Nädala mõte

Teema: „Ustavus Jumala andide kasutamisel“.

„Jumal pole mulle küll midagi andnud! Kõik, mis mul on, on mulle mu oma töö ja vaevaga raskelt kätte tulnud.“

Nii mõni ekslikult arvab. Teine teab, et lahus Temast ei suudaks me midagi. Meid polekski, kui Tema poleks meile elu andnud. Ja taipab sedagi, et meil kõigil on oma osa Looja suures orkestris ja kui oleme selle osa leidnud ja püüdnud täita, armastanud ja uskunud, võime kord kuulda Looja imelisi sõnu sellest, et oleme olnud Ta ustavad sulased pisku üle ja Tema paneb meid palju üle – igaveseks.

Ameerika poeet, kirjanik ja muusik Sidney Lanier on kirjutanud oma kogemusest, mis on teda aidanud mõista üht väga olulist asja. Ta mängis ülikooli ajal Baltimore'i sümfooniaorkestris. Ühes proovis, kui mängiti teost, milles kõik viiulid, trompetid, teised „pasunad“, trummid ja muudki pillid pidid mängima aina valjemat muusikat, otsustas Sidney Lanier veidi viilida. Ta mängis pikoloflööti ja arvas, et tema pisikese pilli vaiksete helide puudumist sellises suures lärmis ei pane keegi tähele. Nõnda ta siis hoidis küll flööti huultel ja teeskles mängimist, kuid ei hinganudki oma pisikesse pilli. Äkki katkestas dirigent väga ärritunult mängu ja käratas vihaselt: Kus on pikolo?“, ja osutas oma taktikepiga Sidney Lanierile ning vaatas teda sellise pilguga, et mees oma pisikese pikoloflöödiga oma toolilt püsti kargas ja väga kohmetunult, hirmunult orkestri keskele seisma jäi. Kuni selle hetkeni ei olnud ta mõistnud, kui olulised on dirigendile tema pisikese pilli vaiksed helid ja et kui helilooja on need helid kirjutanud oma suurde sümfooniasse, siis on ka nendel väga oluline osa selle teose harmoonia tekkimiseks. Ja kui tema hetkeks oma osa mängimise lõpetas, sai dirigendi tundlik kõrv nende õrnade helide puudumisest kohe aru. Sellest hetkest alates püüdis Sidney Lanier täita oma osa muusiku, üliõpilase, sõduri, poeedi, kirjaniku, riigikodaniku ja inimesena.

Aeg-ajalt ma kuulen umbes selliseid sõnu või aiman niisugust mõtlemist paljude inimeste käitumisest: „Minust küll ei sõltu selles suures maailmas mitte midagi! Mina olen vaid pisike mutrike suures masinavärgis.“ On ka neid, kes ennast väga tähtsateks ja teisi mõttetuteks, kasututeks olevusteks peavad. Jumal ei ole loonud midagi kasutut, mõttetut. Looja on maailma luues andnud oma olulise rolli igale taimele, linnule, loomale. Ja inimese on Ta loonud omaenese näo järgi, iseenese sarnaseks. Looja on loonud meid loojateks ja igale meist oma suures ja imelises meistriteoses, sümfoonias, mõelnud oma koha. Tema on helilooja ja dirigent. Paljud seda ei taipa, et kui talle on Looja orkestris antud koht suurte trummide taga, siis on tema koht sama oluline kui pisikese pikoloflöödi mängija koht. On neid, kes arvavad, et nendest ei sõltu midagi, ja eiravad helilooja ja dirigendi soove. Tegelevad millegi muuga. Teised tähtsustavad oma osa Looja suures sümfoonias üle. Vaatavad põlglikult neile, kellele on antud mängida mõnd pisemat pilli.

Targad on need, kes teevad kõik, et taibata, mis on Looja tahe nende elus, ja püüavad seda täita. Ja isegi siis, kui nad mõnel hetkel ehk arvavad, et nendest vist ei sõltu suurt midagi, teevad oma vähese, et Loodu sümfoonia võiks olla selline, nagu Tema on oma tarkuses ja armastuses seda mõelnud.

PALVE: Issand, andesta, et ma olen jätnud tegemata seda, mida Sina oled minult oodanud, ja teinud seda, millega olen rikkunud Sinu suurt sümfooniat. Anna mulle tarkust otsida Sinu tahet ja seda täita, nii et Sa saaksid ka mulle kord öelda, et olen olnud Sinu ustav sulane, keda Sina saad panna palju üle, kuna olen olnud ustav pisku üle.

(Foto: Sven Arbet)

Selle pühapäeva ja alanud nädala teemaks on „Tõde ja eksitus“.

Paulus kirjutab oma kirjas Efesose kogudusele: „Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões“ (Ef 5:8, 9).

Me igatseme valgust. Taimedki vajavad valgust. Toidust, veest ja soojusest ei piisa. Heade viljade kandmiseks on vaja ka valgust ja ilusad viljad valmivad aeglaselt.

Ühel vanal ja targal inimesel olnud paljudele, kes tema juurest tarkust otsima tulid, vaid üks soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“ Jah, see on mõistlik, sest lahus Temast ei suuda me midagi, millel oleks jäävat väärtust. Tema on maailma valgus – valgus, mis võib valgustada ka meis ja meie ümber olevat pimedust. Temaga ja Temas suudame me kõndida tões ja oskame tagasi tulla ka eksituse radadelt.

On inimesi, kelle muutumine Jeesuse lähedusse jõudes on silmapilkne, kõigile selgesti nähtav, kuid tavaliselt on see aeglane protsess, vaevumärgatav, kuid pidev. Selles võib olla ka tagasilööke, kuid need, kes on kogenud Jumala andestust ja armu ning taibanud, kui palju elusam on elu Tema läheduses, ajavad ennast kukkudes taas püsti ja liiguvad edasi.

Üks lugu räägib inimesest, kes astub sisse tuppa, kus valgustatud õpetaja õpetab õpilasi. Mees teatab, et soovib valgustatud saada, kuid tal pole aega nädalaid või aastaid õpetaja jalgade ees istuda. Lisab, et on väga rikas ja võib õpetajale heldelt tasuda, kui õpetaja aitab tal kiiresti valgustatuks saada. Õpetaja vaatab naeratades seda kärsitut ja ütleb, et kui ta tahab saada kiiret valgustatust, siis peaks ta minema välja, seisma maja idapoolse külje katuseräästa alla, tõstma käed üles, suunama pilgu taevasse ja seisma seal nii kaua, kui ta saab valgustatud. „Aga seal väljas sajab paduvihma!“ hüüatab kärsitu rikas. Õpetaja vastab talle rahulikult: „Ma tean, et seal sajab ja on külm, aga kuna sa tahad kiirelt valgustatud saada, on see sinu võimalus.“ Mees läheb ja seisab. Tuleb poole tunni pärast külmast vappudes vihasena tagasi ja käratab, et teda on petetud. Ta muudkui seisis seal ja lõpuks taipas, et on täielik lollpea. Õpetaja teatas: „Saidki kiirelt valgustatud!“

Paljud on selle mehe sarnased. Tahavad vaimseid asju kiiresti. Jooksevad kursuselt kursusele. Mõned jõuavad ka leerikursusele, kuid paljud peavad seda liiga lihtsaks ja vanamoodsaks ja vaevaliseks teeks. Loevad uusi ja uusi raamatuid, milles tõotatakse erilisi kiiresti toimivaid muutumisi. Paljud on igatsenud valgustatust ja tavaliselt on selle all mõeldud midagi, mis muudab inimese eriliseks, targemaks teistest, annab talle erilised võimed. Paulus peab kõike sellist pühkmeiks, kui erilises inimeses puudub headus, õiglus ja tõearmastus. Kristuse valgus muudab inimest paremaks, kaastundlikumaks, hoolivamaks, õiglasemaks, ausamaks. Kui selliseid vilju ei tule, on ühendus valguse allikaga vilets või katkenud. Oleme hakanud armastama hämarust, pimedust.

