Nädala mõte

Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (Js 8:13).

Mida tähendab püha? Piiblis on püha see, mis kutsub esile aukartuse (kreeka hagios, heebrea kadoš). Püha on alati seotud Jumalaga, kes on ülimalt puhas ja hea. Kus iganes saab ilmsiks pühadus, seal ilmub Jumala vägi, mis vapustab inimest oma võimsuse ning puhtusenõudega. Püha on värisemapanev ja imeline.

Mida aga peavad inimesed pühaks? Üldiselt seda, mis vastab nende õilsaimatele kujutlustele. Võidakse mõelda umbes nii: inimkond püstitab endale kõrgeid ideaale, mis kerkivad tema sisemisest loomusest. Need pühad ideaalid on täitunud Jumalas, kelle täiuslikust armastusest võime meiegi õppida ja osa saada.

Need kaks vaateviisi ei sobi hästi kokku. Piiblis ei nimetata Jumalat pühaks mitte sellepärast, et Temas teostuvad meie ideaalid ja täituvad vagad kujutlused. Kõigevägevamat nimetatakse pühaks sellepärast, et kui Tema ligi tuleb, siis varisevad kõik kujutlused ning purunevad kõik ideaalid. Vähe sellest. Selgub, et meie kujutlused Jumala headuse ja armastuse kohta ei vasta Tema puhtusenõuetele meie suhtes.

Prohvet Jesaja, kellelt pärineb tänane sõna, on Jumala pühadusest kõnelemisel Piiblis esireas. Juba prohvetikutsumisel kuulutas Jumal häda patusele rahvale: „Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha“ (Js 1:4). Nüüd jätkab Iisraeli Püha oma pühaduse ilmutamist ja nõuab, et selle ees olgu rahval kartus ja hirm. Kui me ei koge värisevat aukartust Issanda ees, siis ei ole ka õiget Jumalaga kohtumist.

Jeesuse juures jätkub pühaduse ilmsiks saamine veelgi selgemal viisil. Jeesus ise on Jumala Püha juba sünnist alates. Nii ütleb ingel Tema emale Maarjale: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi PÜHA, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (Lk 1:35). Ka Jumala Pojaga kohtudes varisevad inimeste ettekujutused ning ideaalid, mistõttu ta viimaks ristigi lüüakse.

Kõigepealt paljastavad ennast kurjad vaimud, kes tajuvad otsekohe, et Jeesuse isikus läheneb neile hoopis teistsugune maailm. Nii hüüdis kurjast vaimust vaevatu Kapernauma sünagoogis: „Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!“ (Mk 1:24). Terve leegion väljakihutatud deemoneid ajas seakarja hulluks, mis kukutas end kaljult merre (Mk 5:11jj). Meie poolt kujutletud ideaalsel Jumalal peaksid olema rahumeelsemad iseloomujooned. Inimesed olid vapustatud. „Need on muljed Püha ligiolemisest“, kirjutab Ralf Luther.*

Inimeste vapustust kirjeldatakse Jeesuse poolt halvatu tervekstegemise loos. „Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis kartust, öeldes: „Me oleme täna kummalisi asju näinud!““ (Lk 5:26). Siin esinev sõna „hämmastus“ on kreeka keeles „ekstasis“ ja „kummalised asjad“ on „parádoxa“. Võiks öelda, et inimesed sattusid ekstaasi, kui nad nägid paradoksaalsena tunduvat imet, kus halvatu sai terveks.

Sündmus on igatahes tähelepanuväärne: inimeste teadvus tõstetakse ekstaatilisse seisundisse, kõrgemale normaaltasandist (eks + stasis = väljaspool (normaal)seisundit, imestav; para + doxon = vastupidine (normaal)arvamusele, imeline). Seal haarab inimesi hämmastus, sest nad kogevad reaalsena seda, mis on vastupidine normaalarvamusele, st mida tavaliselt peetakse võimatuks. Pühadus on igatpidi vapustav!

Jumala lähedus ei ole kergesti talutav. Evangeeliumides on näha, kuidas inimesed Jeesusest erinevatel ettekäänetel ning põhjustel eemale põrkuvad. Ilmneb erinevus pärisjumala ja meie kujutluse vahel, samuti kontrast meie eetilise külje ja Jumala pühaduse vahel. Inimene põrkub tagasi, vahel lausa põgeneb Jumala eest.

Sellist olukorda on kirjeldanud Paul Tillich: „Inimene, kes pole kordagi katsunud Jumala eest põgeneda, pole iial kohanud tõelist Jumalat. Kui ma kõnelen Jumalast, ei mõtle ma paljusid enda tehtud jumalaid, millega inimestel on mugav elada, sest pole ju põhjust põgeneda Jumala eest, kes oleks inimeses elava headuse täiuslikuks kehastuseks. Miks peaks põgenema nõnda kauge ideaali eest? Ning pole ka mingit põhjust põgeneda Jumala eest, kes oleks lihtsalt universum või loodusseadus või ajaloo kulg. Miks peaks põgenema tegelikkuse eest, millest me oleme üks osa? Pole põhjust põgeneda Jumala eest, kes pole muud kui heatahtlik isa – isa, kes tõotab meile surematust ja igavest õnne. Miks põgeneda selle eest, kes on nõnda sõbralik meie vastu? Ei, ükski neist piltidest ei kujuta Jumalat, vaid inimest ennast, kes oma tarbeks püüab endale teha Jumala pildi. Need on inimliku kujutlusvõime ja soovunelma tooteiks, mida õigusega eitab iga aus ateist. Jumal, kes oleks meile kerge taluda, Jumal, kelle eest meil poleks vaja end peita, Jumal, keda me ei vihkaks, Jumal, kelle kadu me iial ei sooviks – pole tõepoolest mingi Jumal. Sihukest pole olemas.“

Tillich meenutab, kuidas Luther ehmatas, kui taipas, et ta oli Jumalat vihanud, enne kui Talle taevas avati. „Protest Jumala vastu, soov, et Jumalat ei oleks, ning põgenemine ateismi – kõik need on sügava religioossuse elemendid.“ **

Siiski peab põgenemine ükskord lõppema, et me Jumalast ilma ei jääks. Jesaja kutsub kogu aeg rahvast pöördumisele, et vältida hukatust, mille põhjustab nende jõudude vallapääsemine, mis pärinevad Jumala mittetundmisest – pannes vohama kõikvõimaliku kurjuse, himuruse ja egoismi. Jeesus aga küsib ka meilt nagu kunagi nägijaks tehtud pimedalt (Jh 9:35jj): kas me usume Temasse? Kahe tuhande aasta jooksul on loendamatult palju inimesi leidnud Jumala Tema kaudu, kes on Jumala Poeg ja Püha!

Martin Luther annab ka võtme, kuidas Jumalale läheneda. „Meie peame Jumalat kartma ja armastama“, ütleb ta väikeses katekismuses. Ainult „armastuse Jumal“ on meie ettekujutus, sest Jumal on ka püha, keda tuleb karta. Aga kui Jumalat aukartuses tõsiselt võtame ja laseme variseda oma võltskujutlustel ja ideedel, siis muutume ka ise ning kohtame tõelist armastuse Jumalat. Sellist muutust Jumal meis ootabki, et meid aidata.

Head uut nädalat kõigile!

* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn 1992: 193.

** Paul Tillich, Religioossed kõned. Tartu 2009: 43–46.

„Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15)“.

Mida teha, kui kõht läheb tühjaks? Lihtne vastus – tuleb minna külmutuskapi juurde, otsida sealt midagi maitsvat ja süüa kõht täis. Aga mis saab siis, kui ühel päeval kapp tühjaks saab ja seal enam toitu ei ole? Siis tuleb minna poodi. Mõnel ehk maavanaema või ema keedab aiast korjatud marjadest moosi ja teeb mahlasid, aga meie, linnainimesed, ostame enamiku oma toidust siiski poest. Aga kui ka poes on riiulid tühjad? Kuidas õieti satub toit poodi? Millest kõik alguse saab? Ma arvan, et me kõik juba teame, et piim ei teki pakendisse iseenesest, seda ei toodeta piimakombinaadis. Muinasjuttudes viipab võlur võlukepikesega või annab imelisele lauakesele käskluse: „Lauake, kata end!“ – ja kohe on see täis head-paremat. Kuid nii saab juhtuda vaid muinasjuttudes.

