Nädala mõte

Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti (Jh 6:32, 51).

On paastuaeg ja tavalisest rohkem kõneldakse sellel ajal toitumisest – õigemini teatud toiduainetest loobumisest või nende tarbimise piiramisest. Selle pühapäeva nimetuseks on „Eluleib“. Leib sümboliseerib toitu, mis kosutab meie ihu. Kuid me teame, et on inimesi, kes terviseprobleemide tõttu leiba ja teisigi jahust valmistatud tooteid üldse ei saagi süüa. Isegi armulaual kasutatavaid oblaate mitte. Neil esineb gluteenitalumatus. Teistegi toitude suhtes on inimestel talumatusi. Kas on aga võimalik, et mingit sorti talumatus esineb inimestel ka meile Jumala poolt saadetud taevase leiva suhtes, mis on mõeldud toitma nende hingi? Jeesuse suhtes?

Nagu loeme pühakirjast ja näeme tänapäevasest elust – esineb küll. Mitte kõigi jaoks ei olnud ega ole Jumala saadetud taevane leib vastuvõetav, seeditav. Väljendit „ei seedi midagi või kedagi“ kasutatakse nii otseses, füsioloogilises mõttes, kui ka tähenduses „ei kannata, ei talu, ei salli“. Väga paljudes juutides kutsus kohtumine taevase leiva, Jeesusega, esile tapahimu: mitmes kohas evangeeliumis kirjutatakse, kuidas pärast Jeesuse sõnu tahetakse Teda tappa. Tänapäevalgi kutsub enamik usulisel teemal ajakirjanduses avaldatud artikleid, eriti just need, mis puudutavad kristlust ja selle sõnumit, esile suure hulga väga vaenulikke kommentaare. Ajad pole aga muidugi enam need mis kaks tuhat aastat tagasi: omakohtu, kividega surnuks loopimise eest saab karistada – ja nii piirdutakse tänapäeval peamiselt verbaalse vägivallaga, tapmisega sotsiaalmeedia abil.

Mis põhjustab talumatust taevase roa suhtes? Jumala poolt saadetud taevase leiva koostisse kuulub üks väga oluline element, mille suhtes paljud on ülimalt allergilised – tõde. Tõde, mis avab silmad ja südame, tõde, mis sunnib inimest vaatama ennast, oma elu hoopis teise pilguga, kui me seda tavaliselt teeme – sunnib vaatama ennast Looja pilguga, Jumala pilguga. Ja see, mida me endas näeme, tekitab meis sageli piltlikult öeldes suured hingelised seedehäired, väga näruse enesetunde. Ei igatse keegi meist tunnet, mis tekib mõistmisel, et oled oma elu valesti elanud, valesti kasutanud, mõistmisel, kui palju halba ja inetut oled korda saatnud. Mõistmisel, et sa polegi tegelikult see, keda sa arvad end olevat, nii hea ja tubli, kui sa arvad olevat. See mõistmine võib olla väga valus. Kui me aga tõukame endast selle halva enesetunde vältimiseks eemale taevase leiva, Jeesuse Kristuse, siis jääme ilma sellest kasulikust, mis meie hinge toidab, tugevdab ja hoiab igaveseks eluks.

Taevast leiba saame ihulikult vastu võtta armulaua sakramendi kaudu.

Folklorist MALL HIIEMÄE on kirjutanud eestlaste rahvapärimusest linnupette võtmise kohta. See komme olevat taandunud kasutusest alles 20. sajandi lõpul. Linnupete tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära. Inimene, kelle lind on ära petnud, pidavat jääma kõhnaks, ta on terve aasta haige, tal tuleb suur tõbi, kaotab söögiisu, jõud kaob, nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, saab köha, suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, millest pärimustes kõneldi: petetul ei ole õnnelik suvi, petetu jääb töödega teistest maha, petetu on laisk, petetu on unustaja, petetu on näljane; vananeb kiiresti, paised tulevad jalgadele, eksib metsa, saab kogu suve petta, tüdruk saab vallaslapse, petetu lööb jalgu vastu kive, põletab end, veristab end. Leivapalaga, toiduga, linnupettega end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju üle kavaldatud, s.o petetud („Nelikümmend lindu eesti rahvausundis“).

Taevase leiva tükike, mida me saame armulauas vastu võtta, on ristiinimese jaoks otsekui linnupete, mida tuleks võtta enne kodunt väljumist, enne teekonnale asumist, enne tähtsate toimetuste alustamist. Segastel aegadel segases maailmas teeb see selgeks meie vaimusilmad, aitab meil hoiduda kurja kavalusest, taibata tõde ja kingib jõudu ning vaprust seda tõde järgida. Nii saab see meile sõna otseses mõttes eluleivaks: kes seda sööb, elab igavesti.

Täna oleme tulnud pühakotta ja need, kes seda igatsevad, saavad osa taevasest leivast, eluleivast. Jumala poolt meile kingitud leivast. Aidaku see meil leida kosutust oma hingele ja tehku see selgeks meie silmad.

PALVE: Issand, me täname Sind, et Sa oled kinkinud meile oma Poja Jeesuse Kristuse leivaks, mille söömine annab meile jõudu ja tarkust rännata rajal, mis viib igavesse ellu. Luba, et osasaamine sellest leivast aitaks meie elul kanda head vilja. Ära lase kunagi otsa lõppeda oma taevasel leival, et meie hinged nälga ei jääks. Õpeta meid taevast rooga hindama, seda igatsema ja otsima. Aita meil seda väärikalt ja tänumeeles vastu võtta. Palun anna meile tänapäev ka meie igapäevast leiba, et meie ihud saaksid toidetud.

Paastuaja kolmas pühapäev. Oculi

„Jeesus tuli omade juurde, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kõigile, kes usuvad Tema nimesse“ (Jh 1:11j).

Siin on veelahe – on neid, kes tunnistavad Jeesust kui Jumala Poega, oma Lunastajat, ja on neid, kes ei võta Teda vastu. Sellest räägib tänase pühapäeva evangeeliumisõna (Jh 8:46–59). Määravaks saab: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu“ (Jh 8:47). Ehk nagu Jeesus ütles maavalitseja Pilatusele: „Mina olen selleks sündinud ja just selleks tulnud maailma, et tunnistada tõe poolel. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält” (Jh 18:37).

See tundub peletav – kui keegi ei ole juba enne tõe sees, ei saa teda ka Jeesus aidata. Ent kui me lähemalt silmitseme selliseid piiblikohti, kus on juttu Jumala valikust ja kutsumisest, siis näeme, et need ei ole teoreetilised targutused nn predestinatsiooni ehk armuvaliku küsimuses, vaid julgustus hingedele, kes kahtlevad iseendas. Kes ei suuda kuidagi uskuda, et Jumal nendesuguseid võiks arvata taevase kutsumise vääriliseks. Neile öeldakse, et siin ei loe inimese enda tunded. Me leiame Jumala sellepärast, et Tema on meid enne otsinud. Meie saame selle kutse vaid vastu võtta. Või ära põlata.

