Nädala mõte

NÄDALA MÕTE

Õpetaja ARNE HIOB

25.–31. mail 2020

Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas (Ap 1:14).

Mida tähendab sõna „kirik“? Selle üks tuletusviise on ladinakeelsest sõnast circa. Rootsi keeles on kirik kyrka(n), vene keeles tserkov, saksa Kirche ja eesti kirik on juba natuke teisenenud. Ladina keeles tähendab circa midagi ümmargust, ümbritsevat või piiravat ja selle meessoost vorm on circus. Mis on tsirkus? See oli algselt ringikujuliselt piiratud ala, kus korraldati vaatemänge. Leidub veel tuletisi – näiteks sirkel on vahend ümmarguste alade mõõtmiseks, tsirkuleerima tähendab ringlemist. Kui me midagi täpselt ei tea, siis ütleme circa, 'ümmarguselt', 'umbkaudu'.

Seega seondub kirik mingi piiratud ala, tsooni või ruumiga. Inimesed, kes sinna kogunevad, on kogudus, ekklesia, mis tähendab 'kokku kutsutuid'. Tuntud teoloogiakorüfee KARL BARTH seob nende mõistete tähendused: „kirik“ tähendab „kindlaksmääratud ja piiratud ning ses mõttes esile tõstetud ruumi“, olles ka „teatavas ruumis toimuv kogunemine.“* Edasi mõeldes võib öelda, et kirik moodustab omaette vaimse ruumi, kus kogunevad Jumala sõna ja Püha Vaimu kaudu kutsutud inimesed. Koguduse pühakodasid on vaja, sest meie vähese suutlikkuse tõttu hajub muidu tasapisi üksikinimeste usk.

„Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas!“ Kes nemad? Jeesuse jüngrid, kes pärast Tema taevaminemist siirdusid Õlimäelt tagasi Jeruusalemma ning läksid „ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida“. Seda „ülemist tuba“ võib nimetada algkirikuks, sest inimesed, kes seal kogunesid, olid algkogudus. See oli tõenäoselt paik Siioni mäel, kus Jeesus oli pidanud oma jüngritega viimset õhtusöömaaega ja kus mõne aja pärast langes nelipühapäeval Püha Vaim. Kogunenud inimesi oli terve hulk – alates Peetrusest loendatakse kõiki jüngreid, lisaks veel naisi. Algkirikus toimunu on oluline ka meile, sest algkogudus on musternäidiseks kõigile järgnevatele aegadele.

Mis seal siis toimus?

Esiteks valitses nende seas eriolukord, nii nagu meil oli äsja eriolukord. Vana „kirikulugu“ oli möödas, Jeesusega enam koos ei kõnnitud, vaid Ta oli taevasse läinud. Uus aga ei olnud veel alanud, sest nelipüha ei olnud kätte jõudnud. Jeesus oli püha õhtusöömaaja juba rajanud, kuid sakramenti pühitseda ei tohtinud. Tuli oodata, mil Püha Vaim langeb ning saab alata ristimise ja leivamurdmisega. Selline seisak neile arvatavasti ei meeldinud, nii nagu meilegi ei olnud meele järele kirikute seiskamine eriolukorras. Küllap ei osanud algkogudus kujutleda, kuidas täpselt Vaim saab langema, nii nagu meiegi ei tea täpsemalt tulevikku. Kuid tuli ära kannatada ja õigelt teelt mitte ära vajuda.

Teiseks öeldakse, et nad olid „püsivalt ühel meelel“. Eriolukorras on üksmeele leidmine eriti vajalik ning see ka tekib seal, kus ollakse ühte usku. Mäletate, kuidas Eestis asuti Nõukogude Liidu langemise aegu valdavas üksmeeles iseseisvat riiki taotlema? Seepärast saimegi vabaks. Algkoguduses olid saanud üksmeelseks kaks seltskonda! Kui me arvame, et ainult 12 jüngrit koos Maarja Magdaleena ja teiste naistega moodustasid algkoguduse, siis me eksime. Algkoguduse moodustasid nad koos Jeesuse perekonnaga, „koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega“, kes „ülemisse tuppa“ olid kogunenud. Jeesuse ema ja vennad alguses ei taibanud Tema missiooni ning tulid Teda tagasi kutsuma „normaalse“ elu juurde. Jeesus vastas, et need, kes teevad Jumala tahtmist, on tema ema, vennad ja õed (Mk 3:31–35). Aga ega jüngridki taibanud, ehkki Jeesus neile korduvalt selgitas, kuidas Inimese Poeg peab kannatama, risti löödama ja üles tõusma.

Nüüd oli üksmeel saavutatud, nagu Jeesus palvetas viimsel õhtusöömaajal, „et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21). Tema ema Maarja ja vennad, nende seas Jaakobus, kes jäi pärast Peetruse lahkumist algkoguduse vanemaks (Ap 12:17), olid jüngritega Jeruusalemmas üheskoos. Algkogudus jäi ka edaspidi vaimult ühtseks: „Nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ Jeesus oli apostleid õpetanud ja selles õpetuses on kogudus algusest peale ühtne olnud. Kui Püha Vaim oli juba langenud ning leivamurdmine ehk armulaud oli võimalik, siis viibisid jüngrid „päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega“ (Ap 2:42, 46). Ülemises toas aga kogunesid nad pigem palvevaikuses.

Kolmandaks öeldaksegi, et algkogudus oli püsivalt ühel meelel – nimelt „palvetamas“. Kui eriolukorras oli neile võimalik ainult miinimum, siis selliseks miinimumiks ongi palve. Palve peab olema ka meie erinevate olukordades esimene, millega alustame, ja viimane, mis säilib, siis kui midagi muud enam teha ei saa.

