Nädala mõte

On november. On hingedekuu. Selle pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Surmast ellu“. Kolmapäevasel hardushetkel mõtiskles Jaani kirikus Ahvenamaa praost ja Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja MÅRTEN ANDERSSON. Õpetaja JAAN TAMMSALU toob oma kauaaegse sõbra mõtiskluse siin selle nädala „Nädala mõtteks“:

Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses. Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas? (Ps 89:6–7)

„Tahaks mälestada.“ See on tavaline ütlemine pühapäeval kiriku käärkambris. Või surnuaial surutakse pihku paber, kuhu on professorliku käekirjaga kirjutatud hulk nimesid, mida õpetaja püüab õigesti välja lugeda.

 Tahaks mälestada, sest mälestustest koosneb suur osa elust. Mälestustes on elu, on ütlemisi, on silmade rõõmu või kurbust, isegi ehmatust. Kõigel on oma aeg. Sina lahkusid siit ja mina jäin alles – oma kortsus paberitükkidega, kus nimed vaevalt loetavad. Mina jäin siia oma kilekotiga, kus on mälestusküünlad sees. Kas ma saan need üldse põlema jäise põhjakaarest puhuva tuule käes? Üksildane mälestusleek keset pimedust ja seesmist tühjust.

Jumala kingitused on mitmesugused. Mälestamine on üks nendest paljudest. Saab hetkeks peatuda, viibida ja isegi vaikida. Saab rahu tunda, et siis jälle edasi minna. Mälestused on osa meist.

 Aga mis siis nüüd juhtub?! Paber paistab tühi, nimed pole enam loetavad! Hauakive katab sammal, maas on näha puuriste ja raudristide tükke. Kui pildialbum on täis võõraid nägusid, kellest ma mitte midagi ei tea, kui ükski mälestus ei kehti, kui keegi ei ütle: „Ah, kas mäletad seda kevadet, seda aastat, seda suve?“ ... Mis siis saab?

 Sest sina oled nende tugevus ja ilu ja su heameele pärast tõstetakse meie Issand kõrgele. (Ps 89:18)

Kui mind ei ole, siis Sina oled. Kui kõik on paljas ja tühi, siis Sina oled. Kui keegi ei seisa enam surnuaias küünlaid süütamas, siis Sina oled. Kui inimlik mälestamine saab otsa, siis Sina oled, Jumal. Sina oled ning Sinus olen ka mina. Rõõmustav Kristuse kirik on ja hingedepäeval kostab: „Ja vaata, mina olen koos sinuga maailma ajastu otsani.“

 Luuletaja, kirjanik Ellen Niit kirjutab:

EMA MATUS

Sügaval mullas

ajavad südamed juuri.

Lilleks, leheks, raoks.

Mu ema silmad

vaatavad vaikselt

murumätta rohelise pilguga.

Oh igavene uni,

sa ärkvelolek

läbi aegade.

Sügis kui õhtu.

Talv nagu öö.

Kevad kui hommik.

Suvi kui päev.

Sugupõlvede silmad

saatmas mu taldade teed.

Kõrte sosin

mu pihkude all.

Igavene elu.

Kuulen sind, ema,

kuulen.

Tunnen ära su sõnad

tuhandete hulgast. 

*

Hämarduv palu.

Haab kui habisev valu.

Üha ja ala,

lehtedes hala.

Üks elu,

üks säilinud viiv:

valutav, kisendav

Liiv.

Sumbunud karje,

suletud suu –

punerdub lehti

mutta.

Hetkeks käriseb pilv.

Päev kui viirastuv kuu.

Pimedus ruttab.

Raagus rootsud

tuhase taeva all –

musti pilvi küünistav käsi.

Üle pimeda palu

lohiseb hall.

Puu juured

on väsind.

 *

 Aeg ilma hakatuseta,

aeg ilma lõpetuseta,

vaid päev on üürikene.

Kuid mõnes hästi tehtud teos,

kuid mõnes töökas meistripeos

ka päev on igavene.

Kel jätkub noorusrahutust,

see leiab Ainest mahutust

ka enda õige Jääva.

Ja kui on eakas meeski veel

tund-tunnilt sündimas, ja teel,

siis näeb ta Homset Päeva.

Meie jääme palvesse: „Jumal, Taevane Isa, kaitse ja hoia meid iga päev ja anna meile häid mälestusi. Ja kui meie enam ei suuda, siis Sina, Jumal, mäletad.

Meie Isa, kes Sa oled taevas!

Pühitsetud olgu Sinu nimi!

Sinu riik tulgu,

Sinu tahtmine sündigu

nagu taevas, nõnda ka maa peal!

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!

Ja anna meile andeks meie võlad,

nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!

Ja ära saada meid kiusatusse,

vaid päästa meid ära kurjast!

Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Õnnistagu meid Kolmainus Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim, nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen“.“

Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen. (1 Tm 6:15–16)

Oma igapäevaelus vajame me kindlasti Jumala meenutamist. Ilmselt püüab see, kes teab, et ta on olemas, ka ilma üleskutseta uskuda ning Jumalaga arvestada. Kuid elukirevus veab meid mööda maiseid radu ja võib hägustada pilku taevale. Ilmaasjata ei kinnita juudid oma käele palverihmu ja laubale palvekapsleid, et need meenutaksid Jumalat. Asjatult ei harjuta õigeusu vagad nn Jeesus-palvet, korrates lakkamatult ühteainsat lauset, et tõusta vaimus Jumala poole. Seepärast külastame ka meie regulaarselt pühakoda – ja kui võimalik, siis aeg-ajalt ka Püha Maad Iisraeli, et pilku Jumalale tugevdada.

