Nädala mõte

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)

Nõnda ütles Jumal kord Iisraeli rahvale, kuid see kehtib kõikjal ja alati. Väe ja võimuga ei saavutata iial midagi püsivat, vaid ainult vaimse tegevusega, kus arvestatakse Jumalaga, kes on Vaim. Poliitiliselt on mitte ainult juudid, vaid kõik impeeriumid võtnud vastu purustavaid lööke. Kui neil midagi on pärandada, siis vaimselt.

Hiljuti võisime seda kogeda järjekordsel reisil Lutheri ja Bachi radadel (5.–12. mail). Saksamaa on korduvalt püüdnud oma ajaloos muskleid näidata, kuid kaks maailmasõda on kummutanud nende imperiaalsed plaanid. Natsiriiki ei käsitleta praegu mitte ainult Euroopa anastajana, vaid räägitakse ka Saksamaa puhul natside okupatsioonist. Nii väljendas igatahes Speyeri katedraali endine organist, kes oli Nõukogude Liidu langemise aegu istunud ühes lauas nii Helmuth Kohli kui ka Mihhail Gorbatšoviga.

Ükski sõda ega okupatsioon ei ole aga suutnud purustada saksa rahva kultuuriliselt keskset osa Euroopa ja maailma ajaloos. Speyeri riigipäeval kujunes omal ajal (1529. a) opositsioon, mis avaldas protesti katoliikliku keisri suhtumise vastu Martin Lutherisse. Sellest pärineb nimetus „protestandid“ – protestantlike kirikute hulka kuuluvad peale luterlaste ka Šveitsi reformaatori Johann Calvini järgi nime saanud kalvinistid (nende hulka loetakse ka meile tuntud nn vabakirikud). Wormsis väisasime samuti katedraali ja mõtlesime Lutherile, kes ei taganenud oma seisukohtadest selles linnas 1521. aastal toimunud riigipäeva ees.

Reformatsioon sai eelduseks kogu uusaegsele ajaloole, kus loomulikult leidub positiivse kõrval ka negatiivset. Ent kehtib sama põhimõte: purustusi ja kahjustusi on põhjustanud ikka peamiselt väe ja võimu rakendamine, kaasa arvatud vaimne terror, mida on kasutanud mitmed poliitilised süsteemid. Kuid Euroopa vaimukultuur, mis järgnes keskaegsele, on pärandanud jätkuvalt püsiväärtusi, kus alati on arvestatud Jumalaga ja tegutsetud Tema Vaimu eeldades (olgu või teadmatult ja anonüümselt).

Mida oli vaadata Mühlhausenis, kus oli usupuhastuseaegse talupoegade sõja juhi Thomas Müntzeri staap? Toda meeleheitlikult võidelnud meest meenutas ainult talle pühendatud mälestussammas. Nad ei saavutanud vägivallaga kaugeltki seda, mida Luther tegi puhtalt vaimset võitlust pidades. Mühlhausenis tegutses aga ka noor Johann Sebastian Bach, kelle ausammas seisab püsti kiriku ees, kus ta töötas. Linn ja kirikud on igati ilusad, nagu enamasti teisteski Saksamaa väikelinnades.

Lisaks nimetatutele külastasime esimest korda ka Lutheri lapsepõlvelinna Mansfeldti. Eriti võimsa mulje jättis lossivaade, mis tuletas meelde, et ootamatult n-ö rahvusvaheliseks meheks tõusnud Luther oli oma kodukohas nii lossihärra kui ka rahva silmis kuni surmani oma poiss Martin. Väisasime uue reisigrupiga muidugi ka varem külastatud paiku, mida ei saa vältida: Eisleben, Marburg, Eisenach, Erfurt, Leipzig, Wittenberg jt. Wittenbergi pargis leidsime üles ka vahtra, mille on teiste sarnaste sekka istutanud meie peapiiskop Andres Põder.

