Nädala mõte

Ef 5: 8–9: „Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões.“

Me igatseme valgust. Taimedki vajavad valgust. Toidust, veest ja soojusest ei piisa. Heade viljade kandmiseks on vaja ka valgust.

Ühel vanal ja targal inimesel olnud paljudele, kes tema juurde tarkust otsima tulid, vaid üks soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“ Jah, see on mõistlik, sest lahus Temast ei suuda me midagi, millel oleks jäävat väärtust. Tema on maailma valgus – valgus, mis võib valgustada ka meis ja meie ümber olevat pimedust.

Paljud on igatsenud valgustatust ja tavaliselt on selle all mõeldud midagi, mis muudab inimese eriliseks, targemaks teistest, annab talle erilised võimed. Paulus peab kõike sellist pühkmeiks, kui erilises inimeses puudub headus, õiglus ja tõearmastus. Kristuse valgus muudab inimest paremaks, kaastundlikumaks, hoolivamaks, õiglasemaks, ausamaks. Kui selliseid vilju ei tule, on ühendus valguse allikaga vilets või katkenud. Oleme hakanud armastama hämarust, pimedust.

Jeesus kõneles kord paljudele end väga sügavalt usklikeks arvavatele väga karme sõnu. Pühakiri on täis hoiatusi usklikele, kelle elu viljad on paljude jaoks väga kibedad. Nendelt, kellele on palju antud, nõutakse palju ja seepärast ei tohiks me muutuda enesega rahulolevateks. Mõtleme enne, kui jääme palvele, millised on olnud meie elu viljad. Kas need on valguse viljad? Kas meie lähedased ja kõik need, kellega oleme kokku puutunud, võivad meie tegude ja tegematajätmiste, sõnade ja vaikimiste põhjal arvata, et oleme head, õiglased ja ausad?

Kord küsiti ühelt inimeselt kellegi tuntud kristlase kohta, kas ta on hea ristiinimene. Ta vastas: „Ma ei tea, sest ei ole temaga koos elanud.“ On keegi, kes teab meist kõike.

 „Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: 'Ma Olen' on mind läkitanud teie juurde“.“ (2Ms 3:14).

Piiblis leidub kolm identsusväljendit Jumala kohta: Jumal on Vaim, Jumal on valgus ja Jumal on armastus. Teda iseloomustatakse paljude omadussõnadega: hea, õiglane, igavene jt. Kuid ainult need kolm väljendavad identsust: Jumal ei ole nagu vaim, vaid ongi Vaim. Ta pole ka nagu valgus või armastus, vaid ongi valgus ja armastus. Kui nüüd Jumal ütleb Moosesele Siinai mäel: „Ma olen see, kes ma Olen,“ siis tähendab see, et Jumal kui Vaim, valgus ja armastus on tõepoolest Olemas.

Jumala armastusest räägitakse kõige rohkem, see on ka loomulik, sest Jumala olemuseks ongi armastus. „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16). Kuid Jeesus kinnitab Samaaria naisele, et Jumal on ka Vaim ning Teda tuleb tões ja vaimus kummardada (Jh 4:24). Jumala nähtamatust lähedalolekust räägitakse kogu Piiblis, õpetatakse seda mõistma ja sellekohaselt elama.

Mõneti on teatud seda juba muinasajast peale. Näiteks peavad paljud Aafrika rahvad Jumalat kõikjalolevaks, aga samal ajal ka kättesaamatuks. „Nad on öelnud, et kaugus Jumala ning jumalakartliku inimese vahel pole suurem kui sõrmeküünel ja sõrmenahal. Inimene, kes ei ohverda ega palveta, on aga Jumalast taeva põhjatuse kaugusel,“ kirjutab Enn Kasak. * Samas peetakse Jumalat liiga kaugeks, et otse Tema poole pöörduda, otsides vahendajaks teisi jumalikke jõude või olendeid.

Igal juhul on Jumala puhul tegemist Olemisega, mitte olematusega. Piibel teeb veel sammu edasi ja pöördub kõrvale muistsetest müütidest, kus kirjeldatakse jumalike olendite tegevust maa peal fantastilisel viisil: Jumalat ei saa näha! Näha saab ainult Tema kirkust või auhiilgust (2Ms 33:18–23). Ka taevaseid saadikuid (ingleid) saadab sageli jumalik valgussära, sellal kui Jumal ise jääb kättesaamatusse varjatusse.

Seega on Jumal olemas kui Vaim (nähtamatu, elav, personaalne), Tema olemus on armastus ja Tema tegevusest annab märku valgus ehk auhiilgus, mida mainitakse paljudes usundites, rääkides Jumalast kui Taevaisast või Valguseisast. Piiblis öeldakse, et valguste Isalt on pärit iga täiuslik annetus ja tunnetus (Jk 1:17). „Tema ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17:27–28).

Kuid meenutame: Jumal on mitte „nagu valgus“, vaid Ta ise ON valgus! Seda väljendatakse samastava nimisõnaga: „Jumal on valgus“ (1Jh 1:5). Seega näitab jumalik valgussära, mida tuntakse ka religioonide maailmas ning sageli kirjeldatakse Piiblis, kuidagi Jumalat ennast. Teisisõnu on siiski võimalik Jumalat ka näha – näha Teda kui valgust, st Jumalat mitte Tema olemises või olemuses, vaid tegevuses (kreeka k energeia). Ortodoksi kirikus on kujundatud koguni õpetus „jumalikest energiatest“.

Meenub, kuidas üks noor naine, kes oli hiljuti ärganud kristlusele, küsis mult: „Kas pole nii, et kui lugeda õigeusu autorite tekste, siis mingi kummaline valgus hakkab kusagilt kiirgama?“ Olin nõus ja küsisin järele ka ühelt ortodoksi preestrilt, kes seda samuti kinnitas. Jumalast kui valgusest või Temaga seotud valgusest on kõnelnud filosoofid ja prohvetid, seda valgust on ekstaatiliselt kaenud askeedid ja müstikud. Mitte ainult õigeusklikel, vaid ka teiste kirikute rahval on kogemusi Jumalast kui valgusest.

Selliste kogemustega on seotud ka Kristuse kirgastumispüha, mida pühitsetakse 6. augustil. Jumaliku valguskiirguse eriline ilmutus toimus Jeesuse muutmisel kõrgel mäel (Taboril), kus Ta pale hakkas kiirgama ja riided hiilgama (Mt 17:1–9). „Me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust,“ meenutab seda Johannes (Jh 1:14). Peetrus aga toonitab, et jüngrid pole Kristuse kirgastumisest rääkinud „müüte jäljendades“, vaid „näinud oma silmaga“, kuidas Ta ilmutas „kirkust Jumalalt Isalt“ pühal mäel (2Pt 1:16–18). Tegemist on ajaloolise sündmusega, erakordse ilmutusega Jumala auhiilgusest – Sõna oli saanud lihaks, Vaim materialiseerunud. Jüngritel oli hea olla ja nad soovisid jäädagi mäele telkima (arvatavasti oli ka soe suvine aeg). Kuid nagu Moosesel tuli Siinailt alla tulla ja kuulutada rahvale Jumalat, kelle nimi on Mina Olen, tuli jüngritel saata Jeesust ristiteel ning tunnistada Tema ülestõusmist, sest alles pärast maiseid ülesandeid saame taevavalgusse.

Mida kõik see ütleb meile? Esiteks, et Jumal on olemas. Usk ei ole subjektiivne, vaid ühtlasi objektiivne. Teiseks, et Jumal on tõepoolest valgus. Kuid mitte tavaline valgus, vaid Ta elab „ligipääsmatus valguses“ (1Tm 6:16), mida inimene võib Jeesuse sõnul näha saada seesmiselt puhastudes. „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8). Erakordsel viisil on jumalikku valgust nähtud müstilistes nägemustes, kus hõreneb vahesein taeva ja maa vahel. Sarnast olukorda peegeldavad ka nn surmalähedased kogemused, mida on inimesed läbi elanud kliinilise surma seisundis, kirjeldades taas ärgates hinge kehast lahkumist, enda eemalt nägemist, tunnelit ja eredat valgust, taevaolendeid ning Jumala armastuse personaalset kohalolu. Nagu ütleb John Burke, kogetakse seal sageli Jumalat kui „Elavat Valgust, mis on kui kõigest kaunist kiirgav armastus.“ ** Kuid inimesed on maisesse ellu tagasi saadetud, kus neil tuleb veel olulisi ülesandeid täita.