Seekord sattusime vanasse Samaariasse, mille kuningas Omri tegi kaheks jagunenud Taaveti ja Saalomoni riigi põhjapoolse osa Iisraeli pealinnaks (1 Kn 16:24). Linna vallutasid esmalt assüürlased, seejärel hävitati see Makkabite sõdades, kuid taastati roomlaste võimu ajal Sebaste nime all ja kannab praegu nime Sebastje (Sabastia). Seda külastajatele vähe avatud piirkonda on viimasel ajal hakatud rohkem väisama. Meiegi siirdusime linnavaremete vaatamise järel hauakoopasse, kuhu on pärimuse järgi maetud Ristija Johannese keha, nii nagu ka prohvetite Eliisa ja Obadja maised jäänused.

Naaberlinnas Nabluses (muistne Sekem, hiljem ka Sühhar ja Nikopolis) jõime vett samast kaevust, millel kohtus Jeesus Samaaria naisega (Jh 4). Ortodoksid on keskaegse katoliiklaste kiriku ilusasti korda teinud, u 25 m sügavune kaev asub väikeses krüptis altari all. Edasi sõites möödusime naabruses asuvast Joosepi hauast. Teatavasti oli Egiptuse peaministriks tõusnud Joosep vannutanud oma sugulasi, et tema luud maetaks Kaananimaale, siis kui Iisrael lahkub Egiptusest (1 Ms 50:24jj). Seda iisraellased tegidki pärast tõotatud maale sissetungi. Ja Joosepi luud, mis Iisraeli lapsed olid Egiptusest ära toonud, matsid nad Sekemisse selle väljaosa peale, mille Jaakob oli ostnud Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest ja mis oli saanud pärisosaks Joosepi lastele. (Jos 24:32)

Mida me võiksime sellest õppida? Seda, kuidas arvestada oma usklike esivanematega. Joosepi matused toimusid sajandeid hiljem. Tema vahetud esivanemad Aabraham, Iisak ja Jaakob on maetud Hebronisse, millist paika me oleme korduvalt väisanud. Jumala teekonda inimestega ei tohi ära unustada, vastasel korral ei märka me Teda ka tänapäeval. Ilmaasjata ei ütle Mooses, kelle läbi sõnastas Jumal inimkonnale oma Seaduse, oma lahkumislaulus: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle.“ (5 Ms 32:7)

Omapäraselt on selgitanud esivanemate traditsiooniga arvestamist ka inglise kirjanik Gilbert K. Chesterton. „Mind kasvatati liberaaliks ja ma olen alati uskunud demokraatiasse,“ ütleb ta. „Kuid üht asja ei mõistnud ma noorpõlves ega saa sellest praegugi aru. Ma ei mõista, kuidas tuldi mõttele, et demokraatia on mingil moel traditsiooniga vastuolus. On ju ilmselge, et traditsioon on ainult ajaproovi edukalt läbi teinud demokraatia. See usaldab pigem tavaliste inimeste häälte konsensust kui mingit suvalist või autokraatlikku arvamust,“ selgitab kirjanik. „Traditsiooni võib defineerida kui valimisõiguse laiendust. Traditsioon annab hääleõiguse kõige õigusetumale kõikidest klassidest – meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast nende ülbele ülemvõimule, kes üksnes juhtumisi praegu maamunal elavad („Õigest usust“, lk 57–60).“ Mineviku inimesed, nagu teame, uskusid Jumalasse ja püüdsid oma usku järeltulijatele edasi pärandada.

Jumal seab meid ainult siis valiku ette, kui meil tuleb otsustada kahe vahel: üksainus tõeline Jumal Looja või paljud väljamõeldud jumalad. „Keegi ei saa teenida kahte isandat,“ ütleb ka Jeesus (Mt 6:24). Samas ütleb ta aga ka vastupidist: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.“ (Mk 12:17) Omal viisil tuleb teenida mõlemat isandat: maist ja taevast, riiklikku korda ja Jumala seadust.

Kuidas seda teha? Lahenduse võib pakkuda tänane kirjasõna – „Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“. On olemas maised kuningad ja isandad, kuid Jumal on nende kõigi üle. Teda, kes on igavene, ei tohi me unustada oma elusaginas. Temale tuleb alati ja ainsana omistada jumalikku au, sellal kui maistele autoriteetidele kuulub maine austus. Selleks ongi vaja, et me oma mõtteid ja palveid pööraksime lakkamatult Jumala poole, kellel ainsana on surematus. Sedasama surematust pakub ta Jeesuse Kristuse kaudu kõigile, kes usuvad.

Seekordsel Iisraeli külastusel jäi mulje, et kristlik sõnum hakkab tasapisi mõistmist leidma ka juutide juures. Ühe sünagoogi alumise korruse saalis olid Moosese ja Eelija piltide kõrval üles pandud ka Jeesuse kiusamist ja Samaaria naisega kohtumist kujutavad maalid, Jeruusalemma templi kõrval oli üleval aga Jeesuse tühja hauakabeli kujutis. Samas ruumis andis kontserdi ansambel Hortus Musicus, kes oli eelmisel päeval esinenud rahvahulgale väljas – kus ka meie reisirühma inimesed kaasa aplodeerisid. Eestlasest kaameramees ja ajakirjanik Ants Seiler (kellega tegime kunagi saatesarja „Püha Maa, juudid ja Jeesus“) aga väitis, et selle kaheksa aasta jooksul, mil tema on elanud Jeruusalemmas, on linna õhustik muutunud palju avatumaks ja sõbralikumaks, kui see oli varem.

