Nädala mõte

(Jutluse alusel, mille õp Hiob pidas evangelisti ja apostli Johannese mälestuspäeval Jaani kirikus – evangelist Johannes on Jaani kiriku nimipühak.)

„Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle“ (Jh 21:22).

Täna mõtleme apostel Johannesele, armastuseapostlile ja neljandale evangelistile. Millega ta teiste evangelistide hulgas silma paistab? Matteus oli tolliametnik ehk riigiteenistuja, Markus oli rikka ärinaise poeg, Luukas kreeklasest arst – aga Johannes? Tema oli Sebedeuse poeg ja Jaakobus Vanema vend, nende ema Saloome oli Jeesuse ema Maarja õde. Sebedeuse pere ei olnud vaene, nende teenistuses oli palgalisi kalureid (Mk 1:20) ning Johannes oli ka isiklikult ülempreestri tuttav (Jh 18:16). Hieronymuse teatel pärines ta Galilea järve põhjakaldal asuvast Betsaidast, nii nagu Peetruski. Damaskuse Johannese teatel oli tal maja Jeruusalemmas Siioni mäel. Seetõttu pole imestada, kui hästi tunneb Johannes oma evangeeliumis Püha Maa geograafilisi üksikasju, olles kohalike oludega tuttav.

Noorena olid vennad Johannes ja Jaakobus olnud äkilise loomuga. Ükskord nad käratasid, et Jumal nuhelgu taevase tulega samaarlasi, kes keeldusid jüngritele öömaja andmast, mistõttu Jeesus vaigistas neid (Lk 9:54j). Teinekord tahtsid nad endid Jeesuse tähtsaimateks jüngriteks upitada Tema paremal ja pahemal käel, kuid Jeesus taas keeldus sellest (Mk 10:35jj). Küllap Issand tundis nende iseloomu, kui pani neile juba jüngriks määramisel hüüdnimeks Kõuepojad (Mk 3:17). Alles siis, kui Johannes vanana elas ja viimaks ka suri Efesoses, oli ta vaikne ja tasane ning olevat kirikuisade teatel korrutanud ainuüksi: „Lapsukesed, armastage üksteist!“ Keegi ei ole arvatavasti nii pehmeke, et ta kunagi ei kärataks. Alles aastad võivad õpetada vaiksemat tooni hoidma. Paulus peab oma väitega „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu“ ilmselt just äkilisi pahandamisi silmas – patt on alles viha muutumine püsiseisundiks. „Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle“ (Ef 4:26). Samas mõttes võrdsustab Johannes oma esimeses kirjas vihkamise, st püsiva vihapidamise mõrvaga (1Jh 3:15).

Johannes oli silmapaistev jünger ja kuulus n-ö apostlite presiidiumisse. Kolm korda öeldakse, et Jeesus jättis ülejäänud jüngrid maha ja võttis endaga kaasa ainult kolm: Peetruse, Jaakobus Vanema ja Johannese – kui arvatavasti kõige küpsemad. Need kolm olid Jeesuse kirgastumise pealtnägijaks kõrgel mäel (Mk 9:2jj) ning Ketsemani palvevõitluse (Mk 14:33) ja Jairuse tütre ülesäratamise tunnistajaks (Mk 5:37). Johannes kuulus ka algkoguduse „kolme samba“ hulka, kui Paulus Jeruusalemma külastas. Tema vend Jaakobus Vanem oli 42. aastal hukatud (Ap 12:2), kuid esile oli tõusnud algkoguduse vanemana teine Jaakobus, Issanda vend: need kolm meest olid juhtkujuks Jeruusalemmas (Gl 2:9).

Mõnikord tõusevad esile kaks kuju – Johannes ja Peetrus. Jeesuse ülestõusmise meessoost esmatunnistajateks olid jüngrite vanem Peetrus koos Johannesega, kes jooksid naiste poolt avastatud tühjale hauale (Jh 20). Koos tegutsesid nad algkoguduses Jeruusalemmas (Ap 3-4) ja Samaaria misjonis (Ap 8:14jj). Kuid Johannese missioon oli erinev Peetruse omast. Peetrus sai ülesandeks hoida kogudust kui Jeesuse karja (Jh 21:15jj; vrd 10:11jj), millest kasvas välja paavstiamet. Samuti sai Peetrusele osaks märterlus, vastavalt Jeesuse sõnadele, et „noorena sa vöötasid ja kõndisid ise, kuhu tahtsid, kuid elu lõpus keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha“ (Jh 21:18). Veretunnistust oli Jeesus Peetrusele juba varem ette kuulutanud (Jh 13:36), kes meenutab seda ka oma kirjas (2Pt 1:14). Teisisõnu on Peetruse missiooniks juhtiv järgimine, millega võib kaasneda märterlus. See iseloomustab kirikujuhte läbi aegade, tänapäeval enamasti pehmemal kujul, kui rünnatakse kiriku välispidist aktiivsust: „Miks kirik topib oma nina ühiskondlikesse asjadesse!“

Johannese missioon oli teistsugune. „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“ Need sõnad ütles Jeesus Peetrusele Johannese kohta – selgitades, et Johannes jääb omal moel Tema järel kõndima, ehkki Peetrusele oli antud kirikujuhtimine. Johannese järgimisviis on vähem dramaatiline ja mitte nii kangelaslik kui Peetrusel. Ta oli Jeesuse sugulane, nõjatus sageli Tema rinna najale ja võttis ristil rippuva Jeesuse palvel Tema ema enda juurde (Jh 19:27). Peetrus pidi hoidma kirikut ja suundus viimaks Rooma, kus ta hukati – Johannes hoidis Maarjat, kes kuulus samuti Jeruusalemma algkogudusse (Ap 1:14). Kirikuisade teatel elutsesid nad Siioni mäel, kuni Maarja suri ning Johannes asus juudi sõja puhkedes Väike-Aasiasse Efesosse. Peetruse missiooni iseloomustab avarus – Johannese oma sügavus Jeesuse-pärimuse edasiandmisel. Johannes ei paista silma välispidise aktiivsusega. Ta oli rohkem müstik ehk meditatiivne kuju.

Johannese evangeeliumi on nimetatud vaimseks evangeeliumiks ning sarnase iseloomuga on ka tema kirjad. Ta on taibanud ja edastab evangelistidest kõige rohkem Jeesuse sõnu, mis selgitavad Tema jumalinimlikku loomust – Sõna lihakssaamist ja Poja suhet Isaga. Vastavalt sellele astub Johannes oma kirjades vastu paljudele antikristustele, kes seda eitavad, nähes Jeesuses ainult arvamusliidrit vms. Ka ajastu lõpul saabuva Antikristuse põhitunnuseks on Jeesuse jumalikkuse eitamine! Johannes on ainus apostel, kellele ortodoksi kirik on omistanud austava tiitli Teoloog. Jeesus aga võttis ainult selle apostli (arvatavasti teistest küpsema!) oma kõige suurema imeteo tunnistajaks. Nimelt on Laatsaruse surnuist ülesäratamise puhul ammu märgatud, et kohalolijatena ei nimetata ühtki jüngrit. Sellest on järeldatud, et tõenäoselt oli Johannes üksi selle tunnistajaks: tema üksi dokumenteerib Laatsaruse ülesäratamise pikema kirjeldusena oma evangeeliumis (Jh 11).