Meie ülesanded sarnanevad jüngrite ja surmapiirilt tagasitulnute omadega. Sarnaselt nendega ei ole meilgi võimalik maistes tingimustes jumalikku lähedalolu lihtsalt naudisklema jääda, vaid tuleb – piltlikult väljendades – usulise kogemuse kõrgmäelt alla siirduda oma kohustusi täitma. Seda on kogenud paljud, kuidas usutee alguses kerkinud võimsaid kogemusi tõrjub hiljem üksluine ja vaevarikas argipäev. Kuid sealgi pole Jumal kaugel, kandes omas headuses hoolt meie eest. Jeesuse sõnul saab taevane valgus enamasti nähtavaks just heategude kaudu: „Teie olete maailma valgus,“ ütleb Ta oma jüngritele. See valgus paistab „häid tegusid“ tehes ka inimestele maailmas (Mt 5:14–16).

Seega, kui sa ei oska muud teha, siis tee head! Headuse valguse läbi hõlmab Jumala armastus meid taevasesse vaimuosadusse. Jumaliku valguse nägemise kõrgkogemusi kingitakse meile lisaks Tema armust õigetel hetkedel.

Kirgast suvenädalat!

-------

* Enn Kasak, Iidne tähetarkus. Tallinn 2003: Argo. Lk 76.

** John Burke, Milline on taevas? Surmalähedased kogemused, Jumala lubadus ja meid ootav igavene elu. Tallinn 2020: EKNK Toompea kogudus. Lk 207.

Mk 10:17–22: „Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Jeesus aga ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal. Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!“ Tema aga lausus talle: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.“ Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!“ Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.“ Aamen.

Jeesus jättis sellelt inimeselt, enne kui Ta tema küsimusele vastama hakkas, küsimata midagi väga olulist. Küsimuse, mida see noormees ise polnud taibanud endale esitada enne Jeesuse juurde minekut. See on raske küsimus, mille igaüks meiegi hulgast, kes me nimetame end ristiinimesteks, peab endale esitama ja sellele ise vastuse leidma, kusjuures aus vastus võib endalegi hirmu peale ajada ja elu täiesti segi paisata. Samas: ainult enda jaoks vastuse leidmine sellele küsimusele saab muuta inimese elu selles suunas, kuhu Jeesus seda suunata püüab. Muide – Jeesus ei esitanud seda küsimust inimestele kunagi, vähemasti mitte avalikult, evangeeliumide kirjutajad sellest igal juhul ei kõnele. Ehk eeldas Ta, et inimesed ise endale selle esitavad ja vastuse selgeks mõtlevad. Igal juhul on see küsimus, millele tasub mõelda meil kõigil ja päris kindlasti juba enne seda, kui astume Jeesuse ette, „Mida MINA pean tegema, et pärida igavene elu?“. Vastusest just sellele küsimusele sõltub, kas läheme meiegi kurvalt Jeesuse juurest minema või jääme Tema kõrvale lõpuni. Esitan siis täna selle küsimuse Jeesuse asemel ise. Endale ja ka teile. Niisiis: milleks meil seda igavest elu vaja on, miks me tahame seda saada? Mida kavatseme sellega peale hakata, kui me selle pärime?

Üks vana lugu kõneleb nii: „Ühel päeval küsisid kõik külastajad nagu kokku lepitult Meistrilt ühte ja sedasama küsimust: „Mis tuleb pärast surma?“ Meister vaid naeratas ega vastanud midagi. Pärast küsisid õpilased temalt, miks ta kogu aeg vastamisest hoidub. Meister vastas: „Kas olete märganud, et hauataguse elu vastu tunnevad huvi just need, kes ei tea, mida praegusega peale hakata? Neil on vaja veel üht elu, mis kestaks igavesti.“ Aga ikkagi, kas on elu pärast surma või mitte?“ küsis üks õpilane jonnakalt. „Kas on olemas elu enne surma – selles on küsimus?“ vastas Meister.

„Mõned räägivad, et elu pärast surma pole olemas,“ ütles õpilane. „Kas tõesti?“ ütles Meister. „Kas see pole kohutav – surra ja mitte kunagi enam näha, kuulda, armastada, rõõmustada ...“ kurvastas õpilane. „Sa leiad, et see on kohutav? Aga enamik inimesi elab just nii juba enne surma,“ vastas Meister“ („Kuldsed lood“).

Kordan küsimust: milleks meile igavene elu? Mida kavatseme hakata peale ajaga, mis pole mõõdetav, eluga, mis kunagi ei lõpe? Ega me ju väga täpselt seda tulevast elu teispoolsuses ette ei kujuta. Küllap on see meie ettekujutuses ikkagi natuke sarnane meie praeguse eluga, ainult ilma selliste lisadeta, mis praegusesse ellu ebameeldivaid hetki toovad. Mõelgem siis oma praegusele elule – kuidas ja milleks me seda kasutame, kuidas me elame? Mõelgem oma sellele nädalale, tänasele päevale. Kas me teeme seda, mida me tegelikult igatseme, mis meile meeldib? Elame sellist elu, nagu tahaksime? Arvan, et suures osas mitte. Küllap on meil kõigil selliseid kohustusi, mida täidame lihtsalt seepärast, et me peame seda tegema. Küllap nii ongi, et me ei saa kõiki ebameeldivaid ja tüütuid asju tegemata jätta. Aga – kas me ei ole sageli just ise, vabatahtlikult, võtnud endale liigseid kohustusi, mida tegelikult poleks pidanud võtma? Kas me ei tee liiga sageli täiesti vabatahtlikult asju, mis ei tee õnnelikuks ei meid ennast ega kedagi teistki, kuna me teeme neid vastu tahtmist? Millal me viimati südamest naersime? Ei, mitte ei tõmmanud näo ette naeratavat maski, vaid tõesti naersime südamest? Millal viimati võtsime aega, et imetleda meid ümbritseva looduse ilu? Millal viimati ärkasime hommikul mõttega „Elu on tõesti ilus, vahva on elada!“? Millal ütlesime kellelegi: „Sa oled tubli, tore, vahva, ma armastan sind?“ Millal öeldi seda meile? Kas nii ammu, et oleme selle juba unustanud?

Jumala Poeg Jeesus on juba toonud ülestõusmise ja igavese elu meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toonud neile, kes usuvad ja on ristitud, igale ristiinimesele. Mida me sellega oleme peale hakanud? Igatseme igavest elu, et hakata armastama, rõõmustama, imetlema imelist ja märkama kaunist. Aga see igavene elu ongi juba alanud, miks me seda kõike ilusat, mida kavatseme, juba praegu ei tee? Miks me seda edasi lükkame?

PALVE: Issand, Sina oled meile avanud tee igavesse ellu, Sina oled taevariigi toonud juba meie tänasesse päeva. Aita meil seda taibata ja uskuda ja õpeta meid tõeliselt elama juba nüüd ja praegu.

Rm 8:14–16: „Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.“

Kes me oleme? Kas me oleme need, kes peaksime olema? Millised sihid oleme endale seadnud?

Kord pidi üks paadimees viima kiire vooluga mägiões mõned inimesed teisele kaldale. Sõitjad imestasid. Kuigi sihtpunkt vastaskaldas oli otse üle jõe, pööras paadimees paadinina kohe ülespoole, nagu tahaks ta jõge mööda mäkke sõita. „Miks te sinnapoole sõidate?“ küsis üks reisijatest. Paadimees rääkis kiirest voolust, mis paadi muidu allapoole kannaks.

