Nädala mõte

„Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu“ (Ii 10:12).

Viimasel ajal kostab meediast üha sagedamini vaimse tervise spetsialistide hädahüüdeid. Kiiresti kasvab inimeste arv, kes väliselt, füüsiliselt, on küll terved, aga sisemiselt väga katki. Üha enam inimesi otsib abi psühholoogidelt ja kõikvõimalikelt nõustajatelt. Üha enamatel inimestel tuvastatakse kõiksuguseid vaimseid haigusi, üha rohkem on inimesi, kes kannatavad depressiooni all. Kordades rohkem neist, kes on pöördunud meditsiini poole abi saamiseks ja kellele on arstid n-ö diagnoosi pannud, on neid, kes arsti poole ei pöördu, kes oma sisemist valu – valu, mis vaevab hinge – lihtsalt püüavad välja kannatada ja põevad seda püstijalu, sest teavad, et arstid ei suuda siin palju aidata. Tablett muudab tuju hetkeks paremaks, aga mõju kaob üsna ruttu. Sama häda on „üldrahvalike ravimite“ alkoholi ja narkootikumidega, millega paljud püüavad end ise tervendada. Korraks võtab valu ära, kingib unustust, aga koos kainenemisega tuleb hingevalu tagasi. Abiainetega on võimalik leevendada vaid tagajärgi, sümptomeid, aga ei saa kõrvaldada haiguse põhjuseid.

Miks läheb inimese vaim, tema „juhtimiskeskus“, tänapäeva heaoluühiskonnas, kus meie elujärg on parem kui kunagi varem, nii sageli katki ? Miks hääbub elujõud, mis inimest juhib, vägi, mis muudab ta teistest elusolenditest erinevaks, Jumala-näoliseks olendiks? Jah, mugav oleks põhjuseks tuua ikka veel kohati esinevat vaesust, puudust, ülekohut, vägivalda, millega sageli püütakse kõiksuguseid halbu olukordi välja vabandada. Kuid vaimselt katkisi inimesi on väga palju ka nende hulgas, kes selliste hädade all ei kannata. Patuoinaks ei saa teha ka koroonaviirust – vaimsete ja hingeliste probleemidega on inimesed hädas olnud juba enne selle haiguse tekkimist.

Kas pole põhjus pigem selles, et inimene üha enam võõrdub Jumalast ega lase Tema hoolitsusel oma vaimu hoida, seda hooldada? Jumala Vaim ja inimese vaim on üksteisest võõrdunud, inimese vaim ei oska enam ammutada Jumala Vaimust tarkust ega sellest tulenevat elujõudu. Tarkust, mis aitab taibata Jumala loodud maailma ehitust ja eesmärki, selles valitsevaid seadusi, tegude tagajärgi, tarkust taibata oma elu mõtet, oma kohta Jumala loodud maailmas, oma ülesannet selles. Kui inimese vaim on pidevas ühenduses Jumala Vaimuga, kui inimene laseb Jumalal oma vaimu eest hoolitseda, siis on see terve. Milles see väljendub? Apostel Paulus on loetlenud tunnused, mis iseloomustavad inimeses tegutseva Jumala Vaimu vilju. Ta kirjutab: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22). Kas pole need vaimselt terve inimese tunnused? Sellised peaksid Jumala tahtmist mööda olema kõik.

Samas on Paulus toonud ära ka mõned näited tegevuste kohta, mida ta nimetab lihaliku loomuse tegudeks, mille põhjal võib öelda, et nende harrastajate vaim on haige: „Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane“ (Gl 5:19–21).

Seega sõltub meie vaimne tervis sellest, kas meie vaim on ühenduses Jumala Püha Vaimuga või mitte. Kas laseme Jumala Vaimul oma vaimu eest hoolt kanda või ehitame nende vahele tõkke. Kui tunneme, et meie elu hakkab puntrasse minema, oleks ehk aeg vaadata, kas oleme meiegi enda ja Jumala Vaimu vahele tõkkeid ehitanud.

Enne oma lahkumist ütles Jeesus oma õpilastele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:16, 17:27).

Kristlikus kirikus on nelipühad aeg, mil tuletame meelde Jeesuse lubaduse täitumist: Püha Vaimu, Tõe Vaimu läkitamist inimeste juurde. See Vaim hoiab meie vaimu ühenduses Loojaga, kõigeväelise Jumalaga. See Vaim kingib tarkust ja rahu ka elutormides, kingib rahu, mis iial otsa ei lõpe. Rahu, milles meie vaim saab kosuda ja terveneda.

PALVE: Issand, meie Jumal. Tänu Sulle selle õnnistuse eest, mille Sa kord kahe tuhande aasta eest nelipühadel inimestele saatsid – tänu Sinu Püha Vaimu eest. Tänu Sulle, et nelipühade ime on kahe aastatuhande jooksul kordunud ikka ja jälle: kui kõlab Sinu evangeeliumisõna, Sinu tõotusesõna, avanevad paljude inimeste südamed Sinu Pühale Vaimule ja nad hakkavad igatsema Sinu lähedust ning otsima teed Sinu, armastava Taevase Isa juurde. Taevane Isa, luba, et Sinu Vaim aitaks meil muutuda Sinu tõelisteks lasteks ja elada Sinu lastena. Õpeta meid oma Vaimu kaudu, kuidas peaksime elama, osuta meie vigadele ja puudustele. Kingi tarkust ja jõudu oma elu parandada. Tervenda oma Vaimuga meie vaimu. Ravi terveks meie hingehaavad. Aita meil oma Vaimu kaudu elada alati osaduses Sinuga, siis pole meil millestki puudust.

Hs 36:25–28, 33–35: „Issand tõotab oma rahvale: ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal. Ma vabastan teid kõigist teie rüvedusist. Ja ma lasen viljal võrsuda ja teen selle rohkeks ega lase teid nälga jääda. Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, asustan ma linnad uuesti ja varemed ehitatakse üles. Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees. Siis öeldakse: „Laastatud maast on saanud otsekui Eedeni aed. Ja varemeis olnud, purustatud ja mahakistud linnad on kindlustatud ja asustatud.““ Aamen.

Suur osa sellest, mida Ta tõotas, ongi sündinud – ka siin, sellel maal. Paljud varemed on üles ehitatud, paljud majad kaunimaks muutunud. Suur osa maast taas üles haritud ja meie elame kasvavas linnas. Seda, milline oleks võinud kõik olla, saab aimu, kui liigud üle piiri ja vaatad paljusid Venemaa linnu. Mõned üksikud korda tehtud hooned ja lõpmata palju majaseintelt maha langenud krohvi ja kooruvat värvi ja võssa kasvanud maad. Võime olla tänulikud, et saame elada oma maal, oma riigis, heisata oma riigi lipu, liikuda vabalt üle paljude piiride. Kuid see kõik on peamiselt väline.

Kuidas on aga lugu meie rahvaga, meiega? Varemed inimhingedes, pealispinnalised või päris purunenud inimsuhted. Aina suuremaks muutuvad lõhed rikaste ja vaeste ja eri põlvkondade vahel. Lõhed hingedes. Suutmatus orienteeruda selles tohutus informatsiooni hulgas, mis meid ümbritseb. Suutmatus taibata, mis meile tõe pähe esitatust on vale. Võid ennast tunda nagu abitu laps, kes ei suuda hakkama saada kõige sellega, mida temalt oodatakse. Liiga palju on sellist, mis kohutava kiirusega muutub – jõuad mõne asja enam-vähem selgeks saada, kui tuleb uus: uued asjad, uued kombinatsioonid, klahvid, ekraanid. Vahel ehk tunned, et kõike seda on liiga palju. Ööpäev peaks olema poole pikem, mälu palju parem, reageerimiskiirus kordades suurem, et jõuaks kõike. Pole enam aega, et vaadata silma, lihtsalt olla koos teistega, ilma et vaataksid aina oma kella, tunda rõõmu sellest kõigest heast, mis sul on. Kui hakkad rõõmu tundma, tuletab keegi sulle meelde, et juba on olemas palju uuemad, palju paremad asjad ja sul pole mingit põhjust paigale jääda ja rõõmustada sellest, mis on.

Kas oled kuulnud, kuidas linnud laulavad, näinud, kuidas raagus puud ja põõsad on läinud lehte, hakanud õitsema? Kas oled tundnud, millist lõhna levitavad õitsevad puud, põõsad ja lilled lahkelt kõigile, kes nende lähedusse satuvad? Kardan, et paljudel pole olnud mahti seda märgata.