Hea kirikuline! Ma ei tea, mis Sind on täna kirikusse toonud. Kas oled üks, kelle elus on Jumalal ning igapühapäevasel jumalateenistusel ja koguduse osadusel oluline koht? Või oled Sa möödaminnes uksest sisse astunud? Otsekui juhtumisi ... Aga viimselt ei ole see juhus, vaid Jumala kutse Sulle.

Mitte keegi ei ole valinud Jumalat, vaid Jumal on kutsunud meid. Meie ei saaks otsida Jumalat, kui Tema ise ei oleks pannud meie südamesse seletamatut igatsust. Kirikuisa Augustinus alustab oma „Pihtimusi“: „Sa oled meid teinud

Enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.“

Jeesus ütles viimasel õhtul oma jüngritele: „Teid ma olen nimetanud sõpradeks, sest teile ma olen andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isa juurest. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel“ (Jh 15:15j).

Võib-olla sa mõtled: aga mina ei oska paluda! Mõistan sind. Olen palju kordi tundnud sama: ei tea, kas mu sõnad üldse on palve? Kas neid kõlbab Kõigekõrgemale öelda? Aga siis olen tuletanud meelde apostel Pauluselt üht lõpmata julgustavat kirjalõiku: „Samuti tuleb Vaim appi meie nõtrusele: sest me ei tea, kuidas palvetada, nõnda kuis peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Südameteuurija aga teab, mida Vaim seirab, sest Jumala tahtmise järgi Ta palub pühade eest. Me teame aga, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks – neid, kes Tema kavatsemise kohaselt on kutsutud. Sest need, kellest Ta on ette teadnud, need Ta on ka ette määranud saama oma Poja näo kujulisteks, et Tema oleks esikpoeg paljude vendade seas. Keda Tema aga on ette määranud, neidsamu Ta on ka kutsunud; ja keda Tema on kutsunud, neid Ta on ka õigeks teinud; keda Tema aga on õigeks teinud, neid Ta on ka kirgastanud“ (Rm 8:26–30).

Vaim tuleb appi meie nõtrusele ning palub meie eest sõnatute õhkamistega. Ükskõik kui kaugele keegi oma usuteel on jõudnud – see, mis loeb, on tõik, et Tema on meis alanud oma head tööd.

Head sõbrad! Täna jääb Tallinna Jaani kirikus tavaline jumalateenistus ära. Nii on käsk. Uksed on siiski lahti ning tohib istuda ja kuulata orelimuusikat pool tundi. Ja vaikselt, endamisi palvetada. Võib-olla tuleb Jumal sel sõnatul hetkel eriti lähedale?

PALVETAGEM! Kõigeväeline Jumal! Sina oled loonud meid oma näo järgi. Me igatseme Sinu järele. Sina annad elule mõtte ja tähenduse. Sina annad jõudu kanda kõiki koormaid, ka praegust koroonat. Varja meie maad ja rahvast! Õpeta meid tõstma oma silmi kõrgele üle argise ja maise! Luba meil võtta vastu oma rõõme ja muresid teadmisega, et kõik see on ajutine ja üürikene – nagu ka tänane päev! Kuule meid, kui me palvetame Jeesuse õpetatud sõnadega: „Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“

(Foto: Endel Apsalon)

„Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut“ (Lk 7:47).

Nii ütleb Jeesus patusele naisele, kes astus ootamatult Tema juurde Siimoni-nimelise variseri kodus Galileas. Naisterahva nime ei öelda, kuid rõhutatakse, et ta oli „patune naine“, mis tähendas üldiselt – kergemeelsete elukommetega. See naine astus külalistelaua tagant Jeesuse jalgade juurde, kastis neid pisaratega, kuivatas juustega, suudles ja võidis mürriõliga, mida ammutas kaasa võetud alabasternõust.

Kiriku traditsioonis on peetud seda naist Maarja Magdaleenaks, aga sellele on ka vastu vaieldud. Kuid mulle tundub, et ta siiski võis tema olla.

Teised evangelistid – Matteus, Markus ja Johannes – sellest sündmusest ei kõnele, kuid nad räägivad Jeesuse võidmisest Betaanias enne viimset teekonda Jeruusalemma. Seal astus Tema juurde keegi naine, kellel oli alabasternõu ülikalli salviga, mille ta valas lauas istuva Jeesuse pea peale (Mt 26:6jj, Mk 14:3jj, Jh 12:1jj).

Pole võimatu, et Jeesust salvitigi kaks korda ning ühe ja sama naisterahva poolt. Esiteks ei ole selline talitusviis naiste seas ilmselt väga levinud – hiilida kellegi mehe juurde ja asuda teda ootamatult salvima. Teiseks võib kahele sündmusele osutuda ka Johannes, kes identifitseerib Betaanias salvinud naise Laatsaruse õe Maarjaga, kuid räägib Jeesuse jalgade salvimisest ja juustega kuivatamisest (Jh 11:2 12:3), nii nagu patuse naise loos. Johannes võis sündmusi segi ajada – ja just seeläbi reeta, et varem toimus Jeesuse võidmine ka Galileas: Maarja-nimelise naise poolt! Ta ju ütleb oma evangeeliumi lõpus, et pole olemas raamatuid, kuhu saaks kõike Jeesuse kohta kirja panna (Jh 21:25).

Luukas aga ütleb oma evangeeliumi alguses, et ta on külastanud Jeesuse kohta info hankimise eesmärgil Temaga seotud isikuid (Lk 1:1jj). Kirjelduse põhjal jääb mulje, et ta kohtus Jeesuse ema Maarjaga, sest ta edastab tema ning tema Poja sündimise kohta intiimseid detaile, mida ei tunta mujal. Ammu on märgatud, et Luukas pärandab ainsana Jeesuse tähendamissõnu, mis on kuidagi „naiselikud“, s.t arvatavasti naistele meelde jäänud: südamlikud lood kadunud pojast ja halastaja samaarlasest, vaesest lesknaisest ja ülekohtusest kohtunikust. Kohtumine naistega, kes Jeesust saatsid, andis asendamatut teavet.

Nii kohtus Luukas ilmselt ka Maarja Magdaleenaga, kes tõuseb kõigis evangeeliumides esile Jeesuse tühja haua esmaavastajana. Johannese teatel oli Laatsarusel, kelle Jeesus surnuist üles äratas, kaks õde: Maarja ja Marta (Jh 11:1, 20). Toimekast Martast ja andunult Jeesust kuulavast Maarjast teatab ka Luukas (Lk 10:38jj).

