Nädala mõte

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest (Jh 10:11).

Kuulus Ameerika evangelist Billy Graham meenutas ükskord oma kohtumist suure Euroopa poliitiku Adenaueriga: „Mind kutsuti Konrad Adenaueriga ühel hommikul kohvi jooma, enne kui ta Saksamaa kantslerina pensionile jäi. Sisse astudes eeldasin, et kohtun pika, jäigavõitu ja ametliku mehega, kellel võib isegi piinlik olla, kui ma usuteema üles võtan. Pärast tervitamist pöördus kantsler äkki minu poole ja ütles: „Härra Graham, mis on maailmas kõige tähtsam?“ Enne, kui jõudsin vastata, vastas ta ise oma küsimusele. Ta ütles: „Jeesuse Kristuse ülestõusmine. Kui Jeesus Kristus on elus, siis on maailmal lootust. Kui Jeesus Kristus on hauas, siis ei näe ma silmapiiril vähimatki lootust.“ Siis hämmastas ta mind, öeldes, et tema arvates oli Kristuse ülestõusmine üks ajaloo kõige paremini kinnitatud fakte. Ta ütles: „Kui ma ametist lahkun, kavatsen veeta oma ülejäänud elu, kogudes teaduslikke tõendeid Jeesuse Kristuse ülestõusmise kohta.“ Just Kristuse ülestõusmise fakt kutsus jüngreid minema välja põlevate noorte revolutsionääridena, et muuta oma aja maailma. Nad kuulutasid, et Kristus on elus. See peaks olema meie sõnum igal päeval aastas.“

Täna on hea karjase pühapäev, mil mõtleme Jeesusele kui oma karjasele. Ka sellel puhul on sobiv meenutada Adenauerit ja Kristuse ülestõusmist.

Vanasti oli komme nimetada poliitilisi juhte rahva karjasteks. Tunti häid ja halbu karjaseid, vastavalt sellele, kuidas nad suutsid valitseda. Häid liidreid pole kunagi kerge leida. Prohvet Miika võrdles rahvast lammastega, kellel ei ole karjast (1Kn 22:17). Hesekiel hüüdis: „Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?“ (Hs 34:2). Läbi aegade on poliitikud kaldunud seisma eelkõige enda ja oma toetajaskonna huvide eest. Seda on märgatud ja kritiseeritud. Seevastu liidrid, kes on oma ülesannet hästi täitnud, on teeninud inimeste austuse. Tulevikku vaadates on igatsetud alati juhte, kes oleksid rahvale heaks karjaseks. Ja igavikku vaadates õppis Iisrael mõistma, et maine valitsus, mis inimeste vajadusi täiesti rahuldab, peab olema seotud Jumala valitsusvõimuga, ilma milleta me ei pääse inimlikest puudustest ja piirangutest.

Silmapaistvaks karjasetüübiks oli suur kuningas Taavet, kes oli nii võimekas valitseja kui ka populaarne rahvamees. Ta oli läbi teinud muljetavaldava karjääri – karjasest kuningaks – ja ühendas mõlema elukutse positiivsed jooned. Ta oskas kannelt mängida, oli poeet ja laululooja – temalt pärineb kolmandik Vana Testamendi psalme. Tal oli ka negatiivseid jooni, mis viisid ta liiderdamise ja mahhinatsioonideni, mida ta aga põrmus püherdades tõsiselt kahetses. Hea karjane või juht ei ole inimlikult plekitu (sellist inimest ei ole olemas ja olematust otsides me ei jõua eesmärgile), tänapäeva meedia käest ta oleks saanud armutult nahutada. Inimese väärtust näitab aga see, millise vaistliku mulje ta jättis rahvale – Taavetit mäletati ning tema tüüpi valitsejat oodati tulevikus tagasi.

Taavetile oli ülimalt tähtis suhe Jumalaga, kes võimaldab niihästi heaolu kui ka kaitseb kõiges kurjas, mis inimest võib tabada. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust! /---/ Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga“ (Ps 23). Taaveti tüüpi kuninga tulekut, kes on ühtlasi hea karjane ja ühendab ajastu lõpul kogu jumalarahva, kuulutab Jumal ise prohvet Hesekieli kaudu: „Ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti“ (Hs 34:23). Jeesuses Kristuses tunti ära too Karjane, keda Jumal oli ette kuulutanud jumalariigi toojana.

Hiljuti üllatasid mind sõnad, mille kirjutas Jeesuse kohta Eestist pärit baltisaksa teoloog Karl Girgensohn. Jumala Pojana oli Jeesus täiuslik, kuid mitte ingellikult ebamaine. „Ta rinnas tuksus täiesti inimlik süda, see teadis, kui hukutav on inimlik patt.“ Seetõttu ei lubanud Ta end nimetada heaks: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal,“ kostis Ta rikkale noormehele (Mk 10:18). Võitlus ega tormid ei puudunud Ta elust ning sageli astus kiusatus Ta juurde. Kurat ahvatles Teda kõrbes, Peetrusele ütles Ta: „Tagane minust, saatan!“ Ketsemanis pidas Ta palvevõitlust. Tabavalt on öeldud Heebrea kirjas: „Meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Hb 4:15).

Girgensohn on veendunud: „Paremini ei saa seda väljendada. Jeesus pidi patu vastu samuti võitlema kui meie. Aga – ja see on tõeline suurus Tema juures – Tema elus jääb patt ainult kiusatuseks. Kunagi ei nõrkenud Ta tahtejõud, kunagi ei jäänud Ta võitluses alla. Kunagi ei jutustata meile, et Ta on laskunud ennast kaasa kiskuda mõtlematutele tegudele, mida Ta on pidanud pärast kahetsema.“ Jeesuses on maine riik ühendatud jumalariigiga ja ülestõusmises läks Ta Isa paremale käele taevas, kus Ta valitseb kõige üle, jälgides ja juhtides nähtamatult protsesse. Seepärast nimetatakse Teda „lammaste suureks karjaseks“ (Hb 13:20) ning „meie hingede karjaseks ja ülevaatajaks“ (1Pt 2:25). Viimsel kohtupäeval eraldab ta otsekui karjane lambaid sikkudest (Mt 25:31jj), enne seda aga otsib ta iga karjast eksinud tallekest, et tedagi päästa jumalariigi jaoks (Mt 18:12jj).

Hea karjane või valitseja ei ole ilma inimlike konarusteta: need ei tähenda veel pattu, Jumalast äralangemist. Nii nagu karjane otsib eksinut, kuni see on leitud, talitab Jeesus ja iga poliitiline liider, kes hoolib rahvast ja on valmis oma elu pühendama ligimeste heaks. Selline üritas olla suur Saksa riigimees Konrad Adenauer, kes oli üks Euroopa Liidu eestvedajaid. Vähe sellest, et too suurmees mõtles Kristuse ülestõusmisele (asjatult on üritatud seda teaduslikult ümber lükata) – ta ütles õigesti, et tõeline Euroopa saab olla ainult kristlik Euroopa. Sest Kristus on üles tõusnud ja elab. Need, kes tahavad oma elu tõeliselt üles ehitada, saavad seda teha ainult Jumala abil Tema hea Karjase jälgedes.

