läbi inimestes nad muutuvad, muutub nende käitumine, nende elu. Apostel Paulus on toonud ära loetelu Vaimu töö viljadest inimestes: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22–23). Aga mitte ainult. Vaim teeb vahel ka erilisi kingitusi. Loomeinimesed ütlevad, et „Vaim tuleb peale“ – ja kusagilt tulevad mõtted, sõnad, pildid, meloodiad, mida ollakse kaua otsinud, mille olemasolu aimatud.

Mulle tundub, et üheks olulisemaks tõestuseks inimeses Püha Vaimu olemasolu ja tegevuse kohta on ka selline nähtus nagu vaimustus – ülim rõõm, tänulikkus, imetlus. See pole sugugi tavaline. See on seotud tõelise alandlikkusega – alandlikkusega, mis avab silmad ja südame, nägemaks Looja ligiolekut ja armu oma elus. See on seotud sooviga saada ka ise loojaks ja omalt poolt midagi lisada Looja loomingule.

On nelipüha. See langeb alati kevadele, langeb ajale, mil looduses kõik tärkab. Algab uus eluring. On kõige kaunim aeg aastas – uute alguste aeg. Jumala Püha Vaim on uute alguste Vaim, uute võimaluste Vaim. Vaim, kes varjatult elab ka meis ja teeb seal ustavalt oma tööd. Me muutume ja sageli ega taipa seda, kes on nende muudatuste taga. Ei märkagi vaikset häält, mis meie elu juhib.

Jeesus ütles kord Nikodeemosele: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb“ (Jh 3:8).

Eesti teoloog Uku Masing on kord mõtisklenud Vaimust:

„Kui vanasti kõneldi tuulest, siis kõneldi vaimust. Sest ei olnud vahet hinge vahel ega tuule vahel, ei vaimu ega maru vahel, kes jookseb oma otsatut rada. Aga keegi ei teadnud selgesti, kelle hing oli tuul ja kelle hingetõmbed viskasid lendama maru. Mõni mõtles, et tuul pole muud kui igavesele maale minevate surnute eluõhk, ja teised arvasid, et maa elab just niisama nagu ta lapsed ja hingab sedaviisi nagu nemad. Ja oli neidki kuu all, kes arvasid, et Jumal hingab tuult. Ja seda, et tema hingeõhk jookseb maruna üle lageda maa. Ja nemad arvasid, et kui tuul läheb inimese sisse, siis tema hakkab tegema vägevaid, Jumala meelepäraseid tegusid. Sest Jumala vägi oli tuules ja jääb marru igavesest ajast igavesti. Aga keegi ei tea, kus on ta kodu, ja tema sünnipaigal ei ole nime. Ja kuhu ta läheb, seda võib ainult küsida, kuid vastata ei mõista sellele keegi nüüd ega kunagi mitte.

Seesinane, kes kuulab tuult ja mõistab ta häält, see mõistab Jumalat. Aga see, kes läheb tuulest mööda ja ei pane teda tähele – kuidas see võib teada, mis on Jumal? Võib-olla, et ta armastab tähele panna kõrke ja tarku sõnu ja meeles pidada lauseid, mis endile uhked nagu iidsete koletiste varjud, kui nad tulevad inimeste unedesse. Aga kui tema ei kuule seda, mis tuul räägib rohule, ega hooli jutust, mis ta kõneleb pilvedele, siis ta on otsekui tühi kest ja just nagu ussitanud õun. Sest tarkade sõnad on surelikkude sõnad, aga tuul on igavene.

Seesinane, kes kuulab tuult, kuulab ka Jumala hingetõmbeid. Ja Jumal räägib temaga, vahel tasakesi, siis valjusti, et inimene mõistaks. Et ta saaks aru sellest, mida tuuleläkitaja tahab, ja ei arvaks mitte, et tema on üksi maailmas ja ainutähtis. Ja siis tuleb tuul tema sisse ja võtab elada temas ja ta saab Jumala hingeõhu templiks, sest tuul on pühitsenud ta keha endale majaks. Ja tuul räägib tema seest teistele, tervele maale ja taevatähtedele. Ja ei ole paika ega kohta ei all ega ülal, ei paremal ega vasakul, kuhu ei ulatuks tuule laul. Sest Jumala hingeõhk on kõikjal, ja neile, kes hingavad teda endasse, tema on tõotanud igavese elu ja rahu, millel ei pea olema lõppu.“

