Nädala mõte

„Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse“ (2Tm 1:10).

Kuis nii: Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma? Internetist leitud statistika kohaselt sureb maailmas igas sekundis 1,8 inimest. Peaaegu igal päeval näeme lehtedes leinakuulutusi. Ilmselt meil kõigil on kogemus oma lähedaste matustest. Järjest suuremaks probleemiks on kalmistul hauakohtade saamine. Kuid ei apostel Pauluse kirjas, mida tsiteerisin, ega ka kusagil mujal Piiblis pole öeldud, et surma enam pole. Et see on maa pealt kadunud. Alles Ilmutusraamatus (21:4) kirjutatakse meile uuest taevast ja uuest maast, kus „Surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Seda uut taevast ja uut maad pole veel.

Miks siis apostel kirjutab, et Jeesus on kõrvaldanud surma? Mida üldse tähendab väljend „kõrvaldanud“?  See ei tähenda „hävitanud, kaotanud“, nagu paljud seda mõistavad. Kõrvaldanud – see tähendab: kõrvale lükanud, kõrvale pannud. Mitte olematuks muutnud. Kõrvale paneme need asjad, mis ei ole enam olulised, ei ole enam tähtsad, kõrvale paneme probleemid, küsimused, mis on oma lahenduse leidnud, aktuaalsuse kaotanud. Läbi aegade, tegelikult kuni tänase päevani on inimestele ikka muret valmistanud ja küsimusi tekitanud enda tulevik: mis saab edasi siis, kui elu lõpeb, pärast surma?

Me ju teame, et iga inimese organism aastatega vananeb ja muutub, pärast elutegevuse lõppemist hävineb mõne aja pärast sootuks. Ihu ihuks, see on vaid kest, aga mis saab selles elanud hingest, sellest, mis teeb meist need, kes me oleme? Nii Vanas kui Uues Testamendis on lugusid sellest, kuidas Jumal on surnuid üles äratanud. Kas prohvet või Jeesus on Jumalat palunud ja Jumal on surnud inimese taas üles äratanud. Kuid need on olnud üksikjuhud. Ja veel – need inimesed, kelle elustamisest pühakiri meile kõneleb, surid mõne aja pärast ikkagi ära. Jumal küll kinkis neile elupäevi siin maa peal juurde, aga nad ei jäänud elama igavesti, surid lõpuks ikkagi.

Kui Jeesus on kõrvaldanud surma, siis tähendab see, et meil pole enam vaja tunda muret selle pärast, mis muudab surma meie jaoks hirmutavaks, surma tagajärgede, oma persooni, oma isiksuse hävingu ja kaduvuse  pärast. Oma tuleviku, oma suremise pärast muretsemise ja selle peale mõtlemise asemel saame mõelda elule, saame elada elusamalt, elada julgesti, tunda rõõmu elu imest. Jumala Poeg Jeesus Kristus tõi maa peale tulles oma eluga rõõmusõnumi: Looja, Jumal, märkab ja hoolib. Ta on kõigeväeline – isand ka surma üle. See kõigeväeline Jumal on armuline ja Ta on saatnud maa peale inimeste juurde oma poja Jeesuse, et Ta julgustaks inimesi elama ja aitaks pärast elu lõppu jõuda surmavallast läbi neil, kes Temasse usuvad, Tema jälgedes käivad, elavad nii, nagu Tema on õpetanud. See tähendab: elavad nii, nagu meie Looja, meie Taevane Isa, meilt ootab. Teispool surmavalla pimedust on ootamas igavese elu valgus. Meil kõigil on võimalus sellesse valgusesse jõuda.

Jeesus ise on öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“ (Jh 5:24).

Kas Jeesuse sõnad käivad meiegi kohta? Aga kas me usume Jumalasse, kuuleme tema poja, meie Issanda sõna? Kas meie elu, meie teod ja sõnad näitavad, et meie usk on tõeline ja elav usk? Surma võitev ja igavesse ellu viiv usk?

PALVE: Issand, kõigeväeline Jumal ja Looja, Sina, kes Sa oled valitseja nii elu kui ka surma üle. Me täname Sind, et Sa saatsid oma Poja Jeesuse Kristuse julgustuseks ja abiks neile, kelle jaoks Sina oled nende taevane Isa ja kes igatsevad jõuda kord Sinu juurde, Sinu riiki, sinna, kus Sind saab näha palgest palgesse, sinna kus: „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam“. Aita meil uskuda Temasse, aita uskuda Tema sõnadesse, aita elada nii, nagu Tema on meid õpetanud. Elada elusamat elu, elada julgelt ja rõõmsalt, minna igale päevale vastu tänuliku südamega. Ja kui meie maise elu päevad lõpevad, aita meil rahus astuda üle surma läve, teades, et Sinu Poeg, meie Issand Jeesus on meie kõrval juhatamas ja aitamas ka rännakul läbi igaviku, kuni jõuame Sinu taevasesse riiki, kus saame osa igavesest elust.

Pühapäeva ja sellele järgneva nädala teemaks on „Jumala hoolitsus“.

„Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7). „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda (Ef 2:4–6, 10).

Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo. Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas rebane hinges püsib, kuid nägi siis tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus. Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis rebasele. Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“

Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“

Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal, nii kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on tänagi inimesi, kes minust on hoolinud, mind aidanud, armastanud, kes hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on, ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?

Veel üks lugu. Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah, poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“ Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja küsis: „Aga tädi, kas sa oled ikka kõigilt küsinud?“

Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?

Nii on Jumal armastanud maailma, ka mind, selle maailma üht osa, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu. Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.

Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.

PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.

Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:27–28).

Loendamatu hulk inimesi, kes mis tahes põhjusel on olnud vaevatud ja koormatud, on tulnud Jeesuse juurde ja leidnud endale hingamist ehk rahu. Rahu leidmine on meie kõikide otsingute eesmärk, ka siis, kui välispidiselt taotleme ainult maiseid asju. Mõni jookseb end hingetuks, leidmata iial rahu. Teisel õnnestub varandus koguda ja alles siis kogeb ta, et aineline rikkus ei anna veel rahu. Kolmas jõuab oma mõtetega Jumala juurde ja taipab, et ainult koos Jumalaga südames võime leida hingamist ehk rahu.