Kriitikud ütlevad, et selline „korralik inimene“ nagu Betaanias elanud Laatsaruse ja Marta õde Maarja ei saanud ometi olla patune naine, kellest kõneleb Luukas. Aga miks mitte? Kui tänapäeval „korralike naiste“ minevikus sobrada, võib sealtki üsna huvitavat leida (samuti meeste puhul). On kombeks vanadest asjadest mitte rääkida – miks me siis eeldame, et Maarja nime oleks pidanud uhkelt üles seadma tema vanade pattude kohale. Delikaatset anonüümsust tunti tollal, nii nagu seda tuntakse praegugi.

Maarja oli pärit Magdalast Galilea järve ääres, millele viitab ka lisanimi Magdaleena. Luukas jutustab kohe pärast patuse naise lugu, kuidas Jeesus tervendas ja ajas Maarja Magdaleenast välja seitse kurja vaimu (Lk 8:2). Nagu praegu, kehtis ka tollal haigustest imeline paranemine auasjana, minevikus elatud lõbuelu ja selle meenutamine aga häbiasjana. Pole üldse imestada, et alles Johannes kõige viimasena kirjutades ütles välja, et see naine, kes julges ebatavalisel viisil Jeesusele läheneda, oli Maarja Magdaleena.

Seevastu variser Siimon, kes võõrustas Jeesust Galileas ja halvustas oma mõtetes patust naist Tema jalge ees, ei ole arvatavasti pidalitõbine Siimon, kelle juures oldi Betaanias, kui Jeesust võiti enne viimset teekonda. Siimoneid oli palju. Kui ma näiteks ütlen „Andres“, siis võib mõeldud olla Andres Uibot, Andres Mustoneni või Andres Tarandit, ilma et peaks oletama, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Lisanimetust „pidalitõbine“ Siimon (Mt 26:6, Mk 14:3) võidi vajada just selleks, et teda eristada variser Siimonist (Lk 7:36, 40), nii nagu Ristija Johannes ja apostel Johannes olid kaks ühenimelist isikut.

Mida ütleb see meile? Esiteks. Piiblis tõusevad usueeskujuna esile suured meeleparandajad ja Maarja Magdaleena on üks tuntumaid. Pole õige, et ta lähenes Jeesusele nagu prostituut oma kliendile (nii on arvatud): suudeldes, juustega silitades ja õlitades. Ta nuttis, s.t kahetses, mis väljendab meeleparandust! Kõik nn korralikud inimesed võivad oma „korralikkust“ rõhutades sattuda aga hoopis silmakirjalike hulka, milles Jeesus ei süüdista mitte ainult varisere, vaid ka variserlust läbi aegade. „Variser“ kui tüüp ei ole teadlik petis, vaid ta petab ennast, nägemata oma pahesid ja märgates neid üliväga teiste juures, millega ümberkäimisel ei ilmuta ta õigele usuinimesele kohast heatahtlikkust.

Edasi ütleb Jeesus, et armastus toob pattude andeksandmise: „Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud!“ Kuid pole ükskõik, mida armastatakse: väära armastust mis tahes mõttes kuni ebajumalateenistuseni välja nimetab Piibel hooramiseks. Millesse sa usud, seda sa armastad! Õige armastus tärkab ainult usus Jumalasse – seepärast ütleb Jeesus lõpuks ka naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!“ (Lk 7:50). Usk tõi naise Jeesuse juurde ja keeras armastuse õigesse suunda, kus ilmub andeksandev Jumal. Variser Siimon ei uskunud Jeesusesse, seetõttu ei saanud ta andeks oma väiksemaid patte. „Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut,“ osutab sel puhul Jeesus. Seega oleks ikkagi olnud armastus Jumala vastu variserile täiesti võimalik.

Viimaks on olemas veel üks mõttetu vaidlus: kas armastus oli naisel olemas juba enne, tuues kaasa pattude andekssaamise – või tärkas armastus pärast seda, kui ta oli saanud andeks oma patud. Ühest küljest on selge, et algne initsiatiiv on alati Jumala käes – maailma ja inimese loomisel, Kristuse kaudu lunastamisel. Kuid konkreetne initsiatiiv peab olema igal inimesel, seda Jumal just ootab ja ilma selleta ei tee Ta midagi. „Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi,“ kirjutab Jaakobus (Jk 4:8). Nii Paulusel kui ka Lutheril oli initsiatiiv otsida Jumalat – millele Jumal andeksandmisega vastas.

Kas meie oleme Maarja Magdaleena kombel uuendusmeelsed ja valmis meeleparanduseks või oleme tagurlased, kes midagi oma elus ei taha muuta? Sellest sõltub meiegi tulevik. Isiklikult ja rahvana. Head uut nädalat!

On paastuaja esimene täisnädal. Jutluse aluseks oli antud Mk 1:12–13: „Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.“

Veest kõrbe. Ristimiselt kiusatustesse. Seesama Vaim, kes oli tuvi kombel laskunud Ristija Johannese poolt meeleparandusristimisega ristitud Jeesuse üle, muutub jõuks, mis ajab Jeesuse kõrbe. Mitte mingi uitmõte või sisemine tung. Vaim on see, mis laskub Jeesuse peale tuvina pärast ristimist, ja Vaim on see, mis ajab kohe pärast ristimist Jeesuse kõrbe. Ei, mitte rahvahulkade keskele. Kõrbe, metsloomade keskele. Saatana kiusata ja inglite teenida.

Usun, et kui saatan oleks saanud sel päeval kaduda, oleks ta seda teinud. Tavaliselt valib ju tema aja ja koha, kus inimene ette võtta. Tavaliselt siis, kui inimene on selleks piisavalt nõrk, et tema poolt pakutu vastu võtta, et kiusatusele järele anda. Nagu viirustest nõrgestatud keha, milles bakteritel on kerge oma hävitustööd teha. Nüüd tuleb Jeesus – ristitud Jeesus – ja seisab saatanaga vastamisi. Aga veel – nii nagu kirik läbi aegade on arvanud, et ristimisel saab iga inimene endale kaitseinglid, nii on Jeesuselgi pärast ristimist inglid, kes Teda kõrbes teenivad.

Kuid miks on Jumalal seda vaja? Milleks on vaja sellist vastasseisu? Esmalt ehk seepärast, et tugevdada Jeesuse – Tõelise Inimese – iseloomu. Poeg õpib siin alandlikkust, Jumala peale lootmise vajalikkust. Seal – kõrbes – ei saa Ta loota ühelegi inimesele. On vaid Tema ja Isa ja Isa poolt saadetud inglid ja Tema vastas kiusaja, hävitaja, valetaja saatan.

Ja nii nagu pimedus toob esile, teeb nähtavaks tähed, nii toob kõrbekiusatuste tekitatud pimedus esile Kristuse pühaduse.

Nagu nähtamatu tint, millega kirjutatu on peidetud seni, kuni keegi leiab vahendi, mis kirjutatu nähtavaks teeb, nii on Jumala Seadus kirjutatud Inimese Poja südamesse, kuid alles kõrbekiusatused, paast, saatana võimas rünnak ja võit tema üle toob Jeesuse südamesse kirjutatu esile. Alles pärast seda saab Ta alustada oma kuulutust ja minna lõpuni – ristisurmani. Esmalt tuleb käia läbi kõrbekiusatuste. Tuleb alustada paastu ja palvega.