Tegelikkuses peab inimene palju tööd tegema ja vaeva nägema, et tal oleks, mida lauale panna. Toit on inimese jaoks isegi olulisem kui bensiin auto jaoks: kui autol bensiin lõpeb, siis ta lihtsalt jääb seisma. Kui inimesel toit lõpeb, siis mõned päevad peab ta vastu, aga peagi nõrkeb, ja kui ta kusagilt toitu ei saa, siis sureb. Just sellepärast ongi kõige tähtsamas palves – meie Isa palves –, muu hulgas ka sõnad „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“.

Kohe, kui Jumal inimese lõi, tegi Ta temast põllumehe, pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ta ei pannud inimest võrkkiike pikutama ja niisama olesklema. Mitte kusagil pühakirjas pole öeldud, et inimene ei pea tööd tegema. Töö ei ole mõeldud inimesele karistuseks, vaid selleks, et ta endale oma igapäevase leiva hangiks. Kuid on veel midagi, mille peale me esialgu ei tulegi. Põllumehe töö on imeline. Kas mäletate Piiblist lugu sellest, kuidas Jeesus kahe leiva ja viie kalakesega toitis ära viis tuhat inimest? Midagi taolist sünnib ka põllul. Kevadel paneb inimene mulda ühe viljatera, ühe seemne, ühe kartulimugula. Sügisel aga korjab ta viljapea, milles on mitukümmend tera, korjab üles hiigelsuure, mitmeid kilosid kaaluva kõrvitsa, kümmekond mugulat kartulit. Väikesest saab suur, ühest palju. Kas pole sarnane sellega, mida Jeesus kord tegi? Kuid selline imeline muutumine ei ole inimese enda teene. Teda aidatakse. Oma töötegemise juures ei ole inimene üksi. Suur Looja, Jumal, on põllumehe partner, kaastööline. Kui põllumees külvab vilja, siis ainult seemne muldaviskamisest jääb väheseks. On vaja päikest ja vihma, on vaja soojust, et vili idaneks ja kasvaks. Seda kõike, et lõpuks saaks valmis vili, mida inimene saab söögiks kasutada, kingib Jumal inimesele oma armust. Ja mitte ainult. Jumal annab põllumeestele ka tarkuse, et nad teaksid, mida, kuidas ja millal teha. Kuid meie toit ei sõltu ainult põllumeeste tööst. Põllumees vajab riideid, et põllul mitte ära külmuda, ta vajab neid, kes ehitavad põllumajandusmasinaid, millega põldu harida, ta vajab arste, kes teda raviksid. Nõnda sõltuvad kõik tööd ja kõiki neid töid tegevad inimesed üksteisest. Vaid koostöös üksteisega, ja mis kõige olulisem – koostöös Jumalaga, on meie laual leib. Tänane lõikustänupüha ongi päev, mil vaatame, kuidas meie ühine töö on vilja kandnud, ja täname Jumalat tema õnnistuse eest, selle eest, et ta on seda meie tööd õnnistanud, nii et ka sellel talvel meil on, mida lauale panna. Nõnda, nagu me ütleme oma emadele aitäh maitsva toidu ees, nii peaksime igal päeval ka Jumalat tänama selle eest, et Ta meile seda annab.

Ja veel: küllap olete märganud, et mõnikord on õunad hapuvõitu, porgandid kidurad, kurgid kahvatud ja kibedad – ei ole nii maitsvad kui tavaliselt. Peaaegu alati võib siis öelda, et nende kasvamise ajal on midagi väheks jäänud: kas soojust, niiskust, väetist vm. Nii võib juhtuda ka inimesega. Kui ta kasvades ei õpi tundma Jumalat ja Tema tahtmist, ei saa Ta piisavalt osa oma Jumala tarkusest ja Tema õnnistusest. Kui ta ei oska Jumalat tänada Tema heade andide ja armu eest, siis võib ta neist lõpuks ilma jääda ja muutuda kibedaks ja kõveraks. Nii nagu ei meeldi kellelegi kibehapud õunad ega vihad kurgid, nii ei meeldi kellelegi ka kibedad ja vihad inimesed. Isegi Jumalale mitte.

Tänasel lõikustänupühal, nagu see meie kirikus traditsiooniliselt on olnud, algab pühapäevakool. Talve jooksul saate te õppida tundma oma Jumalat, õpite Teda kuulama, aru saama, mida Ta inimeselt ootab – õpite Temaga koostööd tegema. Õpite ka Teda tänama. Õpite koostööd tegema teiste inimestega, neid märkama, neid abistama. Te saate vanemaks – öeldakse, et te küpsete. Küpsete nagu vili. Jumal on teisse pannud elu seemne ja Ta ootab, et te kannaksite palju ja head vilja. Teeksite palju häid ja ilusaid tegusid, mis rõõmustavad teisi inimesi, on neile abiks. Inimese küpsust, tema elutöö vilja, mõõdetakse ja kaalutakse tema elusügisel. Kinkigu Jumal teile oma tarkust ja õnnistust, et teie elu viljad võiksid olla rikkalikud ja et need tooksid rõõmu paljudele inimestele ja ka Jumalale, kes teie peale vaatab.

(Lõikustänupüha kõne pühapäevakooli algusteenistusel 2015. aastal.)

NB! Ka sel aastal algavad lõikustänupühaga pühapäevakooli tunnid. Eelmise nädala lõpul toimus kirikuöö, kus lisaks meie oma koguduse pühapäevakooli lastele osales ka kümme uut last, kes tulid esimest korda kirikusse, kuna tahtsid teada saada, mis on kirik ja mida seal õpetatakse. Toredad ja asjalikud lapsed on meie pühapäevakooli alati oodatud. Kes soovivad pühapäevakooliga ühineda – tere tulemast!

Möödunud pühapäeva ja käesolev nädala teemaks meie kiriku kalendris on kristlase vabadus.

Gl 5:1: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.“ Aamen.

Kuidas on meiega läinud? Kristus on meid vabastanud vabaduseks. Läbi ristimise oleme saanud osa Tema lunastusest. Kuid kuidas läks meie lugu sealt edasi? Kas oleme vabana püsinud?

Üks Poola mõtleja on sõnastanud selle, mis juhtus paljude inimestega siis, kui Ida- ja Lääne-Euroopa kahte eri süsteemi eraldav müür ja piirid kadusid. Ta ütles, et me pääsesime vanglast ja sattusime kaubamajja. Kaubamaja on vanglast ilusam. Kaubamajas on palju asju ja nende hulgas ka kasulikke, vajalikke asju, kuid kaubamaja võib olla ka vangla – ilus ja valgusküllane vangla. Seal on palju sellist, mis teeb silmadele himu, mida tahaks endale, ja selle saamisel astuvad paljud võlavanglasse. „Osta täna, maksa homme!“ „Kasuta krediitkaarti (mis siis, et sellelt kulutades maksad kõrget intressi)! Osta sügisel – maksa kevadel!“ Sa oled seda väärt – miks sina ei võiks vähemalt sedagi endale lubada ... paljud ju lubavad palju enam ja mõned väga palju enam. Vaata vaid neid seltskonnaajakirju ja lehti, mis levitavad kuulujutte ja panevad vägevaid pealkirju.

Vanglast kaubamajja ja taas vanglasse. Kuid see pole ainus vangla ja orjus. On väidetud, et alkoholi, tubaka ja narkootikumide sõltuvuses olevate inimeste arv on palju väiksem kui töönarkomaanide arv ja varsti ka väiksem kui nutisõltlaste arv. Nii ehitab inimene ise endale vanglaid ja sepistab ise endale ahelaid. Vanasti väideti, et igaüks on oma õnne sepp, kuid igaüks võib ise olla ka oma ahelate sepp. Tund-tunnilt, päev-päevalt, aasta-aastalt tasapisi, pisitasa, järjekindlalt lüli lüli järel.

