„Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Lk 18:14).
Need on Jeesuse sõnad tähendamissõnas variserist ja tölnerist, kes läksid pühakotta palvetama (Lk 18:9–14). Ilmselt käituvad nad nii, nagu oli variseridele ja tölneritele tüüpiline.
Variserid käisid tihti templis palvetamas. Kui Jeesus ütleb, et „seisma jäädes palvetas variser endamisi“, siis seismine ja vaikselt palvetamine kuulusid tavalise palve juurde. Kuid variser palvetas iseennast imetledes, kuuludes ka nende hulka, „kes olid enestele kindlad“. Ta palve algas hästi – Jumalat tänades. Ent kohe seejärel avaldus tema pimedus ning silmakirjalikkus. Ta vastandas ennast röövlitele ja ülekohtu tegijatele. „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner!“ Küllap ta polnud tõesti nii raskeid patte teinud – röövinud ega tapnud. Võib-olla aga oli ta pärit rikkast perekonnast ja üksnes seetõttu polnud tal viletsusega kaasnevat kiusatust teistelt midagi vägisi ära võtta. Samas ei tundnud ta Jumala pühadust, kes näeb iga inimese südamesse ja mõistab hukka selle, kes oma venda vihkab (1Jh 3:15). Jeesuse sõnul on selliste inimeste koht tulepõrgus (Mt 5:22).
Lõpetanud eneseülistuse, hakkas variser loetlema oma häid tegusid. „Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan!“ Siin sisaldub suurustlemine. Jumala seadus nägi ette paastumisi teatud juhtudel aastas, tema aga paastus kaks korda nädalas. Seadus nõudis kümnist konkreetsetest saadustest, variser aga maksis kümnist „igast aedviljast“, lisaks veel unustades õigluse ja armastuse. „Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse,“ ütleb Jeesus (Lk 11:42). Pärast algussõnu ei ilmu tema suhu enam Jumala nimi, vaid ikka ainult oma mina. Jeesuse sõnul ei läinud ta pühakojast välja õigeks mõistetult. Paulus kommenteerib: „Seaduse tegude tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine“ (Rm 3:20). „Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki“ (Rm 3:12).
Tölnerid käisid harvemini templis. Too tölner, keda variser põlgas, „seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu“, tunnetades oma süüd. Harilikult tõsteti silmad taeva poole, kuid tema ei tundnud end olevat seda väärt. Ta lõi endale korduvalt vastu rindu (sõnavorm osutab kestvale tegevusele). Ta üksnes ei tänanud mokaotsast Jumalat, vaid pöördus Tema poole, tundis oma patususe tõttu sügavat valu ja palus halastust. „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Selle alusel ka mõisteti ta õigeks. Tema lahkus pühakojast õigeks mõistetuna Jumala armust usu läbi (Rm 3:24–28).
Need kaks inimkuju, variser ja tölner, ei jäänud Jeruusalemma templisse Jumalaga kõnelema. Need kaks tüüpi käivad tänapäevani pühakojas. Variser ja tölner räägivad ikka veel ja peavad Jumalaga kahekõnet. Neil on elust ja elu väärtustest erinev arusaamine. Ei ole põhjust arvata, et nad ei oleks avameelsed oma väljendustes.
Jumala ees avavad mõlemad oma südame ja me võime selgesti kuulata, kuidas tuksub variseri uhke süda ja kui aralt liigub vaese tölneri rind. „Üks neist on iseendaga väga rahul, uhke oma teenetele ja vaatab ülevalt alla teiste inimeste elule ja viletsusele,“ kirjutab Jaan Lattik. Tema „julgeb astuda Jumala palge ette niisuguse valega, et tema on siin maailmas õigem kõigist õigetest ja tema võib loopida kive ja pori vendade ja õdede peale ka pühakoja auväärses vaikuses ja tõsiduses. Nähtavasti ta ei saanud teisiti. Eneseülistamine ja kiitus oli temale juba noores põlves verre imbunud. See oli tema loomus. Enesekiitja ei saa teisiti toimida, kui peab võrdlusi tooma ja näitama teistele inimestele, et vaadake, nemad seal on ülekohtused, patused, on eksijad kõikide määruste vastu – nagu see tölner seal viimases pingis välisukse kõrval.“ Ja teine, too tölner selle ülbitseja kõrval – tal on alandlik ja soe süda. Ta unustab ennast ning sosistab: „Jumal, ole mulle patusele armuline!“
Lattik jutustab ka loo, kuidas ta nooruspõlves luges hardumusega seda tölneri palvet. „Juhtus nõnda, et jäin onu juurest koju tulles hiljaks. Muidugi tuli sammuda mööda kitsast metsateed. Ilma metsata ei pääsenud keegi meie tallu. Oli pime õhtu. Julgus hakkas kahanema ja nagu väsima. Katsusin laulda. Kurk oli kuiv. Hääl kustus enne suust väljatulemist. Metsloomi oli meie kandis igasuguseid. Kõige kardetavam neist võis olla põdrapull. Ja sokk tegi koledat häält ning ehmatas üksikut teekäijat, aga ega temasugune tühi kallale ei tulnud. Kriimsilm ise ka võis õhtul hilja hulkuda. Higi oli mul loomulikult otsa ees. Mets hakkas nagu elama – ühes ja teises kohas murdus puuoks. Ei olnud parema nõu käepärast – võtsin kübara peast, surusin käed kokku ja lugesin: „Jummal, olõ mullõ patatsõlõ armuline.“ Ühtegi teist palvet ei tulnud meelde. Oli sedaviisi nagu kindlam ja julgem astuda. Mets oli kirik. Ja väike poisike kirikuline. Ja ma võin kaugete aastate möödudes suruda tölneri kätt, et ole sa tänatud ka mulle õpetatud palve eest. Varsti vilksatas eespool tulehelk. Ema tuli laternaga vastu. Ta teadis, et poiss on alles väike ja võib ehk karta.“ *
Kas meie ei tahaks suruda kõvasti tölneri kätt ja tänada teda inimsoo kõige kenama, lihtsama ja lühema palve eest? Tema nime me ei tunne, kuid tema sõnad on saanud kuulsaks. Tema nime teab Jumal, kes tunneb oma rahvast nimepidi, võtab nad oma kaitse alla nagu ema, kes valvab oma lapse järele ja viib viimaks taevasse. Esmalt aga tuleb taevas alandlike südamesse ja toob sinna rahu, millest end ülbed – kes ennast pidevalt teistega võrdlevad ja rahuolematud on – ilma jätavad. Ärgem siis unustagem: „Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“
Rahulikku augustikuu lõppu kõigile!
* Jaan Lattik, Tulge vee juurde. Toronto 1961: lk 52–53.