Tema, kes on kõik selle kauni meile kinkinud, kes on andnud elu ja meie meeled, millega vastu võtta kõike ilusat, on lasknud kord meie peale piserdada puhast vett. Kõigeväeline Looja, hea taevane Isa, on meid ristimises vastu võtnud. See vesi on meis kasvama pannud midagi uut. Kas oleme seda uut eneses toitnud? Tänulikkuse ja palvetega, heategude ja Tema Sõnadega, Elu Leiva ja Õnnistuse karikaga.

Kõigeväeline tahtis kivise südame ära võtta, uue ja tundliku hellalt asetada kivise asemele. Kuid ka selle uue saab kiiresti kiviseks muuta. Kibeduse, kohtumõistmiste ja kurjuse, tuimuse ja leiguse läbi. Poed sellega, mida kasvamiseks on kastetud, elusamaks saamiseks on uuendatud, pimedusse ja lased känguda kõigel sellel, mis oli mõeldud armastatust ja usku suurendama. Hoiad kramplikult vanast, harjumuspärasest kinni. Ei taha loobuda halvast. Ei taha tunnistada, et oled teinud halba, teinud katki, jätnud tegemata, ütlemata palju head. Oled takistanud hea ja ilusa esiletulekut endas ja teistes. Oled kummardanud teisi jumalaid – oma aega ja palju muudki nende altaritele ohverdanud. Mõtled sellele, kui palju sulle Jumala poolt kingitud ajast oled andnud tagasi sellele heldele kinkijale – palvetes, pühakirja lugemises ja selle üle mõtisklemises, olles pühakojas, armastust kinkides neile, keda Jumal su teele on saatnud, minnes vaatama neid, kes on haiged ja viletsad. Mõtled sellele, kui palju oled andnud Jumalale ja kui palju pannud ebajumalate altaritele oma ajast ja muust, mida Jumal on kinkinud sulle, ja taipad, et see kõik näitab, mida sa tegelikult oluliseks pead.

Jumal on rikkalikult täitnud oma tõotused. Tema on meid piserdanud oma puhta veega. Tema on saatnud oma elavakstegeva Vaimu – armastuse ja tõe tundmise, halastuse ja headuse Vaimu. Tema laseb tärgata kõigel sellel, mis võib meid toita nii, et me iial ei tunneks nälga. Tema tahab meid vabastada kõigest, mis meie hinge lammutab, mis meid väsitab, jõuetuks, lootusetuks ja kibedaks muudab, mis kivistab südame, kasvatab hingele kivise kooriku. Ja sa taipad, et tahaksid muutuda, et tuimus ja kibedus kaoksid. Tahaks olla tundlik kui laps, kes on kogenud imelist armastust, kes ei karda, ei tõmba hirmunult krampi, ei oota võitlusvalmilt lööke ega mahategemist. Tahaks näha ja kuulda, tunda ja tajuda, hellalt puudutada. Saada selleks, kelle juures on teistel hea olla, kelle silmad peegeldavad taevast, õitsemist ja armastust. Ja sa taipad, et see on veel võimalik. Ka sulle.

PALUGEM: Issand, võta meilt see, mis meid hoiab hirmunult pinges, takistab elamast, armastamast. Loo meile, Jumal, puhas süda ja uuenda meis kindel vaim. Looja, muuda meid loojateks. Tule, Sa loovuse Vaim, halastuse ja armastuse, tõe tundmise Vaim. Tule Püha Vaim ja pühitse meid.

Palvetage püsivalt, valvake tänupalves! Palvetage ühtlasi ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust (Kl 4:2-3).

Eile oli rogate-pühapäev – rogate tähendab 'palvetage'! See meenutab meile, et iga usu, iga religiooni, spirituaalsuse (või kuidas nimetada?) keskpunktiks ja südameks on palve. Kõigel muul, mida tehakse – õpetamine, laulmine, majandamine, kultuuri edendamine jms – on mõte ainult siis, kui see kasvab välja palvest, juurdub palves ja jõuab tagasi palvesse. Kõik muud „tähtsad asjad“ – poliitikas, sotsiaaltöös, avalikus elus – ei kuulu kiriku ülesannete hulka, need ei käi hädavajalikult kokku Kristuse evangeeliumi edasiandmisega. Ka Kristuse saladust tuleb selgitada, kaotamata palvedimensiooni.

Kuid mis on palve? See on vaimuosadus ja südamepõhjas toimuv kõnelus Jumalaga. Palvest võib rääkida väga palju. Võimatu on seda kirjeldada ammendavalt – sama võimatu, kui üritada kirjeldada mingit muusikapala, seda ise kuulamata ja teistele kuulda andmata. Muusikat tuleb kuulata ja palves tuleb kindlasti osaleda.

Täna öeldakse, et palve tähendab valvamist: „Palvetage püsivalt, valvake!“ Palve on hinge ja vaimu valvelolek, tavaline seisund on magamine. Kogu maailm magab, märkamata Jumalat – nii nagu magati maha ilmutus Kristuses ja löödi Ta risti. Öiseid palveteenistusi nimetatakse vigiiliateks, mis toob jälle välja palve tegeliku iseloomu: ladina sõna „vigilia“ tähendab ʽöine ärkvelolek, valvamineʼ. Palvetamine tähendab valvelolekut pimedaimas öös. Tavaline, ilma palveta eluviis on hämamine pimedas, kus silmad ei näe valgust, või magamine olukorras, kus varitsevad ohud. Olla palvetaja tähendab olla nägija keset pimedust ja pimedaid, sest ainult palve vaimsel tasandil saab kohtuda Jumalaga.

Palvetamine tähendab seega ärkvelolekut: „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder“ – ütles Jeesus oma raskesse unne suikunud jüngritele (Mt 26:41). Paulus aga kirjutas oma sõpradele: „Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained“ (1Ts 4:5–6). Kõik suured usumehed ja -naised on rõhutanud vajadust olla ärkvel, olla valvel, et Jumala suured teod meist mööda ei läheks, et me maha ei magaks oma võimalust leida Jumalat.

Kuidas võime leida Jumalat? Sellele osutab teine oluline element, mida nimetab apostel: palve kaudu avab Jumal meile „Sõna ukse“. Piiblis öeldakse, et alguses oli Sõna, kelle läbi kõik on loodud (Jh 1:1–18). Seesama Jumala Sõna kõneleb lakkamatult edasi Pühakirjas ja tahab olla meile ukseavajaks jumalariiki. Uks aga seostub Jeesuse kui hea karjasega, kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen lammaste uks“ (Jh 10:7). Kujund uksest, mis juhatab teispoolsusse või Teise Maailma, on laialt levinud.

Meile öeldakse seega, et Jumala Sõna on ukseks nähtamatusse tegelikkusse – sinna, kus me kohtume Jumalaga. Kuid enne peab inimene Sõna endasse sisse laskma. See toimub palves, milles avatakse uks teise maailma.

Mis juhtub, kui meile avatakse uks? Juhtub see, et meie ellu siseneb valgus, mille kaudu alles näeme, et eelnev oli pimedus. Juhtub see, et meile näidatakse „Kristuse saladust“ – sõna-sõnalt müsteeriumi, nagu seisab Pauluse originaaltekstis. Alles palvetama soostudes hakkame mõistma Jeesuse Kristuse ilmutust sündimisest kuni ülestõusmiseni. Vähe sellest, palvemaailmas meie tunnetust aina kasvatatakse, nii et võime Püha Vaimu kaudu saada osa „Jumala saladusse peidetud tarkusest“, kirjutab mujal Paulus. „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud“ (1Kr 2:7jj).

Paljud inimesed on kirjeldanud seda, mida nad on kogenud, kui seisid Teise Maailma väraval ja tohtisid uksest sisse vaadata selle müsteeriumidesse. Üks meie koguduse liige, kes nüüd on juba surnud, kirjutas mulle kord oma nägemusest, kuidas ta siirdus läbi toru kirka valguse poole ja kuulis sealt Jumala häält. Teine nägemus, millest ta kirjutas, on seotud uksega, nagu on jutuks olnud täna:

„Olin toas kamina ees, kaminas põles tuli, oli soe ja hea. Laual põles kaks küünalt, nende vahel oli avatud raamat. Minu meelest oli see nagu kogu maailm, rohkem ei saanudki enam midagi olla. Tõusin ja läksin avatud raamatu juurde, seda lugedes sain teada, et on olemas veel teine maailm. Kobasin siis mööda seinu nagu midagi otsides ja leidsin akna. Tõmbasin akna eest kardina, nägin õues puid, sinist taevast ja rohelist muru. Minu jaoks oligi see teine maailm.