PALVE: Suur Jumal, igavene Isa, me täname Sind Püha Vaimu anni eest, mida Sa oled kinkinud meile ja miljonitele, kes käivad oma eluteed meie kõrval. Me täname Sind nende eest, kes sinu Vaimu poolt antud ande on kasutanud nii, et on olnud nendega abiks ja toonud rõõmu väga paljudele, ka meile. Õpeta meidki neid ande, mida Sina oma Vaimu kaudu oled meile kinkinud, õigesti kasutama. Juhtigu Sinu Püha Vaim alati meie vaimu. Kingi meile Vaimu kaudu oma tarkust. Puhu meis lõkkele armastuse tuli, mis valgustab ja toob sooja neile, kellega meie elu meid kokku viib. Kaota meis loidus, ükskõiksus, uskmatus, kahtlused ja hirm. Luba meil, kes me ristimise kaudu oleme saanud Sinu lasteks, Sinu riigi kodanikeks, saada maale soolaks ja maailmale valguseks. Aita meil oma eluga, oma armastuse, elujulguse, elurõõmu ja tänulikkusega kuulutada Sinu rõõmusõnumit nii, et Sinu järgi hakkaksid igatsema ja Sind otsima ka need, kes Sind veel ei tunne. Saada oma Vaim nende juurde, kelle südames laiutavad vihkamine, kurjus, julmus, rumalus ja argus. Aita Vaimul need südamed puhastada ja külvata sinna asemele armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse, enesevalitsuse, tarkuse ja suuremeelsuse seemned. Aita, et need võiksid head vilja kanda, lõpetada sõjad ja tuua maailma rahu ning üksmeelt inimeste vahele. Taevane Isa, julgustagu Sinu Vaim meie vaimu rõõmsas teadmises, et me oleme Jumala lapsed. Aita meil ustavaks jääda surmani. Me loodame maises elus Sinu armu peale, usaldame oma Vaimu Sinu hoolde surma hetkel ja igatseme ülestõusmises osa saada Sinu kirkusest igavesti. Aamen.

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand (Sk 4:6).

Lähenemas on nelipühad. Piiblitekstid kirikukalendris kõnelevad Püha Vaimu ootusest. Jeesus kasutab Tema kohta väljendeid „Tõe Vaim“ ja „Lohutaja“. Paulus räägib Vaimu viljadest, mis on oma loomult leebet ja tasast laadi. Prohvet Sakarja kinnitab, et palja väe ja võimu kaudu, ilma Jumala Vaimu abita, ei saavutata midagi.

Teisalt on märgatud läbi aegade, et vägi ja võim paistavad paljudele inimestele meeldivat. Juba väikesed lapsed näitavad kaaslaste suhtes oma jõudu ja ka hiljem taotletakse teiste üle võimu. Kui vaadata poliitilisi sündmusi, majanduslikke suhteid või ükskõik milliseid ühiskondlikke olukordi, siis võib avalikku või varjatud võitlust võimu pärast märgata kõikjal. Sugugi mitte alati ei taotleta võimu vajaduse pärast tarvilikku korda saavutada, vaid võimu ka nauditakse. Väga ilmekalt on seda iseloomustanud Richard Holloway: „Lõppude lõpuks on ju võim kõige suuremat sõltuvust tekitav narkootikum, mida inimkond tunneb, ning selle saavutamiseks ja hoidmiseks minnakse sageli väga kaugele.“

Ajalugu on näidanud, et isikud, kes on juhtivatel kohtadel, ei loobu peaaegu iial vabatahtlikult oma privileegidest. Seetõttu on tulnud võim nendelt vägisi võtta. „Võimulolijad armastavad võimu ennast, kuid nad varjavad oma iha selle järele teooriatega, mis seda õigustavad.“ Sageli on kasutatud religioosseid argumente, et luua kiriklikku või poliitilist süsteemi, „mis inimesi neile määratud kohal paigal hoiaks.“ *

Elukorraldust on tõepoolest vaja, kuid võimuiha tahaks allutada ning kontrollida kõike. Seda tehakse väidetavalt heal eesmärgil – õnneliku tuleviku nimel. Sama taotletakse ju ka sõdadega tänapäevani.

Kurat teadis, mida ta kõrbekiusatuses Jeesusele pakkus. Saatan pakkus Talle võimalust saada vägevaks Messiaks, niisuguseks, keda sooviksime ka meie. Inimesel on kalduvus uskuda kõva käe poliitikasse korra tagamise, elu edendamise ja õigesti uskumise suhtes. Pakkumine aga lükati kindlalt tagasi. „Jeesus andis sellega käest suurima võimaluse: võimu uskumusi peale sundida,“ kirjutab Philip Yancey. „Inimesi ei saa muuta heaks püssitoru ees. Paradoksaalselt tekitavad püüded moraali peale suruda hoopis trotslikke alamaid ja türannidest valitsejaid, kes on minetanud moraalse sisu.“ Headust ei saa inimesele peale sundida väliselt, ülalt alla. See peab kasvama seesmiselt, alt üles.