Kuidas aga õppida Jumalat tundma? Kõik religioonid, mis Temast räägivad, õpetavad, et Ta on nähtamatult lähedal. Kuid Teda ei tunta kõikjal ühtemoodi. Mõnel pool jääb „jumal“ pigem abstraktseks mõisteks kõiksuse kohta: loomulikult on kõiksus olemas, kuid seda võidakse kujutleda ka elutuna! Selgele äratundmisele elavast Jumalast, kelles juurdub ka meie isikulisus, jõudis alles Vana Testamendi rahvas. Iisrael valiti seda uut jumalatunnetust viima ka kõigile rahvastele. „Ma panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast. Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.“ Nii kuulutab Jumal prohvet Jesaja kaudu (Js 42:6jj). Taeva ja maa Looja ei ole mingi füüsiline ega piiratud suurus, vaid nähtamatu igavene Vaim.

Ületamatuks jumalatundmise õpetajaks kõigile rahvastele sai aga Jeesus Kristus. See, mida Ta õpetas, lõi läbi – nii nagu konkurentsis lööb püsival viisil läbi ikka parim! – ja on Piibli kaudu meie õpetajaks praegugi. Miks? Sellele annab vastuse Jeesus ise: „Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada!“ Sellest lausest selgub, mida tähendab nimetus Jumala Poeg. „Jumala Pojaks olemine on seotud jumalatunnetusega,“ kirjutab Tartust pärit nimekas teoloog ADOLF VON HARNACK. „Õigesti mõistetuna on jumalatunnetus Jumala Poja nimetuse kogu sisu. Kuid siia tuleb lisada kaks asjaolu: Jeesus on veendunud, et Ta tunneb Jumalat nii, nagu mitte keegi enne Teda, ning Ta teab, et Tal on kutse oma jumalatunnetust – ja sellega ka Jumala lapseks olemist – sõna ja teoga kõigile teistele vahendada.“ Meie Jumala lapseks olemine on samuti seotud jumalatunnetusega.

Läbi aegade on inimkonnas kerkinud mehi ja naisi, kes on üles astunud teadmisega, et neil on edasi anda jumalik sõnum ja et nad peavad seda kuulutama, tahavad nad seda ise või mitte. Kuid alati on see sõnum olnud piiratud, põimunud erakondlike huvidega, omas ajastus kinni olev, ning prohvetid on enamasti osutanud ka kellelegi iseendast suuremale. „Siin aga tuuakse inimesteni sügavaim ja laiahaardelisim sõnum, mis tungib inimese sügavaima olemuseni ning mis juudi rahva raamides ometi tervele inimkonnale on suunatud – sõnum Jumalast kui Isast.“ Jeesuse sõnumi sisu on kergesti lahutatav konkreetsest ajaloolisest raamistikust. See ei ole ka vananenud, „vaid triumfeerib tänini tugevalt ja elavalt kogu elu ning olemise üle. Ja see, kes seda kuulutas, ei ole oma kohta veel kellelegi loovutanud ning annab tänini inimeste elule mõtte ja sihi – Tema, Jumala Poeg.“

Jeesuse sõnumiga kokku puutudes peab inimene otsustama, kas ta astub Jumala ja igavese elu või maailma ja ajalikkuse poolele. „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ ütleb Ta. Jeesus teab, et Tema kaudu algab uus ajastu, mil „kõige pisemad“ saavad oma jumalatunnetuse kaudu suuremaks möödunud aegade suurimaist (Mt 11:11). Ta teab, et tuhanded leiavad Temas Isa ja elu – just need vaevatud ja koormatud. Pimedad näevad, halvatud kõnnivad, kurdid kuulevad ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi (Mt 11:5). „Ja see, mida Ta nüüd isiklikult korda saadab, jääb Tema surmaga kroonitud elu läbi otsustavaks tõsiasjaks ka tulevikus: Tema on tee, mis viib Isa juurde (Jh 14:6) ning Tema on Isa poolt ametisse seatuna ka kohtunik. Kas Ta eksis? Ei Talle vahetult järgnenud aeg ega ajalugu pole näidanud seda, nagu poleks Tal õigus olnud.“ Pigem tärkavad eksitused niipea, kui Jeesuse õpetustest kõrvale kaldutakse.

Mis oleks maailm ilma Jeesuseta, seda ei oska me kujutleda. Praegu üritatakse paljuski ellu viia seda, millele Jeesus osutas. Tema evangeeliumi jõudu kogetakse praeguseni. „Tuli süttib üksnes tulest, isiklik elu üksnes isiklikest jõududest.“ Tema sõnumit kinnitab ka ajalugu: „Ta juhib vaevatud ja koormatud Jumala juurde ja on omakorda tõstnud inimkonna uuele astmele ning Tema jutlus on jätkuvalt kriitiliseks märgiks: see teeb õndsaks ja mõistab kohut.“ Jeesus ütles, et Jumala riik on seespidi teie sees (Lk 17:21), enne kui see ilmsiks saab kohtupäeval. Jumalariik on „vaimne suurus, vägi, mis sisemusse tungib“, elava Jumala üleloomulik vägi. Sellest järeldub Harnacki sõnul ka inimhinge lõpmatu väärtus: „Et aga terve Jeesuse kuulutus on tagasiviidav Jumalale kui Isale ja inimhingele, mis on tõstetud nii kõrgesse ausse, et ta Temaga ühineda saab ja ühinebki elava Jumalaga, siis selgub, et Jeesuse evangeelium – ja kogu õigesti mõistetud kristlus – pole mingi eri religioon nagu teised, vaid see on „religioon ise“.“ * Sest ladinakeelne sõna „religio“ tähendab „sidet, ühendust“ ning Jeesuses on teostunud kõikide religioonide eesmärk: ühendav side Jumala ja inimese vahel, mille olemasolu või puudumine saab otsustavaks kohtupäeval.

Jumalatunnetuses ja jumalasuhte loomises oli Jeesus ületamatuks õpetajaks juba enne oma ristilöömist ja ülestõusmist. Samas mõttes võib Ta olla ka praegu õpetajaks neile, kes veel ei mõista Tema risti ega suuda uskuda ülestõusmist. Kuid küsimuseks jääb: miks ei leia kõik Jeesuse juurde tulnud inimesed Temas hingamist? Miks Ta ei saa anda kõigile vaevatutele ja koormatutele püsivat rahu? Ikka sellepärast, et ei võeta piisavalt tõsiselt Tema ainulaadset osa jumalatunnetuse andjana, mida suudab teha ainult Jumala Poeg, kes praegugi elab taevas ning tuleb viimaks andma meie kohta hinnangut. (Muide, „kohut mõistma“ ja „hinnangut andma“, nagu näitavad sõnaraamatud, on üks ja sama sõna.)

