Nädala mõte

„Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões“ (Ef 5:8b–9).

„Käige nagu valguse lapsed,“ öeldakse meile. See pole tavaline valgus, mille kandjaks meil tuleb olla, vaid jumalik. Jumal „elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha“ (1Tm 6:16). Ka meie juures pole võimalik seda jumalikku valgust näha otseselt, vaid ainult kaudselt. „Valguse vili on igasuguses headuses ja õigluses ja tões!“ ütleb Paulus.

Kristlastelt eeldatakse seega, et nad oleksid tõemeelsed, õiglased ja head. Tihti oodatakse meilt kõrgemat eetikat, kui kehtib ümberkaudsete seas. Ent mis juhtub tegelikult? Pole harvad need juhud, kui hoopis mittekristlased tulevad ja oma inimlikkuse ning abivalmidusega meist rohkem silma paistavad. Miks on see nii?

See valgus, mille kandjaiks meil tuleb olla ja milles meil tuleb elada ning käia, ei pärine meist endist – see tuleb väljast. Kui Jeesus ütleb oma jüngritele, et „teie olete maailma valgus“ (Mt 5:14), siis on eelduseks see, mida Ta ütleb iseenda kohta: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12). Jumaliku valguse kandjaiks saame me Jeesuse kaudu – ja seega võime ses suhtes olla ka takistatud.

Seepärast on õigus uusaja teoloogia isaks peetud Friedrich Schleiermacheril, kui ta iseloomustas kristlikku patu mõistet nimetusega „takistus“. Patt on see, mis meid takistab meie vahekorras Jumalaga. Kui me silmad sulgeme, siis me ei näe enam valgust: oleme takistatud, eraldatud valgusest, mille kandjaks me ei saa olla iseenesest – ning meie sees valitseb pimedus.

Seepärast on kohane ka meie usuisa Martin Lutheri manitsus, et meeleparandus peab olema igapäevane. Kui me selleks takistatud oleme, kui me ei tõuse enam hommikul ega alusta päeva palvega, kui me ei käi enam pühapäeviti kirikus, siis hiilib vana elu oma hämarate varjudega peagi märkamatult tagasi.

Meie elu ülesanne on, et me ei oleks oma vahekorras Jumalaga takistatud. Valgusel tuleb lasta tungida oma ellu võimalikult suures kontsentratsioonis. Nii nagu inimene, kes endale midagi juurde ei laadi, läbi põleb, on olemas ka religioosne läbipõlemine, kui me oma usku ei toida uue kütteainega, mis annab põledes jumalikku valgust. Kui oleme Jumala suhtes takistatud, siis juhtubki, et me ei ela kristlastele sobival viisil.

Ka selle nädala algul pangem kõrvale kõik, mis meid takistab meie suhtes Jumalaga. Tuleb ikka ja jälle hoiduda kõikvõimalikest eksitustest. Ja kui juhtumegi eksima, pöördume taas jumaliku tõe valguse poole, et meie lambid saaksid jälle täidetud ja põleksid ning võiksime kõndida nagu valguse lapsed.

Head uut suvenädalat!

„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud (Lk 9:28–36).

Vana Testamendi psalmidest ja ka teistest pühakirjalugudest loeme, et just mäed on paikadeks, kus Jumal end kõige sagedamini ilmutab. Tundub, nagu jõuaks inimene mägedes Jumalale lähemale kui argipäevases keskkonnas. Ilmselt see sageli nii ongi. Mägedesse on raske ronida, igaüks ei viitsi sellist pingutust ette võtta – seega ei liigu seal suuri ega lärmakaid rahvamasse. Kuna mäkketõus on tõeliselt pingutav tegevus, võetakse kaasa vaid kõige hädavajalikum. Suure kraamikotiga lihtsalt ei jõua tippu.

Nii võivad mõnikord inimest Jumala juurde jõudmast takistada kaasinimesed, kes nõuavad endale ja oma probleemidele pidevat tähelepanu, nii et oma probleemidega tegelemiseks ei jää lihtsalt mahti, võib takistada argipäevane kila-kola, millega tegelemine tundub kole vajalik ja võtab suure osa jõust ja tähelepanust endale. Küllap just seetõttu ongi pühakojad nii vajalikud – eriti just paikades, kus pole mägesid ega näiteks suuri metsi, kuhu on võimalik minna, et natukesekski ajaks teistest eemale tõmbuda. Pühakodades on vähemasti jumalateenistuse ajal võimalus olla omaette. Pühakojas veedetud aeg on aeg iseenda jaoks. On võimalus kõneleda Jumalaga segamatult, süveneda sellesse kõnelusse. On võimalus jõuda Jumalale lähemale. On võimalus end laadida, et taas oleks midagi teistele jagada.

Niisiis suundub Jeesus palvetama üles mäele. Ükski evangelistidest, kes sellest kirgastamisloost on kirjutanud, ei maini midagi sellest, et Jeesus oleks aimanud, mis Teda mäel ees ootab. Ta võtab endaga mäele kaasa vaid kolm oma kõige lähedasemat jüngrit. Päevaaskeldustest väsinud, jäävad jüngrid õige varsti magama.

Kellel on olemas palvetamise kogemus – ja ma arvan, et meil ristiinimestena on kõigil see kogemus, kellel väiksem, kellel suurem –, see teab, et palvetamine ei ole lihtsalt ilusate sõnade rittaseadmine – tõeline palve vajab tõsist mõttetööd, et oma probleem sõnastada, see Jumala ette tuua. Ja mitte ainult seda: palvetamine ei tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, s.t me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. Meie palvetamise eesmärk ongi ju saada vastus Jumalalt, mitte Talle oma tellimuste nimekirja ette lugeda. See aga tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda. Õige, intensiivne palvetamine tähendab ränka pingutust. Tuletagem meelde, kuidas kirjeldatakse Jeesuse palvetamist Ketsemani aias – see toimus nii intensiivselt, et Tema higipiisad olid nagu verepisarad (Lk 22:44).

Jeesus palvetabki, palvetab pingsalt. Tal on, millest oma Jumalaga kõnelda. Ja siis sünnib midagi ebatavalist. Luukas kirjutab: „Tema näoilme muutus ja tema riided muutusid kiirgavalt valgeks.“ Väljend doxa, mida Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, tähendab Uues Testamendis ennekõike kiirgust, üleloomulikku valgussära. Evangelist kirjutab, et unest ärganud jüngrid nägid Jeesuse kirkust, nägid, et Jeesus kiirgas, isegi tema riided muutusid valgeks ja hiilgavaks. Küllap olid jüngrid varemgi näinud Jeesust palvetamas, aga ükski evangeelium ei maini, et temaga varem ega hiljemgi midagi sellist oleks juhtunud. Mis siis seekord erilist toimus?

Küllap oleme isegi palvetades tundnud, et mõnikord tundub taevas olevat suletud ja Jumal väga kaugel, mõnikord aga tundub, nagu seisaks Jumal ise otse meie kõrval. Me tajume oma meeltega lausa füüsiliselt Tema ligiolekut. Huvitav on seegi, et kõige sagedamini tunneme Jumala ligiolekut just siis, kui oleme kõige suuremas hädas ja masenduses. Mida sügavamale põhja me oleme langenud, seda lähemal endale ja selgemini me näeme Jumalat. Miks nii?

Ehk sellepärast, et tavaolukorras on meie enda mina liiga vägev, märkamaks enda kõrval jõudu, mis vaikselt püüab meid juhtida ja suunata. Meie mina hääl summutab Jumala vaikse hääle, me ise, endalegi märkamatult, tõrjume Jumala endast eemale, me nii-öelda räägime Ta üle, ei kuula Teda. Sellisel juhul ei saa Jumal anda meile kõike seda, mida Ta anda tahaks: me küll palume, kuid oleme sellesse, mida me palume, nii süvenenud, et ei ole mahti vastust kuulata, meile Jumala poolt antavat vastu võtta. Nii võime mõnikord jäädagi ilma abist, mida Jumal meile pakub, vastustest küsimustele, mida Talle esitame. Kui aga Jumal jõuab inimesele tõeliselt lähedale, kui inimene tõesti tunneb oma Jumala ligiolekut, võtab vastu Tema vaimu ande, siis ei saa Ta ise jääda endiseks. Ta muutub. Ta kirgastub. Kirgastumine ei tähenda lihtsalt õnnetunnet, lihtsalt Jumala erilise ligioleku tunnetamist. Kirgastumise sisuks on inimese olemuse muutumine Jumala lähedalolu toimel. Võiks ehk öelda, et inimesest saab see, kes ta peaks olema – saab tema ise sellisena, milliseks Looja ta luues kavandas. Ta teab, kes ta on, ta mõistab oma kohta, oma ülesannet maailmas. Tema vaimusilmad avanevad. Ta mõistab Jumalat. See on imelise selginemise hetk.