Yancey jätkab: „Kõrbekiusatused osutavad tohutule erinevusele Jumala väe ja saatana väe vahel. Saatanal on võim sundida, pimestada, kuulekust nõuda, hävitada. Inimesed on sellest väest palju õppinud ja valitsused ammutavad alaliselt selle varamust. Piitsa, kumminuia või automaadiga võivad ühed inimesed sundida teisi tõepoolest tegema mida tahes. Saatana vägi on väline ja sunniviisiline.“

Jumala vägi on seevastu seesmine, sunnita. „Mõnikord võib niisugune vägi näida nõrkusena. Muutes inimest õrnalt seestpoolt, sõltudes järjekindlalt inimese vabast valikust, võib Jumala vägi ehk mõnikord meenutada loobumist. Nagu teavad kõik vanemad ja kõik armastajad, võib armastus osutuda jõuetuks, kui armastatu otsustab selle ära põlata.“ Pole siis ime, et sageli soovitakse Jumala raskema käega valitsust – et Ta sekkuks, vastaks kiiremini ja selgemini palvetele, vabastaks vaevadest jne. Kurat soovitas Jeesusele kivide leivaks muutmist, hiljem nõuti Temalt tunnustähte taevast. Yancey ütleb: „Saatana poolt ette pandud imed, variseride nõutud imed, lõplikud tõestused, mida sooviksin mina – kõik see ei ole kõikväelisele Jumalale probleem. Tõeliselt imeväärne on hoopis Tema keeldumine midagi teostada, kellegi üle võimu rakendada. Jumala kohutav järjekindlus inimesele vabaduse võimaldamisel on nii absoluutne, et Ta andis meile võime elada, otsekui Teda polegi olemas, võime sülitada Talle näkku, võime Ta risti lüüa.“ Jeesus võitis kõrbes kiusaja tagasihoidlikkusega.

Miks maailma Looja nii talitab? „Usun, et Jumal on tagasihoidmises järjekindel seepärast, et ükski kõikväelisuse tulevärk ei suudaks tagada Tema soovitud reaktsiooni. Kuigi jõuga saab sundida kuulekusele, saab ainult armastus kutsuda esile vastuarmastust – ja see on ainus, mida Jumal meilt soovib.“ Miks rahuldub Jumal meid aeglase meetodiga taevariiki kasvatades? „Armastusel on omaenda vägi, ainus vägi, mis suudab lõppude lõpuks inimsüdant võita.“

Alalõpmata agarate Ameerika kristlaste hulgas on tuntud väljend „Messia sündroom“, millega kirjeldatakse inimeste „ebatervet huvi teiste probleemide lahendamise vastu. Tõeline Messias aga näis olevat sellest kompleksist märkimisväärselt vaba. Ta ei tundnud oma eluajal sundi kogu maailma pöördumisele tuua või teha terveks inimesed, kes ei olnud valmis terveks saama.“ Ta tegi paljud terveks, sundimata aga seda peale. „Lühidalt, Jeesus pidas uskumatult palju lugu inimlikust vabadusest.“ **

Mõtted jumalikust armastusest, vaimsest vabadusest ja tasaselt toimuvast kasvamisest saatku ka meid, vaadates varsti saabuva nelipüha, Püha Vaimu püha poole. See püha on ka kristliku kiriku sünnipäev, mille kohta ütles Jeesus: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks“. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib“ (Lk 22:25–26).

Endiselt kehtib meiegi jaoks jumalik ülesanne pöörduda võimu poolt Vaimu poole, nagu seda väljendas ka prohvet Sakarja.

Head nelipühaeelset nädalat!

*

* Richard Holloway „Väike religiooni ajalugu“. 2021: lk 164, 242.

** Philip Yancey „Jeesus, keda ma ei tundnud“. 2004: lk 90–98.

See nädal algab palvepühapäevaga ja selle nädala teemaks on „Südame kõne Jumalaga“.

Jeesus ütleb: „Paluge, siis teile antakse!“ Iga paluja saab ... Laulik ütleb: „Tänage Issandat, sest Tema on hea!“ Aamen.

Millal ma viimati palusin? Mitte vaid sõnadega ... Millal ma palusin sõnade ja südamega? Millal ma tänasin? Tänasin kogu südamest, ülevoolavalt?

Juhan Viiding on kord kirjutanud luulekogu, millele pani pealkirjaks „Tänan ja palun“. Seal on luuletus „Palve“:

Oo, ma tahtsin pikalt panna kirja oma lause ...

Armas taevas, palun anna hingamisepause,

pausikuristiku põhja, vaikusele pikkust,

vaikimiseruumi tühja, – hinge tänulikkust.

Ja teises luuletuses ta palub:

Sul on meeled, ava nad ja käsi kätt sa paita ...

Kas oleme osanud avada oma meeli, paitada kellegi kätt? Kas oleme võtnud hingamisepause? Kas oleme lasknud oma hinge tänulikkust ja olnud suheldes inimeste ja Jumalaga, ka oma palvetes, juuresolevad?