Muide, 40-päevane paast, mis algab tuhkapäevaga ja lõpeb Vaikse Laupäevaga ja millest arvestatakse välja pühapäevad, on alguse saanud just sellest sündmusest – Jeesuse 40-päevasest paastust ja saatanaga võitlemisest ja tema üle võidu saavutamisest kõrbes. Kui tahame olla Jeesuse jüngrid, ei peaks meiegi põgenema paastu, palve ja kiusatustega võitlemise eest.

BLAISE PASCAL on öelnud: „See on üks kristluse suuri printsiipe, et kõik see, mis juhtus Jeesus Kristusega, peab läbima ka iga kristlase hinge ja keha. Kõik, kaasa arvatud kiusatused.“ Seesama Vaim, armastava Jumala Vaim – meid loonud ja meist kõike teadva Jumala Vaim – juhib ka meid vahel läbi pimeduse ja tormide ja seda vaid selleks, et me õpiksime kõiges lootma Jumala peale, õpiksime tajuma Tema lähedalolu, tema inglite kaitset kõiges, millest meil tuleb läbi minna. Meilgi tuleb läbida kõrb ja kiusatused, pidada maha lahingud hingevaenlasega, selleks et oleksime alati Jumala poolel, õpiksime Teda usaldama kõiges. Selleks, et muuta sügavamaks ja puhtamaks meie hing. Selleks, et saaksime nendeks, kelle ees saab avada Taevariigi uksed.

Ja need, kes on ise läbinud kõrbe, tundnud lõputuna tunduvat valu ja võitnud kiusatused, suudavad tervendavalt puudutada teisi nende kõrberännakul, nende valus ja vaevas.

Kord kiusas saatan esimesi inimesi paradiisiaias ja võitis. Nüüd kiusab ta Jeesust ja kaotab. Paradiisi uksed, mis esimeste inimeste taga kord tuhandeteks aastateks sulgusid, avati Jeesuse kiusatuste võitmisega ja lükati valla Tema ristisurma ja ülestõusmise läbi. Jeesust on nimetatud ka teiseks Aadamaks. Esimene kaotas paradiisi. Teine võitis selle tagasi ja võit algas just kõrbes.

Jordan ilma kõrbeta? Milline oleks elu ilma kiusatusteta? Kujutage ette ilma lihasteta inimesi. Ise küll ei tahaks selliseks muutuda. Kuid inimesed ilma moraalsete muskliteta – just sellisteks muutuksime, kui meie elus poleks katsumusi, kiusatusi. Kui oleks vaid Jordan ja poleks kõrbe.

Milline võib olla meie kõrbetee pärast Jordanit? Kui oleme jõudnud Jumala ja kiriku juurde täiskasvanuna, siis võib kõrbekiusatus saabuda meie ellu läbi mõne vana sõbra, keda me ammu pole näinud ja kes kuuleb, et käime nüüd kirikus, oleme leidnud Jumala ja meie elu on muutunud. Ta võib meile öelda, et me ei peaks seda usuasja ikka nii tõsiselt võtma. „Milleks on Jumal sulle kinkinud erinevad meeled? Kas tõesti selleks, et sa ennast nüüd piirama peaksid? Armas Jumal pole ju ometi selline! Noo, tule ikka normaalsete sekka tagasi! Ole ikka normaalne – nii nagu enamus!“ Nagu saatan paradiisiaias Eevale võis öelda, et armas Jumal ei oleks seda puud siia aeda ju asetanud, kui see oleks mingi halb puu. Ja milleks on ta sulle kinkinud võime tunda vastupandamatut tõmmet selle puu viljade järele? „Proovi – vaid ühte nendest – ja paku sellest ampsu ka oma kaaslasele ning võid olla kindel, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui sa seda teed!“ Vaid üks pits, vaid üks suits, vaid üks kõrvalehüpe, vaid üks ... No ja kui hakkab meeldima, ju sa siis peadki kiusatusele järele andma – ju sa siis vajadki seda. „Hea Jumal annab andeks – aga tegelikult, kui ta ei karista, siis vaevalt et teda olemaski on. Võta vabalt ja mõnule!“

Meie kõrb võib olla mõni ränk löök, mis meid tabab, mõni kaotus, mis on lõpmata valus. Ja kiusaja tuleb ja küsib, mis kasu on sellest, et oled olnud kristlane. Kus on nüüd sinu Jumal? Kas oskame mõelda neil hetkedel, nendes rasketes aegades, et meie Jumal on ka nendes meie juures ja Tema inglid teenivad meid? Jumal teab, milleks seda meile on vaja. Tema tunneb meid ja Tema tahtmine on alati õige. Või oleme siis nagu Vargamäe Andres, kes oma poja surma järel tõotab, et tal pole kirikusse enam asja ...

On paastuaja algus. Kas oleme seda aega tõsiselt võtmas? Kas oleme valmis rändama need 40 päeva paastudes ja palvetades? Paulus tuletab meile meelde: „Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim“ (1Kr 3:16). Ärgem siis unustagem seda, kelleks me oleme läbi ristimise saanud. Puhastagem Jumala templit läbi paastu ja palve, selleks et Püha Vaim saaks meis elada, meid juhtida sinna, kus on meie koht, tegema seda, mis on meie ülesanne – elama Jumala tahtes.

Kui Luukas kirjutab kõrbekiusatuste lõpust, siis teeb ta seda järgmise võimsa lühikese lausega: „Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse“ (Lk 4:14).

Aidaku meid kõigeväeline Jumal, et ka meie pärast paastuaja lõppu võiksime olla need, kes elavad, liiguvad, kõnelevad, hoolivad ja armastavad Jumala Vaimu väes.

Issand, me isand, aita meid, et me suudaksime elada Sinu tahtes, käia oma paastuaja teed armastuses, vältides kõike, mis kuri, ja taibata, et oma elu kõrbest läbi käies on Sinu inglid ka meid teenimas! Sina ei jäta oma lapsi. Aita meil püsida Sinu ligiduses. Aamen.

„Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.“ Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet“ (Lk 18:31–34).

Eilse, paastuajaeelse pühapäeva teema on meie kirikukalendris võetud kokku sõnadega „Jumala armastuse ohvritee“.

Armastuse ohvritee. Armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostame me enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks AINULT millestki loobumist, enda oma äraandmist. Kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis – Kristust nimetatakse ka Jumala Ohvritalleks.

Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega? Kas teisiti ei saa? Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga ränka füüsilist valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda mingi ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, väga hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu, rääkimata siis oma isekusest ja ülisuurest egost loobumisest, selle mahasurumisest. Mitte ilmaasjata ei loeta laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust, apostel Pauluse kirja pandud kaunist armastuse ülemlaulu, mis ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike“ (1Kr 13:4–7). See tekst tuletab meelde, et armastus jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata – vaid siis suudame kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Apostel Paulus on kirjutanud: „Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:7–8). Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Ta ütleb oma jüngritele: „Ei ole suuremat sestsinasest armastusest, kui keegi jätab oma elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).

Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel et meie võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Mida on meil selle vastu panna? Tegelikult aga teevad need meist, kes oma ligimesi või vähemalt oma sõpru tõeliselt armastavad, iga päev sedasama, mida tegi kord Jeesus. Annavad oma elu, ohverdavad seda. Oma elu andmine – selle tähendus on palju laiem kui füüsiline surm. Meie surmast polekski meie armsatel ilmselt mingit kasu oodata, kui meil just neile midagi pärandada ei ole. Elu, mida me saame kinkida neile, keda armastame, väljendub meile eluks antud üürikese aja, oma tähelepanu, oma hoolimise, oma jõu, oma teadmiste, vahel oma vahendite kinkimises, puuduste väljakannatamises, valmiduses andestada, halastada.

Kahe päeva pärast, tuhkapäeval algab kristlikus kirikus paastuaeg. See aeg on mõeldud ristiinimestele, on mõeldud meilegi, et saaksime vaimus teha kaasa rännaku Jeruusalemma poole. Me teame, mis seal toimus. Jeesus tapeti ja ta tõusis kolmandal päeval jälle üles. Ustavusega armastuses võitis ta surma. Meiegi elu on teekond, teekond sünnist surma poole, Taevase Jeruusalemma poole, kus meie rännak lõpeb ja kus meiegi elule antakse hinnang. Ja kui oleme armastuses ustavaks jäänud, saame meiegi kogeda ülestõusmist ning igavest elu. Paastuaeg on antud meile mõtlemiseks selle üle, milline on meie elurännak, rännak ristiinimesena. Kas see on armastuse ohvritee, nagu see oli Jeesusel? Ohvritee, mis ei ole vaevaks, vaid rõõmuks. Ustavus armastuses. Teekond Jumala poole, teekond koos Issandaga pidevas palveosaduses. Teekond läbi katsumuste, aga ka läbi rõõmude. Palugem, et meie teekond võiks selline olla.

PALVE: Issand, ole meiega meie rännakul Taevase Jeruusalemma poole. Aita meil sellel teekonnal jääda ustavaks armastuses Sinu ja ligimeste vastu. Kingi meile armastust, mis on tugevam surmast. Luba meil jõuda teekonna lõpul sinna, kus meid ootab tõeline elu: elu rahus, rõõmus ja armastuses, mis iial otsa ei lõpe.NÄDALA MÕTE

„Kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha“ (Lk 17:10).

Miks peaksime tundma end tühistena? Sageli seletatakse neid Jeesuse sõnu nii, et on ükskõik, kui palju keegi Tema riigi töös vaeva näeb ja higi valab, see ei aita tal Jumala armu ega tänu välja teenida. Juba I sajandi juudi õpetlane Joohanan ben Sakkai on öelnud: „Kui sa oled palju Seaduse nõuandeid täitnud, ära pea seda enda teeneks, sest sel eesmärgil on sind loodudki!“ Sama ütleb Jeesus: jumalariigi sulasel ei ole loota mingit erilist tasu, kui ta oma kohust täidab. Kuuletumine ei too kaasa eripreemiat.

Kuid tähelepanu: Jumal ei ütle sellega, et me oleksime tühised, kasutud, tarbetud ehk kõlbmatud sulased! Jeesuse sõnul on Jumal maailma armastanud ning käsib minna ja teha jüngriteks kõik rahvad. Me ei saa olla kõlbmatud, tarbetud või kasutud selleks tööks, muidu meid ei saadetaks! Inimene loodi ainult „pisut alamaks Jumalast“, öeldakse Pühakirjas – see kõik ei ole tühine Jumala ees! Pealegi räägib Jeesus talentidest, mida kasvatatakse, ning ütleb, et töötegija on oma palka väärt“ (Lk 10:7).

Seega peab olema meie enesehinnang, et oleme tühised sulased! Tavaliselt me kipume olema enda silmis pigem head, tublid ja tähtsust täis. Jeesuse sõnade mõistmiseks tuleb haarata mõni rida ettepoole, kus Ta ütleb: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna“ (Lk 17:6). Kuid nii nagu sulased ei saa tavatööde puhul mingeid erilisi kiidusõnu, ütleb Jeesus jüngritele: „Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha!“ Teisisõnu hoiatab Jeesus, kui Ta kutsub üles ennast tühisena tundma, kõrge enesehinnangu eest, sest kui jüngrite usk suudab puid välja juurida ja merre istutada, siis teeb see uhkeks.

Tänaseks põhiteemaks on uhkus (mitte see, et me ei suuda Jumala armu välja teenida). Uhkus, ülbus, kõrkus – see on Piiblis algseim patt, mis põhjustas esmalt languse vaimude maailmas. Hakkasin meenutama, kust leida midagi uhkuse kohta. Ralf Lutheri „Uue Testamendi sõnaraamat“ ei räägi sellest midagi, „Suur piiblileksikon“ ainult üldises toonis. Tõesti, uhkus ei ole teemaks meile tänapäeval. Seda märkas näiteks juba Clive Staples Lewis: „Olen kuulnud inimesi tunnistavat, et nad on tujukad, et nad ei suuda loobuda naistest või joomisest või saada jagu argusest. Aga ma pole kunagi kuulnud ühtegi mittekristlast süüdistavat end selles patus.“ Arvan, et kristlaste seas pole lugu kuigivõrd parem. Deemonlik uhkus mõjutab jätkuvalt inimkonda, maskeerudes loendamatute kattevarjude taha.

Pikemalt kõneleb uhkusest Basilea Schlink: „Varjatud uhkus on kõige ohtlikum patt. Näiteks on meile talumatu, kui inimesed meile vähem tähelepanu ja austust osutavad kui kellelegi teisele. Me ei talu, et oleme teiste silmis väärtusetud, kuna meil pole andeid, säravaid omadusi ega veetlevust. Me ei talu, kui meile tehakse etteheiteid ja nõnda teiste ees alandatakse. Me ei talu, kui me ei saa olla juhtivas või tooniandvas rollis. Kaugel sellest! Me hoopis haletseme end, kui teised ei hinda meid meie andekuse, tarkuse või võimete vääriliselt või kui peame tegema mõnda tööd „allpool oma taset“.