On kõneldud sellest, et Eesti NSV-s oli üks aeg ikka ilus ka – kuldsed kuuekümnendad. VIIVI LUIK on väitnud, et Eesti kuuekümnendad ei olnud kuldsed, vaid piinlikuvõitu mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja hakkab otsima vanglasolemise häid külgi. Kuid äkki kirjutab kord keegi nii ka praeguse ajajärgu kohta? Selle kohta, kuidas paljud vanglast päästetud endale vabaduses hoolega vanglaid ehitasid, endale ise ahelaid sepistasid; kuidas inimestel ei olnud enam aega teisi ära kuulata, üksteisele silma vaadata, silmast silma suhelda, külas käia ja külla kutsuda. Neil ei olnud enam aega teineteise ärakuulamiseks, tõe selgitamiseks. Nad tegid kuulujuttude põhjal lõplikke järeldusi, arvasid, et löövates pealkirjades peitub tõde.

Looja ei ole meid selleks siia Tema loodud ilma loonud. Mitte selleks ei lasknud Tema meid sellesse maailma sündida. Mitte selleks ei kinkinud Ta meie rahvale, sellele paljudest maailma linnadest mitukümmend korda väiksema rahvaarvuga rahvakillule, ühe sajandi jooksul kahel korral iseseisvuse – oma riigi. Mitte selleks ei avanud ta kord elusama elu uksi – surres kord oma ainusündinud Pojas. Ta tegi seda selleks, et suudaksime vanglatest välja astuda, tõusta ka mugavate vanglate vooditelt ja kõndida vabadusse ning jääda vabadusse. 

Kui vaid vaevume vaatama, märkame, kuidas Jumal on vajutanud oma igaviku pitserimärke paljudele meie elu hetkedele. Tema on oma osa teinud. Ta on valmis meid aitama, andma meile julgust ja jõudu. Ta pole pöördunud põlastuses eemale meie lapsemängudest ja ka siis pole ta läinud, kui Tema asemel sirutasime taas oma käed mõne uue ja ihaldusväärse asja poole ja selle saavutamiseks väsitasime ennast nii, et me ei märganud Tema juuresolekut, unustasime Tema headuse, võtsime enesestmõistetavana Tema armastust ja kaitset.

Tema on vaikselt oodanud – lootnud, et me saame täiskasvanuks, et ärkame unest ja taipame, et kord tuleb õhtu, mil peame siit lahkuma kahe tühja käega. Me ei saa sinna midagi kaasa võtta. Kõik see, mida oleme ihaldanud, mille saamiseks oleme end väsitanud ja lõpuks surmani väsinud, jääb siia ja kord kaob nagu tuhk tuulde. Jääb vaid see, mis on ühenduses igavesega.

Tõlkija ja luuletaja REIN SEPP on kord kirjutanud:

„Su juurde tulen, sammun – kui tuvi lennul üle maa,

kes vangis ammust, ammust

ja siiski üles leidis kodumaa.

Kui mõtlen vahel: oli torme, usku, äikest

või noorusrände – siis kui olnuks see

mu terve elu vastu päikest, Su juurde eksimatu tee.“

Vaevalt et keegi meist nii julgeks väita, et terve meie elu on olnud eksimatu tee Jumala juurde. Oleme sellelt teelt ka eksinud, lasknud ennast vangistada asjadel ja inimestel, hirmul ja ihal, andestamatusel ja kurjusel, kuid kui oleme seda taibanud – et oleme taas uinunud, kaduva poole kaldunud –, siis ei ole me oma silmi taas sulgenud, soovides muinasjuttudesse taas magama jääda. Oleme püüdnud ärkvel püsida, vanglast väljuda ja elada vabana. Selleks on meid vabastatud, et me ei laseks end taas orjaikkesse panna või ei valmistaks ise endale ahelaid.

Allolevas palves kasutan ka bengali luuletaja Rabindranath Tagore'i luulelist palvet, mille on tõlkinud UKU MASING:

„Tänu Sulle, Sa vaba ja väelisim, Sina lunastaja, Issand, mu isand vabaduse eest!

Kingi mulle tarkust ja tahet vabaks saada ja vabana püsida.

See on mu palve Sulle, mu isand, –

löö, löö viletsuse juurt mu südames.

Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid.

Anna mulle jõudu teha armastus viljakaks teenimises.

Anna mulle jõudu ei kunagi salata vaeseid,

ei painutada põlvi jultunud võimu ees.

Anna mulle jõudu tõsta meel kõrgele

üle igapäevase tühja-tähja.

Ja anna mulle jõudu

armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.“

„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat“ (Ii 19:25–26).

Iiobi lugu Piiblist on tuntud. Jumal lubas teda saatanal ustavuse katseks kiusata. Iiob seda ei teadnud ega tundnud ka endal mingit süüd. Ta arvas, et tema hädad tulevad Jumalalt, keda ta sellegipoolest uskus: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab!“ Samuti uskus ta surmajärgset elu, kus saab „ilma ihutagi näha Jumalat“.

Kas meie ka teame, et Jumal elab? Kas me usume surmajärgsesse ellu? Milline on Jumal, kes „jääb viimsena põrmu peale seisma“?

Nõukogude ajal püüti jätta mulje, nagu kummardaksid usklikud mingit mehekuju pilvedel või taevas. Kuid juba vanaaja mõtlejatele oli selge, et inimesetaolist Jumalat tuleb võtta piltlikult. „Jumalat kujutatakse Pühakirjas, nagu oleksid tal silmad, kõrvad, suu, nina, käed ja jalad. Sellistes kohtades ei räägi Pühakiri Jumalast teisiti kui mõnest inimesest,“ kirjutab MARTIN LUTHER. „Mulle tundub õige arvamus, et siin on tegemist antropomorfismidega, nagu neid soovitakse anda lihtsamas vormis õpetuses lihtsameelsetele. Sest Jumal on oma substantsis ja olemuses täiesti tunnetamatu ja haaramatu.“ *

Tänapäeva maailmas on levinud kahtlemata intelligentsem arusaam. Seoses teaduse arenguga kujutletakse Jumalat teatava energia või väena. Külastasin suvel kodukandis olles Kirna mõisa, mille juures on looduspark, kus on mitmesuguseid energiapaiku. Küsisin, kas energia on elav või surnud. Loomulikult elav, vaimne – kõlas vastuseks. Kui elav ja vaimne, kas tal on siis ka teadvus? Sellele küsimusele vastamise jättis loodusparki esindanud intelligentne ja meeldiv naine igaühe enda hooleks.

Piiblis on selge, et Jumalal on teadvus. „Sest Issanda Vaim täidab maailma, ja tema, kes kõike koos hoiab, teab [!], mida räägitakse. Ei jää varjule ükski, kes valet räägib, ja õiguse karistus ei lähe temast mööda“ (Trk 1:7–8). See on kõige levinum arusaamine: Jumal on elav, lõpmatu ja tõemeelne. See arusaam sai alguse juutide jumalakogemusest, levis kogu maailmas kristliku misjonitöö läbi ja on olemas ka islamis. Selline arusaamine Jumalast puudutab ühel või teisel viisil enamikku inimkonnast.

