Nädala mõte

Jesaja 30:3a: „Valmistage Issanda teed!“

Valmistada teed kuningate Kuningale! Meid kutsutakse seda tegema. Keegi arvas, et meiegi võiksime midagi selleks teha, et Tema saaks tulla. Mida me saaksime teha? Maantee eest ehk kannavad hoolt teised, kuigi siin Eestimaal võib vahel selleski kahelda. Neid, kes oma usku häbenevad, on palju. Need, kes on uhked oma uskmatuse üle, on väga valjuhäälsed. Sada teeb sellist lärmi, nagu nendesuguseid oleks tuhandeid. Korrutavad nagu rikkiläinud plaat, kui kena meil siin maalapil oli elada, enne kui tulid need, kes tassisid siia koleda ristiusu. Nad ei räägi sellest, kuidas enne seda kakeldi ja rööviti, kuidas lähisugulased omavahel lapsi said. Nad ei räägi sellest, kes oleks meid vallutanud siis, kui läänest ei oleks esimesena kohale jõutud. Nad ei räägi sadadest rahvakildudest, kellest tänaseks pole enam lõhnagi järel, sest idanaaber pani oma raske karukäpa neile peale. Meie naabrid Soomes räägivad uhkusega sellest, kuidas ristiusu tulek nende esivanemad Euroopaga liitis. Meil aga korrutatakse lauseid tulest ja mõõgast ja vallutajatest, kes võtsid meilt vabaduse ja surusid peale ristiusu.

Neid, kes tahavad valmistada teed, pole palju. Meie ei tohiks teistele loota, et küllap keegi ikka teeb, kui meie loobume. Meil tuleb teha oma osa. Valmistada Issanda teed.

Millest alustada? Ikka omaenese ukseesisest. Pole mõtet tormata kaugele. Läbi sügavate hangede on raske joosta. Meie hingekambri ukse ees on küllap palju sellist, mis takistab ukse avamist. Alustagem sealt. Suhted, mis sassis. Solvumised ja kibedus, mis on kaua juba mürgitanud hinge. Hing, nagu kinniroostetanud uksehing, vajab puhastamist, õlitamist.

Ja äkki taipan, miks räägib Vana Testamendi laulik sellest, et inimestevaheline hea läbisaamine on nagu õli, mis langeb kõrgusest alla. Kuidas see oli? „Vaata kui hea ja armas on see, kui vennad kõik elavad koos. See on nagu hea õli pea peal, mis voolab alla Aaroni habemesse, mis tilgub tema riiete palistusse. Ja nagu Hermoni kaste, mis langeb Siioni mägedele! Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks“ (Ps 133:2–3).

Kinnikiilunud mõtted, kibestunud hingesopid vajavad armastuse õli. Hinged vajavad õlitamist, et uks võiks avaneda, ei mitte lihtsalt natuke praokil olla, vaid et saaks lükata ta valla armastusele, valgusele, halastusele. Et elu võiks voolata sisse – ülirohkesti elu! Tegelikult on ju nii, et kinnise ukse taga võib tunduda turvaline, aga peagi läheb pimedaks ja külmaks ja värske õhk saab otsa.

Tasub minna valmistama teed ja ust avama – avama ust elule – Temale, kes on Maailma Valgus, Tee, Tõde ja Elu; Hea Karjane – kes kaitseb ja juhib eluvee allikale; Viinapuu, millest voolab elu kõigile, kes Temaga ühendatud; Armastus, mis iial ei lõpe. Kas julgeme? Mida on meil kaotada? Ilma tulijata pole elu niikuinii. Ilma armastuseta pole elul mõtet. Ilma õige suunata pole ka kiirel minemisel mõtet. Tasub minna teed valmistama. Tasub puhastada hing – paluda, et Tema tuleks ja teeks seda, sest Tema on meile kinkinud elu ja vaid Tema teab, mis peaks meis olema ja millest peaksime loobuma, mis meile kuulub ja mis on vale ja võõras, mis meid ehitab ja mis lammutab. Tema teab. Valmistagem Temale teed, et Ta saaks tulla, et Ta meie juurde pärale jõuaks.

Keegi sai ilusa mõtte. Pani lauale jõulukaardid ja hakkas kirjutama. Mõtles enne ja kirjutas kaardile tänu. Kirjutas sellest, mille eest on ta kaardi saajale tänulik, ja seejärel kirjutas talle oma ilusad soovid. Kirjutas Temast, kes on teel. Mõnele kaardile kirjutas palve, et saaja andestaks talle tehtud valu, selle, mis kord valesti läks. Ta tegi teed armastusele ja andeksandmisele, et Kuningas saaks tulla.

Teine võttis telefoni ja helistas. Rääkis nendega, kellega suhted olid kuidagi katkenud. Kogu aeg oli olnud kiire. Vahel meenus, tuli mõte, et peaks ühendust võtma, aga siis see ununes taas. Lõpuks ei julgenudki enam ühendust võtta. Nüüd, enne jõule, ta tegi seda. Tegi armastuses teed, et Kuningas saaks tulla.

Kolmas tegi annetuse Kuninga kojale või pillidele, millega kaunilt teada antakse Kuninga teelolekust paljude juurde. Temagi tegi teed, et Kuningas jõuaks pärale.

Neljas kandis armastuses hoolt kuninga lindude või loomade eest või väeti ja viletsa inimlapse eest. Kinkisid sellest, mida Kuningas neile oli kinkinud.

Viies kinkis naeratuse, ütles hea sõna, julgustas.

Igaüks leidis oma võimaluse valmistada Temale teed. Õnneks oli kuningas selle kõigile väga lihtsaks teinud. Õnneks ei pidanud tee valmistamiseks minema kusagile kaugele. Kõik võimalused olid käeulatuses. Kelleltki ei oodatud midagi ülejõukäivat. Ei oodatud midagi suurt, mida ei suuda. Oodati suure armastusega tehtud väikeseid asju.

Taipasin äkki, kui palju on mu enda elus olnud teevalmistajaid, neid, kes on teinud teed selleks, et Kuningas sai tulla minu juurde, ja mõistsin, et minagi pean olema teevalmistaja. Selle mõtteni jõudes pöörasin pead ja nägin, kuidas taevast langes alla vaikset lund.

PALVE: Issand, vala valgust ja rahu mu hinge ja aita, et tahaksin ja suudaksin Sulle valmistada teed. Ava mu silmad, et näeksin, et mõistaksin seda, et ma võiksin väga palju, kui vaid tahaksin, taibates, kui suur on Sinu armastus minu vastu.

„Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).

Advendiaeg – tulemise ja ootuse aeg. Advendiaja pühapäevade nimetused meie kirikukalendris on väga kõnekad: „Sinu kuningas tuleb sulle alandlikkuses“, „Sinu kuningas tuleb kirkuses“, „Valmistage Issandale teed“, „Issand on lähedal.“

Kõik pühapäevade nimetused räägivad kuninga, valitseja ootamisest. Ja siis – pärast pikka ootust, jõululaupäeva õhtusel jumalateenistusel toob pühakirjatekst kauaoodatud kuningana meie ette hoopis vastsündinud lapse, kes täiesti ebakuninglikult on pandud lauta, loomade toidukünasse magama, kuna tema jaoks pole mujal lihtsalt ruumi. Kas pettumus? Sugugi mitte.