Saksamaa lõhuti väe ja võimu abil peaaegu täielikult teises maailmasõjas, kuid tema suurus paistab välja vaimsest elust. Tema geeniuste rida usu, teaduse, muusika, kirjanduse ja muus vallas on väga pikk. Piisab, kui piirduda siin nimetatutega, kes olid pöördepunktiks oma valdkonna ajaloos. Nii nagu räägitakse ajastutest enne ja pärast Lutherit ja reformatsiooni, räägitakse ka muusikast enne ja pärast Bachi, kes on „rahvusvaheline mees“ vahest rohkemgi kui usupuhastuse algataja.

Kõigile meie reisidele on iseloomulik, et need täidavad ka misjoneerivat iseloomu. Tänapäeva misjon seisneb eelkõige kristliku usu tutvustamises ja selgitamises, õpetades palvehetkede ja jutluste kaudu ühtlasi tunnetama vaimseid dimensioone, mis ühendavad iga inimest Jumalaga (oleme mõelnud analoogsetele vaimulikele kultuurireisidele Austrias ja Itaalias). Ka misjoni puhul kehtib Jumala Sõna: „Mitte väe ja võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi!“ Vägisi ei juhita kedagi usule, küll aga Jumala Vaimu läbi.

Olgu meie suhted algaval nädalalgi rohkem vaimset ja sõbralikku laadi, arvestades Jumalaga, sest väe ja võimu kaudu toome ainult pahandusi ja rahutusi enda ning teiste ellu. Rõõmsat ja rahulikku töönädalat kõigile!

*****

Bachi ja Lutheri radadel käis seekord ka fotograaf Endel Apsalon. Tema tehtud reisifotosid saab näha siit:

1. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1091409507569258.1073741900.100001006567951&type=3&pnref=story

2. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1091505104226365.1073741901.100001006567951&type=3&pnref=story

3. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1091904337519775.1073741902.100001006567951&type=3&pnref=story&__mref=message_bubble

4. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1092652997444909.1073741903.100001006567951&type=3&pnref=story&hc_location=ufi

5. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1093221370721405.1073741904.100001006567951&type=3

6. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1093880773988798.1073741905.100001006567951&type=3

7. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1094444607265748.1073741906.100001006567951&type=3

8. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1095316570511885.1073741907.100001006567951&type=3 

Maikuu teisel pühapäeval tähistatakse emadepäeva. Emadel on loomulikult hea meel, kui nad kas või paar korda aastas võsukestele meelde tulevad. Nad ootavad kannatlikult, ja on väga tänulikud.

Kuigi selleks aastaks on lilled emale (või ta hauale) viidud, võiks korraks mõtlema jääda – missugune on spetsiifiline emaarmastus?

Juut Erich Fromm, süvapsühholoog, analüüsib põhjalikult oma traktaadis „Armastuse kunst“ (LR 1989, 27/28) inimhakatise east sõltuvaid suhteid vanematega. „Laps on esimestel elukuudel ja -aastatel kõige tugevamini kiindunud emasse. See kiindumus saab alguse juba enne lapse sündi, kui ta on emaga küll üks, kuigi neid on kaks. Sünd muidugi mõnes mõttes muudab olukorda, ent mitte nii oluliselt, kui võiks arvata. Laps, kes nüüd elab väljaspool emaüska, on ikkagi temast täielikus sõltuvuses“ (lk 35). „Laps alustab elu kiindumusega emasse kui „kõige oleva alusesse“. Ta tunneb end abituna ja vajab ema piiritut armastust. Seejärel saab uueks kiindumuskeskuseks isa – isa on mõtte ja teo juhiks: sel perioodil kannustab last vajadus teenida ära isa kiitust ja vältida tema pahameelt“ (lk 58).