Jeesus kõneles kord paljudele end väga sügavalt usklikeks arvavatele väga karme sõnu. Pühakiri on täis hoiatusi usklikele, kes täidavad küll rangelt mingeid norme, kuid kelle elu viljad on paljude jaoks väga kibedad. Nendelt, kellele on palju antud, nõutakse palju ja seepärast ei tohiks me muutuda enesega rahulolevateks.

Mõtleme enne, millised on olnud meie elu viljad. Kas need on valguse viljad? Kas meie lähedased ja kõik need, kellega oleme kokku puutunud, võivad meie tegude ja tegematajätmiste, sõnade ja vaikimiste põhjal arvata, et oleme head, õiglased ja ausad?

Kord küsiti ühelt inimeselt kellegi tuntud kristlase kohta, kas ta on hea ristiinimene. Ta vastas: „Ma ei tea, sest ei ole temaga koos elanud.“ On keegi, kes teab meist kõike.

Me palume Sind, kes Sa oled Tee, Tõde ja Elu, aita meil rännata mööda armastuse ja tõe teed, mis viib meid ellu, mis jääb, ning aita meil elada elusamat elu! Sina, kes kõike ja kõikjale näed, kui Sa näed, et oleme eksituste teel, juhi meid tõe- ja eluteele!

„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud“(Lk 9:28–36).

Jeesusel pole olnud kerge. Vaid mõned päevad tagasi on paistnud, et lõpuks ometi on tema töö hakanud vilja kandma. Vaid mõned päevad tagasi on Peetrus ütelnud välja jüngrite ühise arvamuse : „Sina oled Kristus, elava Jumala poeg.“ Lõpuks ometi on vähemalt Tema kõige lähedasemad taibanud tõde. Kuid see, mis ootab ees, on hoopis raskem. Kohe pärast seda Peetruse tunnistust pidi Jeesus hakkama oma jüngreid ette valmistama selleks, et õige pea peab Ta tapetama. Kõnelda kellelegi oma peatsest piinarikkast surmast, kusjuures veel kuulajat veenda, et see on vajalik ja õige, pole just emotsionaalselt kerge ülesanne.

Lisaks probleemidele oma jüngritega on Jeesust pidevalt ümbritsenud rahvahulgad, keda Ta õpetab ja kelle hulgas olevaid haigeid Ta teeb terveks. Ka see tähendab pingutust – nii vaimset kui füüsilist. See tähendab andmist. Aga ei saa anda, kui endal ei ole. Ja nii lähebki Jeesus mäele, eemale pidevalt Teda ümbritsevatest rahvamassidest, et palvetada, et paluda jõudu oma Taevaselt Isalt.

Kellel on olemas palvetamise kogemus – ja ma arvan, et meil ristiinimestena on kõigil see kogemus suuremal või vähemal määral olemas –, teab, et palvetamine ei ole lihtsalt ilusate sõnade rittaseadmine: tõeline palve vajab tõsist mõttetööd, et oma probleem sõnastada, see Jumala ette tuua. Ja mitte ainult seda: palvetamine ei tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, st me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. See tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda. Küllap oleme isegi võinud veenduda, et rahvahulkade saginas ei tule tõelisest palvest suurt midagi välja. Õige, intensiivne palvetamine, tähendab ränka pingutust. Tuletagem meelde, kuidas kirjeldatakse Jeesuse palvetamist Ketsemani aias – see toimus nii intensiivselt, et Tema higipiisad olid nagu verepisarad (Lk 22:44) Kaasa võttis Jeesus endaga vaid kolm oma kõige lähedasemat jüngrit – ilmselt vajas Temagi, nagu iga inimene, inimlikku lähedust. Midagi muud ei suutnud Tema nõdrad jüngrid Talle pakkuda: päevaaskeldustest väsinud, jäid nad õige varsti magama.

Jeesus aga palvetab, palvetab pingsalt. Ja siis sünnib midagi ebatavalist. Luukas kirjutab: „Ta näoilme muutus ja Tema riided muutusid kiirgavalt valgeks.“ Väljendit, mida Uues Testamendis Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, „doxa“, võib tõlkida mitmeti. Ennekõike tähendab mõiste „doxa“ kiirgust, üleloomulikku valgussära. Unest ärganud jüngrid nägid, et Jeesus kiirgas, isegi Tema riided muutusid valgeks ja hiilgavateks. Nõndasamuti kiirgasid ka Jeesusega kõnelevad Mooses ja Eelija. Küllap olid jüngrid varemgi näinud Jeesust palvetamas, aga ükski evangeelium ei maini, et Temaga varem ega hiljemgi midagi sellist oleks juhtunud. Mis siis seekord erilist toimus?

Küllap oleme isegi palvetades tundnud, et mõnikord tundub taevas olevat suletud, mõnel hetkel aga tundub, nagu oleks Jumal ise seismas meie kõrval. Me tajume oma meeltega lausa füüsiliselt Tema ligiolekut. Ja huvitav on seegi, et kõige sagedamini märkame Jumala ligiolekut just siis, kui oleme kõige suuremas hädas ja masenduses. Mida sügavamale põhja me oleme langenud, seda lähemal endale me näeme Jumalat. Paistvat ju pimedast, sügava kaevu põhjast, tähed hoopis selgemini kätte kui päikesepaistelisel päeval taeva poole vaadates. Miks nii? Ehk sellepärast, et tavaolukorras on meie enda mina liiga vägev, märkamaks enda kõrval jõudu, mis vaikselt püüab meid juhtida ja suunata. Meie mina hääl summutab Jumala hääle, me ise, endalegi märkamatult, tõrjume Jumala endast eemale, distantsile. Kuid sellisel juhul ei saa Jumal anda meile kõike seda, mida Ta anda tahaks, me lihtsalt ei ava ennast küllaldaselt, et kõike meile antavat vastu võtta.

