Nädala mõte

Fl 4: 4–6 „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ Aamen.

Küllap on paljud meist korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt lihtsat küsimust: „Kas sa ka tänasid? Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et üks normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju. Tehke minu ilusate nõuannete järgi.“

Paulus kutsub kirjas filiplastele kõiki kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Seda kirjutas ta vanglast, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“

Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (Rm1:21–22). Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?

Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas tänu Jumalale ja kutsub ka nende kirjade lugejaid pidevalt üles tänulikkusele. „Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale,“ kirjutab ta koloslastele.

Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab, seda edasi kinkimata, on nagu lämbuja, kes on unustanud väljahingamise.

Pühapäeval peeti paljudes pühakodades lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?

On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel –, et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt sama palju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd, ja kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud, selleks, et tema hooliks ja armastaks ja kogeks hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõte?

Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Kas meie, ristitud, vee kohale kummardunud, tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?

PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.

„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34).

Armastusest on väga palju räägitud. Mõtlesin veel kord järele ja leian, et liiga palju on tähelepanu pööratud erinevatele sõnadele, millega armastust väljendatakse. Rohkem loeb armastuse objekt ja viis, kuidas armastatakse. Armastus on sügav kiindumus kellessegi või millessegi ja ühtlasi kiindumuses osalemine kuni enesest loobumiseni välja. Armastuse väärtus pole alati sama, vaid sõltub objektist ja viisist.

On mitmesuguseid armastusi. Enesearmastus, rahaarmastus, isamaa-armastus. Mõni armastab lugeda, teine jäätist süüa, kolmas õlut juua. On olemas ka „metsik armastus“, mida ülistatakse vahel romaanides ja filmides, kus kaks inimest teineteise pärast lausa aru kaotavad, kuid mille puhul teised taipavad, et hoolimata suurest tundeliigutusest on see purustav ja destruktiivne. Siiski nauditakse sellist armastust.

Kõik, mida me armastame, ei ole tingimata hea. Ja viis, kuidas armastame, ei toida tingimata tõelist armastust. Ei ole igas mõttes tabav väita, et kristlase ülesandeks on kõikjale ainuüksi armastust külvata. Jeesus rääkis küll palju armastusest, mis on suurim või ülim käsk, kuid Ta saatis oma jüngrid hoopis usku äratama. Kui ei ole õiget usku, siis ei ole õiget armastust! Kui armastus ei joondu tõe järgi, nagu ütleb Paulus (1Kr 13:6), siis on see vale armastus. Niihästi õige usk kui ka õige armastus on eelkõige usk ja armastus Jumala ehk Tõe vastu, millest alles kasvab välja armastus ligimese vastu. Armastuse külvamine ligimese vastu, jättes kõrvale usu Jumalasse, võib kanda metsikuid vilju.

Väga hästi on selgitanud Eesti teoloog ja kirikuõpetaja Harald Põld, kuidas usku ja armastust sageli kirikuski üsna segamini aetakse. „Usk on meie vahekorra alus Jumalaga, armastus meie vahekorra alus teiste inimestega. Armastusest saavad inimesed ise kasu, seepärast nad seda ise rõhutavadki, kuid nad ei saa armastust sel viisil ometi kätte, sest armastus on usu vili. Külva usku, siis lõikad armastust. Kui me võrdleksime usku õunapuuga, siis armastus on õunad selle küljes. Kui sa tahad saada õunu, siis pead sa istutama õunapuu. Heade õunte külvamisest sa aga häid õunu ei saa, sest õunaseemnest kasvavad üles ainult metsikud puud, mis head vilja ei kanna. Armastuse külvamisest üksi ei kasva õiget kristliku usu puud; see vajab alati jätkamist ja pookimist, mis toimub ikkagi ainult usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Kui me tahame oma kirikut elavaks saada, peame usku külvama.” *

Teisisõnu paljast armastuse külvamisest ei piisa, sest ilma õige usuta kasvatab see metsikuid võsusid, mille vili ei pruugi olla hea. Kõike ei tohi armastada! On olemas väära kiindumust. Võidakse pattu, koguni kurja armastada. Armastus võib olla egoistlik ega ole seetõttu Jumala ja ligimesearmastuse käsuga kooskõlas. Ka hoolitsus teiste inimeste eest võib olla liigselt oma ego küljes kinni, kui talitatakse rohkem selle järgi, mida arvatakse teistel vaja minevat, ilma et küsitaks nende tegelike vajaduste kohta. Kui keegi deklareerib: „Mina armastan kogu inimkonda,“ siis räägib ta samuti rohkem iseendast, kui tema hoiakus ei avaldu armastust inimeste vastu, kellega konkreetselt kokku puututakse.

Jeesus süvendab ja avardab armastuse mõistet, minnes Jumala ja ligimese armastuse üldisest nõudest mõlemas suunas kaugemale. Ühelt poolt kutsub Ta üles: „Armastage oma vaenlasi!“ Seda tehes me käitume nagu Jumal, kes laseb oma päikesel paista heade ja kurjade peale (Mt 5:44j), kuni viimaks saabub kohtupäev. Tuntud väljend Deus caritas est ('Jumal on armastus') väljendab just sellist üldist, soovi poolest kõike ühendavat armastust. Ka inimesel, kes üritab Jumalat jäljendada, tuleb ilmutada heatahtlikkust ja teatavat sallivustki oma vastaste suhtes, soovimata neid maailmast hävitada.

