Möödunud pühapäev juhatas sisse selle nädala teema „Teenimatu arm“.
Paulus kirjutas kord Tiitusele (2:11–13): „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.“
Mozarti „Reekviemis“ on üks lühike, kuid vapustavalt sügav palve: „Pea meeles, halastaja Jeesus, et mina olen Su teekonna põhjus!“ Kas sina julged nii paluda? „Pea meeles, halastaja Jeesus, et mina olen Su teekonna põhjus!“
Paljud meist on selles üpris karmis maailmas, pealispinnaliste inimsuhete, kalkide ja kiirustavate, üksteisega võistlevate inimeste maailmas harjunud sellega, et kõik tuleb ära teenida, kätte võidelda. „Midagi ei tule siin niisama!“ kuulen ma kedagi ütlemas. Ja ometi pole see nii. On midagi, mis tuleb niisama – täiesti muidu – nii, et me mitte midagi ei saa selle ärateenimiseks enda poolt teha. See on JUMALA ARM.
Me võime end lõpmatuseni süüdistada või enda enesetunnet parandada teiste süüdistamisega. Võime leida tuhandeid põhjusi oma nõrkustele, valesti elamisele, kalkusele, suutmatusele andeks anda. Võimegi jääda hindama ja kaaluma, hirmu tundma ja tekitama, aga see hävitab, muudab elu mõttetuks, hävitab nii vaimse kui füüsilise tervise. Lõpuks oleme kui Tõelise Meistri valmistatud hindamatu väärtusega vaas, mida oleme kasutanud prügikastina.
Mulle meeldib lugu kahest poisist, kes kasvasid üles ühes kodus. Nende vanemad olid noorena aastaid igatsenud oma lapsi, aga neile ei antud. Siis läksid nad lastekodudesse ja väga pikaaegsete otsimiste ja asjaajamiste, uurimiste ja tõestamiste tulemusena lapsendasid nad lõpuks ühe poisi. Mõne aasta pärast jäi naine käima peale ja tõi ilmale poja. Need kaks poega kasvasid selles kodus ja said mõlemad osa oma vanemate armastusest. Seda jagus mõlemale. Vahel, kui poisid mängisid ja noorem muutus kiuslikuks, teatas ta oma vennale: „Sa pole päris poeg! Sa oled lastekodulaps!“ See tegi haiget. Esialgu püüdis vanem poeg nooremat nende valusate sõnade eest karistada, aga noorem ei taltunud. Ühel päeval see kordus taas. „Sa pole päris! Mina olen päris poeg, sina oled kasupoeg – lastekodust!“ Aga nüüd juhtus midagi kummalist. Vanem poeg jäi rahulikuks. Paistis, et ta oli need asjad eneses selgeks mõelnud ja ta ütles oma vennale: „Jäta see nüüd meelde, mida ma ütlen! Kui sina meie peresse tulid, pidid meie vanemad sind vastu võtma sellisena, nagu sa olid – neil polnud midagi valida. Kas sa tead, kuidas mina siia tulin? Meie vanemad käisid mitmes lastekodus. Nad valisid mind välja mitmesaja poisi hulgast. Nad valisid just sellise, kes neile kõige enam meeldis. Jäta meelde – ma olen eriline!“
Mida me mõtleme oma elust? Kas püüame olla kõigile ja ka Jumalale väga meelepärased? Kas püüame välja teenida inimeste tänulikkust ja oleme veidi mures, kas ikka saame kõige sellega hakkama, mida meilt oodatakse või mida iseendalt ootame? Kas suudame uskuda, et on keegi, kes meist hoolib mitte selle pärast, et me oleme Tema silmis mingid plusspunktid kirja saanud, vaid Ta hoolib meist seepärast, et me oleme Tema lapsed, Tema looming ja Tema on armastus?
„Ma seisan ukse taga ja koputan.“ Nii Ta ütleb. Ütleb ka neile, kellel pole mitte kedagi enam oodata. Tema – taevaste ja maa looja – ootab, et sa avaksid Talle. Et Tema võiks tulla ja täita su elu armastuse särava valgusega. Et keegi meist ei peaks olema üksi. SEE ON HÄMMASTAV ARM! Seda ei ole võimalik mõista. Seda on vaid võimalik vastu võtta või eemale tõugata.
Kui tahame, et sõnum teenimatust armust võiks puudutada meid nii, et see saaks valguseks, mis jääb ja juhatab meid läbi ka kõige pimedamatest hetkedest ja isegi surmast, siis avagem oma südamed sellele halastavale, andestavale imelisele armule ja palugem.
PALVE: Armuline Jumal, me täname Sind Sinu imelise armu eest! Sina, Issand, tulid sellesse maailma meie pärast! Sa jätsid taevad ja astusid meie keskele – sirutasid välja oma käed, et vastu võtta, et emmata, et julgustada, et kõnelda armastusest. Andesta, kui oleme püüdnud Su heakskiitu ära teenida või kui oleme Sinust otsinud karistavat despooti. Võta meid vastu, Issand, oma armastuse hõlma. Vaigista meie rahutud südamed ja puuduta meid oma imelise armuga. Ära unusta, halastaja Jeesus, et mina olen Su teekonna põhjus, ja aita, et mina seda iial ei unustaks. Aita mul vastu võtta Sinu armu ja jagada seda neilegi, kes seda vajavad. Seda ma palun armulise Kristuse nimel, aamen.
(Foto: Rauno Volmar)