Johannes kutsub tõsisele usule. Ta ise uskus ülestõusmist, kui ta juba Jeesuse tühja hauda nägi (Jh 20:8). Ta meenutab ka Jeesuse sõnu Toomale: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:29). Sellal kui Peetruse järglasteks on paavstid, on Johannese järglastena tundnud end ortodoksi kiriku staaretsid ehk vanemad, st sügava vaimuliku läbinägemisvõimega mungad. VLADIMIR SOLOVJOVI „Lühikeses jutustuses Antikristusest“ on just staarets Johannes see, kes tunneb ajastu lõpul ära, et armsa hoiakuga ülemaailmne usujuht on tegelikult Antikristus, kes eitab Jumala inimesekssaamist Kristuses.

Seega seostub tõeline usk Jeesusesse Johannese väitel sellega, kas me võtame jõulusõnumit tõena või mitte. Igaühel on oma Jumalast antud kutsumus – mõnel Peetruse moodi avalikus elus, teisel Johannese kombel müstilises vaikuses. „Mis see sinusse puutub, mis teine teeb? Sina järgne mulle!“ – see on Jeesuse sõnumiks ka meile tänapäeval. Kes oma kutsumuses Temale järgneb, selle päralt on taevariik.

„Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel“ (Js 7:14).

Jõuluaegu laulame taas kuulsat laulu „Püha öö“. Jõuluöö on püha öö, sest sellel öösel sündis maailma inimene, kes on niivõrd eriline ehk püha, et Tema järgi hakati arvestama ajaarvamist. Juba siis, kui Tema ema Maarja lapseootele jäi, selgitas ingel Gabriel, mis on Jeesuses erilist: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (Lk 1:35). Jeesus on sündinud Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast – kes seda ei teaks?

Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on praegu raske uskuda ja seda oli tookord raske uskuda. Joosep kavatses Maarja, oma kihlatu esialgu, kui teatavaks sai tema rasedus, hüljata (Mt 1:18j). Hiljem peeti Jeesust üldiselt Joosepi pojaks (Lk 3:23, 4:22; Jh 1:45, 6:42), koduküla rahvas aga teadis: „Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg“ (Mk 6:3). Halvamaiguline info ilmselt levis, kuni ükskord pahvatasid juudid Jeesusele otse näkku: „Meie ei ole sündinud liiderdamisest“ – tema järelikult on (Jh 8:41).

Vahel küsitakse, miks Jeesus ise ei rääkinud oma neitsistsünnist. Aga kes seda oleks uskunud? Ta siiski viitab vaikselt sellele: mitte kusagil Jeesuse kõnedes, kus on juttu Isast, ei ole õrnagi vihjet Joosepile, kes oli Tema kasuisa, vaid ainult taevasele Isale! Küsitakse ka, miks Paulus ei kõnelnud neitsistsünnist oma kirjades. Kuid temagi osutab sellele, kui ütleb, et Jumal saatis oma Poja, kes sündis Naisest (Gl 4:4) – vihjamata kusagil Joosepile. Pauluse sõnul on Jeesus ainulaadne taevalik olend: Jumal saatis Tema üksnes patuse liha „sarnasuses“ (Rm 8:3) ning ainult „välimuselt“ inimesena (Fl 2:7). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama-järglaste vahel: „Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane“ (1Kr 15:47). Jeesus on „nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15). „Temas elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Selline taevane olevus ei sünni tavalisel viisil!

Alles siis, kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud ja veenduti lõplikult Tema jumalikkuses, kerkis usutavasti esile pärimus Tema ainulaadsest sündimisest. Maarja võis alles Luukale, kes sellest oma evangeeliumis pikemalt teatab, jutustada üksikasju, kuidas ta jäi ingli teatel lapseootele Pühast Vaimust. Alles siis märgati, et paljudele seikadele Jeesuse elust olid otseselt või kaudselt osutanud juba Vana Testamendi prohvetid.

Jeesuse sündimine on ajastuid ületav sündmus. Juba prohvet Jesaja oli kuulutanud, et „neitsi („ʼalmá“) jääb lapseootele ja toob poja ilmale!“ Ehkki „ʼalmá“ tähendab heebrea keeles lihtsalt 'noort naist', tähendab see sisuliselt mehe poolt puutumata naisterahvast (1Ms 24:43; 2Ms 2:8; Ps 68:26; Õp 30:19; Ül 1:3 6:8). Vastupidiselt võib heebreakeelne sõna „betulá“, mis tähendab 'neitsit' (1Ms 24:16; 2Ms 22:15; 3Ms 21:14; Km 21:12), tähendada noort naist, kes võib juba abielluda (5Ms 22:23, 28; 2Sm 13:2; Ii 31:1; Js 62:5) või isegi kuuluda juba oma (tulevasele) abikaasale (Jl 1:8). Seepärast kasutati neid sõnu ka sünonüümselt (1Ms 24:16, 43). Vaevalt ka tasub kellegi noore naise tavalist sünnitust nimetada jumalikuks tunnustäheks, sest see pole midagi ebatavalist. Et Jumala käsul pidi neitsi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt, siis osutab see maise isa puudumisele.

Jesaja ettekuulutuses on tegemist väga erilise lapsega. Temale tuleb nimeks panna Immanuel, 'Jumal meiega', ning Teda nimetatakse lausa Jumalaks: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg,“ kelle nimeks on „Vägev Jumal, Igavene Isa“ (Js 9:5). See ei ole tavaline inimene ega ka tavaline sündimine. Seepärast mitte alles kristlased, vaid juba juudid enne Kristust tõlkisid sõna „'almá“ kreekakeelses Vanas Testamendis (Septuaginta) „neitsiks“ („parthenos“). See tõlge tundus neile kõige täpsem – mida ütles neile ilmselt ka keeletaju, ilma et nad midagi saanuksid teada Naatsareti Jeesusest. Matteuse evangeeliumis tunnistatakse selle ettekuulutuse täitumist Jeesuse Kristuse sündimisel (Mt 1:22j). Tollastele skeptikutele vastab Luukas: „Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu“ (Lk 1:37).

Neitsistsünni teema kerkib vahel ka tänapäeval. Kas Jeesus võis olla sündinud partenogeneesi (neitsistsünni) tagajärjel, mida harva esinevat ka looduses? Kas ta oli geneetiliselt inimene või Jumal? Neid küsimusi arutletakse isegi meedias. Miks pidi Jumal inimeseks saama? Selleks, et meie saaksime jumalikeks – nendeks, kes mitte ainult ei aima Kõigekõrgema olemasolu, vaid tunnetavad Teda. Jeesust on võrreldud evolutsiooni uue astmega, et tuua jumalatundmist ka meile. „Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“ (Mt 11:27). Seni olid vanade rahvaste müüdid jumalinimese sünnist ainult unistanud – Jeesuse eostumise ja sünniga sai see ajalooks.

Skeptikuid mainib ka MARTIN LUTHER, kirjutades neitsistsünni kohta: „Seda usuartiklit usume ainult meie, kristlased, ja meid peetakse seetõttu toladeks ja narrideks maailmas. Kui türklased [st islamiusulised] ning juudid seda kuulevad, naeravad ja pilkavad nad meid, ning ka meie tarkpead naeravad meid.“ Renessansiajal hakati juba kahtlusi väljendama, mida valgustusajast peale on tehtud veel uljamalt. Luther aga kinnitab: „Kui ma tahan olla kristlane, siis pean ma uskuma ja tegema, mida teised inimesed ei usu ega tee.“ * Loomulikult on see üleskutse, mitte pealesunnitud usk, sest usku ei saa peale sundida. Ent teisalt: miks me peaksime Jeesust üldse kuulama, kui ta meist ei erineks?