Ka elujões on samuti. Kui me ei sea endale kõrgemaid sihte, kannab vool meid alla. Sageli ei pane me allavoolu minekut tähelegi. Nii paljud lähevad sama teed ja ennast nendega võrreldes tundub meiega kõik korras olevat.

Kuidas on meiega? Milliseks oleme muutunud? Kes me oleme? Paulus ütleb meile, kes me peaksime olema: armastava Jumala, kuningate Kuninga lapsed. Kas oleme? Jah, kui oleme ristitud ja kui laseme Jumala Vaimul end juhtida. Millest saaksime aru, kas see on nii? Pauluse sõnu mõistes võiksime küsida endalt, kas meis on lapselikku usaldust oma Taevase Isa vastu või on meis kartus, hirm? Kas oleme tänulikud lapsed või hirmunud orjad?

Maailm muutub. Muutuvad ka hirmud. Kord hirmud ühendasid inimesi. Kaasaegses lääne ühiskonnas ehitavad inimesed erinevate inimgruppide vahele kõrgeid müüre. Rikkad püüavad vaesematest võimalikult kaugemale saada ja piiravad oma territooriumi võimalikult kindlate tarade ja turvasüsteemidega. Ajakirjandus pakub igal nädalal välja uusi ja veel uuemaid võimalusi tunda hirmu. Meie valime. Ühel nädalal kardame linnugrippi, teisel terrorismi, kolmandal seagrippi, neljandal rahavahetust, viiendal euribori tõusu, kuuendal mõnd kurika või relvadega hullunut, seitsmendal koroonat ja kaheksandal maailma lõppu. Jah, maailm on ohtlik paik, aga paljud ei taipa, et me peaksime kartma vaid seda, et kaotame sideme Jumalaga.

Apostlite pühapäeva järgsel nädalal tasub meil mõelda sellele, kas meiegi võiksime saada nende meeste sarnaseks. Jah, sest nii nagu apostlid, võime ka meie püsida Jeesuse läheduses ja selles läheduses muutuda, nii nagu muutusid nemad.

Kui tahame kiiresti voolavas elujões teisele kaldale jõuda, tuleb meil endale seada kõrgemad sihid, ja kui vool on meid allapoole kandnud, kui hirm on meid halvanud, saame paluda Jumalat, et Ta vabastaks meid, andestades meile meie patu, ning annaks julgust ja jõudu sõuda ka vastuvoolu.

Jh 8:2–11: „Aga Jeesus läks Õlimäele. Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ Tema ütles: „Ei keegi, Issand!“ Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“

Jumal halastab patusele. See, keda on karmidel õigusenõudjatel pühakirja mõne pügala järgi õigus kividega surnuks visata, pääseb.

Variserid ja kirjatundjad ütlevad Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Kui see populaarseks muutunud õpetaja ütleks, et Moosese seaduse järgi tulebki see naine surnuks visata, saaksid nad Jeesust hiljem Rooma võimude ees selles süüdistada. Kui Ta oleks öelnud, et Moosese seaduse järgi pole vaja tegutseda, oleks Tema poolehoidjate hulk palju väiksemaks jäänud. Milline tõsiusklik juut tahab kuulda inimest, kes ütleb, et Jumala poolt läbi Moosese nende rahvale antud seadused ei kehti?

Samas, mitte üks nendest meestest ei oleks seda naist avalikult hukanud. Ka siis, kui Jeesus oleks öelnud, et seda tuleks teha. Nad püüavad Jeesuse oma küsimusega tupikusse ajada, selleks et Teda hiljem võõraste kätega hävitada.

Mooses kirjutas kord Jumalalt saadud seadused kivitahvlitesse. Jeesus kummardub ja kirjutab midagi maale. Mooses uuristab Jumala seadused kivisse. Jeesus kasutab maale kirjutamiseks oma näppu. Me ei tea, mida ta sinna maa tolmusele pinnale kirjutab. Ehk on see vaid üks sõna: HALASTAGE? Vastust teab vaid tuul, mis selle peagi sealt maa pealt pühib.

Kuid need vihased mehed ei jäta. Nad käivad Jeesusele peale, nad sunnivad teda vastama. Nad on kindlad, et on suutnud Jeesuse asetada olukorda, mis on sellele rahva lemmikule lahendamatu. Nad arvavad, et on oma geniaalse küsimusega suutnud Jeesuse põlvili suruda. Küllap nad arvavad, et maa lähedale kummardunud ja maale midagi kirjutava Jeesuse poos väljendab lüüasaamist. Nad ju teadsid, et see on tupikusse ajav küsimus. Nendel endal poleks sellele olnud ühtegi head vastust. Kuid taas nad eksisid. See, mida Jeesus neile nüüd ütles, oli ääretult ootamatu. Ta näitas neile seda, et naise poole oma süüdistavaid näppe sirutades on kolm korda enam nende endi näppe suunatud nende enda poole. Ta ütles neile, et nad on midagi väga olulist unustanud – nad on unustanud omaenese patud. Jah, nad on neid osanud rahva eest hoolega varjata.

Johannes meenutab: „Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.Jeesus ütleb seda ka meile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku oma ligimest esimesena kiviga!“ Kivid lendavad. Lendavad ka kristlaste kätest. Lendavad isegi paljude kristlaste kodudes. Halvasti ütlemise, mahategemise, mõnitamise valutegevad kivid. Aeg-ajalt imestan, kuidas suudab mõni inimene selle meeletult massiivse kivihunniku all, mida ta abikaasa, ta lähedane, läbi aastakümnete on loopinud, üldse liigutada ja hingata. Halastamatu hävitamine.

„Halastage,“ ütleb Jeesus, „nii nagu teie peale on halastatud!“ Andke andeks, nii nagu teile on andestatud! Jeesus laseb end alandada, peksta, piinata. Ta sureb meie pattude eest. Tema on ristil surnud kõigi meie pattude pärast ja ootab, et meiegi halastaksime, oleksime armulised, annaksime andeks. Kas oleme suutnud? Kui paljud kivid on lennanud meie käest meie kaasinimeste poole! Meil pole neid võimalik peatada. Oleme teinud oma sõnade ja tegudega haiget. Jah, piitsaga lüüakse vermeid, sõnadega sügavaid haavu. Oleme keeranud selja, kui oleksime saanud aidata. Me kõik oleme pattu teinud. Jeesus ütleb täna ka meile, nii nagu sellele inimeste poolt häbistatud ja hukka mõistetud naisele: „Ma ei mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“

Juudi teoloogid rääkisid aastasadu tagasi Jumala kahesugusest mõõdust: kohtumõõdust ja armumõõdust. Kumba Jumal viimsel päeval minu hindamisel kasutab? Küllap seda, mida mina olen kasutanud teiste kohta. Paulus on kirjutanud: „Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama!“ Jeesus on öelnud, et see, millise mõõduga meie mõõdame oma ligimestele, sellega mõõdab ka Jumal meile. Iga teiste poole visatud kivi on kui bumerang, mis varem või hiljem tabab viskajat ennast. Mõistlik oleks kivid viskamata jätta ja kasutada kive teeradade ehituseks seal, kus tee meie ja mõne inimese vahel on katkenud.

Jumal ei ole halastamatute inimeste sarnane ja Ta ootab, et inimesed muutuksid oma eluteel veidigi enam Tema moodi. Ja kui me kõike ei saa, ei suuda, siis tasub ometi proovida, veel ja veel proovida. Meil tuleb vastutada oma tegude ja tegematajätmiste eest, aga Jumal annab meile uusi võimalusi. Tema halastab, ei kanna meid maha.

„Mine ja ära nüüdset peale tee enam pattu!“ Kuidas seda Jeesuse poolt öeldut on võimalik täita? Vastus võib olla lauses, mille Jeesus ütleb pärast seda, kui Ta on naisele need sõnad öelnud: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Tema valguses käijal on see võimalik.

