Vaimulik Kaido Soom advendiaja 1. pühapäeval Tallinna Jaani kirikus:
„Nõnda ütleb Issand: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi, ütlema vangistatuile: „Minge välja!“, pimeduses olijaile: „Tulge valguse kätte!“ Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil küngastel. Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde“ (Js 49:8–10).
Valgus ja pimedus – seda tajume detsembris selgelt. Mulle ei meeldi ei november ega detsember, sest siis on pime ja see mõjutab kuidagi ka omaenda meelelaadi. Sel aastal on vähemalt lumi maas ja see teeb olukorra helgemaks. Kui poleks sedagi, siis oleks pori tänavatel ja see oleks veelgi hullem. Välised asjad meie ümber mõjutavad meid ja sõna otseses mõttes pimeduses olemine tõstab nii depressiooni, masendust kui ka hingelist üksildust.
Ja oleks see pimedus ainult looduses! Pimedust laiemas tähenduses on kõikjal meie ümber. Prohvet tegutseb üle kahe ja poole tuhande aasta eest Uus-Babüloonia impeeriumi võidukäigu tingimustes, Paabeli vangipõlve ajastul. Iisraeli jaoks olid need pimedad ajad. Mis on selle pika aja jooksul muutunud? Jah, Iisrael on saanud iseseisvaks, kuid praegu toimuv sõjategevus Hamasi ja Iisraeli vahel ei jäta küll eriti valgusrikast ega rahutoovat tunnet.
Lisaks veel pikalt vinduv sõda Ukraina ja Venemaa vahel, migrantide rünnakud Soome piiri ületamiseks. Või võtame kas või meie oma koduse Eesti, kus majanduslanguse tingimustes üritatakse üksteisele ära teha, selle asemel et üheskoos otsida lahendust, mis oleks kõigile hea.
Ja isiklikus eluski on meil pimedust: inimsuhete probleeme, haigusi, surma, leina, üksildust, sõltuvusi, pattu ja lootusetust. Vaadates pimedusele meie ümber, võib tekkida tõesti masendus ja lootusetuse tunne.
Mis aitab pimeduse vastu? Pimeduse vastu aitab valgus. Kunagi olin Soomes. Seal oli kiriku kantseleis omapärane päevavalguslamp, mis polnud suunatud mitte valgustama ruumi või tööpinda, vaid paistma näkku sellele, kes seda vaatab. Kord üks töötaja tuli, pani lambi põlema ning vaatas sügavalt sinna sisse. Ma küsisin, miks ta seda teeb. Ta ütles: „Ma olen masenduses ja valgusse vaatamine annab jõudu.“
Selle maailma pimedus ja kurjus saavad teha oma töö, kuid valgus võidab. Mida suurem on pimedus, sest väiksemast valgusest piisab, et näidata õiget teed, et anda lootust. Kui Jaani kirik oleks pilkaselt pime, siis piisaks ühest väikesest teeküünlastki altari peal, et orienteeruda ruumis.
Valgus on olemas. Meie ajal piisab vaid ühest nupulevajutusest, et ruum muutuks valgeks. Issanda sõnad „Tulge valguse kätte!” kehtivad ka meie kohta. Masenduse vastu aitab see, kui astume ühe sammukese lootuse poole. Vana Testamendi ajal oodati maailma Päästjat, kes tuleks ja päästaks inimese kõigest halvast, sest Jumal oli seda tõotanud. Jeesuse tulekuga täitus see tõotus. Ta tuli siia maailma selleks, et inimest aidata, päästa.
Jõuluevangeelium Johannese järgi lausub: „Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära“ (Jh 1:9–10).
Ja see valgus tuligi maailma. Advendiaeg näitab meile valguse kasvu väga sümboolselt. Esimesel advendil süütame kuusel ühe küünla, teisel kaks, kolmandal kolm, neljandal neli ja siis tulevadki jõulud, mil kuusepuu on täis küünlaid, täis valgust.
Valgus kasvab pimeduses. Valgus võidab pimeduse. Tuleb vaid astuda valgusse ja see aitab pimeduse vastu. Oleme täna tulnud kirikusse, oleme tulnud valguse lastena valgusse selles pimedas maailmas. Siin võime paluda, et Jumal kannaks valgust maailma pimedusse. Võime paluda, et sõjad lõppeksid ja rahu võidaks. Võime paluda üksikute, leinajate, surijate ja töö kaotanute eest, et nad suudaksid minna eluga edasi ja et nemadki saaksid tuge Jumalalt, kes on Valgus.
Jeesus tuli tooma valgust, tuli tooma lahendust. Vaid üks samm Tema poole võib olla meiegi jaoks lahendus. Prohvet kõneleb päästepäevast. Jeesus on tulnud meid päästma, kandma meie koormaid ja tooma meile rahu. See päästepäev on kättesaadav kõigile, kes tunnistavad oma vajadust Issanda järele. Ta ei jäta meid kunagi maha ega unusta meid. Nii lahenevad meie probleemid. Leides oma elus valguse, võime aga minna seda jagama ka teistele.
Advendiaeg on selleks, et muuta oma elu paremaks, et astuda suurtesse jõulupühadesse puhta südamega. Nii on sellest ajast kujunenud heade tegude aeg, mil saame aidata neid, kes vajavad meie abi. Võime kasvatada ka oma tegudega selles maailmas headust ja valgust. Igal sõnal, mida ütleme, on oma kaal. Iga hea tegu, mida teeme, muudab maailma paremaks.
Advendiaeg kõlab kutsena jagada seda head sõnumit vabadusest, valgusest ja lootusest. Meie ülesanne on olla sõnumitoojad, kes avavad vangide silmad ja juhivad pimeduses ekslevaid valguse teele. Nii võime olla Jumala kaastöölised selles maailmas.
Kokkuvõtteks võib tõdeda vaid ühte: võtkem valgus oma ellu, tundkem rõõmu sellest, mis meil on, ja jagagem seda teistele. Aamen.
(Foto: Tartu Ülikool. Kaido Soom)
