„Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?“ Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!“, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!“, siis ta teeb.“ Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.“ Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!“ Ja tema teener paranes selsamal tunnil“ (Mt 8:5–13).
Eilse pühapäeva teema oli „Jeesus äratab usule“. Lugedes evangeeliume, leiame sealt palju lugusid sellest, kuidas Jeesus teeb imetegusid: tervendab lootusetult haigeid, teeb pimedaid nägijateks, kurte kuuljaiks, küüraka sirgeselgseks, puhastab pidalitõbiseid, vaigistab tormi ja teeb veel palju muidki imetegusid. Nähtud ja kogetud imed äratasid paljudes usku Temasse. Kui me aga nende imetegude kirjeldusi lähemalt uurime, siis märkame, et peaaegu kõik need imeteod on seotud ka sõnadega – Jeesuse sõnadega, mida Ta ütleb kas siis haigele endale või näiteks tormile, mida Ta vaigistada soovib. Inimesed kalduvad üldiselt rohkem uskuma oma silmi kui kõrvu. Kuid Jeesus tuli inimesi usule äratama eelkõige oma sõna, mitte väliste imetegude kaudu. Evangelist Johannes kirjeldabki Jeesust kui elavat, lihaks saanud Sõna. Sõna nõuab kaasamõtlemist, nõuab vaimu pingutamist, silmaga nähtavad imeteod on mõeldud rohkem neile, kelle jaoks mõttetöö on raskem.
Tänapäeval on meil harva võimalust näha ja teha selliseid väliselt nähtavaid imesid, milliseid tegi Jeesus, kuid sõna kaudu toimivaid imesid kogeme peaaegu igal päeval. Sõna kaudu tehtavaid imesid peaks suutma korda saata igaüks, kes kuulub Jeesuse järgijate, Jumala rahva hulka. Jeesus on kord öelnud: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid“ (Jh 14:12). Kas meie oleme oma sõnadega suutnud mõne ime korda saata? Kas oleme suutnud teha midagi, mis muudab mõne inimese elu, paneb teda uskuma Jeesusesse, paneb teda otsima teed Jumala juurde?
Üks väeülem Kapernaumas palus Jeesust: „Ütle ainult üks sõna.“ Vaid ühest sõnast piisab, et juhtuks ime. Vaid üks sõna ja inimene saab juurde jõudu ja julgust, saab tagasi usu enesesse ja usalduse teiste vastu, saab jõudu ronida välja mülkast, kuhu saatus on ta paisanud, saab tagasi tahtmise elada, julguse elada. Ta avaneb elu jaoks, nende jaoks, kes teda ümbritsevad. Vaid üks sõna ja inimene muutub rõõmsaks, temas tekib tahe edasi püüda, tema süda leiab rahu. Tema hing paraneb. Ja kui paraneb hing, siis paraneb kiiremini ka viga saanud ihu.
Vaid ühest sõnast piisab, et toimuks täielik häving. Vaid ühest sõnast piisab, et hävitada inimelu, rikkuda see igaveseks. Vaid üks sõna ja inimene lahkub, et mitte kunagi enam ütleja juurde tagasi pöörduda. Vaid üks sõna ja inimene sulgub endasse, kaotab usalduse enese ja teiste vastu. Vaid üks sõna ja inimene kaotab lootuse, kaotab tahtmise midagi teha. Vaid üks sõna ja hinge tekib haav, mis jääb sinna kogu eluks valutama ja kipitama.
Vaid üks sõna. Sõnu pole vaja palju, kui need on öeldud õigel ajal, õiges kohas ja kuulja tajub, et need tulevad tõesti südamest. Sõnal, mida ütleja isegi tõsiselt ei võta, mis on öeldud vaid kombe pärast, kohuse täitmiseks, mis on vaid tühi ja sisutu õhu võnkumine, ei ole jõudu ega väge.
Jumal kõneleb meiega oma pühakirjasõna kaudu, kõneleb sakramentide kaudu. Kuid kõige sagedamini kõneleb Jumal meiega teiste inimeste kaudu. Inimeste kaudu, kellega me elus kokku puutume, inimeste kaudu, kes elavad meie kõrval. Ristiinimestena peaksime meiegi olema Jumala sõnade edasikandjateks, Tema poole juhatajateks, Tema elusateks, elu andvateks sõnadeks. Kas oleme?
Milliseid sõnu oleme meie öelnud inimestele endi kõrval? Kas need on olnud Jumala sõnad, sõnad, mis on täis armastust ja hoolimist, sõnad, mis paitavad ja parandavad: tubli, sa suudad, tule, armastan, andestan, hoolin, saa terveks? Sõnad, mida Jumal ootab kuulda oma loodu suust? Või oleme öelnud sõnu, mida Jumal ei kasuta, sõnu, mida ükski inimene teisele öelda ei tohiks, sõnu, mis lõhuvad, teevad haiget: vihkan, mine ära, lootusetu, mõistan hukka? Või ehk oleme jätnud sõnad üldse ütlemata? Kas oleme vaikinud, teinud näo, et meisse teiste inimeste hädad ei puutu, oleme jätnud edasi andmata Jumala sõnad, mille edastamine on meilegi ülesandeks tehtud? Ehk aga on nii toiminud teisedki ja Jumala lohutav ja tervendav sõna, mida me ise oleme mõnikord nii väga igatsenud ja oodanud, pole just seetõttu meieni jõudnud?
Issand, kingi meile tarkust leida ja ütelda õigel ajal õigeid sõnu neile, kes on meie kõrval, sõnu, mis kuulutavad Sinu halastust, Sinu armastust, sõnu, mis ravivad hinge, kingivad rahu ning lootust ja äratavad ning toidavad usku kõigeväelisesse Jumalasse.