Teisalt nõuab Jeesus oma jüngritelt vennaarmastust: „Armastage üksteist!“ Ta nimetab seda uueks käsuks, sest see läheb nagu vaenlasearmastuski Vana Testamendi ligimesearmastuse käsust kaugemale. Ligimesearmastuse mõõt on iga inimene, sest teda tuleb armastada nagu iseennast. Vennaarmastuse mõõt on Jeesus: te peate üksteist nii armastama, nagu mina teid olen armastanud! Kuidas Jeesus omasid armastas? „Ta armastas neid lõpuni“, enne kui ta asus oma viimasele teekonnale, mis lõppes risti ja ülestõusmisega (Jh 13:1). Täiusliku armastuse kogeja on valmis surema oma armastatu eest.

Jeesus ei külvanud vennaarmastust alati kõikjale. Kuidas kutsuda inimesi meeleparandusele, kui kõike ainult sallida? Tema sõnad variseride suhtes olid vahel karmid. Kaks korda lükkas ta rahavahetajate lauad ümber. Kord on öeldud, et Ta vaatas salalikke inimesi vihaga ja tundis „meelehärmi nende südamekanguse pärast“ (Mk 3:5). Sellegipoolest ütleb Johannes, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Viimselt kõndis Jeesus risti ja ülestõusmise teed siiski kõikide – sõprade ja vaenlaste – eest, mida Tema vennaks saanud inimesed peavad kuulutama kogu maailmale.

Kuidas peaksime meie armastama? Kuivõrd üldse suudame? Kindlasti ei tohi armastada seda, mis halba teeb ja rikub enda või teiste elu. Tuleb valvel olla, et mitte ennast vääralt ahvatleda lasta, sest kõik välispidiselt ligitõmbav ja armas ei ole tingimata seespidiselt hea. Kui me ei õpi eristama, siis võime külvata „metsikut armastust“, mis ei kanna head vilja. Head ja kurja tundma õpetab meid Jumal, keda tuleb uskuda, et õigesti armastada – õiget usku ja armastust õpetab viimselt Tema ainusündinud Poeg.

Kas me aga suudame tõeliselt armastada enesest loobumise läbi kuni surmani? Kindlasti mitte nii, nagu Jeesus – kogu inimkonna eest –, kuid me järgime Tema vennaarmastuse käsku, kui me ohverdame endid õigetel juhtudel tõeliselt armastades. Eneseohverdus tõe ja armastuse nimel eeldab äratundmist, et tõde ja armastus kehtivad surmast hoolimata. See omakorda tähendab, et on olemas igavene elu, millest saavad osa need, kes armastavad tõde ja otsivad tõemeeles armastust. Kes sellest veel teadlikud ei ole, et tõde ja armastust otsides kõnnivad nad Jumala teedel, neil on aeg sellest teadlikuks saada, sest taevariiki saavad ainult need, kes armastuse Jumalat ja Tema tõde otsivad ja armastavad.

Head uut sügisnädalat kõigile!

* Harald Põld „Augsburgi usutunnistus usumõõduna“ – Meie Kirik 1930: 184.

Selle pühapäeva ja nädala teemaks on „Kristlase vabadus“.

„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1).

Kristlus on elujõe kulgemine, vaba voolamine merre, mille nimi on Jumal. Kristlus on äralend – lendutõusmine madala, mõttetu, kaduva kohale – ellu, mis on igavene. Hirm kaob ja armastus annab tiivad. Oled nagu väikene laps, kes ei tea, et on olemas piirid. Sa ei usu nende juttu, kes raiuvad, et on asju, mis ei ole võimalikud, et sina kindlasti ei saa hakkama. Keegi, keda sa õpid usaldama, võtab hirmu, kingib julguse, usu ja usalduse. Elad imest imesse, süda tulvil tänulikkust. Ütled head, teed head, kartmata, mida teised sellest arvata võivad. Sa ei oota teistelt mitte midagi, ei kalkuleeri. Lihtsalt annad, sest oled ise nii palju saanud. Sa ei mõista, kui keegi sind kiidab, sest sa ei tee midagi kiituse pärast. Sa ei oota tasu, sest tead, et see, et sa elad, kõik ilusad annid ja iga hetk on sulle kingitud kingitus. Kingid sellest vaid killukesi teistele, muudad teiste elu elamisväärsemaks. Tunned, et oled võlglane Tema ees, kes on Sulle kinkinud nii hämmastavalt palju. Sul on raske mõista neid, kes aina hädaldavad, virisevad, arvavad, et elu on ebaõiglane, et teised saavad rohkem kui nemad. Püüad neile vargsi märku anda, et meil kõigil on põhjust olla tänulikud palverändurid. Paljud ei saa sinust aru.

Mašina Vremeni laulja Andrei Makarevitš mõtiskleb ühes oma laulus:

Need jõed ei voola kusagile,

nad on unustanud mere,

nende vesi on tardunud paigale.

Need linnud ei lenda mitte kusagile,

nad on unustanud taeva.

Sest kui elada pidevalt kõike kalkuleerides,

siis tiivad kärbuvad.

Tahaks voolata merre – Jumala armastuse hõlma. Tahaks lennata, lõputult lennata, süda täis ülevoolavat tänu. Tahaks olla vaba. Kuid äkki ma märkan, et klammerdun kaldasse. Ma ei julge lasta jõeveel end edasi kanda. Ma ei ole vist enam päris kindel, kas selle jõe vool mind kannab merre. Kas seal üldse on midagi. Siin on. Kaldamudas on palju põnevat. Siin saab korjata asju, selliseid, mida ehk kunagi võib tarvis minna. Siin saab kakelda parema koha pärast. Elu kaldamudas on põnev – siin juba igav ei hakka! Merest vaid räägitakse ilusaid sõnu. See siin kalda ääres on aga reaalne.