Kui me vaatame katoliku kirikus pühakute pilte või õigeusu kirikus ikoone, siis näeme, et enamasti on inimestel, keda nendel kujutatakse, keda peetakse pühadeks, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, pea ümber kujutatud pühapaistet. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumala ligiolek muudab inimese ka väliselt auliseks.

Väljend „rõõmust särama“ ei ole tekkinud tühjast kohast. Inimene, kellele Jumal on lähedal, muutub tõesti ka väliselt. Küllap oleme meiegi näinud inimeste nägusid, kellel on olnud imeline usuline elamus, kes on eriliselt kogunud Jumala puudutust, näiteks ristimis- või armulauatalitusel – olukordades, kus inimene puutub füüsiliselt kõige lähemini oma Issandaga kokku. Need näod, see ilme, mis neil nägudel on, see olek on midagi erilist.

Jeesus ise on Mäejutluses öelnud: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe peal, ega panda küünalt vaka alla. /---/ Paistku teiegi valgus inimestele, et nad seda nähes ülistaksid teie isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16).

Kui kelleski tõesti on Jumala kirkus, siis ei saa see varjule jääda, see paistab välja. Põhimõtteliselt peakski selline kirgastatus olema iga ristiinimese, iga jumalalapse normaalne olek. Jeesusest on öeldud, et Ta on „Jumala kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju“ (Hb 1:3). Nõnda võivad selleks saada ka Tema jüngrid. Peavadki saama. Inimesele kui Jumala võrdkujule on loomulik, et ta omaks kirkust. Lahutades ennast oma Loojast, on ta kaotanud selle kirkuse – nagu kirjutab Paulus Rooma kirjas: „Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23). Vaid saades taas korda oma vahekorra Jumalaga, olles Temaga tõelises Isa ja lapse suhtes, jõudes Jumalale väga lähedale, nii lähedale, et muutub osaks Temast, võib ta selle kirkuse tagasi saada. Nõnda ka meie loos, tollel mäel, kuhu, nagu me kuulsime, ilmus pilve sisse varjatuna kohale ka Jumal isiklikult, sai inimsilmale nähtavaks ja hakkas särama Jeesuse tõeline, Jumalik olemus.

Kuid väljend „doxa“ ei tähenda sugugi ainult imelist vargussära, optilist nähtust. Kirkuse põhiline sisu jääb silmale nähtamatuks. Kirkus Uue Testamendi mõttes tähendab ka au, aukõrgust ja meelevalda – meelevalda kõigi loodusjõudude, ka surma üle. Pühakiri ütleb, et Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse läbi, s.t Jumala kõikevõitva väe läbi, mis on üle pimeduse- ja surmaväest (Rm 6:4). Sellesama Isalt saadud kirkuse väe abil muutis Jeesus Kaana pulmas vee veiniks, äratas surnuist Naini noormehe, tervendas lootusetuid haigeid. Kirjas filiplastele on öeldud Jeesuse kohta, et „tema muudab meie alanduse ihu oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab enesele alistada kõik“ (Fl 3:21). See aga tähendab, et Jeesuse jüngrid saavad osa sellest jõust ja väest, mis on Jumalal. Surmast üle olevast ja loodusjõude muutvast väest. Kirkuse väest. Selles kirkuse väes peitub ka meie ülestõusmise lootus.

Vaid harvad inimesed saavad näha midagi nii imelist, olla millegi nii võimsa tunnistajad, nagu olid kord Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Kuid sellega on lugu nii nagu väljendiga doxa – kirkus. Imeline on see, mida me silmaga näeme, kuid veelgi imelisem see, mis toimub varjatult. See imeline, olgugi enamasti silmale varjatult, toimub ka meis, kui me usume, kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma taevase isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu Tema kosutavaid ja väge andvaid ande. Meie evangeeliumiloos tuleb pilv ja katab selle imelise sära, mida jüngrid nägid, ja jüngreid tabab taas hirm ja ebakindlus. Meiegi elus vaheldub rõõm mure, õnn kannatustega. Inimelus lihtsalt on nii. Aga just siis kõlavad Jumala sõnad: „See on minu äravalitud poeg, teda kuulake“ (Lk 9:35). Usus Jumala Pojasse Jeesusesse Kristusesse on meil side oma Taevase Isaga, kes tahab meissegi valada oma väge ja kirkust. Jumala vägi, Tema kirkus meis, võidab meis oleva nõtruse ja annab meile uue elu, elu vabana hirmust surma ees, elu täis lootust. Palugem, et meie elus võiks alati seda kirkust olla. Aamen.

Jeesuse lähikonnast võib leida kolm Jaakobi-nimelist meest. Uue Testamendi järgi oli Jaakobus üks neist kolmest, kes kuulusid Jeesuse 12 jüngri nn siseringi. Ta oli Johannese vend – kõuepoeg. Apostlite tegude raamatu järgi oli ta teine Heroodese tapetud märter.

Teine Jaakobus oli Jeesuse vend. Tema sai alles Jeesuse ülestõusmise järel Jeesuse jüngriks ja temast sai Jeruusalema koguduse juht.

Kolmas Jaakobus – Jaakobus Noorem – on kõikides jüngrite loeteludes üheksas. Uus Testament ei kõnele meile kusagil sellest, mida Jaakobus Noorem tegi või ütles, aga mainib küll ära, et ta oli Alfeuse poeg. Markus kirjutab, et tema ema nimi oli Maarja, aga mitte sama Maarja kui Jeesuse sünnitaja. Aga just see Maarja oli üks nendest Jeesust järgivatest naistest, kes läks Jeesuse ema Maarjaga kuni ristini (Mk 5:14). Markus annab ka Jaakobusele lisanime – Noorem. Oletatakse, et Jaakobus Noorem ja Matteus võisid olla vennad. Oletajad viitavad sellele, et nii Jaakobus Noorema kui Matteuse isa nimeks on Alfeus. See on vaid oletus.

Tema kuulutusretkedest ja ka surmast pole palju lugusid ja needki on üksteisele vastukäivad. Ühe pärimuse järgi püütakse teda kividega surnuks visata, aga ta ei sure, ja seejärel saetakse ta tükkideks. Saag ongi tema apostellik sümbol.

Kreekakeelsed sõnad, mida Markuse evangeeliumi 15. ptk 40. salmis Jaakobus Noorema kohta kasutatakse, on „Jakob utu mikru“ – neist viimane tuleb sõnast „mikros“. Pigem tuleks see arvestada väikeseks, tillukeseks, pisikeseks. Võiks siis tõlkida Väike-Jaakob. Miks seda sõna kasutatakse? Väidetakse, et see Jaakobus võis olla teisest Jaakobusest noorem või lühem. Kõik need on vaid oletused.

Kas väikesest tuleb alati ka vähest oodata? Kui pikk sa oled? Kui mitu korda sa suudaksid enda pikkust kõrgushüppes ületada? Tavaline pisike kirp hüppab endast üle kahesaja korra kõrgemale. Inimene, kes suudaks sama, võiks hüpata üle Eiffeli torni. Vaata kärbest, kes kannab mõnd puupinda. Kui inimene võrreldes oma kehakaaluga suudaks sama, tõstaks ta üksi seitsme meetri pikkust jämedat puutala.

Väikeste kohustuste unustamine võib põhjustada suuri õnnetusi. Jeesus ütleb Lk:16:10: „Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.“

Juudas ja Jaakobus Noorem jäid kord Jeesusele silma. Ta valis nemad oma 12 jüngri hulka. Nad ei kerki esile. Nad täidavad Jeesuselt saadud ülesandeid ja annavad kõik, mis neil on anda.

Paljudes kogudustes on palju just nende kahe mehe sarnaseid inimesi. Nad ei trügi iialgi esile, aga nad teevad vaikides kõik, mida Jumal neilt ootab. Kui palju selliseid vaikseid ja tagasihoidlikke ustavaid hingi olen minagi oma vaimuliku teel kohanud! Imelised inimesed. Jumal õnnistagu teid ja tasugu teile kuhjaga teie ustavus!