Kui Jumal on inimesele tõeliselt lähedal, see tähendab, kui inimene tunneb oma Jumala ligiolekut, võtab vastu Tema ande, siis ta muutub. Kui me vaatame katoliku kirikus pühakute pilte ja õigeusu kirikus ikoone, siis näeme, et enamasti on inimestel, keda nendel kujutatakse, keda peetakse pühadeks, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, pea ümber kujutatud pühapaistet. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumala ligiolek muudab inimese elu ka väliselt auliseks. Inimene, kellele Jumal tõesti lähedal on, muutub ka väliselt. Küllap oleme meiegi näinud inimeste nägusid, kellel on olnud imeline elamus näiteks ristimistalitusel või armulauatalitusel – paikades, kus inimene füüsiliselt kõige lähemalt oma Issandaga kokku puutub. Seda imelist elamust ei saavutata alati, aga mõnikord siiski. Ja kui see juhtub, siis see ilme, mis on neil nägudel, on midagi erilist. Neis on märgata Jumala kirkust.

Kui aga kelleski tõesti on Jumala kirkus, siis ei saa see varjule jääda. Jeesus ütleb mäejutluses: „Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ega panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele“ (Mt 5:14–15). Jah, kui Jumal kedagi kirgastab, siis mitte selleks, et too seda varjama hakkaks, vaid selleks, et ta oma kirkusega juhataks teisigi Jumala kirkuse poole. Jeesusest on öeldud, et Ta on Jumala kirkuse paistus (Hb 1:3). Nõnda peavad selleks saama ka tema jüngrid. Inimesele kui Jumala võrdkujule on loomulik, et ta omaks kirkust. Lahutades ennast oma Loojast, sattudes patu võimu alla, on ta kaotanud selle kirkuse. Jõudes tagasi oma Looja juurde, jõudes osadusse Temaga, saab inimene Temalt taas kirkuse.

Kuid mõiste „doxa“ ei tähenda sugugi ainult imelist valgussära, optilist nähtust. Tegelikult on see vaid kõrvaline asi, see, mis jääb silma ja esimesena tähelepanu köidab. Kirkuse põhiline sisu jääb silmale nähtamatuks. Kirkus Uue Testamendi mõttes tähendab ka au, aukõrgust, majesteetlikkust ja meelevalda – meelevalda kõigi loodusjõudude, ka surma üle. Pühakiri ütleb, et Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse läbi, st Tema meelevalla läbi pimedus- ja surmavägede üle (Rm 6:4). Sellesama Isalt saadud kirkuse väe abil muutis Jeesus Kaana pulmas vee veiniks, äratas surnuist Naini noormehe, tervendas lootusetuid haigeid. Sellesama kirkuse kaudu on meilgi lootus igavesele elule. Jeesuse jüngrid saavad osa Jumala kirkusest, sellest jõust ja väest, mis on Jumalal. Surmast üle olevast ja loodusjõude muutvast väest. Just selles väes peitubki meie ülestõusmise lootus.

Pühapäeva kirjakohast saame teada, et mäel saavad kokku Jeesus, Mooses ja Eelija. Nad kõnelevad Jeesuse elu otsast.

Vana Testamendi pärimuse järgi olid Seadust esindav Mooses ja prohvetlust esindav Eelija ainsad, kes elusatena taevasse võeti. Me teame aga, et ehkki need kaks isiklikult surmast pääsesid, ei suutnud see, mida nad esindasid – käsk ja prohvetikuulutus – inimesi surmast päästa. Liiga sügavalt istus inimhingedes patu vägi – vägi, mis ei lubanud ligi päästvat Jumala kirkust. Jeesuse kaudu pidi täituma tõotus, mis kunagi anti Vana Testamendi kaudu. Jeesusest, uue seaduse esindajast, pidi saama see, kes küll ise peab surema, kuid kes võidab Temas asuva Jumala kirkuse abil surmavalla väed. Tema kaudu saavad võimaluse saavutada võit surma üle ka kõik need, kes Temasse usuvad ja selle usu kaudu saavad võime vastu võtta Jumala kirkust.

Kohtumise juures mäel viibib ka Jumal ise. Tõsi – jüngrid näevad vaid tihedat pilve ja kuulevad sellest kostvat häält. Kuid Vana Testamendi pärimuses seostub pilv Jumala ilmumisega inimeste juurde. Psalmides on lausa öeldud, et pilv on Jumala telk, Tema eluase. Jumala tõelist, katmata palet, Temast kiirgava väe kirkust, ei suuda inimene lihtsalt välja kannatada. Jumal ütleb: „See on minu äravalitud poeg, Teda kuulake.“ See on märgiks jüngritele, et nad peavad oma lootused Jeesusele panema, kui kummalised neile ka Jeesuse sõnad oma peatsest surmast ka ei tunduks. Pärast Jumala sõnu ilmutus lõpeb: kaovad pilv, Mooses ja Eelija, jääb vaid Jeesus.

Vaid harvad inimesed saavad näha midagi nii imelist nagu meie loo jüngrid. Kuid sellega on lugu nii nagu väljendiga „doxa“ – 'kirkus'. Imeline on see, mida me silmaga näeme, kuid veelgi imelisem see, mis toimub varjatult. Toimub ka meis, kui me usume, kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma Taevase Isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu Tema kosutavaid ja väge andvaid ande. Jumala vägi, Tema kirkus meis, võidab meis oleva nõtruse ja annab meile uue elu, elu vabana hirmust, elu täis lootust. Palugem, et meie elus võiks alati seda kirkust olla. Aamen.

(Lühendatult 2009. aasta 24. juuli jutlus.)

Selle pühapäevaga algavas nädalas soovitab meie kiriku kalender meid mõtiskleda armastuskäsu üle.

Jumal on armastus.

Kas seda, et Jumal on armastus, on võimalik mõista?

Kas me mõistame, milline on Jumala armastus – tingimusteta armastus?

Kas usuksime, et keegi meid tõepoolest armastab, kui ta meile ütleks: „Ma armastan sind, kui ...“

Armastus, mis seab tingimusi, ei ole ju tõeline armastus.

Jumal ei sea tingimusi. Ta on Armastus. Ta armastab. Ka meid. Ka sind. Ka mind. Tema armastus ei sõltu sellest, millised meie oleme, mida oleme teinud, kui targad, andekad, edukad noored või rumalad, andetud, edutud, vanad ja viletsad meie oleme. Jumala armastus meie vastu oli olemas enne meie sündi ja jääb kestma pärast meie sündi. See armastus on alati olnud, see on nüüd ja see jääb. See on tingimusteta ja ajatu armastus. See on alati olemas. Olemas siis, kui oleme oma elu laineharjal, ja olemas siis, kui oleme kukkunud sügavusse.

Kas see tähendab, et Jumala jaoks pole tähtis see, mida meie teeme või ütleme, tegemata või ütlemata jätame? See on Tema jaoks oluline. Ta hoolib ja see, kes hoolib ja armastab, ei ole tundetu. Talle läheb korda see, mida teeb või tegemata jätab, ütleb või ütlemata jätab see, kellest Ta hoolib, keda Ta armastab. Kuid Jumal on armastus ja see armastus ei vähene, kui Ta mingitel aegadel ei tunne vastuarmastust.

