Nädala mõte

„Heateod ei ole sellele, kes püsib kurjuses, ega sellele, kes heategude eest ei ole tänulik“ (Srk 12:3).

 „Sest tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi“ (Trk 16:29).

Eilse pühapäeva juhtmõtteks oli tänulikkus. Üks esimesi asju, mida vähemasti vanasti loeti iseenesestmõistetavaks ja hea kasvatuse juurde kuuluvaks ja mida laste puhul juba varakult treenima hakati, on aitäh-sõna ütlemine. Tänapäevalgi kuulub sõna „aitäh“ ütlemine paljudes peredes laste kasvatusprogrammi elementaarse ja kohustusliku osa juurde. Paljude harjumuste puhul, mida meile lapsena sisse dresseeritakse, me lapseeas isegi ei mõtle, miks seda on vaja, mida see tegelikult tähendab. Ja ega vanemad sageli ka ei seleta, miks on vaja tänada. Kas nad seda isegi on enda jaoks lahti mõtestanud ... Ehk võtavad paljud seda vaid traditsioonina, millel tegelikku sisu taga ei ole ... Me teeme automaatselt seda, mida meile on õpetatud, sest nii peab, meilt nõutakse seda.

On aga kurb, et täisealiseks saades jäävad paljud väikelapse tasemele: nad teevad seda, mida neile on õpetatud ja neilt nõutud, tegevuse sisu ja mõtte üle järele mõtlemata. Ühel hetkel käskijad-keelajad kaovad kõrvalt, inimene peab hakkama ise otsustama, ise oma elu ja tegevusi juhtima, ja paraku kaovad koos sellega sageli ka head kombed, kui nende mõtet, nende sisu, pole lapsena mõistetud. Ja sõna „aitäh“ muutub võõrsõnaks, sest olgem ausad: tänapäeval saab ilma selle sõnata kenasti hakkama. Sõna „aitäh“ on asendanud väljendid „mul on õigus“, „teie peate“, „te olete kohustatud“.

Mida siis tähendab sõna „aitäh“ või ka „tänan“? See tähendab märkamist ja tunnustamist, et keegi on meile midagi meie jaoks väärtuslikku kas andnud või teinud. See tähendab mõistmist, et tegelikult me ei pea ega ole kohustatud oma ressursse – eelkõige oma elu aega, mis on niigi piiratud – igaühe peale kulutama. Tänapäeval võtame liiga palju asju iseenesestmõistetavana: seda, et meid märgatakse, et meilt küsitakse, kuidas meil läheb, mida me arvame, mida me vajame. Liiga sageli suhtume tänapäeval oma kaasinimestesse nagu klienditeenindajatesse: ta peab, sest talle makstakse. Ta peab, sest minul on vajadused, ma tahan. Ja suhtluses kristlastega: ta peab, sest ta on usklik ja usklikud ju peavad hoolima, olema abivalmid, kõik endast andma, et teistel oleks hea, ilma midagi vastu ootamata. Tegelikult – ei pea. Mitte keegi ei pea mitte midagi. Ja ei saa ka raha eest kõike osta, eriti ei saa osta ega nõuda südamlikkust ja soojust. Teenust saab. Aga kas me sellist teenust, südametut teenust, millegi ära tegemist, ka tahame, sellega rahule jääme?

Vahel virisetakse, et nn klienditeenindajad ei pööra piisavalt tähelepanu, ei lähene individuaalselt, inimlikult, soojusega. Kas ei peaks sellisel juhul mõtlema enda suhtumisele: kuidas me ise kohtleme neid, kes peaksid meid aitama, kas on meil meeles neile ka aitäh ütelda? Või ainult viriseme ja nuriseme ja nõuame?

Kui meie suur ja tähtis mina ei taipa olla tänulik oma kaasinimestele, kes on meie kõrval, kui me ei suuda märgata ja hinnata nende hoolimist ja headust, kuidas suudaksime siis märgata Jumala headust, olla Temale tänulikud?

Jeesus oma eluajal koges sageli seda, et kuigi ta imeliselt aitas väga paljusid inimesi, oli väga vähe neid, kes teda hiljem selle eest tänasid. Piltlikult öeldes: talle aplodeeriti, tema tegusid imetleti, aga ei tänatud – justkui oleks see iseenesestmõistetav, et Tema, Jumala Poeg, pühendas kellelegi oma tähelepanu, aega ja energiat. Sama kogeb igal päeval ka Jumal: Tema annab inimestele kõik, mis neil olemas on, aga Teda tänada, Talle aitäh ütelda, taipavad või viitsivad vaid vähesed.

Tänusõnadel on imeline jõud. See tähendab tänu vastuvõtjale kinnitust, et tal on, mida kinkida, et tema ja tema oskused on väärtuslikud. Me kõik vajame sellist kinnitust, tunnet, et oleme väärtuslikud, et meie elul ja tegemistel on mõte. See teadmine paneb andja, paneb kinkija tahtma anda veel, kinkida rohkem ja paremat. Tänusõnad on lihtne, kuid kaunis side andja ja saaja vahel. Tänupalve on kõigile kättesaadav ja tavaliselt esimene side inimese ja Jumala vahel.

Kuidas on meiega? Kas meie oleme aru saanud, mida tähendab sõna „aitäh“? Kas meil jätkub tarkust olla tänulikud? Tänulikud Jumalale ja kaasinimestele?

PALVE: Hea ja armuline Jumal, kõigeväeline Looja! Aita meil taibata, et ilma Sinuta ei oleks meil midagi, ei oleks tänast päeva, ei oleks meid ennastki. Õpeta meile tänulikkuse tarkust. Muuda meid tänajateks. Tänu kõigi ilusate ja heade andide eest, mida Sa kingid meie ellu igal meie päeval!

Selle nädala teemaks meie kirikukalendris on „Meie ligimene“.

Jeesus jutustab variserile, kes tahtis end õigustades teada, kes on tema ligimene, keda tema peaks armastama nii nagu iseennast, loo mehest, keda röövlid olid peksnud ja paljaks röövinud: „Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad“ (Lk 10:31–34).

Lugedes Luuka evangeeliumit, kõneleb arst ja apostel Luukas seal korduvalt nägemisest. Jeesus muudab pimedaid nägijateks. Jeesuse mõistujuttudes näeb samaarlane läbipekstut ja paljaksröövitut, tal hakkab temast hale ja ta aitab teda. Isa näeb oma kadunud, kaltsudes koju tagasi tulevat poega, tal hakkab temast hale ja ta ruttab talle vastu, kingib talle armastuses inimväärikuse, koha oma lauas. Luukas kõneleb korduvalt ka sellest, kuidas Jeesus näeb. Näeb Siimona tühja paati ja selle paadi omanikku, näeb tölnerit ja muudab nende meeste elu. Näeb noorena surnud poja nutvat ema ja kingib ta ainsale pojale elu. Näeb vaest lesknaist, kes andis Jumalale kõik, mis tal oli. Nägi haigeid ja viletsaid ja tervendas neid. Jeesus kõneleb ka nägijatest, kes on pimedad, ja pimedatest, kes Temasse uskudes saavad nägijateks.

Nägin kord Toronto Peetri kiriku seinal üht väikest ajaleheväljalõiget. Sellel oli pilt noorest inimesest, kes on ulatanud vanale ja väetile abikäe, ning tekst: „Ole sa enda arvates kui tahes tark, rikas või edukas, aga tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa teistesse inimestesse suhtud.“ Kui sellele lisada Jeesuse mõte, et kõike seda, mida me teeme või tegemata jätame oma ligimestele (oma vähimatele vendadele), me teeme või jätame tegemata ka Temale, siis muutub ajalehe väljalõike lihtne tekst tõeks ka pühakirja valguses. Tõeliselt loeb vaid see, kuidas sa suhtud oma ligimestesse.