PALVE: Issand, hea Karjane, ole meie juhiks ja saatjaks Jumala radadel. Aita, et me ei hajuks nagu lambad ega langeks saagiks hundile. Kaitse meid segaduse eest iseenda peades, et me ei vääraks õigelt teelt. Hoia meid nagu oma armastatud lambaid. Seda palume me Sinult, Jeesus Kristus, kui oma armsalt healt Karjaselt.

Õnnistatud ülestõusmisaega!

Uskuda, et Jeesus on surnuist üles tõusnud, ei olnud kerge. Ta ei olnud endine, jüngritele tuttav mees. Maarja Magdaleena ei tundnud Teda ära (Jh 20:14jj), samuti Emmausse minevad mehed (Lk 24:16.31). Kui Ta ilmub – läbi lukkus uste! – oma jüngritele, peab Ta identsuse tõestamiseks näitama neile oma käsi ja jalgu ning vähe sellest – sööma küpsetatud kala, mida vaim ei saaks. Nii kirjutab evangelist Luukas: „Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all“ (Lk 24: 36-43).

Nii ei ole midagi iseäralikku ka Tooma kõhklustes. Evangelist Johannes kirjutab: „Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:24–29).

Toomas on lihtsameelne vennas. Naiivne realist, kes peab oma meelteandmeid tõeluse kriteeriumiks. Kes unustas ära, et saatan suudaks suurepäraselt simuleerida seda kõike, nagu ütleb apostel Paulus, hoiatades valeapostlite eest: „Ja see ei ole ime, sest saatan ise muundab ennast valguse ingliks“ (2Kr 11:14).

Vanameelsed saduserid ei uskunud põhimõtteliselt surnute ülestõusmist (Mt 22:23; Mk 12:18; Lk 20:27; Apt 23:8). Variserid ja lihtrahvas uskusid. Ent kuidas tol ajal mõisteti surnute ülesäratamist, me päris täpselt ei tea. Jairuse tütre (Mk 5:22j.35–45; Lk (:41j.49–56) ning Naini linna noormehe (Lk 7:11–15) puhul oli tegemist äsja surnute äratamisega, ent Laatsarus oli olnud hauas kaua, nii et koolnu õde Marta ütleb Jeesusele: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev“ (Jh 11:39j). Kõige kummalisem on aga, mida evangelist Matteus teatab Jeesuse surma hetkel juhtuvast: „Maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need väljusid hauakambritest ja läksid pärast Tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:51–53). Märkimisväärne on, et ärkasid üles pühade ihud, just ihud, keda saadi näha. Ja mitmeid päevi. Mis nendest küllatulnutest edasi sai, ei öelda. Tunnistan, et mina ei saa sellest aru.

Igal juhul on meile selge, et Jeesuse ülestõusmine oli midagi muud kui kõik need põgusad elustumised. Aga kuidas aru saada, et Jeesuse ülestõusmine on muu kui ajutine ellu tagasi pöördumine, et see on võit surma üle (1Kr 15:54j)? Lihtne see ei olnud. Ja mida ägedamad „tõendid“ ja tõestused oleksid olnud tollal, seda raskem oleks tulevastel põlvedel neid uskuda.

Meile ei öelda, kas Toomas Jeesuse haavu katsus või mitte. Näib, et Ta ei vajanud seda, kui ta Ülestõusnut nägi. Jeesuse nägemisest piisas, et öelda: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Toomas on esimene – ja ainus – evangeeliumides, kes tunnistab Jeesuse kohta, et Ta on Jumal.

Jääb ikkagi vaid see karm kriteerium: kes on “tõe seest”, taipab tõde (Jh 18:35). Ka nüüd, kui Jeesus enam ei ilmu nagu siis, ei aita meid muu kui sisemine valgus. See on paljude kogemus. Ühtäkki ei ole enam tõendeid tarvis. Kohtud elava Kristusega oma südames. Mis peaks sellest kasu olema, kui „usud“ väidet, et Ta on üles tõusnud? See tõik peab saama minu surma võitmiseks. Kristlus ei ole mingi õpetuse õigeks tunnistamine, vaid eluosadus Kristusega, Tema järel käimine. Me oleme koos Kristusega risti löödud ja koos Temaga üles äratatud. „Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana inimene on ühes Temaga löödud risti, et patu ihu kaotaks kehtivuse nii, et me kunagi enam ei orjaks pattu ... Kui me aga oleme surnud ühes Kristusega, siis usume, et me hakkame ka elama ühes Temaga, teades, et Kristus, üles äratatult surnuist, enam kunagi ei sure, surm ei valitse Teda enam; sest mis Ta suri, seda Ta suri patule, ühe korra ja alatiseks, mis Ta aga elab, seda elab Ta Jumalale” (Rm 6:5j.8–10).

Tänase pühapäeva pealkiri on „Ülestõusnu tunnistajad“ – „Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast“ (Lk 24:46–47). Mida me oleme vastu võtnud, seda me saame ja peame jagama: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist“ (1Pt 1:3).

PALVETAGEM! Issand Jeesus Kristus! Me täname Sind Su lõpmatu armastuse eest! Sa oled sündinud inimlapseks, saanud meie vennaks ja surnud meie eest, et surma oda katki murda ning avada meile tee igavesse ellu! Anna julgust uskuda seda, mis inimlikult näib võimatu, ja ongi võimatu, aga mis Sinule oli võimalik – kaotada surma ja kaduvuse valitsemine! Tee meist tunnistajad, kes oma sõna ja eluga peegeldavad Sinu elu muutvat väge! Anna meile, et me oma üürikese elu päevil otsiksime kadumatut, ja kui me selle oleme leidnud, siis anna jõudu sellest kinni hoida! Me oleme täna tulnud siia Sinu kotta, et Sind vaikuses otsida! Issand, räägi meiega! Tõmba välja masendusest, anna lootust lootusetutele! Ära jäta kedagi üksi! Olgu meie palve Sinu poole, mida Sa ise õpetasid: Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au, nüüd, ikka ja igavesti! Aamen.

(Foto: Endel Apsalon)

„Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks,“ aga teie teete selle röövlikoopaks!“ Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!“, siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?“ Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: „Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?““ Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal“ (Mt 21:12–17).

Palmipuudepühal meenutame Jeesuse sisenemist Jeruusalemma rahusaadikuna eesli seljas. Teda saatis rahvahulk ja ülistas Teda loodetava Messiana. Kristlased on mõistnud, et Jeesus ongi Messias ehk kreeka keele järgi Kristus. Tema roll üksnes erines sellest, kuidas juudid on seda Vana Testamendi põhjal kujutlenud. Messias on küll see, kes toob jumalariigi, kuid mitte otsekohe ülemaailmse rahuriigina, nagu juudid olid oodanud, vaid nii, nagu rahuriik on üldse mõeldav – esmalt meie südame puhastamise läbi, et me Jumala kuningriiki sobiksime ja see saaks valitsema inimkonnas.

Jõudnud Jeruusalemma, läks Jeesus templisse ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Johannese evangeeliumis teatatakse, et Ta oli kord templit puhastanud ka juba oma avaliku tegevuse alguses (Jh 2:13jj). Need on ainsad korrad, kus Jeesus sekkus avalikku korda ja teenis ära võimude pahameele. Suurkohtu liige Nikodeemus ei julgenud muul ajal tulla Temaga kohtuma kui öösel (Jh 3:1jj). Esimesest korrast peale hakati Jeesust pidama kahtlaseks, teise korra järel aga – ja muudelgi põhjustel – juba nii ohtlikuks, et surma mõista.