Lapse sünd, uue elu algus, on alati rõõmus sündmus. On ju igas uues elus peidus imelised võimalused. Võimalused, mis soodsas keskkonnas võivad teoks saada. Anded ja võimed, mis võivad teha õnnelikuks, valmistada rõõmu miljonitele, kui neid hästi kasutada. Lapse sünd tähendab, et elu jätkub, läheb edasi – tähendab, et on lootust. Suurepärane! Lapse sünd on sündmus, mida tuleb rõõmuga tähistada, sündigu laps siis palees või laudas, olgu ta kerjuslaps või väike prints.

Advendiajast on kujunenud Jeesuse, väga erilise lapse ja erilise kuninga sünnipäevapeo, jõulupühade ettevalmistamise aeg. Aeg, mida otsast otsani täidavad jõulueelne sagin ja ettevalmistused, lisaks ettevalmistused ka nädal pärast jõule saabuvaks aastavahetuseks, mida samuti peetakse väga eriliseks ja tähtsaks pühaks.

Ootust ennast on sellesse ootuseaega ilmselt õige vähe järele jäänud. Ja kui järele mõelda – mida me peaksimegi jõuludelt peale piduliku pühadetunde tänapäeval veel ootama? Me ju teame, et Jumal on juba oma loodu peale halastanud, oma tõotuse täitnud ja Jeesuse kaudu juba kaks tuhat aastat tagasi maa peale tulnud. Jumal on juba saanud inimeseks, et inimene võiks leida tagasitee oma Jumala juurde.

Kujutlegem aga hetkeks, mis oleks siis, kui Jeesus poleks veel sündinud, poleks veel oma ristisurmaga inimest lunastanud? Milline oleks maailm siis? Võib-olla oleksime selliselgi juhul täna kodus omaste hulgas, tööpostil või näiteks mõnes kontserdisaalis, kus kuulaksime koos kaunist muusikat. Olid ju kodud ja koosviibimised ka enne Jeesuse tulekut. Olid tööd ja toimetused. Ka muusika oli olemas juba enne Jeesuse tulekut.

Kuid ilmselt mõtleksime hoopis muust, meie südametes oleks vähem lootust, vähem rõõmu ja tänu. Mõtleksime sellest, et me peame võtma elult kiiresti, mida võtta annab, sest see on meil ainus ja üürike. Mõtleksime sellest, et ees ootab vanadus, haigused, hääbumine. Mõtleksime sellest, et me peame olema tugevad ja vastupidavad, sest saame loota vaid iseendale ja oma tublidusele. Mõtleksime kõigile neile, kes on meile armsad, ja muretseksime, et ei suuda neid hoida ega kaitsta hädade ja õnnetuste eest. Mõtleksime oma raskele elule ja haletseksime ennast, kui oleme üksi jäänud.

Kuid võib-olla mõtleb keegi meist selliseid mõtteid ka täna? Olen üsna kindel, et see nõnda ongi. Olen kindel, et nii mõnegi jaoks pole käesolev advendiaeg rõõmsa ootuse, vaid pigem kannatusaeg.

Jah, ebavõrdsus, ebaõiglus ja ülekohus pole kuhugi kadunud. Ikka tuleb meil elus läbi minna raskustest, kanda mõnikord valu, tunda leina, muretseda enda ja oma lähedaste pärast, tunda ennast mõnikord üksiku ja liigsena. Kõigil meist on paremaid ja halvemaid aegu.

Kuid need, kelle jaoks kuningas, kelle tulekust kõnelevad advendipühapäeva piiblitekstid, tõesti on sündinud, need, kes usuvad sellesse kuningasse, suudavad oma rasketest aegadest läbi minna, neist üle olla, sest nende jaoks on olemas lootus. Lootus tulevikule, lunastusele, igavesele elule.

See lootus annab jõudu kanda kannatusi, sest eesootava igaviku kõrval on need väga üürikesed. See lootus avab silmad märkamaks head ja ilusat, mis meile Jumala poolt juba siinses elus on kingitud. See avab südamed nägemaks Jumala ligiolekut, Tema armu ligiolekut ka raskustes. Ja see lootus vabastab inimese kolmest kõige suuremast hirmust: hirmust üksinduse, surma ja selle ees, et tema elul ega tegemistel pole mõtet.

Meie tänases kirjakohas ütleb Jeesus: „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb.“ Mõelgem siis sellel advendiajal, mis on väga eriline, paljude jaoks täis rahutust, täis hirmu ja segadust, sellele, et kaks tuhat aastat tagasi sündis Petlemmas Lootuse Laps, halastav ja armuline Kuningas ka meie jaoks. Palugem, et Tema sünni meenutamise pühad võiksid tuua meie hinge sel keerulisel ajal rahu ja lootust.

Lk19:28–40: „Jeesus läks edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?“, siis öelge: „Issand vajab teda.“ Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?“ Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.“ Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!“ Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!“ Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!““ Aamen.

Kas meidki peab hoiatama, et me ei oleks nagu see jüngrite hulk, kes Jumala poja, Kuningate Kuninga tulekut aimates rõõmsalt ja valju häälega Issandat kiitma hakkavad, sest oleme taibanud, et Tema on meie rahu ja tervise ja rõõmu ja eluvalguse igavene allikas? Lahus Temast võime end hoida mõne uue haiguse eest ja advendiajal unustada Eluallika ootamise, sest meid on ära hirmutatud ja ainus, mida me oodata oskame, on uus vaktsiin. Kunagi ehk kõneldakse meist, et olime vaktsiini ootavad, kaasinimest kartvad hirmunud ja leiged-vaesed ristiinimesed.

Aeg rännata mõtetes koos Jeesuse ja tema jüngritega Betaania lähedal asuvalt Õlimäelt Jeruusalemma. Jumal juhib oma kindla käega ka neid asju, mis paljude inimeste ja ehk ka meie meelest on vaid juhuslikud kokkusattumised.

Jeesus saadab kaks oma jüngritest ühte väikesesse külla laenama endale Jeruusalemma sissesõiduks noort eeslit, kelle seljas ei olnud enne Teda veel keegi istunud. Kas pole kummaline sõiduvahendi valik? Miks Ta ei lase end oma jüngritel Jeruusalemma kui kuningas kandetoolil kanda või ei sõida sinna uhke ratsu seljas kui vägede ülemjuhataja? Miks Ta ei pane asju kohe nii paika, et iga Tema sissesõitu nägija taipaks, kes on kes? Kes on Kuningate Kuningas ja kes on selle Kuninga alamad? Miks eeslisälg? Heebreakeelsel eeslit märkival sõnal on mitu tähendust, kuid üks nendest on 'mässuline'. Jeesus istub kogenematu, mässumeelse noore eesli selga. Madal noor loom, kes võib olla üsna ettearvamatu. Ta laseb looma esmalt vabastada tema isandate, omanike meelevalla alt ja tuua ta enda juurde. Tema, kes on tulnud selleks, et päästa vabaks kõik need, kes elavad patuorjuses, vale köidikuis, keda juhivad nende ihad, emotsioonid, imelikudki iseloomuomadused.