Oliivipuud sahisesid Õlimäel õhtuses tuules. Just nagu tahaksid midagi öelda päeval juhtunust. Nagu veel kajaks hüüded: „Ta on pattu teinud – teda võib vabalt kividega visata, see on ju seaduse järgi!“ Naine oli olnud seal põlvili, juuksed maas ja silmad maas. Mägi on ju rikas kivide poolest. Ja siis tuli Tema, kes segas kogu protsessi ära. Kirjutas midagi maale – ei tea mida – ja ütles, et kes on patuta ... muudkui hakaku viskama. Kes saaks patuta olla? Aga SEADUS ... kas siis seadus ei loe või on Temal mingi uus, oma seadus? Seadus ju ütleb ... see, mis on kogu aeg kehtinud. See, kes on patuta, visaku esimene kivi ... Mis seadus see nüüd on?!

Ja Tema jäi sinna kirjutama ja naine jäi niisama ja talle öeldi, et mingu ja ärgu tehku enam pattu.

Seadus ei tunne halastust. Paljud inimesed ei tunne halastust. Aga Tema ilmselt teadis, mida see tähendab. Ta läks ära. Naine läks koju. Oliivipuud sahisesid Õlimäel õhtuses tuules. Läks vaid mõni aasta ja sealsamas tuules sahisevate õlipuude vahel palus naise halastamatute käest päästnu, et kui võimalik, läheks Temast endast mööda halastamatute hävitav karikas, kuid lisas: „Isa – Sinu tahtmine sündigu!“ See karikas ei läinud Temast mööda. Tema pidi selle kõigi meie pärast lõpuni jooma, et Jumala lõputu halastus võiks meid puudutada – igavesti.

Me vist peaksime paluma: „Issand, halasta meie peale, et meie kogu aeg ei otsiks kive, vaid suudaksime halastada üksteise peale.“ Andestada. Isegi unustada. Maadligi vajutavate koormateta edasi minna.

Issand, halasta, et homne päev oleks halastavam ja et meie oleksime need, kes on halastavamad just nii nagu Tema kord ja täna ja kuni see maailm kestab. Aamen.

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10).

Matsin kord ühte inimest, kes oli omaste sõnul kolmekordselt kõva mees: kõva ärimees, kõva naistemees ja kõva viinamees. Mõnede arvates kindlasti kadestamisväärt mees! Ta ise hindas oma elu aga kriitiliselt. Kunagi juhtis ta suuri ettevõtteid Berliinis, Pariisis ja Torontos, samuti Rootsis ja mujal. Oli väga lahtise peaga. Naistest pikemalt ei rääkinud. Napsud maitsesid talle hästi. Ta oli pärit kiriklikust perest, ristitud ja leeritatud. „Kõva usumees“ ei saaks tema kohta iial öelda, seda ta ei olnud. Kuid elu üle järele mõtlemine pani teda aeg-ajalt kirikus käima ning kirikuõpetajaga vestlema. Mõned päevad enne surma ütles ta naisele, et talle ei ole enam palju aega jäänud. Lahkus äkitselt 72-aastaselt.

Kelle kohta ütleb Jeesus sõnad: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut?“ Need paistavad hästi sobivat tähendamissõnaga kadunud pojast. Too oli täiskasvanuks saades rinna puhevile ajanud ja alustanud iseseisvat elu, kuid armastas liiga palju lõbustusi. Nii laristas ta maha isa käest saadud raha ja sõi viimaks koos sigadega, enne kui ta alandlikult koju tagasi vantsis. Ta ei olnud edukas ärimees. Vägijookidest tema puhul ei räägita. Kuid vanema venna sõnul, kes võis vallata lisainformatsiooni, olid temagi elus olulist rolli mänginud naised (Lk 15:30). Teame seda lugu, kuidas isa kadunud pojale vastu jooksis ja pisarsilmil kõik andestas. See, kes oli kadunud, sai päästetuks.

Tegelikult ütles Jeesus oma sõnad seoses Sakkeuse pöördumisega. Too oli tolliametnike ehk tölnerite ülem, kes oli rikkaks saanud mitmesugust meelehead välja pressides, kasutades ära piirivalvurite positsiooni piiriületajate suhtes. Teataval määral on pististe ja altkäemaksude andmine iseloomulik kogu traditsioonilisele kultuurile – ükskõik millisel maal. Aga kui see avalikuks tuleb või summad lähevad liiga suureks, siis on ikka tulnud ka pahandusi. Sakkeus oli omal alal edukas ja suuri pahandusi ei olnud, kuid vaikides tunti teda kui patust meest (Lk 19:7). Varandus ei olnud aga Sakkeust pimestanud ja miski pani teda Jeesust otsima – nii ta leidiski kohtudes Temaga pääsemise.

Koduteed ei leia kõik eksijad. Peetrus salgas maha, et ta tunneb Jeesust, kuid nuttis, kahetses ja leidis tagasitee. Äraandja Juudas küll kahetses, kuid see ei viinud teda Jeesuse juurde, vaid ta viskas oma hõbeseeklid templimäele ja poos enese. On teisigi meeleheitest hukkunuid, kes ei leia Jumalat, kes elavaks teeb.

Teed Jumala juurde pimestavad ka maised suhted ja varad. Üks edukas põllumees Piiblis, kes korjas suure saagi, ei mõelnud üldse Jumalale, vaid ainult sellele, kuidas iseendaga rahul olles avardada tootmist: „Hing, sul on tagavaraks palju vara,“ ütles ta, „ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad“ (Lk 12:18j). Teine rikas ärimees laskis leivapalukesi oma laualt vaesele Laatsarusele anda, tundmata samuti muret suhtlemisest Jumalaga – pärast ta kahetses ja tahtis hoiatada oma vendi, et need Jumalale mõtleksid. Sest kui me ei leia Temaga osadust maises elus, siis ei ole meil seda ka surmajärgses elus (Lk16:19jj).

Selliseid inimesi, rikkaid ja vaeseid, kelle süda on jäägitult kinni maiste asjade ja suhete ning ilmalike eesmärkide küljes, on olnud kõikidel aegadel. Kõik ilmalikud üritused ilma Jumalata – olgu või inimkonna õnne nimel – on alati nurjunud. Ka praegused globaalsed mässud, mis lähtuvad inimhulkade rahulolematusest, nurjuvad, kui ei hoolita Jumalast. Aga inimeste süda, olgu need inimesed rikkad või vaesed, võibki olla kaugel Jumalast ja otsida veel põhjendusi, et „moodsal ajal“ ei tulevatki enam Temaga arvestada.

Mida sellistele inimestele öelda? Kuidas neile selgeks teha, et nad on kõigest hoolimata ikkagi „kadunud inimesed“? Kuidas võiksid nad taipama hakata, et Jumal on päriselt olemas ja meie suhtest Temaga sõltub meie igavik? Kuidas veenda materialisti, et elus on ka muid eesmärke kui majanduslikud huvid? Kuidas panna ateisti nägema, kui piiratud ta tegelikult on? Jõuga ei veena kedagi kunagi milleski. „Ekslik on ka nende seisukoht,“ nagu kirjutab Paul E. Little, kes „püüavad juhtida inimesi targutamise teel taevariiki. See on võimatu. Sama hästi võiks veepüstoliga kivimüüri augu puurida.“ Inimese süda on kange ja mõistus on kange südame teenistuses. „Ilma Püha Vaimu tegevuseta ei saa ükski inimene uskuda. Aga evangeelium ja Jumala suhe inimesega nõuavad vahel ka mõistuspärast seletust ja seda kasutab Püha Vaim kui ühte vahendit inimese valgustamiseks.“ *

Üheks laialt levinud omaduseks on mõtlemine pooleli jätta, mõelda ainult maistele antustele ja teha nägu, nagu kõik oleks korras. Olgu peale, see on võimalik. Mispärast sellised inimesed aga peavad ennast mõistuspärasteks inimesteks – ja sageli just sellised peavadki end ainsateks mõistuspärasteks inimesteks –, see jääb mulle mõistatuseks. Sest see on ju ülimalt mõistusega vastuolus, kui mõtlemine lihtsalt pooleli jätta. Need inimesed, kes on valmis lõpuni minema ja kaugemale mõtlema, on tihti leidnud tee Jumala juurde. Jeesus ütleb: „Kes minu juurde tuleb, seda mina ei lükka välja“ (Jh 6:37). Sageli ei ole Jeesuse juurde lihtsalt mindud või pole Tema kandvat osa jumalariigi tulekus taibatud. Ent need, kes on valmis lõpuni otsima, on tee Jumala juurde Jeesuse kaudu viimaks leidnud.