Seega, mis tahes mõttes me võime olla vaevatud ja koormatud – ainult need, kes endas midagi olulist puudu tunnevad, on võimelised leidma Jumalat. Ja ainult inimesed, kes õpivad Jeesuse kaudu jumalatunnetust, leiavad hingamise Temas igavesti. Sellest kasvab juba praeguses elus meie lõputu tänulikkus Jumala vastu.

* Adolf von Harnack, Kristluse olemus (1900). Tartu 2009: lk 109jj, 121j, 57jj.

Head nägemist!

Jeesus jutustab variserile, kes tahtis end õigustades teada, kes on tema ligimene, keda tema peaks armastama nii nagu iseennast, loo mehest, keda röövlid olid peksnud ja paljaks röövinud: „Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad“ (Lk10: 31–34).

Lugedes Luuka evangeeliumi, kõneleb arst ja apostel Luukas seal korduvalt nägemisest. Jeesus muudab pimedaid nägijateks. Jeesuse mõistujuttudes näeb samaarlane läbipekstut ja paljaksröövitut, tal hakkab temast hale ja ta aitab teda. Isa näeb oma kadunud, kaltsudes koju tagasi tulevat poega, tal hakkab temast hale ja ta ruttab talle vastu, kingib talle armastuses inimväärikuse, koha oma lauas. Luukas kõneleb korduvalt ka sellest, kuidas Jeesus näeb. Näeb Siimona tühja paati ja selle paadi omanikku, näeb tölnerit ja muudab nende meeste elu. Näeb noorena surnud poja nutvat ema ja kingib ta ainsale pojale elu. Näeb vaest lesknaist, kes andis Jumalale kõik, mis tal oli. Nägi haigeid ja viletsaid ja tervendas neid. Jeesus kõneleb ka nägijatest, kes on pimedad, ja pimedatest, kes Temasse uskudes saavad nägijateks.

Nägin Toronto Peetri kiriku seinal üht väikest ajaleheväljalõiget. Sellel oli pilt noorest inimesest, kes on ulatanud vanale ja väetile abikäe, ning tekst „Ole sa enda arvates kui tahes tark, rikas või edukas. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa teistesse inimestesse suhtud“. Kui sellele lisada Jeesuse mõte, et kõik see, mida me teeme või tegemata jätame oma ligimestele (oma vähimatele vendadele), seda teeme või jätame tegemata Temale, siis muutub ajaleheväljalõike lihtne tekst tõeks ka pühakirja valguses. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa suhtud oma ligimestesse.

Jeesus näeb. Näeb sageli selliseid, keda vähesed vaadata tahavad – neid, kellelt paljud oma silmad ära pööravad. Märkab paljude endast väga hästi arvavate ja teisi halvustavate keskel just neid. Ta vaatab südamega, lahke, tervendava pilguga. Näeb valu ja vaeva, eemaletõugatust, võtab hoolivalt aega, kingib armastust. Kuidas näeme meie? Kas hindavalt, sildistades, või hoolivalt, osavõtlikult?

August Gailit on öelnud: „On hoolimatus inimest hindama hakata ja anda oma veenvat otsust, sest me ei tunne ennastki, kuidas võime siis tunda oma kaasinimest? Ta on nagu tuhandeist lülidest ehe, milles kallimate vääriskivide keskel leidub ka rohkesti koksi-, lubja-, graniidi- ja savikilde.“

On lihtne inimesi liigitades muuta nende hulk, kellest tasub hoolida, keda peab aitama, nii väikeseks, et võiksime kõigist teistest rahulikult ringiga mööda minna. Kristlus ei anna meile selleks mingit õigustust. Keegi meist ei ole nii vaene ega jõuetu, et ei suudaks paljusid märgates paljude elu rikkamaks muuta. Vähesed meist on õppinud arstiks, kuid meie kõikide suhtumine, pilk, sõnad ja isegi hääletoon võivad inimesi tervendada. Seepärast soovin meile täna: „Head nägemist!“

PALVE: Issand, andesta, kui ma vaadates pole tahtnud näha, kuulates pole tahtnud kuulata. Aita mul läbi andeksanni ja halastuse muutuda nägijaks ja kuuljaks.

Pühapäeva ja sellele järgneva nädala teemaks on „Jeesus – meie aitaja“. Jumala Poeg on meie aitaja. Ta teeb seda tuhandel eri moel. Keskendun siin vaid mõnele neist.

Matteuse rõõmusõnumi viimastes sõnades tõotab Jeesus oma jüngritele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).

Kui tuleme pühakotta, oleme erinevad. Üks tuleb rõõmsana, teine kurvana. Ühel läheb hästi, teine saab hädavaevu hakkama. Inimesed on erinevad. Üks kannab ränkraskeid koormaid, aga kui vaatad ta silmadesse, siis särab seal headust ja lootust. Teine on kibe, kuid nii raske on leida põhjust, miks ta selline on.

Tuleb meelde mu esimene teenistus Muhus. Kirik oli pidevas remondis, jumalateenistusi peeti kõrge trepiga maamajas. Hetk enne teenistust paluti, et tuleksin õue appi. Tõstsime mitmekesi trepist üles ühe ratastoolis istuva halvatud mehe. Sõidutasin ta kantsli ja altarilaua ette. Kui tuli jutluselaulu aeg, hakkas mul hirm. Olin kirjutanud jutluse rõõmust, aga seal, minu ees, oli ratastoolis halvatud keskealine mees. Kuidas ma, noor ja terve, kõnelen talle rõõmust? Kuid polnud pääsu. See jutlus oli paberil ja muud mul ei olnud ja olin nii noor ja kogenematu, et ei julgenud ka midagi muud peast rääkima hakata. Ma vist ei tõstnud silmi paberilt – ei julgenud. See halvatud mees vist taipas seda ja ütles äkki, keset mu jutlustamist: „Õpetaja, tänu olgu Jumalale – sa räägid õiget juttu!“ Ta julgustas mind ja see mõjus. Pärast jumalateenistust läksin teda tänama. Olin unustanud tema olukorra, sirutasin ta poole oma käe, aga tema palus, et ma võtaksin tema käe oma kätte, sest ta ei saanud oma käsi ega jalgu liigutada. Ta ütles mulle, et kui ta saaks liigutada oma sõrmi, saaks ta näidata, kui lühike on see elu ja selle elu kannatused, ja kui ta saaks sirutada kahele poole oma käed, ei suudaks ta näidata seda, kui lõputu on see elu, mille poole on ta teel ja mida Jumal on tõotanud neile, kes Teda armastavad. Oleme koduteel ja seepärast võime olla rõõmsad. Jah, Jeesuse õnnistus ja Tema imelised tõotused on need, mille peale me võime loota. Mitte midagi muud selles maailmas pole kindlamat kui need. Kui vaid me ise püsiksime õigel rajal. Kui vaid me ise ei lööks käega, ei väsiks lootmast, ei kaugeneks Temast.

