„Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära“ ( Lk 10:38–42).
Juba iidsetest aegadest peale on olnud kombeks, et külalised kutsutakse lauda ja neid kostitatakse parimaga, mis on. See komme hakkab praegusel ajal mõnel pool kahjuks kaduma, sest taanduma hakkab isegi komme perekonnasiseselt koos lauda istuda. Pole aega üksteise jaoks, igaüks krahmab külmkapist, mida saab, ja nosib oma nurgas. Ühine söömaaeg, lauaosadus – Jeesuse ajal suhtuti Lähis-Ida maades sellesse väga tõsiselt. Kuningad lubasid oma lauas süüa neil, kellele nad tahtsid osutada erilist au. Eriti taunitavaks loeti selle inimese reetmist, kellega koos oli leiba võetud. Ühine söömine tähendas külalisele vastuvõtmist teda võõrustava maja või perekonna osadusse. Seepärast pahandaski varisere, et Jeesus sõi koos tölnerite ja patustega.
Kujutlegem niisiis ette, et meile tuleb külla keegi, kes on meie jaoks väga oluline. Loomulikult tahaksime me tema eest hoolitseda, teha talle midagi meeldivat, pakkuda talle kõike kõige paremat. Paraku teab igaüks, kes on tegelenud kokandusega: kõik hea, kvaliteetne ja maitsev võtab aega. Üks kokanduse kirjutamata seadustest kõlab, et mida maitsvam roog, seda kauem selle valmistamiseks aega ja jõudu kulub ja seda kiiremini see ära süüakse. Niisiis võtavad ettevalmistused külalise kostitamiseks aega – kui see külaline muidugi ikka on meie jaoks nii oluline, et me raatsime oma aega ja jõudu kulutada.
Pühakirjalugudest teame, et Jeesus tundis hästi Maarjat ja Martat, samuti nende venda Laatsarust ja oli nende juures rohkem kui kord külas käinud. Küllap oli Jeesus saanud nende jaoks väga oluliseks ja kalliks külaliseks. Nii asubki Marta, kes ilmselt on tubli ja asjalik perenaine, toitu valmistama. Tööd on tal sellega tõesti palju, sest Jeesus ei rännanud ju üksi, vaid koos oma jüngritega. Ja kaheteistkümnele näljasele mehele toidu valmistamine on tõesti töömahukas üritus. Iga abi kulub marjaks ära. Ja siis äkki märkab Marta, et tema õde Maarja, selle asemel, et teda köögis aidata, istub hoopis Jeesuse jalgade ees ja kuulab Tema kõnet. Pangem ennast olukorda: meil on käed-jalad tööd täis ja need, kes peaksid ja saaksid meid aidata, tegelevad hoopis millegi muuga, meie meelest tunduvalt vähem olulise või mõttetuga. Ilmselt on paljud sellistes olukordades olnud. Mina olen ka olnud. Tõesti tekib niisugustel puhkudel tahtmine öelda metsamoori repliik filmist „Nukitsamees“, kui ta oma poegadega tõreleb: „Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean kõigi eest rabama.“ Võib niisiis täiesti mõista, et üksi kööki kokkama jäänud Marta on nördinud ja pahane. Pahane ka Jeesuse peale, kes on ju paistnud nõnda mõistva ja hoolivana ja nüüd laseb Martal üksi rügada. Igatahes palub Marta Jeesust, et too ütleks Maarjale, et ta talle appi läheks. Kuid oodatud abi Jeesuseselt ei tule. Jeesus vastab hoopis: „Maarja on valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“
Maarja on valinud hea osa? Mis oli see hea osa, mille Maarja valis? Ja kui see osa oli hea, siis miks Marta seda ei valinud? Kas ja mida Marta valesti tegi?
Pühakiri kirjutab väga kiitvalt külalislahkusest. Ja mitte ainult Vanas, vaid ka Uues Testamendis on sellele viidatud, sellele üles kutsutud. Näiteks Heebrea kirjas kirjutatakse: „Ärge unustage külalislahkust.“ Jeesus on oma õpetustes õhutanud üksteisest hoolima, üksteist teenima, üksteise eest hoolitsema, näljaseid toitma. Ja seda kõike Marta teebki. Teeb püüdlikult, teeb nii hästi, kui suudab – võib öelda, et teeb südamega, armastusega. Marta teeb hästi ja õigesti, kui ta Jeesust ja tema kaaslasi tahab maitsva kõhutäiega kostitada. Selline toimimine on väärt järgimist ja on Jumalale igati meelepärane.