Otsisin siis ust, et minna sinna uude maailma, kuid ei leidnud. Läksin uuesti laual oleva raamatu juurde ja seda raamatut lugedes sain teada, kustkohast leida uks. Läksin ukse juurde, avasin selle ja ukse tagant voogas vastu eredat valgust, kostis kaunist muusikat ja linnulaulu. Ma muutusin ise ka valgeks, valgus tõmbas mind endasse ja ma hakkasin tõusma ülespoole. Seepeale ma ärkasin. Raamat laual oli Piibel.

Mida taheti sellega öelda? Kas seda, et meie maailmaga koos (või peale meie maailma) eksisteerib ka teine maailm, mis on reaalsem kui meie oma maailm, mida meie ei tunne ega oska leida ja et ma pean rääkima oma tuttavatele ja lähedastele sellest?“

Mul on hea meel, et see mees mulle sellest nägemusest teatas.

Kahtlused on mõistetavad. Paulus palus koguni eestpalvet selle eest, et Jumal avaks Sõna ukse kuulutada teistele edasi Jumala saladust ja Kristuse müsteeriumit, mida on vaja tunda taevatee leidmiseks. Inimesed, kes magavad, pahandavad, kui neid ootamatult unest üles raputatakse. Evangeeliumi Kristuse ülestõusmisest peab aga edasi andma, Jumala saladusest ei või vaikida, et need, kes magavad, võiksid ärgata.

„Palvetage püsivalt!“ Ainult selles teeme edu, millega tegeleme püsivalt, lakkamatult. Sama kehtib Jumalaga suhtlemise puhul. Palve hoiab meid ärkvel, et me magama ei jääks ja Jumala tähtsaid sündmuseid oma elus maha ei magaks.

Head kevadenädalat kõigile!

CANTATE! – LAULGE!

Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. „Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla“ (Ap 16:25–26).

„Laulge Issandale uus laul, sest Tema teeb imetegusid“ (Ps 98:1).

Kord laulsid Paulus ja Siilas Kõigeväelisele Jumalale kiituselaule. Nad laulsid pimedas öös, laulsid aheldatuina, ülekohtu käes kannatavatena – laulsid kiituselaulu oma Jumalale. Ja pühakiri ütleb, et sellel laulul oli imeline tagajärg – kõikide vangide köidikud pääsesid valla.

Kuid võib-olla on see muinasjutt? Aga siis on muinasjutt ka Eestimaa vabanemine nõukogude võimu köidikutest. Kus on meie sajad tuhanded mehed, kes ligi 30 aastat tagasi, püssid käes, meid suure vaenlase vastu vabaks võitlesid? Meile kingiti vabadus ja me laulsime end vabaks. „Looja, hoia Maarjamaad!“ „On koit ... On vaba peagi Eesti!“ Need ja paljud teised laulud panid eestlasi rahvaste vanglas tõusma, kaasa laulma, kaasa unistama, lootma, palvetama.

Ja laulud, mida ka kõige pimedamatel aegadel lauldi Eestimaa kirikutes ... Peamiselt olid naised need, kes julgesid siis kokku tulla ja laulda kiituselaule oma Jumalale. Jah, sadades Eestimaa pühakodades lauldi Jumalale ka kõige pimedamatel aegadel. Isegi siis, kui laulupidudel pidi laulma kiitust vägivaldsetele, miljoneid hävitanud juhtidele, kolhoosikorrale ja traktorile, lauldi pühakodades kiitust Kõigeväelisele Jumalale, Kõigutamatule Keskmele.

Aga meie? Täna ja praegu? Milline on meie ja meie rahva tänulaul Jumalale? Kui palju on selle rahva hulgas neid, kes on mõistnud, et neil on üliväga suur põhjus laulda Jumalale kiituselaule? Neid pole vist palju. Meile kingitud vabadust võetakse sageli kui enesestmõistetavust, nagu midagi, mis iseenda sihikindla ja raske tööga on saavutatud – sama rumal, kui arvata, et meie rahva sihikindla ja ränga tööga saabus külma talve järel lõpuks soe kevad ja kevade järel suvi. Oh seda lihtsameelsust, enesekesksust, lühinägelikkust! Kust leida prillid, mis aitaksid näha veidikenegi kaugemale?

Aga meid kutsutakse üles laulma Issandale uut laulu ja me teeme seda. Teeme kirikutes ja isegi laulupeol. Me ei laula Talle hädaldavaid, virisevaid kurtmiselaule, vaid rõõmsaid tänulaule, sest me pole need, kellel ei ole lootust. Meil on Kõigeväeline Jumal, Issand, kellel on surmastki väljapääsutee. Me ei ole need, kellest mitte keegi ei hooli, kes julmas olelusvõitluses küünte, küünarnukkide, hammaste ja rusikate abil end selle maailma vaenulikkusest peavad läbi trügima. Me oleme need, keda armastab keegi, need, kellest hoolib keegi, need, kellele Jumal on kinkinud elu ja vabaduse, need, kes läbi ristimise on saanud Jumala lasteks, need, kellele Jeesus on tõotanud: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“ Me pole iialgi üksi! Ja Jumala laps leiab tuhandeid põhjuseid laulda tänulaule oma Jumalale.

Paulus ja Siilas olid oma esimesel misjoniretkel Euroopas. Filipi linnas saab neile osaks väga ülekohtune rünnak. Tasuks heateo eest mõistetakse nende üle kohut, antakse palju kepihoope, pannakse vangi. Kaks heade kavatsustega linna tulnud meest on läbipekstuna vanglas. Nende jalad vaevlevad jalapakkudes. Aga mehed ei oiga, ei hädalda, ei nõua paremat kohtlemist. Keset ööd on neil kahel oma lootusetus olukorras siiski imelist lootust. Kesk ööd seal vanglas on nende hinged täis säravat valgust. Nad hakkavad laulma kiituselaule oma Jumalale. Ja äkitselt avanevad vangla uksed ja kõikide köidikud pääsevad valla.

„Laulge Issandale uus laul“ – tänu- ja kiituselaul Tema imetegude, Tema armastuse ja headuse eest! Tema otsib kadunuid, kutsub tagasi eksinuid, seob valusad haavad, annab elule mõtte! Tema kuuleb meie palveid. Tema aitab leida valguse raja ka neil, keda oma südames kanname, kelle pärast muretseme, lakkamata palume. Tema on tõotanud olla seal, kus kaks või kolm Tema nimel on koos. Laulgem siis Temale, Imelisele Issandale, uut laulu: siirast, hõiskavat tänu- ja kiituselaulu. Rahvas, kes unustab Jumalale lauda, ehitab endale vanglamüüre ja sepistab ahelaid, kaob öösse. Rahvas, kes laulab Jumalale tänu, püsib.

PALVE: Issand, kõlagu Sulle tänu ja kiitus! Sina oled kuulnud ka sellelt, me väikeselt maalt, ka pimedates aegades tänulaule ja oled meie väikesele rahvale kinkinud vabaduse. Nii kindlana tundunud vanglamüürid varisesid ja kõikide köidikud pääsesid valla. Tänu Sulle, hea Jumal, Kõigeväeline vabastaja, Issand, me isand! Ära lase meid lahti, ära lase meid öösse kaduda! Puuduta meid oma headuse väega, kinnita meid käima eluteel. Aamen.

Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14).

Tänase pühapäeva nimetus kirikukalendris Jubilate (´hõisake´) väljendab ülestõusmisaja üldist meeleolu: rõõmu ja tänulikkust. Ristirahvas jätkab rõõmustamist Issanda ülestõusmise ja tema poolt surma võitmise üle. Kuid kas sellel rõõmul, sellel teadmisel, on meie jaoks ka praktiline sisu? Kas see kajastub meie elus?