Olin kuulnud, et lindudele on kingitud tiivad selleks, et nende abil lennata. Mina kartsin. Kust ma tean, kas ma oskan enam siia tagasi tulla, kui olen kord siit ära lennanud? Kui seal kauguses, silmapiiri taga, ei olegi seda imelist, millest on mulle räägitud, siis peaksin ju tagasi tulema. Aga ma pole kindel, kas ma oskan. Äkki ma kulutan sinna lendamise peale kogu oma üürikese jõu ära ega jõuagi tagasi? Enne saabub öö. Turvalisem on siia jääda. Tiivad segavad – jäävad ette, kaotan nii mõnegi sule. Lõpuks ei suuda ma neid enam liigutada. Imestan, milleks need mulle anti.

Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabalt voolava vee voogudesse usaldada. Kui lõppes lapsepõlv, ei julgenud ma enam eriti lennata. Mõned üksikud korrad. Olin üsna kohmakas. Natuke häbi hakkas nende ees, kes mulle olid öelnud, et meiesugused pole mõeldud lendamiseks, et kõndigu ma oma kahel jalal ja teiste tarkade poolt ette antud radadel. Mida harvem ma proovisin lennata, seda kohmakamaks mu lend muutus ja lõpuks ma enam ei julgenud.

Juba hämardub. Äkki ma taipan, et nii jääbki mu elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu.

PALVE: Issand, anna meile julgust elada!

„Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse“ (2Tm 1:10).

Kuis nii: Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma? Internetist leitud statistika kohaselt sureb maailmas igas sekundis 1,8 inimest. Peaaegu igal päeval näeme lehtedes leinakuulutusi. Ilmselt meil kõigil on kogemus oma lähedaste matustest. Järjest suuremaks probleemiks on kalmistul hauakohtade saamine. Kuid ei apostel Pauluse kirjas, mida tsiteerisin, ega ka kusagil mujal Piiblis pole öeldud, et surma enam pole. Et see on maa pealt kadunud. Alles Ilmutusraamatus (21:4) kirjutatakse meile uuest taevast ja uuest maast, kus „Surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Seda uut taevast ja uut maad pole veel.

Miks siis apostel kirjutab, et Jeesus on kõrvaldanud surma? Mida üldse tähendab väljend „kõrvaldanud“?  See ei tähenda „hävitanud, kaotanud“, nagu paljud seda mõistavad. Kõrvaldanud – see tähendab: kõrvale lükanud, kõrvale pannud. Mitte olematuks muutnud. Kõrvale paneme need asjad, mis ei ole enam olulised, ei ole enam tähtsad, kõrvale paneme probleemid, küsimused, mis on oma lahenduse leidnud, aktuaalsuse kaotanud. Läbi aegade, tegelikult kuni tänase päevani on inimestele ikka muret valmistanud ja küsimusi tekitanud enda tulevik: mis saab edasi siis, kui elu lõpeb, pärast surma?

Me ju teame, et iga inimese organism aastatega vananeb ja muutub, pärast elutegevuse lõppemist hävineb mõne aja pärast sootuks. Ihu ihuks, see on vaid kest, aga mis saab selles elanud hingest, sellest, mis teeb meist need, kes me oleme? Nii Vanas kui Uues Testamendis on lugusid sellest, kuidas Jumal on surnuid üles äratanud. Kas prohvet või Jeesus on Jumalat palunud ja Jumal on surnud inimese taas üles äratanud. Kuid need on olnud üksikjuhud. Ja veel – need inimesed, kelle elustamisest pühakiri meile kõneleb, surid mõne aja pärast ikkagi ära. Jumal küll kinkis neile elupäevi siin maa peal juurde, aga nad ei jäänud elama igavesti, surid lõpuks ikkagi.

Kui Jeesus on kõrvaldanud surma, siis tähendab see, et meil pole enam vaja tunda muret selle pärast, mis muudab surma meie jaoks hirmutavaks, surma tagajärgede, oma persooni, oma isiksuse hävingu ja kaduvuse  pärast. Oma tuleviku, oma suremise pärast muretsemise ja selle peale mõtlemise asemel saame mõelda elule, saame elada elusamalt, elada julgesti, tunda rõõmu elu imest. Jumala Poeg Jeesus Kristus tõi maa peale tulles oma eluga rõõmusõnumi: Looja, Jumal, märkab ja hoolib. Ta on kõigeväeline – isand ka surma üle. See kõigeväeline Jumal on armuline ja Ta on saatnud maa peale inimeste juurde oma poja Jeesuse, et Ta julgustaks inimesi elama ja aitaks pärast elu lõppu jõuda surmavallast läbi neil, kes Temasse usuvad, Tema jälgedes käivad, elavad nii, nagu Tema on õpetanud. See tähendab: elavad nii, nagu meie Looja, meie Taevane Isa, meilt ootab. Teispool surmavalla pimedust on ootamas igavese elu valgus. Meil kõigil on võimalus sellesse valgusesse jõuda.

Jeesus ise on öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“ (Jh 5:24).

Kas Jeesuse sõnad käivad meiegi kohta? Aga kas me usume Jumalasse, kuuleme tema poja, meie Issanda sõna? Kas meie elu, meie teod ja sõnad näitavad, et meie usk on tõeline ja elav usk? Surma võitev ja igavesse ellu viiv usk?

PALVE: Issand, kõigeväeline Jumal ja Looja, Sina, kes Sa oled valitseja nii elu kui ka surma üle. Me täname Sind, et Sa saatsid oma Poja Jeesuse Kristuse julgustuseks ja abiks neile, kelle jaoks Sina oled nende taevane Isa ja kes igatsevad jõuda kord Sinu juurde, Sinu riiki, sinna, kus Sind saab näha palgest palgesse, sinna kus: „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Aita meil uskuda Temasse, aita uskuda Tema sõnadesse, aita elada nii, nagu Tema on meid õpetanud. Elada elusamat elu, elada julgelt ja rõõmsalt, minna igale päevale vastu tänuliku südamega. Ja kui meie maise elu päevad lõpevad, aita meil rahus astuda üle surma läve, teades, et Sinu Poeg, meie Issand Jeesus on meie kõrval juhatamas ja aitamas ka rännakul läbi igaviku, kuni jõuame Sinu taevasesse riiki, kus saame osa igavesest elust.