C. S. Lewis – tõsisest ateistist sügavaks kristlaseks saanu – kirjeldab omaenese kogemust Jumalaga, keda ta väga tõsiselt oli soovinud vältida, nii: „See, mida ma väga kartsin, oli lõpuks kätte jõudnud. 1929. aasta suvesemestril andsin ma alla ja tunnistasin, et Jumal on Jumal, põlvitasin ja palvetasin, olles sel ööl ehk kõige löödum ja tõrksam vastpöördunu kogu Inglismaal. Siis ei osanud ma näha seda, mis on nüüd minu jaoks ääretult ergas ja ilmne – Jumala alandlikkust, mis võtab inimese vastu isegi säärastel tingimustel. Kadunud poeg tuli vähemalt omil jalul koju. Aga kes võiks küllalt kiita seda Armastust, mis avab kõrged väravad eksinule, kes kantakse sisse käte-jalgadega vehkivana, vastu punnivana ja igas suunas silmadega päästeteed otsivana.“ Lewis lisab: „Ja ma mõistsin, et Jumala karmus on lahkem kui inimeste leebus ning tema sund on meie vabanemine.“

Jumala armastusest kõneleb 1Kr 13. peatükk. See on täiuslik armastus, mille poole ka meil tasub püüelda, et saaksime Tema sarnaseks: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“

Sellessamas armastuse ülemlaulus öeldakse meile, et täiuslik armastus on ajatu, ja sedagi, et see on ainus, mis jääb – ka siis, kui kõik muu kaob. „Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:8–13).

Armastusest kõneleb ka üks vana keldi palve Täies rüüs.

Issand, rüüta mind kaastundega

südamevaluga ligimese vajaduste pärast.

Issand, rüüta mind lahkusega,

valmisolekuga teisi teenida.

Issand, rüüta mind alandlikkusega,

olgu see mu meelelaad.

Issand, rüüta mind tasadusega,

mis on Kristuse enda hoiak.

Issand, rüüta mind pika meelega,

vastu võtma ja mõistma.

Issand, aita mul andestada.

Andesta, Issand,

nagu sa oled mulle ikka andestanud.

Nüüd, Issand, paistab mulle,

et olen täies rüüs,

ja ometi sa ütled,

et olen veel alasti.

Sa kõigi nende rüüde peale, Issand,

tõmba oma armastuse ja rahu rüü,

nii nagu on sinu tahtmine.

On ehk aeg ka meil jääda palvele:

Issand, nii raske on seda mõista, et Sina meid armastad – suudad armastada, vaatamata sellele, millised me oleme! Me palume Sind, aita meid! Aita meil end avada Sinu armastusele, nii et meie elud võiksid muutuda, et meie hirmud kaoksid, et julgeksime lahti lasta kõigest, mis meid Sinust eemale kannab. Sul on meile anda kõike seda, mida me vajame, aga me oleme arad ega suuda loobuda sellest, mis seisab meie ja Sinu vahel, sest me pole kindlad, kas siis, kui lahti laseme sellest, mis meile täna nii oluline tundub, täidad Sa meie tühjaksjäänud käed ja hinge oma armastusega. Kingi meile julgust, usaldust ja armastust!

Issand, aita meid, et elu ei lõppeks enne, kui Sinu armastus on meid täitnud ja meil on seda jagada neile, kes seda vajavad. Sina, kes Sa oled Elu ja Armastus, õpeta meid elama ja armastama!

Aamen.

„Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde“ (Mk 3:13).

Eilne pühapäev kirikuaastas kandis nimetust „Apostlite pühapäev“ ja selle pühapäeva juhtmõtteks on „Issanda teenistuses“. Lugesin kord üht lugu, mis selle pühapäeva mõtte minu arvates hästi lahti seletab.

„Kõrge vaimulik oli külas tuttaval lossihärral. Jalutades pärast rikkalikku lõunasööki kaunis lossiaias, õhkas vaimulik: „Imeline on sinu kätetöö, Issand! Millise ilu oled sa meile hingekosutuseks ja imetlemiseks andnud!“

Aednik, kes seda kuulma juhtus, tähendas muiates: „Oleksite te, püha isa, seda kätetööd möödunud aastal näinud, kui aednikku polnud ja selle aia eest hoolitses Issand üksi!“ („Õpetajat otsimas“. „Imeline kätetöö“, lk 242).

Eilseks pühapäevaks kirikukalendris jutluseks antud evangeeliumitekst (Mk 3:13–19) kõneles sellest, kuidas Jeesus valis endale 12 apostlit, selleks et nad välja õpetada ja saata kuulutama – kuulutama jumalasõna, evangeeliumi. Too meie loo usin aednik ütles välja selle, millest tahab meile kõnelda apostlite pühapäev. Jumal ei tegutse maa peal üksi, Ta vajab kaastöölisi inimeste hulgast. Vajab neid, kes kuulutaksid sõnadega Tema rõõmusõnumit, Tema vägevust, headust, armu ja halastust. Kuid Ta vajab ka neid ja ehk isegi rohkem neid, kes kuulutavad Tema armu ja imesid oma tegudega, oma eluga. Liiga palju on maailmas tühje sõnu ja tühiseid lubadusi, nõnda et paljud inimesed on lakanud sõnadesse uskumast.

Sageli on selleks, et sõna jõuaks südameni, vaja seda südant esmalt puudutada teoga. Tegu, mis aitab nähtavaks muuta Jumala ligiolu, Tema väge ja armu, võib eemaldada katte silmadelt ja panna mõtlema ning Jumalat otsima. Tegu võib eemaldada kalkusekihi südamelt ja muuta selle vastuvõtlikuks evangeeliumisõnale. Küllap suutis Jumal tolle meie loo aedniku kätetöö abil panna ennast ülistama mitte ainult tolle vaimuliku, vaid veel paljud, kes selles aias jalutasid. Ülistama ilu kaudu, mille Jumal oli kinkinud ja mille aedniku usin töö oli nähtavale toonud. Ehk juhtis tolle aedniku töö viljade nägemine nii mitmedki tollesse pühakotta, kus see vaimulik pühapäevahommikul rõõmusõnumit kuulutas.

Jeesus valis kord endale abilisteks 12 meest, keda Ta nimetas apostliteks. Kuid Jumal vajab oma riigi ehitamise töös rohkem abilisi, tegelikult vajab Ta appi igaüht, kes on Teda tundma õppinud ja Tema oma Jumalaks tunnistanud. Ta vajab igaüht meie hulgast – meie võimeid, talente, pühendumust. Me kõik oleme kutsutud selle riigi tööle, kutsutud alates hetkest, kui oleme ristimises vastu võetud Jumala rahva hulka. Öeldes leeripäeval oma jah-sõna, kinnitame, et oleme selle kutse ka vastu võtnud.