Kuidas palvetada, sellest on palju räägitud – siin toogem mõned viited, mida õpetas Valamo kloostri skeemaiguumen JOANN. Palvel on kolm astet: suuline palve, kus mõistus hulgub veel ringi; mõttepalve, kus mõistus keskendub palvesõnadele; mõtte-südamepalve, kus tähelepanu jõuab südamesse. „Püüa ennast tähele panna, sest tähelepanu on palve hing,“ õpetab Joann. „Ikkagi tea, et palve nõuab võitlust kuni surmatunnini. Ole rahul selle palvega, mis sul on,“ ütleb ta. „Palve ja Jumala meelespidamine on võrdväärsed: võib ringi käia või midagi teha ja mõelda Jumalast – see on samuti palve.“

Kuid iguumen toonitab: „Püüa mitte kedagi hukka mõista, ja et poleks kellegagi vaenujalal, muidu ei tule palve kasuks.“ Ta lisab: „Ära kedagi milleski hukka mõista, ärgu olgu sinus vaenu, kavalust, auahnust ja mis peamine – üleolekutunnet.“ Kõrk vaim on kuri vaim. „Palve katkeb vahel. Teisiti ei saakski see olla, Jumal üksi on muutumatu.“** Muutumatu on ka Tema soov, et me otsiksime palveühtsust.

Kokkuvõttes – algkoguduse eeskujul tuleb meilgi säilitada püha tsoon, püha ruum ehk kirik, kus palves üksmeelselt koguneda ja apostlite usku edasi õpetada. Meid ei jälitata nagu neid, kuid meid jälitavad „uued moed“, mis kirikusse üleolevalt suhtuvad ning püüavad aeg-ajalt moenarrusi sisse tuua. Kui aga alguses kasutatud sõnapruugi juurde tagasi tulla, siis ei tohi me kirikust lasta tsirkust teha. Kirik ei ole tsirkusetegemise koht. Mitte kirik ja riik ei ole meil lahus, vaid kirik ja tsirkus peavad olema lahus.

Kirik on püha palvepaik, kus tuleb lõpetada vaen ja olla üksmeelne Jumala radu otsides. Õnnistatud nelipühaeelset nädalat!

------

* Karl Barth, Credo. München 1935: lk 120.

** Skeemaiguumen Joann, Vaata oma südamesse. Vaimulikud kirjad. Tallinn 2015: lk 77, 89, 112.

„Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ ( Lk 11:5–10).

 Eilne pühapäev kandis nimetust Rogate – 'palvetage'.

Meie kirjakoht kõneleb samuti palvetamisest. See kõneleb millestki, mida on palvetamisel väga vaja, millestki, mis on meie palvete täitumise üheks eelduseks – visadusest ja püsivusest palvetamisel. Jah, soovide nimekirja lihtsast ettevuristamisest ei piisa – see pole palve. Tänapäeva inimene on harjunud, et suhted inimeste vahel on kliendi ja teenindaja suhted. Hea klienditeenindaja peab kliendi soove lugema mitte vaid tellimusnimekirjast, vaid aimama neid lausa tema silmist ja ruttama neid kiiresti täitma, muidu ta kaotab kliendi ja tema äri hävib. Ta on kliendist eluliselt huvitatud. Kuid Jumal ei ole klienditeenindaja. Maailm ei ole Tema äri, meie rahulolemisest või rahulolematusest ei sõltu Tema jaoks midagi, Tema ei ole kohustatud, ei pea midagi. Meie peame, peame visalt paluma, kui Temalt midagi soovime.

Jeesuse poolt räägitud võrdumi mõistmise taustaks on väike küla, kus pole kauplusi, nõnda et majapidamises tarvis minev leib tuleb küpsetada igal hommikul igas majapidamises ise. Küpsetatakse tavaliselt vaid üheks päevaks ja see tähendab, et õhtuks on leib otsas. Kuid ootamatult, öösel, saabub ühte perre külaline. Külalislahkus on eriti idamaades püha kohus ja sõpra tuleb toita. Kuid leib on otsas. Ja nii lähebki majaperemees teise sõbra juurde kolme leiba paluma. Teine sõber on aga juba majaukse sulgenud ja magama läinud. Ilmselt oli tegemist vaese mehega, kelle majas oli üksainus ruum. Kogu perekond magas sel juhul ruumi ühte serva püstitatid lavatsil. Loomad aga asusid ilmselt sama ruumi põrandal. Sellises olukorras ei olnud sõbral tõepoolest võimalik üles tõusta, häirimata kogu perekonda. Pimedas onnis koperdad paratamatult kitsede ja lammaste otsa, kes ärkavad, hakkavad liikuma ja häälitsema ja äratavad kõik magajad. Probleem polnud niisiis leiva andmises, vaid selles, et üles tõustes tuli äratada ja tülitada teisi. Mugavam oleks olnud jääda asemele. Kuid naaber ei jäta pealekäimist – ta ei lähe ära ega jäta koputamist ega pealekäimist, ei lase sõbral ega tema perel magada, enne kui on oma leivad kätte saanud. Jeesuse loo mõte on selge: meilgi peab midagi paludes, ka Jumala käest paludes, palvetades, jätkuma visadust ja kannatlikkust. Kui me palvele kohe vastust ei saa, tuleb peale käia. Jeesus kasutab oma loos väljendit „järelejätmatu pealekäimine“, mida saab tegelikult tõlkida ka kui „häbitut pealekäimist“. Jeesus käsib paluda, otsida ja koputada ning tõotab, et paluja saab, otsija leiab ja koputajale avatakse.

Muide, ristimispalves kasutatakse sedasama kirjakohta. Niisiis: ristimisel, kui me toome kas lapse või ka täiskasvanu Jumala ette ja palume, et ta Jumala rahva hulka vastu võetaks, ja loeme seejuures ühe kirjakohana Jeesuse tõotust: „Paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile avatakse,“ siis viitame tänase jutluse aluseks kuuldud loole, mida rääkis Jumala Poeg ise, ja sellele viidates teeme Jumalale üheselt selgeks, et me ei kavatsegi teda rahule jätta, enne kui oleme saanud, mida tahame – see, kelle eest me palume, on võetud tema rahva liikmete hulka. Tõesti – hea palvetaja peab olema oma palves isegi veidi nahaalne ja pealetükkiv.