Pühapäeva ja sellele järgneva nädala teemaks on „Jumala hoolitsus“.

„Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7). „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda (Ef 2:4–6, 10).

Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo. Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas rebane hinges püsib, kuid nägi siis tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus. Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis rebasele. Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“

Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“

Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal, nii kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on tänagi inimesi, kes minust on hoolinud, mind aidanud, armastanud, kes hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on, ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?

Veel üks lugu. Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah, poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“ Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja küsis: „Aga tädi, kas sa oled ikka kõigilt küsinud?“

Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?

Nii on Jumal armastanud maailma, ka mind, selle maailma üht osa, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu. Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.

Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.

PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.

Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:27–28).

Loendamatu hulk inimesi, kes mis tahes põhjusel on olnud vaevatud ja koormatud, on tulnud Jeesuse juurde ja leidnud endale hingamist ehk rahu. Rahu leidmine on meie kõikide otsingute eesmärk, ka siis, kui välispidiselt taotleme ainult maiseid asju. Mõni jookseb end hingetuks, leidmata iial rahu. Teisel õnnestub varandus koguda ja alles siis kogeb ta, et aineline rikkus ei anna veel rahu. Kolmas jõuab oma mõtetega Jumala juurde ja taipab, et ainult koos Jumalaga südames võime leida hingamist ehk rahu.

Kuidas aga õppida Jumalat tundma? Kõik religioonid, mis Temast räägivad, õpetavad, et Ta on nähtamatult lähedal. Kuid Teda ei tunta kõikjal ühtemoodi. Mõnel pool jääb „jumal“ pigem abstraktseks mõisteks kõiksuse kohta: loomulikult on kõiksus olemas, kuid seda võidakse kujutleda ka elutuna! Selgele äratundmisele elavast Jumalast, kelles juurdub ka meie isikulisus, jõudis alles Vana Testamendi rahvas. Iisrael valiti seda uut jumalatunnetust viima ka kõigile rahvastele. „Ma panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast. Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.“ Nii kuulutab Jumal prohvet Jesaja kaudu (Js 42:6jj). Taeva ja maa Looja ei ole mingi füüsiline ega piiratud suurus, vaid nähtamatu igavene Vaim.

Ületamatuks jumalatundmise õpetajaks kõigile rahvastele sai aga Jeesus Kristus. See, mida Ta õpetas, lõi läbi – nii nagu konkurentsis lööb püsival viisil läbi ikka parim! – ja on Piibli kaudu meie õpetajaks praegugi. Miks? Sellele annab vastuse Jeesus ise: „Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada!“ Sellest lausest selgub, mida tähendab nimetus Jumala Poeg. „Jumala Pojaks olemine on seotud jumalatunnetusega,“ kirjutab Tartust pärit nimekas teoloog ADOLF VON HARNACK. „Õigesti mõistetuna on jumalatunnetus Jumala Poja nimetuse kogu sisu. Kuid siia tuleb lisada kaks asjaolu: Jeesus on veendunud, et Ta tunneb Jumalat nii, nagu mitte keegi enne Teda, ning Ta teab, et Tal on kutse oma jumalatunnetust – ja sellega ka Jumala lapseks olemist – sõna ja teoga kõigile teistele vahendada.“ Meie Jumala lapseks olemine on samuti seotud jumalatunnetusega.

Läbi aegade on inimkonnas kerkinud mehi ja naisi, kes on üles astunud teadmisega, et neil on edasi anda jumalik sõnum ja et nad peavad seda kuulutama, tahavad nad seda ise või mitte. Kuid alati on see sõnum olnud piiratud, põimunud erakondlike huvidega, omas ajastus kinni olev, ning prohvetid on enamasti osutanud ka kellelegi iseendast suuremale. „Siin aga tuuakse inimesteni sügavaim ja laiahaardelisim sõnum, mis tungib inimese sügavaima olemuseni ning mis juudi rahva raamides ometi tervele inimkonnale on suunatud – sõnum Jumalast kui Isast.“ Jeesuse sõnumi sisu on kergesti lahutatav konkreetsest ajaloolisest raamistikust. See ei ole ka vananenud, „vaid triumfeerib tänini tugevalt ja elavalt kogu elu ning olemise üle. Ja see, kes seda kuulutas, ei ole oma kohta veel kellelegi loovutanud ning annab tänini inimeste elule mõtte ja sihi – Tema, Jumala Poeg.“

Jeesuse sõnumiga kokku puutudes peab inimene otsustama, kas ta astub Jumala ja igavese elu või maailma ja ajalikkuse poolele. „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ ütleb Ta. Jeesus teab, et Tema kaudu algab uus ajastu, mil „kõige pisemad“ saavad oma jumalatunnetuse kaudu suuremaks möödunud aegade suurimaist (Mt 11:11). Ta teab, et tuhanded leiavad Temas Isa ja elu – just need vaevatud ja koormatud. Pimedad näevad, halvatud kõnnivad, kurdid kuulevad ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi (Mt 11:5). „Ja see, mida Ta nüüd isiklikult korda saadab, jääb Tema surmaga kroonitud elu läbi otsustavaks tõsiasjaks ka tulevikus: Tema on tee, mis viib Isa juurde (Jh 14:6) ning Tema on Isa poolt ametisse seatuna ka kohtunik. Kas Ta eksis? Ei Talle vahetult järgnenud aeg ega ajalugu pole näidanud seda, nagu poleks Tal õigus olnud.“ Pigem tärkavad eksitused niipea, kui Jeesuse õpetustest kõrvale kaldutakse.

