Prohvet Sakarjas: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).
Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
Oleme uue kirikuaasta alguses. Kaubanduskeskuste parkimisplatsidele ei taha viletsat elu kiruvate vaeste eestlaste autod enam ära mahtuda. Üks osa rahvast vahetab täiesti korras elektroonikat aina kiiremas tempos veel uuemate mudelite vastu ja teine osa ei tule kuidagi ots otsaga kokku ega tea, mille eest jõululauale midagigi veidi pidulikumat panna. Elu tundub vahel nii ebaõiglane.
Ja sellisel ajal kõneldakse meile kuninga tulekust.
Kellel oleks aega kuningatega tegeleda? Nii palju argimuresid. Kuningad on ikka kauge kaarega meist möödunud. Sõidavad Kadriorgu ja Toompeale, vahetavad meie valitsejatega viisakusi ja sõidavad taas minema.
Kuid kas panime tähele, kuidas meile selle Kuninga tulemisest teatati? Selles oli midagi isiklikku: „Vaata, SINU Kuningas tuleb SULLE!“ Vaatad ehk enda ümber ja püüad mõista, kellest võiks olla jutt. Äkki on su lähedal keegi tähtis isik, kelle pärast see kuningas tuleb? Siia satub ju ikka vahel mõni tähtis. Aga siis korratakse seda taas. Korratakse nii, et sa pead sellest aru saama, et räägitakse sinust. Räägitakse meist kõigist ja igast meie hulgas. „Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas.“
Kas peaksin nüüd tundma hirmu? Kas peaksin pugema peitu? Kas peaksin valmis mõtlema kaitsekõne, sest kui mõtlen oma elule, mõtlen sellele, milline ma olen praegu ja olen olnud, mida olen teinud ja öelnud, tegemata ja ütlemata jätnud, siis on palju sellist, mille pärast oleks põhjust selle Kuninga ees häbeneda. Eriti siis, kui tuleb meelde, et me vist oleme selle Kuninga lapsed ja Kuninga lastena oleksime pidanud käituma väärikalt. Oleksime pidanud kuninglikult jagama armastust ja halastust neile, keda see Kuningas meie teele saatis. Oleksime pidanud pillavalt jagama tunnustavaid sõnu, julgustama hirmunuid. Ja kui mõtleme sellele väärtuslikule ajale, mida see Kuningas meile nii palju on kinkinud, ja sellele, mida meie sellega teinud oleme ja kui vähe oleme raatsinud sellest oma Kuningale tagasi kinkida, siis tahaks vist vajuda pingi alla. Loomulikult oleksime pidanud rohkem aega võtma selleks, et kuulata Teda, kõnelda Temaga, tänada Teda, lugeda Tema Sõnu, oleksime pidanud küsima Tema tahtmise järele. Ja nüüd kõneldakse Tema tulekust. Mis meist saab? Kas Ta tuleb, et ütelda karme sõnu, mõista hukka, karistada?
Kummaline, läbi maailma ajaloo on inimesed püüdnud seda Kuningat mõista ja läbi erinevate religioonide, õpetuste seadnud õiglusele ja kuulekusele järjest suuremaid nõudeid. Nii suuri, et lõpuks võiks iga inimlast tabada lootusetuse tunne – me taipame peagi, et ei saa selle kõigega hakkama. Me ei jõua iialgi sellele tasemele, et võiksime surmahirmuta seista Elu Issanda ees. Ja siis tuleb Tema – kuningate Kuningas, sünnib nagu üks meie hulgast, elab vaesuses, koduta rändurina. Ta kummardub kurbade ette, tervendab valust vaevatuid ja ütleb, et üks eksinu, patune, kes igatseb armu ja halastust, on Tema silmis nii väärtuslik, et ta jätab 99 õiget, et minna ja oma kadunu kas või teisest maailma otsast, kas või pilkaspimedast orust üles otsida ja koju tagasi tuua. Ta annab oma elu, et meie võiksime elada igavesti.
See Kuningas korraldab pidusöömaaja ja kui paljud kutsutud loobuvad, laseb Ta oma pidulauda kutsuda isegi neid, kes paljude inimeste silmis ei oma mitte mingisugust väärtust. Tema kutsub enda juurde vaevatuid ja koormatuid. Hämmastav arm! Kui Tema on see Kuningas, kes tuleb, siis pole kahtlustki, et see on just nii, nagu prohvet kord ennustas: „Tema on õiglane ja aitaja.“ Palugem Temalt armu, andestust ja abi, et võiksime Tema armu ja andestuse läbi muutuda nendeks, kes Tema pidulauda kõlbavad. See, kes kogeb Tulija armu, kuninglikku halastust ja andestust, läheb siit tänu ja rõõmuga ja suudab olla kuninglik jagaja.
PALVE: Kuningate Kuningas, tule ja puhasta meid! Tule ja jää meie juurde. Juhi Sina meie elu ja mõtteid!
(Foto: Sven Tupits)