Jeesus valis noore eesli. Kas Jeesus võiks valida ka meid? Küllap on meiski aeg-ajalt mässumeelsust. Pisut ehk perutame ka vahetevahel. Ei tahaks seda küll tunnistada, aga nii mõnigi on meid otsekui eeslit omatahtsi mingi nähtamatu paela otsas tirinud. Kas oli see kadedus või andestamatus, kurjus või rumalus, liiga palju tööd, ülesandeid, mõttetuid koormaid, mida enda kanda võtsime? Paljud ägavad oma koormate all, küsimata, kui palju nendest koormatest on sellised, mida vaid nemad peaksid kandma, ja kui palju on selliseid, mida peaksime oma seljast maha raputama. Jeesus valis kord eesli, kelle seljas polnud keegi veel istunud. Kas Ta meiega saab üldse arvestada, sest äkki on nii, et laseme oma seljas nii paljudel ratsutada, et Jeesuse jaoks ei ole seal ruumi? Tema jaoks, kes võiks meid juhatada ellu, mis igavene rahu ja rõõm, pole ruumi.

Issand vajab madalat mässulist looma, et sõita Jeruusalemma kui alandlik kuningas. Äkki vajab ta ka meid? Mässulisusega pole vist paljudel probleemi. Madalusega võib-olla on. Advendiaeg, paastu ja meeleparandamise aeg, on aeg muuta kõrkus alandlikuks madaluseks, minakesksus meie- ja Jumala-kesksuseks.

Jeesus vajab eeslit, keda pole enne kasutatud millekski muuks. Et olla Jumala jaoks kasutamiskõlblik, tuleb meil võtta aega maailmast eraldumiseks. Advendiaeg on meeleparandamise aeg. On mõistlik selleks aega võtta, et mitte tormata oma koormate all ja hirmu tundes aina kaugemale Jumalast, ligimestest – igavese üksilduse ja lõputu hirmu kuristiku poole.

Sellele loole mõeldes võtame ehk edaspidi mitte solvuda, kui meile peaks öeldama, et me oleme täielikud eeslid. Ma olen küll parema meelega eesel, kelle Jumal on välja valinud täitma Tema imelist tahet, kui rumal ja tõrges inimene, kes ei taipa oma ainukordset kohta selles elus ja Jumala plaanis. Nii nagu Jumal valib eesli, valib Ta ka meid. Tema teab meid enne seda, kui sellesse maailma sünnime, enne meie elu algust meie emaüsas.

Jeesuse jüngrid valmistasid eesli selleks ette, et Issand saaks seda kasutada. Meilgi tuleb end ette valmistada samaks. Vanematena, vanavanemate ja ristivanematena tuleb meil oma lapsi ja lapselapsi ja ristilapsi ette valmistada selleks, et Jumal saaks neid kasutada. Ja iseennast tuleb meil selleks valmistada. Meie palveelu, Piibli lugemine ja mõtisklemine Jumala Sõnade üle, armulaud, jumalateenistus, paastumine – kõige selle läbi saame end valmistada nendeks, keda Jumal saab kasutada, kes selle ära tunnevad, taipavad, mida Jumal neilt ootab.

Sa ehk pole kunagi osanud arvata, et ka sinul võiks olla mingi tähtis osa Jumala suures plaanis. Vaata eeslile ja sa ehk mõistad, et igal meist on oma suur ja kordumatu ülesanne Suure Jumala suures plaanis. Tema on meid välja valinud ja valmistanud. Et seda ülesannet aga täita, vajame me Tema pühitsust, vajame aegu, mil eraldame end sellest maailmast, vajame seda, et puhastuksime kõigest halvast. Vajame meeleparandust. Vajame uut elu, mille võib meile anda vaid Tema, kes on alandlik tulija. Meie pärast Ta tuleb – meid aitama, teenima, meid läbi andestuse ja armastuse uueks muutma, et suudaksime uueks muutunutena kinkida rõõmu ja rahu, julgustada hirmunuid, segaduses olijaid. Sest see, kes on leidnud Elava Jumala ja tema armastuse, on taevateel kõndija, tänulik palverändur, kes ei karda.

Te olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde (Hb 12:22–24).

Mis saab inimesest pärast surma? Seda üldinimlikku küsimust küsib iga inimene iseendalt ja see kerkib paratamatult hingedeajal, kirikuaasta lõpul, mil mõtleme oma kallitele lahkunutele. Öeldakse, et kirik on olemas selleks, et inimesi igavesele elule juhtida, ja see on tõsi. Tänases piiblisõnas öeldakse, et igavese elu leiavad need, kes on tulnud „Siioni mäe“ juurde. Siioni mäel Jeruusalemmas asus kristlik algkogudus ja nõnda sai see väljend kiriku sünonüümiks. Kristliku kiriku juures on Vaimu kaudu ka elava Jumala linn, taevane Jeruusalemm, mistõttu kirikusse tulnud inimesed tulevad ühtaegu Jeesuse juurde ning kümnete tuhandete inglite ja loendamatu hulga vaimude juurde.

Piiblis on rohkesti vihjeid taevasele maailmale. Eenok kõndis koos Jumalaga ja võeti taevasse (1Ms 5:24). Eelija viidi tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:11). Aabraham, Iismael, Iisak, Jaakob, Aaron ja Mooses „koristati oma rahva juurde“, kui nad surid (1Ms 25:8, 17 35:29, 49:33, 4Ms 27:13, 5Ms 32:50). Moosese haud jäi salapärasel viisil kadunuks (5Ms 34:6), kuid osutatakse, et peaingel Miikael oli vaielnud kuradiga Moosese keha pärast (Jd 1:9) ja selle ilmselt ka kätte saanud, sest hiljem ilmus Mooses ihulikult koos Eelijaga, kes oli taevasse võetud, Jeesuse kirgastamisel kõrgel mäel. Jeesus ise ütleb, et Jumal on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal – Ta on elavate, mitte surnute Jumal.

Huvitava viite annab Iiobi raamat. Raamatu alguses öeldakse, et Iiobil oli 10 last (seitse poega ja kolm tütart), 7000 lammast ja kitse, 3000 kaamelit, 500 paari härgi ning 500 emaeeslit (Ii 1:2–3). Need kõik ta kaotas. Kuid raamatu lõpus pööras Jumal Iiobi saatuse ning andis talle „kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.“ Nii saigi talle kõike poole rohkem: 14 000 lammast ja kitse, 6000 kaamelit, 1000 paari härgi ja 1000 emaeeslit. Kuid lapsi anti talle nii nagu ennegi: 10 (seitse poega ja kolm tütart) (Ii 42:10,12–13). Eeldades, et Jumal peab alati sõna, tuleb ka eeldada, et kümme endist last elasid edasi. Et nad aga olid surnud, siis ilmselt olid nemadki üles võetud oma rahva juurde taevasse.

Piibellik sõnum igavesest elust, millest on juttu paljudes kohtades, on olnud nii vägev, et laiad inimhulgad uskusid sellesse kindlalt läbi aastasadade. Nii näiteks kirjutas helilooja WOLFGANG AMADEUS MOZART neli aastat enne enda surma oma surevale isale: „Kuna (täpselt võttes) meie elu lõppeesmärgiks on surm, siis olen ma viimased paar aastat seda inimese tõelist, parimat sõpra sel määral tundma õppinud, et tema kuju ei tekita minus enam õudu, vaid mõjub rahustavalt ja lohutavalt! Ja ma tänan Jumalat selle eest, et Ta on lasknud taolisel õnnel mulle osaks saada ning andnud mulle võimaluse (Te mõistate mind) õppida tundma surma kui meie tõelise õndsuse võtit“ (kiri 4. aprillist 1787).

