Tallinna Jaani kiriku ehitamise otseseks ajendiks oli tõsiasi, et traditsiooniliselt Eesti kogudusele kuulunud Püha Vaimu kirik linna ajaloolises keskuses jäi 14 000-liikmeliseks kasvanud kogudusele väikeseks. Raha kogumist uue kiriku ehitamiseks alustati juba 1851. aastal. Tallinna magistraadilt, kellel oli kirikule patronaažiõigus, saadi ehitamiseks luba Toomgildi päralt olnud krundile väljaspool linnamüüri.
Jaani kiriku projekt telliti Tallinnas sündinud ja Peterburi Kunstide Akadeemias arhitektikutse omandanud Cristoph August Gablerilt (1820–1884), kes alates 1859. aastast kuni oma surmani täitis Eestis kubermanguarhitekti kohuseid.
C. A. Gabler oli Jaani kiriku viieaastase ehitamise vältel põhiliseks tööde järelevaatajaks, ehitumeistriks-töödejuhatajaks oli Carl Sensenberg. Ehituse algjärgus oli kõige raskemaks tööks vundamendi rajamine endise vallikraavi pehmesse pinnasesse, mistõttu maasse rammiti kümneid jämedaid tammetüvesid.
Uue kiriku nurgakivi paigaldati 8. septembril 1862. aastal Venemaa 1000-aastase juubeli päeval. Koguduse õpetaja Theodor Lutheri ettepanekul sai kirik endale evangelist Johannese järgi mugandatud nime – Jaani kirik.
17. detsembril 1867. aastal pühitseti uus kirik – paljude eesti, saksa ja vene soost müürseppade, puuseppade, tislerite, klaasijate, stukimeistrite ja maalrite, sadade heldete annetajate ja koguduse ühise töö vili – arvukate kõrgete külaliste ja suure rahvahulga osavõtul. Uuele kogudusele toodi rohkesti kingitusi: kell, altari lühtrid, kroonlühtrid, ristimisvaagen ja karikas.
Väljakujunenud stiilikaanonitel põhinev neogooti stiilis Jaani kirik koosneb kolmelöövilisest pikihoonest, millega lääneosas liitub telkkiivriga torn, idaosas polügonaalne, eraldi katustatud kooriruum, põhjaosas avar eeskoda ning lõunaosas ruumikas käärkamber. Pikihoonel on basilikaalne ülesehitus, milles kesklööv on külglöövist pisut kõrgem ning selle täiendav valgustamine toimub seetõttu ülalt, võlvialuse akende kaudu.
C. A. Gabler on kirikule ehituskunstilise ilme andmisel kasutanud ka motiive kohalikust, eriti Tallinna gootikast. Välisarhitektuuris on selleks portaalide kompositsioonis esinev talum-teravkaarset arhivolti ja portaali palendit siduv profileeritud vaheplaat, mis oli Tallinna 15. sajandi ehituskoolkonna üks olulisemaid tunnuseid, aga ka interjööri vööndkaarte lõppude kujundamine rippkonsoolidena. Viimane on samuti Tallinna keskaegsele arhitektuurile iseloomulikuks detailiks (esineb Toomkirikus, Niguliste ja Oleviste kirikuis).
Meeldivalt on kujundatud altar, kantsel, orel koos orelivääriga, uksed ja pingistik. Tumedaks pritsitud altari ehisraamistiku kujunduses domineerib selle ülaosa: keskel nikerdatud nn krabidega ääristatud kolmnurkset viilu flankeerivad kahelt poolt saledad fiaaltornikesed. Altariraamistiku ja laua valmistas meister F. Kühne.
Altarimaal "Kristus ristil" on Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikult ja professorilt Karl Gottlieb Wenigilt (1830–1894).
Polügonaalse korpusega kantsli tegi meister G. J. Moikow, gootilikult pitsilise kõlaräästa autoriks oli nikerdaja F. Sporleder.
1869. aastal pühitsetud Gustav Normanni neogooti stiilis orelil musitseeriti kuni 1911. aastani. 1913. aastal ehitas August Terkmann sellest pneumaatilise traktuuriga oreli, mis oli omas ajas oreliehituskunsti tõeline saavutus. Hiljem aastakümneid väga kehvas tehnilises seisukorras olnud oreli restaureerimine lõpetati 2009. aasta suvel.
Jaani kiriku ümbrust asuti välja ehitama möödunud sajandi lõpul ja selle algul. Suurimad ehitustööd toimusid 1930. aastail, kui Vabaduse väljak omandas oma tänase ilme. Paraku oli funktsionalistlik ja art deco'lik uushoonestus teravas ebakõlas neogooti pühakojaga, mistõttu tollane valitsus pidas õigemaks kirikuhoone Vabaduse väljaku edasiste ümberehituste käigus maatasa teha. 1936.–1939. aastail kogudusega peetud vaidluste ning läbirääkimiste järel otsustati Jaani kirik koguduse vastuseisust hoolimata lammutada.
1940. aastal alanud okupatsiooni ja järgnenud sõja tõttu jäid need plaanid ellu viimata. 1950. aastail nõudsid mõned avangardistlikud arhitektid taas kiriku hävitamist. Siiski on Jaani kirik tänapäevani alles jäänud.
Krista Kodres