Jeruusalemm tähendab tõlkes pääste- või rahulinna. Seda rahu ja päästet on seal kogetud läbi sajandite – hoolimata sagivast ja sõdivast maailmast. Seda päästet ja rahu pakub Jumal igaühele, kes õpib oma pilku pöörama taeva suunas ja meenutab lakkamatutes palvetes Teda, kes on loonud taeva ja maa ning kes ei jäta iial oma looduid. Tee taevasse on olemas igal pool, ka Eestimaal – sedagi tuleb meenutada meie rahvale.

Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! (1Jh 4:20–21)

Hilisõhtul kõlab koputus uksele. Kui korteriperemees ukse avab, seisab ukse taga kolm ähvardava olekuga tursket relvastatud meest. Üks neist küsib: „Noh, kodus kulda on?“ Mees vastab: „On küll.“ „ Kui palju?“ „Umbes 100 kilo.“ „Too kähku siia!“ Mees pöördub näoga toa poole ja hõikab: „Saara, mu kullatükk, tule siia, need mehed on sinu juurde!“

Paljud inimesed nimetavad oma lähedasi kullakeseks, ütlevad: „Sa oled mu kullatükk, oled mulle kallis.“ Aga kas nad neid ka sellevääriliselt kohtlevad, kas nad näitavad välja, et nad teda, keda nimetavad oma kalliks, oma kullatükiks, ka tõepoolest hinnaliseks peavad, teda väärtustavad? Paraku on inimsuhetes liiga sageli palju selliseid ilusaid sõnu, mis sõnadeks jäävadki, ja tegusid, mis näitavad öeldud ilusate sõnade tühjust. Kõige ekstreemsemateks näideteks on viimasel ajal meedias sageli kõneldud lähisuhtevägivald, kus selleks, kellele haiget tehakse, on see, keda on kunagi nimetatud oma kullatükiks, oma kõige kallimaks, keda on tõotatud armastada nii headel kui ka halbadel aegadel, ja haiget tegijaks on see, kes on teda nõnda nimetanud. See on väga julm olukord, sest sellistel juhtudel on küsimus usalduse lõhkumises – haiget teeb see, keda sa oled usaldanud nii palju, et oled lasknud ta endale lähedale. See kehtib nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Kuid hoolimatust oma kõige kallimate vastu näitab seegi, kui nende jaoks ei leita aega, kui nad oma elust täiesti kõrvale jäetakse või kuskile elu äärealadele tolmu koguma paigutatakse.

Kui me ei suuda tõeliselt hoolida ega hoolitseda nende eest, keda me nimetame oma kalliteks, keda väidame end armastavat, siis on päris kindel, et meil ei tule midagi välja nendegi armastamisest, kes on meile võõrad, kuigi on meiega samast liigist – inimsoost –, nende armastamisest, kes on saanud ristimise kaudu meie õdedeks ja vendadeks Kristuses. Ja Johannes väidab, et kui me ei suuda armastada oma venda, keda me näeme, siis ei tule meil ka Jumala armastamisest midagi välja – Teda me pole näinudki.

Tõepoolest: me väidame sageli, et meie armastus kaob, suhted purunevad, me ei suuda armastada kaasinimest, sest tal on palju selliseid omadusi, mis meile ei meeldi, harjumusi, mis meile ei meeldi, tema välimus ei meeldi meile, tema teod ei meeldi meile, me ei suuda teda mõista, me ei suuda aru saada tema käitumise motiividest. Aga kas me Jumala tegutsemise motiividest tõepoolest saame alati aru? Kas meile alati tõepoolest meeldib see, kas me oleme tõepoolest alati suutnud rahul olla sellega, mida Tema meie eludega teeb, millistele teedele Ta vahel meid juhib? Kui vastame neile küsimustele ausalt – siis küllap mitte. Kui me oleme aga nii kannatlikud Jumala suhtes, kui me kõigest hoolimata väidame, et armastame Teda, siis peaksime ju suutma armastada ka neid, kes oma elurada meie kõrval käivad, neid, keda piisava tahtmise ja pühendumise puhul on võimalik mõistma ja hindama õppida. Küsimus on niisiis vaid meie valikus: kas me seda tahame, kas me tahame oma venda või õde armastada.

Palugem, et meil jätkuks tahtmist ja jõudu armastada ja hoolida oma kaasinimestest – nii nendest, keda nimetame oma kalliteks, kes on meile kõige lähedasemad, kui ka nendest, kellega elu meid mingil etapil paneb kõrvuti ühist rada käima.

Ja veel: palugem Jumalalt tarkust ja jõudu ennast muuta, jõudu jätta maha kõik see, mis on meis halba ja inetut, et me ei muudaks meist hoolimist, meie armastamist kaasinimeste jaoks liiga raskeks koormaks.

Sellel, lõikustänupühale järgneval nädalal kutsun sind, hea lugeja, mõtisklema mõnele lühikesele kirjakohale: Lk 11: 34–35, Kl 3:15, psalm 107:1, Koguja 11:1.

„Jeesus: Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus. Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“
„Teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“
„Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“
„Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!“

Heaoluriikide kümnete tuhandete psühhiaatrite ooteruumides istub iga päev sadu tuhandeid inimesi, kellest võiks arvata, et neil pole millestki puudust, aga nende hingeline olukord annab tunnistust, et paljud neist on kaotanud midagi väga olulist – nimelt elu õigesti mõistmise ja hindamise. Nende nägemine, kuulmine, mälu on muutunud moonutatuks ja valikuliseks. Nagu Ukuaru Minnal, kes pärast mehe surma heidab voodisse ega soovi sealt enam üles tõusta, vaatamata väiksele lapsele, kes nälja pärast muudkui karjub ja karjub. Siis põrutab eit kepiga vastu maad – jälle on ta selle nurgast üles otsinud –, põrutab ja lõikab sõnadega: „Tahad tast lahti saada, et sa teda näljutad? Häbi peaks sul olema.“ Minna liigub ringi nagu udus, leidmata elule pärast mehe surma mingitki mõtet. Ta ütleb, et tahaks ka surra, aga ema ei lase. „Vokinöör viskub rattalt maha, osav käsi lööb värtna seisku. „Surra,“ sisiseb eit. „Jah, hakka aga surema, mis sa veel ootad ... Ja lapsed võta ühes, tahad, ma kihutan nad teisest toast välja“.“ Kepiga põrutamine ja karmid sõnad aitavad. Udu kaob ja Minna hakkab taas elama, nähes kõike seda, mille nimel, mille pärast tuleb elada ka siis, kui on lõpmata raske. Peatüki lõpus on sõnad: „Minna silmad on selged. Ta näeb ...“