Jeesuse käitumise kohta on tehtud mõned väärjäreldused. Püha Bernhard, kes kutsus rüütleid minema sõtta idakristlaste kaitseks, võrdles Jeesuse piitsahaaramist, mida mainib Johannes (Jh 2:15), ristisõdalaste mõõgaviibutustega Jeruusalemma vallutamisel. Sõjategevuse käigus läksid ristirüütlid 😊 kristlike riikide kaitsejõudude esindajad) mõõgaviibutamisega vahel nii hoogu, et Bernhard ise taipas ja kahetses. Jõu kasutamisega tuleb olla ülimalt ettevaatlik, sest „eriolukordadega“ ei saa kõike vabandada.

Teiseks väärjärelduseks on Jeesuse pidamine revolutsionääriks. Ta ei sekkunud riigivõimu asjusse. Templipuhastamine oli erandiks. Ta aktsepteeris võimu, ei püüdnud seda kukutada ega uut luua, nagu Messialt oodati. Ta ei sekkunud ilmalikku ellu ega lootnud seadusemuudatuste kaudu elu parandada, nii nagu humanistid. Jeesus keeldus päranduste jagamisest, käskis ära maksta templimaksu ja anda keisrile, mis kuulub keisrile. Võiks öelda, et Jeesuse käitumise põhjal olid kirik ja riik üldiselt lahus.

Kolmanda silmapaistva väärjärelduse tegid reformatsiooniaegsed pildirüüstajad. Nad lõhkusid kirikute uksed ja viskasid välja kõik „ebajumalakujud“, milleks nad pidasid pühakute pilte ja kujusid. Jeesus ei puutunud templiinventari ega kukutanud pühasid esemeid: vaateleibade laudu, suurt küünlajalga jms. Roomlased hävitasid templi, mitte Jeesus, kes soovis pühakoda puhastada ilmalikust saginast ja tränist. Ei Jeesus ega apostlid rünnanud pühamut, millel rahva elus oli tollal pühadust vahendav funktsioon.

Neljas väärjäreldus on seotud rahaga. „Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ hüüdis Jeesus. Juttu pole rahast, vaid pühakoja tegemisest „röövlikoopaks“ – Johannese versioonis „kaubakojaks“ (Jh 2:16). Kas oleme märganud, et Jeesus kiitis heaks lesknaise rahalise toetuse ega sõimanud templi personali ahnepäitsudeks? Raha on ikka vaja, ei ole küsimustki. Jeesus nõudis, et inimesed suhtuksid pühakojasse respektitundega. Aga nad on rahast purjus, mitte innustatud Jumalast!

Templirüvetamine toimus eelkõige inimeste meelsuse kaudu, millel olid nähtavad tagajärjed. Pühakoda kui laadaplats, karjuva kontserdi paik, seltskondliku sagimise koht – kui praeguse aja poole pilku pöörata. Pühamu peaks olema palvekoda – ja õpetamispaik, nii nagu Jeesus ise käis templis ja sünagoogis õpetamas.

Tänapäeval võime öelda, et Jeesus ei käitunud „poliitiliselt korrektselt“, nagu võimud alati soovivad. Kuid Ta ei olnud ka mässaja, nagu osad inimesed näha tahavad. Ta ei olnud vakka, ehkki oleks võinud vaikida, kui nägi pühakoja pilastamist. Ta ei andnud templipuhastamisega aga ka otseselt eeskuju teistele – jüngrid ei käitunud hiljem samamoodi, kui nad pühakojas õpetasid ja haigeid tervendasid (Ap 2–6).

Tagajärjeks ei olnud mäss, vaid spontaanne jumalateenistus. Jeesuse ümber kogunes pimedaid ja jalutuid ning Ta tegi nad terveks. Tulid ka lapsed, kes hakkasid kiitma Jeesust kui Taaveti Poega, s.t Messiat. Ülempreestrite ja kirjatundjate (võimuesindajate) pahameeleks ei allunud Jeesus keelule, vaid laskis palvusel toimuda uuel viisil. Juba sünagoogiteenistustel olid juudid õppinud mõistma, et seal, kus inimesed Jumala nimel kogunevad, laulavad ja palvetavad, moodustavad nad n-ö väikese templi, Jumala kohaloleku (šehina) „ruumi“. Jeesus oli ka ise öelnud, et „seal, kus kaks või kolm on minu nimel koos, olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). See on kitsas tee laia tee taustal.

Teisisõnu saab pühamut rikkuda, mitte jumalateenistust keelata. Jumala unustamisega seoses on öeldud, et kohus algab Jumala kojast ja toimub äkitselt, kui ootamatult tuleb oma templi juurde Issand (Ml 3:1). Nii juhtus Jeesuse templisse minekuga palmipuudepühal. Kuid nõnda toimub kohus ootamatult ka kõikidel aegadel, kui Issand ise koputab meie südamel uksele, mida meie Talle vabatahtlikult ei ava (Ilm 3:20). Ükski eriolukord ei õigusta jumalateenistuse lõppemist meie eraviisilises palvekojas.

Tänapäeva „pimedad ja jalutud”, kes kogunevad Jeesuse ümber, on mitmesuguste koormate ja hädadega inimesed, kellel on silma Jumala tegevuse jaoks ja kõrva Tema sõna jaoks. „Lapsed ja imikud“, kes Jeesust kiitsid, on aga igaüks meist, kes on õppinud usaldama ja armastama Jumalat, nagu väikesed lapsed usaldavad ja armastavad oma vanemaid. Me teame, et Jeesus peagi vahistati ja löödi risti. Kuid me teame ka seda, et ristile järgnes ülestõusmine. Nende sündmuste kõrval on palmipuudepüha sõnumiks, et Jumala rahuriik tuleb kõikjale sinna, kus Jeesust südamlikult vastu võetakse. 

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28).

Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?“ Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!“ Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid  viinamäelt välja.

 Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.“

 Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika (Mk 12:1–12).

Meenub päev, mil Eestimaa kirikutest väga palju teadev VILLEM RAAM mulle Kaarma pastoraati külla tuli ja sain koos temaga teha unustamatu rännaku Kaarma kirikus, millest olin ekslikult arvanud end juba palju teadvat. Kui jõudsime käärkambri peal olevasse avarasse ruumi, jutustas ta mulle loo palveränduritest, kes siis, kui Poja maa Püha Linn Jeruusalemm oli palveränduritele kättesaamatu, rändasid Ema maale, Maarjamaale, ja Kaarma kirik Saaremaal oli üks palverändurite sihtkohti.

Käärkambri peal oleval ruumil oli välisuks ja sinna viis trepp. Ja siis ma nägin seda suurt kaminat, mis on selles ruumis ka praegu. Võimas kamin. Kamina kohale on kord laotud paekividest müüritis, kuid see, milline on seda rasket kumerat müüri kandev alusäär, sillus, on hämmastav. See on tehtud Z-tähe kujuliseks raiutud suurtest paekividest. Lai kaar Z-kujulisi kive üksteise kõrval. Pisut mörti vahel. Kui võtad ühe kivi vahelt välja, kukuks kõik kokku, nii teised silluskivid kui ka nende peale laotud raske kumer kivimüür. Iga kivi on oluline, et tervik püsiks.