Tundmatud teenrid. Piiblis on palju tundmatuid nimetuid kangelasi. Me ei tea selle mehe nime, kes andis oma ülemise toa Jeesuse ja Ta jüngrite käsutusse. See kamp oli juba piisavalt vastumeelne tolleaegsetele juhtidele ja üks ettevaatlik majaomanik oleks ukse nende ees sulgenud. Üks mees ei sulgenud.

Kas keegi teab selle poisi nime, kes andis ära kõik oma kalad ja leivad Jeesuse kätte? Jeesus toitis nendega viit tuhandet meest.

Kas keegi teab nende meeste nimesid, kes kirjutasid Piiblit ümber? Tänu neile – ustavatele nimetutele masoreetidele – on meieni jõudnud ka vanimad Piibli osad. Tund tunni, päev päeva, kuu kuu kaupa nad muudkui istusid ja kirjutasid ülima hoolikusega ümber pühasid tekste. Kes on meile ehitanud imeilusad kirikud? Mitme inimese nimesid me teame?

Igas Eestimaa kirikus on selliseid ustavaid, kelle nime teavad vähesed. Jumal teab. Hbr 6:10: „Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud Tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.“ Salajas tehtud head teod ei jää saladuseks igavesti.

Rahu ja headust!

PALUGEM: Me täname Sind, Suur Jumal, Jaakobuse eest, tema osa eest selles, et ristiusk kord levis üle maailma. Me palume Sind nende eest, kes salaja aitavad, oma palvekambris paljude pärast palvetavad, nende eest, kes tasu ootamata teevad head. Palume paljude vabatahtlike ustavate abiliste eest paljudes pühakodades, kogudustes – tasu neile, hea Isa, heldesti! Sina märkad neid, kes end esile tõstmata teevad head. Õnnista Sina neid. Aamen.

Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!“ (Lk 5:10).

Ükskord, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tungles tema juurde Jumala sõna kuulama, nägi ta kaht paati järve ääres seisvat. Kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Jeesus istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!“ Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.“ Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. (Lk 5:4–6)

Jeesus õpetas inimesi igal pool, kus ta liikus ja oli, ning kõik, mida Ta ütles, oli täis väge. Imelikud ja imelised asjad sündisid siis ja sünnivad praegugi Jumala väe läbi: haiged saavad terveks, kurjad vaimud peavad inimesed rahule jätma, näljased saavad kõhud täis, kurvad leiavad lohutust, vägivald lõpeb, inimesed mõistavad seda, mis enne oli lukus, isegi loodus alistub ja kuulab sõna ...

See vägi jõudis ja jõuab inimesteni ning on hoopis teistsugune kui traditiooniline käsuõpetus, mida inimesed olid harjunud templis ja sünagoogis (kirikus) kuulma. Jeesuse sõnadest lähtuv vägi häiris inimesi, eriti neid, kelle poole Ta otse pöördus. Mõni lubas Jumala väel neid muuta, teine mitte.

Jeesus ei jalutanud mööda maad niisama ringi ega arendanud juhuslikult kohatud inimestega viisakalt mittemidagiütlevat vestlust. Tema missioon maa peal oli Jumala missioon ajas ja ruumis – päästa inimkond. See tähendab, et kõik, mida Jeesus ütles ja tegi, täitis täpselt seda eesmärki, milleks Ta maa peale oli sündinud – anda avalikult kõikidele inimestele teada, et Jumal on hea, Ta on kõik täiuslikult ja hästi teinud ja Ta armastab kõiki inimesi ja kõik võivad (ja peavad) Ta vastu võtta (Jh 3:16). Ja sellesse teenistusse kutsub Ta ka sind.

Päris alguses, kui Jeesus maa peal Jumala evangeeliumi kuulutama ja õpetama hakkas, alustas Ta seda sõnadega: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:14, 15). Sõna „evangeelium“ on väega laetud sõna ja igasugune võim vajab püsimajäämiseks väge. Evangeelimikuulutamine on võimuküsimus, sest Jumala evangeelium on sõnum Jumala valitsusvõimust, Tema väest ja meelevallast. Jumala evangeelium, mida Jeesus kuulutas, on kokku võetav paari sõnaga: „Jumal on Valitseja!“

Jumala vägi häirib inimesi ja peabki häirima, sest seda väge ei saa inimesed kontrollida. See võib ajendada tegema ennekuulmatut. Inimesed saavad sellele alluda ja lubada Jumalal enda üle valitseda ning neid juhtida ja juhatada – aga nad saavad sellest ka keelduda. Kui inimesed Jumala väele alistuvad, siis see on evangeeliumi vastuvõtmine; kui Jumala väe ilmnemine nende elus neile liigselt pealetungiv tundub ja nad seda ainult niipalju vastu võtavad, kui see parajasti mugav tundub, siis tegelikult nad ei võtagi evangeeliumit vastu.

Kui Siimon (Peetrus) kuulis Jeesust talle käsu andvat „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!”, siis vastas Siimon Jeeusele: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette“ (Lk 5:4).

Ehk – ma olen kõike teinud, vaeva näinud, terve öö tööd teinud – ja nüüd tuled Sina ja käsid mul otsast alata ... aga millegipärast ma teen seda.

„Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid“ (Lk5:6).

Millise ülesande on Jumal sulle andnud, et Tema evangeelium leviks ja võrgud saaksid täis?

Palun, Isa, aita kõikidel, kes Sinu evangeeliumi kuulevad, Sinu vägi ja valitsusvõim vastu võtta, eriti kui see kuuljaid häirib ja sunnib oma elu muutma. Aita meil oma elu muuta nii, et Sinu headus ja Sinu täiuslik plaan võiks kõikjal maailmas nähtavaks saada nii, et Sinu riik tuleks ja Sinu tahtmine sünniks ka maa peal nii kui taevas.

Isa, ma palun, et kõik need, keda Sina oled nimepidi kutsunud, meelt parandaksid ja meelde tuletaksid, et nad on Sinu omad ja et nad ei kardaks oma elus suunda muuta, isegi kui uus suund on esialgu tundmatu. Aita neil ennast usaldada Sinu väe hoolde ja edasi elada Sinu teenistuses.

Aamen.

(Foto: Meeli Küttim)

HALASTAGE!

„Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette, nagu on kirjutatud: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.“ Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma“ (Rm 14:7–12).

Paulus püüab paljudelt röövida rõõmu – kohtumõistmise rõõmu. Paljud on ju igal alal tippspetsialistid. Teavad kõike paremini kui teised ja annavad kriitilisi hinnanguid valitsejatele, arstidele, õpetajatele, kunstnikele, muusikutele, sportlastele, kaasliiklejatele ja paljudele teistele – ka kaaskristlastele, oma vendadele ja õdedele. Ega enamik neist otseselt kedagi õpetama lähe – see võib olla ohtlik. Ikka tagaselja.

Selleks, et olla peaaegu igal alal teistest targem, pole vaja neid asju aastaid õppida. Las need arstid õpivad vähemalt seitse aastat. Las need valitsejad kuulavad oma paljusid tipptasemel nõuandjaid, kellel on oma alast väga hea ülevaade. Las need muusikud harjutavad tuhandeid tunde. Paljud kriitikud tulistavad puusalt ja lasevad ilma igasuguse ettevalmistuseta sõnadega sõelapõhjaks kõik need, kes neile ei meeldi. Kuid nii saab ka kodus ja lähedastega ...

Kui Paulus kirjutab kirja Rooma kristlastele, siis ta teab, mis toimub koguduses. Osa nendest, kes peaksid olema kristlikus koguduses, jumalarahva perekonnas ühe taevase armulise Isa lastena nagu vennad ja õed, kes kõik on Issanda päralt, on hakanud koguduses tekitama eri klasse, inimesi lahterdama. Seda tehakse väliste näitajate põhjal. Kes mida ja kuidas sööb, kes millal ja kuidas paastub, kes kuidas palvetab. Kes milliseid päevi pühadeks peab jne.

Vana Testamendi ja selle laienduste järgi panevad ennast teistest targemateks, usklikemaks pidavad ekslikud inimesed paika, mis õige, mis vale, mis lubatu, mis lubamatu, ja hakkavad teiste ja teistsuguste üle kohut mõistma. Paulus küsib: „Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle?“ Kreekakeelne sõna „krineio“, mida ta siin kasutab, kõneleb eristamisest, eraldamisest, uurimisest, otsustamisest, kohtumõistmisest. Ekslik inimene uurib pisut ja otsustab siis oma venna ja õe üle. Paneb ta paika skaalal halb-hea, lubatu-lubamatu ja mõistab osa üle karmilt kohut.