Kas meie silmad on selged? Kuidas näeme meie oma elu ja iseennast, oma lähedasi, oma maad ja rahvast, oma Jumalat? Mida näeme me enam, kas head või halba? Seda, mille eest on põhjust olla tänulikud, või seda, mille pärast on tõepoolest mõtet kurta?

Maakera elanikkond kasvab 1,5 miljonit inimest, st Eesti rahvaarvu võrra nädalas ja üle 80 miljoni aastas. Kui nii jätkub, siis Maa elanikkond neljakordistuks vaid saja aastaga. Vilja kandvat maad jääb aga järjest vähemaks. Kõrb tungib peale. Me ei tea, kui kauaks veel jätkub inimlastele selles tohutu kiirusega kasvavas maailmas igapäevast leiba. Aga täna on meil põhjust tänada Jumalat kõige selle hea eest, mis meile on kingitud. Muretsemiseks leiab ikka põhjust, aga on vaja, et me näeksime, taipaksime seda, et meil on tuhat põhjust olla tänulikud: selle eest, mis olnud ja mis on, ning lootuse eest, mida kingib Jumal oma lastele. Ta on lubanud, et ei jäta oma jüngreid iialgi vaeslasteks. Seega võiks meil olla vaid üks tõeline mure – et me ise ja meie armsad oleksime need, keda Jumala Poeg ei peaks jätma vaeslasteks. Et siis, kui Ta paljude leigeksjäänute peale vaadates küsib kord meilt, kas meiegi tahame minna Ta juurest, et me kogu südamest võiksime Talle vastata sarnaselt, nagu vastas talle Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.“

Seda taibanu saab olla vaid tänulik teekäija. Ta leiab olnust ja olevast ja tulevast alati seda, mille eest olla tänulik.

Tänulike teekäijate kõrval on kergem ka paljudel teistel. Tänulikkus avab taevaluugid ja arvan, et tänulike kohta kehtib tõotus: kellel on, sellele antakse. Ja need, kes ei mõista olla tänulikud, nende kohta kehtib tõotus: kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.

Nii lõpmata palju on kõike seda, mille tõelist väärtust me taipame ehk alles siis, kui seda enam ei ole. Liiga palju on ilusat, mida me nagu laps liblikat taga ajades tallame maha ja hiljem nutame taga.

Lõikustänupühale järgneval nädalal tasub meil Jumalalt paluda, et ta meie silmad tervendaks, et hakkaksime õigesti nägema, et meist saaksid tänulikud ja abivalmis teekäijad.

Aga armsad, meie tänulikkus Jumala vastu peaks väljenduma praktilises abis neile, keda me suudame aidata. Tänupalvetele ja tänulauludele peavad järgnema heateod, sest vaid see, kes head vastu võttes oskab olla tänulik ja annab temale kingitut edasi, on tõeliselt rikas ja lootusrikas.

On lõikustänupühale järgnev nädal. On aeg möödunule tagasi vaadata ja olla tänulik kõige hea eest, mida meile on kingitud. Taibata sedagi, et kõik see raskegi, millest oleme läbi läinud, ja see hea, millest oleme ilma jäänud, võib meile midagi väga tähtsat õpetada.

„Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud,
tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud.“

Nii on kord laulusõnu tõlkinud läbi lõpmata ilusate vabaduse ja lõpmata raskete Siberi aastate rännanud vaimulik Harri Haamer.

Tark taipab tänada kõige eest. Tark taipab ka seda, et iga antud anne on ülesanne ja iga kogetud hea on selleks, et meil oleks, mida jagada.

Olla rõõmus, olla tänulik Loojale!
Eks ole see omane neile, kelle silmad on avanenud,
kes on taibanud elu imelist saladust – seda:
kes annab mullale väe;
kes laseb paista päikesel, sadada vihmal, puhuda tuulel;
kes seadnud on aastaajad, päeva ja öö;
kes hoiab inimlast oma peopesa kumeruses, nii et see sealt minnagi ei taha;
kes on inimese südamesse pannud igatsuse tõusta kõrgemale, ehitada taevastesse sirutuvate tornitippudega pühakodasid;
kes on vabastanud oma rahva orjusest;
kes on tulnud kõige kõrgemast kõrgusest alla inimese juurde, hoolinud, armastanud ja juhatanud teed Jumala enese juurde.
Jumal, kes on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada jumalalasteks;
Jumal, kes on saanud vaeseks, selleks, et meie võiksime saada rikkaks;
Jumal, kes on kannatanud ja surnud, selleks, et meie võiksime igavesti elada;
Jumal, kes on kõnelenud meile, et saame armastada Teda, hoolida Temast sellega, kui armastame oma ligimest, hoolime sellest, keda Tema me teele saadab.
Olla rõõmus ja tänulik oma Loojale. Jah, see on omane neile, kes on taibanud Jumalat; Jumalat, kes on ülim hea, kes on armastus.