Surma hävingujõud võideti siis, kui ristil surnud Jeesus läks surmavalda, nii et „maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:51jj). Selline surnute ilmutus pidi siis olema juhtunud tollal Jeruusalemmas, kuulutades õndsust. Vanas Testamendis kirjeldatakse surmavalda mahajäetud paigana, kus surnud vegeteerisid üksildast varjutaolist elu, ilma osaduseta Jumalaga. Jeesuse ülestõusmine ja taevaminek muutis olukorra, avades tee taevasesse Jeruusalemma kõigile, kes Temasse usuvad – ka pühad ihud, kes ilmusid Jeruusalemmas usklikele, läksid hiljem ilmselt elava Jumala linna, taevasesse Jeruusalemma.

Surma võitmist eeldab ka Mozart, kes on olnud XX sajandi suure teoloogi KARL BARTHI, UKU MASINGU ning paljude teiste lemmikhelilooja. Mozarti muusika kinnitab helilooja sõnu isale, et ta on surma tundma õppinud õndsusteena. Paljud on tajunud selle muusika viiulihelide kandumist teispoolsusse, klarnetihelide kumamist surmast kaugemale. Mozarti muusika on nii kerge, nagu oleks patuse maailma raskus jäänud juba seljataha. Helilooja varajane lahkumine jättis meile päranduseks igavikuhelid.

Psühhoanalüütik CARL GUSTAV JUNG oli jällegi arvamusel, et keskeast alates jäävad tõeliselt elavaks ainult need, kes on valmis surema. Tema hinnangul teab iga hing oma sisimas, et elu kestab ka pärast surma. Seega on tegelemine oma surmaga täisväärtusliku elu eelduseks. See aga, kes on tõrjunud oma teadmise elu jätkumisest surmas ja näeb teadlikus elus surma puhul ainult hävingut, hoiab kramplikult kinni oma noorusest ja tema psühholoogiline areng peatub. Arenev inimene peab õppima lahti laskma rippumisest nooruse küljes, rippumisest erinevate elu etappide küljes ja viimaks rippumisest elu küljes. * See on vananemisega kaasnev tarkus, millest räägitakse Piiblis, kui öeldakse, et Aabraham, Taavet või Iiob oli „vana ja elatanud“ ning oli valmis laskma lahti oma elust ja ennast andma Jumala kätte. Surma ähvarduse asemel paistis lahkumine õndsusteena ja oligi seda.

Aegade lõpul saab ilmsiks üldine surnute ülestõusmine ja taevane Jeruusalemm, kuhu praegu koguneb rahvast, langeb maa peale. Neid sündmusi näidati pühale Johannesele nägemustes, mille ta pani kirja Ilmutusraamatusse (Ilm 21:2, 10). Nägemusi tuleb mõista nagu unenägusid – need on osalt reaalsed, teisalt aga märgipäraselt fantastilised ja tähendusrikkalt sümboolsed. Keegi ei oska taevase maailma puhul öelda, kust läheb täpne piirjoon otsese kirjelduse ja märgipärase väljenduse vahel.

See, kas meie lahkunud on Jumala juures, sõltub sellest, kas nad oma maises elus olid Jumala südamesse võtnud. Võib-olla välispidiselt nad ei olnud alati kiriku ustavad liikmed, kuid olid seespidiselt tõe ja õigluse otsijad. See ei jää Jumalale märkamata, sest „inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ (1Sm 16:7). Kõige õigem ja targem on alati head teha ning kurjast hoiduda. Ma usun, et inimesed ei valeta, kui nad oma kallite lahkunute puhul meenutavad, kuidas nood ikka püüdsid kõige paremat. Katoliiklased õpetavad, et ka uskmatu võib õndsaks saada, kui tema uskmatus on n-ö Jumala ees põhjendatud, st kui see tuleneb moondunud asjaoludest, mis pole uskmatule endale süüks. Näiteks oli talle kristlikust usust jäänud mitte oma süü tõttu vale mulje.

Nüüd, kirikuaasta lõpul jätkem aga kristlusest õige mulje ja kuulutagem: me võime tänuga mõelda oma lahkunud omastele ja paluda, et Jumal saadaks neid igavestel teedel.

* Anselm Grün „Elu surmast“. Tartu 2012: 13j, 21j.

Mt 25:13: Jeesus: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!“

„Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ja tundi!“ Tahaks teada! Tahaks kõige olulisega kursis olla. Seepärast ju jälgime aina uudiseid, loeme lehti. Tahaks kõigest kohe ja kiiresti teada.

Miks peaks keegi, kes on hea, meie eest midagi varjama – saladuses hoidma? Miks Ta ei räägi sellest päevast ja tunnist – viimse pulmapeo täpsest algusest? Räägib sellest, et need, kes sinna hiljaks jäävad, leiavad eest suletud uksed. Tundi teadmata võime kergelt kõige olulisema maha magada. Kuid kas oleme mõelnud, mis toimuks selles maailmas, kui kõik ühel hetkel teada saaksid maailmalõpu täpse päeva ja tunni? Milliseks muutuksid inimesed? Milliseks muutuks maailm? Küllap tekiks kaos, paanika ja paljud hakkaksid käituma ettearvamatult. Selle kõrval on mõni päev elektrita olemist lapsemäng.

Me ei pea kõike teadma. Pole mõtet nõuda, et kõigelt, mis ees, kohe katted langeksid. On mõistlik kuulata, mida Jeesus soovitab. Ta väidab, et me peaksime valvama.

Suur koorijuht ja kirikumuusik ROMAN TOI ütles mõned aastad tagasi Torontos enam kui saja-aastase mehena, et ta paneb igal hommikul oma käed tänuks ja palveks kokku. Tänab ja palub ka meie eest, kes elame siin, oma isamaal, ja ta palus meid: „Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!“

Eks see kokkuhoidminegi on valvamine, armastuses kokku liitva ootamine.

Kas mäletate, kuidas enne Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva paljudel plakatitel olevad inimesed midagi pidulikku selga panid ja plakatitel oli kaks sõna ja hüüumärk: „Hakkame sättima!“ Need kaks sõna ütles ka maestro Roman Toi ühe oma viimase intervjuu lõpus. Ja tema, ligi 103-aastase uskliku mehe suust kõlasid need mitmetähenduslikult: „Hakkame sättima!“

Tegelikult ütles ta ju sama, mida kord Jeesus. „Valvake!“

Hakkame siis sättima. Jeesus soovitas valvata, et me jõuaksime viimsele pulmapeole, et me seda maha ei magaks, sinna hiljaks ei jääks, et meis oleks usku ja armastust, mis aitab sinna kohale jõuda enne uste sulgumist.

ERNST ENNO on kord kirjutanud luuletuse „Meil kõigil ühine on pulmapidu ees.“ Selles ta väidab:

„Meil igavikud ees ja igavikud taga,

Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.

Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,

Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel ...