Fromm kõrvutas 60 aastat tagasi (originaal ilmus 1956. a) sellega inimese ja Jumala suhteid. Täitsa halastamatult. „Religioossetes kultuurides – näiteks keskajal – vaatas keskmine inimene Jumalale kui abistavale isale või emale. Aga samal ajal võttis ta Jumalat ka tõsiselt, tema elu ülim eesmärk oli elada vastavalt Jumala põhimõtetele, muuta „lunastus“ kõrgeimaks kohustuseks, allutades sellele kõik teised toimingud. Tänapäeval midagi sellist ju pole. Igapäevane elu on täiesti lahus religioossetest väärtustest. [---] Tõeliselt religioossete kultuuride inimesi võib võrrelda kaheksa-aastaste lastega, kes vajavad isa kui abistajat, aga hakkavad juba tema õpetusi ja põhimõtteid ise elus rakendama. Tänapäeva inimene on pigem kui kolmeaastane, kes nutab, kui isa vaja; kui ta aga mängida saab, on ta eluga üsna rahul“ (lk 72).

Koguja nendib, et igal asjal on oma aeg. Nii inimese kui vist ka inimkonna elus. Ja ei ole lineaarset progressi, vaid mõnigi asi või aeg võib tulla tagasi. Pendel on hetke paigal ja siis hakkab liikuma kasvava hooga vastassuunas. Paari nädala eest ilmus paavst Franciscuse vestlus Andrea Tornielliga, „Jumala nimi on Halastus“ (Gallus, 2016). Paavst on välja kuulutanud Püha Halastuse Aasta. Ajakirjanik päris, miks just nüüd. Paavst selgitas: „Jah, ma usun, et meil on praegu halastuse aeg. Kirik näitab oma emalikku poolt, oma emapalet inimkonnale, mis on haavatud. Kirik ei oota, et haavatud inimesed koputaksid ta ustele, ta otsib neid tänavalt, ta toob nad kokku, ta võtab nad avasüli vastu, ta hoolitseb nende eest, ta laseb neil tunda, et neid armastatakse“ (lk 4). Tingimusi esitamata: „Ma mõtlen selle ema väsinud silmade peale, kes tapab end tööga, et muretseda süüa narkosõltlasest pojale. Ta armastab teda tema vigadest hoolimata“ (lk 83).

Raamat on lõpmata lohutav – mitte keegi ei jää taevalikust emaarmastusest väljapoole: „Ükski inimese patt – olgu kui suur tahes – ei saa kaaluda üles halastust või seada sellele piiri“ (lk 49). „Halastuse Issand annab mulle alati andeks, Ta pakub mulle alati võimaluse uuesti alustada. Ta armastab mind sellena, kes ma olen, Ta tahab mind püsti aidata ja Ta ulatab mulle käe. Üks Kiriku ülesandeid on abistada inimestel ära tunda, et pole olemas olukordi, millest ei ole pääsu“ (lk 56).

Kas siis Viimset Kohut ei olegi? On küll, ja kohus kirjatundjate üle tuleb karm. „Kristus on ise meile öelnud, kui seletas eeskirja, mille järgi hakatakse meie üle kohut mõistma: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40). [---] Kui võtame omaks kõrvale jäetud inimese, kellel on haavatud keha, ja patuse, kellel on haavatud hing, näitame avalikult, et meid võib kristlasena tõsiselt võtta. Jäägem alati meeles pidama püha Risti-Johannese sõnu: „Eluõhtul hakatakse meie üle kohut mõistma ainult armastuse põhjal.““ (lk 95).

*****

(Foto: Krõõt Tarkmeel)

Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! (Jk 4:8)

Hädavaresest juut pöördub Jumala poole. „Armas Jumal, ma pole sinult siiani mitte midagi palunud. Nüüd olen ma aga kohutavalt raskes olukorras. Ole nii hea ja korralda mulle üks asjalik loteriivõit!“ Ja kohe kuuleb mees vastust: „Olgu pealegi. Aga osta siis vähemalt üks loteriipilet. Anna mulle ka šanss!“ /Kogumikust „Juudid naeravad“/

Väliselt naljakate lugude taga peitub sageli väga tõsine mõte. On iseenesestmõistetav, et selleks, et loteriil võita, peab kõigepealt loteriipileti muretsema. Kuid kahjuks unustame mõnikord sama enesestmõistetava tõe: selleks, et kellelegi läheneda, tuleb minna tema poole, mitte tema lähenemiskatseid ignoreerida või temast eemale põgeneda. See kehtib ka inimese ja Jumala vahelise suhte kohta.