Jumal on hea ja armuline ja on valmis andma inimestele väga palju, tohutult rohkemgi, kui nad üldse temalt paluda oskavad. Kui aga meie ei soovi palutut küllalt, et olla palves järjekindlad, siis näitab see, et me ei taha tegelikult palutut kogu hingest, et me tegelikult ei vajagi selles küsimuses Jumala abi. Leige palve tähendab sisuliselt: ma saaksin ju ise ka hakkama, saaksin tegelikult ka ilma selle soovituta hakkama, aga kui juba kord keegi on, kes võiks selle soovi täita, keegi, kes võiks mind vabastada pingutusest, kes on valmis minu asemel töö ära tegema, siis noh, las ta teeb ... Leigele, mokaotsast esitatud palvele Jumal seetõttu tavaliselt ei vastagi. Kui meie ise oma palvet tõsiselt ei võta, miks peaks siis Jumal seda tegema? Ehk just osalt meie leigete ja formaalsete palvete tõttu ei ole me sageli saanud seda, mida oleme palunud?

Millised on meie palved? Kas teeme neid seepärast, et nii on kombeks, sellepärast, et ristiinimesel kästakse palvetada? Või loodame nii osa oma koormatest Jumala õlule panna ja ise lihtsamalt läbi saada? Või usume sellesse, et Jumal tõesti kuulab meie palveid, tuleb tõesti meile appi kui me hätta satume ja abi vajame ning annab meile seda, mida me palume ja mida meile tegelikult ka vaja on – kui vaid me palves püsivad oleme ja käega ei löö?

PALVE: Issand, aita meil uskuda Sinu armu ja halastusse. Kingi meile palvetamisel visadust ja kannatlikkust. Ära lase meil loobuda enne, kui oleme saanud selle, mida Sinult palume – Sinu õnnistuse.

Alanud nädala motoks meie kirikus ja ka paljudes teistes maailma kirikutes on psalm 98:1: „Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid!“

Laulik arvab, et nii on õige. Peaksime laulma uut laulu Issandale. Oleme ehk laulnud armsamale ja isamaale. Mõnedel laulupidudel on lauldud ka hirmsatele elavatele ja surnud juhtidele. Kui jääme kuulatama nende laulude sõnu, mis kõlavad raadiost ja lavadelt, televiisorist, arvutitest ja nutiseadmetest, siis kohati on tunne, et on hea, et paljud neist on võõrkeelsed või sellises taustamüras lauldud, et nende sõnadest pole võimalik aru saada. Ja kui aeg-ajalt saad, siis on kohati kahtlus, kas need on kaine peaga kirjutatud. Aeg-ajalt on lihtsalt häbi.

Aga laulda Issandale! Miks? Sest Tema on teinud imetegusid. Kogu Tema tegutsemine, Tema looming, Tema ohvri lõpmatu suurus, Tema kannatlikkus ja armastus on üks ääretu ime! Kui silmad on avatud, kui märkame seda, mis meie ümber, kui mõtleme, kuidas Ta meid on kandnud ja välja kannatanud, siis seegi on suur ime.

Millised on meie laulud? Mida oleme Talle laulnud? Kas nendes on olnud tänu Tema imetegude eest või undamist, hädaldamist, veidi virisemist takkapihta? Kas leiame ikka põhjust kurtmiseks, kaeblemiseks, palumiseks või suudame Talle kogu südamest laulda uut, ilusat ja lahket tänulikkuse laulu?

Arvan, et seda laulu, mida Tema mind saatis siia ilma laulma, pole ma veel laulnud. Aeg-ajalt olen alustanud, kuid ei tea, miks ma pole suutnud laulda nii, et see laul oleks tõusnud taevasse. Süütunded, ahnus, rumalus. Põhjusi on palju. Aga nüüd aitab! Aitab lauludest, mis pole armastusest kerged, rõõmust tiivulised, tänulikkusest täiuslikud! Uputan oma muremõtted Tema armastuse lõputusse merre, palun andestust Temalt oma hädiste laulude eest ja tõstan silmad oma tolmustelt kinganinadelt Tema lõputusse taevasse ja laulan Temale, kõigeimelisemale, Tema imetegude eest uue laulu. Tema võtab mu koormad, teeb tühjaks mu süüga koormatud hinge ja tänulaul Talle tõuseb mu hingest ja jõuab Tema trooni ette. Mulle tundub, et ma nägin, kuidas Ta naeratas. Kaua oli Ta oodanud mu tänulaulu – laulu, mis tuleb mu südamest – Tema loodud südamest. Talle meeldivad südamest tulevad tänulaulud. Seda ma usun.

Kas oleme märganud, kui kaunis on see kevad, kui palju on päikeselisi päevi, kui ilusad on puud, põõsad ja lilled? Ja kui hea see, et saame taas tulla oma pühakodadesse laulma tänulaule, paluma palveid. Kui hea on kokku saada nendega, keda kaua ei ole näinud. Meil on nii palju põhjust tänuks! Kas tunneme, kuidas meie suunurgad harjuvad taas ülespoole tõusma, kuidas südamed lähevad kergemaks ja soojemaks ja nendest südametest ja suudest tõuseb taevastesse tänulaul?

Bengali luuletaja Rabindranath Tagore on Uku Masingu tõlkes kirjutanud:

Kui Sina käsid mind laulda, tundub, nagu lõhkeks mu süda uhkusest,

ja ma vaatan Su palge poole ja pisarad tulevad mu silma.

Kõik, mis karm ja räme mu elus, sulab ühte sulnisse kooskõlla

ja mu jumaldus laotab tiibu nagu lõbus lind lennul üle mere.

Ma tean, mu laulmine on Sulle meeltmööda.

Ma tean, et ainult lauljana saan tulla Su palge ette.

Puudutan oma laulu kaugele langeva tiivaotsaga Su jalgu,

milleni küündida mina iial ei võiks taotleda.

Joobunud laulmise rõõmust, unustan enda

ja nimetan sõbraks Sind, kes oled mu isand.

*

(Fotol: Õp Jaan Tammsalu koos muusikutega Jaani kirikus eriolukorra eelõhtul.)

„Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ülistage mängides Tema nime au. Andke Temale au ja kiitus!“ (Ps:66:1–2).

Ülestõusmisaja neljanda pühapäeva nimi „Jubilate“ kutsub meid Jumalat tänama, aga mitte lihtsalt vaikselt ja otsekui mokaotsast ütlema „aitäh“, vaid juubeldavalt, hõisates, kogu südamest tänama taevaste ja maa Loojat, meile ja kogu maailmale Elu Kinkijat ja Lunastajat.

Kas oskame seda?