„Minust ei sõltu midagi.“ Nii paljud vist arvavad. Ma arvan, et nii arvajad eksivad. Nad ei tea, et paljud neist on Z-kivid, ei märka, et ka neil on oma osa mingis reas. Nemadki võiksid olla toeks, abiks, muuta püsivamaks üht suurt võlvi.

TOOMAS PAUL tõlgib ülal olevas Markuse tekstis kõlbmatuks tunnistatud kivi päiskiviks. Mis kivi see on? See on võlvi ülemine, kogu võlvi kokku siduv kivi. Tähtsaim võlvikivi, peakivi, ilma milleta võlv ei seisa.

Kristus on saanud päiskiviks, eluhoone päiskiviks, universumi päiskiviks. Ilma Temata kaob kõik, romahtab kaoseks, tohuvabohuks, nii nagu kõik oli enne seda, kui Jumal selle maailma ja kogu oleva kaosest korrastas, inimesed ja kõik muu elava lõi.

„Me liigume loogeldes loojangu poole.“ Tundub, et HANDO RUNNELIL oli õigus. Kui vaatame maailmas toimuvat, laastava katku tekitatud segadust, hirmu, siis võime näha, kuidas maailma eluhoone lakke tekivad praod. Kas võlv peab vastu? Usun, et peab, kui me päiskivi kõlbmatuks ei arva, ei püüa seda kui kasutut, tülikat, ammu aegunut eemaldada. Kui me seda teeme või ei takista teisi, kes seda teha püüavad, romahtab meie kõikide, kogu elava eluhoone võlvlagi kokku. Kõik kaob, elu siin lõpeb.

Jeesus jutustas kord loo viinamäe rentnikest. Ka meie oleme selle viinamäe rentnikud. Kõik, mis meil on, on meile ajutiselt kasutada antud. Meiegi oleme siin ajutised. Oleme rentnikud. Mitte midagi ei saa me siit minnes endaga kaasa võtta. Kord lõpeb meile siin kingitud aeg ja ka see, mida oleme meile kord antu abil suutnud oma lühikese elu jooksul juurde tekitada, jääb meist siia maha, jääb teistele. Kaks tühja kätt rinnal – tühjade taskutega pisikeses puusärgis või veel pisemas urnis –, läheb meist siia jäänu mulda või ajutisse kivimüüri ... Aga kõik see võiks olla ka teisiti, kui me märkaksime Teda, kes on meile andnud elu ja annid, kõik meie talendid ja selle viinamäe, mida meil tuleb siin harida. Kas meie käitume Tema ja Tema Pojaga ja Tema sulastega teisiti, kui Jeesuse loos käitusid viinamäe rentnikud?

Kõik kordub. Paljud ignoreerivad, mõned mõnitavad, ironiseerivad, halvustavad. Vaadake vaid neid kommentaare, kui midagi kusagil kirikust, kristlusest kirjutatakse. Ma ei loe neid juba ammu. Kunagi lugesin. Lõpmata palju viha, kurjust, mõnitamist, kohati raevugi. Kive loopivad rentnikud. Nad igatsevad maailma, millest Jumal ja Tema Poeg oleks välja aetud. Nad ei taipa, et kui see peaks sündima, kui päiskivi võlvi tipust välja peksta, kukub kõik kokku ja ükski elav ei pääse.

Täna, kannatuse pühapäeval on mõistlik mõtelda Kristuse kannatusteele, Tema alandlikult valu ja alanduste rajal kõndimisele, Tema ristikandmisele, Tema surmale meie pattude eest.

Veel saame töötada viinamäel, täita rentnikena meile antud ülesandeid. Aeg-ajalt saame kuulda, lugeda, mida selle viinamäe omaniku saadetud sulased meile räägivad, kirjutavad, mida selle viinamäe ja ka meie Looja meilt ootab. Aeg-ajalt saame kuulata, lugeda Tema Poja selgeid sõnu. Need on erilised hetked. On hea, kui oleme tähelepanelikud, oleme Sõna-kuulelikud, ja kui Tema meid kutsub osa saama armust, siis läheme, sest täna meid kutsutakse, aga oma homsest ei tea me midagi.

Palume sõnadega, mille on Tallinna praostkonna palveketi ühe päeva palveks kirjutanud Tallinna Saksa Lunastaja ja Keila Miikaeli koguduse vaimulik MATTHIAS BURGHARDT. Esimene osa sellest on Saksa luterliku kiriku märtri DIETRICH BONHOEFFERI palve. See mees julges kord vastu hakata ADOLF HITLERILE. Ta hukati, aga tänu temale ja paljudele temasugustele ei pea Saksa luterlik kirik ajalukku vaadates oma silmi maha lööma. Jah, armastus ajab kartuse välja.

Armas taevane Isa, ma hüüan Su poole!

Aita mul palvetada ja koguda mõtteid Su ees; juhi Sina ise mu mõtteid.

Minus on pime, aga sina lõid valguse;

ma olen üksildane, aga Sina ei jäta mind maha;

ma olen nõrk, kuid abi mulle tuleb Sinult;

ma olen rahutu, aga Sinu juures on rahu;

minus on kibestumist, aga Sinus kannatlikkust;

ma ei mõista alati Su teid, aga Sina tunned alati minu teed.

Ma palun Sind iseenda ja kõigi mu kallite eest.

Ma palun Sind kõigi eest, kes sel kriisiajal kardavad, kannatavad,

leinavad, töötavad, muretsevad, otsuseid langetavad.

Kingi meile head nõu. Kingi need anded, mis jäävad, kui kõik muu kaob.

Kingi meile usku, lootust ja armastust.  

Kingi meile oma rahu.

Aamen.

(Foto: Sven Tupits)

Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti (Jh 6:32, 51).

On paastuaeg ja tavalisest rohkem kõneldakse sellel ajal toitumisest – õigemini teatud toiduainetest loobumisest või nende tarbimise piiramisest. Selle pühapäeva nimetuseks on „Eluleib“. Leib sümboliseerib toitu, mis kosutab meie ihu. Kuid me teame, et on inimesi, kes terviseprobleemide tõttu leiba ja teisigi jahust valmistatud tooteid üldse ei saagi süüa. Isegi armulaual kasutatavaid oblaate mitte. Neil esineb gluteenitalumatus. Teistegi toitude suhtes on inimestel talumatusi. Kas on aga võimalik, et mingit sorti talumatus esineb inimestel ka meile Jumala poolt saadetud taevase leiva suhtes, mis on mõeldud toitma nende hingi? Jeesuse suhtes?