On, nagu paistnud oleks päike meie meelde,

Mis nüüd kui kauge helin kostab ikka sees;

Kui kuulad, sügav sõna endast kukub keelde –

Meil kõigil ühine on pulmapidu ees,

Kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud.“

Nii üks tundlik luuletaja kord igatses. Lootis, et kord sulatab Tema, kes on armastus, oma armastuse leegiga kõik külmadki südamed, kõik hangunud hinged üles ja ühte. Ta oli taibanud, et inimesed ise seda ei suuda. Paljud on selleks liiga kanged ja külmad. Ernst Enno tütre mälestusteraamatus on näide sellest, millistes oludes tuli ta tundlikul isal elada. Ernst Enno oli kord koolide inspektorina kirjutanud palvekirja ministeeriumisse, et nad eraldaksid talle veidi lisaraha. Tema tööreisid viisid teda Hiiumaale ja Haapsalu ümbruse koolidesse ja sageli tuli tal lahtistel vankritel külmetades pikki teid läbida. Oma palvekirjas palub ta ühekordset toetust, et osta uus talvemantel, sinel, sest vana ei ole enam võimalik parandada. Seal on parandatud ja paigatud kohti rohkem kui terveid.

Eks see külmetav kunstnik ja vaene riigiametnik siis loodab, et kunagi kord on meil kõigil ees ühine pulmapidu, kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud. Ta usub, et mida inimene ei suuda või ei taha, suudab Jumal. Jeesus aga kõneleb sellest viimsest pulmapeost pisut teisiti. Ta ütleb, et sinna saamiseks tuleb meil valvata, sinna minekuks tuleb end varakult valmis sättida. Räägib ka õlist, mida tuleb juba siin koguda, et pimeduse saabudes aitaks see meile lampides teed valgustada.

Kord istunud kaks kuulsat kirjanikku pikalt ühes keldrikorruse pubis ja tarvitanud seal päris palju joovastavaid jooke. Kui nad lõpuks trepist üles ja uksest välja jõudnud, vaadanud nad mõlemad lummatult üht helendavat kera oma peade kohal. Üks küsinud teiselt, et kas see on kuu või tänavalatern. Teine soovitanud: „Proovi jalutuskepiga, kui vars on all, siis on latern.“

Maailm muutub järjest hämaramaks, ebakindlamaks ja järjest vähem ettearvatumaks. Poleks mingi ime, kui peagi mõned suurriigid väiksemaid kui peenraha vahetama hakkaksid. Valgus, mis särab selle hämarduva maailma kohal, võib olla latern, mille juhet on võimalik hetkega läbi lõigata. Tuleks otsida valgust, mis jääb, mida keegi meilt võtta ei saaks. Tuleks valvata – uskudes ja armastades, usu, armastuse, headuse õli kogudes. Panustada igavesse, alati jäävasse. Ärgata ja püsida ärkvel.

JAAK JÕERÜÜT on kord kirjutanud luuletuses „Anna andeks“:

„Ja ära saada meid kiusatuse sisse,

sest meie eksime kergelt.

Meie, kahejalgsed, me katame kogu maa

nagu liikuvad sambad

ja vaatame üksteist väsinud pilkudega –

üksteisest väsinud.

Meie igapäevast und anna meile tänapäev.

Ja ära saada meid unetuse sisse, kuutõve kätte!

Aga siiski, meie peame ka ärkvel olema,

ärkvel ja kellelgi meeles ...

Ära saada meid unustuse sisse!

Sina, kes sa ei unusta neid, kes sinu unustavad.“

PALVE: Issand, meie isand, ära unusta meid, kes me eksime kergelt ja unustame olulist – ka Sind ja seda, mida Sina meilt ootad. Aita meil ärgata sellest unest, mida oleme hakanud nimetama reaalsuseks, ellu, mis tõeline. Aita meid püsida ärkvel ja valvata, et võiksime jõuda Sinu igavese armastuse hõlma. Seda palume Kristuse, meie Issanda nimel, aamen.

Selle nädala teemaks on soovitus „Andke üksteisele andeks!“.

Mt 6: 12: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“

Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida me peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa ähvardus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.

Kõik, mis sa teed, teed endale. Üks eesti laulja kordab seda ühes laulus veel ja veel. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega – ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.

Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod nii hästi meede jääksid kui kõik see, mis on meile teinud haiget!

Mida teha, kui inimesed on meie meelest meile midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me ei suuda unustada? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad tulevad meelde, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende pärast, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist teinud, omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.

Olin mures. Kartsin, et maja veepumba või torustikuga on midagi juhtunud. Vesi vaid nirises, kuigi kraan oli lõpuni lahti keeratud. Õnneks taipasin enne meistrimehele helistamist. Keerasin lahti kraani ette pandud sõela. Paksult roostet ja lupja ja muud kraami täis. Andestamatus teeb meiega sedasama. Takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipaksime, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust.

„Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.“ Nii on üks tundlik eesti luuletaja kord kirjutanud. Ka meile.

PALVE: Issand, anna meile andeks meie andestamatus. Aita meil muutuda nii, et Sina saaksid meile andestada.

„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga“ (Rm 12:21).

Pühapäeva teemaks kirikukalendris oli „usuvõitlus“.

Usuvõitlus – sisemine võitlus Jumala usaldamise eest – kuulub kristlase elu juurde.

Lugu kahest hundist kõneleb nõnda:

Vana indiaanlane õpetas lapselast: „Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust – kadedus, armukadedus, ihad, vale –, teine hunt sümboliseerib headust: rahu, armastus, lootus, truudus.“ Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: „Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?“ Vana indiaanlane naeratas: „Alati võidab see hunt, keda sa toidad“ („Kuldsed lood“).

Sõnad, mida ütleme, ja teod, mida teeme, on need siis õiged või valed, head või kurjad, määrab lõppkokkuvõttes ära see, mis toimub meie sees, meie mõtte- ja tundemaailmas. Meie juhtimiskeskuses. Me võime mõnda aega teeselda, varjata oma mõtteid ja tundeid, neid maha suruda, ja sageli teemegi seda, kuid varem või hiljem maskid langevad ning ilmsiks tuleb see, kelle meelevallas me oleme, kes ja mis meid juhib. Kas hea või kuri, kas Jumal või kurjuse vürst?

Nõnda nagu tolle vana indiaanlase loos on kaks võitlevat hunti, nii võitlevad ka ristiinimese hinges usk ja uskmatus. Võitlevad Jumal ja kurat. Kumb neist lõpuks võidab? Aga kumba neist me toidame? Kas toidame oma usku, lugedes pühakirjasõna, mõtiskledes selle üle, kas kõneleme palves oma Issandaga, kas osaleme armulaual, mis on ristiinimesele kosutavaks teemoonaks rännakul taevase kodu poole ja on füüsiliseks kinnituseks Jumala Poja ligiolekust? Või ... või oleme pigem hoolitsenud uskmatuse hundi isu täitmise eest: oleme lõpetanud palvetamise ja pühakirja lugemise, pühakojas ja armulaual käimise, oleme meelsasti kuulanud ja korranud seda, mida vanakuri meile pidevalt vaikselt kõrva sosistab: „Jumal on su ammu unustanud, sa ei paku Jumalale huvi, sa ei kõlba Talle, sest oled liiga patune. Tee Tema juurde on liiga raske, sina, patune, nagu sa oled, niikuinii pärale ei jõua. Pole mõtet pingutada ebakindla tuleviku pärast, võta parem sellelt elult, mis võtta annab.“

Apostel Paulus kirjutab Rooma kristlastele: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga“ (Rm 12:21).