Siiski on olemas ka teistsugust usklikkust. Tiibeti erakud pingutavad, kordavad mantraid ja tõusevad vähehaaval suure vaikuse ja rõõmu poole. Kui nad saavutavad sihiks seatud künnise, lahkuvad nad öösel oma onnist, vaatavad tähtede poole ja teevad üllatushüüdeid. Rõõmsalt keskenduvad nad vaikides enda ümber avaneva suuruse vaatlusele. Sama kogemust väljendas ALBERT EINSTEIN, kui küsiti, kas ta on usklik. Ta vastas: „Jah, kui selle all mõeldakse maailmas valitseva tarkuse ja suuruse imetlemist.“

Kuidas hinnata sellelaadseid kõiksusekogemusi? Õigeusu staarets isa TIHHON vastas sellele küsimusele järgmiselt: „Ei ole meie arvustada see, mida Tiibeti erakud näevad või kuidas Einstein mõistab jumalust. Meil on püha Piibel, Filokalia ja paljude usuvõitlejate kogemus. Harjutagem alandlikkuses ja kannatlikkuses Jeesus-palvet, ja kui me ei loidu, näeme omal ajal, mis on meie ette pandud. Kõige tähtsam püüdluste objekt on ju armastus, armastus Tõe ehk Jumala ja armastus ligimeste vastu. Jumal on armastus. Selles on meie ja buda munkade ja India erakute vaheline erinevus. Neile on kõige tähtsam teadmine, sest nende õpetuse järgi tuleb kõik kurjus teadmatusest. Meile on kõige tähtsam armastus. Viimses kohtus ei tulda meilt küsima, kus, kuidas ja kui palju me palvetasime või mediteerisime, vaid küsitakse, kas me toitsime, jootsime, riietasime ja käisime vaatamas oma ligimest. Selles mõistetakse meie üle kohut ning mõõdetakse meie õigsust.“

Jumal on armastus, päriselt! Armastada saab ainult Elav! Kristliku arusaamise järgi ei pärine

kurjus mitte niivõrd teadmatusest, kui pigem tundetusest: vihatundest, külmusest, põlgusest, hoolimatusest, ükskõiksusest Jumala ja ligimese suhtes. Armastuse olemasolu või puudumine saab avalikuks meie suhetes ligimestega, ütleb Tihhon. „Aga see ei tähenda, et me ei tohiks anduda ka meditatsioonile. See on eriti sobilik vanaduses, mil meil ei ole enam jõudu teha praktilisi halastustegusid,“ lisab ta. „Aga erakutelgi ei sobi inimestest täielikult eralduda, vaid nad vastaku suuliselt või kirjalikult neile esitatud vaimulikku elu puudutavatele küsimustele. Kõik suured erakud on nii teinud.“ ** Kristlikud erakud, pühakud ja mungad on muidugi n-ö tippsportlased, kes järgivad erirežiimi. Kuid öeldul on tähendus ka meile, kes elame tavalist elu oma rõõmude ja muredega. Meile öelduna tähendab see, et oma Jumalasse süvenemise ja palvete kaudu ning seeläbi ümbruskonnale positiivsete impulsside andmisega saame me alati osutada abistavat armastust ligimese vastu.

Seega on meilgi võimalik veenduda elavas Jumalas. Maiste saginate keskel pole see küll alati kerge, sest tähelepanu suundub mujale. Selleks, et meie tähelepanu otsiks ühendust taevaga, ongi rajatud maa peale kirik ehk Kristuse kogudus. „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid,“ ütleb Jeesus (Jh 14:1–2). Kuidas uskuda, seda õpetab Paulus: „Otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal“ (Kl 3:1–2). Teisisõnu ei pääse me maistest saginatest ja need veavad meie mõtteid nagunii, seepärast otsida tuleb taevast ja püüelda Jumala poole, sest kus on sinu varandus, seal on sinu süda.

Mis on kiriku ülesanne selles kontekstis? „Kiriku kõige suurem ühiskondlik panus on see, et ta aitab inimesel surmahirmust võitu saada,“ kirjutab metropoliit HIEROTHEOS. *** Kiriku sõnum on, et Kristus on surnuist üles tõusnud, mille kaudu ka Iiobi lootus on täidetud, kui too ütleb, et hoolimata kannatusest ning surmast saab ta „ilma ihutagi näha Jumalat“, kes ülestõusmises „jääb viimsena põrmu peale seisma“. Kui meil on elav Jumal, siis on meil alati rõõm ja lootus, isegi siis, kui alati kõik ei kulge kõige paremini. Uskuda Jumalasse ja otsida omasuguste seltsi on meile tähtis ülesanne ja hea võimalus ühtaegu.

Õnnistatud vananaistesuve nädalat!

*****

* Arne Hiob, Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Tartu 2017: lk 20.

** Sergei Bolšakov, Südame palve / Vaimu kõrgustes. Valamo klooster 2013. Eesti keeles käsikirjas.

*** Nafpaktose metropoliit Hierotheos, Õigeusu vaimsus. Tallinn 2017: lk 118.

„Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7).

„Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! – ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (Ef 2:4–6, 10).

Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo:

„Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas see rebane hinges püsib, kuid siis nägi ta tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus.

Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis ta rebasele.

Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“

Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“

Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal ja kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on praegugi inimesi, kes minust on hoolinud, mind aidanud, armastanud, kes hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?

Veel üks lugu:

„Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“

Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“

Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja ütles: „Aga tädi, oled sa ikka kõigilt küsinud?““

Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?

„Nii on Jumal armastanud maailma,“ ka mind, selle maailma üht osa, „et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu.“ Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.

Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.

PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.

„Heateod ei ole sellele, kes püsib kurjuses, ega sellele, kes heategude eest ei ole tänulik“ (Srk 12:3).

 „Sest tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi“ (Trk 16:29).

Eilse pühapäeva juhtmõtteks oli tänulikkus. Üks esimesi asju, mida vähemasti vanasti loeti iseenesestmõistetavaks ja hea kasvatuse juurde kuuluvaks ja mida laste puhul juba varakult treenima hakati, on aitäh-sõna ütlemine. Tänapäevalgi kuulub sõna „aitäh“ ütlemine paljudes peredes laste kasvatusprogrammi elementaarse ja kohustusliku osa juurde. Paljude harjumuste puhul, mida meile lapsena sisse dresseeritakse, me lapseeas isegi ei mõtle, miks seda on vaja, mida see tegelikult tähendab. Ja ega vanemad sageli ka ei seleta, miks on vaja tänada. Kas nad seda isegi on enda jaoks lahti mõtestanud ... Ehk võtavad paljud seda vaid traditsioonina, millel tegelikku sisu taga ei ole ... Me teeme automaatselt seda, mida meile on õpetatud, sest nii peab, meilt nõutakse seda.

On aga kurb, et täisealiseks saades jäävad paljud väikelapse tasemele: nad teevad seda, mida neile on õpetatud ja neilt nõutud, tegevuse sisu ja mõtte üle järele mõtlemata. Ühel hetkel käskijad-keelajad kaovad kõrvalt, inimene peab hakkama ise otsustama, ise oma elu ja tegevusi juhtima, ja paraku kaovad koos sellega sageli ka head kombed, kui nende mõtet, nende sisu, pole lapsena mõistetud. Ja sõna „aitäh“ muutub võõrsõnaks, sest olgem ausad: tänapäeval saab ilma selle sõnata kenasti hakkama. Sõna „aitäh“ on asendanud väljendid „mul on õigus“, „teie peate“, „te olete kohustatud“.

Mida siis tähendab sõna „aitäh“ või ka „tänan“? See tähendab märkamist ja tunnustamist, et keegi on meile midagi meie jaoks väärtuslikku kas andnud või teinud. See tähendab mõistmist, et tegelikult me ei pea ega ole kohustatud oma ressursse – eelkõige oma elu aega, mis on niigi piiratud – igaühe peale kulutama. Tänapäeval võtame liiga palju asju iseenesestmõistetavana: seda, et meid märgatakse, et meilt küsitakse, kuidas meil läheb, mida me arvame, mida me vajame. Liiga sageli suhtume tänapäeval oma kaasinimestesse nagu klienditeenindajatesse: ta peab, sest talle makstakse. Ta peab, sest minul on vajadused, ma tahan. Ja suhtluses kristlastega: ta peab, sest ta on usklik ja usklikud ju peavad hoolima, olema abivalmid, kõik endast andma, et teistel oleks hea, ilma midagi vastu ootamata. Tegelikult – ei pea. Mitte keegi ei pea mitte midagi. Ja ei saa ka raha eest kõike osta, eriti ei saa osta ega nõuda südamlikkust ja soojust. Teenust saab. Aga kas me sellist teenust, südametut teenust, millegi ära tegemist, ka tahame, sellega rahule jääme?

Vahel virisetakse, et nn klienditeenindajad ei pööra piisavalt tähelepanu, ei lähene individuaalselt, inimlikult, soojusega. Kas ei peaks sellisel juhul mõtlema enda suhtumisele: kuidas me ise kohtleme neid, kes peaksid meid aitama, kas on meil meeles neile ka aitäh ütelda? Või ainult viriseme ja nuriseme ja nõuame?