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jeremija 17:14)

Noored mõtlevad ilmselt vähem tervisele kui vanemad inimesed. Inimene mõtleb ikka sellele, kust king pigistab. Kui tervis on hea ja vastupidavus suur, pole eriti põhjust mõlgutada keha ja hinge hooldust puudutavate kõrvaliste asjade üle. Parem tegelda peaasjaga: kaasajooksmisega kirevas maailmas, läbilöömisega elus ja töös.

 Noored mõtlevad ilmselt ka Jumalale vähem kui vanem rahvas. Inimene mõtleb sellele, kuhu küünib ta pilk. Kuni meeli ja mõtteid täidavad ainult maised asjad üha heitlikumaks muutuvas maailmas, võib sünnipärane Jumala-aimdus üldse taanduda. Siis kerkivad üles tuntud kujud, kes taovad uhkelt rusikaga rinnale: „Mina olen ateist!“

 Aga kui elatud aastate arv aina kasvab, liikumine muutub juba aeglasemaks ja terviski hakkab logisema, siis enam ei pääse kaugemale mõtlemisest. Siiski võib inimene endiselt teha üsnagi kummalisi mõttekäike. On neid, kes mitte ainult ei usu Jumalat, vaid nad ei usu arstegi – ehkki tohtreid võib täiesti silmaga näha ja käega katsuda. Õigem olevat alternatiivmeditsiin jms. Nii upitatakse endiselt omaenese ego: mina tean paremini kui arstid, tean Jumala suhtes kõike paremini ja tean üldse kõike paremini. Nii elades ei näe me ikkagi veel iseendast ega oma maisest maailmanatukesest kaugemale.

 Alles seal, kus meie tunded ja mõtted tormavad sõna otseses mõttes lõpmatusse ning hüüame siis kogu südamest: „Tee mind terveks, Issand!“, võime saada abi. Jumala-kogemust on õigesti määratletud kui lõpmatusekogemust. Nii nagu lõpmatust, ei suuda me Jumalat määratleda, ent järele mõeldes võime möönda: nagu lõpmatus pole paljas tühjus, ei ole ka Jumal olematus. See, kes on valmis oma piiratud maailmast kaugemale kaema, muutub võimeliseks märkama ka igaviku imelisi jälgi meie elus.

 Kuidas võib siis Jumal teha meid terveks? Vahest teeb usk meid terveks? Öeldakse ju vahel, taas sõrme üleval hoides: „Usku peab olema!“ Inglise kirjanik ja mõtleja Gilbert Chesterton on seisukohal, et juba müstilised kogemused, kus aimame salapärast teispoolsust, teevad meid terveks. Pole sugugi nii, nagu sageli arvatakse, et need olevat inimese vaimsele tasakaalule ohtlikud. Faktid ja ajalugu räägivad sellele risti vastu.

 „Müstika hoiab meid vaimselt tervetena. Niikaua kui teil on müsteeriume, olete terve; kui te müsteeriumid hävitate, jääte haigeks. Tavaline inimene on alati vaimselt terve olnud, sest ta on ikka müstik. Ta möönab, et maailm on mõistatuslik.“ Ta jätab endale vabaduse kahelda, kuid ka vabaduse uskuda, arvestada nii religiooni kui ka teadust. „Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel. Tema vaimne nägemine on stereoskoopiline nagu füüsilinegi nägemine: ta näeb kaht erinevat asja korraga, seetõttu näeb ta paremini.“

 Kas seega usk Jumalasse võib meid teha terveks? Kahtlemata, sest usk läheb müstikast veel kaugemale, omandades kogemuse tihenemise kaudu veendumuse Temast. Usu kaudu – ehk täpsemalt: usus antud kontakti läbi – teebki Jumal meid terveks, nagu palub prohvet Jeremija. Sest me näeme avaramalt ja leiame sellist abi, millele me omas – olgu nooruslikus või üldse lapsikus – piiratuses enne ei olnud osanud mõeldagi.

 Ei tule arvata, et nüüd tuleb ainult eestpalve abil Jumala poole võidelda haiguste vastu, mis nii või teisiti tabavad inimesi. Ei, Jumal ise on andnud meile kultuurikohustuse, kui ta käskis valitseda muu looduse üle ja teha seda heaperemehelikult „rohuaeda hoides“ (1 Ms 1:28 ja 1 Ms 2:15). Kultuuri hulka kuuluvad ka arstid, keda tasub heade spetsialistidena usaldada. Aga viimselt on meie kõigi elu ja oskused Issanda käes. Seepärast tuleb ka Tema abi paluda, Teda kiita ja tänada. Siis oleme vaimselt terved ja leiame ihulikkugi abi.

Ei suutnud nad meile presidenti ära valida! Eks ongi raske valida, kui kandidaate palju ja igal neist palju häid omadusi ja ükski pole ka ilma puudusteta. Palusin valimiste eel Jumalalt, et Tema tahtmine sünniks, ja kui kuulsin, et seekord jäi jälle president valimata, võtsin seda nii, et küllap seegi võis olla Tema tahtmine.

See, et inimesed peavad tegema valikuid erinevate inimeste vahel, on mõistetav. On oluline, et selliste valikute juures ei kaoks armastus. Imestasin, kui kuulsin möödunud nädalal mitmeid inimesi, keda olin pidanud sügavalt usklikeks, üliteravalt kritiseerimas mitmeid presidendikandidaate. Neil olid oma lemmikud ja tundus, et nende lemmikud olid nende jaoks kui veatud, ideaalsed inglid, aga teised nagu rumalad kuradid. Kritiseerides muututi kurjaks. Mõtlesin, kas nii olid mõned mõistnud eelmise nädala juhtmõtet kristlase vabadusest. Tuli meelde üks Uku Masingu karm väide, et eestlaste jaoks on vabadus sageli vaid vabaduseks tabada ja rabada.

