Oma nime pärast, Issand,
anna andeks mu süütegu,
sest see on suur!
(Ps 25:11)
„Minu süü. Minu süü. Minu ülisuur süü.“
„Issand, ära vaata meie pattude peale, vaid oma kiriku usule,“ ütleb vanakiriklik palve. Ometi palume täna, et Issand vaataks ka meid, hoolimata meie patust.
Me oleme suure paastu neljandas nädalas. Paastuaja kolmandat pühapäeva kutsutakse Oculi pühapäevaks. „Oculi“ tähendab 'silmad'. Meie silmad ja Jumala silmad. Mida oma silmadega otsib, näeb ja vaatab Jumal? Mida me oma silmadega vaatame, mida näeme, millest pilgu kõrvale pöörame?
Taizé laul, mida käesoleval nädalal palvusel kindlasti laulame, käib nii: „Tõstame silmad Jeesuse poole, tõstame silmad Issanda poole.“ „Oculi nostril ad Dominum Jesum, oculi nostril ad Dominum nostrum.“
Terve käesoleva nädala jooksul on kasulik teha järgnevat vaimulikku harjutust: otsida oma silmadele tugipunkti Jeesuses ja fookust oma pilgule Issandas, sest see ei ole meile loomulik olek. Jeesusele vaatamist peab harjutama. Tõsi, mõnel tuleb see loomuldasa lihtsamini välja kui teistel, kuid see ei ole tema teene. Selle anni on Jumal talle andnud. Aga mis juhtub, kui me Jeesust vaatame? Väga palju hakkab juhtuma ja see, mis juhtub, ei tule mitte meie ponnistustest, vaid sellest, et Jumal vaatab meid. Pingutades ja Jumala pilgu all istudes saame aru, et erinevalt meist otsib, näeb ja vaatab Jumal meid kogu aeg. Me ei lähe Tal meelest ära isegi siis, kui meie Tema oma vaateväljast kaotame.
Meil on väga suur probleem ja see on patt, mis lahutab meid Jumalast. Patt ei ole mingi väike asi, millest lihtsalt sellepärast mööda minna, et sellest on raske rääkida. Patt on loodud maailma olek, olemine, seisukord, olukord, mis on sama reaalne kui see, et neid ridu lugedes ei pruugi sa minuga nõus olla. Kõige tavalisem viis patuprobleemist lahtisaamiseks on seda olukorda mitte vaadata ja mitte sellest rääkida. Ja kõige lihtsam viis pattu mitte näha on Jeesust mitte liiga lähedalt ja kaua vaadata. Kui Jeesus on meist piisavalt kaugel, siis õnnestub meil ennast oma headuses ja veel paremates kavatsustes kergesti veenda. Siis usume üsna lihtsasti, et jutt patust on ülepingutatud ja negatiivne depressioonile tõukav teema, ning loodame, et head teod või heaolemine täidab kriipivat tühimikku meie hinges lohutava mõttega, et „on minust hullemaidki“.
Patust peab rääkima, meil on vaja oma olukorrast teadlik olla ja oma süüd tuleb Jumalale tunnistada – ja seda me teeme kõige loomulikumalt siis, kui vaatame Jeesust. Kui me hoiame oma silmad Jumalal ja paneme vastu kiusatusele Tema pilgu alt põgeneda, siis näeme ja kogeme Jumala armu – Tema on meid patu ja surma käest lunastanud, lahti ostnud, vabastanud ja isegi kui meie süda meid hukka mõistab, on meil kindlus, et „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?“ (Rm 3: 31b–35).
Mitte miski ega keegi saa meid lahutada Jumala armastusest. Jeesus sündis, elas ja suri, et meid lunastada patu käest, ja me oleme Tema läbi täiesti vabad, lunastatud, armusaanud, täiesti uueks loodud.
Vaatame sel nädalal Jeesusele, istume Tema pilgu all ja lubame Temal ennast vaadata. Las see olla raske ja las Ta ilmutab meile meie lootusetut olukorda, sest ilma Temata ei saa me midagi teha, aga koos temaga ei saa meid keegi süüdistada. Las Ta annab meile tunda oma armastust.
Aamen.