Kui meie suur ja tähtis mina ei taipa olla tänulik oma kaasinimestele, kes on meie kõrval, kui me ei suuda märgata ja hinnata nende hoolimist ja headust, kuidas suudaksime siis märgata Jumala headust, olla Temale tänulikud?

Jeesus oma eluajal koges sageli seda, et kuigi ta imeliselt aitas väga paljusid inimesi, oli väga vähe neid, kes teda hiljem selle eest tänasid. Piltlikult öeldes: talle aplodeeriti, tema tegusid imetleti, aga ei tänatud – justkui oleks see iseenesestmõistetav, et Tema, Jumala Poeg, pühendas kellelegi oma tähelepanu, aega ja energiat. Sama kogeb igal päeval ka Jumal: Tema annab inimestele kõik, mis neil olemas on, aga Teda tänada, Talle aitäh ütelda, taipavad või viitsivad vaid vähesed.

Tänusõnadel on imeline jõud. See tähendab tänu vastuvõtjale kinnitust, et tal on, mida kinkida, et tema ja tema oskused on väärtuslikud. Me kõik vajame sellist kinnitust, tunnet, et oleme väärtuslikud, et meie elul ja tegemistel on mõte. See teadmine paneb andja, paneb kinkija tahtma anda veel, kinkida rohkem ja paremat. Tänusõnad on lihtne, kuid kaunis side andja ja saaja vahel. Tänupalve on kõigile kättesaadav ja tavaliselt esimene side inimese ja Jumala vahel.

Kuidas on meiega? Kas meie oleme aru saanud, mida tähendab sõna „aitäh“? Kas meil jätkub tarkust olla tänulikud? Tänulikud Jumalale ja kaasinimestele?

PALVE: Hea ja armuline Jumal, kõigeväeline Looja! Aita meil taibata, et ilma Sinuta ei oleks meil midagi, ei oleks tänast päeva, ei oleks meid ennastki. Õpeta meile tänulikkuse tarkust. Muuda meid tänajateks. Tänu kõigi ilusate ja heade andide eest, mida Sa kingid meie ellu igal meie päeval!

Selle nädala teemaks meie kirikukalendris on „Meie ligimene“.

Jeesus jutustab variserile, kes tahtis end õigustades teada, kes on tema ligimene, keda tema peaks armastama nii nagu iseennast, loo mehest, keda röövlid olid peksnud ja paljaks röövinud: „Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad“ (Lk 10:31–34).

Lugedes Luuka evangeeliumit, kõneleb arst ja apostel Luukas seal korduvalt nägemisest. Jeesus muudab pimedaid nägijateks. Jeesuse mõistujuttudes näeb samaarlane läbipekstut ja paljaksröövitut, tal hakkab temast hale ja ta aitab teda. Isa näeb oma kadunud, kaltsudes koju tagasi tulevat poega, tal hakkab temast hale ja ta ruttab talle vastu, kingib talle armastuses inimväärikuse, koha oma lauas. Luukas kõneleb korduvalt ka sellest, kuidas Jeesus näeb. Näeb Siimona tühja paati ja selle paadi omanikku, näeb tölnerit ja muudab nende meeste elu. Näeb noorena surnud poja nutvat ema ja kingib ta ainsale pojale elu. Näeb vaest lesknaist, kes andis Jumalale kõik, mis tal oli. Nägi haigeid ja viletsaid ja tervendas neid. Jeesus kõneleb ka nägijatest, kes on pimedad, ja pimedatest, kes Temasse uskudes saavad nägijateks.

Nägin kord Toronto Peetri kiriku seinal üht väikest ajaleheväljalõiget. Sellel oli pilt noorest inimesest, kes on ulatanud vanale ja väetile abikäe, ning tekst: „Ole sa enda arvates kui tahes tark, rikas või edukas, aga tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa teistesse inimestesse suhtud.“ Kui sellele lisada Jeesuse mõte, et kõike seda, mida me teeme või tegemata jätame oma ligimestele (oma vähimatele vendadele), me teeme või jätame tegemata ka Temale, siis muutub ajalehe väljalõike lihtne tekst tõeks ka pühakirja valguses. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa suhtud oma ligimestesse.

Jeesus näeb. Näeb sageli selliseid, keda vähesed vaadata tahavad – neid, kellelt paljud oma silmad ära pööravad. Märkab paljude endast väga hästi arvavate ja teisi halvustavate keskel just neid. Ta vaatab südamega, lahke, tervendava pilguga. Näeb valu ja vaeva, eemaletõugatust, võtab hoolivalt aega, kingib armastust. Kuidas näeme meie? Kas hindavalt, sildistades või hoolivalt, osavõtlikult?

August Gailit on öelnud: „On hoolimatus inimest hindama hakata ja anda oma veenvat otsust, sest me ei tunne ennastki, kuidas võime siis tunda oma kaasinimest? Ta on nagu tuhandeist lülidest ehe, milles kallimate vääriskivide keskel leidub ka rohkesti koksi-, lubja-, graniidi- ja savikilde.“

On lihtne inimesi liigitades muuta nende hulk, kellest tasub hoolida, keda peab aitama, nii väikeseks, et võiksime kõigist teistest rahulikult ringiga mööda minna. Kristlus ei anna meile selleks mingit õigustust. Keegi meist ei ole nii vaene ega jõuetu, et ei suudaks paljusid märgates paljude elu rikkamaks muuta. Vähesed meist on õppinud arstiks, kuid meie kõikide suhtumine, pilk, sõnad ja isegi hääletoon võivad inimesi tervendada. Seepärast soovin meile täna: head nägemist!

PALVE: Issand, andesta, kui ma vaadates pole tahtnud näha, kuulates pole tahtnud kuulata. Aita mul läbi andeksanni ja halastuse muutuda nägijaks ja kuuljaks.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

31.08–6.09.2020

„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära” (Js 42:3).

Avasin ükskord kirikuraamatukogu pimedas hoidlas gooti kirjas raamatu. Silme ette sattusid kirikuisa read, mis edastasid juba II sajandil olnud kahtlusi. Kas saab Vana Testamendi Jumal olla tõeline Jumal, kui ta on ka kurjust täis maailma loojaks? Sama küsimus on kõlanud teisiti sõnastatult läbi aegade. Kuidas lubab Jumal nii palju kurja ja kannatusi?

See küsimus on silmapaistev vähemalt kahel põhjusel. Esiteks näitab ta, et pole õige väide, et kõik pidavat muutuma maailmas. Ei muutu. Vähemalt küsimus, miks Jumal, kes peaks olema hea, lubab vohada kurjal, ei ole muutunud. Vastupidi, mõistmatus Jumala suhtes näib olevat ikka seesama läbi kahe aastatuhande.

Teiseks aga äratab see vastuküsimuse: kas saab sellistel kahtlustel Jumala suhtes olla mingit tõelist jõudu, kui nad ei ole suutnud midagi kummutada? Pole ju seetõttu usk Piibli Jumalasse vähenenud. Vastupidi, alates II sajandist on kristlus levinud suurimaks usundiks maailmas. Ja juutluski on endiselt mõjuvõimas.

Võime küsida pigem teisiti: miks on Jumal inimestele, kes on usust kaugenenud, kuid tagasi pöörduvad, jätkuvalt armuline? Seda ju ütleb tänane sõna: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära!” Vastus on: sest Jumal on tõesti väga hea. Kus vähegi midagi päästa annab, seal teeb Ta seda kindlasti! Jumal võib inimesi proovile panna, kuid Ta ei murra kedagi. Ta võib jääda varjatuks, kuid ei kustuta ususädet.

Miks Jumal lubab kurja? Sest Ta tahab meid näha sellistena, milline üks inimene peab olema, kui ta on inimene – vabade isikutena. Me ei oleks seda, vaid paljad rikkiläinud automaadid, kui Jumal iga rikke puhul hakkaks „mehaanikuna“ sekkuma. Jumal on jätnud meie otsustused üksikasjus vabaks, et saavutada maailmakäigus soovitud tulemusi, inimkonna vabade isikute kujunemist – aina sekkudes läheks nurja kõik. Ta paigutab aga märkamatult nuppe ringi oma tarkust mööda, mida õpime mõistma Jeesusega seotud sündmusi ja õpetusi jälgides. Ükski rist ega kannatus ei ole lootusetu elava Issanda valguses.