Pühal jõuluööl me meenutame seda imelist sündmust, millele mõtles ka Vana-Liivimaa Saare-Lääne piiskop JOHAN III ORGAS, kui ta soovitas 1505. aastal talupoegadele õpetada palvet: „Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, kes sa oled sündinud Neitsi Maarjast, halasta minu peale!“ ** See on maksimaalselt lihtsaks ja lühidaks tehtud kristlik usutunnistus, mida võib korduvalt lugeda päevast päeva – nii nagu õigeusklikud loevad aina korrates nn Jeesuspalvet – ning tugevdada seeläbi oma usku. Ei tohi keskaegsetest eestlastest teha paganaid! Meie esivanemad – kes ei saanud küll pikki leeritunde, kuid olid suutelised kristliku usu põhiväiteid pähe õppima, seega ka mõistma põhisisusid – olid kristlased!

Kirikuaasta pühapäevadel me mõtleme sellele, kuidas meil endal tuleb õigesti elada. Pühade aegu vaatleme isikuid ja sündmusi, millega vastavad pühad on seotud. Jõulude eel meenutame FRANZ XAVER GRUBERI kuulsat jõululaulu „Püha öö“, mis kõlas esmakordselt 1818. aastal ühes Austria maakirikus. Jõulusõnum, et Jumal on ligidal ja et meiegi võime Teda leida, otsib meid sama värskena üles tänapäeval.

* Martin Luther, Erlangener Ausgabe 6,191j.

** Lauri Vahtre, Teekond läbi aja. Tartu 1992: 34.

Jesaja 30:3a: „Valmistage Issanda teed!“

Valmistada teed kuningate Kuningale! Meid kutsutakse seda tegema. Keegi arvas, et meiegi võiksime midagi selleks teha, et Tema saaks tulla. Mida me saaksime teha? Maantee eest ehk kannavad hoolt teised, kuigi siin Eestimaal võib vahel selleski kahelda. Neid, kes oma usku häbenevad, on palju. Need, kes on uhked oma uskmatuse üle, on väga valjuhäälsed. Sada teeb sellist lärmi, nagu nendesuguseid oleks tuhandeid. Korrutavad nagu rikkiläinud plaat, kui kena meil siin maalapil oli elada, enne kui tulid need, kes tassisid siia koleda ristiusu. Nad ei räägi sellest, kuidas enne seda kakeldi ja rööviti, kuidas lähisugulased omavahel lapsi said. Nad ei räägi sellest, kes oleks meid vallutanud siis, kui läänest ei oleks esimesena kohale jõutud. Nad ei räägi sadadest rahvakildudest, kellest tänaseks pole enam lõhnagi järel, sest idanaaber pani oma raske karukäpa neile peale. Meie naabrid Soomes räägivad uhkusega sellest, kuidas ristiusu tulek nende esivanemad Euroopaga liitis. Meil aga korrutatakse lauseid tulest ja mõõgast ja vallutajatest, kes võtsid meilt vabaduse ja surusid peale ristiusu.

Neid, kes tahavad valmistada teed, pole palju. Meie ei tohiks teistele loota, et küllap keegi ikka teeb, kui meie loobume. Meil tuleb teha oma osa. Valmistada Issanda teed.

Millest alustada? Ikka omaenese ukseesisest. Pole mõtet tormata kaugele. Läbi sügavate hangede on raske joosta. Meie hingekambri ukse ees on küllap palju sellist, mis takistab ukse avamist. Alustagem sealt. Suhted, mis sassis. Solvumised ja kibedus, mis on kaua juba mürgitanud hinge. Hing, nagu kinniroostetanud uksehing, vajab puhastamist, õlitamist.

Ja äkki taipan, miks räägib Vana Testamendi laulik sellest, et inimestevaheline hea läbisaamine on nagu õli, mis langeb kõrgusest alla. Kuidas see oli? „Vaata kui hea ja armas on see, kui vennad kõik elavad koos. See on nagu hea õli pea peal, mis voolab alla Aaroni habemesse, mis tilgub tema riiete palistusse. Ja nagu Hermoni kaste, mis langeb Siioni mägedele! Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks“ (Ps 133:2–3).

Kinnikiilunud mõtted, kibestunud hingesopid vajavad armastuse õli. Hinged vajavad õlitamist, et uks võiks avaneda, ei mitte lihtsalt natuke praokil olla, vaid et saaks lükata ta valla armastusele, valgusele, halastusele. Et elu võiks voolata sisse – ülirohkesti elu! Tegelikult on ju nii, et kinnise ukse taga võib tunduda turvaline, aga peagi läheb pimedaks ja külmaks ja värske õhk saab otsa.

Tasub minna valmistama teed ja ust avama – avama ust elule – Temale, kes on Maailma Valgus, Tee, Tõde ja Elu; Hea Karjane – kes kaitseb ja juhib eluvee allikale; Viinapuu, millest voolab elu kõigile, kes Temaga ühendatud; Armastus, mis iial ei lõpe. Kas julgeme? Mida on meil kaotada? Ilma tulijata pole elu niikuinii. Ilma armastuseta pole elul mõtet. Ilma õige suunata pole ka kiirel minemisel mõtet. Tasub minna teed valmistama. Tasub puhastada hing – paluda, et Tema tuleks ja teeks seda, sest Tema on meile kinkinud elu ja vaid Tema teab, mis peaks meis olema ja millest peaksime loobuma, mis meile kuulub ja mis on vale ja võõras, mis meid ehitab ja mis lammutab. Tema teab. Valmistagem Temale teed, et Ta saaks tulla, et Ta meie juurde pärale jõuaks.

Keegi sai ilusa mõtte. Pani lauale jõulukaardid ja hakkas kirjutama. Mõtles enne ja kirjutas kaardile tänu. Kirjutas sellest, mille eest on ta kaardi saajale tänulik, ja seejärel kirjutas talle oma ilusad soovid. Kirjutas Temast, kes on teel. Mõnele kaardile kirjutas palve, et saaja andestaks talle tehtud valu, selle, mis kord valesti läks. Ta tegi teed armastusele ja andeksandmisele, et Kuningas saaks tulla.

Teine võttis telefoni ja helistas. Rääkis nendega, kellega suhted olid kuidagi katkenud. Kogu aeg oli olnud kiire. Vahel meenus, tuli mõte, et peaks ühendust võtma, aga siis see ununes taas. Lõpuks ei julgenudki enam ühendust võtta. Nüüd, enne jõule, ta tegi seda. Tegi armastuses teed, et Kuningas saaks tulla.

Kolmas tegi annetuse Kuninga kojale või pillidele, millega kaunilt teada antakse Kuninga teelolekust paljude juurde. Temagi tegi teed, et Kuningas jõuaks pärale.

Neljas kandis armastuses hoolt kuninga lindude või loomade eest või väeti ja viletsa inimlapse eest. Kinkisid sellest, mida Kuningas neile oli kinkinud.

Viies kinkis naeratuse, ütles hea sõna, julgustas.

Igaüks leidis oma võimaluse valmistada Temale teed. Õnneks oli kuningas selle kõigile väga lihtsaks teinud. Õnneks ei pidanud tee valmistamiseks minema kusagile kaugele. Kõik võimalused olid käeulatuses. Kelleltki ei oodatud midagi ülejõukäivat. Ei oodatud midagi suurt, mida ei suuda. Oodati suure armastusega tehtud väikeseid asju.

Taipasin äkki, kui palju on mu enda elus olnud teevalmistajaid, neid, kes on teinud teed selleks, et Kuningas sai tulla minu juurde, ja mõistsin, et minagi pean olema teevalmistaja. Selle mõtteni jõudes pöörasin pead ja nägin, kuidas taevast langes alla vaikset lund.