Peapiiskop Johann Kõpp kirjutab oma „Väikse palveraamatu“ saatesõnas: „Palves ei ole tähtis mitte sõnade hulk, vaid see, kas ja kui palju palvetaja kogu oma südamega on selle juures, mida ta oma sõnadega avaldab. Miks peaks Jumal meie palve juures olema, kui meie ise selle juures ei ole? Tähtis on see, et sa usud, et Jumal tahab ja saab sind aidata.“

Arvatakse, et kirikus käivad inimesed midagi palumas: paremaid asju, paremat tervist, rohkem võimalusi. Arvan, et on ka neid, kes käivad kirikus hoopis tänamas – koos teiste tänulikega tänamas. Ja tänuks on põhjusi palju – ääretult palju. Vaid vaimselt pime ei näe, ei taipa.

Kristlane, kes ei leia igas päevas põhjust tänupalveteks, peaks endalt küsima, mis temaga on juhtunud. Kui kaugele Jumalast peab inimene jõudma, et kaoks tänumeel, lõppeksid palved ja tänupalved?

Jeesus soovitab meil saada laste sarnaseks. Siirad lapsed on tänulikud ega häbene seda sõnade ja tegudega väljendada.

Jeesus ütleb: „Paluge ja teile antakse.“ Kes paludes ei täna, kaotab sellegi, mis tal on, ega saa seda, mida ta on palunud. Seda, mille eest me pole tänulikud, meil ei olegi.

Sinna, kus on, antakse. Nii on see eriti tänuga. Tänulikele lisatakse. Tänades muutub ka väike suureks.

Meie palved peaksid olema nagu hingamine. Ega kaua hingata nii ei saa, et hingad ainult sisse. Ikka sisse ja välja, vaheldumisi. Palud ja tänad. Palud, et oleks anda. Anda Jumalale tänu ja ligimestele head.

Heljo Mänd kirjutas kord:

Tahan olla roheline tüse tünn

veerenni all.

Koguda endasse sulavett,

iga tilk enne kukkumist

otsekui päikesepärl mu laulu.

Koguda sulavett, südamevett, tänuvett.

Olla ääreni kastmiseks valmis.

Kas oleme kogunud sulavett, südamevett, tänuvett? Kas oleme ääreni – kastmiseks valmis?

Kui tunneme, et oleme täis murevett, kibeduse, tüdimuse, negatiivsuse vett, siis saame paluda, et Jumal meid tühjendaks ja täidaks meie tühjuse. Temal on, mida anda palujatele, koputajatele, otsijatele, Temaga palvetes kõnelejatele.

Meil on vist mõistlik mõelda oma palveta päevadele ja hädistele palvetele ja tänule; oma väljendamata tänule ja palumata palvetele, tuimusele, leigusele, ja paluda seejärel oma Jumalalt armu ja halastust.

PALVE: Jumal, halasta ja ole armuline! Aita mul muutuda tänulikuks palveränduriks! Issand, kingi rahu mu hinge ja kingi rahu Ukrainale. Jeesuse nimel, aamen.

„Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku. Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud. Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!“ Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?“ Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!“ Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed. Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse“ (Ap 16:23–24).

Lugesin lapsena raamatut pisipoisist, kes kuidagi ei suutnud aru saada, et sõnadel ja ütlemistel võib olla üsna mitu tähendust. Ja nii näiteks, olles kuulnud vanaema hoiatust, et ta mingil juhul tooreid tikreid ei sööks, muidu saab ta triibulised püksid, tahtis poiss väga endale ilusaid pükse saada. Ta läks kohe aeda tooreid tikreid sööma ja ilmus siis vanaema juurde uusi pükse nõudma. Kas ta oma triibulised ka kätte sai, seda ma enam ei mäleta. Aga see polegi oluline. Tähtis on see, et meiegi, kuuldes teatud sõnu, teatud mõisteid, maname endale silme ette mingi stereotüübi, ütleme, et asi on kas must või valge, hea või halb. Kui me aga hakkame asja põhjalikumalt uurima ja selle üle järele mõtlema, võib selguda, et lugu on meie ettekujutustest vägagi erinev.

Kui me kuuleme sõnu „vang“ ja „valvur“, paneme esmalt kohe enda jaoks paika: vang on kindlasti õnnetu, vaevatud ja piinatud inimene, ahelais, ei saa kuhugile minna. Valvur vastupidi on õnnelik, ta on vaba, saab minna, kuhu tahab. Lugedes meie tänast pühakirjateksti, jääb esialgu samasugune mulje: Peetrus ja Siilas peavad virelema vangikongis, nad on õnnetud kannatajad, neid on pekstud, nad peavad kannatama valusid. Valvur samal ajal võib rahulikult põõnata. Kuid kas Paulus ja Siilas on õnnetud? Meie loost tuleb välja, et sugugi mitte. Nad ei nuta ega halise, ei nea oma kurba saatust. Nad hoopis palvetavad.

