„Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks“ (2Kr 3:4–6).
Heljo Mänd on kord kirjutanud:
Me otsime headuse tõusmeid
hingede tühermaal.
Kes ajab taga paljut,
see õnnelikuks ei saa.
Me otsime headuse hingust
palverändurite teel.
Ei ole seal neid,
kel on mänguri meel.
Me otsime headuse valu,
juustes Jumala okaspärg.
Õndsuse valu on magus.
Taevapuu mesikärg.
Jah, nii on kirjutanud kirjanik, luuletaja, kes elas väga pika elu ja oma elu viimastel aastatel alustas alandlikult iga päeva pikkade palvetega ja kirjutas imelist luulet Jumalast, Jumala lapseks saamisest, taevassetõusmisest, headusest, lunastavast ristipuust.
Vaadates olnule, tuntusele, enda tähtsaks pidamisele ta kirjutab:
Aeg kiigub.
Tõsi.
Aeg kiigub punkti,
kust kõik algas.
Tõsi.
Olin väike osake suures osaduses.
Tõsi. Tõsi.
Maailm oli päratu lai.
Kiikusin lausa tippu.
Tõsi. Tõsi.
Kiikusin kuulsusesse.
Mõõdulint peos,
mõõtsin enda ja teiste edu enese kasuks.
Tõsi. Tõsi. Tõsi.
Nüüd kiigun end tühisusest tühjaks.
Kiigun hauakivile liblikaks.
Tõsi. Tõsi. Tõsi.
Paljudega nii ei lähe. Paljud arvavad endast palju ja paljudest teistest vähe. Aina mõõdavad end ja teisi enese kasuks ega mõista, miks elu ja inimsuhted ja ka suhe Jumalaga kiiva kisub.
Nägin üht liblikat. Ta tiivad liikusid. Läksin lähemale, kummardasin liblika kohale – tahtsin vaadata, näha ... ja siis sain aru. Tuul liigutas liblika tiibu. Hakkas kõhe. Taipasin, et see võib olla pilt mu enese elust. Teised ehk arvavad, et ma elan, sest näevad ju mingit säravat liikumist, aga tegelikult liigutab tiibasid tuul. Mina enam ei suuda. Olen liiga kaua näidelnud, püüdnud olla paljudele meelepärane, jätta endast head muljet. Olen end sellega väga väsitanud ja nüüd ma enam ei jaksa. Tuul jaksab. Jumalgi jaksab, kui julgeksin Teda paluda, usaldada end Tema kätte – elavakstegeva Vaimu kätte.
Issand, Sina ei kustuta veel hõõguvat tahti. Sina ei murra katki rudjutud pilliroogu. Sind julgen ma paluda, aita mul saada taevatühjaks. Andesta ülbus, teistest halvasti arvamine ja enda arvamine maailma nabaks. Aita saada selleks, kes suudab vastu võtta Su Vaimu! Kristuse läbi, aamen.
(Foto: erakogu. Pildistatud Niagara joa lähedal.)