Mis oleks maailm ilma Jeesuseta, seda ei oska me kujutleda. Praegu üritatakse paljuski ellu viia seda, millele Jeesus osutas. Tema evangeeliumi jõudu kogetakse praeguseni. „Tuli süttib üksnes tulest, isiklik elu üksnes isiklikest jõududest.“ Tema sõnumit kinnitab ka ajalugu: „Ta juhib vaevatud ja koormatud Jumala juurde ja on omakorda tõstnud inimkonna uuele astmele ning Tema jutlus on jätkuvalt kriitiliseks märgiks: see teeb õndsaks ja mõistab kohut.“ Jeesus ütles, et Jumala riik on seespidi teie sees (Lk 17:21), enne kui see ilmsiks saab kohtupäeval. Jumalariik on „vaimne suurus, vägi, mis sisemusse tungib“, elava Jumala üleloomulik vägi. Sellest järeldub Harnacki sõnul ka inimhinge lõpmatu väärtus: „Et aga terve Jeesuse kuulutus on tagasiviidav Jumalale kui Isale ja inimhingele, mis on tõstetud nii kõrgesse ausse, et ta Temaga ühineda saab ja ühinebki elava Jumalaga, siis selgub, et Jeesuse evangeelium – ja kogu õigesti mõistetud kristlus – pole mingi eri religioon nagu teised, vaid see on „religioon ise“.“ * Sest ladinakeelne sõna „religio“ tähendab „sidet, ühendust“ ning Jeesuses on teostunud kõikide religioonide eesmärk: ühendav side Jumala ja inimese vahel, mille olemasolu või puudumine saab otsustavaks kohtupäeval.

Jumalatunnetuses ja jumalasuhte loomises oli Jeesus ületamatuks õpetajaks juba enne oma ristilöömist ja ülestõusmist. Samas mõttes võib Ta olla ka praegu õpetajaks neile, kes veel ei mõista Tema risti ega suuda uskuda ülestõusmist. Kuid küsimuseks jääb: miks ei leia kõik Jeesuse juurde tulnud inimesed Temas hingamist? Miks Ta ei saa anda kõigile vaevatutele ja koormatutele püsivat rahu? Ikka sellepärast, et ei võeta piisavalt tõsiselt Tema ainulaadset osa jumalatunnetuse andjana, mida suudab teha ainult Jumala Poeg, kes praegugi elab taevas ning tuleb viimaks andma meie kohta hinnangut. (Muide, „kohut mõistma“ ja „hinnangut andma“, nagu näitavad sõnaraamatud, on üks ja sama sõna.)

Seega, mis tahes mõttes me võime olla vaevatud ja koormatud – ainult need, kes endas midagi olulist puudu tunnevad, on võimelised leidma Jumalat. Ja ainult inimesed, kes õpivad Jeesuse kaudu jumalatunnetust, leiavad hingamise Temas igavesti. Sellest kasvab juba praeguses elus meie lõputu tänulikkus Jumala vastu.

* Adolf von Harnack, Kristluse olemus (1900). Tartu 2009: lk 109jj, 121j, 57jj.

Head nägemist!

Jeesus jutustab variserile, kes tahtis end õigustades teada, kes on tema ligimene, keda tema peaks armastama nii nagu iseennast, loo mehest, keda röövlid olid peksnud ja paljaks röövinud: „Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad“ (Lk10: 31–34).

Lugedes Luuka evangeeliumi, kõneleb arst ja apostel Luukas seal korduvalt nägemisest. Jeesus muudab pimedaid nägijateks. Jeesuse mõistujuttudes näeb samaarlane läbipekstut ja paljaksröövitut, tal hakkab temast hale ja ta aitab teda. Isa näeb oma kadunud, kaltsudes koju tagasi tulevat poega, tal hakkab temast hale ja ta ruttab talle vastu, kingib talle armastuses inimväärikuse, koha oma lauas. Luukas kõneleb korduvalt ka sellest, kuidas Jeesus näeb. Näeb Siimona tühja paati ja selle paadi omanikku, näeb tölnerit ja muudab nende meeste elu. Näeb noorena surnud poja nutvat ema ja kingib ta ainsale pojale elu. Näeb vaest lesknaist, kes andis Jumalale kõik, mis tal oli. Nägi haigeid ja viletsaid ja tervendas neid. Jeesus kõneleb ka nägijatest, kes on pimedad, ja pimedatest, kes Temasse uskudes saavad nägijateks.

Nägin Toronto Peetri kiriku seinal üht väikest ajaleheväljalõiget. Sellel oli pilt noorest inimesest, kes on ulatanud vanale ja väetile abikäe, ning tekst „Ole sa enda arvates kui tahes tark, rikas või edukas. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa teistesse inimestesse suhtud“. Kui sellele lisada Jeesuse mõte, et kõik see, mida me teeme või tegemata jätame oma ligimestele (oma vähimatele vendadele), seda teeme või jätame tegemata Temale, siis muutub ajaleheväljalõike lihtne tekst tõeks ka pühakirja valguses. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa suhtud oma ligimestesse.

Jeesus näeb. Näeb sageli selliseid, keda vähesed vaadata tahavad – neid, kellelt paljud oma silmad ära pööravad. Märkab paljude endast väga hästi arvavate ja teisi halvustavate keskel just neid. Ta vaatab südamega, lahke, tervendava pilguga. Näeb valu ja vaeva, eemaletõugatust, võtab hoolivalt aega, kingib armastust. Kuidas näeme meie? Kas hindavalt, sildistades, või hoolivalt, osavõtlikult?