Mida Jeesus ise õpetab äratundmiseks, kuhu meie kuulume? Kus on sinu varandus, seal on sinu süda (Mt 6:21 Lk 12:34). Kuidas saada inimeste mõtteid avardada kaugemale maistest varadest, et need tõuseksid taeva poole? Mingi „tunnetus“ peab meis tekkima, mingi kadumaminemise kogemus ehtsast elust. Jeesuse sõnul leiavad vaesed tee Jumala juurde kergemini, sest neid ei varjuta rikkus, kuid samuti kõneleb Ta rikastest, kes pääsesid jumalariiki. Kui vaesem inimene kadestab rikkamaid, siis näitab see, et tema süda on vägagi rikkuse küljes kinni. Mis tahes revolutsioonipuhangute korral tuleb seega küsida, kui palju need taotlevad õigustatud viisil õiglust, kui palju aga kutsuvad ekslikult mässama Jumala vastu, tuues kaasa hävingut inimeste elule ja hingedele.

Kuidas võiks Jumal hinnata kõiki neid „kõvasid mehi“ (või ka naisi), kellele sai otseselt või kaudselt osutatud? „Mehe viha ei soeta õigust Jumala ees“ (Jk 1:20). See, et me kadestame kedagi või vihastame õiglusetuse tundest, ei anna veel õigust Jumala ees. Maailmas on palju vigu, mis väärivad kaotamist, kuid Jumalale lähemale saame me seal, kus oleme pigem enda peale pahased ja soovime ümbermuutumist. Ega meistki maailma pahed ole kõrvale jäänud ja enamgi oleme võlglased Jumala ees. Pigem jõuda kriitilisele äratundmisele vildakuste suhtes enda elus, kui rünnata aina teisi inimesi.

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut – see tähendab et neil, kes tunnevad end kadununa, on selgem pilk oma olukorrale Jumala ees. Nad tunnevad ära oma patu ja samas näevad, et Jumal on tõesti hea ja armuline – nad näevad seda, mida inimesed, kel asjad näivad olevat korras, ei pruugi kogeda. Ja sellega tunnevad nad Jumalat paremini, sest Tema põhiolemuseks ongi armastus ja arm, mis jääb suletuks teistele.

Mida mina tahan öelda selle jutuga? Tahan öelda, et meil tuleb tahta sama, mida tahab Jumal, „kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Kui me tahame patuste karistamist, siis tahame seda, mida ei taha Jumal, kes üksnes vastumeelselt laseb meelt mitte parandanud inimestel uppuda oma pattudesse. Sarnaseid omadusi, nagu alguses osutatud ärimehel, kes kauples laias maailmas, võib leida kõikjalt, ka riigijuhtide elust. Donald Trump oli kõva ärimees, Bill Clintonile meeldisid daamid, Boriss Jeltsin oli napsumees. Ma usun või vähemalt tahanuskuda, et nad kõik oskasid – hoolimata oma inimlikest omadustest – vaadata õiges suunas, Jumala poole.

Ainult Jumal on kohtumõistja, kes näeb inimese hinge – meie saame tähelepanekuid teha vaid inimeste käitumise põhjal. Ja me saame paluda enda ja teiste pärast sellega seoses, mis puudu jäi või jääb, kui oleme aru saanud, et Jumal on ülimalt hea ja armuline nende suhtes, kes talle avavad oma hinge ja südame. Jah, tõesti, Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut! Kes Tema leiab, pole iial kadunud.

* Paul E. Little, Miks ma usun? Tallinn 1996: lk 7.

Lk 14:16–24: „Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: „Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja teine ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja veel teine ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“ Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: „Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!“ Ja sulane ütles: „Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.“ Ja isand ütles sulasele: „Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks tungil täis!“ Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!“

Jeesus jutustab oma loo suurest pidusöögist mehele, kes oli Talle öelnud: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Seega ei jutusta Jeesus millestki väiksemast kui Jumala riigi suurest pidusöögist ja sellele kutsututest ja selle kutse tagasilükkajatest. Need, kes siis seda jutustust kuulsid, olid kindlad, et kui Messias, Päästja, saabub, algab aeg, mis on kui lakkamatu pidusöök ja kuhu nendele, vagadele variseridele, on sissepääs garanteeritud.

Iga jumalateenistus peaks olema pidu. Kirik võiks olla taevariigi eeskoda ja armulauaga jumalateenistus eelmaitse taevariigi pidulauast. On ju ka armulaua üks kreekakeelsetest nimetustest „euharistia“, mis tõlkes tähendab 'rõõmsat söömaaega'. Armulauale kutsutakse sõnadega: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Küsimus ei ole selles, kui suured on laual söögi- ja joogikogused. Küsimus on selles, mida meile pakutakse – mille juurde meid kutsutakse ja kes on see kutsuja, kes julgeb kutsudes väita: „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kas pole hämmastav, et meidki on kutsutud! Meid on kutsudud taevariigi pidusöögile ja kutsuja on kuningate kuningas. Me ei tea, mitmendat korda Ta oma sulase oli välja saatnud, kui Tema kutse meieni jõudis ja me tulime. Meil on mõtet imestada selle üle, et meid kutsuti, kutsuti korduvalt ja kannatlikult ja lõpuks me tulime ja oleme tänagi tulnud. Nii palju on sellist, mis püüab meilt võtta kogu meie tähelepanu, kogu meie aja, nii et lihtsalt seda aega, et kuninglikule pidusöögile tulla, ei jää. Vahel on küll natuke piinlik mõelda, et tegelikult on just Tema, kes meid oma pidusöögile kutsub, meile andnud kogu meie aja, meie elu ja annid ning kuidas me saame Temale saata sõnumi: „Suur tänu kutse eest, aga teate, mul on tähtsaid tegemisi. Mul pole aega. Mul on midagi olulisemat teha. Ma ei taha tulla. Tahan pikemalt magada, rohkem tööd teha, arvutit ja televiisorit põrnitseda, meelt lahutada. Tead, naine või mees või lapsed ja töö ja kõik see, mille Sina mulle oled andnud, võtab minult kõik minu aja – Sa peaksid minust aru saama ...“

Aga äkki sellepärast ei olegi aega, et olen kaotanud ühenduse Temaga, kes on aja kinkija? Äkki sellepärast ongi elu nii hall, üksluine ja armastuseta, et ühendus Elu andjaga – Temaga, kes on Armastus, on katkenud?

Kuid veel üks oluline asi, et mõistaksime õigesti seda Jeesuse jutustust. Idamaal ja eriti araabia maailmas on küllakutse pidusöömaajale midagi nii tähtsat, et sellest keeldumine on kutsuja tõsine solvamine ja teistkordse kutse tagasilükkamine on võrdne sõjakuulutamisega. Pidusöögile kutsuti kaks korda. Üks kord pikalt enne pidusööki ja sellele jaatavalt vastanutega peoperemees ka arvestas. Teine kord saadeti vaid teade kellaaja kohta. Iga kuulaja mõistis, miks Jeesus räägib sellest, et kojaisand kutsutute keeldumise peale vihastas. Kuid tundub, et Jumalgi võib vihastada, kui tema poolt väljavalitud Tema kutse tagasi lükkavad.

Taevariik pole vaid kusagil-kunagi-ehk-saabuv – midagi apokalüptilist. See on midagi, mis on meis või mille ligidal me võime olla juba täna ja praegu. Me ei saa endale ise garanteerida taevariiki sisse saamist. Me ei saa sinna endale kohti ka kinni panna ja me võime oma võimaluse sinna saada ka maha mängida. Me võime olla täna sellele lõpmata lähedal ja elu lõpus sellest kättesaamatult kaugel. Seepärast tasub olla erk, ärkvel, avatud, tähelepanelik, et kui kutsuja kutsub, ei otsiks me vabandusi, et me ei peaks midagi sellest tähtsamaks.