Nagu loeme pühakirjast ja näeme tänapäevasest elust – esineb küll. Mitte kõigi jaoks ei olnud ega ole Jumala saadetud taevane leib vastuvõetav, seeditav. Väljendit „ei seedi midagi või kedagi“ kasutatakse nii otseses, füsioloogilises mõttes, kui ka tähenduses „ei kannata, ei talu, ei salli“. Väga paljudes juutides kutsus kohtumine taevase leiva, Jeesusega, esile tapahimu: mitmes kohas evangeeliumis kirjutatakse, kuidas pärast Jeesuse sõnu tahetakse Teda tappa. Tänapäevalgi kutsub enamik usulisel teemal ajakirjanduses avaldatud artikleid, eriti just need, mis puudutavad kristlust ja selle sõnumit, esile suure hulga väga vaenulikke kommentaare. Ajad pole aga muidugi enam need mis kaks tuhat aastat tagasi: omakohtu, kividega surnuks loopimise eest saab karistada – ja nii piirdutakse tänapäeval peamiselt verbaalse vägivallaga, tapmisega sotsiaalmeedia abil.

Mis põhjustab talumatust taevase roa suhtes? Jumala poolt saadetud taevase leiva koostisse kuulub üks väga oluline element, mille suhtes paljud on ülimalt allergilised – tõde. Tõde, mis avab silmad ja südame, tõde, mis sunnib inimest vaatama ennast, oma elu hoopis teise pilguga, kui me seda tavaliselt teeme – sunnib vaatama ennast Looja pilguga, Jumala pilguga. Ja see, mida me endas näeme, tekitab meis sageli piltlikult öeldes suured hingelised seedehäired, väga näruse enesetunde. Ei igatse keegi meist tunnet, mis tekib mõistmisel, et oled oma elu valesti elanud, valesti kasutanud, mõistmisel, kui palju halba ja inetut oled korda saatnud. Mõistmisel, et sa polegi tegelikult see, keda sa arvad end olevat, nii hea ja tubli, kui sa arvad olevat. See mõistmine võib olla väga valus. Kui me aga tõukame endast selle halva enesetunde vältimiseks eemale taevase leiva, Jeesuse Kristuse, siis jääme ilma sellest kasulikust, mis meie hinge toidab, tugevdab ja hoiab igaveseks eluks.

Taevast leiba saame ihulikult vastu võtta armulaua sakramendi kaudu.

Folklorist MALL HIIEMÄE on kirjutanud eestlaste rahvapärimusest linnupette võtmise kohta. See komme olevat taandunud kasutusest alles 20. sajandi lõpul. Linnupete tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära. Inimene, kelle lind on ära petnud, pidavat jääma kõhnaks, ta on terve aasta haige, tal tuleb suur tõbi, kaotab söögiisu, jõud kaob, nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, saab köha, suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, millest pärimustes kõneldi: petetul ei ole õnnelik suvi, petetu jääb töödega teistest maha, petetu on laisk, petetu on unustaja, petetu on näljane; vananeb kiiresti, paised tulevad jalgadele, eksib metsa, saab kogu suve petta, tüdruk saab vallaslapse, petetu lööb jalgu vastu kive, põletab end, veristab end. Leivapalaga, toiduga, linnupettega end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju üle kavaldatud, s.o petetud („Nelikümmend lindu eesti rahvausundis“).

Taevase leiva tükike, mida me saame armulauas vastu võtta, on ristiinimese jaoks otsekui linnupete, mida tuleks võtta enne kodunt väljumist, enne teekonnale asumist, enne tähtsate toimetuste alustamist. Segastel aegadel segases maailmas teeb see selgeks meie vaimusilmad, aitab meil hoiduda kurja kavalusest, taibata tõde ja kingib jõudu ning vaprust seda tõde järgida. Nii saab see meile sõna otseses mõttes eluleivaks: kes seda sööb, elab igavesti.

Täna oleme tulnud pühakotta ja need, kes seda igatsevad, saavad osa taevasest leivast, eluleivast. Jumala poolt meile kingitud leivast. Aidaku see meil leida kosutust oma hingele ja tehku see selgeks meie silmad.

PALVE: Issand, me täname Sind, et Sa oled kinkinud meile oma Poja Jeesuse Kristuse leivaks, mille söömine annab meile jõudu ja tarkust rännata rajal, mis viib igavesse ellu. Luba, et osasaamine sellest leivast aitaks meie elul kanda head vilja. Ära lase kunagi otsa lõppeda oma taevasel leival, et meie hinged nälga ei jääks. Õpeta meid taevast rooga hindama, seda igatsema ja otsima. Aita meil seda väärikalt ja tänumeeles vastu võtta. Palun anna meile tänapäev ka meie igapäevast leiba, et meie ihud saaksid toidetud.

Paastuaja kolmas pühapäev. Oculi

„Jeesus tuli omade juurde, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kõigile, kes usuvad Tema nimesse“ (Jh 1:11j).

Siin on veelahe – on neid, kes tunnistavad Jeesust kui Jumala Poega, oma Lunastajat, ja on neid, kes ei võta Teda vastu. Sellest räägib tänase pühapäeva evangeeliumisõna (Jh 8:46–59). Määravaks saab: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu“ (Jh 8:47). Ehk nagu Jeesus ütles maavalitseja Pilatusele: „Mina olen selleks sündinud ja just selleks tulnud maailma, et tunnistada tõe poolel. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält” (Jh 18:37).

See tundub peletav – kui keegi ei ole juba enne tõe sees, ei saa teda ka Jeesus aidata. Ent kui me lähemalt silmitseme selliseid piiblikohti, kus on juttu Jumala valikust ja kutsumisest, siis näeme, et need ei ole teoreetilised targutused nn predestinatsiooni ehk armuvaliku küsimuses, vaid julgustus hingedele, kes kahtlevad iseendas. Kes ei suuda kuidagi uskuda, et Jumal nendesuguseid võiks arvata taevase kutsumise vääriliseks. Neile öeldakse, et siin ei loe inimese enda tunded. Me leiame Jumala sellepärast, et Tema on meid enne otsinud. Meie saame selle kutse vaid vastu võtta. Või ära põlata.

Hea kirikuline! Ma ei tea, mis Sind on täna kirikusse toonud. Kas oled üks, kelle elus on Jumalal ning igapühapäevasel jumalateenistusel ja koguduse osadusel oluline koht? Või oled Sa möödaminnes uksest sisse astunud? Otsekui juhtumisi ... Aga viimselt ei ole see juhus, vaid Jumala kutse Sulle.

Mitte keegi ei ole valinud Jumalat, vaid Jumal on kutsunud meid. Meie ei saaks otsida Jumalat, kui Tema ise ei oleks pannud meie südamesse seletamatut igatsust. Kirikuisa Augustinus alustab oma „Pihtimusi“: „Sa oled meid teinud

Enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.“

Jeesus ütles viimasel õhtul oma jüngritele: „Teid ma olen nimetanud sõpradeks, sest teile ma olen andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isa juurest. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel“ (Jh 15:15j).

Võib-olla sa mõtled: aga mina ei oska paluda! Mõistan sind. Olen palju kordi tundnud sama: ei tea, kas mu sõnad üldse on palve? Kas neid kõlbab Kõigekõrgemale öelda? Aga siis olen tuletanud meelde apostel Pauluselt üht lõpmata julgustavat kirjalõiku: „Samuti tuleb Vaim appi meie nõtrusele: sest me ei tea, kuidas palvetada, nõnda kuis peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Südameteuurija aga teab, mida Vaim seirab, sest Jumala tahtmise järgi Ta palub pühade eest. Me teame aga, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks – neid, kes Tema kavatsemise kohaselt on kutsutud. Sest need, kellest Ta on ette teadnud, need Ta on ka ette määranud saama oma Poja näo kujulisteks, et Tema oleks esikpoeg paljude vendade seas. Keda Tema aga on ette määranud, neidsamu Ta on ka kutsunud; ja keda Tema on kutsunud, neid Ta on ka õigeks teinud; keda Tema aga on õigeks teinud, neid Ta on ka kirgastanud“ (Rm 8:26–30).