Tallinna Jaani kirikus on palju avarust. Kõrgemate võlvide tipud on 16 meetri kõrgusel – see on viiekorruselise maja kõrgus. Palju on paljudes vanades kirikutes sellist, mis aitab seesolijate pilkudel ülespoole tõusta. Siin on kõrgust ja avarust ka nendele, kelle isiklik elu on muutunud ahtaks ja madalaks ja õhuvaeseks. Siin on võimalik saavutada seda, mida Jeesus meilt ootab – vaadata lootusrikkalt kaugustesse ka siis, kui meile inimlikult tundub käesolev hetk ränkraske. Siin saab selja sirgu ajada ja ülespoole vaadata, kui oled kaua kandnud raskeid, maadligi rõhuvaid koormaid. Siin oled teretulnud ka siis, kui paljud uksed on su ees sulgunud. Siin on meie ees igavikku avatud uks.

14. sajandi dominikaani munk, müstik Meister Eckhart on kirjutanud: „Mis on täna? Täna on igavik.“ Armulauast osasaamine on osasaamine nii sellest, mis on toimunud kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi kauges minevikus. Kuid samas on see meie Taevase Kuningriigi lootuse sakrament. Me võime selle tuleviku kuningriigi rõõmu maitsta juba siin ja praegu. Me vajame märke, käegakatsutavaid, äratuntavaid märke, mis kingivad lootust, mis annavad sellesse ellu igavese elu eelmaitset. See aitab püsida õigel teel. Annab jõudu, aitab tõusta ja edasi liikuda ka siis, kui koormad me peal on meid sundinud paigale ja meil on tunne, et vajume tagasi.

Kas mäletate, milliseid sõnu kõneles Jeesus Pühal Õhtusöömaajal oma jüngritele? Ta teadis, et need mehed pole ideaalsed. Ta teadis, et nad on ekslikud ja nende usk lööb peagi kõikuma. Kuid oma elu viimase õhtu tahab Ta olla nendega, sest Ta armastab neid, ekslikke, väga. Ta ütleb neile ja ka meile, et annab oma elu nende ja meie eest: „Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!“ Aga seejärel ütleb ta veel midagi. Ta tõotab neile ja ka meile ühe imelise tõotuse: „Aga ma ütlen teile: „Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.““

Armulaud on eelmaitse igavikust – eelmaitse Jumala kuningriigi lõppematust rõõmust ja rahust. Pole ime, et pärast esimest armulauda, vaatamata sellele, millised rasked pilved on Jeesuse ja tema jüngrite kohal, lahkuvad nad pühalt õhtusöömaajalt kiituslaule lauldes. Just nii kirjutab Matteus sellest, kuidas nad lahkuvad ülemisest toast: „Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.“

Palugem! Issand, Sina oled hea ja Sinu heldus kestab igavesti. Aita meilgi osa saada sellest igavesti kestvast heldusest. Aita meil oma pilgud ülesse tõsta Sinule, kes armastad omi otsani. Aita meil uskuda Sinu tõotusi, leida jõudu ja rõõmu ja lootust ning koos Sinuga jätkata oma teekonda. Anna meile tunda igaviku eelmaitset Sinu armu lauas.

„Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Mt 23:12).

Mida tähendab alandlikkus? See tähendab hoiakut, mis asetab teised enda suhtes esimesele kohale ning arvestab teiste vajadused enda omadest enam tähelepanu väärivaks. Jeesus heidab ette enese ülendamist variseridele, rangele usurühmitusele tollases juutluses, kes seadsid – vastupidi – teistele suuri koormaid, endale aga nõudsid tähelepanu, soovides olla kõikjal alati esimene. „Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid,“ kirjeldab Jeesus. „Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks,“ s.t lugupeetud õpetajateks (Mt 23:5jj). Seepärast ütleb ka Paulus, et midagi ei tule teha auahnuse pärast, vaid pidada „alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast“ (Fl 2:3). Ja Peetrus selgitab: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5b). Sarnaselt on öeldud juba õpetussõnades (Õp 3:34) ja sama kohta tsiteerib ka Jaakobus (Jk 4:6).

Kõiki neid sõnu arvestades on alandlikkust peetud üheks tähtsamaks kristlikuks vooruseks ja püütud alandlik olla kuni enese alavääristamiseni välja. Ütleb ju ka Jeesus, et „kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!“ Alaväärsustunde kultiveerimist piitsutas eriti vihaselt Friedrich Nietzsche, kes nimetab seda orjameelsuse tunnuseks. Ta mõistis õigesti alandlikkuse olulisust kristlikus elus, kuid hindas seda vääriti. Nõukogude ateistlikus propagandas väideti, et kristlik alandlikkus on alistumine ülekohtule ja paralüseerib võitlust ekspluateerimise vastu. Ka siin tõlgendatakse alandlikkust vääralt. Kristlik alandlikkus ei nõua leppimist sotsiaalse ebaõigluse ega individuaalse alavääristamisega.

Alandlikkus puudutab eelkõige inimese vahekorda Jumalaga. Miks Jumal paneb suurelistele vastu? Ilmselt seetõttu, et kõrgid (uhked, ülbed, kes peavad end teistest tähtsamaks) loodavad iseenesele, alandlikud aga usaldavad Jumalat ja avavad end Temale. Veel enam – suurelised otsivad ülistust iseendale, alandlikud aga ülistavad Jumalat. Sellega teevad alandlikud vabaks suhte Jumalaga ning avastavad, et Ta on armuline, andes andeks meie võlad, millist andestust me ei oleks muidu leidnud ega ära teeninud.

Alandlikkuse väljenduseks on aga suhe kaasinimestega (just nagu jumalaarmastuse olemasolu ilmneb ligimesearmastusest). Kristlased on lugupidavad teiste suhtes, viisakad ja hoolivad ega rõhuta iseenda ülisuurt tähtsust. Jeesuse lause „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse“ on nendel meeles. Piiblist on tuntud veel üks kuulus maksiim – „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust“ (Õp 16:18). Ennasttäis inimene on pime kõige muu suhtes ega märka enam, mis juhtub temaga mõne hetke pärast.