Mõtleme aga hetkeks veel esmakutsutute vabandustele. Mitte keegi neist ei ütle, et ei saa tulla, sest peab midagi halba tegema. Paistab, et neil kutsutuil läheb elus üsna hästi. Nad on edukad. Üks väitis, et on ostnud põllu ja peab seda vaatama minema. No mida sa sest põllust nüüd vaatad, kui see juba ostetud on! Tark vaatab kauba ikka enne ostmist üle. Teine teatas, et peab minema proovima just ostetud viit paari härgi. Tahab kohe veenduda, et ei ole petta saanud nagu Štšukari-taat mustlaselt ostetud hobusega. Äkki on nad vaid pealtnäha ilusad loomad, aga tööloomadeks ei kõlbagi? Igal juhul vabandavad mõlemad end välja üsna sarnase asjaga: nad väidavad, et on just suure ostu teinud, ja loobuvad pidusöögist, et veenduda, kas nad on ikka hea tehingu teinud. Neil pole aega mingite taevariigi asjade jaoks. Kas pole nii ka täna paljudega – nad ei luba endale ajaraiskamist. Mingu neil nii hästi kui tahes, olgu nad nii edukad kui tahes, neil pole aega puhata, tänulikult teistega oma rõõme jagada, sest ikka on kellelgi teisel veel parem põld, parem maja, parem auto. Ja neil, või äkki ka meil, pole kunagi piisavalt, sest alati on kellelgi rohkem kui neil. Ja Jumala riik las ootab. Nii kogub inimene mingeid värvilisi kaduvaid klaashelmeid ega märka, et Jumal pakub talle hindamatuid kalliskive.

Kuid kolmas leiab äraütlemiseks küll ilusa põhjuse: „Ma olen võtnud naise.“ Jeesuse-aegsed juudid pidid sellist põhjust küll tõsiseks pidama. Isegi sõjaväeteenistusse kutsumise puhul oli naisevõtt nii tõsine põhjus, et noor naisemees jäeti aastaks oma naise juurde ja temalt ei saanud seaduste järgi aasta jooksul nõuda paljude muudegi kohustuste täitmist. Kuid Jeesus ei räägi oma jutustuses sõjaväeteenistusse kutsumisest või kohustustest ühiskonna ees, vaid taevasele pidusöömaajale kutsumisest, ja sinna minnes tasuks naine ja kõik oma lähedased kindlasti kaasa võtta, ja kui nad kutset pole saanud, siis tuleks kõik teha, et nad hakkaksid seda kutset igatsema.

Meid on kutsutud ja kutsuja on teel ka täna. Paistab, et seal taevariigi pidusaalis on väga palju ruumi, et ikka veel kõlab see vana kutse: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Millise vastuse anname meie täna ja homme sellele kutsujale? Kas leiame vabandusi, otsime mõne põneva põhjuse ja keeldume või läheme seda kutset kuuldes täis hämmastust ja tänulikkust?

Kus me võiksime seda kutset kuulata? Avades Piibli. Palvetades. See kutse kostab kirikukellade helinas ja seal, kus meid kutsutakse tunnistama oma pattu ja meile kuulutatakse armu, ning seal, kus kuuleme armulauale kutsumise sõnu: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Kõik on valmis – ka meile. Kõik: elu ja rahu, rõõm ja valgus, ning seda lõppematult. Ja järgnedes sellele kutsujale, võime me end avastada äkki ühes teistsuguses maailmas, milles me ei vaja enam pooltki sellest, mille nimel oleme jätnud suure osa oma elust elamata, ja valgus paistab meie peale ja rahu ning rõõm ei lahku meie hingest ja me märkame, et jumalateenistus ongi pidu ja me tuleme ikka ja jälle, sest siia meid kutsutakse ja siin meid oodatakse ja me ei kahtle, et kutsujal on tõepoolest kõik valmis ka meie jaoks. Seal kõlab kutse: „Tulge, sest kõik on valmis!“ ja kutsuja jagab meile märki suurimast armastusest ja seda jätkub meile kõigile. Ilusat tulemist ja päralejõudmist Jumala kotta ja taevariigi suurele pidusöögile! Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud ja mis inimmeelde pole ealeski tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad, ja armastajate meeled on erksad.

Mt 16:24–27: „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.““ Aamen.

„KUI keegi tahab käia minu järel“ – juba selline algus peaks panema tõsiselt mõtlema. Jeesus ei pea endastmõistetavaks, et kõik Teda järgivad. Tema sõnad ei ole rõõmus kutse, et „tulge nüüd kõik siia“ – ei, see kõlab pigem hoiatusena, üleskutsena mõelda, enne kui jah ütled ja temaga kaasa lähed. Ja Jeesus ei alusta nõnda mitte ilmaasjata. Vahetult enne meie tänast kirjakohta kõneldakse sellest, kuidas Jeesus oma jüngritele, kes on tundnud Temas ära Jumala Poja, kuulutas, et Ta peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles. Loomulikult äratas see jüngrites suurt arusaamatust ja nad olid väga häiritud. Peetrus kutsus Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda manitsema, et Ta nii ei kõneleks, palus, et Jumal hoiaks, et Jeesusega nii ei sünniks. Jeesus aga vastas talle: „Tagane minust, vastupanija. Sa ei mõte Jumala, vaid inimese viisil.“ Ja järgneb tänase jutluse aluseks antud tekst.

Sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil. Kas inimesel, kelle Jumal oma näo järgi lõi ja enda kõrvale maailma kaasvalitsejaks määras, on mõtlemine siis tõesti nii erinev oma Loojast, oma Isast? Kahjuks on küll. Kui öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele, siis Jumala ja Tema loodud inimeste kohta võib küll öelda, et väga paljud käbid on oma kännust ikka nii kaugele kukkunud, et nende järgi kändu üles leida pole enam võimalik. Nii mõnegi end kristlaseks nimetava inimese mõttemaailmast ja elust pole võimalik midagi kristlikku leida. Peamine erinevus Jumala ja inimese vahel on nende hinnangutes: mis on tõeliselt oluline ja väärtuslik ja mis vaid pealt hiilgav kassikuld. Sama teema, mis on ka inimestevaheliste lahkhelide ja arusaamatuste peamiseks põhjustajaks. Eilse pühapäeva teemaks ongi kaduvad ja kadumatud aarded ehk teisiti öeldes kaduvad ja kadumatud väärtused, sest aardel on selle omaniku jaoks alati mingi väärtus.

Aarded. Ilmselt on enamik meie hulgast lapsena lugenud või kuulnud põnevaid lugusid peidetud varandustest, mis leidja korrapealt rikkaks teevad. Ehk on isegi koos sõpradega aaret otsimas käidud. Aardejaht, kulla ja kalliskivide otsimine, kuulub lapsepõlve juurde. Kuid iga laps peaks kasvama suureks ja õppima märkama ja ära tundma ka selliseid aardeid, mille väärtust ei saa mõõta rahas. Kahjuks jäävad paljud inimesed tõeliste aarete märkamise osas eluks ajaks lapse tasemele.

Meil kõigil on olemas aare, hindamatu aare. Me ei pea hakkama seda kusagilt spetsiaalselt otsima. Jumal on igale inimesele kinkinud rahaliselt mõõdetamatu aarde – elu. Jeesus ütleb meie tänases kirjakohas: „Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Kreekakeelse sõna psyche, mida Jeesus siin kasutab, eestikeelsed vasted „hing“ ja „elu“ on rahvalikus keelepruugis mitte ainult lähedased, vaid ka teineteisega kattuvad mõisted. Meie piiblitõlkes on kasutatud mõlemat väljendit. Nii ühe kui ka teise kaotamine tähendab surma. Elu juurde kuuluvad nii ihu kui ka hing.