Mida meil tuleb siis teha? „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb,“ ütleb Jeesus (Lk 21:28). Rudjutud pilliroogu kutsutakse oma vabadust kasutades jumalikule kutsele vastama. Kas aga tõesti tuleks tõsta pea? Paljud murettekitavad sündmused sunnivad pigem langetama pead. Pagulaskriis, sõjad ja terrorism, viirused, abielumõiste ümberdefineerimine, hõõrumised Euroopa Liidus ja Eestis, majandusraskused jt. See kõik võib teha inimest pigem rudjutuks ja mõjutada hoopis langetama pead.

Jeesus aga ütleb, et meil tuleb tõsta pea. Seda hoolimata sellest, et ajastu lõpul ohud pigem kasvavad: „Päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse” (Lk 21:25–26). Kõigutab ju meie tehniline tsivilisatsioon taevavägesid, reostab veevooge ja kurnab loodust! On neid, kes ei saagi hirmunud tulevikupilgust lahti, märkamata olulisemat, et meie sügavamad probleemid pole välised, vaid sisemised.

Välises mõttes läheb maailm vastu muutumisele. Meie enda elu on lõplik. Ihulikud haigused ja puudused hakkavad kergemini silma kui vaimu- ja hingehädad. Mõttetus ja lootusetus närib vaikselt kaaskodanikke, kes heidavad oma pilgu tühjana paistvasse kosmosesse. Paraneminegi algab inimeste sisimas, kui nad õpivad oma vaimuliku silmaga nägema nähtamatut taevast. „Me kõik eksime paljus“ (Jk 3:2). Olgu tegude, sõnade või mõtetega. Me vajame tahi uuesti süütamist ja enese sirgu ajamist.

Paranemise esimeseks sammuks on enda rudjutud oleku ja põhjustatud halva häbenemata omaksvõtmine ning teiste süüdistamise asemel soov teha ise midagi head. Siiras pahelisus kehtib Jumala ees rohkem kui silmakirjalik ausus. Tabavalt on väljendanud seda XX sajandi Itaalia pühak paater PIO: „Pea meeles: kurjategija, kes tehtud halba häbeneb, seisab Jumalale lähemal kui aus inimene, kes häbeneb head teha! Meil on endil küllalt vigu, mille kallal iriseda – miks siis venna omade kallal aega raisata? Ainult vähehaaval annab Issand meile tunda, kes me oleme!“ * Nii on meie kõikidega.

Järgmiseks sammuks sobib Jeesuse sõna: „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse“ (Mt 5:4). Nad on kurvad omaenese viletsuse üle – ja neid lohutatakse, et selline olukord ei pruugi olla lõplik. Uue sündimine meie hinges võib toimuda murranguna. Nagu ütleb KALLISTOS WARE: „Sisemine inimene hakkab vilja kandma alles pisaraid valades. Kui sa jõuad pisarate astmeni, siis tead, et su meel on pääsenud välja selle maailma vangitornist, asunud teele, mis viib uude ajastusse, ning hakanud hingama sealset uut ja imelist õhku.“ ** Võiks öelda, et seal, kus pole südamest tulevat nuttu, ei ole ka südamest tõusvat kahetsust. Seal ei saa ka Jumal uuendada meie meelt, sest Ta austab meie vabadust pea tõstmiseks, enese sirguajamiseks, oma hõõguva tahi taas läita laskmiseks Tema poolt.

Tõstkem siis pea, ajagem selg sirgu! See on kolmas samm. Meie elus võib olla palju torme, mis loovad tunde, nagu oleks elusädemeke ise kustumas. Kus me aga iganes pöörame pilgu taeva lõpmatuse poole, ei jäta nähtamatu taevas meid iial maha. Keegi ei oska piiri tõmmata märgipärase ja otsese kirjelduse vahele, kui Jeesuse sõnul naaseb Ta ajastu lõpul „pilve sees väega ja suure hiilgusega“ (Lk 21:27). Küll aga on kõigile neile, kes on Issanda vastu võtnud sisemiselt, kingitud rohkesti rõõmu ja lootust, vastavalt Jeesuse kinnitusele: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõna ei hävi“ (Lk 21:33).

Jumal ei murra ega kustuta, vaid tahab meid püsti tõsta ja uuesti tuliseks puhuda. Ta ei soovi vaadata ka meie vigade peale – olgu tegudes, sõnades või mõtetes –, vaid otsib meis viimse võimaluseni lootust elule. Ta ei keeldu iial laskma meid osa saama oma lõputust armastusest, kus iganes seda tänulikult vastu võtame.

Head lõppevat suveaega!

*

* Meeleparanduse sakrament: http://www.neitsimaarja.ee/vaimulik-sonum/lugemist/meeleparanduse-sakrament

** Metropoliit Kallistos Ware, Õigeusu tee. Tallinn 2001: 101.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja JAAN TAMMSALU

17.–23.08.2020

1Ms 18:20–32: „Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“

Kas elu on õiglane? Meie vastus sõltub sellest, milliste mõõdupuudega me mõõdame. Kui teeme seda iseenda veidi vildakate mõõdupuudega, siis tundub elu kindlasti ebaõiglane ja siis tundub ka Jumal ebaõiglane. Kas keegi meist suudaks aga luua sellist skaalat, millele midagi asetades võiksime väita, mis on õiglane ja mis mitte? Kannatuste, õnnetuste, raskete haigustega silmitsi seistes küsivad paljud: „Mille eest?“, „Miks nemad?“, „Miks mina?“ Usun, et sellistele küsimustele polegi maailmas ühtegi õiget vastust. Ka Vana Testament ei suuda selget vastust anda. Ikka ja jälle seisavad Vana Testamendi inimesed jahmunult Jumala ees, nähes kuidas pealtnäha kurjad ja ülbed kaua elavad ja õilmitsevad ning kuidas headele ja ustavatele liiga tehakse. Vaid seal, kus inimene hakkab uskuma Jumala tõotusi – ka seda, et inimese maine elu võib muutuda igaveseks eluks, võib ebaõiglasena tundunu muutuda igavikus imeliseks õigluseks. Kristuse ülimalt ebaõiglane kannatus ja ristisurm toovad pärast Tema ülestõusmist ilusa aimduse võimsatest vastustest paljudele selle ajani vastamata küsimustele.

Kuid küsime täna ka nii: kui maailma Looja ühel hetkel otsustab, et Tema looming on raisus, kas pole siis Temal õigust oma raisku läinud loodule kriipsu peale tõmmata? Kas me ise ei tee seda? Mõned teevad seda lemmikloomadega. Teised inimestega. Enamik teeb asjadega. Järjest enam visatakse ära asju, mis on täiesti kasutamiskõlblikud. Kõik kohad on täis töökorras tehnikat, mis on välja vahetatud uuemate mudelite vastu. Kas see on õiglane – muuta maailma sel viisil prügimäeks, raisata taastumatut ressurssi? Inimene lihtsalt otsustab, mis kõlbab, mis mitte, mis sobib, mis mitte, ja samas selline inimene arvustab oma Loojat ...

Kas Jumal on õiglane, kui Ta hävitab linna, milles on alles jäänud alla kümne õige? Mida peaks tegema suurfirma omanik, kes saab teada, et tema firma tuhandest töötajast vaid mõned ei varasta firmat, vaid mõni täidab kehtestatud reegleid, vaid mõni tuleb õigel ajal tööle ja teeb seda, mida temalt oodatakse? Kas pole omanikul õigus teha siis sellega, mis tema oma, mida ise tahab? Teisalt me võime täna rääkida nördinult sellest, kuidas Eesti vabariigi kohtud ja uurimisorganid töötavad nagu aegluubis. Aina kogutakse tõendeid, kuulatakse ära tunnistajaid, vaetakse poolt- ja vastuargumente. Ajakirjandus teeb uuritavast mõne artikliga süüdlase. Kohus ei saa ega saa hakkama! Mis toimub? Kas tahaksime tagasi aegu, mil troika mõistis süütud mõne minutiga süüdi, või pani piinamiste abil süütuid ennast süüdi tunnistama – mil arreteerimisest mahalaskmiseni oli keskmiselt päev?