Jeesus näeb. Näeb sageli selliseid, keda vähesed vaadata tahavad – neid, kellelt paljud oma silmad ära pööravad. Märkab paljude endast väga hästi arvavate ja teisi halvustavate keskel just neid. Ta vaatab südamega, lahke, tervendava pilguga. Näeb valu ja vaeva, eemaletõugatust, võtab hoolivalt aega, kingib armastust. Kuidas näeme meie? Kas hindavalt, sildistades või hoolivalt, osavõtlikult?

August Gailit on öelnud: „On hoolimatus inimest hindama hakata ja anda oma veenvat otsust, sest me ei tunne ennastki, kuidas võime siis tunda oma kaasinimest? Ta on nagu tuhandeist lülidest ehe, milles kallimate vääriskivide keskel leidub ka rohkesti koksi-, lubja-, graniidi- ja savikilde.“

On lihtne inimesi liigitades muuta nende hulk, kellest tasub hoolida, keda peab aitama, nii väikeseks, et võiksime kõigist teistest rahulikult ringiga mööda minna. Kristlus ei anna meile selleks mingit õigustust. Keegi meist ei ole nii vaene ega jõuetu, et ei suudaks paljusid märgates paljude elu rikkamaks muuta. Vähesed meist on õppinud arstiks, kuid meie kõikide suhtumine, pilk, sõnad ja isegi hääletoon võivad inimesi tervendada. Seepärast soovin meile täna: head nägemist!

PALVE: Issand, andesta, kui ma vaadates pole tahtnud näha, kuulates pole tahtnud kuulata. Aita mul läbi andeksanni ja halastuse muutuda nägijaks ja kuuljaks.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

31.08–6.09.2020

„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära” (Js 42:3).

Avasin ükskord kirikuraamatukogu pimedas hoidlas gooti kirjas raamatu. Silme ette sattusid kirikuisa read, mis edastasid juba II sajandil olnud kahtlusi. Kas saab Vana Testamendi Jumal olla tõeline Jumal, kui ta on ka kurjust täis maailma loojaks? Sama küsimus on kõlanud teisiti sõnastatult läbi aegade. Kuidas lubab Jumal nii palju kurja ja kannatusi?

See küsimus on silmapaistev vähemalt kahel põhjusel. Esiteks näitab ta, et pole õige väide, et kõik pidavat muutuma maailmas. Ei muutu. Vähemalt küsimus, miks Jumal, kes peaks olema hea, lubab vohada kurjal, ei ole muutunud. Vastupidi, mõistmatus Jumala suhtes näib olevat ikka seesama läbi kahe aastatuhande.

Teiseks aga äratab see vastuküsimuse: kas saab sellistel kahtlustel Jumala suhtes olla mingit tõelist jõudu, kui nad ei ole suutnud midagi kummutada? Pole ju seetõttu usk Piibli Jumalasse vähenenud. Vastupidi, alates II sajandist on kristlus levinud suurimaks usundiks maailmas. Ja juutluski on endiselt mõjuvõimas.

Võime küsida pigem teisiti: miks on Jumal inimestele, kes on usust kaugenenud, kuid tagasi pöörduvad, jätkuvalt armuline? Seda ju ütleb tänane sõna: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära!” Vastus on: sest Jumal on tõesti väga hea. Kus vähegi midagi päästa annab, seal teeb Ta seda kindlasti! Jumal võib inimesi proovile panna, kuid Ta ei murra kedagi. Ta võib jääda varjatuks, kuid ei kustuta ususädet.

Miks Jumal lubab kurja? Sest Ta tahab meid näha sellistena, milline üks inimene peab olema, kui ta on inimene – vabade isikutena. Me ei oleks seda, vaid paljad rikkiläinud automaadid, kui Jumal iga rikke puhul hakkaks „mehaanikuna“ sekkuma. Jumal on jätnud meie otsustused üksikasjus vabaks, et saavutada maailmakäigus soovitud tulemusi, inimkonna vabade isikute kujunemist – aina sekkudes läheks nurja kõik. Ta paigutab aga märkamatult nuppe ringi oma tarkust mööda, mida õpime mõistma Jeesusega seotud sündmusi ja õpetusi jälgides. Ükski rist ega kannatus ei ole lootusetu elava Issanda valguses.

Mida meil tuleb siis teha? „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb,“ ütleb Jeesus (Lk 21:28). Rudjutud pilliroogu kutsutakse oma vabadust kasutades jumalikule kutsele vastama. Kas aga tõesti tuleks tõsta pea? Paljud murettekitavad sündmused sunnivad pigem langetama pead. Pagulaskriis, sõjad ja terrorism, viirused, abielumõiste ümberdefineerimine, hõõrumised Euroopa Liidus ja Eestis, majandusraskused jt. See kõik võib teha inimest pigem rudjutuks ja mõjutada hoopis langetama pead.

Jeesus aga ütleb, et meil tuleb tõsta pea. Seda hoolimata sellest, et ajastu lõpul ohud pigem kasvavad: „Päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse” (Lk 21:25–26). Kõigutab ju meie tehniline tsivilisatsioon taevavägesid, reostab veevooge ja kurnab loodust! On neid, kes ei saagi hirmunud tulevikupilgust lahti, märkamata olulisemat, et meie sügavamad probleemid pole välised, vaid sisemised.

Välises mõttes läheb maailm vastu muutumisele. Meie enda elu on lõplik. Ihulikud haigused ja puudused hakkavad kergemini silma kui vaimu- ja hingehädad. Mõttetus ja lootusetus närib vaikselt kaaskodanikke, kes heidavad oma pilgu tühjana paistvasse kosmosesse. Paraneminegi algab inimeste sisimas, kui nad õpivad oma vaimuliku silmaga nägema nähtamatut taevast. „Me kõik eksime paljus“ (Jk 3:2). Olgu tegude, sõnade või mõtetega. Me vajame tahi uuesti süütamist ja enese sirgu ajamist.

Paranemise esimeseks sammuks on enda rudjutud oleku ja põhjustatud halva häbenemata omaksvõtmine ning teiste süüdistamise asemel soov teha ise midagi head. Siiras pahelisus kehtib Jumala ees rohkem kui silmakirjalik ausus. Tabavalt on väljendanud seda XX sajandi Itaalia pühak paater PIO: „Pea meeles: kurjategija, kes tehtud halba häbeneb, seisab Jumalale lähemal kui aus inimene, kes häbeneb head teha! Meil on endil küllalt vigu, mille kallal iriseda – miks siis venna omade kallal aega raisata? Ainult vähehaaval annab Issand meile tunda, kes me oleme!“ * Nii on meie kõikidega.

Järgmiseks sammuks sobib Jeesuse sõna: „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse“ (Mt 5:4). Nad on kurvad omaenese viletsuse üle – ja neid lohutatakse, et selline olukord ei pruugi olla lõplik. Uue sündimine meie hinges võib toimuda murranguna. Nagu ütleb KALLISTOS WARE: „Sisemine inimene hakkab vilja kandma alles pisaraid valades. Kui sa jõuad pisarate astmeni, siis tead, et su meel on pääsenud välja selle maailma vangitornist, asunud teele, mis viib uude ajastusse, ning hakanud hingama sealset uut ja imelist õhku.“ ** Võiks öelda, et seal, kus pole südamest tulevat nuttu, ei ole ka südamest tõusvat kahetsust. Seal ei saa ka Jumal uuendada meie meelt, sest Ta austab meie vabadust pea tõstmiseks, enese sirguajamiseks, oma hõõguva tahi taas läita laskmiseks Tema poolt.