Oleme põhjamaa rahvas ja varjame oma tundeid sageli veidi murelik-karmi näo ja vaikuse taha. Oleme need, kes on pidanud karmi talve vastu valmistama, kogudes ja konserveerides toitu, et rasked ajad üle elada, ja nii teevad paljud meie hulgast ka tänuga, mida peaksime väljendama neile, kes meile on teinud head – me otsekui kogume seda, konserveerime selle ja ütleme selle parimal juhul välja alles peielaudades.

Üks vana lugu räägib sellest, kuidas Elu kutsunud oma lossi peole kõik Voorused. Pidu olnud lõbus. Ainult kaks Voorustest istunud mõtlike nägudega saali eri nurkades. Elu küsinud, kes nad on ja miks nad ei tunne peost rõõmu. Nad vastanud: „Oleme Heategu ja Tänu – istume ja mõtleme ega suuda meenutada, kus ja millal me küll teineteist kohanud oleme.“

Tänulikkus Jumala vastu?

Kas oleme pannud tähele, kuidas algavad alati kirikupalved? Neljast osast on esimene alati tänupalve. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu? Kas on sellega nii, nagu Jeesuse poolt tervendatud pidalitõbistega – kümnest vaid üks tuli tänama. Jeesus märkas seda ja küsis, kus on ülejäänud üheksa. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu – kas vaid ühe neljandiku või kümnendiku või kas sedagi?

Üks leerilaps ütles mulle hiljuti, et selle aasta kevad on kuidagi eriliselt imeline, päikeseline. Kas oleme märganud või näeme kõike seda, millega end aina murelikumaks muuta?

Mõtleme kõigele sellele, mida oleme Jumalalt vastu võtnud oma elurännakul, ja oma vähesele tänulikkusele. Küllap leiame põhjust täna ka selle pärast paluda: Jumal, ole mulle, vaesele patusele, armuline!

„Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga“ (Ps 23:4).

„Ma ei saa lahti tundest, nagu elaksin ma painajalikus nõiutud maailmas, sest inimeste terve mõistus on niivõrd alla käinud, et eitatakse kõige ilmsemaid tõdesid. Olen pikka aega asjata oodanud sellise olukorra lõppemist. Nüüd on mu kannatus katkenud.“ Nii kirjutas astrofüüsik UNDO UUS 30 aastat tagasi. Mis põhjusel? „Olen veendunud, et praegusaja tunnustatuimaks maailmavaateks tõusnud nn teaduslik materialism on vastuolus vahetu kogemusega, sisendab primitiivset valekujutlust looduse ja inimese olemusest“ ning läheb „inimkonna ajalukku inimmõistuse allakäigu masendava perioodina.“*

Kas oleme 30 aastat hiljem teistsugused? Millest räägime praegu pandeemia ajal? Selgub, et majandus ei ole enam kõige tähtsam, nagu õpetas KARL MARX. Majandusest tähtsam on inimelu, mida tuleb igal juhul üritada hoida. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuleb elu seisma panna, mis tähendab ka majanduse ulatuslikku seiskamist, et haigus ei leviks ega inimelusid ära ei viiks. Jumal tänatud, oleme marksismist paranemas – majanduse nimel ei ole enam sünnis tuua ohvriks inimesi. Ühiskond ei ole enam ebajumalaks, mis neelaks inimkonna arengu kindlustamiseks üksikisikuid.

Kuid vaimselt leidub palju vildakusi. Torkab silma, et peaaegu üldse ei räägita igavesest elust. Alles hiljuti on kurdetud, et kirikus ei taheta enam kõnelda igavesest hukatusest, sest seda hästi ei usuta või et see hirmutavat ilmaasjata inimesi. Nüüd ei taheta eriti rääkida ka igavesest õndsusest. Kas ka seda enam ei usuta? Piirangute kehtestamise puhul nakkuse tõkestamiseks käib kogu jutt ainult maise elu pikendamise ümber. On neid, kes kinnitavad, et materialism on vargsi tunginud isegi kirikusse.

Piiblisse pilku heites on ühelt poolt selge: Jumal tahab, et inimene elaks vanaks ja elatanuks – nii, nagu oli usuisa Aabraham. „Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde“ (1Ms 25:8). Teisalt aga öeldakse siinsamas, et on olemas Jumala rahvas, kelle juurde lahkunud viiakse. Selgitades saduseridele ülestõusmist, ütles Jeesus: „Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse – kas te ei ole lugenud“, et „Jumal ütles Moosesele: „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal?“ Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!“ (Mk 12:26j). Sama rängalt eksivad ka kõik saduseride järglased, ükskõik millist nime nad ei kannaks.

Täna on hea karjase pühapäev. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Nii ütleb kuningas Taavet oma kuulsas karjase psalmis (Ps 23:1), lisades ülal esitatud read: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga!“ Kus Jumal on meie juht ja karjane, seal pole meil puudust kõige tähtsamast – ka kõige tõsisemates raskustes, kui meid ähvardab surm, päästab Jumal kurja käest.

Heebreakeelne sõna, mida siin kasutatakse (tsalmavét), tähendab ühtaegu pimedust (Am 5:8, Ii 3:5, 12:22, 16:16, 24:17, 28:3, 34:22), hüljatust (Js 9:1, Jr 13:16, Ps 107:10, 14), surmaohtu (Jr 2:6, Ps 23:4, 44:20) ning pimeduse maad ja surmavalla väravaid (Ii 10:21j, 38:17). Nii on seda kohta ka tõlgitud kahel viisil: kui ma kõnniksin „surmavalla orus“ või kui ma kõnniksin „pimedas orus“ (vastavalt eesti 1968. a ja 1997. a piiblitõlgetes). Vihjatud võib olla kuningas Taaveti isiklikule eluseigale, mil ta põgenes oma mässulise poja Absaloni eest läbi Kidroni oru, mis lahutab Templimäge Õlimäest Jeruusalemmas (2Sm 15:23). Juba Vana Testamendi aegu oli seal juudi surnuaed, kust arvati algavat surnute ülestõusmine. Taavetit ähvardas surm selles „pimedas orus“, kuid Jumal päästis tema.

Sarnaselt võib juhtuda ka meie eluteekonnal. Mis tahes pimeduses või surmavarju orus võib meilegi saatjaks ja karjaseks saada Jumal, kes surnud üles äratab ja kingib igavese elu, mis võtab meilt hirmu igavese surma ees. Jumala juurde juhib meid Jeesus, kes on juba surnuist üles äratatud ja kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11). Hea karjane valmistab ka meile taevaseid eluasemeid, selgitab Ta oma missiooni jüngritele ning lisab julgustavalt: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1jj).