Ema Basilea jätkab, aina uusi uhkuse ilminguid näidates: „Me ei talu mingit kriitikat ... Oma varjatud uhkuse tõttu oleme omadega nii sõlmes, et ei suuda vajaduse korral astuda lihtsat sammu – paluda kelleltki abi ja toetust. Varjatud uhkus soovib jätta endast eriti alandliku ja vähenõudliku inimese mulje.“ Uhkus (või ülbus või kõrkus) on saatanlik patt, mis saadab meid hukatusse. Uhkusevastaseks ravimiks on alandamine, nii nagu Jeesus ise oli alandlik ja andis oma elu teiste eest. „Peame alistama oma tahte Jumala tahtele; alistuma kõigele, mis meid alandab.“ Ainult tegelik enesealandus võib meid vabastada uhkusest ja suurelisusest. „Kõigepealt tunnistagem oma vead ja patud oma hingehooldajale või kui vaja, ka teistele, sest tihti on just see meile kõige alandavam.“ *

Küll on otsesed sõnad – mina vist ei julgeks nii ütelda. Vähe sellest, kui ma neid lugesin, siis tundus, et need käivad minu enda pihta. Ma ei talu kriitikat ega etteheiteid, haletsen end ... Mõneti vähem kritiseerib Basilea Schlink edevust, mille puhul tahetakse ennast aina näidata ja imetleda. Mäletan, kuidas käisin koolidiskol laval diskori kõrval istumas – olin ju bändimees ning mind ei julgetud ära ajada. Oli tähtis tunne, et võisin minna kultuurimajas lavatagustesse ruumidesse, kuhu lihtsurelikke ei lastud. On usumehi ja -naisi, kes oma suure usuga kipuvad eputama. Usk liigutab mägesid, teeb haigeid terveks – ja kui ei tee, siis järelikult on haige ise süüdi. Tal oli liiga vähe usku! Kuulda on, et ka imede toimumisega seoses manipuleeritakse ja lükatakse „uskmatusena“ tagasi iga kriitika.

Väga hästi on kirjutanud uhkusest ka Clive Staples Lewis: „Mida enam on kelleski uhkust, seda vastumeelsem on see talle teistes.“ Inimeste uhkused on konkurentsis. Uhke ei saa tunda Jumalat ning silmapaistvalt uhkete inimeste jumalapilt ongi moonutatud. Selles mõttes „nad kummardavad üht väljamõeldud Jumalat“. Uhked ilmutavad võltsalandlikkust: nende kohta ütles Jeesus, et nad räägivad Tema nimel, teevad Tema nimel suuri tegusid ja ajavad Tema nimel kurje vaime välja (= nende usk liigutab mägesid) – ja saavad kohtupäeval kuulda sõnu, et Tema pole neid iial tundnud (Mt 7:21–23).

Lewis esitab ka täpsustusi: heameel kiitusest ei ole uhkus – siis me rõõmustame teiste pärast, et oleme neile midagi head teinud. Võime olla uhked ka oma laste peale, kui nad midagi head on korda saatnud. Edevus on „kõige süütum ja vabandatavam“ patt – edev inimene hoolib teistest, talle läheb korda teiste arvamus, s.t ta pole teiste suhtes ükskõikne. „See on pahe, aga ka alandlik pahe.“ Tõeline „kuratlik uhkus algab siis, kui me vaatame teiste peale nii kõrgelt alla, et ei hooli üldse, mida nad meist mõtlevad“. **

Tundkem siis endid „tühiste sulastena“ – mitte et Jumal meid nii vaataks (Tema armastab oma loodut), vaid selleks, et meis uhkus ei tärkaks. Hoidkem ka liigsest uhkuse kriitikast, mis võib omakorda osutuda uhkuse väljenduseks: võib-olla on mõned meile uhkena paistnud inimesed lihtsalt tundlikud ja hellad – ilma olulise uhkuseta? Saatanlik uhkus on ka seotud kurjusega, mis ei kehti igasuguse poosetamise kohta. Igatahes juhib Jeesus meid headuse, tasaduse ja alandlikkuse poole, sest ainult selliseid inimesi saab Jumal kasutada oma tööriistadena ning maksta neile rikkalikult armutasu.

* Basilea Schlink, Sa ei jää enam endiseks. Tallinn 2009: 217j, 220j.

** Clive Staples Lewis, Lihtsalt kristlus. Tallinn1991: 68–71.

Selle nädala teemaks on „Jeesus äratab usule“. Usk võib ka uinuda. Keegi soovib, et uinuv usk meis ärkaks, et me ei muutuks uneskõndijaiks, käegalööjaiks.

Vangistatud Ristija Johannes laseb oma jüngritel Jeesuselt küsida: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ (Mt 11:3).

Olla see, kelle lootus ei kustu ka siis, kui teda viiakse tõe kuulutamise eest kõrbeavarusest pimedasse vangikongi.

Olla see, kes ei lakka uskumast, et see, kes lubas tulla, tuleb! Isegi siis, kui peab ootama kaua, kas või elu lõpuni – Tema tuleb ja täidab oma tõotused.

Rääkisin Kanadas naisega, kes oli kord Saksamaal sõjapõgenikuna olnud oma paljude lastega ühe saksa naise juures korteris. Ühel päeval jäi ta väga haigeks. Kõige väiksem lastest vajas veel rinda, aga haigus oli ema murdnud voodile. Korteriperenaine kutsus arsti. Arst teatas, et tegemist on kopsupõletikuga, aga ta ei saa aidata, kuna ravimeid on vähe ja sellel põgenikul pole raha, et rohu eest maksta. Saksa naine võtnud kõik oma säästud, andnud arstile ja teatanud, et ravigu ta haige terveks, sest need lapsed vajavad oma ema!

Kui tervekssaanud ema imestanud võõra sakslanna ohvrimeelsuse üle, öelnud too, et tema ainus poeg viidi sõtta ja ta ei tea, mis on temast saanud, sest kaua pole Venemaalt tulnud enam ühtegi kirja. Ema ütles, et ta arvab, et poeg sattus vangi, ja lisas: „Ma aitasin sind ja sinu lapsi ja ma loodan, et äkki seal kaugel Venemaal aitab mõni vene ema minu poega.“ Läksid aastad. Eesti ema jõudis oma kuue lapse ja mehega Kanadasse. Ühel päeval sai ta kirja Saksamaalt. See saksa ema kirjutas oma aastatepikkusest lootmisest ja ootusest, ilma et oleks saanud pojalt ühtki elumärki. Ühel päeval aga koputas keegi ta koduuksele. Seal seisis tema vangilaagrist koju jõudnud poeg, kes kõneles oma emale ühest vene emast, kes oli talle iga päev toonud ühe viilu leiba. Poeg uskus, et just need leivaviilud olid aidanud tal üle elada ränkrasket laagrielu.

See on lugu emast, kes ei lakanud uskumast, lootmast ega ootamast ning kes lootes ja oodates tegi head neile, kes vajasid abi. Lugu sellest, kuidas üks ema süda tundis, et see, keda ta üle kõige armastas, on kusagil kaugel elus ja tuleb tagasi tema juurde.