Vähe sellest: nad on sattunud vangistusse jumalariigi töö tegemise eest. Neil on täielik alus arvata, et nende tööandja, Jumal, on nad hüljanud, reetnud, ei ole neid kaitsnud kurja eest. Aga tekstist loeme: „Paulus ja Siilas laulsid Jumalat kiites.“ Mille eest kiites? Peksu ja mõnitamise, vangikongi ja jalapakkude eest? Mis on see, mis paneb Pauluse ja Siilase tavalistest vangidest nii erinevalt käituma?

Arvan, et Paulus ja Siilas tegelikult ei tundnud ennast vangina. Tõsi – neil olid olemas kõik vangi välised atribuudid: olid jalapakud, olid peksuvermed seljal, oli ka lukustatud kong ja niiske pimedus ümberringi. Kuid kui väljenduda teatrikeeles – nende jaoks oli see kõik butafooria. Mitte ahelad ega lukud, mille avamine on ju vaid käteosavuse küsimus, ei tee inimesest vangi. Vangiks saab inimese muuta vaid tema ise – tema vaim, tema suhtumine olukorda.

Just inimese vaim on see, mis paneb ta liikuma, juhib tema mõtteid, tundeid ja unistusi. Kui inimese vaim on vaba, on vaba ka inimene, isegi siis, kui ta kannab ahelaid ja istub kümne luku taga. Ta elab aktiivset elu oma kujutlustes, oma mõtetes, oma tunnetes, oma mälestustes. Ta elab! Kui aga murdub vaim, murdub inimenegi, nii et isegi vabana ringi jalutades meenutab ta zombit. Tal puudub eesmärk, ootus, puudub tahe, puudub tulevik. Ta lihtsalt eksisteerib, kuid ei ela.

Pauluse ja Siilase vaim oli hoolimata peksust ja vangiheitmisega paratamatult kaasnevast ärevusest jäänud murdmata. Miks? Sest neile oli jäänud nende jaoks kõige tähtsam: võimalus palvetada, võimalus kõneleda oma Jumalaga. Seega tundsid nad end vabana.

Palve, s.t kõnelus Jumalaga, oma murede ja probleemide Tema peale panemine, Temalt tarkuse ja jõu palumine, on kalleim aare, mis ühel kristlasel on olemas. Kahjuks oleme nii mõnigi kord selle ande unustanud, see on mattunud meie ajusoppides tolmukorra alla. Oleme hakanud ülehindama raha, inimsuhteid, asju – mis iseenesest on küll olulised ja väärtuslikud, kuid mis ei saa kunagi asendada inimese suhet oma Looja, Jumalaga. Just Jumal on see, kes annab toitu meie vaimule: Tema sõna, Tema sakramendid aitavad hoida meie vaimu murdumatuna, see tähendab aga, et ka meid endid maailma ajalikest hirmudest vabadena.

Lauldes Jumalale kiituselaulu, tänavad Paulus ja Siilas Jumalat vabaduse eest, Tema ligioleku eest. Kõike seda – piitsutamine, kisa ja sõim, ebaõiglane kohtumõistmine – oli pidanud kannatama ju ka Kristus, kes oli ennustanud, et Tema jüngridki peavad sedasama taluma. Ilmselt on nii, et Jumala sõna, Tema teod, põrkavad maa peal kokku inimeste rumaluse, kadeduse, õeluse ja muu halvaga. Jumalariigi töötegijatel tuleb sageli kannatusi taluda. Taluda aga samu kannatusi kui kunagi Kristus, käia tema rajal – see on see, mis kibeduse asemel tekitab pigem tänutunnet. Nii tänavadki Paulus ja Siilas Jumalat ka võimaluse eest taluda Kristuse kannatusi. See näitab, et nad käivad õiget teed, ajavad õiget asja.

Kuid siis toimub maavärin. Kongide uksed avanevad ja ahelad purunevad. Vaimselt vabad on saanud vabaks ka ihulikult. Aga valvur, too niinimetatud vaba inimene? Ta on senini rahulikult maganud, olles veendunud, et kõik on nii, nagu olema peab. Vangid on ahelates ja lukkude taga, et korralikud inimesed, s.t vabad inimesed, saaksid rahulikult elada. Vabade hulka liigitas valvur loomulikult ennastki, ehkki, kui järele mõelda, näeme, et valvur on vanglaga hoopis tihedamini seotud, kui ükski kinnipeetu, ükski vang, kunagi saab olla. Vangi seovad vanglaga vaid ahelad ja lukud, valvurit aga kohustus, tööülesanded ja ametiau.