August Gailit on öelnud: „On hoolimatus inimest hindama hakata ja anda oma veenvat otsust, sest me ei tunne ennastki, kuidas võime siis tunda oma kaasinimest? Ta on nagu tuhandeist lülidest ehe, milles kallimate vääriskivide keskel leidub ka rohkesti koksi-, lubja-, graniidi- ja savikilde.“

On lihtne inimesi liigitades muuta nende hulk, kellest tasub hoolida, keda peab aitama, nii väikeseks, et võiksime kõigist teistest rahulikult ringiga mööda minna. Kristlus ei anna meile selleks mingit õigustust. Keegi meist ei ole nii vaene ega jõuetu, et ei suudaks paljusid märgates paljude elu rikkamaks muuta. Vähesed meist on õppinud arstiks, kuid meie kõikide suhtumine, pilk, sõnad ja isegi hääletoon võivad inimesi tervendada. Seepärast soovin meile täna: „Head nägemist!“

PALVE: Issand, andesta, kui ma vaadates pole tahtnud näha, kuulates pole tahtnud kuulata. Aita mul läbi andeksanni ja halastuse muutuda nägijaks ja kuuljaks.

Pühapäeva ja sellele järgneva nädala teemaks on „Jeesus – meie aitaja“. Jumala Poeg on meie aitaja. Ta teeb seda tuhandel eri moel. Keskendun siin vaid mõnele neist.

Matteuse rõõmusõnumi viimastes sõnades tõotab Jeesus oma jüngritele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).

Kui tuleme pühakotta, oleme erinevad. Üks tuleb rõõmsana, teine kurvana. Ühel läheb hästi, teine saab hädavaevu hakkama. Inimesed on erinevad. Üks kannab ränkraskeid koormaid, aga kui vaatad ta silmadesse, siis särab seal headust ja lootust. Teine on kibe, kuid nii raske on leida põhjust, miks ta selline on.

Tuleb meelde mu esimene teenistus Muhus. Kirik oli pidevas remondis, jumalateenistusi peeti kõrge trepiga maamajas. Hetk enne teenistust paluti, et tuleksin õue appi. Tõstsime mitmekesi trepist üles ühe ratastoolis istuva halvatud mehe. Sõidutasin ta kantsli ja altarilaua ette. Kui tuli jutluselaulu aeg, hakkas mul hirm. Olin kirjutanud jutluse rõõmust, aga seal, minu ees, oli ratastoolis halvatud keskealine mees. Kuidas ma, noor ja terve, kõnelen talle rõõmust? Kuid polnud pääsu. See jutlus oli paberil ja muud mul ei olnud ja olin nii noor ja kogenematu, et ei julgenud ka midagi muud peast rääkima hakata. Ma vist ei tõstnud silmi paberilt – ei julgenud. See halvatud mees vist taipas seda ja ütles äkki, keset mu jutlustamist: „Õpetaja, tänu olgu Jumalale – sa räägid õiget juttu!“ Ta julgustas mind ja see mõjus. Pärast jumalateenistust läksin teda tänama. Olin unustanud tema olukorra, sirutasin ta poole oma käe, aga tema palus, et ma võtaksin tema käe oma kätte, sest ta ei saanud oma käsi ega jalgu liigutada. Ta ütles mulle, et kui ta saaks liigutada oma sõrmi, saaks ta näidata, kui lühike on see elu ja selle elu kannatused, ja kui ta saaks sirutada kahele poole oma käed, ei suudaks ta näidata seda, kui lõputu on see elu, mille poole on ta teel ja mida Jumal on tõotanud neile, kes Teda armastavad. Oleme koduteel ja seepärast võime olla rõõmsad. Jah, Jeesuse õnnistus ja Tema imelised tõotused on need, mille peale me võime loota. Mitte midagi muud selles maailmas pole kindlamat kui need. Kui vaid me ise püsiksime õigel rajal. Kui vaid me ise ei lööks käega, ei väsiks lootmast, ei kaugeneks Temast.

Tallinna Jaani kirikus on palju avarust. Kõrgemate võlvide tipud on 16 meetri kõrgusel – see on viiekorruselise maja kõrgus. Palju on paljudes vanades kirikutes sellist, mis aitab seesolijate pilkudel ülespoole tõusta. Siin on kõrgust ja avarust ka nendele, kelle isiklik elu on muutunud ahtaks ja madalaks ja õhuvaeseks. Siin on võimalik saavutada seda, mida Jeesus meilt ootab – vaadata lootusrikkalt kaugustesse ka siis, kui meile inimlikult tundub käesolev hetk ränkraske. Siin saab selja sirgu ajada ja ülespoole vaadata, kui oled kaua kandnud raskeid, maadligi rõhuvaid koormaid. Siin oled teretulnud ka siis, kui paljud uksed on su ees sulgunud. Siin on meie ees igavikku avatud uks.

14. sajandi dominikaani munk, müstik Meister Eckhart on kirjutanud: „Mis on täna? Täna on igavik.“ Armulauast osasaamine on osasaamine nii sellest, mis on toimunud kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi kauges minevikus. Kuid samas on see meie Taevase Kuningriigi lootuse sakrament. Me võime selle tuleviku kuningriigi rõõmu maitsta juba siin ja praegu. Me vajame märke, käegakatsutavaid, äratuntavaid märke, mis kingivad lootust, mis annavad sellesse ellu igavese elu eelmaitset. See aitab püsida õigel teel. Annab jõudu, aitab tõusta ja edasi liikuda ka siis, kui koormad me peal on meid sundinud paigale ja meil on tunne, et vajume tagasi.