Meil kõigil on võimalus hakata vastu kurjusele, toites headuse hunti enda sees. Meil kõigil on võimalus toetada oma usku, kui see on eluraskustes kõikuma löönud. Meil on pühakiri, millest saame lugeda Jumala julgustavaid ja toetavaid sõnu. Meil on võimalus osa saada armulauasakramendist. Meil on võimalus vabaneda mineviku pattudest, mis meid koormavad, kui paneme need pihitalituses Jumala ette ja palume andestust. Meil on toitu, millega oma usku kinnitada. Ärgem siis jätkem oma võimalusi kasutamata. Toitkem headuse hunti, et see aitaks meil võita kurjust.

PALVE: Kõigeväeline Jumal, anna tarkust nõrkus- ja kahtlushetkedel oma silmad Sinu poole tõsta, kingi jõudu Sinust kinni hoida. Tuleta meile kahtlushetkedel meelde, et meil on pühakiri ja on sakramendid. Juhi meid neid kasutama, et toidaksime headust ja suudaksime vastu seista kurjusele.

„Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: „Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.“ Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“ Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja. Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!““ (Am 7:10–15).

Tõnis Mägi ütles ühes intervjuus: „... olen paljusid asju proovinud ... olen tagasi kristluses ja näen, et meie Jumala vahel on Kristus, seega käib kõik läbi Kristuse,“ ja ta laulab oma uuel plaadil „AO valgus“, et ta pole pühak ega prohvet, vaid lihtsalt laulude laulja. Jah, seda ta on, kuid ka lihtsalt laulude laulja ja oma laulude looja võib oma lauludele tekste valides ja luues ja neid laule lauldes ütelda välja väga vajalikku tõde, kõnetada, juhtida inimesi valguse poole, Jumala poole.

Aeg, mil Aamos Iisraelile peab Jumala kohtuotsuse kuulutama, on näiliselt – paljude tundemärkide järgi – sellele rahvale edukas ja rahulik aeg. Väikesteks kuningriikideks killustunud maal on Põhja kuningriik muutunud rikkaks ja tundub, et riigi positsioon on kindel, turvaline. Jumal aga laseb Aamosel öelda, et Ta näeb suurt ebaõiglust oma rahva hulgas. Rikkus on saavutatud teiste röövimise, orjastamise, suure ülekohtu abil. Ülikud praktiseerivad ebajumala teenistust – võimsa Assüüria jumalad, eriti sõjajumal, tunduvad olevat kummardamist väärt. Ja Jumala kannatus katkeb. Kuna ametlikud prohvetid kuulutavad kuningale ja rahvale sõnu, mis valitsejatele meeldivad, nuusutavad, kust puhub tuul ja kes maksab hästi ja kes võib pea nende õlgadelt lennutada, siis on Jumal otsinud endale Juuda kõrbealadelt mägedest mehe, kes ütleks Iisraeli kuningale, ülikutele ja rahvale karmid sõnad nende tuleviku kohta. Karmides tingimustes elanud karjakasvataja on sirge seljaga mees, kes ei keeruta-lennuta kavalat, kasulikku juttu. Ta pole kuninga palgal.

Aamose raamatust pole võimalik saada täpset selgust, kuidas saab karjakasvatajast ja aednikust äkki prohvet. Jumal kõnetab teda, saadab ta teele ja mees läheb, usaldades oma saatjat. Ta tuleb kõrbeala mägedest Juudamaalt Peetelisse – Samaaria alade esimesse linna. Üks tuli põleb selle tulija sees ja ta ei suuda sellele vastu seista. Paraku on sõnum, mida see võõras Jumala nimel linna- ja kogu naaberriigi rahvale ja kuningale kuulutab, väga karm. Esimene, kes Aamose suud püüab sulgeda, on Peeteli preester. Ta saadab sõnumiviija oma kuninga juurde ja laseb kuningale öelda sõnad, mille kohta on kindel, et kui kuningas asja tõsiselt võtab, annab ta kindlasti käsu Aamos hukata. Et kuningas kindlasti tegutsema hakkaks, lisab see prohvet tõele ka ühe vale, öeldes oma sõnumis kuningale, et Aamos peab kuninga vastu tema rahva keskel salanõu. „Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: „Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.““

Samal ajal ütleb Peeteli preester Aamosele, et see tema aladelt jalga laseks: „Kao koju ja ennusta seal!“ „Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“

Nendes lausetes joonistub selgelt välja ränk konflikt tolleaegse ametliku religiooni ja Jumala tahte vahel. Kuid paraku on see konflikt esile kerkinud igal ajastul. Ka kirik võib muutuda ülbe võimu kuulekaks tööriistaks, takka kiita seda, mis Jumala silmis jäle, patsutada õlale neile, keda peaks hoiatama hukkaminemise ja ka rahva hukatusseviimise eest. Peeteli preester teatab Aamosele, et see on tema territoorium, kus on keelatud tõekuulutamine, kui tõde ei vasta ametlikele seisukohtadele. Ta ütleb välja kummalise arvamuse: „See on kuninga pühamu.“ Pühamu peaks olema Jumala pühamu ... See preester väidab aga muud ...

Peagi on reformatsioonipüha, mil kõneleme taas sellest, mida tegi üks munkpreester kord Saksamaal. Ta kõigutas oma kuulutusega 16. sajandi alguses valitseva võimsa kiriku aluseid. Kui teda hoiatati, öeldi, et ta ei läheks oma seisukohti Wormsisse kaitsma, teatanud ta, et isegi siis, kui ta vastas oleks seal sama palju kuradeid, kui on selles linnas majadel katusekive, läheb ta, sest see, mida ta teeb, on Jumala tahe ja tal pole julgust Jumala vastu astuda.

Ka tänases tekstis seisavad vastakuti kaks jõudu. Ühel pool preester, kelle selja taga on kuningas, riigi sõjavägi, repressiivorganid, propagandamasin, millega on võimalik ka õigeim inimene pulbriks teha. Teisel pool on lihtne mees, kes oma siiruses kuuleb Jumalat ja läheb, et täita Tema poolt saadud ülesannet. Ta teab, et Tema selja taga on Kõigeväeline ainus Jumal ja inglite armee. Ikka on neid, kes on Aamose moodi. Neid, kes kuulevad Jumala häält ja täidavad Tema tahet. Nad ei kiitle oma pagunitega. Nad on siirad , sügavalt usklikud, Jumalat usaldavad inimesed nagu Aamos: „Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja.“ Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!“

Ei mingit hirmu. Aamos on täitnud Jumala tahet ja see, kes seda teeb, ei pea kartma inimesi.

Kirjas roomlastele (8: 31–39) kirjutab muutunud mees Paulus: „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.“ Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“

Mida võiks see muistne lugu meile õpetada?

Esmalt seda, et kui Jumal tahab oma sõnumit rahvale öelda ja kui need, kes on Tema sõnumi edastamiseks seatud, seda ei tee, siis leiab Jumal neid, kes Tema ülesande täidavad. Ta võib selleks kasutada karjakasvatajaid, nagu Aamos või karjaseid Petlemma väljadel. Ta võib selleks kasutada aednikke, kalureid, maksuametnikke, sind ja mind.

Teiseks seda, et Jumal varustab oma saadikud kõige vajalikuga. Ta valib kuulutajateks need, kes armastavad oma Jumalat ja oma rahvast.