PALVE: Issand, vala valgust ja rahu mu hinge ja aita, et tahaksin ja suudaksin Sulle valmistada teed. Ava mu silmad, et näeksin, et mõistaksin seda, et ma võiksin väga palju, kui vaid tahaksin, taibates, kui suur on Sinu armastus minu vastu.

„Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).

Advendiaeg – tulemise ja ootuse aeg. Advendiaja pühapäevade nimetused meie kirikukalendris on väga kõnekad: „Sinu kuningas tuleb sulle alandlikkuses“, „Sinu kuningas tuleb kirkuses“, „Valmistage Issandale teed“, „Issand on lähedal.“

Kõik pühapäevade nimetused räägivad kuninga, valitseja ootamisest. Ja siis – pärast pikka ootust, jõululaupäeva õhtusel jumalateenistusel toob pühakirjatekst kauaoodatud kuningana meie ette hoopis vastsündinud lapse, kes täiesti ebakuninglikult on pandud lauta, loomade toidukünasse magama, kuna tema jaoks pole mujal lihtsalt ruumi. Kas pettumus? Sugugi mitte.

Lapse sünd, uue elu algus, on alati rõõmus sündmus. On ju igas uues elus peidus imelised võimalused. Võimalused, mis soodsas keskkonnas võivad teoks saada. Anded ja võimed, mis võivad teha õnnelikuks, valmistada rõõmu miljonitele, kui neid hästi kasutada. Lapse sünd tähendab, et elu jätkub, läheb edasi – tähendab, et on lootust. Suurepärane! Lapse sünd on sündmus, mida tuleb rõõmuga tähistada, sündigu laps siis palees või laudas, olgu ta kerjuslaps või väike prints.

Advendiajast on kujunenud Jeesuse, väga erilise lapse ja erilise kuninga sünnipäevapeo, jõulupühade ettevalmistamise aeg. Aeg, mida otsast otsani täidavad jõulueelne sagin ja ettevalmistused, lisaks ettevalmistused ka nädal pärast jõule saabuvaks aastavahetuseks, mida samuti peetakse väga eriliseks ja tähtsaks pühaks.

Ootust ennast on sellesse ootuseaega ilmselt õige vähe järele jäänud. Ja kui järele mõelda – mida me peaksimegi jõuludelt peale piduliku pühadetunde tänapäeval veel ootama? Me ju teame, et Jumal on juba oma loodu peale halastanud, oma tõotuse täitnud ja Jeesuse kaudu juba kaks tuhat aastat tagasi maa peale tulnud. Jumal on juba saanud inimeseks, et inimene võiks leida tagasitee oma Jumala juurde.

Kujutlegem aga hetkeks, mis oleks siis, kui Jeesus poleks veel sündinud, poleks veel oma ristisurmaga inimest lunastanud? Milline oleks maailm siis? Võib-olla oleksime selliselgi juhul täna kodus omaste hulgas, tööpostil või näiteks mõnes kontserdisaalis, kus kuulaksime koos kaunist muusikat. Olid ju kodud ja koosviibimised ka enne Jeesuse tulekut. Olid tööd ja toimetused. Ka muusika oli olemas juba enne Jeesuse tulekut.

Kuid ilmselt mõtleksime hoopis muust, meie südametes oleks vähem lootust, vähem rõõmu ja tänu. Mõtleksime sellest, et me peame võtma elult kiiresti, mida võtta annab, sest see on meil ainus ja üürike. Mõtleksime sellest, et ees ootab vanadus, haigused, hääbumine. Mõtleksime sellest, et me peame olema tugevad ja vastupidavad, sest saame loota vaid iseendale ja oma tublidusele. Mõtleksime kõigile neile, kes on meile armsad, ja muretseksime, et ei suuda neid hoida ega kaitsta hädade ja õnnetuste eest. Mõtleksime oma raskele elule ja haletseksime ennast, kui oleme üksi jäänud.

Kuid võib-olla mõtleb keegi meist selliseid mõtteid ka täna? Olen üsna kindel, et see nõnda ongi. Olen kindel, et nii mõnegi jaoks pole käesolev advendiaeg rõõmsa ootuse, vaid pigem kannatusaeg.

Jah, ebavõrdsus, ebaõiglus ja ülekohus pole kuhugi kadunud. Ikka tuleb meil elus läbi minna raskustest, kanda mõnikord valu, tunda leina, muretseda enda ja oma lähedaste pärast, tunda ennast mõnikord üksiku ja liigsena. Kõigil meist on paremaid ja halvemaid aegu.

Kuid need, kelle jaoks kuningas, kelle tulekust kõnelevad advendipühapäeva piiblitekstid, tõesti on sündinud, need, kes usuvad sellesse kuningasse, suudavad oma rasketest aegadest läbi minna, neist üle olla, sest nende jaoks on olemas lootus. Lootus tulevikule, lunastusele, igavesele elule.

See lootus annab jõudu kanda kannatusi, sest eesootava igaviku kõrval on need väga üürikesed. See lootus avab silmad märkamaks head ja ilusat, mis meile Jumala poolt juba siinses elus on kingitud. See avab südamed nägemaks Jumala ligiolekut, Tema armu ligiolekut ka raskustes. Ja see lootus vabastab inimese kolmest kõige suuremast hirmust: hirmust üksinduse, surma ja selle ees, et tema elul ega tegemistel pole mõtet.

Meie tänases kirjakohas ütleb Jeesus: „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb.“ Mõelgem siis sellel advendiajal, mis on väga eriline, paljude jaoks täis rahutust, täis hirmu ja segadust, sellele, et kaks tuhat aastat tagasi sündis Petlemmas Lootuse Laps, halastav ja armuline Kuningas ka meie jaoks. Palugem, et Tema sünni meenutamise pühad võiksid tuua meie hinge sel keerulisel ajal rahu ja lootust.

Lk19:28–40: „Jeesus läks edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?“, siis öelge: „Issand vajab teda.“ Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?“ Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.“ Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!“ Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!“ Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!““ Aamen.

Kas meidki peab hoiatama, et me ei oleks nagu see jüngrite hulk, kes Jumala poja, Kuningate Kuninga tulekut aimates rõõmsalt ja valju häälega Issandat kiitma hakkavad, sest oleme taibanud, et Tema on meie rahu ja tervise ja rõõmu ja eluvalguse igavene allikas? Lahus Temast võime end hoida mõne uue haiguse eest ja advendiajal unustada Eluallika ootamise, sest meid on ära hirmutatud ja ainus, mida me oodata oskame, on uus vaktsiin. Kunagi ehk kõneldakse meist, et olime vaktsiini ootavad, kaasinimest kartvad hirmunud ja leiged-vaesed ristiinimesed.

Aeg rännata mõtetes koos Jeesuse ja tema jüngritega Betaania lähedal asuvalt Õlimäelt Jeruusalemma. Jumal juhib oma kindla käega ka neid asju, mis paljude inimeste ja ehk ka meie meelest on vaid juhuslikud kokkusattumised.

Jeesus saadab kaks oma jüngritest ühte väikesesse külla laenama endale Jeruusalemma sissesõiduks noort eeslit, kelle seljas ei olnud enne Teda veel keegi istunud. Kas pole kummaline sõiduvahendi valik? Miks Ta ei lase end oma jüngritel Jeruusalemma kui kuningas kandetoolil kanda või ei sõida sinna uhke ratsu seljas kui vägede ülemjuhataja? Miks Ta ei pane asju kohe nii paika, et iga Tema sissesõitu nägija taipaks, kes on kes? Kes on Kuningate Kuningas ja kes on selle Kuninga alamad? Miks eeslisälg? Heebreakeelsel eeslit märkival sõnal on mitu tähendust, kuid üks nendest on 'mässuline'. Jeesus istub kogenematu, mässumeelse noore eesli selga. Madal noor loom, kes võib olla üsna ettearvamatu. Ta laseb looma esmalt vabastada tema isandate, omanike meelevalla alt ja tuua ta enda juurde. Tema, kes on tulnud selleks, et päästa vabaks kõik need, kes elavad patuorjuses, vale köidikuis, keda juhivad nende ihad, emotsioonid, imelikudki iseloomuomadused.