Vaim tuleb appi meie nõtrusele ning palub meie eest sõnatute õhkamistega. Ükskõik kui kaugele keegi oma usuteel on jõudnud – see, mis loeb, on tõik, et Tema on meis alanud oma head tööd.

Head sõbrad! Täna jääb Tallinna Jaani kirikus tavaline jumalateenistus ära. Nii on käsk. Uksed on siiski lahti ning tohib istuda ja kuulata orelimuusikat pool tundi. Ja vaikselt, endamisi palvetada. Võib-olla tuleb Jumal sel sõnatul hetkel eriti lähedale?

PALVETAGEM! Kõigeväeline Jumal! Sina oled loonud meid oma näo järgi. Me igatseme Sinu järele. Sina annad elule mõtte ja tähenduse. Sina annad jõudu kanda kõiki koormaid, ka praegust koroonat. Varja meie maad ja rahvast! Õpeta meid tõstma oma silmi kõrgele üle argise ja maise! Luba meil võtta vastu oma rõõme ja muresid teadmisega, et kõik see on ajutine ja üürikene – nagu ka tänane päev! Kuule meid, kui me palvetame Jeesuse õpetatud sõnadega: „Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“

(Foto: Endel Apsalon)

„Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut“ (Lk 7:47).

Nii ütleb Jeesus patusele naisele, kes astus ootamatult Tema juurde Siimoni-nimelise variseri kodus Galileas. Naisterahva nime ei öelda, kuid rõhutatakse, et ta oli „patune naine“, mis tähendas üldiselt – kergemeelsete elukommetega. See naine astus külalistelaua tagant Jeesuse jalgade juurde, kastis neid pisaratega, kuivatas juustega, suudles ja võidis mürriõliga, mida ammutas kaasa võetud alabasternõust.

Kiriku traditsioonis on peetud seda naist Maarja Magdaleenaks, aga sellele on ka vastu vaieldud. Kuid mulle tundub, et ta siiski võis tema olla.

Teised evangelistid – Matteus, Markus ja Johannes – sellest sündmusest ei kõnele, kuid nad räägivad Jeesuse võidmisest Betaanias enne viimset teekonda Jeruusalemma. Seal astus Tema juurde keegi naine, kellel oli alabasternõu ülikalli salviga, mille ta valas lauas istuva Jeesuse pea peale (Mt 26:6jj, Mk 14:3jj, Jh 12:1jj).

Pole võimatu, et Jeesust salvitigi kaks korda ning ühe ja sama naisterahva poolt. Esiteks ei ole selline talitusviis naiste seas ilmselt väga levinud – hiilida kellegi mehe juurde ja asuda teda ootamatult salvima. Teiseks võib kahele sündmusele osutuda ka Johannes, kes identifitseerib Betaanias salvinud naise Laatsaruse õe Maarjaga, kuid räägib Jeesuse jalgade salvimisest ja juustega kuivatamisest (Jh 11:2 12:3), nii nagu patuse naise loos. Johannes võis sündmusi segi ajada – ja just seeläbi reeta, et varem toimus Jeesuse võidmine ka Galileas: Maarja-nimelise naise poolt! Ta ju ütleb oma evangeeliumi lõpus, et pole olemas raamatuid, kuhu saaks kõike Jeesuse kohta kirja panna (Jh 21:25).

Luukas aga ütleb oma evangeeliumi alguses, et ta on külastanud Jeesuse kohta info hankimise eesmärgil Temaga seotud isikuid (Lk 1:1jj). Kirjelduse põhjal jääb mulje, et ta kohtus Jeesuse ema Maarjaga, sest ta edastab tema ning tema Poja sündimise kohta intiimseid detaile, mida ei tunta mujal. Ammu on märgatud, et Luukas pärandab ainsana Jeesuse tähendamissõnu, mis on kuidagi „naiselikud“, s.t arvatavasti naistele meelde jäänud: südamlikud lood kadunud pojast ja halastaja samaarlasest, vaesest lesknaisest ja ülekohtusest kohtunikust. Kohtumine naistega, kes Jeesust saatsid, andis asendamatut teavet.

Nii kohtus Luukas ilmselt ka Maarja Magdaleenaga, kes tõuseb kõigis evangeeliumides esile Jeesuse tühja haua esmaavastajana. Johannese teatel oli Laatsarusel, kelle Jeesus surnuist üles äratas, kaks õde: Maarja ja Marta (Jh 11:1, 20). Toimekast Martast ja andunult Jeesust kuulavast Maarjast teatab ka Luukas (Lk 10:38jj).

Kriitikud ütlevad, et selline „korralik inimene“ nagu Betaanias elanud Laatsaruse ja Marta õde Maarja ei saanud ometi olla patune naine, kellest kõneleb Luukas. Aga miks mitte? Kui tänapäeval „korralike naiste“ minevikus sobrada, võib sealtki üsna huvitavat leida (samuti meeste puhul). On kombeks vanadest asjadest mitte rääkida – miks me siis eeldame, et Maarja nime oleks pidanud uhkelt üles seadma tema vanade pattude kohale. Delikaatset anonüümsust tunti tollal, nii nagu seda tuntakse praegugi.

Maarja oli pärit Magdalast Galilea järve ääres, millele viitab ka lisanimi Magdaleena. Luukas jutustab kohe pärast patuse naise lugu, kuidas Jeesus tervendas ja ajas Maarja Magdaleenast välja seitse kurja vaimu (Lk 8:2). Nagu praegu, kehtis ka tollal haigustest imeline paranemine auasjana, minevikus elatud lõbuelu ja selle meenutamine aga häbiasjana. Pole üldse imestada, et alles Johannes kõige viimasena kirjutades ütles välja, et see naine, kes julges ebatavalisel viisil Jeesusele läheneda, oli Maarja Magdaleena.

Seevastu variser Siimon, kes võõrustas Jeesust Galileas ja halvustas oma mõtetes patust naist Tema jalge ees, ei ole arvatavasti pidalitõbine Siimon, kelle juures oldi Betaanias, kui Jeesust võiti enne viimset teekonda. Siimoneid oli palju. Kui ma näiteks ütlen „Andres“, siis võib mõeldud olla Andres Uibot, Andres Mustoneni või Andres Tarandit, ilma et peaks oletama, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Lisanimetust „pidalitõbine“ Siimon (Mt 26:6, Mk 14:3) võidi vajada just selleks, et teda eristada variser Siimonist (Lk 7:36, 40), nii nagu Ristija Johannes ja apostel Johannes olid kaks ühenimelist isikut.