Meie tänase loo iva peitub selles, et Jeesus polnud tavaline külaline, tavaline teeline, kellele külalislahkust osutada. Kui Marta ütleb Jeesusele: „Kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mind üksi toimetama?“, siis ta ei anna oma sõnadega kuidagi märku sellest, et ka tema ise tahaks Jeesuse juttu kuulata ja ta vajab õe abi selleks, et toimetustega kiiremini valmis saada ja samuti Jeesuse kuulajatega ühineda. Ei, ilmselt Marta ei mõtle üldse selle võimaluse peale . Marta mõtleb eelkõige sellele, et ta tahab olla tubli perenaine ja tahab, et kõik oleks nii, nagu peab: rikkalik ja maitsev toit olgu kiiresti valmis ja õigel ajal sööjatele ette kantud. Mitte mingil juhul ei tohi tekkida pidurdust toidu serveerimises, ja hoidku taevas, kui veel miski kõrbema peaks minema või kellelegi toit äkki ei maitse.
Marta mõtted on seotud sellega, mis tema jaoks on oluline: et tema maine, tema kuulsus hea perenaisena jääks püsima. Kõik, mis seda kuulsust ähvardab või segab, häirib teda. Ta identifitseerib ennast koduste tööde, toiduvalmistamise ja külalislahkuse kaudu. Kui selles miski ei klapi, siis tunneb ta ennast halvasti, ei tunne ennast täisväärtuslikuna. Ta eeldab, et just nende väärtuste pärast temast hoolitakse, teda austatakse ja armastatakse. Mõelgem sellele, kui tihti meiegi teeme asju, mis meile ei meeldi ja ehk isegi lausa vastumeelsed on, nii püüdlikult sellepärast, et eeldame, et kui me neid ei tee, siis pole me kellelegi vajalikud. Me püüame õigustada oma elu, oma eksistentsi oma tegudega.
Küllap see nõnda ka on, et väga suures osas sõltub maine ja teiste inimeste lugupidamine, tähelepanu ja hoolimine sellest, mida ja kui palju sa suudad teistele anda. Ja Marta on valmis seda, mis tal on, oma perenaiseoskusi, andma, andma Jeesusele, keda ta hindab ja kelle heakskiitu ta ilmselt tahab pälvida. Ehk on kaebamine õe köögitööst viilimise peale omamoodi viide sellele, et ta ootab Jeesuselt kiitust oma tubliduse eest. Kuid see kiitus jääb seekord saamata.
Kui me kutsume külalisi või kui külalised ise tulevad, siis toimub ju alati vastastikune andmine ja saamine: küllakutsuja pakub küllatulnule oma külalislahkust, külaline aga kingib küllakutsujale rõõmu oma tulekuga, oma ligiolekuga, oma suhtlemisega. Arvan, et kedagi ei kutsuta külla tema söötmiseks, vaid ikkagi eelkõige suhtlemiseks. Jeesuski ei tulnud Marta ja Maarja juurde nuumale, temagi tahtis omalt poolt vastuseks külalislahkusele pererahvale midagi anda, kuid Martal oma toimekuses, oma minaga ja mainega tegeledes polnud mahti seda andi vastu võtta. Ta isegi ei märganud seda.
Ühel teisel söömaajal, millest Uus Testament kõneleb, võiab naine pidalitõbise Siimona majas Jeesust kalli nardisalviga ja jüngrid teevad naisele raiskamise pärast etteheiteid. Selle peale ütleb Jeesus: „Vaeseid on teie juures alati ja te võite teha neile head, kui tahate, mind aga ei ole teil alati.“
Nii see on: igale asjale on oma õige aeg. Ja igale asjale, igale toimetusele, mis on tõeliselt vajalik, peab leidma ja saab leida aja. Ma arvan, et igaüks meist on ka seda kogenud, et kui ikka on tõesti miski, mida väga teha tahad või kui midagi ikka tõesti on vaja ära teha, siis leiame selle jaoks ka aja. Kõik oleneb tahtmisest ja mõistmisest, et on asju, mis on teistest palju olulisemad, ja et on aegu, mida tuleb ära kasutada. Maarja meie tänases loos tabas ära, mis oli tollel hetkel oluline. Oluline oli kuulata seda, mida Jeesus kõneleb, sest mitte igal ajal ei ole võimalik Temaga kohtuda, Tema jalge ees istuda, Teda kuulata. Mitte igal hetkel ei ole Jumal meile nii lähedal. Oluline oli kingitud võimalust, kingitud hetke õigesti kasutada. Jeesuse kõne lõppes, söömaaeg lõppes ja kuigi meie lugu sellest midagi ei kõnele, olen kindel, et toidunõude pesemisest ja laua koristamisest Maarja ei pääsenud – ja ilmselt ei püüdnudki pääseda. Need olid tema kohustused ja otse loomulikult ta neid ka täitis. Täitis uue jõuga, mida oli ammutanud Jeesuse sõnadest.