Paar nädalat tagasi ühel Tallinna kalmistul. Matus. Ümber värske kalmukünka on kogunenud leinajad. Veel viimased hetked, enne kui elavatel on aeg minna oma eluga edasi, minna oma teed, oma toimetuste juurde. Näod on kurvad, kostab üksikuid nuukseid ja repliike: „Ta polnud ju veel nii vana, võinuks veel elada“, „Kuidas küll N nüüd vastu peab, nad armastasid teineteist nii väga, olid kogu aeg koos“ , „Vähemalt on ta nüüd oma vaevast lahti.“ Õhkkond on ülestõusmise sõnumi rõõmust väga kaugel.

Vaid paar meetrit eemal on hauaplats, mille seisukorrast on näha, et selle külastamisest on möödas juba hulk aega. Kulunud hauakivil on peale tavalise informatsiooni – lahkunu nime ja aastaarvude – tekst: „Rändaja, seisata minu kalmul ja mõtle minule, aga rohkem iseendale, sest mina olen kodus, sina võõrsil.“

See on hääl teispoolsusest, lahkunu pöördumine nende poole, kes elavad: „Mõtle minule, aga rohkem iseendale, sest mina olen kodus, sina võõrsil.“

Jah, me kõik, kes me oleme inimesed, oleme surelikud. Vahe surelike vahel tekib selles, mida nad selle teadmisega peale hakkavad. Millele loodavad, kui loodavad? Heebrea kirja autor on ristiinimeste olukorra võtnud kokku sõnadega: „Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast“ (Hb 13:14). Ristiinimese jaoks on ka surmas lootus, kaunis lootus. Lootus jõuda oma tõelisesse kodusse.

Tänase pühapäeva teemaks on „Jumala rahva koduigatsus“.

Kirikukalendris on tänaseks päevaks jutluse mõtete aluseks antud kirjakoht, mis toob meieni need Jeesuse sõnad oma jüngritele, mida Ta ütles neile viimasel ühisel söömaajal, vaid mõni tund enne oma kinnivõtmist ja ristisurma. Jeesus kõneles tol õhtul inimestele, kes Teda väga armastasid ja keda Tema väga armastas. Ta kõneles inimestele, kes olid segaduses, kurvad ja hirmul, sest Ta oli neile öelnud, et õige pea peab Ta surema, ja vähe sellest: üks nende seast annab Ta ära. Kellestki nende enda seast saab Õpetaja äraandja, Tema surma põhjustaja, ja nad ei saa midagi teha. Need inimesed tundsid ilmselt üsna sedasama, mõtlesid sedasama, mida tunneme ja mõtleme meie, kui seisame oma lähedase surivoodi või hiljem kalmu ääres: me jääme Temast ilma. Jääme ilma Temast, kes on olnud meie elu sisuks, olnud abiks, toeks, julgustajaks, lootuse kinkijaks. Ja me ei suuda midagi teha, et seda ära hoida.

„Ja Jeesus ütles neile inimestele:  „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed. Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14 1–4, 6).

Jeesuse sõnul on tema lahkumise peamine eesmärk valmistada ette oma järelkäijate vastuvõtmine taevastes sfäärides. Jeesus läheb neile seal kodu valmistama, et nad võiksid alati Jumalaga olla ja temast rõõmu tunda. Meil kõigil on siin ilmas elades kodu, mingi eluase. See on praktiline vajadus, mis käib kaasas inimeseks olemisega. Meil on vaja varju erinevate ilmastikutingimuste eest, on vaja turvalist paika, kus puhata, suhelda oma perega, olla vahel ka üksi. Küllap vajame sellist paika ka Jumalariigis.

Oma kodud püüame sisustada võimalikult mugavalt, et me ennast seal hästi tunneksime ja et seal tunneksid end hästi ka need, keda sinna külla kutsume – meile armsad ja olulised inimesed. Milline saab olema meie eluase Taevariigis? Meile ei kirjeldata Jeesuse ettevalmistusi. Pühakiri ütleb apostel Pauluse kaudu vaid: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).

Väga julgustavad on Jeesuse sõnad: „Minu Isa majas on palju eluasemeid.“ Taevas on piiritu ja Taevariigis on piisavalt ruumi kõigile usklikele. See on usklike kodu, kust kedagi, kes sinna on jõudnud, kunagi minema ei aeta.

Jeesus tõotas, et kui Ta on eluasemed ette valmistanud, siis Ta tuleb tagasi ja võtab oma jüngrid kaasa enese juurde, et nemadki oleksid seal, kus on Tema. Tema eemaloleku ajal aga peavad õpilased iseseisvalt jätkama seda teed Jumala poole, mida Ta neile on näidanud ja mida tundma õpetanud. See on tee, mille lõpus kohtub inimlaps oma Looja ja elu andja Jumalaga. Ristiinimeste tõeline kodu on Taevariigis, seal, kus nad saavad näha Jumalat, oma Taevast Isa, palgest palgesse.

Jeesus ütles, et selleks teeks, tõeks ja eluks, väljaspool mida keegi Jumala juurde ei jõua, on Tema ise. Tee Jumala juurde seisneb tõe tundmises Jeesuse kohta ning Tema elu kogemises, selle matkimises. Jeesuses on kehastunud tõde Jumalast ning Jumala vahekorrast inimestega; seetõttu on inimkonnale nähtav ja järgitav ka elu, mis peitub Jeesuse sõnades ja tegudes ning mis on tegelikult Jumala enda elu. Inimesed peavad püüdma elada Jumala elu. „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik,“ ütles kord Jeesus (Mt 5:48). Sinna, kuhu Jeesus nüüd läheb, pääsevad need, kes tunnistavad Jeesuse oma Issandaks ja püüavad käia oma elus Tema jälgedes, elada Tema õpetuse järgi, tahavad elada koos Temaga, tahavad kõigis olukordades Tema peale loota ja tunnistavad oma kuulumist Talle. Kuna tunda Jeesust tähendab tunda Isa, tunnevad jüngrid juba teed Isa juurde.

Võiks öelda, et Jeesuse jaoks tähendas surm väravat, mille kaudu Ta naaseb koju, naaseb Isa juurde. Veidi hiljem meie kirjakohast ütleb Ta oma õpilastele: „Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde“ (Jh 16:28). Ta soovib, et surm tähendaks tema jüngritegi jaoks sedasama: mitte kõikehävitavat kolli, vaid väravat teispoolsusesse, Jumala riiki, kus valitseb elu, mis iial otsa ei lõpe.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,

kõik naaseb kaudu kummalisi radu,

surm ainult olemisest teise retk.

(Artur Alliksaar)

Meie elu on rännak, kuid see ei ole retk teadmatusse või rännak hävingusse. See on teekond koju – taevasesse isakoju, Tema juurde, kes on meile kord elu kinkinud ja meid teele läkitanud. Kui meile maiseks rännakuks antud aeg otsa saab ja me üle surma läve astume, siis ei pea me teispoolsuses hakkama endale otsima ja välja võitlema kohta, kus olla, kus igavikku veeta. Meil on juba praegu sealpoolsuses kodu, kus meid oodatakse, kus meie Issand on meie jaoks eluaseme valmis seadnud. Seal ootab meid meie Taevane Isa, ootab meie Issand Jeesus Kristus, kes on meile oma kannatuste ja surmaga rajanud tee läbi surmavalla, ootavad ka meie armsad, kes on oma maise rännaku meist varem lõpetanud.

Jeesus ütleb täna ka meile: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:17–18). „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1).

Jubilate!

PALVE: Kõigeväeline Jumal, tänu Sulle, et Sina oled kinkinud meile elu selles imelises maailmas. Tänu, et Sa hoolid meist ja annad meile igal päeval kõik selle, mida me oma eluks vajame. Tänu Sulle, et me ei pea elamisega kiirustama, ei pea igast hetkest välja pigistama viimast, sest me teame, et Sinu omade üle pole surmal ega kaduvusel võimu ja neil, kes Sinusse usuvad ja Sinu Poja poolt ette näidatud ja ette elatud teed käivad, on võimalus jõuda kord Sinu riiki ja pärida igavene elu. Võta vastu need, kelle elurännak on lõppenud. Juhatagu Sinu elu valgus nende teed läbi igaviku, kuni nad jõuavad Sinu Taevastesse kodudesse. Kingi lohutust ja jällenägemise lootust neile, kes on leinas. Kasvata nende usku, kingi südamesse rahu. Täida meid rõõmuga, mida maailm ei suuda anda. Aita meil rõõmsa südamega Sinu Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist oodata ja seda oodates rõõmsate ja tänulike teekäijatena oma elurada rännata. Aita meil leida õige tee, tõe tee, mida mööda minnes võiksime jõuda sinna, kus valitseb täielikult Sinu tahtmine ja igavene elu. Taevane Isa, hoia oma kaitsvat ja õnnistavat kätt sellel rännakul meie kõigi üle. Juhi meid ja aita pärale jõuda Sinu riiki.