Tõstkem siis pea, ajagem selg sirgu! See on kolmas samm. Meie elus võib olla palju torme, mis loovad tunde, nagu oleks elusädemeke ise kustumas. Kus me aga iganes pöörame pilgu taeva lõpmatuse poole, ei jäta nähtamatu taevas meid iial maha. Keegi ei oska piiri tõmmata märgipärase ja otsese kirjelduse vahele, kui Jeesuse sõnul naaseb Ta ajastu lõpul „pilve sees väega ja suure hiilgusega“ (Lk 21:27). Küll aga on kõigile neile, kes on Issanda vastu võtnud sisemiselt, kingitud rohkesti rõõmu ja lootust, vastavalt Jeesuse kinnitusele: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõna ei hävi“ (Lk 21:33).

Jumal ei murra ega kustuta, vaid tahab meid püsti tõsta ja uuesti tuliseks puhuda. Ta ei soovi vaadata ka meie vigade peale – olgu tegudes, sõnades või mõtetes –, vaid otsib meis viimse võimaluseni lootust elule. Ta ei keeldu iial laskma meid osa saama oma lõputust armastusest, kus iganes seda tänulikult vastu võtame.

Head lõppevat suveaega!

*

* Meeleparanduse sakrament: http://www.neitsimaarja.ee/vaimulik-sonum/lugemist/meeleparanduse-sakrament

** Metropoliit Kallistos Ware, Õigeusu tee. Tallinn 2001: 101.

NÄDALA MÕTE

Õpetaja JAAN TAMMSALU

17.–23.08.2020

1Ms 18:20–32: „Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“

Kas elu on õiglane? Meie vastus sõltub sellest, milliste mõõdupuudega me mõõdame. Kui teeme seda iseenda veidi vildakate mõõdupuudega, siis tundub elu kindlasti ebaõiglane ja siis tundub ka Jumal ebaõiglane. Kas keegi meist suudaks aga luua sellist skaalat, millele midagi asetades võiksime väita, mis on õiglane ja mis mitte? Kannatuste, õnnetuste, raskete haigustega silmitsi seistes küsivad paljud: „Mille eest?“, „Miks nemad?“, „Miks mina?“ Usun, et sellistele küsimustele polegi maailmas ühtegi õiget vastust. Ka Vana Testament ei suuda selget vastust anda. Ikka ja jälle seisavad Vana Testamendi inimesed jahmunult Jumala ees, nähes kuidas pealtnäha kurjad ja ülbed kaua elavad ja õilmitsevad ning kuidas headele ja ustavatele liiga tehakse. Vaid seal, kus inimene hakkab uskuma Jumala tõotusi – ka seda, et inimese maine elu võib muutuda igaveseks eluks, võib ebaõiglasena tundunu muutuda igavikus imeliseks õigluseks. Kristuse ülimalt ebaõiglane kannatus ja ristisurm toovad pärast Tema ülestõusmist ilusa aimduse võimsatest vastustest paljudele selle ajani vastamata küsimustele.

Kuid küsime täna ka nii: kui maailma Looja ühel hetkel otsustab, et Tema looming on raisus, kas pole siis Temal õigust oma raisku läinud loodule kriipsu peale tõmmata? Kas me ise ei tee seda? Mõned teevad seda lemmikloomadega. Teised inimestega. Enamik teeb asjadega. Järjest enam visatakse ära asju, mis on täiesti kasutamiskõlblikud. Kõik kohad on täis töökorras tehnikat, mis on välja vahetatud uuemate mudelite vastu. Kas see on õiglane – muuta maailma sel viisil prügimäeks, raisata taastumatut ressurssi? Inimene lihtsalt otsustab, mis kõlbab, mis mitte, mis sobib, mis mitte, ja samas selline inimene arvustab oma Loojat ...

Kas Jumal on õiglane, kui Ta hävitab linna, milles on alles jäänud alla kümne õige? Mida peaks tegema suurfirma omanik, kes saab teada, et tema firma tuhandest töötajast vaid mõned ei varasta firmat, vaid mõni täidab kehtestatud reegleid, vaid mõni tuleb õigel ajal tööle ja teeb seda, mida temalt oodatakse? Kas pole omanikul õigus teha siis sellega, mis tema oma, mida ise tahab? Teisalt me võime täna rääkida nördinult sellest, kuidas Eesti vabariigi kohtud ja uurimisorganid töötavad nagu aegluubis. Aina kogutakse tõendeid, kuulatakse ära tunnistajaid, vaetakse poolt- ja vastuargumente. Ajakirjandus teeb uuritavast mõne artikliga süüdlase. Kohus ei saa ega saa hakkama! Mis toimub? Kas tahaksime tagasi aegu, mil troika mõistis süütud mõne minutiga süüdi, või pani piinamiste abil süütuid ennast süüdi tunnistama – mil arreteerimisest mahalaskmiseni oli keskmiselt päev?

Kas me suudame uskuda, et Jumal teab enam kui meie? Tema näeb suurt pilti ja selle suure pildi iga tillukestki detaili. Kas suudame uskuda, et Tema otsused on alati õiged? Kui Ta kõneleb Aabrahamile sellest, mida Ta on mõelnud teha kahe hukkaläinud linnaga, siis usaldab Ta ühele inimesele midagi sellest, mis on Tema südamel. Usun, et Jumalal pole kerge selliseid otsuseid teha. Kuid Ta võib näha, kuhu see maailm välja jõuab, kui Ta laseb oma põhjalikult raisku läinud loomingul edasi eksisteerida. Kui me näeme kartulite hulgas mõnda, mis on mädanenud, siis viskame need tervete hulgast välja. Mida me teeme aga siis, kui meie kartulisalvest paiskub ninna kohutav hais? Me viskame kõik minema ega hakkagi vaatama, et äkki selle sees veel imekombel oleks mõni veel terve. Aga Jumal vaatab ja otsib. Otsib ka igaüht, kes on kadunud, kes on inimeste poolt kõlbmatuks tunnistanud. Annab uue võimaluse neile, kes kahetsevad ja meelt parandavad.

Sel nädalal mõtleme aegadele, mille kohta võib kasutada sõna „soosinguajad“. Nendest armu aegadest räägivad ka selle nädala pühakirja tekstid. Peamiselt küll hoiatavad, et me neid erilisi aegu maha ei magaks – soosinguaegu, mil veel on võimalik midagi muuta, oma elulaeva suunda õigeks seada ja surnumerre voolavas jões vastuvoolu ülespoole sõudma hakata.

Kord kõneles Jumal Aabrahamiga. Rääkis talle hävingust, mille Soodomas ja Gomorras elavad rahvad on oma eluga enda peale tõmmanud. Aabraham püüdis neid linnu päästa. Ta lootis, et nendes linnades võib olla inimesi, kes pole üldise allakäiguga kaasa läinud. Talle tundus, et see on nii. Jumal aga näeb, et õigeid ei ole. Rahvas on raisus. Lootusetult langenud. Erinevad nägemised.

„Ma olen uurinud maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud rahvaid, kes oleksid püüdnud elada ilma Jumalata. Ja kui neid ehk on ka olnud, pole neist tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.“ Nii on kord väitnud üks eelmise sajandi targemaid mehi. Me teame, mis juhtus hiljuti ühe suure impeeriumiga, kus paari inimpõlve jooksul selline katse tehti. See langes nagu kaardimajake. Kas katsetame seda nüüd ka väikeses Eestis? Ma ei tea, kas kusagil keegi on juba Jumalaga kaubelnud selle maa ja rahvakillu allesjäämise pärast, nii nagu kord Aabraham kauples Soodoma ja Gommorra pärast. Ma ei tea, milline on Jumala otsus. Ühte me võime aga küllap loota. Seda, et veel on võimalik meelt parandada. Veel on armuaeg ja need, kes püüavad selles hullunud maailmas elada Jumala seaduste järgi, ei peaks käega lööma, sest igast jumalakartlikust võib sõltuda iga riigi, linna, küla, suguvõsa, perekonna edasikestmine. Me peaksime püüdlema selle poole, et me võiksime olla need, kelle pärast ütleb Jumal: „Ma säästan, ma jätan alles, ma õnnistan!“

Väga tundlik eesti luuletaja DORIS KAREVA on kirjutanud:

Tuhat korda reetnud, raiund läbi

endas kõige elusama koe;

rebind välja read, mis kisendasid: loe!