Kas me suudame uskuda, et Jumal teab enam kui meie? Tema näeb suurt pilti ja selle suure pildi iga tillukestki detaili. Kas suudame uskuda, et Tema otsused on alati õiged? Kui Ta kõneleb Aabrahamile sellest, mida Ta on mõelnud teha kahe hukkaläinud linnaga, siis usaldab Ta ühele inimesele midagi sellest, mis on Tema südamel. Usun, et Jumalal pole kerge selliseid otsuseid teha. Kuid Ta võib näha, kuhu see maailm välja jõuab, kui Ta laseb oma põhjalikult raisku läinud loomingul edasi eksisteerida. Kui me näeme kartulite hulgas mõnda, mis on mädanenud, siis viskame need tervete hulgast välja. Mida me teeme aga siis, kui meie kartulisalvest paiskub ninna kohutav hais? Me viskame kõik minema ega hakkagi vaatama, et äkki selle sees veel imekombel oleks mõni veel terve. Aga Jumal vaatab ja otsib. Otsib ka igaüht, kes on kadunud, kes on inimeste poolt kõlbmatuks tunnistanud. Annab uue võimaluse neile, kes kahetsevad ja meelt parandavad.

Sel nädalal mõtleme aegadele, mille kohta võib kasutada sõna „soosinguajad“. Nendest armu aegadest räägivad ka selle nädala pühakirja tekstid. Peamiselt küll hoiatavad, et me neid erilisi aegu maha ei magaks – soosinguaegu, mil veel on võimalik midagi muuta, oma elulaeva suunda õigeks seada ja surnumerre voolavas jões vastuvoolu ülespoole sõudma hakata.

Kord kõneles Jumal Aabrahamiga. Rääkis talle hävingust, mille Soodomas ja Gomorras elavad rahvad on oma eluga enda peale tõmmanud. Aabraham püüdis neid linnu päästa. Ta lootis, et nendes linnades võib olla inimesi, kes pole üldise allakäiguga kaasa läinud. Talle tundus, et see on nii. Jumal aga näeb, et õigeid ei ole. Rahvas on raisus. Lootusetult langenud. Erinevad nägemised.

„Ma olen uurinud maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud rahvaid, kes oleksid püüdnud elada ilma Jumalata. Ja kui neid ehk on ka olnud, pole neist tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.“ Nii on kord väitnud üks eelmise sajandi targemaid mehi. Me teame, mis juhtus hiljuti ühe suure impeeriumiga, kus paari inimpõlve jooksul selline katse tehti. See langes nagu kaardimajake. Kas katsetame seda nüüd ka väikeses Eestis? Ma ei tea, kas kusagil keegi on juba Jumalaga kaubelnud selle maa ja rahvakillu allesjäämise pärast, nii nagu kord Aabraham kauples Soodoma ja Gommorra pärast. Ma ei tea, milline on Jumala otsus. Ühte me võime aga küllap loota. Seda, et veel on võimalik meelt parandada. Veel on armuaeg ja need, kes püüavad selles hullunud maailmas elada Jumala seaduste järgi, ei peaks käega lööma, sest igast jumalakartlikust võib sõltuda iga riigi, linna, küla, suguvõsa, perekonna edasikestmine. Me peaksime püüdlema selle poole, et me võiksime olla need, kelle pärast ütleb Jumal: „Ma säästan, ma jätan alles, ma õnnistan!“

Väga tundlik eesti luuletaja DORIS KAREVA on kirjutanud:

Tuhat korda reetnud, raiund läbi

endas kõige elusama koe;

rebind välja read, mis kisendasid: loe!

Tuhat korda taganenud, saland

oma saatust, eitand iseend,

kuid, oh hing, su põhjast põlisjõul

ikka tõuseb põletavalt puhas laul.

Kas see põletavalt puhas laul, mis paneb meid muutuma, tõuseb ka meie hingedest? Kiituslaul Temale, kes ainsana võib meid päästa. Me ei pea enam hirmu tundma, kas meie keskel ikka on piisavalt õigeid, kelle pärast Jumal ka meid säästab. See üks õige on olemas, kelle läbi võivad pääseda kõik, kes Temasse usuvad.

Usun, et me elame praegu soosinguajas. Ja mulle tundub, et paljud on seda ka taibanud.

Me ei tea, millise linnana paistab Jumalale täna Tallinn, millise maana Eesti. TÕNIS MÄGI küsib ühes laulus: „Kas jõuan veel Soodomast välja, enne kui lahvatab leek?“ Meil pole vaja põgeneda oma maalt, sest mujal võib asi olla veel hullem. Me peaksime ennast hoidma siin Jumala lähedusse. Kui oleme ühendatud Kristusega – selle ainsa õigega –, siis oleme me ka maa peal ja isegi Soodomas elades taevase igavese kuningriigi kodanikud. See kuningriik ei hävi ka siis, kui kogu maine maailm hävib. Selle kuningriigi Kuningas ei jäta ühtegi oma lastest ka siis, kui kõik ülejäänu Tema loomingust on raisus.

Pole lihtne tänases maailmas elada Taevase Kuningriigi seaduste järgi. See vajab püsivust ja kannatlikkust, tõsist palveelu ja patukahetsust, Sõna kuulelikkust ja alandlikku meelt, kuid see on ainus elu, mis on elamist väärt, ja ainus tee, mis viib elust ellu.

Pühakiri ütleb: „Aga Aabraham jäi seisma Jumala ette. Jäi seisma selleks, et paluda teiste pärast, et paluda Jumalalt neile armu ja halastust. Armsad, aidaku meid Jumal, et meiegi kohta võiks kord öelda: „Aga tema jäi seisma Jumala ette.“

On alanud nädal, mil meilt küsitakse, kas me oleme ustavad Jumala andide kasutajad. Kui minult paluti selleks nädalaks mõtisklust, juhatas Jumal mind ühe mu kõne juurde, mille pidasin siis, kui meie kirik pärast pooleaastast kapitaalset siseremonti taas avati. Täna, 13 aastat hiljem, kõnetas see mind ja ma loodan, et ka Sind. Kannatlikku meelt – lugu on pikk.

„Kui armsad on sinu hooned, vägede Issand! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad“ (Ps 84:2–6).

„Kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:1–8).

„Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie“ (1Kr 3:16).

„Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu“ (1Pt 2:5).

1984. aastal valmis gruusia filmirežissööril TENGIZ ABULADZEL Nõukogude võimu brutaalsusest kohutava selgusega kõnelev film „Patukahetsus“. Filmi lõpus astub mööda teed rändur, kes küsib aknast välja vaatavalt naiselt: „Kas see tee viib pühakotta?“ Saades kuulda, et ei vii, ütleb rändur: „Milleks tee, mis ei vii pühakotta?“

Meie elu peaks olema palverännak: rännak, milles Jumala abiga muutume paremaks, milles leiame hingerahu ja rõõmu ja mis viib meid pühakotta kogema Jumala pühadust ja muutuma pühaks, otsima juhatust ja muutuma nendeks, kes juhatavad ekslejaid õigele rajale.

Mõni nädal tagasi ütles Soome kirikupäevadel üks tõsine professor: „Väike Soome rahvas ja riik suudab selles maailmas püsima jääda vaid siis, kui meid ühendavad kaks kõige olulisemat asja: meie keel ja meie kirik. Kui ükski nendest peaks kaduma, kaob ka riik ja rahvas.“

Meie siin palju väiksemal maal tuuletõmbuse käes võime vaid imestada, et meile on jäänud meie keel ja iseseisvus, et meil on oma riik. See pole enesestmõistetav. See on ime! Meid on imeliselt kaitstud ja õnnistatud.