Mõelgem siis sellele, kuidas oleme meie oma sõnadega, oma tegudega, oma eluga kuulutanud rõõmusõnumit Jumalast, Tema vägevusest, Tema armust ja halastusest.

PALVE: Kõigeväeline Jumal, Sina kutsud inimesed oma teenistusse ja viid maa peal nende kaudu oma tööd edasi. Me palume Sind, ava meie kõrvad ja südamed, nii et meiegi Sinu kutset kuuleme ja järgime. Tee meid Sinu evangeeliumi rõõmsateks kaastöölisteks. Issand, me täname Sind Sinu usalduse eest, töö ja ülesannete eest, mida Sina meile annad, võimaluse eest oma annetega luua ja teenida seda imelist maailma, mille Sa meile elamiseks kinkinud oled. Aga õpeta meid ka mitte ainult usinasti töötama ja teenima, vaid ka õigel ajal puhkama ja tänulikult nautima Sinu ilusaid ja häid ande. Õpeta tundma rõõmu meile kingitud elust. Tänu Sulle, Issand!

Halastage!

Nii palutakse meid sellel alanud nädalal.

Kas paluja on kirikukalendri koostaja? Siis uuriks välja, milline ta on, ja äkki siis saaks öelda, et vaadaku ennast ja alles siis hakaku meile midagi ütlema.

Paraku on paluja Jumal – halastav ja armuline Jumal. Seega on mõistlik selle palve üle mõtiskleda.

Jeesus ütleb: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).

Paulus ütleb: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:32).

Peetrus ütleb: „Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud“ (Jk 2:13).

Mäejutluses kõneleb Jeesus seitsmest kristlikust voorustest. Viies neist on halastus.

Mitte keegi meist ei ole nii vaene, et ta ei võiks kellegi elu rikkamaks muuta. On palju sellist, mida meil ei ole või mille puudumist põhjenduseks tuues võime midagi olulist tegemata jätta. Aga halastamine? Püüdke öelda: „Minus pole mingit halastust!“ Kas suudame seda öelda? Ja kui suudaksime, siis kas see oleks tõde?

Vahel mulle tundub, et me vajame pattu, et meile tuleb see heaks, kui oleme eksinud. Kui me oleksime inglid, siis me ei vajaks pattu. Kuid kuna me oleme inimesed, siis me vajame oma eksimusi ja pattu, et meie süda võiks muutuda teiste eksijate, patustajate vastu pehmemaks.

Kord kutsuti üht väga vaga munka kohut mõistma ühe kaasmunga üle, kes oli eksinud. Kui ta lõpuks vendade ette ilmus, nähti ta järel lohisemas üht räbaldunud liivakotti, millest liiv tulija järel otsekui pikk saba maha voolas. Tulija ütles: „Siin ma siis nüüd olen, kuna te palusite mul tulla kohut mõistma meie eksinud venna üle. Ma tulin, kuigi mu enda eksimused lohisevad pika sabana mu taga.“ Kohtumõistmiseks kokku tulnud lahkusid, andestades ja halastades oma eksinud vennale.

Miks on Kristuse sõnade ja tegude hulgas halastusel nii oluline koht? Miks Ta seda nii oluliseks peab ja seda korduvalt rõhutab? Mis on halastuse eesmärk? Kas see, et teised halastajat heaks inimeseks peaksid? Ei! Kristuse halastuse eesmärgiks on see, et need, kelle peale halastatakse, jõuaksid koju, saaksid võimaluse pöörduda sinna, kuhu nad kuuluvad, ja muutuda sellisteks, millisteks Jumal on neid mõelnud. Kuid veel – halastamise läbi võivad inimlapsed muutuda nendeks, kes leiavad halastuse. Nad leiavad selle kindlasti. „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“

Kivirasketest halastamatuse liivakottidest ehitame me enda ja Jumala halastuse eluvee vahele tammi ja me ei pea imestama, kui ühel hetkel sealt enam piiskagi meieni ei jõua. Meie elu muutub tuimaks, kuivaks ja elutuks vegeteerimiseks. Me muutume kibedateks kohtumõistjateks, rõõmututeks õelusekottideks.

Sellest on väljapääs.

Andestus ja halastus.

Omaenese eksimuste, pattude nägemine ja oma ligimestele andestamine ja halastamine.

Need, kes tulevad täna siia, selle altari juurde, et siin vastu võtta Jumala armu, võivad siit lugeda Jeesuse mäejutluse sõnu veidi teises sõnastuses. „Õndsad on armulised, sest nemad peavad armu saama.“ See on Jumala tõotus. Palugem, et Jumala halastus ja arm võiks saada osaks ka meile.

Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale“ (Lk 15:11–13).

Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Lk 15:11–32) läks noorem poeg maailma oma õnne otsima, aga vanem poeg jäi koju. Lugu räägib, et noorema poja elu kaugel isakodust ei kulgenud just õnnelikult, ta kaotas kogu oma vara, oli nälga suremas ja tuli tagasi koju, kus armastav isa teda suure rõõmuga ja avasüli vastu võttis. Taastas tema pojaõigused ja korraldas tema auks isegi suure peo. Kuigi me ei tea, mis sai tollest pojast edasi, võis tema lool ometi olla õnnelik lõpp.

Tolle loo vanema poja saatus, selle poja lugu, kes oli koju jäänud, oli aga hoopis kurvem. Ta polnud kodus õnnelik, kuigi tal oli turvaline elu, kogu aeg kõik eluks vajalik olemas, nii et ta ei pidanud millestki puudust tundma. Vahel ongi nii – kõik vajalik on justkui olemas, kõik arvavad, et elad unistuste elu, elad „või sees“, aga sina tunned, et see pole see, sa igatsed midagi muud, midagi, mis on oluline just sinu jaoks, sinu õnne jaoks.

Inimesi teevad õnnelikuks, muudavad nende elu mõtestatuks ja ihaldusväärseks erinevad asjad: see, mis on ühe õnn ja unistus, ei pruugi teise jaoks olla õnn, vaid hoopis õnnetus, ränk koorem. Too vanem vend, kuigi oli oma eluga rahulolematu ja õnnetu, oli arg. Ei julgenud teha muudatusi oma elus kodus, ei julgenud rääkida oma soovidest isale, ei julgenud ka lahkuda, minna otsima, minna rajama oma õnne, nagu seda oli teinud tema noorem vend. Ta leppis isa kuuleka orjamisega – nagu ta ise oma elu isale iseloomustas (Lk 15:29). Võib-olla oleks temagi käsi käinud laias maailmas halvasti nagu nooremal, ehk oleks temagi kaotanud kõik ja tulnud noruspäi koju tagasi, kuid ... ilmselt oleks ta ise kokkuvõttes olnud õnnelikum. Päris kindlasti aga tänulikum. Temast poleks saanud õnnetut kibestunud inimest, kes ei suuda isegi hea ega ilusa üle enam rõõmu ega tänulikkust tunda.