Paulus küsib veel: „Või sina, miks sa paned oma venda halvaks?“

Kreekakeelne sõna eksutheneo tähendab sõna-sõnalt 'ei millekski panema/arvama', tähistades nõnda kellegi kohtlemist ülima põlguse, halvakspanu ja ülbusega. Selle kõrval on eestikeelse Piibli ametlikus tõlkes olev „halvaks panemine“ üsna leebe.

Koguduses kellegi kohtlemine ülima põlguse, halvakspanu ja ülbusega. Loodan väga, et mitte keegi ei ole midagi sellist siin selles koguduses mõne koguduse liikme või töötegijaga suheldes tunda saanud. See on kristlasele täiesti lubamatu käitumine. Kogudus on perekond, kelle lähedusse sattuvad, kelle pühakotta sisenevad inimesed peaksid tundma armastust. Kui seda ei ole, pole ka kõige kaunimatel kõnedel, muusikal, palvetel, filosofeerimistel mingit mõtet. See on kui kilava kuljuse terav heli.

Me kõik astume Jumala kohtujärje ette. Igaüks meist peab aru andma Jumalale.

Mats Traat on kord palunud:

Ära aja kedagi minema – sõna, inimest, looma.

Sa ei tea, kus algab ootamatus, tungal lahvatab põlema.

Kus variseb vahesein elu ja näiluse vahel.

Kus öö saab pähe silmad, päev avaneb veesoonena.

Kus lihtsameelsusest koorub elutarkus.

Me peaksime äraajamise, kohtumõistmise asemel enam hoidma, armastama, tänama, tunnustama, ütlema, tegema head nii kaua, kuni meile veel antakse aega.

Miski siin pole jääv. Keegi meist ei jää siia sajandeiks. Vaid veidi veel ja valgus kustub, aeg siin saab täis. Tuleb minna ja seal tuleb meil seista Jumala kohtujärje ees. Keegi ei saa seal pugeda peitu, teisi süüdistades oma halbu sõnu, kohtumõistmisi, mahategemisi teiste hädade ees silmade sulgemisi välja vabandada. Ei saa öelda Temale, kes meile on andnud maise elu ja nii palju head, et me küll plaanisime palju head teha ja ütelda, andeks paluda, andeks anda, aga aega ei olnud. Oi, kui palju on meile antud aega ja võimalusi. Meie oleme valinud, mida meile antuga teha. Kuidas me valisime, milleks aja kulutasime?

Meie vist peaksime paluma: Issand, halasta meie peale, et meie suudaksime halastada üksteise peale. Andestada. Isegi unustada. Maadligi vajutavate koormateta edasi minna, olles kannatlikud oma ligimestega. Issand, halasta, et homne päev oleks halastavam ja et meie oleksime need, kes on halastavamad just nii, nagu Tema kord ja täna ja kuni see maailm kestab. Aamen.

„Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“ Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!“ Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust“ (Lk 15:1–7).

Eilse pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Kadunud ja jälle leitud“. Luuka evangeeliumi 15. peatükis on ära toodud kolm Jeesuse tähendamissõna kadunutest: kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast. Need kolm lugu kõneles Jeesus vastuseks variseridele ja kirjatundjatele, kui nood hakkasid nurisema selle üle, et Jeesus seltsis tölnerite ja patustega ning sõi koos nendega.

Lugudes kadunud lambast ja kadunud rahast vaadatakse kadunutele veidi teisest seisukohast kui kadunud poja loos. Kui kadunud poja loos noorem poeg ise pöördus isakoju tagasi, sest ta teadis teed koju, ta oli suuteline ise koju minema, siis teistes lugudes näidatakse seda, kuidas Jumal võtab algatuse enda kätte, pöördub nende poole, kes ise tema juurde enam tulla ei saa või isegi ei tea, et nad on kadunud, et nad kujutavad endast kellegi jaoks mingit väärtust, et neid vajatakse. See mõte, et mitte patune ei otsi Jumalat, vaid Jumal alandab ennast otsimaks patust, läheb ise tema juurde, oli variseride ja kirjatundjate jaoks midagi revolutsioonilist. Rabid uskusid küll, et Jumal võtab kahetseva patuse sõbralikult vastu, kuid nende jaoks oli uus mõte, et Jumal on otsiv Jumal, kes võtab algatuse suhtes patuse inimesega enda kätte.

Esmalt meenutab Jeesus oma kuulajatele muistset tava, et kui ka üksainus lammas sajapealisest karjast peaks ära eksima, siis jätab hea karjane 99 lammast kindlasse kohta koerte valve alla ja läheb kadunut otsima. Jeesus kõneleb sajast lambast – see on suur kari, jõuka inimese kari, kelle jaoks ilmselt ei ole ühe lamba kadumine eriti suur kaotus.

Arvan, et enamik meist kuulub veel sellesse põlvkonda, kes on oma silmaga lambaid näinud. Näinud koos ka rohkem kui ühte lammast, tervet lambakarja. Ja küllap teame, et väliselt on ühe tõu lambad väga sarnased. Kuid hea karjane suudab märgata, kui üks on puudu. Tal on iga oma hoolealusega isiklik suhe, ta on pannud igale loomale nime, mitte inventarinumbri, ja oskab teda kutsuda – nõnda on ta suuteline ka nende üle arvet pidama.

Enamikul meist ilmselt pole lambaid. Kuid olles inimesed, peaksid meil olema sõbrad. Kui paljudel meist on sada sõpra, sada lähedast inimest – ma mõtlen tõelist, mitte Facebooki sõpra? Iga sõber ütleb: „Minagi olen sõber,“ mõni sõber on aga sõber ainult nime poolest (Srk 37:1). Me ei saa olla lammaste karjased, kuid oma sõprade ja lähedaste eest peaksime siiski hoolt kandma. Meie lähedased, meie inimesed, on meie kari. Inimene ei suuda üksi eksisteerida, me vajame teisi enda kõrvale. Me oleme või vähemalt me peaksime üksteisele olema karjased, ka hingekarjased. Me peaksime hoolima nagu muistsed karjased.

Inimesed erinevad üksteisest palju rohkem kui lambad. Peaks olema lihtne märgata, kui keegi on puudu. Kas me aga märkame, kui nad meie kõrvalt kaovad? Millal taipame, et pole neid juba nädalaid, kuid või aastaid näinud, nendega suhelnud? Kas hakkame neid otsima? Kui tõsiselt me neid tegelikult otsime? Kas teeme ühe telefonikõne ja kui telefon ei vasta, loobume edasistest püüetest neid leida?

Aasta-aastalt aina suureneb inimeste hulk, kes tunnevad end üksikuna. Keda keegi ei märka. Kelle üksijäämist ja sellega seotud hingehädasid keegi ei märka. Keda keegi ei otsi. Aina rohkem suureneb nende hulk, kes pöörduvad kõiksugustesse ametiasutustesse – mitte sellepärast, et neile sealt midagi eriti vaja oleks, vaid pseudoprobleemidega, lihtsalt selleks, et kellegagi rääkida. Et keegigi neile natuke tähelepanu pööraks. Et leiaks mingigi karja, millega ühineda. Nad arvavad, et ajavad vajalikku ja tähtsat asja, kuid tegelikult otsivad nad abi, hüüavad appi nii, nagu nemad seda suudavad.

Ega kadunud, karjast eemale eksinud lammaski inimkeeli appi hüüa. Ta määgib, teeb häält, annab märku nii, nagu tema seda oskab. Kui ta oskaks inimkeeli öelda, mida tahab, siis ta ütleks: „Tahan oma karja hulka, tahan koju.“ Paljude inimeste probleemid saab kokku võtta sama lausega: „Tahan tagasi oma karja hulka, inimeste hulka, kes minust hoolivad.“

Inimesed võivad kaotada sideme oma karjaga, nendega, kellega nad on olnud väga lähedased, väga erinevatel põhjustel. Sageli ka omaenda süül: ühinedes võõra karjaga, pidades seda uudishimust omaks, otsides rohelisemat rohtu. Kuid kus on siis need sõbrad ja lähedased, kes peaksid nende eemaldumist märkama ja kui nad tõesti silmist kaovad, neid otsima hakkama? Kes peaksid andestama, esimesena käe ulatama ja koju tagasi kutsuma?