Siinsamas lähedal möllasid vaid kaks nädalat tagasi noortejõugud. Lõhuti ja võeti kõike, mis tundus tarvilik. Paljud küsisid, nähes järgmistel päevadel oma kiriku kõrval purukspekstud kioskeid ja oma kiriku akende ees vineere: kas nad lõhkusid meie kiriku vitraažaknad? Ei! Pühakoja aknad jäeti terveks. Pärast esimest pronksiööd kattis ehitaja vitraažaknad vineeridega.

Läbi 140 aasta on Jumal seda kirikut hoidnud ja õnnistanud. Ikka ja jälle on selle maailma targad plaaninud selle hävingut, aga sündinud on hoopis midagi muud. Tänastelt tarkadelt, kes unistavad selle pühakoja lammutamisest, tahaksin küsida, kas nad nii mõtlevad ka oma emast – et kui väline kuju ei vasta nende ilunõuetele, siis sisemist ilu tähele panemata sooviksid nad oma ema kadumist.

Siin, selle pühakoja altari ees, seisis poolteist aastat tagasi ühe kloostri meeskoor. Nad laulsid väga võimsalt kiitus- ja palvelaule Jumalale. Pärast kontserti tuli nende dirigent mu juurde ja ütles: „See on imeline paik. Esimesest laulust alates me tundsime siin, kuidas otsekui kellegi käed meid kannavad.“ Jah, need on tuhandete palvetajate käed, mis siin inimlapsi kannavad. Need on Jumala enese käed, mis seda pühakoda hoiavad ja õnnistavad.

Armsad – mis te arvate, milleks lasi Jumal selle kiriku seest korda ja kauniks teha? See sündis hämmastavalt kiiresti ja kohati uskumatult õlitatult. Vastus saab olla vaid üks: Jumalal on selle kirikuga üks imeline plaan. Ta tahab siin muuta inimeste hingi ja südameid nii, nagu muutus selle pühakoja sisemus. Ta tahab muuta meid, nii nagu muutus selle kiriku altarimaal ja lühtrid. Kadus kõik määrdunu. Paulus ütleb: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim teie sees elab.“ Meie siin teame ka seda, et üks Jumalakoda – Jumala tempel – võib olla üpris õnnetus olukorras. Põrandad ja pingid kiivas, seinad ja laed mustaks tõmbunud, pragunenud ja hallid. Orelirõdu postid mitte toetamas rasket rõdu ja orelit, vaid rippumas mõne naela abil selle rõdu küljes ja alt ära vajunud põranda kohal. Äärmiselt tuleohtlik elektrisüsteem ja kusagilt keldrist üles tõusev kummaline hais. Jah – isegi selline pühakoda võib olla paljudele väga armas, aga selles võis olla ka pilte meie enese vaimsest olukorrast. Kui see on nii, siis saagu selle Jumala templi muutumine meile kinnituseks, et ka meie muutumine on võimalik.

Ühele meie koguduse sügavalt usklikule liikmele on Jumal viimasel ajal korduvalt ilmutanud üht sünget, kuid samas lõpmata lootusrikast ja helget pilti. Ta kirjeldab seda nii: „Ma ei saa aru, mis pilt see on. Juba mitmendat päeva on mul silme ees pilt ühest kõrgest pikast toidulauast. See on kirikus. Näen seda kusagilt kõrgelt ülevalt alla vaadates. See on tohutult rikkalikult kaetud. Lausa lookas. Imeilus! Ma ei ole kunagi oma elus näinud nii rikkalikult toitu laual. Lausa kuhjadena igasuguseid väga kauneid viljasid. Püüan vaadata ja ära tunda midagi sealt laualt. Ma ei ole mitte ühtegi toiduainet, mis on sellel laual, oma siinses elus veel näinud. Kõik on nii isuäratav. Seda kõike on nii palju. Seda ei suuda meie kogudus mitte kunagi ära süüa. See tuleb ära jagada. Jätkub igaühele, kel nälg ja janu. See laud on väga kõrge. Laud on kaetud riidega, mis ulatub igalt poolt täpselt maani. See paistab olevat sinist värvi. Ta on asetatud altari ette. See ulatub poole kirikuni välja. Laud on väga rikkalikult kaunistatud. Väga ilus. Vist mingid viljad. Väga palju! Kõik on siiamaani täiesti puutumatu. Aga ma ei näe mitte ühtegi inimest sellel pildil. Täielik vaikus. See toidulaud on nii rikkalik, seda ei jõua meie kogudus kunagi ära süüa. Sellest jätkub kõigile, kel nälg ja janu. Jumalal on suur plaan! Ta tahab meid viia niisugusesse Jumala ligiolusse, mida me kunagi veel ei ole tundnud. Ta tahab ilmutada oma au inimeste keskel. Ta saab seda teha ainult nende inimeste kaudu, kes iseenesele surevad. Jumal peab saama suureks! Meid on loodud selleks, et austada Jumalat. Jumal peab saama meis kõigis valitsema KUNINGANA! Me oleme PÜHA VAIMU TEMPEL! Inimesed, kes ei tunne Jumalat, peavad meid kohates tundma Jumala puudutust. SEDA TAHAB JUMAL. Valgus tahab tulla maailma ja see saab tulla AINULT nende inimeste kaudu, kelles valitseb Jumal KUNINGANA. Jumal tahab inimesed siin üles äratada. Inimesed peavad kuulma JUMALA SÕNA! Jumal kutsub kõiki inimesi nimepidi!“

Järgmine pilt: „Kui olen näoga altari poole, siis vasakut kätt paistab hele päike. Näen tohutult palju inimesi. Nad istuvad kõik maas. Kõik on väga rõõmsad. Nad kõik räägivad üksteisega. Ma ei näe mitte ühtegi niisugust inimest, kelle näol ei oleks naeratust. Tohutu armastus! See pilt on vabas looduses, nagu oleks Iisraelis. Inimesed on vanaaegselt, väga lihtsalt riides. Ma kujutan ette, et jüngrid võisid nõnda riides olla. Ma ei näe toidulauda. Esiplaanil mäe jalamil näen suuremalt ühte inimest (mulle tundub, et see on Jeesus).Temast õhkub sõnulseletamatut armastust. Ta käes on roog, mida Ta murrab oma kahe käega. Seda rooga Ta murrab ja jagab kahele poole laiali. Seda tuleb kogu aeg juurde. Inimesed, kes on seda saanud, hakkavad samamoodi seda edasi murdma ja edasi andma. Ka kõigi inimeste käes see roog muudkui paljuneb. Ma ei näe kiriku seina! On vaid mägi, mis on paksult inimesi täis. Inimesi on nii palju, et kõik ei mahu pildile ... Inimesed vaatavad kõik üksteisele otsa. Mitte keegi ei ole üksinda. Nad istuvad ringides. Ja need ringid on veel omakorda teiste ringidega ühendatud. Nii hele päike. Sinine taevas. Meeletu armastus!“

Armsad, see on meie võimalus – kõikide võimalus, kelle elurännak on palverännak ja kelle tee toob Jumala kotta.

Laulik tõdeb: „Kui armsad on sinu hooned, vägede Issand! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.“

Meiegi võime täna selles kauniks muudetud Jumala hoones hüüda rõõmsasti oma elava Jumala poole. Meiegi võime igatseda ja ihaldada Issanda õuesid. Meiegi võime saada kinnitust ja jõudu siin kirikus elavalt Jumalalt ja rännata oma elurännakut kui püha teed, mis viib meid aina ligemale Jumalale ja meie ligimestele. See on ainus elamisväärne rännak ja igal meist on võimalik seda rännata.

Aitab sõnadest: vaadake kõike enese ümber ja taibake, kui imeliselt Jumal on meiega kõnelemas. Jumal, kes on armastus. Jumal, kes ütleb selle aasta ühes juhtsalmis: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka.“

Issand, me pole pimedad, me märkame. Märkame seda uut, mida Sa oled selles pühakojas teinud läbi paljude inimeste. Issand, muuda ka meid oma Püha Vaimu templiteks. Puuduta meid! Ärata meid! Sinule, Issand, kõigeväeline Jumal, pole midagi võimatu.

*

Õp JAAN TAMMSALU jutlus kiriku taasavamise jumalateenistusel 10.06. a. D. 2007.