Kui nüüd maavärisemine toimub ja valvur näeb lahtisi uksi, tuleb talle loomulikult pähe kõige mustem stsenaarium: vangid on põgenenud, tema on oma ametiau kaotanud, ees ootavad karistused, võib-olla surmanuhtluski. Valvurit haarab paanika – nüüd on temast endast saanud vang, oma hirmu, oma vaimu vang. Väärtused, millesse ta uskus, mis teda püsti hoidsid ja edasi viisid, on hävinud. Ta pole suutnud täita oma kohust, on määrinud oma ametiau, oma ausat nime, head mainet – seega on ta langenud samale tasemele kui need, keda ta on valvanud – kurjategijate tasemele. Ainsa väljapääsuna näeb valvur enesetappu.

Kui nüüd Paulus teda peatab, öeldes, et keegi pole põgenenud, avanevad valvurilgi vaimusilmad. Teda tabab Jumala arm – Tema jaoks seni tundmatu Jumala arm, kes on nii vägev, et Tema omad kannatusteski Tema nime kiidavad ja Teda ülistavad. Jumala arm, kellel on nii rohkelt halastust, et seda jätkub vaenlastelegi jagada. Kuigi valvur oli kaasa aidanud Jumala omade tagakiusamisele – mitte küll ideelise tagakiusajana, vaid kohusetundliku ametnikuna kohusetundlikult oma tööülesandeid täites –, säästis Jumal teda. Ei jooksnud ju ei apostlid ega nende mõjul teisedki vangid minema, päästes nõnda valvuri elu.

Kogedes Jumala vägevust, oma senise mõtteviisi tühisust, küsib valvur apostlitelt: „Mida ma pean tegema?“ Nemad vastavad: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere.“ Ja samal ööl valvur ja tema pere ristitakse. Sellestki vangist, maailma ja tavade vangist, saab vaba inimene, Jumala inimene.

Eilse, seda nädalat alustava pühapäeva nimetus oli Cantate – „Laulge!“. Ja pühapäeva juhtsalmiks oli salm 98. psalmist: „Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid. Meie tekst aga rääkis vangistusest ja vabadusest.

Kui me ei kõnele oma Issandaga, ei kõnele Temaga palvetes, lauludes, siis muutume peagi vangideks, maailma vangideks, lastes endale ümber mässida traditsioonide, kommete, sotsiaalse seisundi, varanduse ja veel paljude teiste väärtuste ahelad, mis meid nii sisse mässivad, et meie vaimusilmad täiesti kaetud saavad ja Jumalat enam märgata ei suuda. Kui me aga kaotame silmist või – mis veel hullem –südamest oma Issanda, pole meil õiget olevikku ega ka tulevikku. Oleme vangid ka vabaduses. Laulgem siis Issandale, kõnelgem Temaga – ja jäägem vabadeks, vabadeks vaimus, vabadeks kõikjal, isegi müüride vahel ja ahelates.

„Seejärel ütles Jeesus oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde“ (Jh 19:27).

„Vaata!“ Selline tähelepanuosutus kõlab pühakirjas üsna sageli. „Vaata, ma panen täna sinu ette õnnistuse ja needuse“ (5Ms 11:26). „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu“ (Lk 2:10). Meile on kasulik Jumala märguandeid kuulda võtta.

Täna suunab Jeesus tähelepanu oma emale Maarjale: „Vaata, see on su ema!“ Maarja seisis koos jünger Johannesega risti all. Kunagi oli väikese Jeesuse esitlemisel templis vaga Siimeon Maarjale ette kuulutanud, et tema pojaga seoses tõusevad tülid ja väitlused, ning lisas: „Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk“ (Lk 2:35). Nii nüüd toimuski. Lõhestatud südamega Maarja oli saatnud oma poega ristiteekonnal, saamata midagi teha Ta heaks. Ehkki evangeeliumides on juttu Jeesuse vendadest ja õdedest, teatavad esimeste sajandite kirikuisad, et need olid Joosepi lapsed varasemast abielust ja lähisugulased suurperekonnast. See võib seletada, miks Jeesus andis oma ema sugulase Johannese hoolde – kuna Maarjal ei olnud rohkem lapsi. „Issanda emana“ (Lk 1:43) oli Maarjal ka n-ö üldkiriklik tähendus. Vana pärimuse kohaselt elasid nad hiljem peamiselt Jeruusalemma algkoguduses.