Mõnigi kord, kui avastame end sattunud olevat raskesse olukorda, hakkame meeleheitlikult ringi vaatama ja otsima, kes võiks aidata. Kes saaks ristiinimese jaoks olla parem ja õigem abimees kui mitte tema Taevane Isa Jumal, kelle rahva hulka ta on ristimises vastu võetud? Kuid arvan, et üsna sageli on Jumal see viimane, kelle poole hädas pöördutakse, viimane õlekõrs, millest kinni haaratakse. Miks? Küllap seetõttu, et nii mõnigi kord on mõni ristiinimene avastanud, et Jumal on temast nõnda kaugele jäänud, et tema poole on nagu pisut imelik juba pöörduda ja ega teagi, kuidas seda teha.

Jumal on kaugele jäänud? Kas see on võimalik? Jah, on küll võimalik. Meil pole kiires elutempos liikudes olnud aega Jumalaga tegeleda, temale läheneda: lugeda pühakirja, palvetada, osaleda jumalateenistustel, palvustel, pühal õhtusöömajal. Kui meie ristiinimese staatus meile vahel meelde tuleb, oleme lohutanud end sellega, et püüame olla tublid ja ise oma elu ja probleemidega hakkama saada, et mitte Jumalat tülitada ja tüüdata oma igapäevase tühja-tähjaga – Tal ju tähtsamaidki tegemisi. Igati kiiduväärt püüdlus. Meie igapäevase eluga pole Tal sel juhul aga enam asja – me ei lase Teda sellesse. Kui aga Jumal on meie jaoks olemas ainult mõnikord, pidupäevadel, siis oleme oma Jumalast teinud puusliku, ehisasja, kelle ainult pidupäevadel välja võtame ja eemalt imetleme.

Kui inimene on tõsisesse hätta või õnnetusse sattunud, siis hakkab ta otsima süüdlasi. Kes otsib, see leiab. Tihti, kui inimsüüdlast ei leita või ta pole kättemaksuks kättesaadav, leitakse süüdlane Jumalas. Miks Jumal mind ei kaitsnud, ei aidanud? Ta on ju kõiketeadja ja kõikvõimas, Ta võinuks ju ilma palumatagi aidata! Ta ju teab, mida meile on vaja! Nõnda see on. Kuid Jumal armastab inimest, austab tema püüet iseseisvalt hakkama saada. On muidugi juhtumeid, mil Ta sekkub palumata inimeste ellu, isegi sunnib tegutsema inimesi vastu nende tahtmist, kuid reeglina on Ta jätnud otsustuse inimesele – kas inimene soovib osa saada Jumala poolt pakutavast või mitte, kas ta laseb end juhtida või läheb isepäiselt oma teed. Selleks, et Jumal läheneks inimesele, saaks teda tõesti aidata – mitte ainult imedega ja erakorralistel juhtudel, vaid jooksvalt, igapäevases elus, nõnda et erakorralisi päästvaid imetegusid polekski vaja –, peab inimene lähenema Jumalale või vähemasti mitte tema eest põgenema. Kui Jumal ise inimesele läheneb, peab inimene jääma Tema juurde, elama Temaga tihedas Isa ja lapse suhtes. Ajapuudus ei ole vabanduseks sellele, et laps hülgab oma vanemad, ei suhtle nendega, võõrdub nendest. On asju, milleks tuleb aega leida. Aega juurde ei anna meile keegi – see tuleb ise võtta. Võtta selleks, mis on tõeliselt oluline lähenemiseks oma Jumalale, kõneluseks temaga.