Jumala sõnumi edasiütleja üheks omaduseks on alandlikkus selle Jumala ees, kes on neid oma teenistusse võtnud. Neist ei paisku välja suurustamist, kõrkust, enda teenetega kiitlemist. Nad on Kõigekõrgema alandlikud teenrid, kes lasevad oma Jumalal enda teravused maha lihvida.

Ja kolmandaks seda, et hirm ei suuda sulgeda suid, mis kuulutavad Jumala sõnumeid.

Jaakobus kirjutab meile: „Võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks.“

Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (Js 8:13).

Mida tähendab püha? Piiblis on püha see, mis kutsub esile aukartuse (kreeka hagios, heebrea kadoš). Püha on alati seotud Jumalaga, kes on ülimalt puhas ja hea. Kus iganes saab ilmsiks pühadus, seal ilmub Jumala vägi, mis vapustab inimest oma võimsuse ning puhtusenõudega. Püha on värisemapanev ja imeline.

Mida aga peavad inimesed pühaks? Üldiselt seda, mis vastab nende õilsaimatele kujutlustele. Võidakse mõelda umbes nii: inimkond püstitab endale kõrgeid ideaale, mis kerkivad tema sisemisest loomusest. Need pühad ideaalid on täitunud Jumalas, kelle täiuslikust armastusest võime meiegi õppida ja osa saada.

Need kaks vaateviisi ei sobi hästi kokku. Piiblis ei nimetata Jumalat pühaks mitte sellepärast, et Temas teostuvad meie ideaalid ja täituvad vagad kujutlused. Kõigevägevamat nimetatakse pühaks sellepärast, et kui Tema ligi tuleb, siis varisevad kõik kujutlused ning purunevad kõik ideaalid. Vähe sellest. Selgub, et meie kujutlused Jumala headuse ja armastuse kohta ei vasta Tema puhtusenõuetele meie suhtes.

Prohvet Jesaja, kellelt pärineb tänane sõna, on Jumala pühadusest kõnelemisel Piiblis esireas. Juba prohvetikutsumisel kuulutas Jumal häda patusele rahvale: „Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha“ (Js 1:4). Nüüd jätkab Iisraeli Püha oma pühaduse ilmutamist ja nõuab, et selle ees olgu rahval kartus ja hirm. Kui me ei koge värisevat aukartust Issanda ees, siis ei ole ka õiget Jumalaga kohtumist.

Jeesuse juures jätkub pühaduse ilmsiks saamine veelgi selgemal viisil. Jeesus ise on Jumala Püha juba sünnist alates. Nii ütleb ingel Tema emale Maarjale: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi PÜHA, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (Lk 1:35). Ka Jumala Pojaga kohtudes varisevad inimeste ettekujutused ning ideaalid, mistõttu ta viimaks ristigi lüüakse.

Kõigepealt paljastavad ennast kurjad vaimud, kes tajuvad otsekohe, et Jeesuse isikus läheneb neile hoopis teistsugune maailm. Nii hüüdis kurjast vaimust vaevatu Kapernauma sünagoogis: „Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!“ (Mk 1:24). Terve leegion väljakihutatud deemoneid ajas seakarja hulluks, mis kukutas end kaljult merre (Mk 5:11jj). Meie poolt kujutletud ideaalsel Jumalal peaksid olema rahumeelsemad iseloomujooned. Inimesed olid vapustatud. „Need on muljed Püha ligiolemisest“, kirjutab Ralf Luther.*

Inimeste vapustust kirjeldatakse Jeesuse poolt halvatu tervekstegemise loos. „Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis kartust, öeldes: „Me oleme täna kummalisi asju näinud!““ (Lk 5:26). Siin esinev sõna „hämmastus“ on kreeka keeles „ekstasis“ ja „kummalised asjad“ on „parádoxa“. Võiks öelda, et inimesed sattusid ekstaasi, kui nad nägid paradoksaalsena tunduvat imet, kus halvatu sai terveks.

Sündmus on igatahes tähelepanuväärne: inimeste teadvus tõstetakse ekstaatilisse seisundisse, kõrgemale normaaltasandist (eks + stasis = väljaspool (normaal)seisundit, imestav; para + doxon = vastupidine (normaal)arvamusele, imeline). Seal haarab inimesi hämmastus, sest nad kogevad reaalsena seda, mis on vastupidine normaalarvamusele, st mida tavaliselt peetakse võimatuks. Pühadus on igatpidi vapustav!

Jumala lähedus ei ole kergesti talutav. Evangeeliumides on näha, kuidas inimesed Jeesusest erinevatel ettekäänetel ning põhjustel eemale põrkuvad. Ilmneb erinevus pärisjumala ja meie kujutluse vahel, samuti kontrast meie eetilise külje ja Jumala pühaduse vahel. Inimene põrkub tagasi, vahel lausa põgeneb Jumala eest.

Sellist olukorda on kirjeldanud Paul Tillich: „Inimene, kes pole kordagi katsunud Jumala eest põgeneda, pole iial kohanud tõelist Jumalat. Kui ma kõnelen Jumalast, ei mõtle ma paljusid enda tehtud jumalaid, millega inimestel on mugav elada, sest pole ju põhjust põgeneda Jumala eest, kes oleks inimeses elava headuse täiuslikuks kehastuseks. Miks peaks põgenema nõnda kauge ideaali eest? Ning pole ka mingit põhjust põgeneda Jumala eest, kes oleks lihtsalt universum või loodusseadus või ajaloo kulg. Miks peaks põgenema tegelikkuse eest, millest me oleme üks osa? Pole põhjust põgeneda Jumala eest, kes pole muud kui heatahtlik isa – isa, kes tõotab meile surematust ja igavest õnne. Miks põgeneda selle eest, kes on nõnda sõbralik meie vastu? Ei, ükski neist piltidest ei kujuta Jumalat, vaid inimest ennast, kes oma tarbeks püüab endale teha Jumala pildi. Need on inimliku kujutlusvõime ja soovunelma tooteiks, mida õigusega eitab iga aus ateist. Jumal, kes oleks meile kerge taluda, Jumal, kelle eest meil poleks vaja end peita, Jumal, keda me ei vihkaks, Jumal, kelle kadu me iial ei sooviks – pole tõepoolest mingi Jumal. Sihukest pole olemas.“

Tillich meenutab, kuidas Luther ehmatas, kui taipas, et ta oli Jumalat vihanud, enne kui Talle taevas avati. „Protest Jumala vastu, soov, et Jumalat ei oleks, ning põgenemine ateismi – kõik need on sügava religioossuse elemendid.“ **

Siiski peab põgenemine ükskord lõppema, et me Jumalast ilma ei jääks. Jesaja kutsub kogu aeg rahvast pöördumisele, et vältida hukatust, mille põhjustab nende jõudude vallapääsemine, mis pärinevad Jumala mittetundmisest – pannes vohama kõikvõimaliku kurjuse, himuruse ja egoismi. Jeesus aga küsib ka meilt nagu kunagi nägijaks tehtud pimedalt (Jh 9:35jj): kas me usume Temasse? Kahe tuhande aasta jooksul on loendamatult palju inimesi leidnud Jumala Tema kaudu, kes on Jumala Poeg ja Püha!