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest (Jh 10:11).

Kuulus Ameerika evangelist Billy Graham meenutas ükskord oma kohtumist suure Euroopa poliitiku Adenaueriga: „Mind kutsuti Konrad Adenaueriga ühel hommikul kohvi jooma, enne kui ta Saksamaa kantslerina pensionile jäi. Sisse astudes eeldasin, et kohtun pika, jäigavõitu ja ametliku mehega, kellel võib isegi piinlik olla, kui ma usuteema üles võtan. Pärast tervitamist pöördus kantsler äkki minu poole ja ütles: „Härra Graham, mis on maailmas kõige tähtsam?“ Enne, kui jõudsin vastata, vastas ta ise oma küsimusele. Ta ütles: „Jeesuse Kristuse ülestõusmine. Kui Jeesus Kristus on elus, siis on maailmal lootust. Kui Jeesus Kristus on hauas, siis ei näe ma silmapiiril vähimatki lootust.“ Siis hämmastas ta mind, öeldes, et tema arvates oli Kristuse ülestõusmine üks ajaloo kõige paremini kinnitatud fakte. Ta ütles: „Kui ma ametist lahkun, kavatsen veeta oma ülejäänud elu, kogudes teaduslikke tõendeid Jeesuse Kristuse ülestõusmise kohta.“ Just Kristuse ülestõusmise fakt kutsus jüngreid minema välja põlevate noorte revolutsionääridena, et muuta oma aja maailma. Nad kuulutasid, et Kristus on elus. See peaks olema meie sõnum igal päeval aastas.“

Täna on hea karjase pühapäev, mil mõtleme Jeesusele kui oma karjasele. Ka sellel puhul on sobiv meenutada Adenauerit ja Kristuse ülestõusmist.

Vanasti oli komme nimetada poliitilisi juhte rahva karjasteks. Tunti häid ja halbu karjaseid, vastavalt sellele, kuidas nad suutsid valitseda. Häid liidreid pole kunagi kerge leida. Prohvet Miika võrdles rahvast lammastega, kellel ei ole karjast (1Kn 22:17). Hesekiel hüüdis: „Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid?“ (Hs 34:2). Läbi aegade on poliitikud kaldunud seisma eelkõige enda ja oma toetajaskonna huvide eest. Seda on märgatud ja kritiseeritud. Seevastu liidrid, kes on oma ülesannet hästi täitnud, on teeninud inimeste austuse. Tulevikku vaadates on igatsetud alati juhte, kes oleksid rahvale heaks karjaseks. Ja igavikku vaadates õppis Iisrael mõistma, et maine valitsus, mis inimeste vajadusi täiesti rahuldab, peab olema seotud Jumala valitsusvõimuga, ilma milleta me ei pääse inimlikest puudustest ja piirangutest.

Silmapaistvaks karjasetüübiks oli suur kuningas Taavet, kes oli nii võimekas valitseja kui ka populaarne rahvamees. Ta oli läbi teinud muljetavaldava karjääri – karjasest kuningaks – ja ühendas mõlema elukutse positiivsed jooned. Ta oskas kannelt mängida, oli poeet ja laululooja – temalt pärineb kolmandik Vana Testamendi psalme. Tal oli ka negatiivseid jooni, mis viisid ta liiderdamise ja mahhinatsioonideni, mida ta aga põrmus püherdades tõsiselt kahetses. Hea karjane või juht ei ole inimlikult plekitu (sellist inimest ei ole olemas ja olematust otsides me ei jõua eesmärgile), tänapäeva meedia käest ta oleks saanud armutult nahutada. Inimese väärtust näitab aga see, millise vaistliku mulje ta jättis rahvale – Taavetit mäletati ning tema tüüpi valitsejat oodati tulevikus tagasi.

Taavetile oli ülimalt tähtis suhe Jumalaga, kes võimaldab niihästi heaolu kui ka kaitseb kõiges kurjas, mis inimest võib tabada. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust! /---/ Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga“ (Ps 23). Taaveti tüüpi kuninga tulekut, kes on ühtlasi hea karjane ja ühendab ajastu lõpul kogu jumalarahva, kuulutab Jumal ise prohvet Hesekieli kaudu: „Ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti“ (Hs 34:23). Jeesuses Kristuses tunti ära too Karjane, keda Jumal oli ette kuulutanud jumalariigi toojana.

Hiljuti üllatasid mind sõnad, mille kirjutas Jeesuse kohta Eestist pärit baltisaksa teoloog Karl Girgensohn. Jumala Pojana oli Jeesus täiuslik, kuid mitte ingellikult ebamaine. „Ta rinnas tuksus täiesti inimlik süda, see teadis, kui hukutav on inimlik patt.“ Seetõttu ei lubanud Ta end nimetada heaks: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal,“ kostis Ta rikkale noormehele (Mk 10:18). Võitlus ega tormid ei puudunud Ta elust ning sageli astus kiusatus Ta juurde. Kurat ahvatles Teda kõrbes, Peetrusele ütles Ta: „Tagane minust, saatan!“ Ketsemanis pidas Ta palvevõitlust. Tabavalt on öeldud Heebrea kirjas: „Meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Hb 4:15).

Girgensohn on veendunud: „Paremini ei saa seda väljendada. Jeesus pidi patu vastu samuti võitlema kui meie. Aga – ja see on tõeline suurus Tema juures – Tema elus jääb patt ainult kiusatuseks. Kunagi ei nõrkenud Ta tahtejõud, kunagi ei jäänud Ta võitluses alla. Kunagi ei jutustata meile, et Ta on laskunud ennast kaasa kiskuda mõtlematutele tegudele, mida Ta on pidanud pärast kahetsema.“ Jeesuses on maine riik ühendatud jumalariigiga ja ülestõusmises läks Ta Isa paremale käele taevas, kus Ta valitseb kõige üle, jälgides ja juhtides nähtamatult protsesse. Seepärast nimetatakse Teda „lammaste suureks karjaseks“ (Hb 13:20) ning „meie hingede karjaseks ja ülevaatajaks“ (1Pt 2:25). Viimsel kohtupäeval eraldab ta otsekui karjane lambaid sikkudest (Mt 25:31jj), enne seda aga otsib ta iga karjast eksinud tallekest, et tedagi päästa jumalariigi jaoks (Mt 18:12jj).

Hea karjane või valitseja ei ole ilma inimlike konarusteta: need ei tähenda veel pattu, Jumalast äralangemist. Nii nagu karjane otsib eksinut, kuni see on leitud, talitab Jeesus ja iga poliitiline liider, kes hoolib rahvast ja on valmis oma elu pühendama ligimeste heaks. Selline üritas olla suur Saksa riigimees Konrad Adenauer, kes oli üks Euroopa Liidu eestvedajaid. Vähe sellest, et too suurmees mõtles Kristuse ülestõusmisele (asjatult on üritatud seda teaduslikult ümber lükata) – ta ütles õigesti, et tõeline Euroopa saab olla ainult kristlik Euroopa. Sest Kristus on üles tõusnud ja elab. Need, kes tahavad oma elu tõeliselt üles ehitada, saavad seda teha ainult Jumala abil Tema hea Karjase jälgedes.

PALVE: Issand, hea Karjane, ole meie juhiks ja saatjaks Jumala radadel. Aita, et me ei hajuks nagu lambad ega langeks saagiks hundile. Kaitse meid segaduse eest iseenda peades, et me ei vääraks õigelt teelt. Hoia meid nagu oma armastatud lambaid. Seda palume me Sinult, Jeesus Kristus, kui oma armsalt healt Karjaselt.

Õnnistatud ülestõusmisaega!

Uskuda, et Jeesus on surnuist üles tõusnud, ei olnud kerge. Ta ei olnud endine, jüngritele tuttav mees. Maarja Magdaleena ei tundnud Teda ära (Jh 20:14jj), samuti Emmausse minevad mehed (Lk 24:16.31). Kui Ta ilmub – läbi lukkus uste! – oma jüngritele, peab Ta identsuse tõestamiseks näitama neile oma käsi ja jalgu ning vähe sellest – sööma küpsetatud kala, mida vaim ei saaks. Nii kirjutab evangelist Luukas: „Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all“ (Lk 24: 36-43).