Lihtne on öelda: ise on süüdi, et ära eksis. Oleks pidanud hoidma rohkem oma karja hulka, olema nii nagu teised, mitte minema omapäi mujalt paremat otsima. Oleks pidanud seda ja teist. Kuid kas lammas oskab nii mõelda? Kas ta oskab kahetseda pattu ja parandada meelt, et võiks leebuda ja kaaluda tema otsima hakkamist? Ilmselt mitte. Isegi paljud inimesed pole patukahetsuseks ega meeleparanduseks suutelised – vähemalt mitte kiiresti.

Kui jääda ootama, millal eksinud kahetsevad ja meelt parandavad, et neid siis otsima ja päästma hakata, pole varsti enam kedagi otsida ega päästa. Hundid panevad nad vahepeal nahka. Kuid karjane, kes hoolib, ei aruta lamba süü või süütuse, tema meeleparanduse küsimuse üle. Ta läheb teda otsima ja toob lamba tagasi koju, omade hulka. Ta loodab, et kogetu on lamba ettevaatlikumaks ja targemaks muutnud.

Tavaliste lammastega, keda karja hulka tagasi tuuakse, õnneks suuri probleeme ei ole – pärast paaripäevast võõrastamist ja nuhutamist võtab kari tagasi toodud lamba enda hulka tagasi. Palju raskem on inimestega. Teised, need nn õiged ja korralikud, karja juurde hoiduvad inimlambad, tunnevad sageli ennast solvatuna, et ka isepäistest reeglite rikkujatest hoolitakse, neile tähelepanu pööratakse, enamasti rohkemgi kui õigetele.

Küllap ei olnud variseridele ja kirjatundjatele eriti meele järgi Jeesuse sõnad: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ Samas pidanuksid nad seda mõistma. On ju inimloomusele omane, et liiga kergelt kättesaadava, liiga kerge võidu üle tuntakse vähem rõõmu kui selle üle, mille saamiseks on vaja olnud vaeva näha ja võidelda.

Jumal hoolib kõikidest, armastab kõiki, aga küllap Temagi tunneb rohkem rõõmu raskete võitude üle: selle üle, kui patused parandavad meelt ja jõuavad tagasi Tema rahva, Tema karja hulka, kui nende üle, kes kunagi pole proovinudki karja juurest jalga lasta, kes on alati ja iseenesestmõistetavalt olnud turvaliselt Tema juures.

Pole mõtet tunda kadedust teiste jumalasuhte üle, Jumalat jätkub meile kõigile. Temal jätkub aega ja tähelepanu kõigile, kes vaid tahavad Temaga suhelda, Temaga palvetes kõnelda. Olgem tänulikud, et meil on selline Jumal. Jumal, kes tunneb iga oma loodut, märkab igaüht, märkab, kui keegi teelt eksib, karja juurest kaugele  satub ja üksi jääb. Jumal, kes jätab teised turvalisse paika ootama ja läheb ise otsima kadunut. Jumal, kes on armastav ja hooliv Jumal ka isepäistele ja patustele. Jumal, kes on valmis nende päästmise nimel vaeva nägema. Jumal, kelle puhul saame kindlad olla, et kui me peaksime Temast eemale eksima, Tema meid kunagi maha ei jäta – Ta tuleb meid otsima, leiab meid ja kannab meid koju.

Issand, aita meil õppida olema sama hoolivad oma elu kaasteeliste suhtes nagu Sina oled meie suhtes. Kingi armastust nende vastu. Aita märgata, kui keegi hakkab eemalduma ja üksi jääma. Kingi tarkust kadunud üles otsida, tagasi kutsuda ja Sinu juurde juhatada. Aga aita meil ka Sinu kombel olla olemas nende jaoks, kes seda vajavad.

Alanud nädalat raamivad kaks teemat: „Kutse Jumala riiki“ – Kristus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28) ja „Kadunud ja jälle leitud“ – Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut (Lk 19:10).

Timo Ligel on laul, mis käib umbes nii:

Sa natukene käia kitsal teel ei saa

ja valima pead, kuhu

sa oma elusammud sead.

Seda mõtet mõtlen siin selle alanud nädala puhul, sest see on kõikidele oluline. Ja miks? Sest Jumal on igaühe kutsunud (1 Kr 7:17). Kuidas ja kes saab käia Jumala teedel ja kuidas ning kas on võimalik teada, et käiakse õigel teel? Vaja on valgust, et näha teed, millel käiakse. Ja see valgus paistab meile: „Tulge, käigem Issanda valguses“ (Js 2:5).

Me eksime sellelt teelt. Sageli. Mõnikord enda uute ambitsioonide, mõnikord lihtsalt valede valikute tõttu. Aga kas siis on meil igal juhul võimalik õigele rajale tagasi pääseda? Vaja on ainult kõigest südamest Isa appi kutsuda: „Anna meile armu, Issand! Anna meile armu!“ (Ps 125:3).

Isegi kui selle palveni jõudmiseks peame minema läbi pimeda oru ja katsumuste raja, siis on hea teada, et Jumal taastab ja tervendab murtud südameid. Ja veel – Jumal ei otsi, ei oota ega armasta väliseid vagadussümboleid, eriti ei taha ta, et nendega väljapaistmises omavahel võisteldakse. Ta kutsub meid käristama lõhki oma südant, aga mitte oma riideid, ja pöörduma Issanda, oma Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2:13).

Ta aitab meid igal juhul – me ei pruugi saada sellist lahendust oma kitsikustes, mida ise ette kujutasime või Jumalalt palusime, kuid kindel on, et vastuseta ei jää ükski palve, mida tões ja siiruses palume. Jumala tingimus meile meid aidates on meiepoolse absoluutse truuduse ja tänulikkuse nõue. Jumal ütleb: „Oma au ma teistele ei anna! Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne“ (Js 48:11–12).

Jumalale ei saa olla natuke truu. Jumala teel ei saa natuke käia, Jumalale ei saa natuke vastata. Igal juhul Tema häält ja kutset kuuldes on meil vaja valida – kas vastame Talle või ei. Ta ise ütleb meile toredasti ette, millist vastust Ta meilt ootab: „Täna, kui kuulete Ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant“ (Ps 95:7–8).

On täiesti okei, kui me Jumala kutset kuuldes pisut või üsna palju kardame. Vaja on teada ja järgida lihtsat põhimõtet: Jumala kutset kuuldes on vaja see vastu võtta! Kui Ta küsib: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“, siis võta julgus kokku ja ütle: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8).

Ära karda – Issand on su hinge tugi (Ps 54:6). Aamen!

(Foto: Urmas Roos)

„Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!“ (Lk 16:31).

Need on viimased sõnad Jeesuse tähendamissõnas rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Rikas mees oli tõeline rikkur. „Tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.“ Peenelinane lõuend oli impordiartikkel Egiptusest, purpur kehtis kuningliku värvina. Purpurit kasutati üleriieteks, hinnalist lõuendit aluspesuks – mõlemad viitavad luksusele. Rikas mees elas laia elu, pidutsedes aina rõõmsasti.

Kusagil evangeeliumides ei rünnata rikkust kui niisugust. Üks isa korraldas suure pidusöögi, kus rõõmsalt tantsugi löödi, kui tema kadunud poeg koju tuli (Lk 15:23jj). Sageli pööratakse aga ümber rikaste ja vaeste saatused. „Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik /---/ Ent häda teile, rikkaile /---/, sest teie näete veel nälga“ (Lk 6:20jj). Ilmselt on siis põhjus muus kui rikkuses – ka usuisa Aabraham oli jõukas mees.

Tänase loo rikkur ei olnud eriliselt halb. Nautlev eluviis tegi teda aga pimedaks teiste suhtes: ta ei märganudki vaest, kes lamas tema värava ees, täis paiseid. Üksnes koerad, kellega ühele tasemele oli paigutatud vaene, lakkusid tema haavu. Rikkur ise aga – nii nagu preester ja leviit tähendamissõnas halastajast samaarlasest – ei teinud temast väljagi. Tal ei olnud küll kahju leivapudemetest, mis vaese ette langesid, kuid talle ei läinud see eriti korda. Rikas mees elas lihtsalt läbinisti ilmalikku elu iseendale.