Kas mäletate, milliseid sõnu kõneles Jeesus Pühal Õhtusöömaajal oma jüngritele? Ta teadis, et need mehed pole ideaalsed. Ta teadis, et nad on ekslikud ja nende usk lööb peagi kõikuma. Kuid oma elu viimase õhtu tahab Ta olla nendega, sest Ta armastab neid, ekslikke, väga. Ta ütleb neile ja ka meile, et annab oma elu nende ja meie eest: „Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!“ Aga seejärel ütleb ta veel midagi. Ta tõotab neile ja ka meile ühe imelise tõotuse: „Aga ma ütlen teile: „Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.““

Armulaud on eelmaitse igavikust – eelmaitse Jumala kuningriigi lõppematust rõõmust ja rahust. Pole ime, et pärast esimest armulauda, vaatamata sellele, millised rasked pilved on Jeesuse ja tema jüngrite kohal, lahkuvad nad pühalt õhtusöömaajalt kiituslaule lauldes. Just nii kirjutab Matteus sellest, kuidas nad lahkuvad ülemisest toast: „Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.“

Palugem! Issand, Sina oled hea ja Sinu heldus kestab igavesti. Aita meilgi osa saada sellest igavesti kestvast heldusest. Aita meil oma pilgud ülesse tõsta Sinule, kes armastad omi otsani. Aita meil uskuda Sinu tõotusi, leida jõudu ja rõõmu ja lootust ning koos Sinuga jätkata oma teekonda. Anna meile tunda igaviku eelmaitset Sinu armu lauas.

„Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Mt 23:12).

Mida tähendab alandlikkus? See tähendab hoiakut, mis asetab teised enda suhtes esimesele kohale ning arvestab teiste vajadused enda omadest enam tähelepanu väärivaks. Jeesus heidab ette enese ülendamist variseridele, rangele usurühmitusele tollases juutluses, kes seadsid – vastupidi – teistele suuri koormaid, endale aga nõudsid tähelepanu, soovides olla kõikjal alati esimene. „Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid,“ kirjeldab Jeesus. „Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks,“ s.t lugupeetud õpetajateks (Mt 23:5jj). Seepärast ütleb ka Paulus, et midagi ei tule teha auahnuse pärast, vaid pidada „alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast“ (Fl 2:3). Ja Peetrus selgitab: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5b). Sarnaselt on öeldud juba õpetussõnades (Õp 3:34) ja sama kohta tsiteerib ka Jaakobus (Jk 4:6).

Kõiki neid sõnu arvestades on alandlikkust peetud üheks tähtsamaks kristlikuks vooruseks ja püütud alandlik olla kuni enese alavääristamiseni välja. Ütleb ju ka Jeesus, et „kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!“ Alaväärsustunde kultiveerimist piitsutas eriti vihaselt Friedrich Nietzsche, kes nimetab seda orjameelsuse tunnuseks. Ta mõistis õigesti alandlikkuse olulisust kristlikus elus, kuid hindas seda vääriti. Nõukogude ateistlikus propagandas väideti, et kristlik alandlikkus on alistumine ülekohtule ja paralüseerib võitlust ekspluateerimise vastu. Ka siin tõlgendatakse alandlikkust vääralt. Kristlik alandlikkus ei nõua leppimist sotsiaalse ebaõigluse ega individuaalse alavääristamisega.

Alandlikkus puudutab eelkõige inimese vahekorda Jumalaga. Miks Jumal paneb suurelistele vastu? Ilmselt seetõttu, et kõrgid (uhked, ülbed, kes peavad end teistest tähtsamaks) loodavad iseenesele, alandlikud aga usaldavad Jumalat ja avavad end Temale. Veel enam – suurelised otsivad ülistust iseendale, alandlikud aga ülistavad Jumalat. Sellega teevad alandlikud vabaks suhte Jumalaga ning avastavad, et Ta on armuline, andes andeks meie võlad, millist andestust me ei oleks muidu leidnud ega ära teeninud.

Alandlikkuse väljenduseks on aga suhe kaasinimestega (just nagu jumalaarmastuse olemasolu ilmneb ligimesearmastusest). Kristlased on lugupidavad teiste suhtes, viisakad ja hoolivad ega rõhuta iseenda ülisuurt tähtsust. Jeesuse lause „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse“ on nendel meeles. Piiblist on tuntud veel üks kuulus maksiim – „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust“ (Õp 16:18). Ennasttäis inimene on pime kõige muu suhtes ega märka enam, mis juhtub temaga mõne hetke pärast.

Kuidas aga seista õigesti Jumala ees? Kuidas järgida Jeesuse sõnu, et jõuda enda alandamise kaudu ülendamisele? Kui inimene end rõhutatult alandama hakkab, siis aimatakse selle taga võltsi tagasihoidlikkust, millega varjab ennast salajane egoism, mis püüab oma soove täita vagaduse katte all. Kui inimene suurte sõnadega oma jumalakogemusest pajatab, siis tundub, et ta tahab iseennast keskpunkti seada. Kuid Jumalat kogeb tõeliselt ainult see, kes on Jeesuse sõnul „tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29).

Selleks, et südant puhtamaks saada ja leida Jumalat, on kristlikud askeedid leiutanud sajandite jooksul rohkesti meetodeid ja viise, kuidas väärarusaamadest, valedest motiividest, korratutest tungidest ja salakavalast minast lahti saada. Selleks on vaja tugevat tahet, vastupanuvõimet, distsipliini ja võitlusvalmidust. Kuid samas on kirjeldanud pühakudki nurjumisi, mis saadavad nende saavutusi. Kõikide konfessioonide usuinimesed on väitnud, et mida lähemale jõutakse Jumalale, seda mustemana tuntakse iseennast.