On öeldud, et kõige kurvemad sõnad, mida keel või sülg suudavad esile manada, on: „See oleks võinud olla!“ Oleks võinud, kui vaid oleks julgenud proovida ...

Nii kummalisena, kui see ka ei kõla, aga selleks, et koju jääda, peame sealt esmalt minema. Küllap on paljud oma elus sageli õnnetud just seepärast, et pole julgenud päriselt kodust lahkuda, minna oma teed. On kuulekalt elanud elu, mida on neile oma arusaamise järgi õnnest soovinud ja määranud vanemad, sõbrad, tuttavad. Nad pole julgenud proovida seda, mida hing tõeliselt igatseb, midagi uut ja tundmatut, proovida ise. Lasta lahti isa ja ema, sugulaste ja tuttavate turvaliselt püsti hoidvatest kätest, loobuda nende ootustest ja unistustest ja teha ise omad sammud endale meelepärases suunas.

Jumal on loonud meid, inimesi, oma näo järgi, see tähendab otsijateks, otsustajateks, tegijateks ja loojateks See on meie loomuses ja kui me ei julge olla need, kelleks me oleme loodud, ja surume maha igatsuse olla ise, siis oleme õnnetud. Õnnetud isegi siis, kui meil on justkui kõik olemas. Sageli takistab meid proovimast hirm eksida, hirm pattu teha. Et me saaksime olla need, kelleks me oleme loodud, on meil vaja julgust ka pattu teha, eksida, võib-olla mõnikord julgust isegi Jumalale vastu vaielda, ise otsustada, minna oma teed. Oma tõe otsimine, vaidlused, eriti veel vaidlused Jumalaga, kuuluvad kasvamise ja täiskasvanuks saamise juurde. Laps, kui ta õpib käimist, kukub alatasa, mõnikord saab ka haiget, nutab, aga ta tõuseb püsti ja proovib edasi. Ja õige pea keeldub kategooriliselt vanemal käest kinni hoidmast, kuigi too püüab teda kukkumisest säästa. Kui ta käest lahti ei laseks, siis ta iseseisvalt käima ei õpiks.

Oma last tõeliselt ja targalt armastavad vanemad ei hoia lapsi kodus kinni, ei sunni neid elama enda ettekujutuste elu. Nad lasevad lastel minna, lasevad neil ise valida oma tee, ise otsustada, ise proovida, lasevad neli teha vigu. Aga – nende uksed on lastele alati valla, et kui nad oma teedel väsivad, kui nad eksivad, oleks neil koht, kuhu nad saaksid alati tulla, koht, kus neid oodatakse, koht, kust leida lohutust ja koguda uut jõudu. Ja kui lastele on antud vabadus minna, siis nad küll lähevad, kuid nende süda jääb koju. Ja süda toob nad kord koju tagasi. Ja nad tulevad rõõmu ja tänuga.

Meie taevane Isa, Jumal, armastab meid, oma lapsi, tõeliselt ja targalt. Tema ei hoia meid enda juures vägisi kinni. Ta ei vaja kuulekaid, kuid õnnetuid koduorje. Ta laseb meil käest lahti. Me saame minna ja otsida oma kohta selles maailmas. Saame proovida erinevaid võimalusi, otsida oma, mis puudutab just meie hinge. Me saame minna julgelt, saame minna Isa õnnistusega, teades, et isakodu uksed on meie jaoks alati valla, et meie taevane Isa, armastav Isa, on meid alati ootamas, ükskõik kas me tahame Temaga jagada oma õnnestumisi ja rõõme või me vajame Tema lohutust, jõudu ja tarkust oma teekonna jätkamiseks.

Meie Isa, kes Sa oled taevas, kingi meile tarkust elada nii, et meil midagi ei jääks tegemata argusest, et me kunagi ei peaks oma elule tagasi vaadates kurvalt nentima: „See oleks võinud olla.“ Kingi julgust ja valmidust minna otsima oma kohta elus, seda oma, mis puudutab südant ja teeb õnnelikuks. Saada meid meie teedel oma õnnistusega. Võta vastu, kui tuleme Sinu ette oma palvete ja muredega. Kingi tarkust ja aita meil, kui me rändame oma teel, liikuda ometi suunas, mis viib meid Sinu poole, meie taevasesse isakoju, kus saame teekonna lõpus rahus puhkama jääda.

Eilse pühapäeva ja selle nädala teemaks on „Kutse Jumala riiki“.

„Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama“ (Lk 14:15–18).

„Tulge, sest kõik on valmis!“ Nende Jeesuse poolt kord öeldud sõnadega kutsutakse ka tänagi paljudes pühakodades paljusid armulauale – laualt võtma vastu Kõigeväelise Jumala armu. On neid, kes kuulevad ja tulevad, sest nad tunnevad, et see kutse on neile ja et nad vajavad Jumala armu. Paljud ei tule. Paljud jäävad nii kaugele, et nad ei kuulegi kutset. „Nii palju on vaja teha, korda saata, saavutada, teenida, osta, muretseda. Kunagi tulen. Praegu ma palun sind, vabanda mind!“

Kunagi? Kas nii mõtlejad ja ütlejad on jumalad, kes elavad igavesti? Kunagi ... Millest teab siin ajutiselt elav inimene, et see „kunagi“ tema jaoks tuleb, ja miks ta arvab, et siis tema jaoks veel Jumala tänane kutse kehtib? Kas me pole seda aeg-ajalt kogenud, et jäime hiljaks, et uks on pandud kinni, et pidu on lõppenud, et see, kes kutsus, on lahkunud? Jumal jääb, aga meie mitte, ja täna meilegi kõlav kutse ei pruugi homme korduda.

Kord ütles üks mees pärast ränkrasket haigust, mis pidi ta siit peaaegu viima, halvatuna voodis lebades vaimulikule: „Kui ma siit voodilt veel tõusen, on mu esimene käik kirikusse armulauale.“ Kui mu ema kord pärast jalaluumurdu ja pikka taastumist mulle ühel päeval ütles, et ta käib juba abivahendi abil väljaski ja ma küsisin, et kus ta siis käib, vastas ta mulle rõõmsalt: „Kirikus käin.“

Milline on meie Jumal? Mulle tundub, et paljude Jumal on nende arvates selline, kes on vajadusel varnast võtta. Võtavad varnast, kui vaja – siis, kui on mõni suurem häda, kui tundub, et enda jõust ega tarkusest ei piisa, oma rahaga lahendust ei leia. Varnast võetav jumal ei ole Jumal. See on eksliku inimese vale ettekujutus jumalast.

Kempise Thomas on ligi viis sajandit tagasi pannud kirja Kristuse monoloogi inimesele. See usumees arvas, et Kristus võiks meile nii kirjutada. Kuula: „Kui sul laud on küllaga kaetud, ei kutsu sa mind oma külaliseks. Kui sul nappus on käes, siis teed sa seda küll.“

Mõnikümmend aastat tagasi kirjutas ja laulis Leonard Cohen Jumala Pojast:

„Need raasukesed, mis te mulle pakute,

pole muud kui pühkmed minu laualt.