Tuhat korda taganenud, saland

oma saatust, eitand iseend,

kuid, oh hing, su põhjast põlisjõul

ikka tõuseb põletavalt puhas laul.

Kas see põletavalt puhas laul, mis paneb meid muutuma, tõuseb ka meie hingedest? Kiituslaul Temale, kes ainsana võib meid päästa. Me ei pea enam hirmu tundma, kas meie keskel ikka on piisavalt õigeid, kelle pärast Jumal ka meid säästab. See üks õige on olemas, kelle läbi võivad pääseda kõik, kes Temasse usuvad.

Usun, et me elame praegu soosinguajas. Ja mulle tundub, et paljud on seda ka taibanud.

Me ei tea, millise linnana paistab Jumalale täna Tallinn, millise maana Eesti. TÕNIS MÄGI küsib ühes laulus: „Kas jõuan veel Soodomast välja, enne kui lahvatab leek?“ Meil pole vaja põgeneda oma maalt, sest mujal võib asi olla veel hullem. Me peaksime ennast hoidma siin Jumala lähedusse. Kui oleme ühendatud Kristusega – selle ainsa õigega –, siis oleme me ka maa peal ja isegi Soodomas elades taevase igavese kuningriigi kodanikud. See kuningriik ei hävi ka siis, kui kogu maine maailm hävib. Selle kuningriigi Kuningas ei jäta ühtegi oma lastest ka siis, kui kõik ülejäänu Tema loomingust on raisus.

Pole lihtne tänases maailmas elada Taevase Kuningriigi seaduste järgi. See vajab püsivust ja kannatlikkust, tõsist palveelu ja patukahetsust, Sõna kuulelikkust ja alandlikku meelt, kuid see on ainus elu, mis on elamist väärt, ja ainus tee, mis viib elust ellu.

Pühakiri ütleb: „Aga Aabraham jäi seisma Jumala ette. Jäi seisma selleks, et paluda teiste pärast, et paluda Jumalalt neile armu ja halastust. Armsad, aidaku meid Jumal, et meiegi kohta võiks kord öelda: „Aga tema jäi seisma Jumala ette.“

On alanud nädal, mil meilt küsitakse, kas me oleme ustavad Jumala andide kasutajad. Kui minult paluti selleks nädalaks mõtisklust, juhatas Jumal mind ühe mu kõne juurde, mille pidasin siis, kui meie kirik pärast pooleaastast kapitaalset siseremonti taas avati. Täna, 13 aastat hiljem, kõnetas see mind ja ma loodan, et ka Sind. Kannatlikku meelt – lugu on pikk.

„Kui armsad on sinu hooned, vägede Issand! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad“ (Ps 84:2–6).

„Kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:1–8).

„Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie“ (1Kr 3:16).

„Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu“ (1Pt 2:5).

1984. aastal valmis gruusia filmirežissööril TENGIZ ABULADZEL Nõukogude võimu brutaalsusest kohutava selgusega kõnelev film „Patukahetsus“. Filmi lõpus astub mööda teed rändur, kes küsib aknast välja vaatavalt naiselt: „Kas see tee viib pühakotta?“ Saades kuulda, et ei vii, ütleb rändur: „Milleks tee, mis ei vii pühakotta?“

Meie elu peaks olema palverännak: rännak, milles Jumala abiga muutume paremaks, milles leiame hingerahu ja rõõmu ja mis viib meid pühakotta kogema Jumala pühadust ja muutuma pühaks, otsima juhatust ja muutuma nendeks, kes juhatavad ekslejaid õigele rajale.

Mõni nädal tagasi ütles Soome kirikupäevadel üks tõsine professor: „Väike Soome rahvas ja riik suudab selles maailmas püsima jääda vaid siis, kui meid ühendavad kaks kõige olulisemat asja: meie keel ja meie kirik. Kui ükski nendest peaks kaduma, kaob ka riik ja rahvas.“

Meie siin palju väiksemal maal tuuletõmbuse käes võime vaid imestada, et meile on jäänud meie keel ja iseseisvus, et meil on oma riik. See pole enesestmõistetav. See on ime! Meid on imeliselt kaitstud ja õnnistatud.

Siinsamas lähedal möllasid vaid kaks nädalat tagasi noortejõugud. Lõhuti ja võeti kõike, mis tundus tarvilik. Paljud küsisid, nähes järgmistel päevadel oma kiriku kõrval purukspekstud kioskeid ja oma kiriku akende ees vineere: kas nad lõhkusid meie kiriku vitraažaknad? Ei! Pühakoja aknad jäeti terveks. Pärast esimest pronksiööd kattis ehitaja vitraažaknad vineeridega.

Läbi 140 aasta on Jumal seda kirikut hoidnud ja õnnistanud. Ikka ja jälle on selle maailma targad plaaninud selle hävingut, aga sündinud on hoopis midagi muud. Tänastelt tarkadelt, kes unistavad selle pühakoja lammutamisest, tahaksin küsida, kas nad nii mõtlevad ka oma emast – et kui väline kuju ei vasta nende ilunõuetele, siis sisemist ilu tähele panemata sooviksid nad oma ema kadumist.

Siin, selle pühakoja altari ees, seisis poolteist aastat tagasi ühe kloostri meeskoor. Nad laulsid väga võimsalt kiitus- ja palvelaule Jumalale. Pärast kontserti tuli nende dirigent mu juurde ja ütles: „See on imeline paik. Esimesest laulust alates me tundsime siin, kuidas otsekui kellegi käed meid kannavad.“ Jah, need on tuhandete palvetajate käed, mis siin inimlapsi kannavad. Need on Jumala enese käed, mis seda pühakoda hoiavad ja õnnistavad.

Armsad – mis te arvate, milleks lasi Jumal selle kiriku seest korda ja kauniks teha? See sündis hämmastavalt kiiresti ja kohati uskumatult õlitatult. Vastus saab olla vaid üks: Jumalal on selle kirikuga üks imeline plaan. Ta tahab siin muuta inimeste hingi ja südameid nii, nagu muutus selle pühakoja sisemus. Ta tahab muuta meid, nii nagu muutus selle kiriku altarimaal ja lühtrid. Kadus kõik määrdunu. Paulus ütleb: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim teie sees elab.“ Meie siin teame ka seda, et üks Jumalakoda – Jumala tempel – võib olla üpris õnnetus olukorras. Põrandad ja pingid kiivas, seinad ja laed mustaks tõmbunud, pragunenud ja hallid. Orelirõdu postid mitte toetamas rasket rõdu ja orelit, vaid rippumas mõne naela abil selle rõdu küljes ja alt ära vajunud põranda kohal. Äärmiselt tuleohtlik elektrisüsteem ja kusagilt keldrist üles tõusev kummaline hais. Jah – isegi selline pühakoda võib olla paljudele väga armas, aga selles võis olla ka pilte meie enese vaimsest olukorrast. Kui see on nii, siis saagu selle Jumala templi muutumine meile kinnituseks, et ka meie muutumine on võimalik.