Käesoleva nädala teema meie kirikukalendris on „Südame kõne Jumalaga“. Kui meil pole võimalust tulla pühapäeval kirikusse jumalateenistusele, siis leidkem igas päevas vähemasti see aeg, et palves astuda oma Looja, oma taevase Isa ette, läheneda temale, kõneleda temaga. Kõneleda oma rõõmudest ja muredest. Paluda abi, paluda tarkust. See on meie loteriipilet, mis toob meile alati võidu.

Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil. (Jes 63:7–9)

Kunagi ma pidin müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, mulle näitas, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju.

Mida näitavad igatsused meie elus? Need paljastavad seda, millest tunneme puudust. Igatsused reedavad, kes me oleme ja mis on meile tähtis.

Kõik igatsused ei peagi täituma. Vahel oleme soovinud midagi, mis hiljem tundub mõttetu ja rumal. Võib juhtuda, et liialdame oma tahtmistega.

Ilmselt igatsevad kõik inimesed elus edasi jõuda. Seda soovisid ka eestlased, kes tulid juba keskajal linnadesse, kuid ei mahtunud linnamüüride vahele, sest rääkisid maakeelt ja neil ei olnud raha. Teenijaid ei võetud ka linnamajadesse lõpmatult. Nad pidid hankima endale eluaseme väljapoole müüre, eeslinnadesse, kus asusid linnarahva aiamaad, millele olid püstitatud kerged majakesed ehk hütid (saksa keeles Katen). Need pidid olema üsna lihtsad puulobudikud, sest seadus keelas sõjaohu korral hävitamisele kuuluvatesse eeslinnadesse midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati Katensassen (hütisistujad ehk hütielanikud), hütid ise olid eesti keeles katakad. Need eestlased saksastusid ja neid kutsuti katakasaksteks. Hiljem unustati algne tähendus ja sõna omandas vormi kadakasaks, sest „kadakas“ on eestlastele arusaadav, ehkki ei mõistetud, mis võiks sellel okaspuul olla ühist saksastunud eestlastega (Malle Salupere „Kui segatud on Eesti veri?“, Eesti Ekspress, 21.02.2008).

Kindlasti ei olnud elu katakates kerge. Hüttidest ei õnnestunud kõigil kaugemale pääseda ja päris sakslaseks maskeerununa linnaelanike sekka sulanduda. Paljude igatsused parema elu järele ei täitunud. Eestlased aga pilkasid isehakanud saksu, kutsudes neid katakasaksteks, st hütihärradeks, kes erinevalt kivimajades elutsevatest päris sakstest pidid leppima onnisaksaks olemisega. Viimased aga tegid näo, nagu nad ei oskakski eesti keelt, ja suhtusid üleolevalt oma rahvuskaaslastesse, et rõhutada oma erinevust.

Sõna „katakas” aga omandas Tallinna Jaani kirikus uue tähenduse. Võib-olla kerkis see esile alateadlikust ajaloomälust? Siin väljendas see aga pigem igatsust taevase elu järele. Nimelt hakkasid noored nimetama kiriku maa-aluseid ruume katakombideks, mis kreeka keeles tähendab algselt hauakambreid. Kristlastel ei ole hirmu haua ees, sest meie n-ö näidishauaks on Jeesuse tühi haud. Surm on võidetud! Roomas peeti tagakiusamisaegadel katakombides jumalateenistusi. Meie katakanoored leidsid nendes ruumides lahenduse põnevuseigatsusele – ikkagi maa all! Seal suheldi, tehti süüa, vahel magati jne. Mis aga palju tähtsam: katakates leidsid noored ka lahenduse kõigile inimestele omasele usulisele igatsusele. Tallinna Jaani kiriku katakombides peeti mitu aastat hommikuti enne kooliminekut Taizé palvusi. Hiljem jätkusid need palvused õhtuti ja harvemini.