Teie valulgi pole tähendust iseeneses,

see on vaid paljas veri minu haavast.“

Jumal ei taha meie leivakotti oma pidulauda. Tema arm ja heldus ja halastus on nii ääretud, otsatud, et see ulatub ka sinna, mida me ekslikult oma saavutatuks peame. See, kes seda taipab, kuuleb Tema kutset ja läheb, kui kuuleb, sest ta ei tea, kas seda korratakse. Tänagi Ta kutsub: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Täna on see nii. Täna on veel midagi valmis ka meile ja meie saame vist tulla. Loomulikult on võimalik hakata ennast vabandama, põhjuseid otsima ja leidma, et kutsujale ära öelda, kuid Jumal ei ole varnast võtta ja homme ei pruugi meil varnagi olla ja meidki ei pruugi homme olla. Täna Ta kutsub ja see on ime – hämmastav ime!

Hädasolev laulik taipas, et Issand on ta karjane ja seepärast pole tal millestki puudust. Ta taipas, et Kõigeväeline ja Hea katab talle laua isegi tema vastaste silmade all ja ainult headus ja heldus järgivad teda kõik tema elupäevad ja ta saab tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Meie jaoks on täna veel päev. Oleme saanud tulla Issanda kotta ja kuuleme siin Tema kutset: „Tulge, sest kõik on valmis!“

PALVE: Issand, Sa kutsud meid, ka mind, ekslikku, korduvalt komistanut. Tänu Sulle selle ime eest! Paljud ei kutsu, on löönud käega, on loobunud, aga Sina kutsud ja ütled, et kõik on valmis ka mulle! Tänu olgu Sulle, Sa armuline, helde ja halastav.

Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle (Mt 16:24).

Küllap oleme kõik kuulnud väidet, et „igaühel tuleb oma risti kanda“. Mis on see „oma rist“, mida kandma peame? Nii nagu Jeesus kandis oma rasket risti, peetakse iga inimese raske risti all silmas enamasti eluraskusi, mida tal taluda tuleb, haigusi jms.

Kui aga Jeesus ise ütles, et Tema jünger peab võtma kanda oma risti, siis ei mõelnud Ta sugugi ebamäärasele vaevanägemisele, vaid millelegi päris konkreetsele. Surm ristil oli autu. Ristilöödud isikut loeti ühiskonnast väljatõugatuks. Ristilrippujat peeti äraneetuks – seda ütles juba Mooses ja sellele osutas Paulus (5Ms 21:22j, Gl 3:13).

Vanad piiblikommenteerijad selgitasid „oma risti“ kanda võtmise tähendust ilma keerutamata. „Jeesus ütleb oma jüngritele: kui teie tahate hoida minu poole, siis peate juba ette leppima sellega, et teie ümberkaudsele maailmale /---/ olete lindpriid, väljatõugatud ja neetud inimesed. Selles asjas erines jünger täiesti tolleaegsest rabi õpilasest, keda austati üldiselt kui tõusvat õpetlast ja kirikliku ning kodanliku korra tulevast sammast. Jeesuse jüngrit vihati kui kehtiva korra vaenlast ja põlgajat, kui vähktõve kirikus ja seltskonnas; teda peeti harimatuks metslaseks, kes toores rumaluses julges puudutada kuulsaid teoloogilisi traditsioone ja õpetusi. See on jüngri rist. Kes ei suuda seda enesele võtta, ütleb Jeesus, see ei või olla minu jünger.“ Nii kommenteeris seda Ralf Luther. *

Mitte vähem otsekoheselt ütleb Billy Graham: „Võtta oma rist enda peale tähendab ühendada ennast Kristusega ja jagada tema teotust. See tähendab seista Kristuse poolel ka siis, kui inimesed sind pilkavad, vaevavad ja koguni tapavad /---/ Samal päeval. kui sa võtad vastu Kristuse, võidakse sind välja tõugata mõnest seltskonnast, kuhu sa varem kuulusid. /---/ Kuid risti kandmine tähendabki seda, et sa jagad tagakiusu, mida pidi kannatama Kristus. /---/ Enese üleandmine tähendab kõigi sildade põletamist enda taga.“ ** See võib tekitada kõhedust, mis aga usus Õpetajasse võidetakse.

Paneme hetkeks pidurit – kogu aeg ei ole nii teravdatud situatsiooni. Kristlik usk võib olla ka ühiskonnas tunnustatud, mitte ainult vaenatud. Möödunud sajandil kiusati kirikut vihaselt taga kommunistide ja natside poolt. Pärast Teist maailmasõda aga kirikuelu tõusis, sest tajuti, et toimunud koledused olid seotud ristiusust lahtiütlemisega.

Kas pole nii, et eurooplaste poolt tehtud vägivald on teatud mõttes viimase viiekümne aasta jooksul vähenenud? Pärast kuuekümnendaid aastaid ei ole sõjad olnud enam massitapmised – ei Vietnamis ega Afganistanis ega Iraagis. Kui Jugoslaavia lagunemisel genotsiid elustus, siis oli kogu Euroopa šokeeritud. Venemaa ei tahtnud enam vägivallatseda Nõukogude Liidu lagunemisel, Tšetšeenia ja Gruusia sõdades ega Ukrainas. Kas õnnestub hoida, et uue võidurelvastumise kaudu jällegi suured sõjad ei puhke? Koos kristlaste tagakiusamisega, keda materialistliku mentaliteediga inimesed ei mõista? Kas julgeme meie „oma risti“ kanda, hoolimata sellest, mida ümbruskond sellest arvab? Aga olgu, sellist olukorda meil praegu ei ole ja võiks loota, et ka ei tule, kuid öeldu jääb vajalikuks mõtteaineks.

Praegune „oma risti“ kandmine on seotud tänapäevaste vaadete ja õpetustega, mille esindajad võivad kõiki ristiinimesi või alalhoidlikke kristlasi – kui parafraseerida Ralf Lutheri sõnu – pidada harimatuteks metslasteks, kellest ühiskonna sambaks kasvatatavad moodsate rabide õpilased põlglikult kõrvale vaatavad. Kristlust võidakse tunnustada kultuurilise elemendina, millest sobimatud osad on välja jäetud või ümber tõlgendatud. Jüngritel tuleb oma risti kanda ja Jeesusele järgneda ka hoolimata kaaskristlastest, kes eelistavad moes olevate moonutavate tendentsidega vastuolutult kaasa kulgeda.

Küsime nüüd: miks üldse on vaja Jeesust järgida kuni „oma risti“ kandmiseni? Selleks, et me „oma hingele“ kahju ei teeks. Jeesus ise ütleb seda selgituseks: „Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Me oleme väga agarad oma bioloogilise elu hoidmisega ja haaraksime endasse kas või kogu maailma koos selle rikkuste ja vaatamisväärsustega, kuid olulisem on, et meie hing saaks lunastatud. Mida tähendab lunastus? See tähendab vabanemist kõigest sellest, mis kisub meid igavesti Jumalast eemale. Sellest ei saa me lahti ilma Jeesuse abita, kelles Jumal lepitas maailma iseenesega (2Kr 5:19). Mida tähendab lepitus? Inimesed lepivad siis, kui kaks riiduläinud poolt hakkavad taas suhtlema. Jumalaga seoses tähendab see sedasama – katkenud suhtluse taastamist.