Ühele meie koguduse sügavalt usklikule liikmele on Jumal viimasel ajal korduvalt ilmutanud üht sünget, kuid samas lõpmata lootusrikast ja helget pilti. Ta kirjeldab seda nii: „Ma ei saa aru, mis pilt see on. Juba mitmendat päeva on mul silme ees pilt ühest kõrgest pikast toidulauast. See on kirikus. Näen seda kusagilt kõrgelt ülevalt alla vaadates. See on tohutult rikkalikult kaetud. Lausa lookas. Imeilus! Ma ei ole kunagi oma elus näinud nii rikkalikult toitu laual. Lausa kuhjadena igasuguseid väga kauneid viljasid. Püüan vaadata ja ära tunda midagi sealt laualt. Ma ei ole mitte ühtegi toiduainet, mis on sellel laual, oma siinses elus veel näinud. Kõik on nii isuäratav. Seda kõike on nii palju. Seda ei suuda meie kogudus mitte kunagi ära süüa. See tuleb ära jagada. Jätkub igaühele, kel nälg ja janu. See laud on väga kõrge. Laud on kaetud riidega, mis ulatub igalt poolt täpselt maani. See paistab olevat sinist värvi. Ta on asetatud altari ette. See ulatub poole kirikuni välja. Laud on väga rikkalikult kaunistatud. Väga ilus. Vist mingid viljad. Väga palju! Kõik on siiamaani täiesti puutumatu. Aga ma ei näe mitte ühtegi inimest sellel pildil. Täielik vaikus. See toidulaud on nii rikkalik, seda ei jõua meie kogudus kunagi ära süüa. Sellest jätkub kõigile, kel nälg ja janu. Jumalal on suur plaan! Ta tahab meid viia niisugusesse Jumala ligiolusse, mida me kunagi veel ei ole tundnud. Ta tahab ilmutada oma au inimeste keskel. Ta saab seda teha ainult nende inimeste kaudu, kes iseenesele surevad. Jumal peab saama suureks! Meid on loodud selleks, et austada Jumalat. Jumal peab saama meis kõigis valitsema KUNINGANA! Me oleme PÜHA VAIMU TEMPEL! Inimesed, kes ei tunne Jumalat, peavad meid kohates tundma Jumala puudutust. SEDA TAHAB JUMAL. Valgus tahab tulla maailma ja see saab tulla AINULT nende inimeste kaudu, kelles valitseb Jumal KUNINGANA. Jumal tahab inimesed siin üles äratada. Inimesed peavad kuulma JUMALA SÕNA! Jumal kutsub kõiki inimesi nimepidi!“

Järgmine pilt: „Kui olen näoga altari poole, siis vasakut kätt paistab hele päike. Näen tohutult palju inimesi. Nad istuvad kõik maas. Kõik on väga rõõmsad. Nad kõik räägivad üksteisega. Ma ei näe mitte ühtegi niisugust inimest, kelle näol ei oleks naeratust. Tohutu armastus! See pilt on vabas looduses, nagu oleks Iisraelis. Inimesed on vanaaegselt, väga lihtsalt riides. Ma kujutan ette, et jüngrid võisid nõnda riides olla. Ma ei näe toidulauda. Esiplaanil mäe jalamil näen suuremalt ühte inimest (mulle tundub, et see on Jeesus).Temast õhkub sõnulseletamatut armastust. Ta käes on roog, mida Ta murrab oma kahe käega. Seda rooga Ta murrab ja jagab kahele poole laiali. Seda tuleb kogu aeg juurde. Inimesed, kes on seda saanud, hakkavad samamoodi seda edasi murdma ja edasi andma. Ka kõigi inimeste käes see roog muudkui paljuneb. Ma ei näe kiriku seina! On vaid mägi, mis on paksult inimesi täis. Inimesi on nii palju, et kõik ei mahu pildile ... Inimesed vaatavad kõik üksteisele otsa. Mitte keegi ei ole üksinda. Nad istuvad ringides. Ja need ringid on veel omakorda teiste ringidega ühendatud. Nii hele päike. Sinine taevas. Meeletu armastus!“

Armsad, see on meie võimalus – kõikide võimalus, kelle elurännak on palverännak ja kelle tee toob Jumala kotta.

Laulik tõdeb: „Kui armsad on sinu hooned, vägede Issand! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.“

Meiegi võime täna selles kauniks muudetud Jumala hoones hüüda rõõmsasti oma elava Jumala poole. Meiegi võime igatseda ja ihaldada Issanda õuesid. Meiegi võime saada kinnitust ja jõudu siin kirikus elavalt Jumalalt ja rännata oma elurännakut kui püha teed, mis viib meid aina ligemale Jumalale ja meie ligimestele. See on ainus elamisväärne rännak ja igal meist on võimalik seda rännata.

Aitab sõnadest: vaadake kõike enese ümber ja taibake, kui imeliselt Jumal on meiega kõnelemas. Jumal, kes on armastus. Jumal, kes ütleb selle aasta ühes juhtsalmis: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka.“

Issand, me pole pimedad, me märkame. Märkame seda uut, mida Sa oled selles pühakojas teinud läbi paljude inimeste. Issand, muuda ka meid oma Püha Vaimu templiteks. Puuduta meid! Ärata meid! Sinule, Issand, kõigeväeline Jumal, pole midagi võimatu.

*

Õp JAAN TAMMSALU jutlus kiriku taasavamise jumalateenistusel 10.06. a. D. 2007.

Ef 5: 8–9: „Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões.“

Me igatseme valgust. Taimedki vajavad valgust. Toidust, veest ja soojusest ei piisa. Heade viljade kandmiseks on vaja ka valgust.

Ühel vanal ja targal inimesel olnud paljudele, kes tema juurde tarkust otsima tulid, vaid üks soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“ Jah, see on mõistlik, sest lahus Temast ei suuda me midagi, millel oleks jäävat väärtust. Tema on maailma valgus – valgus, mis võib valgustada ka meis ja meie ümber olevat pimedust.

Paljud on igatsenud valgustatust ja tavaliselt on selle all mõeldud midagi, mis muudab inimese eriliseks, targemaks teistest, annab talle erilised võimed. Paulus peab kõike sellist pühkmeiks, kui erilises inimeses puudub headus, õiglus ja tõearmastus. Kristuse valgus muudab inimest paremaks, kaastundlikumaks, hoolivamaks, õiglasemaks, ausamaks. Kui selliseid vilju ei tule, on ühendus valguse allikaga vilets või katkenud. Oleme hakanud armastama hämarust, pimedust.

Jeesus kõneles kord paljudele end väga sügavalt usklikeks arvavatele väga karme sõnu. Pühakiri on täis hoiatusi usklikele, kelle elu viljad on paljude jaoks väga kibedad. Nendelt, kellele on palju antud, nõutakse palju ja seepärast ei tohiks me muutuda enesega rahulolevateks. Mõtleme enne, kui jääme palvele, millised on olnud meie elu viljad. Kas need on valguse viljad? Kas meie lähedased ja kõik need, kellega oleme kokku puutunud, võivad meie tegude ja tegematajätmiste, sõnade ja vaikimiste põhjal arvata, et oleme head, õiglased ja ausad?

Kord küsiti ühelt inimeselt kellegi tuntud kristlase kohta, kas ta on hea ristiinimene. Ta vastas: „Ma ei tea, sest ei ole temaga koos elanud.“ On keegi, kes teab meist kõike.

 „Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: 'Ma Olen' on mind läkitanud teie juurde“.“ (2Ms 3:14).

Piiblis leidub kolm identsusväljendit Jumala kohta: Jumal on Vaim, Jumal on valgus ja Jumal on armastus. Teda iseloomustatakse paljude omadussõnadega: hea, õiglane, igavene jt. Kuid ainult need kolm väljendavad identsust: Jumal ei ole nagu vaim, vaid ongi Vaim. Ta pole ka nagu valgus või armastus, vaid ongi valgus ja armastus. Kui nüüd Jumal ütleb Moosesele Siinai mäel: „Ma olen see, kes ma Olen,“ siis tähendab see, et Jumal kui Vaim, valgus ja armastus on tõepoolest Olemas.