Jeesus valis noore eesli. Kas Jeesus võiks valida ka meid? Küllap on meiski aeg-ajalt mässumeelsust. Pisut ehk perutame ka vahetevahel. Ei tahaks seda küll tunnistada, aga nii mõnigi on meid otsekui eeslit omatahtsi mingi nähtamatu paela otsas tirinud. Kas oli see kadedus või andestamatus, kurjus või rumalus, liiga palju tööd, ülesandeid, mõttetuid koormaid, mida enda kanda võtsime? Paljud ägavad oma koormate all, küsimata, kui palju nendest koormatest on sellised, mida vaid nemad peaksid kandma, ja kui palju on selliseid, mida peaksime oma seljast maha raputama. Jeesus valis kord eesli, kelle seljas polnud keegi veel istunud. Kas Ta meiega saab üldse arvestada, sest äkki on nii, et laseme oma seljas nii paljudel ratsutada, et Jeesuse jaoks ei ole seal ruumi? Tema jaoks, kes võiks meid juhatada ellu, mis igavene rahu ja rõõm, pole ruumi.

Issand vajab madalat mässulist looma, et sõita Jeruusalemma kui alandlik kuningas. Äkki vajab ta ka meid? Mässulisusega pole vist paljudel probleemi. Madalusega võib-olla on. Advendiaeg, paastu ja meeleparandamise aeg, on aeg muuta kõrkus alandlikuks madaluseks, minakesksus meie- ja Jumala-kesksuseks.

Jeesus vajab eeslit, keda pole enne kasutatud millekski muuks. Et olla Jumala jaoks kasutamiskõlblik, tuleb meil võtta aega maailmast eraldumiseks. Advendiaeg on meeleparandamise aeg. On mõistlik selleks aega võtta, et mitte tormata oma koormate all ja hirmu tundes aina kaugemale Jumalast, ligimestest – igavese üksilduse ja lõputu hirmu kuristiku poole.

Sellele loole mõeldes võtame ehk edaspidi mitte solvuda, kui meile peaks öeldama, et me oleme täielikud eeslid. Ma olen küll parema meelega eesel, kelle Jumal on välja valinud täitma Tema imelist tahet, kui rumal ja tõrges inimene, kes ei taipa oma ainukordset kohta selles elus ja Jumala plaanis. Nii nagu Jumal valib eesli, valib Ta ka meid. Tema teab meid enne seda, kui sellesse maailma sünnime, enne meie elu algust meie emaüsas.

Jeesuse jüngrid valmistasid eesli selleks ette, et Issand saaks seda kasutada. Meilgi tuleb end ette valmistada samaks. Vanematena, vanavanemate ja ristivanematena tuleb meil oma lapsi ja lapselapsi ja ristilapsi ette valmistada selleks, et Jumal saaks neid kasutada. Ja iseennast tuleb meil selleks valmistada. Meie palveelu, Piibli lugemine ja mõtisklemine Jumala Sõnade üle, armulaud, jumalateenistus, paastumine – kõige selle läbi saame end valmistada nendeks, keda Jumal saab kasutada, kes selle ära tunnevad, taipavad, mida Jumal neilt ootab.

Sa ehk pole kunagi osanud arvata, et ka sinul võiks olla mingi tähtis osa Jumala suures plaanis. Vaata eeslile ja sa ehk mõistad, et igal meist on oma suur ja kordumatu ülesanne Suure Jumala suures plaanis. Tema on meid välja valinud ja valmistanud. Et seda ülesannet aga täita, vajame me Tema pühitsust, vajame aegu, mil eraldame end sellest maailmast, vajame seda, et puhastuksime kõigest halvast. Vajame meeleparandust. Vajame uut elu, mille võib meile anda vaid Tema, kes on alandlik tulija. Meie pärast Ta tuleb – meid aitama, teenima, meid läbi andestuse ja armastuse uueks muutma, et suudaksime uueks muutunutena kinkida rõõmu ja rahu, julgustada hirmunuid, segaduses olijaid. Sest see, kes on leidnud Elava Jumala ja tema armastuse, on taevateel kõndija, tänulik palverändur, kes ei karda.

Te olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde (Hb 12:22–24).

Mis saab inimesest pärast surma? Seda üldinimlikku küsimust küsib iga inimene iseendalt ja see kerkib paratamatult hingedeajal, kirikuaasta lõpul, mil mõtleme oma kallitele lahkunutele. Öeldakse, et kirik on olemas selleks, et inimesi igavesele elule juhtida, ja see on tõsi. Tänases piiblisõnas öeldakse, et igavese elu leiavad need, kes on tulnud „Siioni mäe“ juurde. Siioni mäel Jeruusalemmas asus kristlik algkogudus ja nõnda sai see väljend kiriku sünonüümiks. Kristliku kiriku juures on Vaimu kaudu ka elava Jumala linn, taevane Jeruusalemm, mistõttu kirikusse tulnud inimesed tulevad ühtaegu Jeesuse juurde ning kümnete tuhandete inglite ja loendamatu hulga vaimude juurde.

Piiblis on rohkesti vihjeid taevasele maailmale. Eenok kõndis koos Jumalaga ja võeti taevasse (1Ms 5:24). Eelija viidi tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:11). Aabraham, Iismael, Iisak, Jaakob, Aaron ja Mooses „koristati oma rahva juurde“, kui nad surid (1Ms 25:8, 17 35:29, 49:33, 4Ms 27:13, 5Ms 32:50). Moosese haud jäi salapärasel viisil kadunuks (5Ms 34:6), kuid osutatakse, et peaingel Miikael oli vaielnud kuradiga Moosese keha pärast (Jd 1:9) ja selle ilmselt ka kätte saanud, sest hiljem ilmus Mooses ihulikult koos Eelijaga, kes oli taevasse võetud, Jeesuse kirgastamisel kõrgel mäel. Jeesus ise ütleb, et Jumal on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal – Ta on elavate, mitte surnute Jumal.

Huvitava viite annab Iiobi raamat. Raamatu alguses öeldakse, et Iiobil oli 10 last (seitse poega ja kolm tütart), 7000 lammast ja kitse, 3000 kaamelit, 500 paari härgi ning 500 emaeeslit (Ii 1:2–3). Need kõik ta kaotas. Kuid raamatu lõpus pööras Jumal Iiobi saatuse ning andis talle „kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.“ Nii saigi talle kõike poole rohkem: 14 000 lammast ja kitse, 6000 kaamelit, 1000 paari härgi ja 1000 emaeeslit. Kuid lapsi anti talle nii nagu ennegi: 10 (seitse poega ja kolm tütart) (Ii 42:10,12–13). Eeldades, et Jumal peab alati sõna, tuleb ka eeldada, et kümme endist last elasid edasi. Et nad aga olid surnud, siis ilmselt olid nemadki üles võetud oma rahva juurde taevasse.