Martin Luther annab ka võtme, kuidas Jumalale läheneda. „Meie peame Jumalat kartma ja armastama“, ütleb ta väikeses katekismuses. Ainult „armastuse Jumal“ on meie ettekujutus, sest Jumal on ka püha, keda tuleb karta. Aga kui Jumalat aukartuses tõsiselt võtame ja laseme variseda oma võltskujutlustel ja ideedel, siis muutume ka ise ning kohtame tõelist armastuse Jumalat. Sellist muutust Jumal meis ootabki, et meid aidata.

Head uut nädalat kõigile!

* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn 1992: 193.

** Paul Tillich, Religioossed kõned. Tartu 2009: 43–46.

„Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15)“.

Mida teha, kui kõht läheb tühjaks? Lihtne vastus – tuleb minna külmutuskapi juurde, otsida sealt midagi maitsvat ja süüa kõht täis. Aga mis saab siis, kui ühel päeval kapp tühjaks saab ja seal enam toitu ei ole? Siis tuleb minna poodi. Mõnel ehk maavanaema või ema keedab aiast korjatud marjadest moosi ja teeb mahlasid, aga meie, linnainimesed, ostame enamiku oma toidust siiski poest. Aga kui ka poes on riiulid tühjad? Kuidas õieti satub toit poodi? Millest kõik alguse saab? Ma arvan, et me kõik juba teame, et piim ei teki pakendisse iseenesest, seda ei toodeta piimakombinaadis. Muinasjuttudes viipab võlur võlukepikesega või annab imelisele lauakesele käskluse: „Lauake, kata end!“ – ja kohe on see täis head-paremat. Kuid nii saab juhtuda vaid muinasjuttudes.

Tegelikkuses peab inimene palju tööd tegema ja vaeva nägema, et tal oleks, mida lauale panna. Toit on inimese jaoks isegi olulisem kui bensiin auto jaoks: kui autol bensiin lõpeb, siis ta lihtsalt jääb seisma. Kui inimesel toit lõpeb, siis mõned päevad peab ta vastu, aga peagi nõrkeb, ja kui ta kusagilt toitu ei saa, siis sureb. Just sellepärast ongi kõige tähtsamas palves – meie Isa palves –, muu hulgas ka sõnad „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“.

Kohe, kui Jumal inimese lõi, tegi Ta temast põllumehe, pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ta ei pannud inimest võrkkiike pikutama ja niisama olesklema. Mitte kusagil pühakirjas pole öeldud, et inimene ei pea tööd tegema. Töö ei ole mõeldud inimesele karistuseks, vaid selleks, et ta endale oma igapäevase leiva hangiks. Kuid on veel midagi, mille peale me esialgu ei tulegi. Põllumehe töö on imeline. Kas mäletate Piiblist lugu sellest, kuidas Jeesus kahe leiva ja viie kalakesega toitis ära viis tuhat inimest? Midagi taolist sünnib ka põllul. Kevadel paneb inimene mulda ühe viljatera, ühe seemne, ühe kartulimugula. Sügisel aga korjab ta viljapea, milles on mitukümmend tera, korjab üles hiigelsuure, mitmeid kilosid kaaluva kõrvitsa, kümmekond mugulat kartulit. Väikesest saab suur, ühest palju. Kas pole sarnane sellega, mida Jeesus kord tegi? Kuid selline imeline muutumine ei ole inimese enda teene. Teda aidatakse. Oma töötegemise juures ei ole inimene üksi. Suur Looja, Jumal, on põllumehe partner, kaastööline. Kui põllumees külvab vilja, siis ainult seemne muldaviskamisest jääb väheseks. On vaja päikest ja vihma, on vaja soojust, et vili idaneks ja kasvaks. Seda kõike, et lõpuks saaks valmis vili, mida inimene saab söögiks kasutada, kingib Jumal inimesele oma armust. Ja mitte ainult. Jumal annab põllumeestele ka tarkuse, et nad teaksid, mida, kuidas ja millal teha. Kuid meie toit ei sõltu ainult põllumeeste tööst. Põllumees vajab riideid, et põllul mitte ära külmuda, ta vajab neid, kes ehitavad põllumajandusmasinaid, millega põldu harida, ta vajab arste, kes teda raviksid. Nõnda sõltuvad kõik tööd ja kõiki neid töid tegevad inimesed üksteisest. Vaid koostöös üksteisega, ja mis kõige olulisem – koostöös Jumalaga, on meie laual leib. Tänane lõikustänupüha ongi päev, mil vaatame, kuidas meie ühine töö on vilja kandnud, ja täname Jumalat tema õnnistuse eest, selle eest, et ta on seda meie tööd õnnistanud, nii et ka sellel talvel meil on, mida lauale panna. Nõnda, nagu me ütleme oma emadele aitäh maitsva toidu ees, nii peaksime igal päeval ka Jumalat tänama selle eest, et Ta meile seda annab.

Ja veel: küllap olete märganud, et mõnikord on õunad hapuvõitu, porgandid kidurad, kurgid kahvatud ja kibedad – ei ole nii maitsvad kui tavaliselt. Peaaegu alati võib siis öelda, et nende kasvamise ajal on midagi väheks jäänud: kas soojust, niiskust, väetist vm. Nii võib juhtuda ka inimesega. Kui ta kasvades ei õpi tundma Jumalat ja Tema tahtmist, ei saa Ta piisavalt osa oma Jumala tarkusest ja Tema õnnistusest. Kui ta ei oska Jumalat tänada Tema heade andide ja armu eest, siis võib ta neist lõpuks ilma jääda ja muutuda kibedaks ja kõveraks. Nii nagu ei meeldi kellelegi kibehapud õunad ega vihad kurgid, nii ei meeldi kellelegi ka kibedad ja vihad inimesed. Isegi Jumalale mitte.

Tänasel lõikustänupühal, nagu see meie kirikus traditsiooniliselt on olnud, algab pühapäevakool. Talve jooksul saate te õppida tundma oma Jumalat, õpite Teda kuulama, aru saama, mida Ta inimeselt ootab – õpite Temaga koostööd tegema. Õpite ka Teda tänama. Õpite koostööd tegema teiste inimestega, neid märkama, neid abistama. Te saate vanemaks – öeldakse, et te küpsete. Küpsete nagu vili. Jumal on teisse pannud elu seemne ja Ta ootab, et te kannaksite palju ja head vilja. Teeksite palju häid ja ilusaid tegusid, mis rõõmustavad teisi inimesi, on neile abiks. Inimese küpsust, tema elutöö vilja, mõõdetakse ja kaalutakse tema elusügisel. Kinkigu Jumal teile oma tarkust ja õnnistust, et teie elu viljad võiksid olla rikkalikud ja et need tooksid rõõmu paljudele inimestele ja ka Jumalale, kes teie peale vaatab.

(Lõikustänupüha kõne pühapäevakooli algusteenistusel 2015. aastal.)

NB! Ka sel aastal algavad lõikustänupühaga pühapäevakooli tunnid. Eelmise nädala lõpul toimus kirikuöö, kus lisaks meie oma koguduse pühapäevakooli lastele osales ka kümme uut last, kes tulid esimest korda kirikusse, kuna tahtsid teada saada, mis on kirik ja mida seal õpetatakse. Toredad ja asjalikud lapsed on meie pühapäevakooli alati oodatud. Kes soovivad pühapäevakooliga ühineda – tere tulemast!