Jumala armastusest räägitakse kõige rohkem, see on ka loomulik, sest Jumala olemuseks ongi armastus. „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16). Kuid Jeesus kinnitab Samaaria naisele, et Jumal on ka Vaim ning Teda tuleb tões ja vaimus kummardada (Jh 4:24). Jumala nähtamatust lähedalolekust räägitakse kogu Piiblis, õpetatakse seda mõistma ja sellekohaselt elama.

Mõneti on teatud seda juba muinasajast peale. Näiteks peavad paljud Aafrika rahvad Jumalat kõikjalolevaks, aga samal ajal ka kättesaamatuks. „Nad on öelnud, et kaugus Jumala ning jumalakartliku inimese vahel pole suurem kui sõrmeküünel ja sõrmenahal. Inimene, kes ei ohverda ega palveta, on aga Jumalast taeva põhjatuse kaugusel,“ kirjutab Enn Kasak. * Samas peetakse Jumalat liiga kaugeks, et otse Tema poole pöörduda, otsides vahendajaks teisi jumalikke jõude või olendeid.

Igal juhul on Jumala puhul tegemist Olemisega, mitte olematusega. Piibel teeb veel sammu edasi ja pöördub kõrvale muistsetest müütidest, kus kirjeldatakse jumalike olendite tegevust maa peal fantastilisel viisil: Jumalat ei saa näha! Näha saab ainult Tema kirkust või auhiilgust (2Ms 33:18–23). Ka taevaseid saadikuid (ingleid) saadab sageli jumalik valgussära, sellal kui Jumal ise jääb kättesaamatusse varjatusse.

Seega on Jumal olemas kui Vaim (nähtamatu, elav, personaalne), Tema olemus on armastus ja Tema tegevusest annab märku valgus ehk auhiilgus, mida mainitakse paljudes usundites, rääkides Jumalast kui Taevaisast või Valguseisast. Piiblis öeldakse, et valguste Isalt on pärit iga täiuslik annetus ja tunnetus (Jk 1:17). „Tema ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17:27–28).

Kuid meenutame: Jumal on mitte „nagu valgus“, vaid Ta ise ON valgus! Seda väljendatakse samastava nimisõnaga: „Jumal on valgus“ (1Jh 1:5). Seega näitab jumalik valgussära, mida tuntakse ka religioonide maailmas ning sageli kirjeldatakse Piiblis, kuidagi Jumalat ennast. Teisisõnu on siiski võimalik Jumalat ka näha – näha Teda kui valgust, st Jumalat mitte Tema olemises või olemuses, vaid tegevuses (kreeka k energeia). Ortodoksi kirikus on kujundatud koguni õpetus „jumalikest energiatest“.

Meenub, kuidas üks noor naine, kes oli hiljuti ärganud kristlusele, küsis mult: „Kas pole nii, et kui lugeda õigeusu autorite tekste, siis mingi kummaline valgus hakkab kusagilt kiirgama?“ Olin nõus ja küsisin järele ka ühelt ortodoksi preestrilt, kes seda samuti kinnitas. Jumalast kui valgusest või Temaga seotud valgusest on kõnelnud filosoofid ja prohvetid, seda valgust on ekstaatiliselt kaenud askeedid ja müstikud. Mitte ainult õigeusklikel, vaid ka teiste kirikute rahval on kogemusi Jumalast kui valgusest.

Selliste kogemustega on seotud ka Kristuse kirgastumispüha, mida pühitsetakse 6. augustil. Jumaliku valguskiirguse eriline ilmutus toimus Jeesuse muutmisel kõrgel mäel (Taboril), kus Ta pale hakkas kiirgama ja riided hiilgama (Mt 17:1–9). „Me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust,“ meenutab seda Johannes (Jh 1:14). Peetrus aga toonitab, et jüngrid pole Kristuse kirgastumisest rääkinud „müüte jäljendades“, vaid „näinud oma silmaga“, kuidas Ta ilmutas „kirkust Jumalalt Isalt“ pühal mäel (2Pt 1:16–18). Tegemist on ajaloolise sündmusega, erakordse ilmutusega Jumala auhiilgusest – Sõna oli saanud lihaks, Vaim materialiseerunud. Jüngritel oli hea olla ja nad soovisid jäädagi mäele telkima (arvatavasti oli ka soe suvine aeg). Kuid nagu Moosesel tuli Siinailt alla tulla ja kuulutada rahvale Jumalat, kelle nimi on Mina Olen, tuli jüngritel saata Jeesust ristiteel ning tunnistada Tema ülestõusmist, sest alles pärast maiseid ülesandeid saame taevavalgusse.

Mida kõik see ütleb meile? Esiteks, et Jumal on olemas. Usk ei ole subjektiivne, vaid ühtlasi objektiivne. Teiseks, et Jumal on tõepoolest valgus. Kuid mitte tavaline valgus, vaid Ta elab „ligipääsmatus valguses“ (1Tm 6:16), mida inimene võib Jeesuse sõnul näha saada seesmiselt puhastudes. „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8). Erakordsel viisil on jumalikku valgust nähtud müstilistes nägemustes, kus hõreneb vahesein taeva ja maa vahel. Sarnast olukorda peegeldavad ka nn surmalähedased kogemused, mida on inimesed läbi elanud kliinilise surma seisundis, kirjeldades taas ärgates hinge kehast lahkumist, enda eemalt nägemist, tunnelit ja eredat valgust, taevaolendeid ning Jumala armastuse personaalset kohalolu. Nagu ütleb John Burke, kogetakse seal sageli Jumalat kui „Elavat Valgust, mis on kui kõigest kaunist kiirgav armastus.“ ** Kuid inimesed on maisesse ellu tagasi saadetud, kus neil tuleb veel olulisi ülesandeid täita.

Meie ülesanded sarnanevad jüngrite ja surmapiirilt tagasitulnute omadega. Sarnaselt nendega ei ole meilgi võimalik maistes tingimustes jumalikku lähedalolu lihtsalt naudisklema jääda, vaid tuleb – piltlikult väljendades – usulise kogemuse kõrgmäelt alla siirduda oma kohustusi täitma. Seda on kogenud paljud, kuidas usutee alguses kerkinud võimsaid kogemusi tõrjub hiljem üksluine ja vaevarikas argipäev. Kuid sealgi pole Jumal kaugel, kandes omas headuses hoolt meie eest. Jeesuse sõnul saab taevane valgus enamasti nähtavaks just heategude kaudu: „Teie olete maailma valgus,“ ütleb Ta oma jüngritele. See valgus paistab „häid tegusid“ tehes ka inimestele maailmas (Mt 5:14–16).

Seega, kui sa ei oska muud teha, siis tee head! Headuse valguse läbi hõlmab Jumala armastus meid taevasesse vaimuosadusse. Jumaliku valguse nägemise kõrgkogemusi kingitakse meile lisaks Tema armust õigetel hetkedel.

Kirgast suvenädalat!

-------

* Enn Kasak, Iidne tähetarkus. Tallinn 2003: Argo. Lk 76.

** John Burke, Milline on taevas? Surmalähedased kogemused, Jumala lubadus ja meid ootav igavene elu. Tallinn 2020: EKNK Toompea kogudus. Lk 207.

Mk 10:17–22: „Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Jeesus aga ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal. Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!“ Tema aga lausus talle: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.“ Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!“ Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.“ Aamen.