Ristija Johannes oli kogu oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida tahab Jumal, ja elanud ise nii askeetlikku elu kui võimalik. Kas Jumal oli teda selle eest kuidagi premeerinud? Mõni parem kaamel või valitsejate poolehoid? Ei midagi sellist. Oma elu viimased päevad veedab see kõrbeavarustega harjunud mees Heroodese vangla keldrikongis, sest ta on kritiseerinud valitsejat. Sealt maa alt saadab oma hukkamist ootav mees oma jüngrid Jeesuselt küsima, kas Tema on see, kelle tulemisest on muistsed prohvetid kõnelenud, või tuleb neil oodata kedagi teist. Ta ei küsi, kas ootamisel on üldse mõtet. See, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei küsi nii. Kristlus ei taga meile siin maailmas paremaid kaameleid, tasuvamaid töökohti, au ega hiilgust. Ta kingib meile lootuse, mis iial ei lõpe, ja rahu, mida keegi meilt röövida ei suuda. Usk Jumalasse, kes on armastus, muudab meid rõõmsateks ja tänulikeks teekäijateks.

Palugem. Issand, Sina oled tõotanud, et Sa ei jäta oma lapsi orbudeks. Sina oled lubanud tulla. Ja Sa tuled. Tahad tulla ka täna ja meie elu igal tunnil, et oma Sõna läbi meid julgustada, kinnitada, manitseda, lohutada. Tuled armulauaandides ja kinnitad meid. Sa kuuled meie palveid. Sa tead meie vajadusi, näed kurbade kurbust ja rõõmsate rõõmu. Sina tead, millist elu me elame, milliseid koormaid kanname. Sina, Tulija, tead. Seepärast me palume Sind, kingi meile usku, vala valgust ja rahu meie südameisse! Jeesuse nimel, aamen.

„Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud“ (Lk 4:16–21).

Jeesus loeb raamatut, mis on kirjutatud umbes 700 aastat enne Tema sündi, ja väidab, et see, mis seal on kirja pandud, käib Tema kohta. Loomulikult enamik Tema kuulajatest ei usu Teda. Oma küla mees, kelle perekonda tunti, keda ennast lapsena tunti. Ilmselt on Ta vahepeal mõnda aega elanud Naatsaretist eemal, aga siiski – ei saa olla võimalik, et puusepa ja lihtsa naise Maarja poja kohta saab käia muistse prohveti ennustus. Ennustus, mis kuulutab Jeesuse Jumala saadikuks, Tema poolt määratud Iisraeli kuningaks, kes teeb suuri ja vägevaid tegusid.

Ja kui me vaataksime Jeesuse elu, tema kuulutustegevust, mis kestis umbes kolm aastat, tema kaasaegsete seisukohast või nende seisukohast, kes kristluse ajalugu ei tunne, siis võiksime öelda, et inimlikus mõttes, poliitilise liidrina Ta kukkus läbi, Tema missioon kukkus läbi. Tal ei õnnestunud koondada enda taha suuri toetajate masse, kes oleksid juba Tema eluajal kuulutanud Tema õpetust, mida Ta tuli edasi andma. Tal oli vaid 12 (või kui reetur Juudas välja arvata, siis 11) lähemat õpilast, lisaks ehk veel mõnisada inimest, kes Temasse uskusid, kuid aktiivse kuulutustööga ei tegelenud. Aga vaadates sellele loole tänapäeval – nüüd, kaks tuhat aastat hiljem – on inimesi, kes nimetavad end kristlasteks, kes püüavad käia Kristuse jälgedes, elada Tema õpetuste järgi, umbes kaks miljardit. Seemneiva, mille Jeesus, Jumala Poeg, oma tegevusega maailma külvas, on kandnud väga head vilja, andnud tohutu saagi. Tema töö, see väline, oli ususeemne külv. Ja see töö õnnestus, kuigi vilja võrsumist ja lõikust Ta ise oma elu jooksul ära oodata ei jõudnudki. Kuid see, mis oli Temast kirjutatud, Jumala tõotus, mille Ta andis edasi prohveti kaudu, läks täide.

Kui meid ristimises Jumala kätesse antakse, siis öeldakse, et meie nimed kantakse Jumala raamatusse, eluraamatusse. Aegade raamatusse. Raamatusse, kuhu on kirjutatud Jumala suured teod, mida Ta oma loodu, inimeste kaudu, nende elude ja tegude kaudu korda saadab. Ilmutuse raamatus on kirjeldatud, kuidas Jeesuse taastulekul see raamat avatakse: „Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi“ (Ilm 20).

Lugedes evangeeliume, lugedes Uude Testamenti kogutud apostlite kirju, me saame teada, mida Jeesus isiklikult ja mida oma õpilaste, oma töö jätkajate kaudu on õpetanud, millistena Ta oma õpilasi, järelkäijaid, soovib näha. Mida ootab inimestelt, oma loodult, Jumal. Mida Ta soovib, et Tema õpilased teeksid, kuidas suhtuksid kaasinimestesse, millest hoiduksid.

Kui õige prooviksime mõnd sellist kirjakohta lugeda, kas või mäejutlust või Pauluse esimese korintlastele saadetud kirja 13. peatükki? Kas julgeksime öelda neile, kellele seda valjusti ette loeme, nii nagu ütles kord Jeesus oma kuulajatele: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud. Mina elan nii.“?

Kui julgeme seda väita, siis võime kindlasti loota, et meie elu, püüdlused ja töö ei ole tühine ega lähe nurja. See kannab kindlasti vilja, kui ka meie enda silmad seda näha ei saa. Aga Jumala silmad näevad ja me saame sellest teada, kui kord Tema palge ette astume ja Ta avab ettelugemiseks oma eluraamatust selle lehekülje, mis käib meie kohta.

ANNA HAAVA on kord kirjutanud:

„Meie ei taha olla, ei ole
vaikiv, ununev lehekülg
aegade raamatus:
meie otsaette on kirjutatud
elusõna!
Meie silmades säravad sädemed,
meie põues lainetab julgus ja jõud,
hoovab elu!
Meie ulatame käed pilvede poole!
Meie sammume suure sihi poole:
meie tahame elada ja kirjutada
aegade raamatusse.“

Issand, aita meid selles. Aamen.

„Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi“ (Lk 3:21–22).

Mida annab ristimine? See küsimus tõuseb taas Kristuse ristimispühaga seoses (10.01.2021). Sellel pühal meenutatakse sündmust, kus Jeesus laskis ennast Ristija Johannesel Jordani jões ristida. Juba ingel Gabriel oli kuulutanud Maarjale, et tema poeg on Püha, kes pärineb Pühast Vaimust, ja seetõttu kutsutakse Teda Jumala Pojaks (Lk 1:35). Ristimisel sai see avalikuks, kui Isa hääl tunnistas taevast: „Sina oled mu armas Poeg!“

Üksikasjade üle on palju arutletud. Mis mõttes meenutas Püha Vaim tuvi, keda Jeesuse sõnul iseloomustab tasadus (Mt 10:16)? Ka veeuputuse loos oli tuvi see, kes saadeti vete kohale, nii nagu loomisel hõljus vete kohal Jumala Vaim. Oluline on, et taevas avati – enne ja väljaspool ristimist on taevas suletud! Püha Vaim langes „ihulikul kujul“ – ja JÄI TEMA PEALE, nagu täpsustab Johannes (Jh 1:33). Kindlasti ei saanud Jeesus eluaeg käia, lind pealael – tähtis on pigem ihuliku püsiseisundi tekitamine. Varem oli Püha Vaim „sekkunud“ inimeste ellu, kuid Jeesuses loodi inimese lõplik osadus Jumalaga.