Viimaks ütleb Jeesus selles seoses, et kui Inimese Poeg kohtumõistmiseks tagasi tuleb, „siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda“. Meile antakse vastavalt sellele, millised on olnud meie teod. Sõna-sõnalt kreekakeelses tekstis: milline on olnud meie „praxis“. Sellega ei öelda muud kui vana tõde: tõe kriteerium on praktika! Meie ise oma tegudega oleme enda kohtumõistjaks, sest meile ei sunnita midagi peale väljastpoolt, vaid tasutakse selle kohaselt, mille me ise oleme oma tegudega valinud.

Möödunud pühapäeva teemaks oli „Kaduvad ja kadumatud aarded“, mis sobib hästi Jeesuse sõnaga. „Oma risti“ kandmise puhul on mängus igavene elu. Kes loobub maailma võitmisest ja loovutab hinge Jeesusele, see võidab igavese elu. Ilmselt pole juhus, et need sõnad on öeldud Peetrusega seotud peatüki lõpus. Alguses oli Jeesus talle öelnud: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg. /---/ Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse!“ Kuid Jeesus teadis, et Peetrus Teda hiljem salgab, kartuses avaliku arvamusega vastuollu minna. Ka teised jüngrid ei suutnud „oma risti“ kanda ja põgenesid. Seega ei tule meilgi endid liiga „kogenud“ kristlasteks pidada, kellele ükski mürk enam ei mõju. Mürgid enamasti ei paista mürgised ja mõjuvad pikkamööda – kuni ükskord on hilja.

Neile aga, kes võtavad oma risti enda kanda, ütleb Jeesus, et Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge (Mt 11:30). Õnnistatud uut nädalat ja kogu suveaega!

* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn 1992: lk 206j.

* Billy Graham, Jeesus-põlvkond 1980: lk 185j.

On Kolmainupüha-järgne nädal.

Rm 11:33–36: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“ Aamen.

Mida suudab üks inimlaps sellele jumalamehe tõdemusele lisada?

„Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi  ega jälgida tema teed!“ Kuid ikka me püüame, ikka me seletame, vaidleme, tõestame – kõneleme Jumalast, Tema suurusest, kõikväelisusest. Ikka püüavad need, kes Tema pühadust ja armastust on kogenud, sellest kõnelda ka teistele. Ja Issand on ju ise öelnud: „Minge kõike maailma ja kuulutage.“ Seega oleme kui need, kes püüavad kirjeldada kirjeldamatut, ja teisalt need, kes ei saa vaikida sellest, mida oleme kogenud, mõistnud, ja see kõik võib olla nii võimas, et sellest rääkimisel jääb puudu sõnadest ja iga katse Jumalat kirjeldada jääb paratamatult otsekui lapse lalinaks. „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“

Kuidas mõista Kolmainsuse müsteeriumit, seda, kuidas Üks Jumal saab olla samas ka Kolmainu Jumal? Kuidas saab olla kolm ühes ja üks kolmes? Ja jälle tuleb pöörduda Pauluse poole, kes ütleb: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“

Aga Valda Raua tõlkes loeme vanade keldi kristlaste palveid, milles pöördutakse Kolmainu Jumala poole, ja õnnistussõnu, milles kõneldakse kolmainu Jumalast:

Ma laskun põlvili Isa ees, kes mind on loonud,

Poja silma ees, kes minu eest suri,

Püha Vaimu silma ees, kes mind on puhastanud

armastuse ja heasoovlikkusega.

Jumala pale olgu pööratud su poole,

Leebe Kristuse pale, Püha Vaimu pale

sind päästku igal tunnil nii ohtudes kui vaevas.

sind päästku igal tunnil, nii ohtudes kui vaevas.

Hoidku sind oma hoole all elu Jumal,

hoidku sind oma hoole all armastav Kristus,

hoidku sind oma hoole all armulik Püha Vaim.

Olgu sul Jumala õnnistus, olgu sul Kristuse õnnistus,

olgu sul Püha Vaimu õnnistus, ja ka sinu lastel, sul ja su lastel.

Olgu sul Jumala rahu. Olgu sul Kristuse rahu.

Olgu sul Püha Vaimu rahu kogu sinu elu jooksul,

kõik sinu elupäevad.

Olgu sul Jumala kaitse igal ahtal rajal,

olgu sul Issanda kaitse igal kui rajal,

kümmelgu Püha Vaim sind igas allikas,

igal maal ja igas meres, kuhu sa lähed.

Selliseid lihtsaid palveid on Šoti- ja Iirimaal palvetatud enam kui tuhat aastat. Keldi kristlased on kogu oma elukaarel palvetanud oma palveid just Kolmainu Jumala poole.

Paulus kirjutas: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“

On asju, mis lihtsalt on üle inimese mõistuse ja ka kõige targemate tarkuse. Äkki ongi mõistlik mitte targutada, mitte seada ritta ülikeerukaid lauseid, mille taha peita oma oskamatust, piiratust. Kui keegi püüaks ära seletada Kolmainsuse saladust, oleks see sama lootusetu, kui päikesesse vaadates kirjeldada seda, milline on päike. Silmad jäävad liiga suurde valgusesse vaadates pimedaks. Võime toetuda targemate tarkusele, tõsiste palvetajate seletustele.

Iial ei suuda surelik inimene hoomata Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust. Iial ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed. Aga ühte me võime taibata – seda, et see on Temast, et me oleme siin, et meile on kingitud elu ja seegi on Temast, et võime kogeda Tema ligidalolu, leida oma elule mõtte, taibata, et meist hoolitakse, et Tema armastab oma loodut. Et Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Ja see, kes seda on taibanud, alustab iga oma päeva Tema – Kolmainu Jumala – nimel ja lõpetab iga päeva usaldades end Kolmainu Jumala hoolde. Nii nagu Martin Luther on ristiinimesi õpetanud: „Kui sa hommikul sängist tõused, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.“ Seepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve ning veel mõni palve ja siis mine rõõmsalt tööle!

Kui sa õhtul magama heidad, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: “Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.“ Seepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve ning veel mõni palve ja siis heida kärmesti ja rõõmsasti puhkama.“

PALVE: Jumal, aita meil taibata Sinust just nii palju, et me ei peaks kunagi kahtlema Sinu halastuses ega armus, pühaduses ega kõigeväelisuses.

Soovin teile vana keldi õnnistussoovi sõnadega:

Olgu teil Jumala ja Issanda õnnistus,

olgu teil laitmatu Püha Vaimu õnnistus,

voolaku teie peale Kolmainu õnnistus

mahedalt ja heldelt,

mahedalt ja heldelt!