Nii ei ole midagi iseäralikku ka Tooma kõhklustes. Evangelist Johannes kirjutab: „Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:24–29).

Toomas on lihtsameelne vennas. Naiivne realist, kes peab oma meelteandmeid tõeluse kriteeriumiks. Kes unustas ära, et saatan suudaks suurepäraselt simuleerida seda kõike, nagu ütleb apostel Paulus, hoiatades valeapostlite eest: „Ja see ei ole ime, sest saatan ise muundab ennast valguse ingliks“ (2Kr 11:14).

Vanameelsed saduserid ei uskunud põhimõtteliselt surnute ülestõusmist (Mt 22:23; Mk 12:18; Lk 20:27; Apt 23:8). Variserid ja lihtrahvas uskusid. Ent kuidas tol ajal mõisteti surnute ülesäratamist, me päris täpselt ei tea. Jairuse tütre (Mk 5:22j.35–45; Lk (:41j.49–56) ning Naini linna noormehe (Lk 7:11–15) puhul oli tegemist äsja surnute äratamisega, ent Laatsarus oli olnud hauas kaua, nii et koolnu õde Marta ütleb Jeesusele: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev“ (Jh 11:39j). Kõige kummalisem on aga, mida evangelist Matteus teatab Jeesuse surma hetkel juhtuvast: „Maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need väljusid hauakambritest ja läksid pärast Tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:51–53). Märkimisväärne on, et ärkasid üles pühade ihud, just ihud, keda saadi näha. Ja mitmeid päevi. Mis nendest küllatulnutest edasi sai, ei öelda. Tunnistan, et mina ei saa sellest aru.

Igal juhul on meile selge, et Jeesuse ülestõusmine oli midagi muud kui kõik need põgusad elustumised. Aga kuidas aru saada, et Jeesuse ülestõusmine on muu kui ajutine ellu tagasi pöördumine, et see on võit surma üle (1Kr 15:54j)? Lihtne see ei olnud. Ja mida ägedamad „tõendid“ ja tõestused oleksid olnud tollal, seda raskem oleks tulevastel põlvedel neid uskuda.

Meile ei öelda, kas Toomas Jeesuse haavu katsus või mitte. Näib, et Ta ei vajanud seda, kui ta Ülestõusnut nägi. Jeesuse nägemisest piisas, et öelda: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Toomas on esimene – ja ainus – evangeeliumides, kes tunnistab Jeesuse kohta, et Ta on Jumal.

Jääb ikkagi vaid see karm kriteerium: kes on “tõe seest”, taipab tõde (Jh 18:35). Ka nüüd, kui Jeesus enam ei ilmu nagu siis, ei aita meid muu kui sisemine valgus. See on paljude kogemus. Ühtäkki ei ole enam tõendeid tarvis. Kohtud elava Kristusega oma südames. Mis peaks sellest kasu olema, kui „usud“ väidet, et Ta on üles tõusnud? See tõik peab saama minu surma võitmiseks. Kristlus ei ole mingi õpetuse õigeks tunnistamine, vaid eluosadus Kristusega, Tema järel käimine. Me oleme koos Kristusega risti löödud ja koos Temaga üles äratatud. „Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana inimene on ühes Temaga löödud risti, et patu ihu kaotaks kehtivuse nii, et me kunagi enam ei orjaks pattu ... Kui me aga oleme surnud ühes Kristusega, siis usume, et me hakkame ka elama ühes Temaga, teades, et Kristus, üles äratatult surnuist, enam kunagi ei sure, surm ei valitse Teda enam; sest mis Ta suri, seda Ta suri patule, ühe korra ja alatiseks, mis Ta aga elab, seda elab Ta Jumalale” (Rm 6:5j.8–10).

Tänase pühapäeva pealkiri on „Ülestõusnu tunnistajad“ – „Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast“ (Lk 24:46–47). Mida me oleme vastu võtnud, seda me saame ja peame jagama: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist“ (1Pt 1:3).

PALVETAGEM! Issand Jeesus Kristus! Me täname Sind Su lõpmatu armastuse eest! Sa oled sündinud inimlapseks, saanud meie vennaks ja surnud meie eest, et surma oda katki murda ning avada meile tee igavesse ellu! Anna julgust uskuda seda, mis inimlikult näib võimatu, ja ongi võimatu, aga mis Sinule oli võimalik – kaotada surma ja kaduvuse valitsemine! Tee meist tunnistajad, kes oma sõna ja eluga peegeldavad Sinu elu muutvat väge! Anna meile, et me oma üürikese elu päevil otsiksime kadumatut, ja kui me selle oleme leidnud, siis anna jõudu sellest kinni hoida! Me oleme täna tulnud siia Sinu kotta, et Sind vaikuses otsida! Issand, räägi meiega! Tõmba välja masendusest, anna lootust lootusetutele! Ära jäta kedagi üksi! Olgu meie palve Sinu poole, mida Sa ise õpetasid: Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au, nüüd, ikka ja igavesti! Aamen.

(Foto: Endel Apsalon)

„Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks,“ aga teie teete selle röövlikoopaks!“ Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!“, siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?“ Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: „Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?““ Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal“ (Mt 21:12–17).

Palmipuudepühal meenutame Jeesuse sisenemist Jeruusalemma rahusaadikuna eesli seljas. Teda saatis rahvahulk ja ülistas Teda loodetava Messiana. Kristlased on mõistnud, et Jeesus ongi Messias ehk kreeka keele järgi Kristus. Tema roll üksnes erines sellest, kuidas juudid on seda Vana Testamendi põhjal kujutlenud. Messias on küll see, kes toob jumalariigi, kuid mitte otsekohe ülemaailmse rahuriigina, nagu juudid olid oodanud, vaid nii, nagu rahuriik on üldse mõeldav – esmalt meie südame puhastamise läbi, et me Jumala kuningriiki sobiksime ja see saaks valitsema inimkonnas.

Jõudnud Jeruusalemma, läks Jeesus templisse ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Johannese evangeeliumis teatatakse, et Ta oli kord templit puhastanud ka juba oma avaliku tegevuse alguses (Jh 2:13jj). Need on ainsad korrad, kus Jeesus sekkus avalikku korda ja teenis ära võimude pahameele. Suurkohtu liige Nikodeemus ei julgenud muul ajal tulla Temaga kohtuma kui öösel (Jh 3:1jj). Esimesest korrast peale hakati Jeesust pidama kahtlaseks, teise korra järel aga – ja muudelgi põhjustel – juba nii ohtlikuks, et surma mõista.

Jeesuse käitumise kohta on tehtud mõned väärjäreldused. Püha Bernhard, kes kutsus rüütleid minema sõtta idakristlaste kaitseks, võrdles Jeesuse piitsahaaramist, mida mainib Johannes (Jh 2:15), ristisõdalaste mõõgaviibutustega Jeruusalemma vallutamisel. Sõjategevuse käigus läksid ristirüütlid 😊 kristlike riikide kaitsejõudude esindajad) mõõgaviibutamisega vahel nii hoogu, et Bernhard ise taipas ja kahetses. Jõu kasutamisega tuleb olla ülimalt ettevaatlik, sest „eriolukordadega“ ei saa kõike vabandada.

Teiseks väärjärelduseks on Jeesuse pidamine revolutsionääriks. Ta ei sekkunud riigivõimu asjusse. Templipuhastamine oli erandiks. Ta aktsepteeris võimu, ei püüdnud seda kukutada ega uut luua, nagu Messialt oodati. Ta ei sekkunud ilmalikku ellu ega lootnud seadusemuudatuste kaudu elu parandada, nii nagu humanistid. Jeesus keeldus päranduste jagamisest, käskis ära maksta templimaksu ja anda keisrile, mis kuulub keisrile. Võiks öelda, et Jeesuse käitumise põhjal olid kirik ja riik üldiselt lahus.

Kolmanda silmapaistva väärjärelduse tegid reformatsiooniaegsed pildirüüstajad. Nad lõhkusid kirikute uksed ja viskasid välja kõik „ebajumalakujud“, milleks nad pidasid pühakute pilte ja kujusid. Jeesus ei puutunud templiinventari ega kukutanud pühasid esemeid: vaateleibade laudu, suurt küünlajalga jms. Roomlased hävitasid templi, mitte Jeesus, kes soovis pühakoda puhastada ilmalikust saginast ja tränist. Ei Jeesus ega apostlid rünnanud pühamut, millel rahva elus oli tollal pühadust vahendav funktsioon.