Kui Piiblis kõneldakse igavesest elust, siis kõneldakse nii ihu kui hinge ülestõusmisest pärast surma. Hing on miski, mis moodustab inimeseks olemise tuuma, tema „mina“ või „isiksuse“, teeb inimesest tema enda. Inimese hingele kuulub Jumala loodud maailmas eriline koht. Hing kuulub Jumala loomingu erilisse valdkonda. Kui inimese hing kestaks ainult mõne aastatuhande või ka aastamiljoni, siis oleks tema väärtus ajutine. Aga selle tõttu, et talle on määratud igavene eksisteerimine, on ta väärtus ülimalt tähtis. Maailmas ei ole hinda, mida inimene võiks anda oma surematu hinge eest. Elu, hinge ei saa kusagilt osta, ei ole meistrit peale kõigeväelise Looja, Jumala, kes suudaks selle valmistada. Jah, kõnekeeles me muidugi räägime laste tegemisest, uue elu loomisest, tehnika on ju üldiselt teada, aga ... isegi tehnoloogilist protsessi järgides ei ole positiivne tulemus garanteeritud. Mitte kõik, kes lapsi soovivad, ei suuda neid saada. Elu, hing, on Jumala kingitus ja seetõttu on iga vaimselt terve inimese jaoks vähemasti tema enese elu hindamatu väärtusega. Inimesel võib pangas olla miljardeid, tal võib olla sõna otseses mõttes tonnide viisi vääriskive ja kulda, maiseid, kaduvaid varandusi, aga kui tal pole elu kadumatut aaret, siis ei saa ta kasutada ka kaduvaid aardeid.

Inimese elu, tema hinge väärtus seisneb tema võimes luua maailma juurde kadumatut, igikestvat – olla loojaks nagu Jumal. Inimene saab luua, õigemini taasluua, saab edasi anda, et elu püsiks, hoolimist ja armastust. Selline aare – võime luua midagi igavesti kestvat – pole iseenesestmõistav ka mitte vaimses maailmas, mida meie, inimesed, silmaga näha ei suuda ja mille ulatust me tegelikult taibata ei suuda. Sellist aaret, võimet luua igavesti kestvat, igatsevad enda valdusse Jumala-vastased jõud, kes suudavad luua vaid ajutist ja kaduvat. Nii püüavad nad kadedusest, vihast ja rumalusest juhtida inimesi igavestest aaretest eemale, teenima kaduvaid ja ajutisi väärtusi. See aga tähendab inimhingede eemale juhtimist Jumalast, eemale igavesest elust Jumala juures, igavesse hukatusse ja hävingusse Jumalast kaugel.

Omal jõul inimene seda Jumala kingitud aaret hoida ja õigesti kasutada ei suuda. Ta vajab selleks abi. Jumala abi, Tema Poja Jeesuse abi. Just selle hindamatu aarde hoidmisest Jeesus kõnelebki, kui Ta meie kirjakohas ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“

Öeldes leeripäeval oma jah-sõna, oleme sõlminud lepingu Jumalaga, et hoida edaspidi üheskoos, ühel nõul ja jõul, meile kingitud kadumatut aaret: elu. Et meil jätkuks jõudu lepingut täita, oleme saanud kaasa Jumala õnnistuse. Sellel teel, ristiteel, teel, millele oleme asunud ja millel peame oma koormaid kandma, on meie kõrval Jumala poeg, Jeesus, kes ristimises on tõotanud: „Ma olen sinu kõrval iga päev kuni maailma ajastu otsani.“ Sellel teel on meie kõrval Jumal, kes kingib meie elu igal päeval meile kõik eluks vajaliku, kes oma sõna kaudu kingib meile tarkust ja juhatab meid, et me teelt ei eksiks.

Me oleme igavikuliste väärtuste järgi hinnates väga rikkad: meile kõigile on Jumala poolt kingitud kadumatu aare – elu. Aidaku Jumal meil seda aaret hoida ja kasutada, nõnda et see võiks kasvada ja kesta läbi igaviku.

Rm 11:33–35 ja Iiobi 37:21–24: „Oh seda Jumala rikkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed. Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse. Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus – Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste. Kõigevägevam – temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust. Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.“ Aamen.

Inglise jalgpallur ärkas koomast ja rääkis puhast prantsuse keelt. Nii hiljuti teatati. Kuidas selliseid asju seletada? Või kuidas seletab paadunud materialist tarkade teadlaste hiljutist avastust, et mingid aineosakesed võivad olla samaaegselt mitmes kohas? Maailmas on lõpmata palju seletamatut, hämmastavat, imelist, mida tavaloogikaga, nn terve materialistliku mõtlemisega pole võimalik seletada. See vajab usku, usaldust ja alandlikkust.

Jumala Kolmainsus – üks Jumal ja samas Jumal-Isa, Jumala Poeg Jeesus ja Jumala Püha Vaim. Kolm ühes ja üks kolmes. Üks Tema sümbolitest – kolmnurk oma kolme nurga ja kolme küljega, mis samas on üks – on ka siin kantsli kõrval oleva uue vitraažakna ülemises osas. Leerilastele seletame apostliku usutunnistuse sisu lühidalt nii: „Mina usun Jumalasse-Isasse, kes mind on loonud, ja Jumala Pojasse, kes mind on lunastanud, ja Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb.“ Paljude jaoks on see seletus piisav. Mõned tahaksid keerulisemat, filosoofilisemat seletust. Loodetavasti nad leiavad, kui nende soov on siiras ja nad ei peatu poolel teel.

Meie, ekslikud inimesed, ei peaks Jumalale piire seadma. Meie ei peaks Kõigeväelisele ütlema, et Tema jaoks on miski võimatu. Imestan ikka, kui inimesed väidavad, et neitsistsünd pole võimalik. Ja needsamad tunnistavad, et usuvad Kõigeväelisesse Jumalasse, taevaste ja maa loojasse. Kuidas on võimalik, et sellele Kõigeväelisele universumi loojale ja ülalhoidjale on miski võimatu?

Usun Jumalasse, kellel ei ole piire, kes on meie kui tahes suurest kujutlusvõimest alati suurem. Olen peadpidi õunapuu õitemeres, pea täis otsatut tänulikkust, vaatan tähti täis öötaevast, kuulen varahommikust lindude laulu, vaatan armastava inimese kaunitesse silmadesse, imestan pea kõige üle – eriti selle üle, et mulle, ekslikule, ebatäiuslikule, nii palju imelist on kingitud. Miks peaksin ma targutama selle üle, et kas Jumalale on midagi võimalik või võimatu? Olen pisike mull maailmamere vahus ja ometi olen keegi, kellele Kõigeväeline Jumal on andnud elu ja paljud annid. Tema on oma Pojas mind lunastanud – surnud ka minu eest ristipuul, et mul võiks olla igavene sõnulkirjeldamatult ilus elu. Tema on ristimises andnud minusse oma Püha Vaimu ja kui püüan elada Jumala tahtes, juhib see Vaim mind mu eluteel – toob välja ka pimedatest kuristikest, saan rahulikult ja julgelt kõndida mind hävitada püüdvate inimeste vahelt vabadusse. Olen Jumala peopesa kumeruses – Kõigeväelise Jumala armastuse hõlmas. Mul pole seal millestki puudust!

Armsad, me ei peaks seadma Kõigevälisele Jumalale, taevaste ja maa loojale, lunastajale ja pühitsejale, piire. Tema jaoks pole võimatu panna koomast ärkav inglise jalgpallur rääkima selget prantsuse keelt, muuta uskmatu usklikuks, jäik paindlikuks, täita armastusega külmad südamed, tuua siia tagasi neidki, kes kord siin on elanud, anda inimestele imelisi võimeid ning olla nii üks ja ainus Jumal kui samas ka kolm – olla kolmainsus –, olla kolm ühes ja üks kolmes. Olla kõigeväeline taevaste ja maadegi looja ja ka keegi, kes oma Pojas kummardub küüraka naise ette, et selle armetuga kõneldes oleksid Tema silmad selle õnnetu silmadega samal kõrgusel. Olla nii kaugel, kuid siiski nii lähedal. Olla Pojana Isa paremal käel ja Püha Vaimuna igas ristitus, kes pole Teda endast eemale ajanud. Olla kuningate kuningas ja isandate Issand, samas alandlik aitaja, armastav, kaastundlik halastaja.

