Täna, evangelist Johannese päeval võiksime endalt küsida, mida võiksime Johanneselt õppida, milles teda endale eeskujuks võtta.
Esmalt võiks meile eeskujuks olla Johannese muutumisvõime. Evangeeliumid kirjeldavad seda, kuidas ägedast kõuepojast, kes oli kord valmis üsna väikese asja pärast üht Samaaria küla maha põletama, saab armastuse apostel. Tulisest ja äkilisest kalurist saab see, kellest voolab välja armastust, leebust, alandlikkust ja headust. Ta annab edasi seda, mida on Jeesuselt saanud, ja mida vanemaks ta saab, seda enam on tal seda anda. Aina vähem iseennast ja aina rohkem Jumalat.
Teiseks võiks meile olla eeskujuks Johannese julgus. Ta julgeb minna edasi ka siis, kui teised löövad kartma. See, et armastus ajab kartuse välja, saab tema puhul täiesti tõeks.
Kolmandaks oskus tihti tagaplaanile jääda. On öeldud, et Johannese evangeeliumis pole Johannes ise kusagil nähtaval ja Jeesus pole kunagi nähtamatu. Kui Johannes kirjutab evangeeliumi Jeesuse elust, ei kasuta ta endast rääkides oma nime. Tema jaoks pole see oluline. Tähtis on muu. Ta väljendab seda selgelt, kui kirjutab endast sõnadega: „See jünger, keda Jeesus armastas.“ Tähtis on Jumal ja Tema armastus ja selle armastuse muutev vägi. Johannes koges seda.
Neljandaks teenimisvalmidus ja ustavus. Johannes on Jeesuse alandlik teenija ja Peetruse ustav abimees. Peetrus ja Johannes valmistavad ette Püha Õhtusöömaaja. Koos jooksevad nad Jeesuse hauale ja kuigi Johannes jõuab hauale esimesena, laseb ta Peetrusel sinna esimesena siseneda. Johannes ja Peetrus lähevad koos templisse palvetama. Neid võeti koos kinni ja pandi ka koos vangi. Kui neilt nõutakse, et nad Jeesusest inimestele enam ei räägiks, vastavad nad: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“
Johannesest sai armastuse apostel. Just tema kirjutab read, mis on peas enamikul ristiinimestel: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Samuti need: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:34–35). Oma kirjades räägib Johannes armastusest üle 50 korra.
Samas ei ole Johannese armastus amorfne, kõigiga rahulolev, leppiv. Ta ei pelga valesse suunda minejaid nimetada valetajateks. Ta keelab usklikke sõbraks pidamast neid, kellel on Kristusest vale arusaamine. Ta paljastab mehe, kes koguduses tahab haarata võimu.
Johannes on esimene jüngritest, kes usub Jeesuse ülestõusmisesse, ja esimene, kes tunneb Jeesuse ära rannal. Kui sünoptilised evangeeliumid kõnelevad peamiselt nagu piltide keeles Jeesuse elu sündmustest, siis Johannes oma evangeeliumis läheb väga sügavale. Peaaegu pooled Johannese evangeeliumi sõnadest on Jeesuse sõnad.
Johannes oli Jeesuse soosik. Johannes ei olnud mitte vaid üks kolmest, vaid see, kellele anti koht Jeesuse kõrval Pühal Õhtusöömaajal. Johannes oli ka viimane jünger, kellega Jeesus enne oma surma kõneles, ja tema hoolde andis Jeesus oma ema – Maarja.
Meil on, mida Johanneselt õppida. Meil on veel pikk tee käia, aga on hea võtta eeskujuks need, kes koos oma Õnnistegijaga on jõudnud Temale väga lähedale.
PALVE: Aita meil Sinu armastust ja andestust vastu võttes ning Sind ja oma ligimesi armastades muutuda veidigi Johannese-sarnaseks.
(Foto: Heidi Tooming)