Kuidas aga seista õigesti Jumala ees? Kuidas järgida Jeesuse sõnu, et jõuda enda alandamise kaudu ülendamisele? Kui inimene end rõhutatult alandama hakkab, siis aimatakse selle taga võltsi tagasihoidlikkust, millega varjab ennast salajane egoism, mis püüab oma soove täita vagaduse katte all. Kui inimene suurte sõnadega oma jumalakogemusest pajatab, siis tundub, et ta tahab iseennast keskpunkti seada. Kuid Jumalat kogeb tõeliselt ainult see, kes on Jeesuse sõnul „tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29).

Selleks, et südant puhtamaks saada ja leida Jumalat, on kristlikud askeedid leiutanud sajandite jooksul rohkesti meetodeid ja viise, kuidas väärarusaamadest, valedest motiividest, korratutest tungidest ja salakavalast minast lahti saada. Selleks on vaja tugevat tahet, vastupanuvõimet, distsipliini ja võitlusvalmidust. Kuid samas on kirjeldanud pühakudki nurjumisi, mis saadavad nende saavutusi. Kõikide konfessioonide usuinimesed on väitnud, et mida lähemale jõutakse Jumalale, seda mustemana tuntakse iseennast.

Sarnases seoses selgitab alandlikkust, mis vabastab inimest oma minast ja selle miinustest, benediktiinimunk Anselm Grün: „Seega pole alandlikkus minu püüdluste tulemus, kui otsin seda kui voorust, vaid ebaõnnestumise kogemus.“ Alandlikkus ei tähenda mingit orjalikku alistumist inimsuhetes ega ka jumalasuhtes. „Alandlikkus on inimese vastus püha ja täiusliku Jumala, maailma loojast ja rahvaste valitsejast Jumala kogemisele.“ Alandlikkus on pigemini sisemine hoiak kui väline käitumine. „Seda ei saa ka õppida. Inimene muutub ise alandlikuks, kui ta kohtab Jumalat Jumalana. Alandlikkus on inimese psühholoogiline reaktsioon Jumala kogemisele“, mis kannab vilja käitumises.

Teisisõnu kasvab alandlikkus jumalakogemusest, Jumalaga kohtumisest – ja sellega seondub ka jumalakartus. „Jumalakartus, mis tungib luudeni --- on alandlikkuse põhikogemus. Kartust tuleb siin võtta sõna otseses mõttes ja seda ei tohi nõrgendada aukartuseks. See on kogemus Jumalast, kes saab ära needa ja põrgusse tõugata, kes saab mu eksistentsi hävitada, kellest sõltub mu hea või halb käekäik. Niisugune jumalakartus, mis on sageli seotud hirmuga põrgu ees, näib tänapäeval jäävat Kristuse armastava Isa sõnumi varju.“ Ikkagi jääb jumalakartus „tõelise jumalakogemuse põhieelduseks“, sest ainult inimene, kes on kogenud võimalust, et tema elu võib nurjumise korral ka „Jumalast kaugel lõppeda, võib Jumalat kogeda kellenagi, kellest sõltub olemine ja mitteolemine.“ * Ainult nii kogetakse ka pattude andeksandmist ja Jumala armastust, mis teeb alandlikuks.

Alandlikkus ja armastus on lahutamatult seotud. „Alandlikkus on üks armastuse omadustest. Alandlikkus on armastuse selline omadus, tänu millele elab armastaja armastatu elu. Ilma selleta on meie armastus pööratud meie enda poole ja seeläbi on tegemist egoismiga. Egoism on uhkuse sünonüüm,“ ütleb munkpreester Rafael (Noica). Taas ilmneb, et alandlikkus, kus antakse esimus teisele, ei tähenda alavääristamist. „Alandlikkus ei seisne mitte selles, et seada end kõigist madalamale, vaid selles, et Kristuse armastus, mis ei mõtle enda peale, ei karda olla teistest madalam, ära tõugatud või isegi teotatud. Miks? Sest armastus on elu, mida miski ei suuda hävitada.“ ** Jumal, kes on ühtaegu lõpmatu Vaim ja armastus, on igavene elu, millest osasaamist ta pakub kõigile alandlikele.

Olgu meil siis alandlikku meelt, et leiaksime elu Jumalas ja külvaksime seda ning kõike head lugu pidades ka kaasinimestesse sekka.

* Anselm Grün „Alandlikkus ja jumalakogemus“. Tartu 2013: 21, 44–46.

** Munkpreester Rafael (Noica) „Vestlused kloostris“. 2020: lk 80j.

Soosinguajad.

„Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks (Js 55:6, 7).

Üks tarkusesõna väidab, et halval juuksuril on ainult kamm. Nii kipub see vist olema ka oma eksimustega rahul olevate inimestega. Nad aina siluvad oma pusasid, lõhkiläinud juukseotsi, sassiläinud suhteid. Aeg-ajalt peaks aga lõikama, kohati kõvasti lõikama. On asju, millele peaksime tegema lõpu, ja alustada tulebki iseendast: oma eksimustest, valedest harjumustest, hoiakutest. Loomulikult on lihtsam kritiseerida teisi, anda neile hävitavaid hinnanguid. Keegi on öelnud, et kui igaüks pühib oma ukseesesise puhtaks, on kõikjal puhas.

Täna veel saame seda teha. Veel on soosinguaeg. Mida me teame homsest? Täna veel elame, oleme, mõtleme. Täna saame minna Jumala kotta. Täna veel kutsutakse meid ja lubatakse meile kinkida hingamist. Saame kuulda armukuulutust ja kui oleme armu igatsenud, oma pattu Jumalale tunnistanud, seda kahetsenud, siis võime olla kindlad, et Jumal, kes annab palju andeks, andestab ka meile.

 Laulik soovitab: „Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks.“

Püüdkem taibata, mis on see õelus ja need nurjatud mõtted, mida me peaksime jätma, ja pöördugem Issanda poole, et leida halastust ja andestust. Ja seda tehes uskuge – Jumal ei jäta meid üksi meie vaenlastega võitlema ja annab meile jõudu ja tarkust võidelda kõige halva vastu. Koos Kõigeväelisega, Jumala andestuse ja abiga, suudame me muutuda.

Mõtleme pühakirja Psalmide sõnadele, mis ühel või teisel viisil kõnelevad võimalustest, soosinguaegadest, mis meil veel on, imelistest võimalustest leida armu ja elada.

 * „Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi“ (Ps 32:6).

 * „Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; Sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad“ (Ps 139:1–3).

* „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel, ja juhata mind igavesele teele! (Ps 139:23, 24).

* Nõnda ütleb Issand: „Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel! Ma alistaksin varsti nende vaenlase ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu“ (Ps 81:14, 15).

 * „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12).