Jeesus jättis sellelt inimeselt, enne kui Ta tema küsimusele vastama hakkas, küsimata midagi väga olulist. Küsimuse, mida see noormees ise polnud taibanud endale esitada enne Jeesuse juurde minekut. See on raske küsimus, mille igaüks meiegi hulgast, kes me nimetame end ristiinimesteks, peab endale esitama ja sellele ise vastuse leidma, kusjuures aus vastus võib endalegi hirmu peale ajada ja elu täiesti segi paisata. Samas: ainult enda jaoks vastuse leidmine sellele küsimusele saab muuta inimese elu selles suunas, kuhu Jeesus seda suunata püüab. Muide – Jeesus ei esitanud seda küsimust inimestele kunagi, vähemasti mitte avalikult, evangeeliumide kirjutajad sellest igal juhul ei kõnele. Ehk eeldas Ta, et inimesed ise endale selle esitavad ja vastuse selgeks mõtlevad. Igal juhul on see küsimus, millele tasub mõelda meil kõigil ja päris kindlasti juba enne seda, kui astume Jeesuse ette, „Mida MINA pean tegema, et pärida igavene elu?“. Vastusest just sellele küsimusele sõltub, kas läheme meiegi kurvalt Jeesuse juurest minema või jääme Tema kõrvale lõpuni. Esitan siis täna selle küsimuse Jeesuse asemel ise. Endale ja ka teile. Niisiis: milleks meil seda igavest elu vaja on, miks me tahame seda saada? Mida kavatseme sellega peale hakata, kui me selle pärime?

Üks vana lugu kõneleb nii: „Ühel päeval küsisid kõik külastajad nagu kokku lepitult Meistrilt ühte ja sedasama küsimust: „Mis tuleb pärast surma?“ Meister vaid naeratas ega vastanud midagi. Pärast küsisid õpilased temalt, miks ta kogu aeg vastamisest hoidub. Meister vastas: „Kas olete märganud, et hauataguse elu vastu tunnevad huvi just need, kes ei tea, mida praegusega peale hakata? Neil on vaja veel üht elu, mis kestaks igavesti.“ Aga ikkagi, kas on elu pärast surma või mitte?“ küsis üks õpilane jonnakalt. „Kas on olemas elu enne surma – selles on küsimus?“ vastas Meister.

„Mõned räägivad, et elu pärast surma pole olemas,“ ütles õpilane. „Kas tõesti?“ ütles Meister. „Kas see pole kohutav – surra ja mitte kunagi enam näha, kuulda, armastada, rõõmustada ...“ kurvastas õpilane. „Sa leiad, et see on kohutav? Aga enamik inimesi elab just nii juba enne surma,“ vastas Meister“ („Kuldsed lood“).

Kordan küsimust: milleks meile igavene elu? Mida kavatseme hakata peale ajaga, mis pole mõõdetav, eluga, mis kunagi ei lõpe? Ega me ju väga täpselt seda tulevast elu teispoolsuses ette ei kujuta. Küllap on see meie ettekujutuses ikkagi natuke sarnane meie praeguse eluga, ainult ilma selliste lisadeta, mis praegusesse ellu ebameeldivaid hetki toovad. Mõelgem siis oma praegusele elule – kuidas ja milleks me seda kasutame, kuidas me elame? Mõelgem oma sellele nädalale, tänasele päevale. Kas me teeme seda, mida me tegelikult igatseme, mis meile meeldib? Elame sellist elu, nagu tahaksime? Arvan, et suures osas mitte. Küllap on meil kõigil selliseid kohustusi, mida täidame lihtsalt seepärast, et me peame seda tegema. Küllap nii ongi, et me ei saa kõiki ebameeldivaid ja tüütuid asju tegemata jätta. Aga – kas me ei ole sageli just ise, vabatahtlikult, võtnud endale liigseid kohustusi, mida tegelikult poleks pidanud võtma? Kas me ei tee liiga sageli täiesti vabatahtlikult asju, mis ei tee õnnelikuks ei meid ennast ega kedagi teistki, kuna me teeme neid vastu tahtmist? Millal me viimati südamest naersime? Ei, mitte ei tõmmanud näo ette naeratavat maski, vaid tõesti naersime südamest? Millal viimati võtsime aega, et imetleda meid ümbritseva looduse ilu? Millal viimati ärkasime hommikul mõttega „Elu on tõesti ilus, vahva on elada!“? Millal ütlesime kellelegi: „Sa oled tubli, tore, vahva, ma armastan sind?“ Millal öeldi seda meile? Kas nii ammu, et oleme selle juba unustanud?

Jumala Poeg Jeesus on juba toonud ülestõusmise ja igavese elu meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toonud neile, kes usuvad ja on ristitud, igale ristiinimesele. Mida me sellega oleme peale hakanud? Igatseme igavest elu, et hakata armastama, rõõmustama, imetlema imelist ja märkama kaunist. Aga see igavene elu ongi juba alanud, miks me seda kõike ilusat, mida kavatseme, juba praegu ei tee? Miks me seda edasi lükkame?

PALVE: Issand, Sina oled meile avanud tee igavesse ellu, Sina oled taevariigi toonud juba meie tänasesse päeva. Aita meil seda taibata ja uskuda ja õpeta meid tõeliselt elama juba nüüd ja praegu.

Rm 8:14–16: „Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.“

Kes me oleme? Kas me oleme need, kes peaksime olema? Millised sihid oleme endale seadnud?

Kord pidi üks paadimees viima kiire vooluga mägiões mõned inimesed teisele kaldale. Sõitjad imestasid. Kuigi sihtpunkt vastaskaldas oli otse üle jõe, pööras paadimees paadinina kohe ülespoole, nagu tahaks ta jõge mööda mäkke sõita. „Miks te sinnapoole sõidate?“ küsis üks reisijatest. Paadimees rääkis kiirest voolust, mis paadi muidu allapoole kannaks.

Ka elujões on samuti. Kui me ei sea endale kõrgemaid sihte, kannab vool meid alla. Sageli ei pane me allavoolu minekut tähelegi. Nii paljud lähevad sama teed ja ennast nendega võrreldes tundub meiega kõik korras olevat.

Kuidas on meiega? Milliseks oleme muutunud? Kes me oleme? Paulus ütleb meile, kes me peaksime olema: armastava Jumala, kuningate Kuninga lapsed. Kas oleme? Jah, kui oleme ristitud ja kui laseme Jumala Vaimul end juhtida. Millest saaksime aru, kas see on nii? Pauluse sõnu mõistes võiksime küsida endalt, kas meis on lapselikku usaldust oma Taevase Isa vastu või on meis kartus, hirm? Kas oleme tänulikud lapsed või hirmunud orjad?

Maailm muutub. Muutuvad ka hirmud. Kord hirmud ühendasid inimesi. Kaasaegses lääne ühiskonnas ehitavad inimesed erinevate inimgruppide vahele kõrgeid müüre. Rikkad püüavad vaesematest võimalikult kaugemale saada ja piiravad oma territooriumi võimalikult kindlate tarade ja turvasüsteemidega. Ajakirjandus pakub igal nädalal välja uusi ja veel uuemaid võimalusi tunda hirmu. Meie valime. Ühel nädalal kardame linnugrippi, teisel terrorismi, kolmandal seagrippi, neljandal rahavahetust, viiendal euribori tõusu, kuuendal mõnd kurika või relvadega hullunut, seitsmendal koroonat ja kaheksandal maailma lõppu. Jah, maailm on ohtlik paik, aga paljud ei taipa, et me peaksime kartma vaid seda, et kaotame sideme Jumalaga.

Apostlite pühapäeva järgsel nädalal tasub meil mõelda sellele, kas meiegi võiksime saada nende meeste sarnaseks. Jah, sest nii nagu apostlid, võime ka meie püsida Jeesuse läheduses ja selles läheduses muutuda, nii nagu muutusid nemad.