Mida ütleb see meile? Esiteks. Piiblis tõusevad usueeskujuna esile suured meeleparandajad ja Maarja Magdaleena on üks tuntumaid. Pole õige, et ta lähenes Jeesusele nagu prostituut oma kliendile (nii on arvatud): suudeldes, juustega silitades ja õlitades. Ta nuttis, s.t kahetses, mis väljendab meeleparandust! Kõik nn korralikud inimesed võivad oma „korralikkust“ rõhutades sattuda aga hoopis silmakirjalike hulka, milles Jeesus ei süüdista mitte ainult varisere, vaid ka variserlust läbi aegade. „Variser“ kui tüüp ei ole teadlik petis, vaid ta petab ennast, nägemata oma pahesid ja märgates neid üliväga teiste juures, millega ümberkäimisel ei ilmuta ta õigele usuinimesele kohast heatahtlikkust.

Edasi ütleb Jeesus, et armastus toob pattude andeksandmise: „Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud!“ Kuid pole ükskõik, mida armastatakse: väära armastust mis tahes mõttes kuni ebajumalateenistuseni välja nimetab Piibel hooramiseks. Millesse sa usud, seda sa armastad! Õige armastus tärkab ainult usus Jumalasse – seepärast ütleb Jeesus lõpuks ka naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!“ (Lk 7:50). Usk tõi naise Jeesuse juurde ja keeras armastuse õigesse suunda, kus ilmub andeksandev Jumal. Variser Siimon ei uskunud Jeesusesse, seetõttu ei saanud ta andeks oma väiksemaid patte. „Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut,“ osutab sel puhul Jeesus. Seega oleks ikkagi olnud armastus Jumala vastu variserile täiesti võimalik.

Viimaks on olemas veel üks mõttetu vaidlus: kas armastus oli naisel olemas juba enne, tuues kaasa pattude andekssaamise – või tärkas armastus pärast seda, kui ta oli saanud andeks oma patud. Ühest küljest on selge, et algne initsiatiiv on alati Jumala käes – maailma ja inimese loomisel, Kristuse kaudu lunastamisel. Kuid konkreetne initsiatiiv peab olema igal inimesel, seda Jumal just ootab ja ilma selleta ei tee Ta midagi. „Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi,“ kirjutab Jaakobus (Jk 4:8). Nii Paulusel kui ka Lutheril oli initsiatiiv otsida Jumalat – millele Jumal andeksandmisega vastas.

Kas meie oleme Maarja Magdaleena kombel uuendusmeelsed ja valmis meeleparanduseks või oleme tagurlased, kes midagi oma elus ei taha muuta? Sellest sõltub meiegi tulevik. Isiklikult ja rahvana. Head uut nädalat!

On paastuaja esimene täisnädal. Jutluse aluseks oli antud Mk 1:12–13: „Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.“

Veest kõrbe. Ristimiselt kiusatustesse. Seesama Vaim, kes oli tuvi kombel laskunud Ristija Johannese poolt meeleparandusristimisega ristitud Jeesuse üle, muutub jõuks, mis ajab Jeesuse kõrbe. Mitte mingi uitmõte või sisemine tung. Vaim on see, mis laskub Jeesuse peale tuvina pärast ristimist, ja Vaim on see, mis ajab kohe pärast ristimist Jeesuse kõrbe. Ei, mitte rahvahulkade keskele. Kõrbe, metsloomade keskele. Saatana kiusata ja inglite teenida.

Usun, et kui saatan oleks saanud sel päeval kaduda, oleks ta seda teinud. Tavaliselt valib ju tema aja ja koha, kus inimene ette võtta. Tavaliselt siis, kui inimene on selleks piisavalt nõrk, et tema poolt pakutu vastu võtta, et kiusatusele järele anda. Nagu viirustest nõrgestatud keha, milles bakteritel on kerge oma hävitustööd teha. Nüüd tuleb Jeesus – ristitud Jeesus – ja seisab saatanaga vastamisi. Aga veel – nii nagu kirik läbi aegade on arvanud, et ristimisel saab iga inimene endale kaitseinglid, nii on Jeesuselgi pärast ristimist inglid, kes Teda kõrbes teenivad.

Kuid miks on Jumalal seda vaja? Milleks on vaja sellist vastasseisu? Esmalt ehk seepärast, et tugevdada Jeesuse – Tõelise Inimese – iseloomu. Poeg õpib siin alandlikkust, Jumala peale lootmise vajalikkust. Seal – kõrbes – ei saa Ta loota ühelegi inimesele. On vaid Tema ja Isa ja Isa poolt saadetud inglid ja Tema vastas kiusaja, hävitaja, valetaja saatan.

Ja nii nagu pimedus toob esile, teeb nähtavaks tähed, nii toob kõrbekiusatuste tekitatud pimedus esile Kristuse pühaduse.

Nagu nähtamatu tint, millega kirjutatu on peidetud seni, kuni keegi leiab vahendi, mis kirjutatu nähtavaks teeb, nii on Jumala Seadus kirjutatud Inimese Poja südamesse, kuid alles kõrbekiusatused, paast, saatana võimas rünnak ja võit tema üle toob Jeesuse südamesse kirjutatu esile. Alles pärast seda saab Ta alustada oma kuulutust ja minna lõpuni – ristisurmani. Esmalt tuleb käia läbi kõrbekiusatuste. Tuleb alustada paastu ja palvega.

Muide, 40-päevane paast, mis algab tuhkapäevaga ja lõpeb Vaikse Laupäevaga ja millest arvestatakse välja pühapäevad, on alguse saanud just sellest sündmusest – Jeesuse 40-päevasest paastust ja saatanaga võitlemisest ja tema üle võidu saavutamisest kõrbes. Kui tahame olla Jeesuse jüngrid, ei peaks meiegi põgenema paastu, palve ja kiusatustega võitlemise eest.

BLAISE PASCAL on öelnud: „See on üks kristluse suuri printsiipe, et kõik see, mis juhtus Jeesus Kristusega, peab läbima ka iga kristlase hinge ja keha. Kõik, kaasa arvatud kiusatused.“ Seesama Vaim, armastava Jumala Vaim – meid loonud ja meist kõike teadva Jumala Vaim – juhib ka meid vahel läbi pimeduse ja tormide ja seda vaid selleks, et me õpiksime kõiges lootma Jumala peale, õpiksime tajuma Tema lähedalolu, tema inglite kaitset kõiges, millest meil tuleb läbi minna. Meilgi tuleb läbida kõrb ja kiusatused, pidada maha lahingud hingevaenlasega, selleks et oleksime alati Jumala poolel, õpiksime Teda usaldama kõiges. Selleks, et muuta sügavamaks ja puhtamaks meie hing. Selleks, et saaksime nendeks, kelle ees saab avada Taevariigi uksed.

Ja need, kes on ise läbinud kõrbe, tundnud lõputuna tunduvat valu ja võitnud kiusatused, suudavad tervendavalt puudutada teisi nende kõrberännakul, nende valus ja vaevas.

Kord kiusas saatan esimesi inimesi paradiisiaias ja võitis. Nüüd kiusab ta Jeesust ja kaotab. Paradiisi uksed, mis esimeste inimeste taga kord tuhandeteks aastateks sulgusid, avati Jeesuse kiusatuste võitmisega ja lükati valla Tema ristisurma ja ülestõusmise läbi. Jeesust on nimetatud ka teiseks Aadamaks. Esimene kaotas paradiisi. Teine võitis selle tagasi ja võit algas just kõrbes.