 PALVE: Igavene Jumal ja Isa, Sina oled evangeeliumi kaudu meid kutsunud oma rahvaks ja lubanud kinkida meile elu. Juhi meid oma Vaimuga, et mõistaksime, mis meie rahuks on vaja, ega raiskaks Sinu antud meeleparanduse aega. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast. Aamen.

Teema: „Ustavus Jumala andide kasutamisel“.

„Jumal pole mulle küll midagi andnud! Kõik, mis mul on, on mulle mu oma töö ja vaevaga raskelt kätte tulnud.“

Nii mõni ekslikult arvab. Teine teab, et lahus Temast ei suudaks me midagi. Meid polekski, kui Tema poleks meile elu andnud. Ja taipab sedagi, et meil kõigil on oma osa Looja suures orkestris ja kui oleme selle osa leidnud ja püüdnud täita, armastanud ja uskunud, võime kord kuulda Looja imelisi sõnu sellest, et oleme olnud Ta ustavad sulased pisku üle ja Tema paneb meid palju üle – igaveseks.

Ameerika poeet, kirjanik ja muusik Sidney Lanier on kirjutanud oma kogemusest, mis on teda aidanud mõista üht väga olulist asja. Ta mängis ülikooli ajal Baltimore'i sümfooniaorkestris. Ühes proovis, kui mängiti teost, milles kõik viiulid, trompetid, teised „pasunad“, trummid ja muudki pillid pidid mängima aina valjemat muusikat, otsustas Sidney Lanier veidi viilida. Ta mängis pikoloflööti ja arvas, et tema pisikese pilli vaiksete helide puudumist sellises suures lärmis ei pane keegi tähele. Nõnda ta siis hoidis küll flööti huultel ja teeskles mängimist, kuid ei hinganudki oma pisikesse pilli. Äkki katkestas dirigent väga ärritunult mängu ja käratas vihaselt: Kus on pikolo?“, ja osutas oma taktikepiga Sidney Lanierile ning vaatas teda sellise pilguga, et mees oma pisikese pikoloflöödiga oma toolilt püsti kargas ja väga kohmetunult, hirmunult orkestri keskele seisma jäi. Kuni selle hetkeni ei olnud ta mõistnud, kui olulised on dirigendile tema pisikese pilli vaiksed helid ja et kui helilooja on need helid kirjutanud oma suurde sümfooniasse, siis on ka nendel väga oluline osa selle teose harmoonia tekkimiseks. Ja kui tema hetkeks oma osa mängimise lõpetas, sai dirigendi tundlik kõrv nende õrnade helide puudumisest kohe aru. Sellest hetkest alates püüdis Sidney Lanier täita oma osa muusiku, üliõpilase, sõduri, poeedi, kirjaniku, riigikodaniku ja inimesena.

Aeg-ajalt ma kuulen umbes selliseid sõnu või aiman niisugust mõtlemist paljude inimeste käitumisest: „Minust küll ei sõltu selles suures maailmas mitte midagi! Mina olen vaid pisike mutrike suures masinavärgis.“ On ka neid, kes ennast väga tähtsateks ja teisi mõttetuteks, kasututeks olevusteks peavad. Jumal ei ole loonud midagi kasutut, mõttetut. Looja on maailma luues andnud oma olulise rolli igale taimele, linnule, loomale. Ja inimese on Ta loonud omaenese näo järgi, iseenese sarnaseks. Looja on loonud meid loojateks ja igale meist oma suures ja imelises meistriteoses, sümfoonias, mõelnud oma koha. Tema on helilooja ja dirigent. Paljud seda ei taipa, et kui talle on Looja orkestris antud koht suurte trummide taga, siis on tema koht sama oluline kui pisikese pikoloflöödi mängija koht. On neid, kes arvavad, et nendest ei sõltu midagi, ja eiravad helilooja ja dirigendi soove. Tegelevad millegi muuga. Teised tähtsustavad oma osa Looja suures sümfoonias üle. Vaatavad põlglikult neile, kellele on antud mängida mõnd pisemat pilli.

Targad on need, kes teevad kõik, et taibata, mis on Looja tahe nende elus, ja püüavad seda täita. Ja isegi siis, kui nad mõnel hetkel ehk arvavad, et nendest vist ei sõltu suurt midagi, teevad oma vähese, et Loodu sümfoonia võiks olla selline, nagu Tema on oma tarkuses ja armastuses seda mõelnud.

PALVE: Issand, andesta, et ma olen jätnud tegemata seda, mida Sina oled minult oodanud, ja teinud seda, millega olen rikkunud Sinu suurt sümfooniat. Anna mulle tarkust otsida Sinu tahet ja seda täita, nii et Sa saaksid ka mulle kord öelda, et olen olnud Sinu ustav sulane, keda Sina saad panna palju üle, kuna olen olnud ustav pisku üle.

(Foto: Sven Arbet)

Selle pühapäeva ja alanud nädala teemaks on „Tõde ja eksitus“.

Paulus kirjutab oma kirjas Efesose kogudusele: „Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões“ (Ef 5:8, 9).

Me igatseme valgust. Taimedki vajavad valgust. Toidust, veest ja soojusest ei piisa. Heade viljade kandmiseks on vaja ka valgust ja ilusad viljad valmivad aeglaselt.

Ühel vanal ja targal inimesel olnud paljudele, kes tema juurest tarkust otsima tulid, vaid üks soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“ Jah, see on mõistlik, sest lahus Temast ei suuda me midagi, millel oleks jäävat väärtust. Tema on maailma valgus – valgus, mis võib valgustada ka meis ja meie ümber olevat pimedust. Temaga ja Temas suudame me kõndida tões ja oskame tagasi tulla ka eksituse radadelt.

On inimesi, kelle muutumine Jeesuse lähedusse jõudes on silmapilkne, kõigile selgesti nähtav, kuid tavaliselt on see aeglane protsess, vaevumärgatav, kuid pidev. Selles võib olla ka tagasilööke, kuid need, kes on kogenud Jumala andestust ja armu ning taibanud, kui palju elusam on elu Tema läheduses, ajavad ennast kukkudes taas püsti ja liiguvad edasi.