Jeesus ei püüa meid eemale kiskuda meie ülesannetest, meie töödest, meie kohustustest. Tema eesmärgiks on meil aidata neid hästi täita ja sellest ka ise rõõmu ja rahulolu tunda. Kuid rõõmu ja rahuolu saame tunda vaid siis, kui meie ülesanded on meile jõukohased ja tööd teha rabades me ise ei muutu oma mõtteviisilt köögikombainideks, pesumasinateks, tolmuimejateks, mutrivõtmeteks, labidateks. Rõõmu oma elust ja tegevusest saame tunda vaid siis, kui suudame taibata, et me oleme kellegi jaoks olulised inimestena, ja mitte ainult andjate, vaid ka vastuvõtjatena. Me oleme olulised oma Loojale, Jumalale.
Eiln pühapäev kannab teemanimetust „Jumala hoolitsus“. See on tõeline ime: kõigeväeline Looja, Jumal, hoolitseb oma loodu eest, teenib teda.
Jeesus tuli Jumala saadikuna meie, inimeste keskele, et anda, et kinkida, et meid teenida. Mitte kõik ei osanud tema kinke vastu võtta, tema teenimist vastu võtta. Jeesus tuli, et kinkida eksinud inimkonnale võimalust saada taas ühendust oma taevase isa, Jumalaga. Ta tuli, et aidata meil märgata ja mõista oma taevase isa armastust meie vastu. Jumal, meie taevane isa, on see, kes meid on loonud ja kes kingib meile meie elutee läbimiseks tarkust ja jõudu, kingib toitu meie hingele. Kui meil seda napib, siis me ei suuda kaua teenida oma ligimesi, neid armastada, neist hoolida. Me põleme läbi. Ei saa igavesti ainult anda, ei saa jagada seda, mida endal ei ole. Vahepeal peame meiegi olema need, kes vastu võtavad, kes lasevad ennast teenida. Lasevad teenida mitte ainult oma kaasinimestel, vaid ka oma Jumalal.
Igal pühapäeval, igal jumalateenistusel teenib Jumal meid oma sõna ja sakramendiga. Saame tulla Tema lauale, et vastu võtta rooga, mis kosutab meid meie teel, mis viib igavesse ellu. Jumalateenistuste vahel teenib Jumal meid oma Sõnaga, mida saame lugeda pühakirjast. Kõik meie eluks vajalik, meie igapäevane leib, tuleb viimselt Jumalalt. Igal meie elupäeval on meil võimalus vastu võtta oma Jumala teenimist. Hinnakem siis seda, võtkem Tema annid tänuliku südamega vastu ja öelgem Talle tänu, et meiegi võiksime pärida hea osa, mida keegi meilt ära võtta ei saa. Aamen.
PALVE: Jumal, meie taevane Isa ja Looja. Tänu Sulle, et Sina kannad hoolt kogu oma loodu eest. Kasvata meie usku Sinu armu ja hoolimisse, sellesse, et Sina märkad, hoolid ja hoolitsed ja annad meile just seda ja just nii palju, kui meile tegelikult on vaja. Vabasta meie südamed liigsest muretsemisest. Õpeta meid andma palves oma väikesed ja suured mured Sinule üle. Täida meie südamed mure asemel rõõmu ja tänuga. Õpeta meid oma rõõmu ja tänu ka välja näitama, seda jagama kaasinimestega, et nendegi usaldus ja lootus Sinu vastu saaksid jõudu. Tänu olgu Sulle, Issand, nüüd ja igavesti!