Piibellik sõnum igavesest elust, millest on juttu paljudes kohtades, on olnud nii vägev, et laiad inimhulgad uskusid sellesse kindlalt läbi aastasadade. Nii näiteks kirjutas helilooja WOLFGANG AMADEUS MOZART neli aastat enne enda surma oma surevale isale: „Kuna (täpselt võttes) meie elu lõppeesmärgiks on surm, siis olen ma viimased paar aastat seda inimese tõelist, parimat sõpra sel määral tundma õppinud, et tema kuju ei tekita minus enam õudu, vaid mõjub rahustavalt ja lohutavalt! Ja ma tänan Jumalat selle eest, et Ta on lasknud taolisel õnnel mulle osaks saada ning andnud mulle võimaluse (Te mõistate mind) õppida tundma surma kui meie tõelise õndsuse võtit“ (kiri 4. aprillist 1787).

Surma hävingujõud võideti siis, kui ristil surnud Jeesus läks surmavalda, nii et „maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:51jj). Selline surnute ilmutus pidi siis olema juhtunud tollal Jeruusalemmas, kuulutades õndsust. Vanas Testamendis kirjeldatakse surmavalda mahajäetud paigana, kus surnud vegeteerisid üksildast varjutaolist elu, ilma osaduseta Jumalaga. Jeesuse ülestõusmine ja taevaminek muutis olukorra, avades tee taevasesse Jeruusalemma kõigile, kes Temasse usuvad – ka pühad ihud, kes ilmusid Jeruusalemmas usklikele, läksid hiljem ilmselt elava Jumala linna, taevasesse Jeruusalemma.

Surma võitmist eeldab ka Mozart, kes on olnud XX sajandi suure teoloogi KARL BARTHI, UKU MASINGU ning paljude teiste lemmikhelilooja. Mozarti muusika kinnitab helilooja sõnu isale, et ta on surma tundma õppinud õndsusteena. Paljud on tajunud selle muusika viiulihelide kandumist teispoolsusse, klarnetihelide kumamist surmast kaugemale. Mozarti muusika on nii kerge, nagu oleks patuse maailma raskus jäänud juba seljataha. Helilooja varajane lahkumine jättis meile päranduseks igavikuhelid.

Psühhoanalüütik CARL GUSTAV JUNG oli jällegi arvamusel, et keskeast alates jäävad tõeliselt elavaks ainult need, kes on valmis surema. Tema hinnangul teab iga hing oma sisimas, et elu kestab ka pärast surma. Seega on tegelemine oma surmaga täisväärtusliku elu eelduseks. See aga, kes on tõrjunud oma teadmise elu jätkumisest surmas ja näeb teadlikus elus surma puhul ainult hävingut, hoiab kramplikult kinni oma noorusest ja tema psühholoogiline areng peatub. Arenev inimene peab õppima lahti laskma rippumisest nooruse küljes, rippumisest erinevate elu etappide küljes ja viimaks rippumisest elu küljes. * See on vananemisega kaasnev tarkus, millest räägitakse Piiblis, kui öeldakse, et Aabraham, Taavet või Iiob oli „vana ja elatanud“ ning oli valmis laskma lahti oma elust ja ennast andma Jumala kätte. Surma ähvarduse asemel paistis lahkumine õndsusteena ja oligi seda.

Aegade lõpul saab ilmsiks üldine surnute ülestõusmine ja taevane Jeruusalemm, kuhu praegu koguneb rahvast, langeb maa peale. Neid sündmusi näidati pühale Johannesele nägemustes, mille ta pani kirja Ilmutusraamatusse (Ilm 21:2, 10). Nägemusi tuleb mõista nagu unenägusid – need on osalt reaalsed, teisalt aga märgipäraselt fantastilised ja tähendusrikkalt sümboolsed. Keegi ei oska taevase maailma puhul öelda, kust läheb täpne piirjoon otsese kirjelduse ja märgipärase väljenduse vahel.

See, kas meie lahkunud on Jumala juures, sõltub sellest, kas nad oma maises elus olid Jumala südamesse võtnud. Võib-olla välispidiselt nad ei olnud alati kiriku ustavad liikmed, kuid olid seespidiselt tõe ja õigluse otsijad. See ei jää Jumalale märkamata, sest „inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ (1Sm 16:7). Kõige õigem ja targem on alati head teha ning kurjast hoiduda. Ma usun, et inimesed ei valeta, kui nad oma kallite lahkunute puhul meenutavad, kuidas nood ikka püüdsid kõige paremat. Katoliiklased õpetavad, et ka uskmatu võib õndsaks saada, kui tema uskmatus on n-ö Jumala ees põhjendatud, st kui see tuleneb moondunud asjaoludest, mis pole uskmatule endale süüks. Näiteks oli talle kristlikust usust jäänud mitte oma süü tõttu vale mulje.

Nüüd, kirikuaasta lõpul jätkem aga kristlusest õige mulje ja kuulutagem: me võime tänuga mõelda oma lahkunud omastele ja paluda, et Jumal saadaks neid igavestel teedel.

* Anselm Grün „Elu surmast“. Tartu 2012: 13j, 21j.

Mt 25:13: Jeesus: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!“

„Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!“ Tahaks teada! Tahaks kõige olulisega kursis olla. Seepärast ju jälgime aina uudiseid, loeme lehti. Tahaks kõigest kohe ja kiiresti teada.

Miks peaks keegi, kes on hea, meie eest midagi varjama – saladuses hoidma? Miks Ta ei räägi sellest päevast ja tunnist – viimse pulmapeo täpsest algusest? Räägib sellest, et need, kes sinna hiljaks jäävad, leiavad eest suletud uksed. Tundi teadmata võime kergelt kõige olulisema maha magada. Kuid kas oleme mõelnud, mis toimuks selles maailmas, kui kõik ühel hetkel teada saaksid maailmalõpu täpse päeva ja tunni? Milliseks muutuksid inimesed? Milliseks muutuks maailm? Küllap tekiks kaos, paanika ja paljud hakkaksid käituma ettearvamatult. Selle kõrval on mõni päev elektrita olemist lapsemäng.

Me ei pea kõike teadma. Pole mõtet nõuda, et kõigelt, mis ees, kohe katted langeksid. On mõistlik kuulata, mida Jeesus soovitab. Ta väidab, et me peaksime valvama.

Suur koorijuht ja kirikumuusik ROMAN TOI ütles mõned aastad tagasi Torontos enam kui saja-aastase mehena, et ta paneb igal hommikul oma käed tänuks ja palveks kokku. Tänab ja palub ka meie eest, kes elame siin, oma isamaal, ja ta palus meid: „Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!“

Eks see kokkuhoidminegi on valvamine, armastuses kokku liitva ootamine.

Kas mäletate, kuidas enne Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva paljudel plakatitel olevad inimesed midagi pidulikku selga panid ja plakatitel oli kaks sõna ja hüüumärk: „Hakkame sättima!“ Need kaks sõna ütles ka maestro Roman Toi ühe oma viimase intervjuu lõpus. Ja tema, ligi 103-aastase uskliku mehe suust kõlasid need mitmetähenduslikult: „Hakkame sättima!“

Tegelikult ütles ta ju sama, mida kord Jeesus. „Valvake!“

Hakkame siis sättima. Jeesus soovitas valvata, et me jõuaksime viimsele pulmapeole, et me seda maha ei magaks, sinna hiljaks ei jääks, et meis oleks usku ja armastust, mis aitab sinna kohale jõuda enne uste sulgumist.

ERNST ENNO on kord kirjutanud luuletuse „Meil kõigil ühine on pulmapidu ees.“ Selles ta väidab:

„Meil igavikud ees ja igavikud taga,

Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.

Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,

Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel ...