Üks lugu räägib inimesest, kes astub sisse tuppa, kus valgustatud õpetaja õpetab õpilasi. Mees teatab, et soovib valgustatud saada, kuid tal pole aega nädalaid või aastaid õpetaja jalgade ees istuda. Lisab, et on väga rikas ja võib õpetajale heldelt tasuda, kui õpetaja aitab tal kiiresti valgustatuks saada. Õpetaja vaatab naeratades seda kärsitut ja ütleb, et kui ta tahab saada kiiret valgustatust, siis peaks ta minema välja, seisma maja idapoolse külje katuseräästa alla, tõstma käed üles, suunama pilgu taevasse ja seisma seal nii kaua, kui ta saab valgustatud. „Aga seal väljas sajab paduvihma!“ hüüatab kärsitu rikas. Õpetaja vastab talle rahulikult: „Ma tean, et seal sajab ja on külm, aga kuna sa tahad kiirelt valgustatud saada, on see sinu võimalus.“ Mees läheb ja seisab. Tuleb poole tunni pärast külmast vappudes vihasena tagasi ja käratab, et teda on petetud. Ta muudkui seisis seal ja lõpuks taipas, et on täielik lollpea. Õpetaja teatas: „Saidki kiirelt valgustatud!“

Paljud on selle mehe sarnased. Tahavad vaimseid asju kiiresti. Jooksevad kursuselt kursusele. Mõned jõuavad ka leerikursusele, kuid paljud peavad seda liiga lihtsaks ja vanamoodsaks ja vaevaliseks teeks. Loevad uusi ja uusi raamatuid, milles tõotatakse erilisi kiiresti toimivaid muutumisi. Paljud on igatsenud valgustatust ja tavaliselt on selle all mõeldud midagi, mis muudab inimese eriliseks, targemaks teistest, annab talle erilised võimed. Paulus peab kõike sellist pühkmeiks, kui erilises inimeses puudub headus, õiglus ja tõearmastus. Kristuse valgus muudab inimest paremaks, kaastundlikumaks, hoolivamaks, õiglasemaks, ausamaks. Kui selliseid vilju ei tule, on ühendus valguse allikaga vilets või katkenud. Oleme hakanud armastama hämarust, pimedust.

Jeesus kõneles kord paljudele end väga sügavalt usklikeks arvavatele väga karme sõnu. Pühakiri on täis hoiatusi usklikele, kes täidavad küll rangelt mingeid norme, kuid kelle elu viljad on paljude jaoks väga kibedad. Nendelt, kellele on palju antud, nõutakse palju ja seepärast ei tohiks me muutuda enesega rahulolevateks.

Mõtleme enne, millised on olnud meie elu viljad. Kas need on valguse viljad? Kas meie lähedased ja kõik need, kellega oleme kokku puutunud, võivad meie tegude ja tegematajätmiste, sõnade ja vaikimiste põhjal arvata, et oleme head, õiglased ja ausad?

Kord küsiti ühelt inimeselt kellegi tuntud kristlase kohta, kas ta on hea ristiinimene. Ta vastas: „Ma ei tea, sest ei ole temaga koos elanud.“ On keegi, kes teab meist kõike.

Me palume Sind, kes Sa oled Tee, Tõde ja Elu, aita meil rännata mööda armastuse ja tõe teed, mis viib meid ellu, mis jääb, ning aita meil elada elusamat elu! Sina, kes kõike ja kõikjale näed, kui Sa näed, et oleme eksituste teel, juhi meid tõe- ja eluteele!

„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud“(Lk 9:28–36).

Jeesusel pole olnud kerge. Vaid mõned päevad tagasi on paistnud, et lõpuks ometi on tema töö hakanud vilja kandma. Vaid mõned päevad tagasi on Peetrus ütelnud välja jüngrite ühise arvamuse : „Sina oled Kristus, elava Jumala poeg.“ Lõpuks ometi on vähemalt Tema kõige lähedasemad taibanud tõde. Kuid see, mis ootab ees, on hoopis raskem. Kohe pärast seda Peetruse tunnistust pidi Jeesus hakkama oma jüngreid ette valmistama selleks, et õige pea peab Ta tapetama. Kõnelda kellelegi oma peatsest piinarikkast surmast, kusjuures veel kuulajat veenda, et see on vajalik ja õige, pole just emotsionaalselt kerge ülesanne.

Lisaks probleemidele oma jüngritega on Jeesust pidevalt ümbritsenud rahvahulgad, keda Ta õpetab ja kelle hulgas olevaid haigeid Ta teeb terveks. Ka see tähendab pingutust – nii vaimset kui füüsilist. See tähendab andmist. Aga ei saa anda, kui endal ei ole. Ja nii lähebki Jeesus mäele, eemale pidevalt Teda ümbritsevatest rahvamassidest, et palvetada, et paluda jõudu oma Taevaselt Isalt.

Kellel on olemas palvetamise kogemus – ja ma arvan, et meil ristiinimestena on kõigil see kogemus suuremal või vähemal määral olemas –, teab, et palvetamine ei ole lihtsalt ilusate sõnade rittaseadmine: tõeline palve vajab tõsist mõttetööd, et oma probleem sõnastada, see Jumala ette tuua. Ja mitte ainult seda: palvetamine ei tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, st me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. See tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda. Küllap oleme isegi võinud veenduda, et rahvahulkade saginas ei tule tõelisest palvest suurt midagi välja. Õige, intensiivne palvetamine, tähendab ränka pingutust. Tuletagem meelde, kuidas kirjeldatakse Jeesuse palvetamist Ketsemani aias – see toimus nii intensiivselt, et Tema higipiisad olid nagu verepisarad (Lk 22:44) Kaasa võttis Jeesus endaga vaid kolm oma kõige lähedasemat jüngrit – ilmselt vajas Temagi, nagu iga inimene, inimlikku lähedust. Midagi muud ei suutnud Tema nõdrad jüngrid Talle pakkuda: päevaaskeldustest väsinud, jäid nad õige varsti magama.

Jeesus aga palvetab, palvetab pingsalt. Ja siis sünnib midagi ebatavalist. Luukas kirjutab: „Ta näoilme muutus ja Tema riided muutusid kiirgavalt valgeks.“ Väljendit, mida Uues Testamendis Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, „doxa“, võib tõlkida mitmeti. Ennekõike tähendab mõiste „doxa“ kiirgust, üleloomulikku valgussära. Unest ärganud jüngrid nägid, et Jeesus kiirgas, isegi Tema riided muutusid valgeks ja hiilgavateks. Nõndasamuti kiirgasid ka Jeesusega kõnelevad Mooses ja Eelija. Küllap olid jüngrid varemgi näinud Jeesust palvetamas, aga ükski evangeelium ei maini, et Temaga varem ega hiljemgi midagi sellist oleks juhtunud. Mis siis seekord erilist toimus?