Head sõbrad! Võib-olla on praeguse pandeemia üks positiivseid aspekte see, et see võib kaasa aidata materialismihaiguse taandumisele meie elust. Jumal on olemas, taevane karjane ei tuku. Tukkuda võivad maised karjased, kui nad ei tunnista jumalikku Karjast enda üle. Prohvetid Jeremija ja Hesekiel räägivad tõsiselt halbadest karjastest, mõeldes omaaegsetele poliitikutele. Kuningas Taavet oli hea karjane – kui tema elulukku pilku heita, siis selgub, et ta tegi aeg-ajalt juhtumisi ka pattu, kuid tegi seda teadmatult ja pärast kahetses sügavalt. Põhjuseks, miks võib teda õnnestunud poliitikuks ja heaks karjaseks pidada, on viimselt see, et ta tunnustas Jumalat taevase karjasena endast kõrgemal.

See kehtib ka praegu: poliitikute headus või halbus sõltub sellest, kas nad tunnustavad tõsiselt Jumalat ülemkarjasena või mitte. Väga ilusasti on aga öelnud RENÉ LEJEUNE (häälda: Rönee Löžöön) eestpalve kohta poliitikute eest, et „see on kristlaste jaoks üks ligimesearmastuse vorme“. Ta lisab: „Palveta tihti, et Jumala Riik edeneks poliitika vallas – Ta on seal alles alustamas.“ Kui põlatakse jumalikke seadusi ja austust inimelu vastu, mis on püha, siis taandub Jumala Riik. „See põlgus juhib nii paljud inimesed eemale Jumala õnnistusest.“ ** Kuid meie palvetagem, et võiksime austusest inimelu vastu minna oma taevase karjase juhtimisel läbi mis tahes raskuse, haiguse, pimeduse või surmavarju oru.

Õnnistatud jätkuvat pandeemianädalat!
-----
* Undo Uus, „Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arenguid pärssiv tegur“. – Tähetorni Kalender 1990: 29, 54.
** René Lejeune, „365 päeva oma kaitseingliga“. Tallinn 2018: Gallus. Lk 59.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop URMAS VIILMA

Selle nädala teema „Ülestõusnu tunnistajad“ on seotud ka pühapäevale ladinakeelse nime andnud sõnaga quasimodogeniti – 'nagu äsjasündinud lapsed'. See mõte pärineb apostel Peetruselt: „Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).

Meie mõistmine Jumalast, kristlikust usust ja ka Jeesuse ülestõusmisest on pidevas täiustumises. Kord olime ka meie oma usuteel äsjasündinud lapsed, kes vajavad kasvamiseks emapiima. Koos õppimisega, koos Jumala Sõna lugemise ja kuulamisega, koos palvega saabub ka üha suurem mõistmine taevasist asjust. Kes jõuab usu juurde usu- ja kirikuvõõrast keskkonnast, peab alustama teadmistest, ja teadmiste peale ehitub ka usk ja veendumus. Vahel tähendab see ka tunnistamist, et me ei tea midagi või et teadmistest uskumiseks ei piisa. Me arvame, et teame, mida elult tahame, mida Jumalalt ootame. Jumala tahtmine on aga ikka suurem kui inimese oma ning Jumal teab paremini, mida me tegelikult enim vajame või kuidas Ta meid kõige paremini aidata otsustab. Enamasti on ikka nii, et kui inimene arvab, et kõik on lõpetatud, siis Jumal astub järgmise sammu.

Jeesuse ülesäratamine oli üks sellistest sammudest. Jeesuse ristilööjad ei leppinud sellega. Nad keeldusid seda uskumast ja see uskmatu sugupõlv elab tänaseni. Millegipärast on selle uskmatu sugupõlve eriti tihe kontsentratsioon just siin Eestimaa pinnal. Kuid selle üle ei maksa ka liiga palju juurelda, sest see on kõiki asjaolusid arvesse võttes päris loomulik.

Ühiskond, mis järjepidevalt ehitab oma tulevikku ainult teadmistepõhisele vundamendile, ei oska surnuist ülestõusmise küsimusele mõistuspäraselt läheneda. Sõnum armastusest, mis suudab murda füüsikaseaduste reeglipära, ei tundu mõõta, kaaluda ja välja arvutada harjunud inimestele tõsiseltvõetavana. Kõige lihtsam on sellist sõnumit eirata, jätta sellest uutele sugupõlvedele kõnelemata, neile need teadmised koolis edastamata. Tulemuseks on teadmised, mida ei ole, kuna neist ei räägita.

Kristlaseks ei tee meid mitte see, kas usume Jeesuse sündimist, Tema ristilöömist või isegi surnuist ülestõusmist. Seda peab uskuma ka kurat! Kristlaseks teeb meid usk sellesse, et Jeesus taevase valitsejana – tõelise Jumalana – valitseb ka praegu maailma üle, ka elu ja surma üle – ka meie elu ja surma üle. Ta ei ole lihtsalt keegi tegelane ajaloost.

Jeesus on meie Isand ka täna – Issand, kes meid meie mõtteis ja palveis kuuleb ning ka kuulda võtab. Ja mitte ainult siis, kui me Tema poole pöördume. Jumal on kohalolev ja tegutsev nii meie maa ja rahva juures kui ka meie isiklikes eludes, kas me seda tahame või mitte. Mõistlik on seda tunnistada ehk teisisõnu uskuda ja sellest oma elus juhinduda.

Tark inimene joondub Jumala antud juhtnööride järgi, sest isegi Jumala kõige suuremad vastased, Tema eitajadki ei saa kuidagi väita, et usklikud inimesed oleksid ühiskonnale kahjulikud, et nad teevad halba või elavad kuritegelikku elu. Vastupidi! Ühiskondades, kus kristlikud väärtused on hinnas ja neid rakendatakse ka ilmalikus õiguses, on inimesed õnnelikumad ning elu turvalisem. Sellistes ühiskondades pole inimestelt võetud ära lootust õnnelikumale elule nii ajalikus kui ka eriti just ajatus maailmas.