On, nagu paistnud oleks päike meie meelde,

Mis nüüd kui kauge helin kostab ikka sees;

Kui kuulad, sügav sõna endast kukub keelde –

Meil kõigil ühine on pulmapidu ees,

Kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud.“

Nii üks tundlik luuletaja kord igatses. Lootis, et kord sulatab Tema, kes on armastus, oma armastuse leegiga kõik külmadki südamed, kõik hangunud hinged üles ja ühte. Ta oli taibanud, et inimesed ise seda ei suuda. Paljud on selleks liiga kanged ja külmad. Ernst Enno tütre mälestusteraamatus on näide sellest, millistes oludes tuli ta tundlikul isal elada. Ernst Enno oli kord koolide inspektorina kirjutanud palvekirja ministeeriumisse, et nad eraldaksid talle veidi lisaraha. Tema tööreisid viisid teda Hiiumaale ja Haapsalu ümbruse koolidesse ja sageli tuli tal lahtistel vankritel külmetades pikki teid läbida. Oma palvekirjas palub ta ühekordset toetust, et osta uus talvemantel, sinel, sest vana ei ole enam võimalik parandada. Seal on parandatud ja paigatud kohti rohkem kui terveid.

Eks see külmetav kunstnik ja vaene riigiametnik siis loodab, et kunagi kord on meil kõigil ees ühine pulmapidu, kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud. Ta usub, et mida inimene ei suuda või ei taha, suudab Jumal. Jeesus aga kõneleb sellest viimsest pulmapeost pisut teisiti. Ta ütleb, et sinna saamiseks tuleb meil valvata, sinna minekuks tuleb end varakult valmis sättida. Räägib ka õlist, mida tuleb juba siin koguda, et pimeduse saabudes aitaks see meile lampides teed valgustada.

Kord istunud kaks kuulsat kirjanikku pikalt ühes keldrikorruse pubis ja tarvitanud seal päris palju joovastavaid jooke. Kui nad lõpuks trepist üles ja uksest välja jõudnud, vaadanud nad mõlemad lummatult üht helendavat kera oma peade kohal. Üks küsinud teiselt, et kas see on kuu või tänavalatern. Teine soovitanud: „Proovi jalutuskepiga, kui vars on all, siis on latern.“

Maailm muutub järjest hämaramaks, ebakindlamaks ja järjest vähem ettearvatumaks. Poleks mingi ime, kui peagi mõned suurriigid väiksemaid kui peenraha vahetama hakkaksid. Valgus, mis särab selle hämarduva maailma kohal, võib olla latern, mille juhet on võimalik hetkega läbi lõigata. Tuleks otsida valgust, mis jääb, mida keegi meilt võtta ei saaks. Tuleks valvata – uskudes ja armastades, usu, armastuse, headuse õli kogudes. Panustada igavesse, alati jäävasse. Ärgata ja püsida ärkvel.

JAAK JÕERÜÜT on kord kirjutanud luuletuses „Anna andeks“:

„Ja ära saada meid kiusatuse sisse,

sest meie eksime kergelt.

Meie, kahejalgsed, me katame kogu maa

nagu liikuvad sambad

ja vaatame üksteist väsinud pilkudega –

üksteisest väsinud.

Meie igapäevast und anna meile tänapäev.

Ja ära saada meid unetuse sisse, kuutõve kätte!

Aga siiski, meie peame ka ärkvel olema,

ärkvel ja kellelgi meeles ...

Ära saada meid unustuse sisse!

Sina, kes sa ei unusta neid, kes sinu unustavad.“

PALVE: Issand, meie isand, ära unusta meid, kes me eksime kergelt ja unustame olulist – ka Sind ja seda, mida Sina meilt ootad. Aita meil ärgata sellest unest, mida oleme hakanud nimetama reaalsuseks, ellu, mis tõeline. Aita meid püsida ärkvel ja valvata, et võiksime jõuda Sinu igavese armastuse hõlma. Seda palume Kristuse, meie Issanda nimel, aamen.

Selle nädala teemaks on soovitus „Andke üksteisele andeks!“.

Mt 6: 12: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“

Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida me peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa ähvardus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.

Kõik, mis sa teed, teed endale. Üks eesti laulja kordab seda ühes laulus veel ja veel. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega – ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.

Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod nii hästi meede jääksid kui kõik see, mis on meile teinud haiget!

Mida teha, kui inimesed on meie meelest meile midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me ei suuda unustada? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad tulevad meelde, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende pärast, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist teinud, omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.

Olin mures. Kartsin, et maja veepumba või torustikuga on midagi juhtunud. Vesi vaid nirises, kuigi kraan oli lõpuni lahti keeratud. Õnneks taipasin enne meistrimehele helistamist. Keerasin lahti kraani ette pandud sõela. Paksult roostet ja lupja ja muud kraami täis. Andestamatus teeb meiega sedasama. Takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipaksime, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust.

„Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.“ Nii on üks tundlik eesti luuletaja kord kirjutanud. Ka meile.

PALVE: Issand, anna meile andeks meie andestamatus. Aita meil muutuda nii, et Sina saaksid meile andestada.

„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga“ (Rm 12:21).

Pühapäeva teemaks kirikukalendris oli „usuvõitlus“.

Usuvõitlus – sisemine võitlus Jumala usaldamise eest – kuulub kristlase elu juurde.

Lugu kahest hundist kõneleb nõnda:

Vana indiaanlane õpetas lapselast: „Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust – kadedus, armukadedus, ihad, vale –, teine hunt sümboliseerib headust: rahu, armastus, lootus, truudus.“ Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: „Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?“ Vana indiaanlane naeratas: „Alati võidab see hunt, keda sa toidad“ („Kuldsed lood“).

Sõnad, mida ütleme, ja teod, mida teeme, on need siis õiged või valed, head või kurjad, määrab lõppkokkuvõttes ära see, mis toimub meie sees, meie mõtte- ja tundemaailmas. Meie juhtimiskeskuses. Me võime mõnda aega teeselda, varjata oma mõtteid ja tundeid, neid maha suruda, ja sageli teemegi seda, kuid varem või hiljem maskid langevad ning ilmsiks tuleb see, kelle meelevallas me oleme, kes ja mis meid juhib. Kas hea või kuri, kas Jumal või kurjuse vürst?

Nõnda nagu tolle vana indiaanlase loos on kaks võitlevat hunti, nii võitlevad ka ristiinimese hinges usk ja uskmatus. Võitlevad Jumal ja kurat. Kumb neist lõpuks võidab? Aga kumba neist me toidame? Kas toidame oma usku, lugedes pühakirjasõna, mõtiskledes selle üle, kas kõneleme palves oma Issandaga, kas osaleme armulaual, mis on ristiinimesele kosutavaks teemoonaks rännakul taevase kodu poole ja on füüsiliseks kinnituseks Jumala Poja ligiolekust? Või ... või oleme pigem hoolitsenud uskmatuse hundi isu täitmise eest: oleme lõpetanud palvetamise ja pühakirja lugemise, pühakojas ja armulaual käimise, oleme meelsasti kuulanud ja korranud seda, mida vanakuri meile pidevalt vaikselt kõrva sosistab: „Jumal on su ammu unustanud, sa ei paku Jumalale huvi, sa ei kõlba Talle, sest oled liiga patune. Tee Tema juurde on liiga raske, sina, patune, nagu sa oled, niikuinii pärale ei jõua. Pole mõtet pingutada ebakindla tuleviku pärast, võta parem sellelt elult, mis võtta annab.“

Apostel Paulus kirjutab Rooma kristlastele: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga“ (Rm 12:21).