Nii alustas Jeesus pärast ristimist oma teed Jumala ainulaadse Pojana. Apostlik usutunnistus väljendab seetõttu usku Jumala „ainsasse Pojasse“, filium eius unicum (Jeesus on uunikum)! Ülestõusnuna annab Ta oma jüngritele ristimiskäsu, kus taas tuleb mängu Püha Vaim, kelles Jeesus lubab kohal olla maailma ajastu lõpuni (Mt 28:19j). Vaim on tegev ristimisvee juures, tehes meid Jumala lasteks (Jh 3:5; vrd 1:12j) ja Püha Vaimu templiteks (1Kr 6:19; vrd 3:16). Nii teostab ka ristimise sakrament ihuliku püsiseisundi, kus Vaimu jäetud pitser (2Kr 1:22 Ef 1:13) on aluseks kõigele edaspidisele.

Seega loob ristimine vaimuosaduse Jumalaga, kes tuleb meile nii lähedale kui võimalik. Vee kaudu puudutab Vaim koguni füüsiliselt meie ihulikku külge. Teisalt kerkib esile personaalne osadus: nii nagu Isa hääl tunnistas Jeesuse ristimisel oma Pojaks, tunnistab Püha Vaim „koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed“ – adopteeritud Tema poegadeks. Paulus lisab omalt poolt ka selgituse, kuidas ristiinimese elu edaspidi kulgeb: „Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed“ (Rm 8:14,16).

Siin aga kerkivad küsimused: milline täpsemalt peab olema Vaimu poolt juhitud kristlase elu? Ühelt poolt on Jeesuse sõnad selged: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ Kuid Ta lisab, et uskujaid saadavad tunnustähed: nad ajavad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tervendavad käte peale pannes haigeid (Mk 16:16jj). Kahe viimase sajandi jooksul on kerkinud hulganisti nn karismaatilisi liikumisi, kus väärtustatakse imelisi vaimuande. Ühtekokku olevat karismaatikuid, kelle eripäraks on Püha Vaimu töö rõhutamine, kõigis konfessioonides kokku üle poole miljardi.

Karismaatilise liikumise hindamisel on aga oluline eristada vaimuvilju ja -ande, nii nagu õpetab seda Paulus. „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22j). Kristlased olgu eelkõige tasased nagu tuvid, keda meenutas Püha Vaimu langemine Jeesuse ristimisel. Vaimu andidest ehk karismadest antakse Pauluse sõnul ühele tarkusesõna, teisele tunnetusesõna, mõnele tervendamise ande, väge imetegudeks, prohvetlikku kuulutamist, samuti vaimude eristamist, keeltes rääkimist, keelte tõlgendamist, ja seda nimelt ühiseks kasuks (1Kr 12:7–11).

Oma äsja ilmunud teoses „Väike vaimuraamat“ näitab TÕNU LEHTSAAR, kuidas karismaatilised liikumised võivad keerata tavakristluse lausa pahupidi: „Vaimuannid, imed, vägevad teod ja pühitsuselu vahetavad järjekorra. Traditsioonilises usupraktikas annab Jumal annid pühitsuselu tulemusena. Enne vaimu viljad ja siis annid. Karismaatilises liikumises võidakse praktiseerida imeande kohe pärast pöördumist. Pühitsuselu on soovitav, kuid võib, aga ei pruugi järgneda.“ Meenutagem meedias nähtud massilisi tervendamiskoosolekuid, kus imed lausa peavad (!) toimuma äsja kristlaseks saanud inimeste juures – sellal kui kirikus on läbi aegade kingitud suuri vaimuande pühitsuselus kogenud usklikele. On olemas kujutletud imetegevus ja reaalsed imeteod! MARTIN LUTHER nimetas karismaatikuid, kelle vaimuannid olid suuresti ette kujutatud, halvustavalt märatsejateks (Schwärmer).

Vaimuandide otsimisel ja hindamisel on Lehtsaare sõnul kaks väärvormi. „Esimene on see, et inimene püüdleb kõrgema vaimuliku tunnetuse poole, tuginedes oma tarkusele ja võimetele ilma pühitsuse, alandlikkuse ja patukahetsuseta,“ nagu teevad ratsionalistid. „Teine eksituse vorm on see, kui emotsioone ja tundeliigutust peetakse Jumala hääleks. Pühitsemata inimese tunde- ja meeleliigutused ei ole Jumala kõnetused.“ Karismaatikud näevad omaenese elamusi otsekohe „kas kurjuse või Püha Vaimu poolt initsieeritutena. Negatiivsete tunnete autoriks on kurjus, positiivsete emotsioonide ja ekstaasi loojaks Püha Vaim.“ Kõik ei toimu nii vahetult: „Vaid alandlikud ja isetud saavad osa Jumala andidest. Pühitsematu arvamus, et temal on Jumala Vaimu and, on vaid enesepettus.“

Õigele jumalasuhtele viib alandlikkus, mis seab Püha Vaimu tasased viljad andidest ettepoole: tõelised imed ja tervendamised toimuvad ainult vajaduse korral ning iseennast esile tõstmata. „Vaimuandidega ei edvistata, nendega ei laiutata, nendega teenitakse. Vaimuannid järgnevad vaimuviljadele, mitte ei eelne nendele,“ kinnitab Lehtsaar. „Kogemuse seadmine Pühakirjast ettepoole, selle pole püüdlemine, mida Piibel ei õpeta, ja kergekäeline suhtlemine vaimse maailmaga ajavad meid paratamatult eksitusse.“ * Omal käel teispoolsusse suundudes kohtume pigem omataolise ning kurjema vaimumaailmaga, millest Kristus tuli meid vabastama, kui Ta võttis vastu ristimise Jordani jões, et saada kõiges meie sarnaseks, käia läbi kogu inimese elu ja surmatee ning võita surm ülestõusmises.

Jeesus on Jumala Püha ja ainulaadne Poeg. Tema imeteod pidid näitama Ristija Johannesele, et Ta on Messias: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ (Mt 11:4–6). Meil ei tule pahandada, et Tema on meist eespool, vaid võtta vastu ristimine ning õppida Temalt, et Ta on tasane ja südamelt alandlik, ning leida hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Vaimuviljadest kasvavad vaimuannid, mida Issand jagab vastavalt igaühe eripärale ja mis edendavad pühadust ning õndsust.

*

Tõnu Lehtsaar, Väike vaimuraamat. Tallinn 2020: 60, 114, 139–141