„Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16).
„Kord tuli üks mees targa juurde nõu saama :„Meil naisega pole enam ammu teineteise vastu endisi tundeid. Ilmselt ma ei armasta teda enam ja kardan, et ka tema mind mitte. Mida teha?“ „Armasta teda,“ ütles tark. „Ma ju ütlesin, et mingeid tundeid pole enam jäänud!“ ütles mees. „See ongi põhjus, et teda armastada!“ ütles tark. „Kuidas armastada, kui enam ei armasta?“ „Siis tuleb teda teenida, teda kuulata, teda hinnata, talle kaasa elada, ohverdada ennast tema jaoks. Tõeline armastus ei tunne piire! Tegusõna „armastama“ ei tähenda tunnet, vaid tegevust,“ ütles tark“ („Õpetajat otsimas“. „Armasta oma naist“).
On sõnu, on mõisteid, millel võib olla väga palju tähendusi ja tähendusvarjundeid. Küllap on see nii ka sõnadega „armastus“ ja „armastama“. Tõepoolest – kui kõneldakse armastusest, siis seostatakse seda esmalt just väga erilise ja meeldiva tundega, mida tuntakse teise inimese vastu. Tundega, mis paneb „liblikad kõhus lendama“, nagu öeldakse. Kuid paraku näitab elu, et ka sellised võimsad ja ilusad tunded võivad eluraskustest läbi minnes väsida ja lõpuks kaduda. Halvimal juhul isegi moonduda armastuse vastandtundeks – vihkamiseks. Nõnda võib juhtuda ka nende inimeste suhetes, kes on üksteist väga armastanud, kelle tunded on olnud väga sügavad ja tugevad. Küsimust, mida mees esitas meie loos targale, on juba esitanud või tahaksid esitada väga paljud inimesed. See on ka tänapäeval väga aktuaalne. Ehk oleme meiegi selle kunagi esitanud või esitamas. Mida teha, kui armastus kaob? Kuid kas armastus saab üldse kaduda?
Apostel Johannes kirjutab meie tänases kirjakohas: „Jumal on armastus.“ Jumal on armastus, aga me ju teame, et Ta ei ole vaid tunne, Jumal on midagi palju enamat ja püsivamat, mis kestab ja jääb püsima üle heitlike tunnete, üle välistest asjadest sõltuvate meeleolude. Jumal armastab inimest. Pühakirjas on Ta seda korduvalt ka ise otse välja ütelnud. Kuid palju enam kui sõnad väljendavad Tema armastust Tema teod. Teod, mis on kestma jäänud isegi siis, kui inimesed on astunud Jumala vastu, on Teda oma eluga kurvastanud ja vihastanud, ei ole Jumala armastusele vastanud omapoolse armastusega. Jumala armastus väljendub selles, et Ta on meile kinkinud elu, et Ta on kinkinud meile eluteekonna läbimiseks maa, mis on täis ilusat ja imelist. Jumala armastus väljendub selles, et me tohime temaga palves kõnelda – ta kuulab meid, vastab meile. Jumala armastus väljendub selles, et Ta elab kaasa inimese muredele, et Ta oma ainsa Poja, Jeesuse Kristuse on saatnud inimeste juurde ja lasknud Tal ristisurmas ära kanda iga inimese, ka minu ja sinu patud, et võiksime pärida igavese elu. Jumala armastus meie vastu, meist igaühe vastu, väljendub teenimises ja enda ohverdamises meie jaoks. Aga see ongi ju seesama, millest meie loos kõneles tark, see, mida ta soovitas mehel teha. „Armastama“ on tegusõna ja see ei tähenda tunnet, vaid tegevust.
„Armastus“ on nimisõna, mis selleks, et tal oleks mõte ja sisu, peab muutuma tegusõnaks – armastamiseks. Need, kellel on olnud õnne ise kedagi armastada või kogeda kellegi armastust, teavad, et selle erilise tunde mõjul ollakse oma armastatu heaks kõigeks valmis: ollakse valmis tegema kõik selleks, et armastatu oleks õnnelik, et tal oleks hea olla. Selle imelise tunde, armastuse, mõju all olles tehakse oma armastatu jaoks palju suuri ja ilusaid tegusid – armastuse tegusid. Tunne võib väsida, võib isegi kaduda, aga see ei tähenda, et peaks lõppema armastus, et peaksid lõppema teod – armastuse teod. Neid saab teha ka ilma sügavate tunneteta. Need jäävad püsima. Ja kuni need ei lõpe, jääb lootus, et väsinud tunne saab uue jõu ja süttib uuesti. Loob ju armastus uut armastust.
Jumal on tegutsev armastus, teeniv armastus. Ta ootab, et meiegi, kes me oleme Tema lapsed, muutuksime armastuseks, teenivaks armastuseks, armastuseks, mis iial otsa ei lõpe. Armastuseks, mis loob enda ümber uut, elu imeliselt muutvat, seda imeliseks muutvat armastust. Me suudame seda, kui hoiame end Jumala ligi, kui püsime Jumalas, kes on armastus, ja Jumal püsib meis.
PALVE: Jumal, meie taevane isa. Tänu Sulle, et Sinu armastus meie, inimeste vastu ei väsi ega tüdi. Tänu Sulle, et võime Sinu armastust kogeda mitte ainult tunnetes, vaid eriti just tegudes. Õpeta meidki niimoodi armastama – tegudega armastama – ja kingi selleks jõudu. Me täname sind igaühe eest, kelle kaudu oleme saanud kogeda Sinu hoolimist, Sinu armastust. Õnnista, Issand, teenivat armastust. Hoia ja kaitse kõiki meie armsaid ja lähedasi ning võta nad oma armastuse hõlma.
