„Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus“ (Js 33:6).
Aastavahetusel, sellel „soovide ööl“ palusid paljud meist algavale, 2022. aastale Jumala õnnistust, õnnistust oma eluteele. Kui küsida, mida me siis tegelikult igatseme, siis küllap vastuse kokkuvõte oleks see, et me tahame olla õnnelikud. Aastavahetus on imelik aeg, seda ootavad peaaegu kõik. Tundub, et aasta viimastel päevadel inimesed lausa põlevad soovist vana aasta selja taha heita ja alustada uut. Hinges on soov alustada uuesti, alustada paremini, jätta maha halb ja inetu. Saada õnnelikuks. Ja uuel aastal loodetakse, et igatsetud õnn saabub. Vana aasta heidetakse selja taha nii innukalt ja rõõmsalt, otsekui oleks number kalendris süüdi selles, et inimene ennast selles aastas mugavalt ei tundnud.
Kirjanik Aleksandra Marinina on oma raamatus „Muusikafantoom“ ära toonud ühe oma raamatukangelase mõtiskluse aastavahetusel:
„Õnnelik olla tuleb osata igal hetkel, mitte oodata, et õnn saabub kunagi hiljem.
Vaatasin äkki kella ja nägin, kuidas osutid liiguvad ja liiguvad, liiguvad halastamatult, neid ei peata miski, ja nad tõepoolest kugistavad aega, varastavad seda. Ja siis jõuavad nad kaheteistkümneni, haihtus tund, haihtus päev, haihtus aasta. Osutid varastavad nad. Alati me ootame seda pidu, ma mõtlen uue aasta vastuvõtmist, justkui oleksime juba ette otsustanud, et meil on kõik halvasti ja igavalt, aga vaat homme algab uus aasta ja kõik hakkab minema paremuse pole. Meisse oleks nagu sünnist saadik sisse kodeeritud mõte, et mõelda tuleb ainult tulevikule ja elada homses päevas. Ja nii me kõik teemegi. Aga äkki on just tänane päev kõige parem, mis sinu elus oli, on ja tuleb? Kuid sina seda ei märganud, ei näinud, ei mõistnud ning alles kõrges vanaduses hakkad järsku tunnetama, et vaat just see oli parim aasta sinu elus, see oli juba ammu ära, aga sina lasid selle mööda, ei hinnanud seda, ootasid ikka midagi paremat.“
Ristiinimestena teame, või vähemalt peaks see nii olema, et meie rõõm ja rahu, tunne, et meil on „hea olla“, et oleme õnnelikud, sõltuvad sellest, kas me tunneme, et Jumal on meile lähedal, kas tunneme, et oleme Tema lapsed, Tema armastatud lapsed. Meie kirjasõnas ütleb prohvet Jumala kohta: „Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus“ (Js 33:6). Nende jaoks, kes käivad oma teed Jumalaga, Tema lastena, ei ole halbu ega õnnetuid aastaid, aastaid, mida tahaks unustada, oma elust kustutada. Aastates on vaid ajutised raskused, perioodid, millest Jumala abiga on võimalik üle saada nii, et need võidetud raskused muudavad veel tugevamaks ja viivad Jumalale lähemale. Inimene, kes on oma teed käinud koos Jumalaga, võib aasta lõpul vaadata olnule tagasi rõõmu ja tänuliku meelega. Ta ei pea kihutama edasi, lootuses lõpuks ometi kinni püüda müstilist õnne. Ta oskab ja suudab rõõmu tunda ja õnnelik olla igas päevas.
Keegi meist ei tea oma tulevikku, ei tea, mida toob tänane õhtu, homne päev, eelolev aasta või aastad. Kuid et eesolevad tunnid, päevad, kuud ja aastad võiksid tuua meile rõõmu ja rahu, et need oleksid meile õnnelikud, palugem, et meie Jumal oleks ja jääks alati, igal päeval ja ööl, igal hetkel meie kõrvale. Sõltumata kalendris olevatest numbritest. Palugem, et meil jätkuks tarkust Temast kinni hoida, kuulata Tema juhatusi, usaldada Tema armastust ja ustavust. Tema on meie aegade õnne tagatis. Aamen.
