„Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel“ (Mt 13:31–33).
Kas pole kummaline – võrrelda taevariiki millegagi, mida vaevalt on näha, mis tähelepanelikul vaatlemiselgi on vaid üks lihtne ja tilluke seeme. Miks Jeesus ei võrdle taevariiki millegi suure ja vägevaga, kõuemürina või pikselöögiga, särava päikese või lõputu taevaga? Taevariik ei olegi alati selline, nagu inimesed teda endale ette kujutavad. See võib olla meie läheduses, meie käeulatuses, aga me ei pruugi seda ära tunda, kuna ta ei vasta meie ettekujutlusele.
See, mida temast näeme, tunneme, võib meile tunduda liiga väike, liiga tähtsusetu, liiga armetu. Sellel ajal ja selles kohas, kellele ja kus Jeesus kõneles taevariigist kui imetillukesest, pea märkamatust sinepiivast, olid inimesed kaua oodanud suure igatsusega Päästjat, Messiat. Nad olid loonud temast oma pildi. Messia oli selles pildis võimas vabastaja, kes hävitab uskmatud ja vägivaldsed ja kingib oma rahvale jõuga vabaduse.
Jeesus ei vastanud sellele pildile. Tema tuli rahu ja armastusega, tuli muutma inimeste südameid ja ütles, et vaid muutunud inimeste läbi muudab Jumal ka seda maailma. See sobis väga vähestele ja suurem osa inimestest lükkas Jeesuse kõrvale, lasi Ta hukata. Inimesed on ikka ja jälle teinud sama vea. Meil tasub paluda, ikka ja jälle paluda, et meiegi sama viga ei teeks. Paluda: „Jumal, ava mu silmad ja tee, et ma jälle näeksin – näeksin ka imetillukeses ja pealtnäha armetus Sind ja Sinu riiki!“ Kui me seda ei palu, ei igatse nägemist, võib kergesti juhtuda, et meiegagi läheb nii nagu paljude Jeesuse kaasaegsetega. Nad lasid end ära petta Tema lihtsal välimusel ja päritolul ja lasid Ta risti lüüa, taipamata, et just Tema on Päästja, keda olid oodanud nende esivanemad ja keda nad isegi ootasid.
Kui Jeesus võrdleb Jumalariiki sinepiivakesega, siis pole Ta jutus aga tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid ka seemnes peidus olev kasvujõud. Kui Jeesus oleks tahtnud vaid öelda, et Jumalariik on väike, oleks Ta võinud seda võrrelda liivatera või tolmukübemega. Ei. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur vägi – potentsiaal – ja mis seetõttu kasvab väga suureks.
Jumala riigil on ebatavaline kasvujõud ja oma kasvuseadused, mis ületavad inimeste arvamused, lootused. Nii on see ka Jumala riigiga igas inimeses. Selles on tohutu potentsiaal, aga selle arenguks tuleb luua soodsad tingimused.
Jeesus räägib selles mõistujutus prohvetina oma töö tulemustest. Tundub, et Ta ei tunne erilist muret oma kuulutustöö edasise saatuse pärast – ristiusu leviku pärast. Teda ei hirmuta jüngrite vähesus, variseride rünnakud ega rahvahulkade kõikuvus. Oma ristiteel soovitab Jeesus Jeruusalemma naistel nutta nende endi ja oma laste, aga mitte Tema pärast. Ta ei tunne vist mingit muret, et peab sellest maailmast lahkuma teotatud mehena. Jumal viib oma töö väikese alguse suurele võidule nende jõudude kaudu, mis ei allu inimeste kontrollile. Jeesus ütles pidevalt oma järgijatele, oma kaastöölistele: „Ärge kartke!“ Ta nägi kaugemale. See võrdlus, millega Jeesus kord võrdles Taeva riigi kasvu, on osutunud tõeks. Kristlus on saanud religiooniks, mis on maailmas suurim, puuks, mille oksad on laotunud üle maailma. Sama võib olla ka usuga igas inimeses. Üks vaevumärgatav seeme võib saada kogu inimese elu haaravaks puuks.
Laps Petlemma sõimes, kurjategijana hukatud põlatu, kes suri, langes otsekui seeme mulda ja tõusis surmast ja kasvas suurimaks puuks – elupuuks. Elu andvaks ja hoidvaks puuks.
Meie küsimus on täna vaid selles, kas laseme sellel pealtnäha tillukesel ja ehk mitte väga atraktiivselgi seemnel endas juurduda ja kas anname talle kasvuruumi, loome talle head kasvutingimused.
PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sinu riik võib olla kui vaevumärgatav sinepiiva. Siis mahub see ka meisse ja võib meis kasvada suureks – täita meid rahu ja armastusega. Muuda Sina meid nägijaiks ja kasvata meie usku ja igatsust Sinu taevase riigi järele. Seda palume Issanda, meie isanda läbi, aamen.