Sarnases seoses selgitab alandlikkust, mis vabastab inimest oma minast ja selle miinustest, benediktiinimunk Anselm Grün: „Seega pole alandlikkus minu püüdluste tulemus, kui otsin seda kui voorust, vaid ebaõnnestumise kogemus.“ Alandlikkus ei tähenda mingit orjalikku alistumist inimsuhetes ega ka jumalasuhtes. „Alandlikkus on inimese vastus püha ja täiusliku Jumala, maailma loojast ja rahvaste valitsejast Jumala kogemisele.“ Alandlikkus on pigemini sisemine hoiak kui väline käitumine. „Seda ei saa ka õppida. Inimene muutub ise alandlikuks, kui ta kohtab Jumalat Jumalana. Alandlikkus on inimese psühholoogiline reaktsioon Jumala kogemisele“, mis kannab vilja käitumises.

Teisisõnu kasvab alandlikkus jumalakogemusest, Jumalaga kohtumisest – ja sellega seondub ka jumalakartus. „Jumalakartus, mis tungib luudeni --- on alandlikkuse põhikogemus. Kartust tuleb siin võtta sõna otseses mõttes ja seda ei tohi nõrgendada aukartuseks. See on kogemus Jumalast, kes saab ära needa ja põrgusse tõugata, kes saab mu eksistentsi hävitada, kellest sõltub mu hea või halb käekäik. Niisugune jumalakartus, mis on sageli seotud hirmuga põrgu ees, näib tänapäeval jäävat Kristuse armastava Isa sõnumi varju.“ Ikkagi jääb jumalakartus „tõelise jumalakogemuse põhieelduseks“, sest ainult inimene, kes on kogenud võimalust, et tema elu võib nurjumise korral ka „Jumalast kaugel lõppeda, võib Jumalat kogeda kellenagi, kellest sõltub olemine ja mitteolemine.“ * Ainult nii kogetakse ka pattude andeksandmist ja Jumala armastust, mis teeb alandlikuks.

Alandlikkus ja armastus on lahutamatult seotud. „Alandlikkus on üks armastuse omadustest. Alandlikkus on armastuse selline omadus, tänu millele elab armastaja armastatu elu. Ilma selleta on meie armastus pööratud meie enda poole ja seeläbi on tegemist egoismiga. Egoism on uhkuse sünonüüm,“ ütleb munkpreester Rafael (Noica). Taas ilmneb, et alandlikkus, kus antakse esimus teisele, ei tähenda alavääristamist. „Alandlikkus ei seisne mitte selles, et seada end kõigist madalamale, vaid selles, et Kristuse armastus, mis ei mõtle enda peale, ei karda olla teistest madalam, ära tõugatud või isegi teotatud. Miks? Sest armastus on elu, mida miski ei suuda hävitada.“ ** Jumal, kes on ühtaegu lõpmatu Vaim ja armastus, on igavene elu, millest osasaamist ta pakub kõigile alandlikele.

Olgu meil siis alandlikku meelt, et leiaksime elu Jumalas ja külvaksime seda ning kõike head lugu pidades ka kaasinimestesse sekka.

* Anselm Grün „Alandlikkus ja jumalakogemus“. Tartu 2013: 21, 44–46.

** Munkpreester Rafael (Noica) „Vestlused kloostris“. 2020: lk 80j.

Soosinguajad.

„Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks (Js 55:6, 7).

Üks tarkusesõna väidab, et halval juuksuril on ainult kamm. Nii kipub see vist olema ka oma eksimustega rahul olevate inimestega. Nad aina siluvad oma pusasid, lõhkiläinud juukseotsi, sassiläinud suhteid. Aeg-ajalt peaks aga lõikama, kohati kõvasti lõikama. On asju, millele peaksime tegema lõpu, ja alustada tulebki iseendast: oma eksimustest, valedest harjumustest, hoiakutest. Loomulikult on lihtsam kritiseerida teisi, anda neile hävitavaid hinnanguid. Keegi on öelnud, et kui igaüks pühib oma ukseesesise puhtaks, on kõikjal puhas.

Täna veel saame seda teha. Veel on soosinguaeg. Mida me teame homsest? Täna veel elame, oleme, mõtleme. Täna saame minna Jumala kotta. Täna veel kutsutakse meid ja lubatakse meile kinkida hingamist. Saame kuulda armukuulutust ja kui oleme armu igatsenud, oma pattu Jumalale tunnistanud, seda kahetsenud, siis võime olla kindlad, et Jumal, kes annab palju andeks, andestab ka meile.

 Laulik soovitab: „Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks.“

Püüdkem taibata, mis on see õelus ja need nurjatud mõtted, mida me peaksime jätma, ja pöördugem Issanda poole, et leida halastust ja andestust. Ja seda tehes uskuge – Jumal ei jäta meid üksi meie vaenlastega võitlema ja annab meile jõudu ja tarkust võidelda kõige halva vastu. Koos Kõigeväelisega, Jumala andestuse ja abiga, suudame me muutuda.

Mõtleme pühakirja Psalmide sõnadele, mis ühel või teisel viisil kõnelevad võimalustest, soosinguaegadest, mis meil veel on, imelistest võimalustest leida armu ja elada.

 * „Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi“ (Ps 32:6).

 * „Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; Sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad“ (Ps 139:1–3).

* „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel, ja juhata mind igavesele teele! (Ps 139:23, 24).

* Nõnda ütleb Issand: „Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel! Ma alistaksin varsti nende vaenlase ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu“ (Ps 81:14, 15).

 * „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12).

 PALVE: Igavene Jumal ja Isa, Sina oled evangeeliumi kaudu meid kutsunud oma rahvaks ja lubanud kinkida meile elu. Juhi meid oma Vaimuga, et mõistaksime, mis meie rahuks on vaja, ega raiskaks Sinu antud meeleparanduse aega. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast. Aamen.