Millest soovitab mõtelda alanud nädal? Armastusest. Juhtsalmiks on 1. Johannese kirja 4:21. See käsk on meil Temalt endalt – et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.

Kutsun Sind mõtisklema Pauluse sõnade üle. I Kor 13:13 ja 8a. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Armastus ei hääbu kunagi. Aamen.

Smürna piiskop Polykarpos, armastuseapostel Johannese õpilane, on kirjutanud kristlastele: „Usk on meie kõikide ema. Lootus kõnnib tema jalajälgedes ning viimaks tuleb armastus Jumala ja inimeste vastu. Kui keegi tõesti järgib neid põhimõtteid, siis vastab ta kõikidele pühaduse nõudmistele, sest kellel on armastus, see on patu haardeulatusest väljas. Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli. Aidaku Jumal meil usus ja tões kasvada lahkuses, mis kunagi ei hälbi, ja igasugusest raevust hoidumises. Õpetagu Ta meile kannatlikkust ja sallivust teiste vastu ning rahulikku ja puhast elu. Andku Jumal teile ja kõikidele, kes Temasse nüüd ja tulevikus usuvad, koht oma pühade hulgas.

On kõneldud, et enne 1917. aasta laastavat revolutsiooni toimunud viimasel õigeusu kirikukogul olid kokkutulnud kirikute juhid ja koguduste esindajad vaielnud tuliselt preestrite rüü värvide ja kuju üle. Mõne aja pärast tapeti tuhanded preestrid, hukkusid miljonid usklikud ja uskmatud, hävitati kümned tuhanded kirikud. Ainuüksi Peterburis, kus enne revolutsiooni oli 400 tegutsevat kirikut, oli kaheksakümnendatel alles vaid 14 pühakojana tegutsevat kirikut.

Vahetevahel ma imestan ka täna – mis on see, mida peetakse tähtsaks, mille pärast kakeldakse, ollakse valmis ka pikaajalist sõprust üles ütlema? Olgu see vanematest jäänud võsastunud maatükk, mis ajab õed-vennad tülli, või kirikus vaidlus selle üle, kas vaimulik peaks kandma musta või valget ametirüüd, või jumalateenistusel veidi häält tegev laps, kelle vanemale öeldakse väga valusaid sõnu. Hetke pärast heliseb halvasti ütleja kotis mobiiltelefon ja ta ei suuda seda kuidagi vaigistada.

Meil kõigil on oma puudused. Meist keegi ei ole veatu ingel ja sageli läheb nii, et need, kes teisi mõne pisikese komistamise eest kõige karmimalt paika panevad, komistavad ise nii, et paljud killud on taga. Kui õiget usku kaitstes kaotatakse armastus, siis pole kaitsjatel varsti ka lootust, et nende usk neid päästab. Lõpuks taipavad kaklejad, et nad on üksi – isegi nende lähedased hakkavad nendest eemale hoidma. Kuulame uuesti Smürna Polykarpost: „Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli. Aidaku Jumal meil usus ja tões kasvada lahkuses, mis kunagi ei hälbi, ja igasugusest raevust hoidumises. Õpetagu ta meile kannatlikkust ja sallivust teiste vastu ning rahulikku ja puhast elu.“

Mis on meile oluline? Meie tervis? Mida me selleks teeme, et tervist hoida? Mida ja millal sööme, joome, kui palju jalgsi liigume, ennast liigutame? Paljude jaoks on tervis väga oluline, kuid osad teevad või jätavad tegemata kõik, et see oluline võimalikult kiiresti kaoks. Paljud väidavad, et nende jaoks on tähtsaim nende perekond, aga kui vaadata, kuidas nad elavad ja millele aega kulutavad, teevad osad nendest nii vähe kui võimalik, et olla oma lähedastega koos. Pole aega isegi kord päevas koos söögilauas istuda ja mõned sõnad juttu ajada.

Paljude inimeste jaoks on ülitähtis see, mida teised inimesed nendest arvavad. Nad teevad kõik, et võõraste inimeste arvamus nendest oleks hea. Need arvamuste pärisorjad lihvivad fassaadi ja kulutavad sellele liiga palju. Keegi tähelepanelik on öelnud: „Mu ümber on nii palju minu eluga kursis olevaid inimesi, et vahel tahaks neile juurde astuda ja küsida: „Vabandage palun, kas te võiksite mulle öelda, kuidas mul läheb?“.“

Kas nad teavad? Vaevalt. Kas see on tähtis, mida nad teavad ja arvavad? Vaevalt. Kui me kulutame liiga palju oma lühikesest maisest elust fassaadi lihvimisele, soovides võimalikult paljudele meeldida, võib meil see elu siin jääda elamata, armastus kogemata ja kinkimata. Elame siin igavat elu ja igavik jääb igavesti tulemata.

Kas me oleme mõelnud, miks ütlevad Uues Testamendis väga kõrge enesehinnanguga inimesed, kellest ka paljudel teistel on arvamus kui eeskujulikest, laitmatutest usklikest, et Jeesus on patuste ja tölnerite sõber? Äkki Ta ongi nende sõber, kelle fassaad ei ole laitmatu, kes ei suuda kaasinimeste eest oma vigu varjata, keda kritiseeritakse, maha tehakse, sõnade ja tegudega oma ligimeste poolt hävitatakse? Üks osa nendest vajavad Jeesust Tema armastuse pärast, Tema halastuse pärast, Tema tervendavate, vabastavate sõnade pärast: „Su patt on sulle andeks antud!“ Ja kui nad ei suuda uskuda, et need võimsad sõnad ka nende kohta käivad, võivad nad vaadata ristile – sellele suurimale tõestusele, et Jumala Poeg on jätnud oma elu selleks, et meie süütunne ei saaks meid enam närida, meid pidevalt hirmu all hoida, et meie patt ei saaks meid hävitada. Jumal ütleb meilegi täna oma prohveti läbi: „Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!“ (Vt Jes 44:21–23.)