See oli Jeesus, kes suunas tähelepanu oma emale. Kuid Kaana pulmas oli toimunud vastupidi. Seal juhatas Maarja inimesi Jeesuse poole: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke,“ lausus ta kelneritele, kes täitsid anumad veega, mis muudeti imeliselt veiniks (Jh 2:5jj). „Mida tema teile ütleb, seda tehke“ – nende sõnadega on paljud emad juhatanud oma lapsi Jeesuse poole. Lapsele on ju esimeseks – ja võib-olla kõige olulisemaks – usu poole suunajaks tema ema. Ka minu ema Herta Roos, hiljem Hiob, juhatas mind väikese poisina evangeeliumilugusid ette lugedes Jeesuse poole. Mäletan, kuidas ma aru ei saanud sõnast „ülestõusmine“ – arvasin, et on juttu magamast tõusmisest, nagu tõuseme hommikuti. Ema seletas ja õpetas mulle tookord ka tuntud palve: „Väsind olen, hingata ...“

Jeesuse ema Maarja kohta õpetatakse, et praegu palub ehk palvetab ta taevas meie kõigi eest. Palve pole ju ainult rääkimine, vaid teatav vaimne seisund, mis loob ja teostab osadust Jumala ja inimeste vahel. Kuid selguse huvides peame palvet ka sõnastama – ja ühtlasi paluma teiste inimeste eest. Vanemad paluvad oma laste eest. Minu ema palus minu eest – tegelikult rohkemgi, kui ma olen teadnud. Ka minu emapoolne sugulane, Jõhvi koguduse liige Krista, kellel endal lapsi ei olnud (mees oli küll) ja kes mind hellitavalt Kullatükiks kutsus, palus minu eest. Emal oli öökapil väike Testament ja veel mõni vaimulik raamat. Kirikus ta ei käinud, sest oli kooliõpetaja ja niigi pahandati, kuna ta direktorile ja õpetajaile pidi tunnistama, et on usklik. Pensioniajal hakkas ta kirikus käima ja andis veel pühapäevakooli tundegi, kuni tervis lubas. Algklassiõpetajana aga püüdis ta lastesse sisendada headust ja ausust, mida on endised õpilased hiljem tema puhul ka meenutanud.

Kunagisel meie koguduse Läti reisil nägime Latgale maakonnas Ludza linnas kiriku juures Maarja kabelit ja kuju koos kirjaga „Regina Terrae Marianae – ora pro nobis“ ('Maarjamaa kuninganna, palveta meie eest'). Seda lugedes ja ümbrust kaedes tajusin ma äkki, et meie kõik – Läti kagunurgast kuni Eesti loodeservani – oleme Maarjamaa. Piiskop Albert laskis 13. sajandi alguses pühitseda selle ala Jeesuse emale. Maarja aga on läbi aegade teejuht Kristuse poole: „Mida tema teile ütleb, seda tehke!“ Sarnaseid lauseid ütlevat Maarja ka siis, kui ta praegu inimestele ilmub – kolmele talulapsele ilmumine Fatima külas Portugalis 1917. aastal on Maarja-ilmutustest ainult tuntumaid.

Katoliiklased õpetavad, et pühakud palvetavad nagu maisedki inimesed teiste eest, ent nad on nähtamatus teispoolsuses Jumalale lähemal, mistõttu nende palve saab olla mõjusam. Meie, luterlased ja teised protestandid, oleme arvustanud katoliiklikku Maarja- ja pühakutekultust, pidades seda moonutavaks. Küllap on meil õigus nende kultuste rahvapärase liialduse suhtes. Ent ka meie teeme Jumalale eestpalveid oma lahkunud vanemate ja omaste eest. Miks keelame siis lahkunutel palvetada meie eest?

Tegelikult austame ka meie Maarjat Issanda emana. Kuidas Jumala ainusündinud Poeg oleks saanud ilmale tulla ilma temata? Aga austades mõnda harilikku inimestki, me ei saa ju öelda, et me tema ema ei austa! Me austame üldse inimesi ja püüame neid armastada – emaarmastus on ses suhtes eeskujuks. Nii ennastsalgavalt, nagu ema armastab oma last või laps ema, me peame suutma armastada ka oma perekonda! Abielu ei ole paljas mehe ja naise omavaheline suhe, vaid selle n-ö ontoloogiline põhi rajaneb Jumalal. Sellel jumalikul põhjal tulevad ilmale uued inimesed – lapsed, keda Jumal armastab ja keda meie peame õppima rohkem armastama kui iseennast. Iga laps sünnib nii, nagu Jumal on seadnud – teisisõnu: isegi kui vanemad ei ole mõnda last saada soovinud, on tahtnud teda Jumal. Jumal armastab kõiki inimesi! Kui tahame olla usuinimesed ja armastada Jumalat, siis tuleb meil armastada ka oma ligimesi – oma kõige lähemaid: perekonda, abikaasat-lapsi.