Vaesel mehel on ka nimi – see on ainus kord Jeesuse tähendamissõnades, kus esitatakse isiku nimi – Laatsarus (El’asar = 'Jumal aitab'). Nime esitamisega osutab see mõistujutt iseendast kaugemale – pärisellu. Laatsaruse-nimeline mees, kelle Jeesus surnuist üles äratas, on tuntud Betaaniast (Jh 11jj). Mõlemad surid. Vaese kandsid inglid Aabrahami „sülle“, s.t aukohale Aabrahami kõrval taevasel pidusöömaajal. Ka Jeesuse kohta öeldakse, et ta on Isa süles või paremal käel (Jh 1:18). Rikas aga „maeti maha“ – selle väljendiga rõhutatakse Jeesuse poolt varem öeldut, et „lase surnud oma surnuid matta“ (Lk 9:60).

Edasi heidetakse valgust surnuteriigi kohta – ja see kattub sellega, mida kuulsin kord Tallinna sünagoogi rabilt. Surmavallas on erinevaid tasemeid, kust igaühest saab teise näha, kuid mitte vabalt üle minna. Kõige kõrgemal on usuisa Aabraham, temast alla kulgevad astmed vastavalt usu ja patu määrale. Surmavald pole veel lõplik situatsioon: see on vaheolukord enne viimset kohut, kus aga on paika pandud vaimude lahutamine ja antud igaühele kätte eelmaitse sellest, mis saab olema pärast viimset kohut.

Laatsarus läks taevasse, ülimasse õndsusse – rikas aga põrgusse, suurde piina. Torkab silma, et nii maises elus kui ka surnute maailmas ainult kannataja pool näeb teist. Nii nagu Laatsarus vaatas maa peal alt üles sõnatult mööduva rikka poole, vaatab rikas põrgus kannatava pilguga asjatult Laatsaruse poole, ilma et toimuks kontakti. Rikas hüüab Aabrahami, et see läkitaks Laatsaruse niisutama tema januseid huuli suures kuumuses. Osad on vahetunud: Laatsarusel oli enne, rikkal on nüüd puudus söögist ja joogist. See, kes Jumala järele ei janunenud maises elus (Ps 42:2j 143:6), viibib nüüd kustutamatus janus.

Tänapäeval ei taheta enam uskuda hukatuse olemasolu võimalust teispoolsuses. Ent vaadakem rikka mehe hoiakut põrgupiinas – seal pole muutunud midagi. Tema suhtumine Laatsarusse, kellest ta peab end lõputult paremaks, on endiselt üleolev. Ta arvab, et vaene mees on veelgi tema teener, kes peab talle kuuletuma. Ja isegi veel siis, kui ta tahab oma elusolevaid vendi hoiatada, peab tema arvates just Laatsarus minema sõnumit viima. Kas pole see tuttav hoiak, pidada end paremaks? See on kristlikus traditsioonis iseloomulik kuradile, et ta omas piiritus ülbuses seab end Jumalastki kõrgemale.

Muuta ei saa aga isa Aabraham midagi, sest kuristik alandlike ja ülbete vahel, taeva ja põrgu vahel, on ületamatu. Surmas kivistub see, mis me oleme olnud elades. Kõige rohkem, kellele rikas mees peale iseenda mõelda suudab, on tema vennad. Jeesus aga ütleb: „Kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“ (Mt 5:47). Kristlane peab suutma vaenlastki armastada – seda enam siis vaeseid. Aabraham vastab, et ka vendi ei saa aidata, sest needki pole kuulanud Moosest ega prohveteid, kes ometi õpetavad alandlikkust, halastust ja õiglust. Moosese enda kohta öeldakse: „Aga mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal“ (4Ms 12:3).

Rikas arvab nüüd, et kui keegi surnuist teataks vendadele, et nad meelt parandaksid kohtu kartuses, küll nad siis usuksid – mida Aabraham jällegi eitab. Kui nad pole kuulanud Moosest ja prohveteid, kes on selgelt hoiatanud rikkaid, * siis pole nad kuulanud pühakirjast ka seda, et seal kuulutatakse surnute ülestõusmist – seega ei usuks nad kas või surnuilmutust. Laatsarus jääbki selles Jeesuse tähendamissõnas vendade juurde saatmata ...

Kuid pärissündmuses, Laatsaruse ülesäratamise puhul juhtubki see, mida kinnitas Aabraham. Jeesus äratas Laatsaruse üles surnuist, kuid inimesed, kel ei olnud alandlikkust, ei uskunud. Suurkohtu liikmed, kes ei osutanud halastust Jeesuse suhtes, soovisid tappa ka Laatsarust, kuna nad eksitavat rahvast. „Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma“ (Jh 12:10j, vrd 11:47jj). Sama kordus Jeesuse ülestõusmise puhul: need, kes keeldusid Jeesust nägemast pühakirjas tõotatud Messiana, keeldusid ka usust Ülestõusnusse.

Kes ei armasta ligimest, ei armasta ka Jumalat. Kes on ülbe inimeste vastu, on seda ka Jumala vastu. Kellel ei ole alandlikkust maa peal, ei ole kohta alandlike seltsis taevas. See on Jeesuse tähendamissõna lühisõnum. Rikas ei hoolinud Laatsarusest – sama vähe hoolis ta pühakirjast, seega ka Jumalast. Halastamatus, mille ta seadis barjääriks enda ja Laatsaruse vahele, on nüüd barjääriks tema ning Jumala vahel.

Kogu tänane lugu on suunatud nendele, kel on veel aega meelt parandada. Ka meil on Piibel, Mooses ja prohvetid, lisaks veel ülestõusnud Kristus. Kas teispoolsuses on veel võimalik oma saatust muuta? Rikas tundub seda mitte tahtvat: ta palub kõike muud, aga mitte seda, et ta ise põrgust pääseks. Jumal aga ei vii vägisi taevasse kedagi. Siiski on rikkal anuvad sõnad suus: „Isa Aabraham, halasta minu peale!“ Kas see on märk algavast alandlikkusest? Aabraham aga ütleb talle endise jumaliku hellusega: „Laps!“ Siin on tegemist olukorraga enne viimset kohut. Seega võime loota kõigi rikaste ja muude ennasttäis juhmide – kelle hulgast ei tule tingimata välja arvata ka iseennast – meeleparandust.

* 2Ms 22:20–26 5; Ms 15:1–11; Js 10:1–4; Am 2:6–16, 5:11j, 8:4–10; Hab 2:6–16 jne.

Kolmainupüha ajal ja järel on mõistlik alustada nii: Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Rm 11:33–36: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“

Kolmainsusest võib kirjutada, kõnelda lõpmata keeruliselt ja ka ääretult lihtsalt. Paulus valdab mõlemat – nii lihtsalt kui ka keeruliselt seletamise oskust. Oma hümnilaadses Rooma kirja lõigus kõneleb ta Jumala suurusest ja Tema tarkuse ja tunnetuse sügavusest ning jõuab järeldusele, et Jumalast on kõik, kuid Tema olemust ei suuda lõpuni taibata mitte keegi. Oma esimeses kirjas korintlastele ta kirjutab, et praegu, selles elus, me taipame poolikult. Meenutame tema sõnu armastuse ülemlaulust: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“

On asju, mis on üle inimese mõistuse ja ka kõige targemate tarkuse. On tark selles mõtiskluses mitte targutada, mitte ritta seada ülikeerulisi lauseid sellest, kuidas üks on kolm ja kolm on ühes. Kui Paulus on kirjas korintlastele rääkinud sellest, et me näeme aimamisi ja tunnetame poolikult, siis kohe pärast neid sõnu kirjutab ta: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“

Küllap ongi nii, et ka Jumala olemust suudab inimene paremini tunnetada siis, kui ta Teda armastab. Armastatu kirjeldamiseks ei vaja inimene keerulisi sõnu.