Täna me võime kindlalt väita, et loodu lunastamine on toimunud, kuid selleks, et meie võiksime sellest osa saada, tuleb meil pöörduda selle armulise Jumala poole, see lunastus usus vastu võtta ja lunastatuna ka nii elama hakata, et Lunastaja tahe hakkab meie elus sündima. Ja veel – kui Jumal laseb oma prohvetil kuulutada oma rahvale rõõmusõnumit, siis Ta ei ütle, et Ta on otsustanud meile mõned patud andeks anda, mõned meie eksimustest unustada. Ei! Ta teab, et meie üleastumisi on palju, meie pattusid on palju, ja ta teatab: „Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse.“ Ta kaotab need kõik. Ta lunastab meid kõigest, mis võiks meid hävitada, igavesse hukatusse viia. Ta lunastab, ostab vabaks ja unustab selle kõik, mille Ta meile on andestanud. KÕIK! Miks? Sest Tema on meid valmistanud. Tema on meile kinkinud elu ja Tema tahab, et me ei hukkuks. Tema tahab, et me pääseksime, elaksime igavesti. Ta hoolib lõpmata palju oma loodust. Kas me usume sellesse? Kas see üldse huvitab meid? Või on meie jaoks kordades tähtsam see, kellest saab mõneks ajaks meie president või mis saab meie pensionitest ja muu ajutine?

Üks meie koguduse liige rääkis mulle hetkest, mis pani teda imestama. Tema ligi saja-aastane ema oli ristsõnade lahendamisel hätta jäänud. Ta ei teadnud vastust küsimusele, kuidas võib nimetada Jeesus Kristust. Poeg ei osanud ka kohe öelda ja äkki vastanud selle memme pojapoeg: „Lunastaja“. See sobiski. Vastaja isa imestas, sest tema meelest ei olnud tema muidu tark, tubli ja edukas poeg siiani kiriku ja kristluse vastu mingit huvi üles näidanud. Ja ometi tema teadis – Jeesus Kristus on Lunastaja. Küllap teame ka meie, aga kas see teadmine ka muudab midagi meie elus? Mis on meie jaoks tähtis? Kas selle hulgas on koht ka lunastusele ja selle usus vastuvõtmisele? Nii kaua, kui see on meie jaoks veel võimalik.

Paulus ütleb (Gal.5:6), et Kristuses Jeesuses maksab ainult usk, mis on tegev armastuse läbi. Tähtsaima silmis, Tema silmis, kellest sõltub meie elu iga hetk ja igavik, on tähtis ainult usk, mis on tegev armastuse läbi. Ja prohvet annab Jumala rahvale teada, et uks, mis sellise teotseva armastusega usuni viib, on meile avatud. Jumal ei unusta, ei hülga oma rahvast – Ta ei unusta oma looduid.

Läbi ristimise muutub inimese suhe Jumalaga lapse ja isa suhteks. Meid on lunastatud. Läbi ristimise oleme me saanud selle Jumala lasteks, kes on oma loodud inimlapsi nii armastanud, et on meie päästmiseks lasknud ristil surra oma ainusündinud Pojal.

Prohvet ütleb: „Hõisake, taevad, et Issand seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik metsapuud, et Issand lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!“

Kõige enam kurvastavad mind inimesed, kes võtavad kõike head ja ilusat kui enesestmõistetavat. See on normaalne – nad oleksid selle nagu välja teeninud. Ja nad näevad vaid halba, märkavad vaid seda, mille pärast vinguda, viriseda, kritiseerida, maha teha. Sellised suudavad oma suhtumisega isegi pilvitu taeva pahameele ja kriitikapilvedega katta.

Ma usun, et üheks hea ristiinimese tunnuseks on hästi arenenud tänulikkuse ja imestamise võime. Mõtlesin, miks kutsub prohvet taevaid hõiskama, maa sügavusi hüüdma, mägesid, metsi ja kõiki metsapuid rõõmust rõkatama selle pärast, et Issand lunastab oma rahva ja ilmutab oma au, kaotades nende üleastumised nagu paksu pilve ja patud nagu pilvituse. Äkki selle pärast, et inimesed ei oska selliste asjade üle rõõmustada, tänulikud olla. Kõigega on võimalik ära harjuda. Ka kõige heaga.

Prohvet on hämmastunud sellest sõnumist, mida Jumal laseb tal oma rahvale kuulutada. Ta kutsub taevaid hõiskama, maa sügavusi hüüdma, mägesid, metsi ja kõiki metsapuid rõõmust rõkatama selle pärast, et Issand lunastab oma rahva ja ilmutab oma au, kaotades nende üleastumised nagu paksu pilve ja patud nagu pilvituse. See ongi hämmastav ime, millega me ei tohiks iial ära harjuda, tuimaks muutuda, seda normaalseks pidama hakata. See on hämmastav arm! Ja kui seda nii vastu võtame, toimub vabanemine. Orjast saab vaba. Patu orjast saab vaba inimene, kes jagab seda armastust, mida ta on Jumalalt vastu võtnud, inimestele, kellega ta kokku puutub. Eelkõige oma lähedastele. Ta ei karda armastada, ütelda head, teha head, hoolida nendestki, kelle fassaad pole laitmatu. Ta ei halvusta neid, ei tuleta mingilgi moel neile meelde eksimusi, mida tema on neile andestanud. Ja tema jaoks on andeksandmine lõpmata lihtne. Ta teab, et kõigeväeline Jumal, kõige loodu Looja on talle andestanud täielikult, absoluutselt, lõplikult. Jumala Poeg on andnud ristil meie eest oma elu – seda kõike on nii lõpmata palju, et see ajab andekssaanul üle äärte. Ta ei oska olla andeksandmise, armastuse ja hoolimisega kitsi.