Kristuse ülestõusmine oli kahe tuhande aasta eest ja on ka praegu sündmus, mis laseb vastanduda ajalikul ja ajatul, surelikul ja igavesel. Usk Jeesusesse on pääsetee, sild kahe maailma vahel. Tema on uks ja tee, ülestõusmine ja elu! Kõik, kes otsustavalt julgevad uskuda ülestõusmissündmust ja Jumala vahetut tegutsemist ka tänases maailmas kogu oma südamest, võivad olla kindlad, et ka nemad ise võivad Kristusele toetudes ületada ühel päeval aja ja igaviku kuristiku, millest esimesena astus üle ristilöödud ja surnuist üles tõusnud Jeesus. Jeesus on ise öelnud: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

*

(Foto: Urmas Roos)

Jh 20:11–14a: „Maarja seisis väljas haua juures ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valgeis riideis inglit istumas, ühe peatsis ja teise jalutsis seal, kus Jeesuse ihu oli olnud. Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?“ Ta ütleb neile: „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud!“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust.“

Maarja Magdaleena nutab!

Ühed pisarad pole veel jõudnud kuivada, kui ta põskedele voolavad uued.

Üks julm löök järgneb teisele.

Kas sellest polnud veel küll, et inimesed – need mõistusetud ja julmad – tapsid Tema, kelles oli põhjatut armastust, imelist mõistmist ja halastust? Nad olid lasknud naeltega puu külge lüüa need käed ja jalad, mida Maarja Magdaleena oli pesnud oma pisaratega ja kuivatanud oma juustega.

Naine mäletas hästi seda hetke. See oli ju vaid kuus päeva enne Jeesuse ristisurma.

Tema – põhjavajunu – oli läinud mingi kummalise selgusega majja, kus Jeesus oli külaliseks. Naine oli möödunud kõikidest teistest ja langenud Jeesuse jalgade ette, võtnud kalli nardisalvi ja võidnud sellega Tema jalgu. Ja siis kuivatas ta need jalad oma juustega. Keegi oli sosistanud Jeesusele: „Kas sa ei näe, et see naine on hoor – lükka ta eemale!“ Keegi oli nurisenud, et targem olnuks see Maarja kallis salv maha müüa ja selle eest vaeseid toita. Aga Jeesus ei lükanud teda eemale. Ta kaitses teda. Tema – Jeesus – hoolis kõlvatust. Ja ihaldatud ja põlatud Maarja Magdaleena elu muutus. Jeesus tõstis ta porist ja põlgusest. Tõstis varjust valgusesse. Surmast ellu, niisamuti nagu samas majas olnud Laatsaruse. Nagu armastav isa oma kadunud poja.

Maailm ei muutunud, aga Maarja Magdaleena sai uued silmad selle nägemiseks – armastuse ja lootuse silmad, mille Jumal kingib kõigile neile, kes vastu võtavad Tema andeksanni, halastuse ja armastuse.

Viis imelist päeva.

Ja siis nad tapavad Jeesuse – Tema, kelles oli imeline armastus põlatute, vaevatute, mahavajutatute, mõranenud hingedega inimeste vastu. Nad löövad Ta risti.

Pühapäeva varahommikul – on veel pime – ruttab Maarja Magdaleena esimesel võimalusel hauale. Inimesed on tapnud Jeesuse, aga nad ei saa tappa Magdala Maarja armastust.

Aga haud on tühi! Jeesust ei ole hauas! Ja Maarja silmad vajuvad pisaraid täis.

Ja siis küsib keegi temalt: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Ja Maarja vastab: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud!“ Maarja teab oma pisarate põhjust: „Nad on minult võtnud mu Jumala!“

Maailmas on lõpmata palju pisaraid – liiga palju. Nutvad lapsed, mehed ja naised: haiget saanud, eemale tõugatud, sõdades, avariides, haigustes, õnnetustes sandistunud, kodutud, lootuse kaotanud, valust vaevatud inimlapsed.

Kui palju on aga neid, kes teavad oma pisarate tegelikku põhjust, seda, et neilt on võetud see, kes võiks neid ka nende ränkrasketes hetkedes armastada, kinkida neile lootuse, kuivatada nende pisarad?

Jeesus – lootusetute lootus, haigete arst, pimeduses ekslejate valgus, armastus ja lootus.

Esimene, kes ülestõusnut näeb, on Magdala Maarja.

Esimene, kes leiab uue elu, uue lootuse, uue rõõmu, on naine, kelle elu oli veerenud allamäge seni, kuni Jeesus ta langemise oma halastuse ja armastusega peatas.

Ja selline on Jeesuse vastus selle naise muutusele, piiritule armastusele ja ohvrimeelsusele – temale, kelle silmad on pisaraid täis, kui ta ütleb: „Nemad on mu Issanda ära viinud!“

Millepärast ja millal nutame meie? Kas ka siis, kui meile tundub, et oleme kaotanud ühenduse oma Jumalaga? Kas oma patu pärast? Kas ka siis, kui taipame, et haavates oma ligimest, eemale tõugates seda, kes meist hoolib, mööda minnes neist, keda võiksime aidata, oleme oma elust välja lükanud Jumala – tapnud armastuse, halastuse? Kas nutame, seda mõistes? Või siis, kui meile armsad inimesed lahkuvad ja me taipame, et me hoolisime nendest liiga vähe? Ja siis, kui meil surma ees seistes pole lootust ... sest nemad on meie Issanda ära viinud ... või me ise oleme Ta eemale tõuganud ...

Magdala Maarja elu sai uueks.

Jeesus – surmast üles tõusnud Jumala Poeg – on uude ellu toonud miljoneid, kinkides uue ja ilusa lootuse, pannes õitsema armastuse ja halastuse paljude südametes.

Maailmas on ülekohut, valu, pimedust ja pisaraid. Aga see maailm pole enam endine pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Mitte keegi, kes on kogenud ülestõusnud Jumala Poja armastust ja väge, ei ole enam endine.

Kristus on üles tõusnud ja Temas on uus elu kõigil, kes Temasse usuvad. Imeline elu ja imeline lootus, uuestisünd, uus elu, mida meilt keegi ei saa võtta.

„Vaigista mind, rahusta mind,

tee mind tüüneks kui sügisjärv

mahedal pilvitul päeval.