Kui tahame kiiresti voolavas elujões teisele kaldale jõuda, tuleb meil endale seada kõrgemad sihid, ja kui vool on meid allapoole kandnud, kui hirm on meid halvanud, saame paluda Jumalat, et Ta vabastaks meid, andestades meile meie patu, ning annaks julgust ja jõudu sõuda ka vastuvoolu.

Jh 8:2–11: „Aga Jeesus läks Õlimäele. Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ Tema ütles: „Ei keegi, Issand!“ Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“

Jumal halastab patusele. See, keda on karmidel õigusenõudjatel pühakirja mõne pügala järgi õigus kividega surnuks visata, pääseb.

Variserid ja kirjatundjad ütlevad Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Kui see populaarseks muutunud õpetaja ütleks, et Moosese seaduse järgi tulebki see naine surnuks visata, saaksid nad Jeesust hiljem Rooma võimude ees selles süüdistada. Kui Ta oleks öelnud, et Moosese seaduse järgi pole vaja tegutseda, oleks Tema poolehoidjate hulk palju väiksemaks jäänud. Milline tõsiusklik juut tahab kuulda inimest, kes ütleb, et Jumala poolt läbi Moosese nende rahvale antud seadused ei kehti?

Samas, mitte üks nendest meestest ei oleks seda naist avalikult hukanud. Ka siis, kui Jeesus oleks öelnud, et seda tuleks teha. Nad püüavad Jeesuse oma küsimusega tupikusse ajada, selleks et Teda hiljem võõraste kätega hävitada.

Mooses kirjutas kord Jumalalt saadud seadused kivitahvlitesse. Jeesus kummardub ja kirjutab midagi maale. Mooses uuristab Jumala seadused kivisse. Jeesus kasutab maale kirjutamiseks oma näppu. Me ei tea, mida ta sinna maa tolmusele pinnale kirjutab. Ehk on see vaid üks sõna: HALASTAGE? Vastust teab vaid tuul, mis selle peagi sealt maa pealt pühib.

Kuid need vihased mehed ei jäta. Nad käivad Jeesusele peale, nad sunnivad teda vastama. Nad on kindlad, et on suutnud Jeesuse asetada olukorda, mis on sellele rahva lemmikule lahendamatu. Nad arvavad, et on oma geniaalse küsimusega suutnud Jeesuse põlvili suruda. Küllap nad arvavad, et maa lähedale kummardunud ja maale midagi kirjutava Jeesuse poos väljendab lüüasaamist. Nad ju teadsid, et see on tupikusse ajav küsimus. Nendel endal poleks sellele olnud ühtegi head vastust. Kuid taas nad eksisid. See, mida Jeesus neile nüüd ütles, oli ääretult ootamatu. Ta näitas neile seda, et naise poole oma süüdistavaid näppe sirutades on kolm korda enam nende endi näppe suunatud nende enda poole. Ta ütles neile, et nad on midagi väga olulist unustanud – nad on unustanud omaenese patud. Jah, nad on neid osanud rahva eest hoolega varjata.

Johannes meenutab: „Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.Jeesus ütleb seda ka meile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku oma ligimest esimesena kiviga!“ Kivid lendavad. Lendavad ka kristlaste kätest. Lendavad isegi paljude kristlaste kodudes. Halvasti ütlemise, mahategemise, mõnitamise valutegevad kivid. Aeg-ajalt imestan, kuidas suudab mõni inimene selle meeletult massiivse kivihunniku all, mida ta abikaasa, ta lähedane, läbi aastakümnete on loopinud, üldse liigutada ja hingata. Halastamatu hävitamine.

„Halastage,“ ütleb Jeesus, „nii nagu teie peale on halastatud!“ Andke andeks, nii nagu teile on andestatud! Jeesus laseb end alandada, peksta, piinata. Ta sureb meie pattude eest. Tema on ristil surnud kõigi meie pattude pärast ja ootab, et meiegi halastaksime, oleksime armulised, annaksime andeks. Kas oleme suutnud? Kui paljud kivid on lennanud meie käest meie kaasinimeste poole! Meil pole neid võimalik peatada. Oleme teinud oma sõnade ja tegudega haiget. Jah, piitsaga lüüakse vermeid, sõnadega sügavaid haavu. Oleme keeranud selja, kui oleksime saanud aidata. Me kõik oleme pattu teinud. Jeesus ütleb täna ka meile, nii nagu sellele inimeste poolt häbistatud ja hukka mõistetud naisele: „Ma ei mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“

Juudi teoloogid rääkisid aastasadu tagasi Jumala kahesugusest mõõdust: kohtumõõdust ja armumõõdust. Kumba Jumal viimsel päeval minu hindamisel kasutab? Küllap seda, mida mina olen kasutanud teiste kohta. Paulus on kirjutanud: „Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama!“ Jeesus on öelnud, et see, millise mõõduga meie mõõdame oma ligimestele, sellega mõõdab ka Jumal meile. Iga teiste poole visatud kivi on kui bumerang, mis varem või hiljem tabab viskajat ennast. Mõistlik oleks kivid viskamata jätta ja kasutada kive teeradade ehituseks seal, kus tee meie ja mõne inimese vahel on katkenud.

Jumal ei ole halastamatute inimeste sarnane ja Ta ootab, et inimesed muutuksid oma eluteel veidigi enam Tema moodi. Ja kui me kõike ei saa, ei suuda, siis tasub ometi proovida, veel ja veel proovida. Meil tuleb vastutada oma tegude ja tegematajätmiste eest, aga Jumal annab meile uusi võimalusi. Tema halastab, ei kanna meid maha.

„Mine ja ära nüüdset peale tee enam pattu!“ Kuidas seda Jeesuse poolt öeldut on võimalik täita? Vastus võib olla lauses, mille Jeesus ütleb pärast seda, kui Ta on naisele need sõnad öelnud: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Tema valguses käijal on see võimalik.

Oliivipuud sahisesid Õlimäel õhtuses tuules. Just nagu tahaksid midagi öelda päeval juhtunust. Nagu veel kajaks hüüded: „Ta on pattu teinud – teda võib vabalt kividega visata, see on ju seaduse järgi!“ Naine oli olnud seal põlvili, juuksed maas ja silmad maas. Mägi on ju rikas kivide poolest. Ja siis tuli Tema, kes segas kogu protsessi ära. Kirjutas midagi maale – ei tea mida – ja ütles, et kes on patuta ... muudkui hakaku viskama. Kes saaks patuta olla? Aga SEADUS ... kas siis seadus ei loe või on Temal mingi uus, oma seadus? Seadus ju ütleb ... see, mis on kogu aeg kehtinud. See, kes on patuta, visaku esimene kivi ... Mis seadus see nüüd on?!

Ja Tema jäi sinna kirjutama ja naine jäi niisama ja talle öeldi, et mingu ja ärgu tehku enam pattu.

Seadus ei tunne halastust. Paljud inimesed ei tunne halastust. Aga Tema ilmselt teadis, mida see tähendab. Ta läks ära. Naine läks koju. Oliivipuud sahisesid Õlimäel õhtuses tuules. Läks vaid mõni aasta ja sealsamas tuules sahisevate õlipuude vahel palus naise halastamatute käest päästnu, et kui võimalik, läheks Temast endast mööda halastamatute hävitav karikas, kuid lisas: „Isa – Sinu tahtmine sündigu!“ See karikas ei läinud Temast mööda. Tema pidi selle kõigi meie pärast lõpuni jooma, et Jumala lõputu halastus võiks meid puudutada – igavesti.

Me vist peaksime paluma: „Issand, halasta meie peale, et meie kogu aeg ei otsiks kive, vaid suudaksime halastada üksteise peale.“ Andestada. Isegi unustada. Maadligi vajutavate koormateta edasi minna.

Issand, halasta, et homne päev oleks halastavam ja et meie oleksime need, kes on halastavamad just nii nagu Tema kord ja täna ja kuni see maailm kestab. Aamen.