Kõik algab meie suhtest Jumalaga. Kui see suhe on korrast ära, katkenud, rikkis, on ääretult raske hoida korras ka suhteid kaasinimestega ja kogu muu Jumala looduga. Jumala andestuse kogemine, vastuvõtmine muudab kogu maailma. Isegi tähed on seejärel teistsugused kui enne seda. Rääkimata inimestest.

Süütunne kibestab, muudab negatiivseks, suurendab kriitikameelt. Idas öeldakse, et teiste patud on su omaenda meeleplekkide peegeldus. Kui sa ei suuda uskuda, et sinu patud on sulle andestatud, siis muutud sa eriti nõudlikuks teiste suhtes. Sa pole millegagi ega kellegagi rahul. Kuid kui me tunneme, et need sõnad võivad kõnelda ka meist, siis tasub meil mõelda Jeesuse hoiatavale ütlusele Meie Isa palve seletuses, et kui meie ei suuda andestada oma võlglastele, siis ei andesta Jumal, meie Taevane Isa, ka meile.

Pühakirja sõnum on aga rõõmusõnum absoluutsest lunastusest, täielikust andestusest, hämmastavast armust. Ja see on rõõmusõnum sulle ja mulle! See on ime!

„Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks. Kristuski ei taotlenud iseenesele meelepärast, vaid nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.“ Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. Kannatlikkuse ja julgustuse Jumal aga andku teile, et te mõtleksite sedasama omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju kohaselt, et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.“ (Rm 15:1–6)

Seoses religiooniga, usuga Jumalasse, on tänapäeva inimeste seas sageli levinud arvamus, et usk ja kirik on eeskätt nõrkade jaoks, nende jaoks, kes on eluheidikud, kes ei suuda oma eluga ise toime tulla ja kellel lisaks sellele pole ka piisavalt sõpru, kelle peale hädas ja mures loota, neilt abi ja tuge oodata. Ühe tavalise, täies jõus inimese üldine suhtumine on see, et “ma olen piisavalt tubli ja tugev, et ise oma eluga hakkama saada. Jäägu Jumal ja usk Temasse uskujatele, nõrkadele“.

Kui aga lugeda Uut Testamenti, eriti kirjade osa, ja loetu üle natuke järele mõelda, siis tuleb välja, et usk, kristlus, on hoopis väga tugevatele inimestele, vapratele inimestele. Nõrkadel tuleks sellest pigem eemale hoida. Miks nii?

Kui me hakkame vaatama, mida oodatakse neilt, kes soovivad olla Jeesuse järelkäijad, Tema jüngrid, siis mida me avastame? Me näeme, et eelkõige oodatakse neilt valmisolekut raskeimaks võitluseks – võitluseks iseendaga, oma puudustega, oma nõrkustega, oma pattudega. Lihtne on süüdistada kõigis oma hädades teisi inimesi, nende tegematajätmisi, nende kurjust. Ja lihtsama vastupanu teed inimene tavaliselt ka läheb, kui tal tekivad probleemid. Jumal aga ootab, et Tema omad Tema ette astudes tunnistaksid üles oma patud, oma tegematajätmised. Võtaksid vastutuse oma tegude ja nende tagajärgede eest enda peale, mitte ei veeretaks seda teistele. Ja mitte ainult ei möönaks oma vigu, vaid teeksid ka kõik, et neid heastada ja enam neid mitte korrata. Jumal ei oota oma järgijatelt suuri sõnu, vaid tegusid. Kes tahab maailmas midagi muuta, peab alustama iseenese muutmisest. Ainult isikliku eeskujuga, ainult oma tegudega on võimalik aidata muutuda teistelgi ja maailmas midagi paremaks muuta.

Apostel kirjutab: „Meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetumate nõrkusi.“ Galaatia kirjas on ta öelnud :„Kandke üksteise koormaid, sest nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6,2) Lihtne on headel aegadel end tugevana ja jõulisena tundes üksi edasi tormata sihtmärgi poole. Aga võtta endale vastutus ka oma kaasinimeste tuleviku eest, aidata neil kanda nende koormaid, et nemadki võiksid kord sihile jõuda – kui paljud on valmis selleks? Seegi on üks kristlase tunnus: vastutuse võtmine endale ka teiste eest. Teiste koormale õla allapanek. Kõik see vajab jõudu – eeskätt muidugi vaimujõudu, kuid sageli ka füüsilist. Niisiis – kas usk ikka on vaid nõrkade jaoks?

Jah, tõesti, ristiinimene alandub Jumala ette, sageli põlviligi laskudes, pöördub palves Tema poole, palub Temalt jõudu ja abi. Kuid kas see on nõrkuse märk? Ükski auto ei liigu tankimiseta. Ükski inimene ei liigu söömata-joomata. Lastele on kombeks öelda: „Söö putru, siis kasvad suureks ja tugevaks.“ Jumala Sõna tundmaõppimine, sakramendid, palve – need on ristiinimese söök ja jook, mis muudavad ta tugevaks. Just need teevad ta suuteliseks kandma lisaks oma koormale teistegi koormaid. Õigel ajal ja õigest kohast õige abi palumine ja selle vastuvõtmine ei ole mitte nõrkuse, vaid tarkuse märk. Jätkugu siis meil tarkust otsida, paluda ja võtta vastu abi oma Jumalalt, et meiegi võiksime olla tugevad – tugevad Temas ja Tema armus, nõnda et meil jätkuks jõudu oma ristiinimese teed edasi käia ja teistelegi ränduritele toeks olla.