Puhasta mind, tuuluta mind

nagu tormi-iil, mis laiali puhub

varahommikuse udu.

Sütita mind, uuenda mind

Sinu vaimu loitva leegiga.

Hoia mind, puuduta mind

nagu ema last oma rinnal.

Emba mind, toeta mind

Oma igikestva armastusega.“

„Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5).

Kirjanik Mark Twain, kes olevat olnud veendunud ateist, on oma noorsooromaani „Prints ja kerjus“ toonud tegelase, meenutanud üht iidset ametit, mille tausta teades on võimalik paremini mõista ja lihtsamini seletada Jeesust ja tema ülesannet maa peal. Ta on nimelt toonud oma romaani sisse peksupoisi.

Peksupoisi (whipping boy) amet oli kasutusel 15. ja 16. sajandil Inglise õukonnas. Selliste tegelaste teke tuli sellest, et kuningatel arvati olevat jumalikud õigused, kuna Jumal paneb nad paika, ja see tähendas ka seda, et keegi peale kuninga ei tohtinud karistada kuningapoega, noort printsi. Kuid kuna kuningas viibis sageli kodunt eemal ja tal polnud võimalik operatiivselt noort printsi karistada, siis oli kasvatajatel raske tagada printsi sõnakuulelikkust ja koostöövalmidust õpingute käigus. Nii hakati kasutama peksupoisse. Peksupoiss oli poiss, keda karistati printsi asemel, kui prints oli end halvasti üleval pidanud või halvasti õppis. Peksupoisid olid tavaliselt kõrgest soost, kuigi sugugi mitte alati. Nendeks võidi valida ka orbe. Selleks, et karistus oleks mõjus, pidi prints tundma suurt empaatiat peksupoisi vastu, too pidi olema printsi parim sõber. Seetõttu kasvatati peksupoissi väikesest peale koos printsiga, ta oli tema kaaslaseks nii mängudes kui õpingutes.

Hiljem sai väljend „peksupoiss“ uue tähenduse. See hakkas tähendama inimest, kes peab kannatama, karistust kandma võõra süü eest.

Prohvet Jesaja kirjutab Jumala Poja Jeesuse kohta: „Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“

Jumal on kohelnud meid, inimesi, nagu printse, tõeliselt kuninglikke persoone. Ta teadis, et inimesed ei suuda alati tunda Tema ligiolekut, märgata Teda, ei taha mõnikord kuulata Tema õpetusi ja juhatust, on sõnakuulmatud ja kangekaelsed. Nii saatis Ta oma Poja inimeste keskele, saatis meile õpetajaks, aga ka kaaslaseks ja sõbraks. Kuid mis veelgi hämmastavam – saatis ka peksupoisiks. Romaanis „Prints ja kerjus“ vahetavad mõneks ajaks kohad kaks välimuselt teineteisest eristamatut, kuid erinevasse seisusesse kuuluvat poissi: prints ja kerjus. Nad seiklevad mõnda aega ringi – kerjuspoiss kuninglikus õukonnas, prints kerjuste ja kurjategijate keskel – ja siis vahetavad taas kohad. Ja kõik on nii nagu enne: prints jääb printsiks, kerjus küll mitte enam kerjuseks, vaid printsi ametnikuks, kuid temast ei saa kuningapoega.

Kaks tuhat aastat tagasi juhtus maailma ajaloos aga midagi palju imelisemat kui selles romaanis. Jumala poeg, Tema kuningriigi prints Jeesus tuli inimeste keskele, et kerjustest, kes seda tõeliselt igatsevad ja on valmis selle nimel ka ise pingutama, võiksid saada Jumala lapsed, printsid ja printsessid, kusjuures see seisus ei ole mitte ajutine, vaid igavesti jääv. Jumala Poeg Jeesus kasvas üles koos inimestega, sai nende kaaslaseks rõõmudes ja muredes. Oli neile sõbraks. Ja – võttis enda kanda karistuse meie pattude eest, võttis enda peale peksupoisi staatuse, kuigi oli printsi seisuses. Peksupoisi mõte Inglise õukonnas oli panna noored printsid õppima armastamist ja hoolimist, armastusest sõbra vastu oma käitumist muutma, õppima, paremaks saama. Saama tõelisteks kuningateks, väärikateks valitsejateks oma alamate üle. See oli ka Jeesuse kannatuste mõte: võtta karistus meie pattude pärast enda peale, et meie saaksime võimaluse õppida, õppida kuninglikkust, mis on vaid Jumalal. Kas aga meie üldse soovime saada kuninglikku seisust, soovime saada Jumala riigi printsideks või printsessideks, Jumala lasteks? Kas meie hoolime piisavalt Jeesusest, meie pärast peksupoisiks saanud Jumala Pojast, et püüda hoiduda sellest, mis põhjustab talle kannatusi? Kas meie oleme valmis uurima pühakirja, omandama teadmisi, mida on vaja kuulumaks Jumala perekonda, olemaks Jumala tõeline laps, oma Isa töö jätkaja maa peal?

Issand, halasta meie peale. Anna andeks, et meiegi patud on lisanud Sulle valusaid hoope. Aita meil parandada meelt. Aita elada nii, et Sina võiksid meie elu peale vaadates rõõmu tunda, et Sinu kannatused ei ole olnud asjatud.

Piibli Iiob ütles kord väga võimsa tõdemuse: „See, mida ma kartsin, see tabas mind“ (Ii 3:25).

„Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse“ (Jh 12:37).

Need sõnad on otsekui resümee Jeesuse tegevuse kohta. Tema Jeruusalemma minek, mida meenutame kannatusajal, lõpeb silmanähtava läbikukkumisega. Temasse ei usutud. Oli küll neid, kes uskusid, kuid valdav osa mitte.

Ometi oli Jeesusel tohutu imetegija kuulsus. Mitte ühtegi teist isikut ei ole antiikmaailmas, kellega oleksid seotud nii rohked ja võimsad imepärimused. Mitte keegi ei ole rajanud nii mõjukat ja arvukat kogukonda kui Jeesus ja Tema evangeelium. Need faktid on sama reaalsed kui see, et Temasse ei usuta.

Miks ei usuta? Johannes põhjendab seda, tsiteerides prohvet Jesajat: Jumal on „pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks“.