Lev Tolstoil on jutustus piiskopist ja kolmest usklikust vennast. Piiskop, tulles külastama üht rannikuäärset kogudust, kuuleb kolmest väga usklikust vennast, kes elavad ühel väikesel saarel. Rahvas kõneleb, et need mehed on väga vagad ja üliusklikud. Piiskopis tärkab soov neid näha ja ta laseb end saarele viia. Seal kohtab ta kolme üpris metsiku välimusega habetunud meest. Piiskop küsib, millal mehed viimati kirikus käisid, ja saab vastuseks, et see olla olnud mitu aastat tagasi – saarel kirikut pole ja preestritki pole seal ammu nähtud. Nüüd küsib piiskop, kas mehed ikka vähemalt palvetavad, ja saab vastuseks, et seda teevad nad pidevalt. Mis palveid siis vennad ka teavad, küsib nüüd piiskop. Mehed vastavad, et nad paluvad kogu aeg ühte ja sedasama palvet ja mingeid muid palveid pole nad kunagi palunud. Mis palve see siis on, mida vennad paluvad? Vanem vastab, et nad paluvad nii: „Meid on kolm ja teid on kolm, Teie kolm, halastage meie kolme peale!“

Piiskop arvab, et seda on küll armetult vähe, kui mehed vaid niisugust lühikest palvet paluda mõistavad. Nii ta siis kulutabki terve pika päeva, et kirjaoskamatutele vendadele Meie Isa palve selgeks õpetada. Lõpuks õhtul paistab meestel palve selge olevat. Piiskop lahkub saarelt üpris rahulolevana. Ta on paadiga poolel teel, kui äkki näeb kolme venda talle järele jooksmas. Kui vennad jõuavad veeni, jooksevad nad edasi – vee peal. Jõuavad paadi juurde ja ütlevad piiskopile: „Meil on nii viletsad pead, pool õpitud palvest on meeles ja pool juba ununenud. Kuidas see oligi: „ ... ja anna meile andeks meie võlad.““

Piiskop vaatab vee peal seisvaid vendi ja ütleb: „Minge nüüd tagasi ja unustage tagasiteel ka see esimene pool ära ja paluge oma lihtsat palvet edasi – paistab, et sellest piisab.“ TEIE KOLM HALASTAGE MEIE KOLME PEALE!

Kui me püüaksime täielikult mõista Kolmainu saladust, oleks see sama lootusetu, kui mõista päikesesse vaadates Päikest – silmad jäävad liiga suurest valgusest pimedaks, vaid ettevaatlikult ehk võiksime püüda ligineda mõistmisele. Äkki aga siiski vaataks hetkeks päikese poole? Ja seejärel joonistaks seda. Kirjeldada Jumalat on sama raske, kui joonistada päikest – sellist, mis ka valgustaks ja annaks sooja. Aga aimata me ju võime. Teaduslikus keeles on Päike Maale lähim Galaktika täht, kuum kiirgav hiigelsuur gaaskera, mille ümber tiirlevad Maa ja teised päikesesüsteemi planeedid. Maa on sellest ligi 150 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese läbimõõt on ligi 1,4 miljonit kilomeetrit. Maa läbimõõt on ligi 13 000 km. Seega Päike on Maast enam kui sada korda suurem ja tema mass on 330 000 korda suurem Maa massist. Siit Maa pealt nähtavad Päikese väikesed tumedad laigud on tegelikkuses mitmekümne tuhande kilomeetrise läbimõõduga. Seega ühe päikeselaigu läbimõõt võib olla suurem kui kogu Maa läbimõõt. Tark teatmeteos tunnistab, et Päikese optiline kiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste, bioloogiliste ja paljude teiste protsesside peamine ja esmane energiaallikas.

Lihtsamalt kõneldes on Päike, see kollakaspunane kera, meist tohutu kaugel – nii kaugel, et inimesel pole võimalik selleni jõuda, ja kui ta ka jõuaks, siis ta põleks seal lähedal. Nii on ka Jumal – taevane kõigeväeline Isa. Liiga kõrge ja kauge meile, inimlastele. Aga päikesevalgus on meile midagi hoopis lähedasemat. Kuid seesama lõpmata kaugelasuv Päike saadab meie maailma valguse, nii nagu kõigeväeline Jumal – Valguse Isa – saadab meie maailma oma poja Jeesuse Kristuse. Ta sünnib inimesena ja ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“

Niisiis nii nagu on Päike – meist lõpmata kaugel – kättesaamatu surelikule inimesele, niisamuti on selle Päikese valgus, nii nagu on kõigeväeline Jumal – Taevane Isa – ja on Jumala Poeg – Jeesus Kristus. Kaks ja ometi üks. Aga soojus – seegi ju on sellesama Päikese juurest – on seesama Päike. On Päike ja selle soojus ja valgus, ja ometi üks ja seesama Päike. On Jumal Isa ja Poeg ja Püha Vaim – on Jumala Kolmainsus. Kolm ühes ja üks kolmes – on püha Kolmainu Jumal. Me näeme päikest tõusmas ja loojumas – näeme üht värvimuutvat pisikest kera – ja me võime vaid aimata, milline hiigelsuur lõõmav taevakeha see on tegelikult. Aga see, kellel on silmad, näeb selle valgust, näeb, mida päikesevalgus ja soojus selles maailmas teevad. Näeb, kuidas elutu ärkab selle puudutusel ellu, puhkeb õide, kannab vilja. Me näeme vaid aimamisi ja poolikult – nii Päikest kui ka Jumalat, aga kui me ei sulge oma silmi ega südant, võime me kogeda mõlema imelist väge. Ja nii me jõuame taas Pauluse tõdemuseni: „Jah, Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Temale olgu au igavesti!“ Aamen.

PALVE: Sina, kes Sa oled üks ja ometi kolm, oled ainus Jumal ja Kolmainus. Meie ei mõista kõike. On asju, mis on üle meie mõistmise. Aita meil mõista, et Sinust on kõik ja Sinuta pole midagi. Sina üks ja kolm – halasta meie peale ja juhi meie elu! Aamen.

Kristlike nelipühade keskpunktis on Püha Vaimu läkitamine ning Vaimu tegevus, samuti algkoguduse ja kogu ristiusu Kiriku sündimine. Apostlid ristisid nelipühadel esimesed kristlased. Algristikoguduses olid nelipühad ülestõusmispühade kõrval aasta teiseks tähtsaks ristimispühaks. Sel aastal ristisime meiegi nelipüha eelõhtul oma leerilapsed, kes olid varem ristimata.

Nelipühade piiblitekstid kõnelevad Püha Vaimu tõotusest ja annist. Ta on läkitatud meile lohutajaks, aitajaks ja kaitsjaks. Pühas Vaimus on Kristus alati oma Kiriku keskel. Püha Vaim ühendab kõik maailma kristlased üheks Kristuse Kirikuks.

„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.“³Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.“ Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?“⁵Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: „Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:1–8).

Mõnikord arvatakse, et imede aeg on möödas. On jäänud vaid teadus, on jäänud vaid valemid ja programmid: kõik on täpselt välja arvutatav ja äraseletatav. Isegi mustkunstitrikid. Nelipühade eelõhtul aga sündis ime meie Jaani kirikus ja ilmselt veel mitmes kristlikus koguduses: paljud inimesed, kes olid läbinud leerikursuse, võeti ristimise teel vastu Jumala rahva hulka. Sündis see, millest kõneles meie äsjakuuldud kirjakohas Jeesus variser Nikodeemosele. Inimesed, keda ristiti, sündisid uuesti veest ja vaimust.

Sellised imed on meie maailmas sündinud erinevates paikades igal päeval juba kaks tuhat aastat. See ime on kunagi toimunud ka meiega ja meis – kui meid on ristitud. Ristimine ON ime: see ei ole inimese poolt iseseisvalt teostatav, see on Jumala tegu, mida me ei suuda kunagi lõpuni lahti seletada, Tema arm, mis ei sõltu inimestest ega nende teenetest. Arm, mida ei saa panna valemitesse, programmeerida, planeerida. See, mida me ristimisel näeme ja kuuleme, on vaid väline vorm: mõned tekstid pühakirjast, palved, ristimärgi tegemine, käte pealepanemine, vee pähevalamine. Ka see väline on väga oluline, see vorm, milles me Jumala tegutsemist näeme inimtegevuse kaudu. Kuid kui Jumal omalt poolt oma osa ei lisa, kui jääb toimumata osa, mis jääb inimsilmale nähtamatuks, jääb ristimine poolikuks, sest tähtsaim osa selle sisust jääb puudu. Ristimise tähtsaimaks sisuks on Jumala Vaim, mis ristimises Jumala poolt ristitavale antakse, Vaim, mis asub ristimistalituses pattudest puhtaks pestud inimhinge elama, seda uuesti üles ehitama. Apostel Paulus on kirjutanud Korintose koguduse liikmetele: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?(1Kr 3:16). See Jumala Vaim mitte ainult ei ela inimhinges, vaid ta ka tegutseb seal. Jumala Püha Vaimu tegevuse kaudu inimhinges inimene muutub, muutub nii täielikult, et seda saab nimetada uuesti sündimiseks – sündimiseks Jumala lapseks.