Jordan ilma kõrbeta? Milline oleks elu ilma kiusatusteta? Kujutage ette ilma lihasteta inimesi. Ise küll ei tahaks selliseks muutuda. Kuid inimesed ilma moraalsete muskliteta – just sellisteks muutuksime, kui meie elus poleks katsumusi, kiusatusi. Kui oleks vaid Jordan ja poleks kõrbe.

Milline võib olla meie kõrbetee pärast Jordanit? Kui oleme jõudnud Jumala ja kiriku juurde täiskasvanuna, siis võib kõrbekiusatus saabuda meie ellu läbi mõne vana sõbra, keda me ammu pole näinud ja kes kuuleb, et käime nüüd kirikus, oleme leidnud Jumala ja meie elu on muutunud. Ta võib meile öelda, et me ei peaks seda usuasja ikka nii tõsiselt võtma. „Milleks on Jumal sulle kinkinud erinevad meeled? Kas tõesti selleks, et sa ennast nüüd piirama peaksid? Armas Jumal pole ju ometi selline! Noo, tule ikka normaalsete sekka tagasi! Ole ikka normaalne – nii nagu enamus!“ Nagu saatan paradiisiaias Eevale võis öelda, et armas Jumal ei oleks seda puud siia aeda ju asetanud, kui see oleks mingi halb puu. Ja milleks on ta sulle kinkinud võime tunda vastupandamatut tõmmet selle puu viljade järele? „Proovi – vaid ühte nendest – ja paku sellest ampsu ka oma kaaslasele ning võid olla kindel, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui sa seda teed!“ Vaid üks pits, vaid üks suits, vaid üks kõrvalehüpe, vaid üks ... No ja kui hakkab meeldima, ju sa siis peadki kiusatusele järele andma – ju sa siis vajadki seda. „Hea Jumal annab andeks – aga tegelikult, kui ta ei karista, siis vaevalt et teda olemaski on. Võta vabalt ja mõnule!“

Meie kõrb võib olla mõni ränk löök, mis meid tabab, mõni kaotus, mis on lõpmata valus. Ja kiusaja tuleb ja küsib, mis kasu on sellest, et oled olnud kristlane. Kus on nüüd sinu Jumal? Kas oskame mõelda neil hetkedel, nendes rasketes aegades, et meie Jumal on ka nendes meie juures ja Tema inglid teenivad meid? Jumal teab, milleks seda meile on vaja. Tema tunneb meid ja Tema tahtmine on alati õige. Või oleme siis nagu Vargamäe Andres, kes oma poja surma järel tõotab, et tal pole kirikusse enam asja ...

On paastuaja algus. Kas oleme seda aega tõsiselt võtmas? Kas oleme valmis rändama need 40 päeva paastudes ja palvetades? Paulus tuletab meile meelde: „Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim“ (1Kr 3:16). Ärgem siis unustagem seda, kelleks me oleme läbi ristimise saanud. Puhastagem Jumala templit läbi paastu ja palve, selleks et Püha Vaim saaks meis elada, meid juhtida sinna, kus on meie koht, tegema seda, mis on meie ülesanne – elama Jumala tahtes.

Kui Luukas kirjutab kõrbekiusatuste lõpust, siis teeb ta seda järgmise võimsa lühikese lausega: „Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse“ (Lk 4:14).

Aidaku meid kõigeväeline Jumal, et ka meie pärast paastuaja lõppu võiksime olla need, kes elavad, liiguvad, kõnelevad, hoolivad ja armastavad Jumala Vaimu väes.

Issand, me isand, aita meid, et me suudaksime elada Sinu tahtes, käia oma paastuaja teed armastuses, vältides kõike, mis kuri, ja taibata, et oma elu kõrbest läbi käies on Sinu inglid ka meid teenimas! Sina ei jäta oma lapsi. Aita meil püsida Sinu ligiduses. Aamen.

„Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.“ Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet“ (Lk 18:31–34).

Eilse, paastuajaeelse pühapäeva teema on meie kirikukalendris võetud kokku sõnadega „Jumala armastuse ohvritee“.

Armastuse ohvritee. Armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostame me enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks AINULT millestki loobumist, enda oma äraandmist. Kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis – Kristust nimetatakse ka Jumala Ohvritalleks.

Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega? Kas teisiti ei saa? Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga ränka füüsilist valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda mingi ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, väga hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu, rääkimata siis oma isekusest ja ülisuurest egost loobumisest, selle mahasurumisest. Mitte ilmaasjata ei loeta laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust, apostel Pauluse kirja pandud kaunist armastuse ülemlaulu, mis ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike“ (1Kr 13:4–7). See tekst tuletab meelde, et armastus jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata – vaid siis suudame kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Apostel Paulus on kirjutanud: „Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:7–8). Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Ta ütleb oma jüngritele: „Ei ole suuremat sestsinasest armastusest, kui keegi jätab oma elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).

Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel et meie võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Mida on meil selle vastu panna? Tegelikult aga teevad need meist, kes oma ligimesi või vähemalt oma sõpru tõeliselt armastavad, iga päev sedasama, mida tegi kord Jeesus. Annavad oma elu, ohverdavad seda. Oma elu andmine – selle tähendus on palju laiem kui füüsiline surm. Meie surmast polekski meie armsatel ilmselt mingit kasu oodata, kui meil just neile midagi pärandada ei ole. Elu, mida me saame kinkida neile, keda armastame, väljendub meile eluks antud üürikese aja, oma tähelepanu, oma hoolimise, oma jõu, oma teadmiste, vahel oma vahendite kinkimises, puuduste väljakannatamises, valmiduses andestada, halastada.

Kahe päeva pärast, tuhkapäeval algab kristlikus kirikus paastuaeg. See aeg on mõeldud ristiinimestele, on mõeldud meilegi, et saaksime vaimus teha kaasa rännaku Jeruusalemma poole. Me teame, mis seal toimus. Jeesus tapeti ja ta tõusis kolmandal päeval jälle üles. Ustavusega armastuses võitis ta surma. Meiegi elu on teekond, teekond sünnist surma poole, Taevase Jeruusalemma poole, kus meie rännak lõpeb ja kus meiegi elule antakse hinnang. Ja kui oleme armastuses ustavaks jäänud, saame meiegi kogeda ülestõusmist ning igavest elu. Paastuaeg on antud meile mõtlemiseks selle üle, milline on meie elurännak, rännak ristiinimesena. Kas see on armastuse ohvritee, nagu see oli Jeesusel? Ohvritee, mis ei ole vaevaks, vaid rõõmuks. Ustavus armastuses. Teekond Jumala poole, teekond koos Issandaga pidevas palveosaduses. Teekond läbi katsumuste, aga ka läbi rõõmude. Palugem, et meie teekond võiks selline olla.

PALVE: Issand, ole meiega meie rännakul Taevase Jeruusalemma poole. Aita meil sellel teekonnal jääda ustavaks armastuses Sinu ja ligimeste vastu. Kingi meile armastust, mis on tugevam surmast. Luba meil jõuda teekonna lõpul sinna, kus meid ootab tõeline elu: elu rahus, rõõmus ja armastuses, mis iial otsa ei lõpe.NÄDALA MÕTE