Esiteks takistavad uskumist „pimestatud silmad“, mis ei ole võimelised nägema. Jumal teeb meile seda, mida me ise soovime olla – nende silmad, kes näha ei taha, Ta pimestab, ja nende silmad, kes on valmis nägema, Ta avab. Miks ütleb Jeesus alalõpmata, et „sulle sünnib su usu järgi“? Sest Jumal suhtlebki inimesega just sellisel moel, millised me ise kavatseme olla. Ja osa inimesi nimelt ei tahagi uskuda.

Selline inimtüüp olid tollal saduserid, kes andsid tooni võimuringkondades: nemad ei uskunud üldse vaimumaailma, vaid järgisid ainult Seadust. Need on inimesed, kes ei näe ega usu, ja kõik! Nagu praegused materialistid. Religioossed teemad ei ärata neis mingit vastukaja, nad teavad juba ette, et see kõik on jama – ja nad ei märkagi, kuidas nad oma piiratud maailmataju on seadnud kõiksuse mõõdupuuks.

Teiseks takistab inimesel uskumast „kõva süda“, mis tõrjub tagasi selle, mida näeme. Seda heitis Jeesus ette variseridele, kes olid küll võimelised nägema, kuidas Ta kurje vaime välja ajas, kuid keeldusid tunnustamast. „Ta ajab kurjade vaimude ülema abil kurje vaime välja,“ kõlas nende vastuargument – hoolimata sellest, et nõnda ei saaks ju kurjade vaimude maailm püsida, nagu selgitas Jeesus.

Variseride hoiak ja nimetus on laienenud kõikidele omataolistele ka kirikus. Jeesus ei heitnud neile ette liigset käsutäitmist või religioossust, vaid seda, et nad olid kõva südamega Jumala ja ligimese suhtes. Südamekõvadusest inimeste suhtes on palju räägitud – see on hoiak, mis ei võta kaasinimest päriselt inimesena. Vähem kõneldakse südamekõvadusest Jumala vastu, mis on hoiakult analoogne – see ei võta Jumalat tõeliselt Jumalana. Jumal on kogu aeg sekkunud meie ellu, tehes tunnustähti. Jeesus ajab Püha Vaimu läbi endiselt kurje vaime välja, ehkki vaimutegevus on enamasti nähtamatu.

Kolmandat põhjust, mis segab uskumast, mainitakse allpool: „Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele“ (Jh 12:42j). Tunnustusvajadus on kõigil, samuti kartus saada „heast seltskonnast“ välja visatud – selle regulaatoriks võib olla ka näiteks meile kõigile tuntud „mood“.

Ma mäletan, kuidas mu isa vahel irooniliselt pahandas: „Mood!“ Kas moenarrusi saab millalgi mõistlikuks pidada? Kuid mõelgem moe üle laiemalt. Millal on Jeesus moes? Millal on moes olla kristlane? Millal on moekas järgida häid kombeid, mis on kasvanud usust Jumalasse? Ikka on „moes“ olla „vaba“, kergemeelne, snooblik, ehkki kõik „uus“ on enamasti hästiunustatud vana. Kui midagi tõeliselt uut on siin maailmas, siis on see evangeelium Jeesusest Kristusest, Tema ristisurmast ja ülestõusmisest.

Kuid Jeesus kukkus läbi. Temasse ei usutud. Edaspidi lõi kristlus küll pikaks ajaks läbi, kuid talle on üritatud ka uuesti hauda kaevata. Siiski on neid, kelle meelest kristlus alles algab ja kõik vastuolud on „üksnes lastehaigus; hambad on alles tulekul“, nagu kirjutab CLIVE STAPLES LEWIS. Kuid ta lisab: „Maailm arvab kahtlemata vastupidist. Ta arvab, et me oleme vanadusse suremas. Aga seda on ta varemgi arvanud. Ikka ja jälle on mõeldud, et kristlus sureb välja, sureb välja tagakiusamiste ja seesmise laostumise, muhameedluse leviku, teaduse arengu ning suurte antikristlike revolutsioonide tagajärjel. Aga alati on maailm pidanud pettuma. Esimene pettumus sai talle osaks seoses ristilöömisega. Inimene ärkas uuesti ellu.“ See elluärkamine toimub ikka ja uuesti ajaloos. „Nemad püüavad tema tööd hävitada, aga iga kord, kui nad on tampinud kõvaks mulla tema haual, kuulevad nad äkki, et ta elab ja on üles ärganud mõnes teises kohas. Pole ime, et nad teda vihkavad.“*

Lõpetagem rahusõnumiga! Kristlus toob rahu Jumalaga. Seetõttu ongi teda saatnud pigem läbikukkumiste läbikukkumine ja pidev uuenemine. Lewis kirjutas teise maailmasõja aegu. Pärast seda on kristlus jõudsalt levinud Aafrikas, tänapäeval Hiinas ja kuuldavasti ka Tiibetis. Hiinast algas ka see kole koroonaviiruse pandeemia, mis meid praegu kummitab. Aidaku Jumal meil sellega toime tulla, paraneda haigetel ja takistagu haigestumist! Sellel haigusel on aga kindel ja vääramatu sõnum: see peab tugevdama meie usku Jumalasse ning Jeesusesse Kristusesse, ristilöödusse ja ülestõusnusse.

Olgu meil nägijad silmad, pehme süda ja ärgem kartkem inimeste arvamust! Võib-olla oleme alguses arad – nagu Nikodeemos, üks juutide ülemaid, kes julges Jeesust külastada ainult öösel (Jh 3:1jj). Hiljem ta uskus Temasse (Jh 7:50) ja aitas Teda matta (Jh 19:39) ning küllap kuulus ta ka nende kolme tuhande hulka, kes ristiti esimesel nelipühal Jeruusalemmas. Jeesuse sõnad „Kes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistan ka mina oma Isa ees“ kehtivad kõigi nende kohta, kes on hakanud uskuma.

Jumal on väga armuline neile, kes meelt parandavad. Ta ravib meie tõved ning unustab kõik meie konarused ja vead.

Õnnistatud nädalat kõigile!

-----

* Clive Staples Lewis, „Lihtsalt kristlus“. Tallinn 1991: Logos, lk 117j.

(Foto: Tarmo Tilsen)