Küllap oleme isegi palvetades tundnud, et mõnikord tundub taevas olevat suletud, mõnel hetkel aga tundub, nagu oleks Jumal ise seismas meie kõrval. Me tajume oma meeltega lausa füüsiliselt Tema ligiolekut. Ja huvitav on seegi, et kõige sagedamini märkame Jumala ligiolekut just siis, kui oleme kõige suuremas hädas ja masenduses. Mida sügavamale põhja me oleme langenud, seda lähemal endale me näeme Jumalat. Paistvat ju pimedast, sügava kaevu põhjast, tähed hoopis selgemini kätte kui päikesepaistelisel päeval taeva poole vaadates. Miks nii? Ehk sellepärast, et tavaolukorras on meie enda mina liiga vägev, märkamaks enda kõrval jõudu, mis vaikselt püüab meid juhtida ja suunata. Meie mina hääl summutab Jumala hääle, me ise, endalegi märkamatult, tõrjume Jumala endast eemale, distantsile. Kuid sellisel juhul ei saa Jumal anda meile kõike seda, mida Ta anda tahaks, me lihtsalt ei ava ennast küllaldaselt, et kõike meile antavat vastu võtta.

Kui Jumal on inimesele tõeliselt lähedal, see tähendab, kui inimene tunneb oma Jumala ligiolekut, võtab vastu Tema ande, siis ta muutub. Kui me vaatame katoliku kirikus pühakute pilte ja õigeusu kirikus ikoone, siis näeme, et enamasti on inimestel, keda nendel kujutatakse, keda peetakse pühadeks, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, pea ümber kujutatud pühapaistet. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumala ligiolek muudab inimese elu ka väliselt auliseks. Inimene, kellele Jumal tõesti lähedal on, muutub ka väliselt. Küllap oleme meiegi näinud inimeste nägusid, kellel on olnud imeline elamus näiteks ristimistalitusel või armulauatalitusel – paikades, kus inimene füüsiliselt kõige lähemalt oma Issandaga kokku puutub. Seda imelist elamust ei saavutata alati, aga mõnikord siiski. Ja kui see juhtub, siis see ilme, mis on neil nägudel, on midagi erilist. Neis on märgata Jumala kirkust.

Kui aga kelleski tõesti on Jumala kirkus, siis ei saa see varjule jääda. Jeesus ütleb mäejutluses: „Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ega panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele“ (Mt 5:14–15). Jah, kui Jumal kedagi kirgastab, siis mitte selleks, et too seda varjama hakkaks, vaid selleks, et ta oma kirkusega juhataks teisigi Jumala kirkuse poole. Jeesusest on öeldud, et Ta on Jumala kirkuse paistus (Hb 1:3). Nõnda peavad selleks saama ka tema jüngrid. Inimesele kui Jumala võrdkujule on loomulik, et ta omaks kirkust. Lahutades ennast oma Loojast, sattudes patu võimu alla, on ta kaotanud selle kirkuse. Jõudes tagasi oma Looja juurde, jõudes osadusse Temaga, saab inimene Temalt taas kirkuse.

Kuid mõiste „doxa“ ei tähenda sugugi ainult imelist valgussära, optilist nähtust. Tegelikult on see vaid kõrvaline asi, see, mis jääb silma ja esimesena tähelepanu köidab. Kirkuse põhiline sisu jääb silmale nähtamatuks. Kirkus Uue Testamendi mõttes tähendab ka au, aukõrgust, majesteetlikkust ja meelevalda – meelevalda kõigi loodusjõudude, ka surma üle. Pühakiri ütleb, et Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse läbi, st Tema meelevalla läbi pimedus- ja surmavägede üle (Rm 6:4). Sellesama Isalt saadud kirkuse väe abil muutis Jeesus Kaana pulmas vee veiniks, äratas surnuist Naini noormehe, tervendas lootusetuid haigeid. Sellesama kirkuse kaudu on meilgi lootus igavesele elule. Jeesuse jüngrid saavad osa Jumala kirkusest, sellest jõust ja väest, mis on Jumalal. Surmast üle olevast ja loodusjõude muutvast väest. Just selles väes peitubki meie ülestõusmise lootus.

Pühapäeva kirjakohast saame teada, et mäel saavad kokku Jeesus, Mooses ja Eelija. Nad kõnelevad Jeesuse elu otsast.

Vana Testamendi pärimuse järgi olid Seadust esindav Mooses ja prohvetlust esindav Eelija ainsad, kes elusatena taevasse võeti. Me teame aga, et ehkki need kaks isiklikult surmast pääsesid, ei suutnud see, mida nad esindasid – käsk ja prohvetikuulutus – inimesi surmast päästa. Liiga sügavalt istus inimhingedes patu vägi – vägi, mis ei lubanud ligi päästvat Jumala kirkust. Jeesuse kaudu pidi täituma tõotus, mis kunagi anti Vana Testamendi kaudu. Jeesusest, uue seaduse esindajast, pidi saama see, kes küll ise peab surema, kuid kes võidab Temas asuva Jumala kirkuse abil surmavalla väed. Tema kaudu saavad võimaluse saavutada võit surma üle ka kõik need, kes Temasse usuvad ja selle usu kaudu saavad võime vastu võtta Jumala kirkust.

Kohtumise juures mäel viibib ka Jumal ise. Tõsi – jüngrid näevad vaid tihedat pilve ja kuulevad sellest kostvat häält. Kuid Vana Testamendi pärimuses seostub pilv Jumala ilmumisega inimeste juurde. Psalmides on lausa öeldud, et pilv on Jumala telk, Tema eluase. Jumala tõelist, katmata palet, Temast kiirgava väe kirkust, ei suuda inimene lihtsalt välja kannatada. Jumal ütleb: „See on minu äravalitud poeg, Teda kuulake.“ See on märgiks jüngritele, et nad peavad oma lootused Jeesusele panema, kui kummalised neile ka Jeesuse sõnad oma peatsest surmast ka ei tunduks. Pärast Jumala sõnu ilmutus lõpeb: kaovad pilv, Mooses ja Eelija, jääb vaid Jeesus.

Vaid harvad inimesed saavad näha midagi nii imelist nagu meie loo jüngrid. Kuid sellega on lugu nii nagu väljendiga „doxa“ – 'kirkus'. Imeline on see, mida me silmaga näeme, kuid veelgi imelisem see, mis toimub varjatult. Toimub ka meis, kui me usume, kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma Taevase Isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu Tema kosutavaid ja väge andvaid ande. Jumala vägi, Tema kirkus meis, võidab meis oleva nõtruse ja annab meile uue elu, elu vabana hirmust, elu täis lootust. Palugem, et meie elus võiks alati seda kirkust olla. Aamen.

(Lühendatult 2009. aasta 24. juuli jutlus.)