Väga hästi on armastuse kohta öelnud Basilea Schlink: „Armastus on suurim jõud maailmas. Ta on puhas leek, isiklik kingitus, mis lähtub Jeesuse südamest. Armastuse jõud pani Teda kannatama maailma lunastamise pärast. See armastus paneb ka meid ohvreid tooma ja teeb kannatustes tugevaks. Ta on otseühendus taeva ja maa Issandaga. Alles taevastes eluasemetes mõistame täielikult, mis on armastus.“ *

Eile oli emadepäev. Selgi päeval kõlas jumalik üleskutse: „Vaata!“ Vaata tänulikult oma ema ja teisi emasid – nende kaudu tulevad inimesed Jumala tahtel ilmale. Naise roll on suur, olles lastele kõige lähem. Martin Luther osutas kord, et naine valitseb perekonnas. Keegi kardinal ütles lausa, et naine kui ema on kodukiriku piiskop. Ema kaudu õpime me ligimesearmastust ja ligimesearmastuse kaudu jumalaarmastust. Emal on suur vastutus: ta pärandab lastele edasi nii usku kui ka uskmatust – ilmaaegu ei loe juudid ennast emade järgi. Ka ortodoksi kristlased on öelnud, et eelkõige emad pärandavad edasi usku.

Armastuse suhtes oleme maa peal alles õpilased. Emaarmastuse poole vaadates võime teha parimaid edusamme. Sellelt vaatekohalt võime täna tõlgendada ka Jeesuse ütlust Johannesele: „Vaata, see on su ema!“ Nii tuleb ka meil vaadata oma emade ja nende armastuse poole. Ka meie emadel tuleb nagu Maarjal – vahel rängaltki – kannatada. Emad võivad ka eksida nagu isad ja lapsedki. Kuid ilma nendeta ei ole inimesi.

Õnnistatud emadenädalat kõigile!

* Basilea Schlink „Kõik Talle“. 2022: lk 13.

Näita vähem

HEAST KARJASEST JA JUMALA HALASTUSEST – nii, nagu meie kirikukalender meile piiblitekste selleks nädalaks lugeda annab. Nende tekstidega on vahva lugu, sest kui iga päev kirikukalendri järgi Piiblit lugeda, saab varem või hiljem (kolme aastaga) terve Piibel läbi loetud. Nüüd, kui mina lugesin nädala mõtte kirjutamiseks valmistudes terve nädala piiblitekste, avanes nendes tore kahekõne Jumala ja koguduse vahel. Julgustan igaühte lugema ise Piiblit, nii nagu Martin Lutherigi igatsus oli. Piibli lugemine emakeeles on meie õigus ja võimalus, sest kes Piiblit tunneb, saab ja oskab seda ka Püha Vaimu juhtimisel tõlgendada. Teda on siis palju raskem eksitada igasuguste veidrate tõe moodi paistvate õpetustega. Paljud ilusasti öeldud sõnad ja kaunid kirjaread pretendeerivad tõe sisule – lakmuspaberiks olgu tõe rääkimine ja armastuses kasvamine Kristuse sisse ning üksteise poole.

Jumal igatseb päästa ja aidata iga oma last ja Ta kasutab selleks neid, kes igatsevad ja lubavad Pühal Vaimul end juhtida.

PALVE ISSANDA JA INIMESE VAHEL

Jeesus ütleb:

„Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11).

Palume koos:

„Issand, Sina oled mu karjane, mul pole millestki puudu.“

Issand ütleb:

„Ma otsin kadunut ja toon ta tagasi, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra“ (Hs 34:16).

Palume koos:

„Headus ja heldus järgivad mind / ajavad mind taga / otsivad mind terve mu eluaja“ (Ps 23).

Issand ütleb:

„Mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Ma tunnen muret oma lammaste pärast ja ma päästan nad kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud. Ma ise hoian oma lambaid“ (Hs 34:11–12).

Palume koos:

„Ma ei karda kurja, sest Sina, Jumal, oled minuga. Sina kosutad mu hinge“ (Ps 23).

„Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin, kuid Sina aitasid mind“ (Ps 118).

„Issand, Sa oled minuga, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?“ (Ps 118).

„Jumal võitleb nende vastu, kes Tema vastu mässavad ja Püha Vaimu kurvastavad“ (Js 3).

„Aga Ta tunneb nende ahistust ja päästab nad oma armu ja kaastunde pärast“ (Js 63).

Palume koos:

Jeesus, Sinus on kogu ihu (kogudus) ühte liidetud ja seda hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Nõnda saab ihu (kogudus) kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses (Ef 4:16).

„Kui Jeesus nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast“ (Mk 6:34).

Palume koos:

Jumal, Sinul on vägi oma kogudust üles ehitada. Sina annad kõikidele annid ja ametid. Mõned oled Sa pannud apostleiks, mõned prohveteiks, mõned evangelistideks, mõned karjasteks ja õpetajateks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, et saaksid täisealiseks Kristuse täisea mõõtu mööda (Ef 4).

Jeesus ütleb:

„Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:12–13).

Aamen.