Jumala täielik mõistmine on meie jaoks võimatu, kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma selle poole püüdlemisest. Me ei saa näha kogu loodu hämmastavat imet, aga see ei tähenda, et meil pole mõtet pista oma uudishimulikku nina sireli- või õunapuuõitesse, imetleda lillede, põõsaste, puude imelist õitsemisilu, jääda kuulatama lindude laulu. Nii nagu me ei ei saa öelda, et me saame kogu Jumala loodud maailmast aru, ei saa me mõista Kolmainsust. Me oleme ristitud Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse – me kuulume Kolmainu Jumalale. Me oleme loodud Tema tahtel, lunastatud Tema Poja ristisurma läbi ja meil on lootus igavesele elule Jumala Poja ülestõusmise läbi ning me võime olla juhitud Jumala Pühast Vaimust, kui me ei kustuta ise oma eluga selle elusamaks muutva Vaimu juhtimist.

Me ei peagi kõike mõistma. Ühes National Geographicu numbris kirjutati üheksal leheküljel seda, mis kõik täpselt toimub siis, kui kaks inimest suudlevad – nii seda, millised muutused toimuvad suudleva inimese ajus, kui ka seda, millised bakterite hordid ühest suust teise liiguvad. Ma ei tea, kes ja kui kauaks pärast selle artikli läbilugemist suudlemist väldivad või sellest loobuvad või mõtleb mõni üldse kergendusohkega, et küll on hea, et teda keegi suudlema ei kipu, kuid vaevalt, et sellise teadusliku artikli läbilugemine vähendaks kellegi ilusaid mälestusi kunagisest suurest armumisest ja esimesest ilusast suudlusest. Ilus jääb ilusaks ja imeline imeliseks ja ükski teaduslik seletus ei kahanda seda.

Kui keegi suudaks meile ära seletada Kolmainsuse täpse olemuse, ei suurendaks see vist meie usku Jumalasse, ei suurendaks ega vähendaks meie kauneid kogemusi sellest, kuidas on Jumal meid õnnistanud, kaitsnud, meile andestanud, olnud me vastu lõpmata hea ja armuline. Oluline on usk ja usaldus, siiras ja armastatud suhe. Kõigeväeline ei keela meile seda. Teda tuleb meil karta ja armastada – karta aukartusega ja armastada usaldava südamega. Temale, Kolmainule ja ainsale Jumalale, olgu au ja kirkus igavesti! Aamen.

„Ma tahan öelda: „Käige Vaimus!“ Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Gl 5:16a, 22, 23, 25).

Leidsin ühest palveraamatust palve: „Issand, me oleme tulnud Sinu juurde paluma Sinu abi ja õnnistust. Õpeta Sina meile seda, mida me peaksime teadma, aga mida me veel ei tea. Anna meile seda, mis peaks meil olema, aga mida meil veel ei ole. Tee meid nendeks, kes me peaksime olema, aga kelleks me veel ei ole saanud. Kuule meie palvet läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse.“

Paulus kirjutab sellest, mille järgi ära tunda seda, kas me rändame oma eluteed Jumala Püha Vaimu juhtimisel. Ta kirjutab nähtavatest ja tuntavatest viljadest, mida Vaimus käimine endaga kaasa toob: armastus ja ustavus, lahkus ja headus, rõõm ja rahu, tasadus, pikk meel, ehk kannatlikkus ja enesevalitsus.

Kristlased, kirikud ja kloostrid on välja töötanud erinevaid pihipeegleid. Enamik neist on kokku kirjutatud pühakirja erinevatest lõikudest. Kuuldud lõik Pauluse kirjast galaatlastele on aga üks terviklik pihipeegel. Need omadused, millest siin kõneldakse, ei ole üleinimlikud, saavutamatud.

Kas meie oleme need saavutanud?

ARMASTUSE, mis ei tüdi. Armastuse, millega armastame oma Jumalat üle kõige ja oma ligimest nii nagu iseennast.

RÕÕMU, mis meist ei kao ka kannatustes ja valus. Rõõmu, mis kasvab välja sellest imelisest teadmisest, et meid armastatakse ja et kõigeväeline Jumal ei jäta iial oma lapsi.

RAHU, mida keegi meilt röövida ei või. Rahu, tasadus, pikk meel ning hea enesevalitsus. See võiks tuleneda näiteks sellest, et me lihtsalt teame, kes me oleme. Me ei lähe närvi, kui keegi meid halvustab, sest me teame, kes me oleme kõigeväelise Jumala silmis. Meil on kurb, kui me ei suuda alati olla need, kes peaksime, aga me püüame teha kõik, et selleks saada. Me täname neid, kes meid kritiseerivad, kes suunavad meie tähelepanu meie nõrkustele, meie vääritule käitumisele. Nad aitavad meil õigel teel püsida. Nemad on meie tõelised sõbrad.

LAHKUS ja HEADUS. Jah, me püüame olla lahked ja head iga inimlapse vastu, kogu loodu vastu. Me oleme taibanud, kui lõpmata palju oleme me ise kogenud Jumala headust ja lahkust ja seepärast pole meil raske olla lahked ja head paljude vastu. Me suudame hoolida, sest meist hoolitakse. Me näeme ilusat ja head igas inimeses.

Kas oleme saavutanud USTAVUSE? Kas meie peale võivad inimesed olla kindlad? Me täidame teistele antud tõotusi, me ei unusta oma lubadusi. Meid usaldatakse, sest me oleme oma eluga tõestanud, et me pole kui tuulelipud. Me ei vaheta põhimõtteid nagu riideid. Ei, see ei tähenda, et oleksime muutumatud fossiilid. See ei tähenda, et hoiaksime kramplikult kinni ka sellest, millest ühel päeval taipasime, et see vale. See ei tähenda, et jookseksime edasi, kui mõistsime, et meie senine suund on olnud vale. Ei! Me tunnistame oma vigu, oma nõrkust. Me oleme kurvad, kui oleme teinud haiget, ja me püüame oma eksimusi heastada. Ja me ei loobu püüdlemast Vaimu ilusaid vilju: armastust ja ustavust, lahkust ja headust, rõõmu ja rahu, tasadust, pikka meelt ja enesevalitsust.

Ühte me oleme küllap mõistnud – me vajame abi kõige selle saavutamiseks ja selles püsimiseks. Me vajame Jumala Püha Vaimu, nii nagu puud ja põõsad, lilled ja rohi vajavad kevade soojust. Loomulikult võib ka keset külma talve kusagil kunstliku soojuse ja valgusega taimi kasvatada. Loomulikult võib meeletu enesepiiramise ja visa tööga paljud oma halvad tungid ja viletsad iseloomujooned lämmatada, kuid alles seal, kus inimene läbi Püha Vaimu on püsivas ühenduses oma Jumalaga, võib ta kanda tõeliselt ilusaid vilju. Ja need viljad jäävad ka siis, kui inimese elus on tõeliselt rasked ajad. Vaid siis, kui Jumal saab meie armastuse, rõõmu ja rahu, lahkuse ja headuse, tasaduse, kannatlikkuse, enesevalitsuse ja ustavuse allikaks, ei suuda meilt neid keegi ega miski siin elus röövida. Me oleme kui vaesed, kes paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik, sest me käime Vaimus. Ja kui see pole nii, siis me palume, et Jumala tahtmine sünniks ka meie elus.

Palugem. Issand, me palume Sinu abi ja õnnistust. Issand, õpeta meile seda, mida me peaksime teadma, aga mida me veel ei tea. Anna meile seda, mis peaks meil olema, aga mida meil veel ei ole. Tee meid nendeks, kes me peaksime olema, aga kelleks me veel ei ole saanud. Täida meid oma Vaimuga, juhi meid oma Vaimuga . Kuule meie palvet läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse. Aamen.