Neljas väärjäreldus on seotud rahaga. „Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ hüüdis Jeesus. Juttu pole rahast, vaid pühakoja tegemisest „röövlikoopaks“ – Johannese versioonis „kaubakojaks“ (Jh 2:16). Kas oleme märganud, et Jeesus kiitis heaks lesknaise rahalise toetuse ega sõimanud templi personali ahnepäitsudeks? Raha on ikka vaja, ei ole küsimustki. Jeesus nõudis, et inimesed suhtuksid pühakojasse respektitundega. Aga nad on rahast purjus, mitte innustatud Jumalast!

Templirüvetamine toimus eelkõige inimeste meelsuse kaudu, millel olid nähtavad tagajärjed. Pühakoda kui laadaplats, karjuva kontserdi paik, seltskondliku sagimise koht – kui praeguse aja poole pilku pöörata. Pühamu peaks olema palvekoda – ja õpetamispaik, nii nagu Jeesus ise käis templis ja sünagoogis õpetamas.

Tänapäeval võime öelda, et Jeesus ei käitunud „poliitiliselt korrektselt“, nagu võimud alati soovivad. Kuid Ta ei olnud ka mässaja, nagu osad inimesed näha tahavad. Ta ei olnud vakka, ehkki oleks võinud vaikida, kui nägi pühakoja pilastamist. Ta ei andnud templipuhastamisega aga ka otseselt eeskuju teistele – jüngrid ei käitunud hiljem samamoodi, kui nad pühakojas õpetasid ja haigeid tervendasid (Ap 2–6).

Tagajärjeks ei olnud mäss, vaid spontaanne jumalateenistus. Jeesuse ümber kogunes pimedaid ja jalutuid ning Ta tegi nad terveks. Tulid ka lapsed, kes hakkasid kiitma Jeesust kui Taaveti Poega, s.t Messiat. Ülempreestrite ja kirjatundjate (võimuesindajate) pahameeleks ei allunud Jeesus keelule, vaid laskis palvusel toimuda uuel viisil. Juba sünagoogiteenistustel olid juudid õppinud mõistma, et seal, kus inimesed Jumala nimel kogunevad, laulavad ja palvetavad, moodustavad nad n-ö väikese templi, Jumala kohaloleku (šehina) „ruumi“. Jeesus oli ka ise öelnud, et „seal, kus kaks või kolm on minu nimel koos, olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). See on kitsas tee laia tee taustal.

Teisisõnu saab pühamut rikkuda, mitte jumalateenistust keelata. Jumala unustamisega seoses on öeldud, et kohus algab Jumala kojast ja toimub äkitselt, kui ootamatult tuleb oma templi juurde Issand (Ml 3:1). Nii juhtus Jeesuse templisse minekuga palmipuudepühal. Kuid nõnda toimub kohus ootamatult ka kõikidel aegadel, kui Issand ise koputab meie südamel uksele, mida meie Talle vabatahtlikult ei ava (Ilm 3:20). Ükski eriolukord ei õigusta jumalateenistuse lõppemist meie eraviisilises palvekojas.

Tänapäeva „pimedad ja jalutud”, kes kogunevad Jeesuse ümber, on mitmesuguste koormate ja hädadega inimesed, kellel on silma Jumala tegevuse jaoks ja kõrva Tema sõna jaoks. „Lapsed ja imikud“, kes Jeesust kiitsid, on aga igaüks meist, kes on õppinud usaldama ja armastama Jumalat, nagu väikesed lapsed usaldavad ja armastavad oma vanemaid. Me teame, et Jeesus peagi vahistati ja löödi risti. Kuid me teame ka seda, et ristile järgnes ülestõusmine. Nende sündmuste kõrval on palmipuudepüha sõnumiks, et Jumala rahuriik tuleb kõikjale sinna, kus Jeesust südamlikult vastu võetakse. 

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28).

Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?“ Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!“ Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid  viinamäelt välja.

 Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.“

 Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika (Mk 12:1–12).

Meenub päev, mil Eestimaa kirikutest väga palju teadev VILLEM RAAM mulle Kaarma pastoraati külla tuli ja sain koos temaga teha unustamatu rännaku Kaarma kirikus, millest olin ekslikult arvanud end juba palju teadvat. Kui jõudsime käärkambri peal olevasse avarasse ruumi, jutustas ta mulle loo palveränduritest, kes siis, kui Poja maa Püha Linn Jeruusalemm oli palveränduritele kättesaamatu, rändasid Ema maale, Maarjamaale, ja Kaarma kirik Saaremaal oli üks palverändurite sihtkohti.

Käärkambri peal oleval ruumil oli välisuks ja sinna viis trepp. Ja siis ma nägin seda suurt kaminat, mis on selles ruumis ka praegu. Võimas kamin. Kamina kohale on kord laotud paekividest müüritis, kuid see, milline on seda rasket kumerat müüri kandev alusäär, sillus, on hämmastav. See on tehtud Z-tähe kujuliseks raiutud suurtest paekividest. Lai kaar Z-kujulisi kive üksteise kõrval. Pisut mörti vahel. Kui võtad ühe kivi vahelt välja, kukuks kõik kokku, nii teised silluskivid kui ka nende peale laotud raske kumer kivimüür. Iga kivi on oluline, et tervik püsiks.

„Minust ei sõltu midagi.“ Nii paljud vist arvavad. Ma arvan, et nii arvajad eksivad. Nad ei tea, et paljud neist on Z-kivid, ei märka, et ka neil on oma osa mingis reas. Nemadki võiksid olla toeks, abiks, muuta püsivamaks üht suurt võlvi.

TOOMAS PAUL tõlgib ülal olevas Markuse tekstis kõlbmatuks tunnistatud kivi päiskiviks. Mis kivi see on? See on võlvi ülemine, kogu võlvi kokku siduv kivi. Tähtsaim võlvikivi, peakivi, ilma milleta võlv ei seisa.

Kristus on saanud päiskiviks, eluhoone päiskiviks, universumi päiskiviks. Ilma Temata kaob kõik, romahtab kaoseks, tohuvabohuks, nii nagu kõik oli enne seda, kui Jumal selle maailma ja kogu oleva kaosest korrastas, inimesed ja kõik muu elava lõi.

„Me liigume loogeldes loojangu poole.“ Tundub, et HANDO RUNNELIL oli õigus. Kui vaatame maailmas toimuvat, laastava katku tekitatud segadust, hirmu, siis võime näha, kuidas maailma eluhoone lakke tekivad praod. Kas võlv peab vastu? Usun, et peab, kui me päiskivi kõlbmatuks ei arva, ei püüa seda kui kasutut, tülikat, ammu aegunut eemaldada. Kui me seda teeme või ei takista teisi, kes seda teha püüavad, romahtab meie kõikide, kogu elava eluhoone võlvlagi kokku. Kõik kaob, elu siin lõpeb.

Jeesus jutustas kord loo viinamäe rentnikest. Ka meie oleme selle viinamäe rentnikud. Kõik, mis meil on, on meile ajutiselt kasutada antud. Meiegi oleme siin ajutised. Oleme rentnikud. Mitte midagi ei saa me siit minnes endaga kaasa võtta. Kord lõpeb meile siin kingitud aeg ja ka see, mida oleme meile kord antu abil suutnud oma lühikese elu jooksul juurde tekitada, jääb meist siia maha, jääb teistele. Kaks tühja kätt rinnal – tühjade taskutega pisikeses puusärgis või veel pisemas urnis –, läheb meist siia jäänu mulda või ajutisse kivimüüri ... Aga kõik see võiks olla ka teisiti, kui me märkaksime Teda, kes on meile andnud elu ja annid, kõik meie talendid ja selle viinamäe, mida meil tuleb siin harida. Kas meie käitume Tema ja Tema Pojaga ja Tema sulastega teisiti, kui Jeesuse loos käitusid viinamäe rentnikud?