Nelipüha on Püha Vaimu väljavalamise püha. Püha, mil Kolmainu Jumala kolmest isikust on kesksel kohal see, kes jääb enamasti varjatuks, sest Ta tegutseb nõnda, et igaüks Tema tegevust märgata ei suuda – Püha Vaim. Jeruusalemmas täitus kaks tuhat aastat tagasi nelipühapäeval Jeesuse lubadus, mille Ta oli andnud oma jüngritele, kui oli kõnelenud nendega enne oma kinnivõtmist ja ristisurma. Ta ütles: „Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete ta ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud“ (Jh 14:16–17, 26).

Nikaia usutunnistuses on sõnad: „Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse.“ Elavaks tegijasse. Jah tõesti – Jumalast ja Jeesusest lähtuv Püha Vaim annab ristimisvee läbi puhtaks pestule uue elu vaimu. Sellise elu vaimu, mis hoiab teda Jumala läheduses, Temaga osaduses, aitab elada tõelist, ilusat elu ja annab talle kord võimaluse pärida elu, mis iial otsa ei lõpe. Püha Vaim on osa igavesest Jumalast, on juba osake taevariigist, osa igavesest elust. Ja seega – see, kelles elab Püha Vaim, elab juba maises elus igavest elu, on juba astunud taevariigi piiridesse, juba rändab selles oma elurännakut. On ju taevariik seal, kus asub Jumal.

Just Püha Vaim on see, kelle tegutsemise, kelle töö läbi, saab alguse patuse inimese tagasitee oma Looja Jumala poole.

Uuestisündimises, ülalt sündimises, on palju salapärast, inimsõnadega äraseletamatut, kohati inimmeeltele tunnetamatut. Peabki olema, on see ju Jumala töö, st ime. Me teame vaid seda, et Vaimu töö läbi inimestes nad muutuvad, muutub nende käitumine, nende elu. Apostel Paulus on toonud ära loetelu Vaimu töö viljadest inimestes: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22–23). Aga mitte ainult. Vaim teeb vahel ka erilisi kingitusi. Loomeinimesed ütlevad, et „Vaim tuleb peale“ – ja kusagilt tulevad mõtted, sõnad, pildid, meloodiad, mida ollakse kaua otsinud, mille olemasolu aimatud.

Mulle tundub, et üheks olulisemaks tõestuseks inimeses Püha Vaimu olemasolu ja tegevuse kohta on ka selline nähtus nagu vaimustus – ülim rõõm, tänulikkus, imetlus. See pole sugugi tavaline. See on seotud tõelise alandlikkusega – alandlikkusega, mis avab silmad ja südame, nägemaks Looja ligiolekut ja armu oma elus. See on seotud sooviga saada ka ise loojaks ja omalt poolt midagi lisada Looja loomingule.

On nelipüha. See langeb alati kevadele, langeb ajale, mil looduses kõik tärkab. Algab uus eluring. On kõige kaunim aeg aastas – uute alguste aeg. Jumala Püha Vaim on uute alguste Vaim, uute võimaluste Vaim. Vaim, kes varjatult elab ka meis ja teeb seal ustavalt oma tööd. Me muutume ja sageli ega taipa seda, kes on nende muudatuste taga. Ei märkagi vaikset häält, mis meie elu juhib.

Jeesus ütles kord Nikodeemosele: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb“ (Jh 3:8).

Eesti teoloog Uku Masing on kord mõtisklenud Vaimust:

„Kui vanasti kõneldi tuulest, siis kõneldi vaimust. Sest ei olnud vahet hinge vahel ega tuule vahel, ei vaimu ega maru vahel, kes jookseb oma otsatut rada. Aga keegi ei teadnud selgesti, kelle hing oli tuul ja kelle hingetõmbed viskasid lendama maru. Mõni mõtles, et tuul pole muud kui igavesele maale minevate surnute eluõhk, ja teised arvasid, et maa elab just niisama nagu ta lapsed ja hingab sedaviisi nagu nemad. Ja oli neidki kuu all, kes arvasid, et Jumal hingab tuult. Ja seda, et tema hingeõhk jookseb maruna üle lageda maa. Ja nemad arvasid, et kui tuul läheb inimese sisse, siis tema hakkab tegema vägevaid, Jumala meelepäraseid tegusid. Sest Jumala vägi oli tuules ja jääb marru igavesest ajast igavesti. Aga keegi ei tea, kus on ta kodu, ja tema sünnipaigal ei ole nime. Ja kuhu ta läheb, seda võib ainult küsida, kuid vastata ei mõista sellele keegi nüüd ega kunagi mitte.

Seesinane, kes kuulab tuult ja mõistab ta häält, see mõistab Jumalat. Aga see, kes läheb tuulest mööda ja ei pane teda tähele – kuidas see võib teada, mis on Jumal? Võib-olla, et ta armastab tähele panna kõrke ja tarku sõnu ja meeles pidada lauseid, mis endile uhked nagu iidsete koletiste varjud, kui nad tulevad inimeste unedesse. Aga kui tema ei kuule seda, mis tuul räägib rohule, ega hooli jutust, mis ta kõneleb pilvedele, siis ta on otsekui tühi kest ja just nagu ussitanud õun. Sest tarkade sõnad on surelikkude sõnad, aga tuul on igavene.

Seesinane, kes kuulab tuult, kuulab ka Jumala hingetõmbeid. Ja Jumal räägib temaga, vahel tasakesi, siis valjusti, et inimene mõistaks. Et ta saaks aru sellest, mida tuuleläkitaja tahab, ja ei arvaks mitte, et tema on üksi maailmas ja ainutähtis. Ja siis tuleb tuul tema sisse ja võtab elada temas ja ta saab Jumala hingeõhu templiks, sest tuul on pühitsenud ta keha endale majaks. Ja tuul räägib tema seest teistele, tervele maale ja taevatähtedele. Ja ei ole paika ega kohta ei all ega ülal, ei paremal ega vasakul, kuhu ei ulatuks tuule laul. Sest Jumala hingeõhk on kõikjal, ja neile, kes hingavad teda endasse, tema on tõotanud igavese elu ja rahu, millel ei pea olema lõppu.“

PALVE: Suur Jumal, igavene Isa, me täname Sind Püha Vaimu anni eest, mida Sa oled kinkinud meile ja miljonitele, kes käivad oma eluteed meie kõrval. Me täname Sind nende eest, kes sinu Vaimu poolt antud ande on kasutanud nii, et on olnud nendega abiks ja toonud rõõmu väga paljudele, ka meile. Õpeta meidki neid ande, mida Sina oma Vaimu kaudu oled meile kinkinud, õigesti kasutama. Juhtigu Sinu Püha Vaim alati meie vaimu. Kingi meile Vaimu kaudu oma tarkust. Puhu meis lõkkele armastuse tuli, mis valgustab ja toob sooja neile, kellega meie elu meid kokku viib. Kaota meis loidus, ükskõiksus, uskmatus, kahtlused ja hirm. Luba meil, kes me ristimise kaudu oleme saanud Sinu lasteks, Sinu riigi kodanikeks, saada maale soolaks ja maailmale valguseks. Aita meil oma eluga, oma armastuse, elujulguse, elurõõmu ja tänulikkusega kuulutada Sinu rõõmusõnumit nii, et Sinu järgi hakkaksid igatsema ja Sind otsima ka need, kes Sind veel ei tunne. Saada oma Vaim nende juurde, kelle südames laiutavad vihkamine, kurjus, julmus, rumalus ja argus. Aita Vaimul need südamed puhastada ja külvata sinna asemele armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse, enesevalitsuse, tarkuse ja suuremeelsuse seemned. Aita, et need võiksid head vilja kanda, lõpetada sõjad ja tuua maailma rahu ning üksmeelt inimeste vahele. Taevane Isa, julgustagu Sinu Vaim meie vaimu rõõmsas teadmises, et me oleme Jumala lapsed. Aita meil ustavaks jääda surmani. Me loodame maises elus Sinu armu peale, usaldame oma Vaimu Sinu hoolde surma hetkel ja igatseme ülestõusmises osa saada Sinu kirkusest igavesti. Aamen.