Meil kõigil on võimalus hakata vastu kurjusele, toites headuse hunti enda sees. Meil kõigil on võimalus toetada oma usku, kui see on eluraskustes kõikuma löönud. Meil on pühakiri, millest saame lugeda Jumala julgustavaid ja toetavaid sõnu. Meil on võimalus osa saada armulauasakramendist. Meil on võimalus vabaneda mineviku pattudest, mis meid koormavad, kui paneme need pihitalituses Jumala ette ja palume andestust. Meil on toitu, millega oma usku kinnitada. Ärgem siis jätkem oma võimalusi kasutamata. Toitkem headuse hunti, et see aitaks meil võita kurjust.

PALVE: Kõigeväeline Jumal, anna tarkust nõrkus- ja kahtlushetkedel oma silmad Sinu poole tõsta, kingi jõudu Sinust kinni hoida. Tuleta meile kahtlushetkedel meelde, et meil on pühakiri ja on sakramendid. Juhi meid neid kasutama, et toidaksime headust ja suudaksime vastu seista kurjusele.

„Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: „Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.“ Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“ Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja. Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!““ (Am 7:10–15).

Tõnis Mägi ütles ühes intervjuus: „... olen paljusid asju proovinud ... olen tagasi kristluses ja näen, et meie Jumala vahel on Kristus, seega käib kõik läbi Kristuse,“ ja ta laulab oma uuel plaadil „AO valgus“, et ta pole pühak ega prohvet, vaid lihtsalt laulude laulja. Jah, seda ta on, kuid ka lihtsalt laulude laulja ja oma laulude looja võib oma lauludele tekste valides ja luues ja neid laule lauldes ütelda välja väga vajalikku tõde, kõnetada, juhtida inimesi valguse poole, Jumala poole.

Aeg, mil Aamos Iisraelile peab Jumala kohtuotsuse kuulutama, on näiliselt – paljude tundemärkide järgi – sellele rahvale edukas ja rahulik aeg. Väikesteks kuningriikideks killustunud maal on Põhja kuningriik muutunud rikkaks ja tundub, et riigi positsioon on kindel, turvaline. Jumal aga laseb Aamosel öelda, et Ta näeb suurt ebaõiglust oma rahva hulgas. Rikkus on saavutatud teiste röövimise, orjastamise, suure ülekohtu abil. Ülikud praktiseerivad ebajumala teenistust – võimsa Assüüria jumalad, eriti sõjajumal, tunduvad olevat kummardamist väärt. Ja Jumala kannatus katkeb. Kuna ametlikud prohvetid kuulutavad kuningale ja rahvale sõnu, mis valitsejatele meeldivad, nuusutavad, kust puhub tuul ja kes maksab hästi ja kes võib pea nende õlgadelt lennutada, siis on Jumal otsinud endale Juuda kõrbealadelt mägedest mehe, kes ütleks Iisraeli kuningale, ülikutele ja rahvale karmid sõnad nende tuleviku kohta. Karmides tingimustes elanud karjakasvataja on sirge seljaga mees, kes ei keeruta-lennuta kavalat, kasulikku juttu. Ta pole kuninga palgal.

Aamose raamatust pole võimalik saada täpset selgust, kuidas saab karjakasvatajast ja aednikust äkki prohvet. Jumal kõnetab teda, saadab ta teele ja mees läheb, usaldades oma saatjat. Ta tuleb kõrbeala mägedest Juudamaalt Peetelisse – Samaaria alade esimesse linna. Üks tuli põleb selle tulija sees ja ta ei suuda sellele vastu seista. Paraku on sõnum, mida see võõras Jumala nimel linna- ja kogu naaberriigi rahvale ja kuningale kuulutab, väga karm. Esimene, kes Aamose suud püüab sulgeda, on Peeteli preester. Ta saadab sõnumiviija oma kuninga juurde ja laseb kuningale öelda sõnad, mille kohta on kindel, et kui kuningas asja tõsiselt võtab, annab ta kindlasti käsu Aamos hukata. Et kuningas kindlasti tegutsema hakkaks, lisab see prohvet tõele ka ühe vale, öeldes oma sõnumis kuningale, et Aamos peab kuninga vastu tema rahva keskel salanõu. „Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: „Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.““

Samal ajal ütleb Peeteli preester Aamosele, et see tema aladelt jalga laseks: „Kao koju ja ennusta seal!“ „Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“

Nendes lausetes joonistub selgelt välja ränk konflikt tolleaegse ametliku religiooni ja Jumala tahte vahel. Kuid paraku on see konflikt esile kerkinud igal ajastul. Ka kirik võib muutuda ülbe võimu kuulekaks tööriistaks, takka kiita seda, mis Jumala silmis jäle, patsutada õlale neile, keda peaks hoiatama hukkaminemise ja ka rahva hukatusseviimise eest. Peeteli preester teatab Aamosele, et see on tema territoorium, kus on keelatud tõekuulutamine, kui tõde ei vasta ametlikele seisukohtadele. Ta ütleb välja kummalise arvamuse: „See on kuninga pühamu.“ Pühamu peaks olema Jumala pühamu ... See preester väidab aga muud ...

Peagi on reformatsioonipüha, mil kõneleme taas sellest, mida tegi üks munkpreester kord Saksamaal. Ta kõigutas oma kuulutusega 16. sajandi alguses valitseva võimsa kiriku aluseid. Kui teda hoiatati, öeldi, et ta ei läheks oma seisukohti Wormsisse kaitsma, teatanud ta, et isegi siis, kui ta vastas oleks seal sama palju kuradeid, kui on selles linnas majadel katusekive, läheb ta, sest see, mida ta teeb, on Jumala tahe ja tal pole julgust Jumala vastu astuda.

Ka tänases tekstis seisavad vastakuti kaks jõudu. Ühel pool preester, kelle selja taga on kuningas, riigi sõjavägi, repressiivorganid, propagandamasin, millega on võimalik ka õigeim inimene pulbriks teha. Teisel pool on lihtne mees, kes oma siiruses kuuleb Jumalat ja läheb, et täita Tema poolt saadud ülesannet. Ta teab, et Tema selja taga on Kõigeväeline ainus Jumal ja inglite armee. Ikka on neid, kes on Aamose moodi. Neid, kes kuulevad Jumala häält ja täidavad Tema tahet. Nad ei kiitle oma pagunitega. Nad on siirad , sügavalt usklikud, Jumalat usaldavad inimesed nagu Aamos: „Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja.“ Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!“

Ei mingit hirmu. Aamos on täitnud Jumala tahet ja see, kes seda teeb, ei pea kartma inimesi.

Kirjas roomlastele (8: 31–39) kirjutab muutunud mees Paulus: „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.“ Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“

Mida võiks see muistne lugu meile õpetada?

Esmalt seda, et kui Jumal tahab oma sõnumit rahvale öelda ja kui need, kes on Tema sõnumi edastamiseks seatud, seda ei tee, siis leiab Jumal neid, kes Tema ülesande täidavad. Ta võib selleks kasutada karjakasvatajaid, nagu Aamos või karjaseid Petlemma väljadel. Ta võib selleks kasutada aednikke, kalureid, maksuametnikke, sind ja mind.

Teiseks seda, et Jumal varustab oma saadikud kõige vajalikuga. Ta valib kuulutajateks need, kes armastavad oma Jumalat ja oma rahvast.

Jumala sõnumi edasiütleja üheks omaduseks on alandlikkus selle Jumala ees, kes on neid oma teenistusse võtnud. Neist ei paisku välja suurustamist, kõrkust, enda teenetega kiitlemist. Nad on Kõigekõrgema alandlikud teenrid, kes lasevad oma Jumalal enda teravused maha lihvida.

Ja kolmandaks seda, et hirm ei suuda sulgeda suid, mis kuulutavad Jumala sõnumeid.

Jaakobus kirjutab meile: „Võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks.“