Kõik kordub. Paljud ignoreerivad, mõned mõnitavad, ironiseerivad, halvustavad. Vaadake vaid neid kommentaare, kui midagi kusagil kirikust, kristlusest kirjutatakse. Ma ei loe neid juba ammu. Kunagi lugesin. Lõpmata palju viha, kurjust, mõnitamist, kohati raevugi. Kive loopivad rentnikud. Nad igatsevad maailma, millest Jumal ja Tema Poeg oleks välja aetud. Nad ei taipa, et kui see peaks sündima, kui päiskivi võlvi tipust välja peksta, kukub kõik kokku ja ükski elav ei pääse.

Täna, kannatuse pühapäeval on mõistlik mõtelda Kristuse kannatusteele, Tema alandlikult valu ja alanduste rajal kõndimisele, Tema ristikandmisele, Tema surmale meie pattude eest.

Veel saame töötada viinamäel, täita rentnikena meile antud ülesandeid. Aeg-ajalt saame kuulda, lugeda, mida selle viinamäe omaniku saadetud sulased meile räägivad, kirjutavad, mida selle viinamäe ja ka meie Looja meilt ootab. Aeg-ajalt saame kuulata, lugeda Tema Poja selgeid sõnu. Need on erilised hetked. On hea, kui oleme tähelepanelikud, oleme Sõna-kuulelikud, ja kui Tema meid kutsub osa saama armust, siis läheme, sest täna meid kutsutakse, aga oma homsest ei tea me midagi.

Palume sõnadega, mille on Tallinna praostkonna palveketi ühe päeva palveks kirjutanud Tallinna Saksa Lunastaja ja Keila Miikaeli koguduse vaimulik MATTHIAS BURGHARDT. Esimene osa sellest on Saksa luterliku kiriku märtri DIETRICH BONHOEFFERI palve. See mees julges kord vastu hakata ADOLF HITLERILE. Ta hukati, aga tänu temale ja paljudele temasugustele ei pea Saksa luterlik kirik ajalukku vaadates oma silmi maha lööma. Jah, armastus ajab kartuse välja.

Armas taevane Isa, ma hüüan Su poole!

Aita mul palvetada ja koguda mõtteid Su ees; juhi Sina ise mu mõtteid.

Minus on pime, aga sina lõid valguse;

ma olen üksildane, aga Sina ei jäta mind maha;

ma olen nõrk, kuid abi mulle tuleb Sinult;

ma olen rahutu, aga Sinu juures on rahu;

minus on kibestumist, aga Sinus kannatlikkust;

ma ei mõista alati Su teid, aga Sina tunned alati minu teed.

Ma palun Sind iseenda ja kõigi mu kallite eest.

Ma palun Sind kõigi eest, kes sel kriisiajal kardavad, kannatavad,

leinavad, töötavad, muretsevad, otsuseid langetavad.

Kingi meile head nõu. Kingi need anded, mis jäävad, kui kõik muu kaob.

Kingi meile usku, lootust ja armastust.  

Kingi meile oma rahu.

Aamen.

(Foto: Sven Tupits)

Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti (Jh 6:32, 51).

On paastuaeg ja tavalisest rohkem kõneldakse sellel ajal toitumisest – õigemini teatud toiduainetest loobumisest või nende tarbimise piiramisest. Selle pühapäeva nimetuseks on „Eluleib“. Leib sümboliseerib toitu, mis kosutab meie ihu. Kuid me teame, et on inimesi, kes terviseprobleemide tõttu leiba ja teisigi jahust valmistatud tooteid üldse ei saagi süüa. Isegi armulaual kasutatavaid oblaate mitte. Neil esineb gluteenitalumatus. Teistegi toitude suhtes on inimestel talumatusi. Kas on aga võimalik, et mingit sorti talumatus esineb inimestel ka meile Jumala poolt saadetud taevase leiva suhtes, mis on mõeldud toitma nende hingi? Jeesuse suhtes?

Nagu loeme pühakirjast ja näeme tänapäevasest elust – esineb küll. Mitte kõigi jaoks ei olnud ega ole Jumala saadetud taevane leib vastuvõetav, seeditav. Väljendit „ei seedi midagi või kedagi“ kasutatakse nii otseses, füsioloogilises mõttes, kui ka tähenduses „ei kannata, ei talu, ei salli“. Väga paljudes juutides kutsus kohtumine taevase leiva, Jeesusega, esile tapahimu: mitmes kohas evangeeliumis kirjutatakse, kuidas pärast Jeesuse sõnu tahetakse Teda tappa. Tänapäevalgi kutsub enamik usulisel teemal ajakirjanduses avaldatud artikleid, eriti just need, mis puudutavad kristlust ja selle sõnumit, esile suure hulga väga vaenulikke kommentaare. Ajad pole aga muidugi enam need mis kaks tuhat aastat tagasi: omakohtu, kividega surnuks loopimise eest saab karistada – ja nii piirdutakse tänapäeval peamiselt verbaalse vägivallaga, tapmisega sotsiaalmeedia abil.

Mis põhjustab talumatust taevase roa suhtes? Jumala poolt saadetud taevase leiva koostisse kuulub üks väga oluline element, mille suhtes paljud on ülimalt allergilised – tõde. Tõde, mis avab silmad ja südame, tõde, mis sunnib inimest vaatama ennast, oma elu hoopis teise pilguga, kui me seda tavaliselt teeme – sunnib vaatama ennast Looja pilguga, Jumala pilguga. Ja see, mida me endas näeme, tekitab meis sageli piltlikult öeldes suured hingelised seedehäired, väga näruse enesetunde. Ei igatse keegi meist tunnet, mis tekib mõistmisel, et oled oma elu valesti elanud, valesti kasutanud, mõistmisel, kui palju halba ja inetut oled korda saatnud. Mõistmisel, et sa polegi tegelikult see, keda sa arvad end olevat, nii hea ja tubli, kui sa arvad olevat. See mõistmine võib olla väga valus. Kui me aga tõukame endast selle halva enesetunde vältimiseks eemale taevase leiva, Jeesuse Kristuse, siis jääme ilma sellest kasulikust, mis meie hinge toidab, tugevdab ja hoiab igaveseks eluks.

Taevast leiba saame ihulikult vastu võtta armulaua sakramendi kaudu.

Folklorist MALL HIIEMÄE on kirjutanud eestlaste rahvapärimusest linnupette võtmise kohta. See komme olevat taandunud kasutusest alles 20. sajandi lõpul. Linnupete tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära. Inimene, kelle lind on ära petnud, pidavat jääma kõhnaks, ta on terve aasta haige, tal tuleb suur tõbi, kaotab söögiisu, jõud kaob, nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, saab köha, suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, millest pärimustes kõneldi: petetul ei ole õnnelik suvi, petetu jääb töödega teistest maha, petetu on laisk, petetu on unustaja, petetu on näljane; vananeb kiiresti, paised tulevad jalgadele, eksib metsa, saab kogu suve petta, tüdruk saab vallaslapse, petetu lööb jalgu vastu kive, põletab end, veristab end. Leivapalaga, toiduga, linnupettega end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju üle kavaldatud, s.o petetud („Nelikümmend lindu eesti rahvausundis“).

Taevase leiva tükike, mida me saame armulauas vastu võtta, on ristiinimese jaoks otsekui linnupete, mida tuleks võtta enne kodunt väljumist, enne teekonnale asumist, enne tähtsate toimetuste alustamist. Segastel aegadel segases maailmas teeb see selgeks meie vaimusilmad, aitab meil hoiduda kurja kavalusest, taibata tõde ja kingib jõudu ning vaprust seda tõde järgida. Nii saab see meile sõna otseses mõttes eluleivaks: kes seda sööb, elab igavesti.

Täna oleme tulnud pühakotta ja need, kes seda igatsevad, saavad osa taevasest leivast, eluleivast. Jumala poolt meile kingitud leivast. Aidaku see meil leida kosutust oma hingele ja tehku see selgeks meie silmad.

PALVE: Issand, me täname Sind, et Sa oled kinkinud meile oma Poja Jeesuse Kristuse leivaks, mille söömine annab meile jõudu ja tarkust rännata rajal, mis viib igavesse ellu. Luba, et osasaamine sellest leivast aitaks meie elul kanda head vilja. Ära lase kunagi otsa lõppeda oma taevasel leival, et meie hinged nälga ei jääks. Õpeta meid taevast rooga hindama, seda igatsema ja otsima. Aita meil seda väärikalt ja tänumeeles vastu võtta. Palun anna meile tänapäev ka meie igapäevast leiba, et meie ihud saaksid toidetud.