Kirikukalendrisse on selle nädala kohta kirjutatud juhtmõtteks „Jumala rahva koduigatsus“. See ei tähenda mitte niivõrd kojuigatsust, mil maailmast lahkume, vaid pigem koduigatsust, mil maailmas elame. Me vajame isakodu juba praeguses elus, et leida rahu Jumalaga – ja võime seda jätkuvalt leida Jeesuse Kristuse läbi.
Õnnistatud nädalat ja heade igatsuste täitumist kõigile!

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. (Ps 23:4)

Kui rääkida karjasekepist ja sauast, siis vähemasti meil siin Eestis tuleb eakamatel inimestel enamasti vaimusilma ette ikka kas väike poiss või tüdruk pika vitsaga, millega ta oma loomi karjamaale ajab. Küllap on mõned eakamad meie hulgast isegi saanud karjaseametit proovida – tänapäeval sellist võimalust naljalt ette ei tule. Inimestest karjaseid asendavad oksatraadist aiad ja elektrikarjused, kui loomi üldse suurfarmi süngest hoonest karjamaale välja rohtu sööma lastakse. Igal juhul aga seondub see vits, mis karjapoisist kuninga teeb ja talle valitsuskepiks on, nagu ütleb eesti rahvaluule, karistuse, valu ja hirmuga – valuga sunnitakse sõna kuulama neid, kes muidu põikpäiselt paha peale läheksid.

Iisraelis ei seondunud karjasekepp ega sau sel ajal, mil meie tänane psalm loodi, aga sugugi sõnakuulmatute lammaste karistamisega. Kari tundis oma karjast, usaldas teda, hoidis tema ligi, järgnes talle ja lambaid polnud vaja nüpeldada. Kepp ja sau olid tööriistad, mis olid mõeldud kuristikku kukkunud lamba väljaaitamiseks, karjale tee juhatamiseks, aga ka karja kaitsmiseks röövloomade, mõnikord ka röövinimeste eest.

Paljud usust ja kirikust kaugel seisvad inimesed, aga kahjuks ka nii mõnedki usklikud, näevad tänapäevalgi Jumalat vitsa viibutava karjapoisina, kes peab enda põhiülesandeks kutsuda oma hoolealuseid kibeda nähvakaga korrale, kui nood oma samme viljapõllu poole tahavad suunata. Nad ei oska näha Jumalas tarka karjast, kes mitte ainult ei valva selle üle, et kari laiali ei jookseks, vaid kes hoolitseb selle eest, et iga hoolealune saaks kõhu täis ja oleks kaitstud iga kurja rünnaku eest, kellelt tahes see ka tulla võiks.

Millise karjasena näeme oma Jumalat meie? Kas meie tunneme oma Jumalat hea karjasena, karjasena, keda võib usaldada, karjasena, kes näitab alati kätte õige tee, karjasena kelle juures on nõnda hea ja julge olla, et ei teki tahtmistki tema juurest eemale põgeneda ja minna otsima rammusamat rohumaad? Karjasena, kelle hoole all ei pea kartma kurjust ja pimedust, millest elus ikka aeg-ajalt läbi minna tuleb? Karjasena, kes ei jäta maha kiskjatele söögiks ka kõige armetumaid, ka kõige põikpäisemaid?

Möödunud pühapäeva nimetuseks oli hea karjase pühapäev. Palugem, et meiegi jaoks ei oleks Jumal mitte vitsaga vehkiv karjapoiss, vaid hea, hooliv ja hoolitsev karjane, kes juhatab eksinuid õigele teele, aitab välja meeleheitekuristikku kukkunuid, trööstib kurbi, julgustab kohkunuid. Karjane, keda saab usaldada, karjane, kelle juures on hea ja turvaline olla.

Sotsioloogilise uurimuse „Usust, elust ja usuelust 2015“ põhjal on Kristuse surnuist ülestõusmisega täiesti nõus 27%, pigem nõus 29,7%, raske oli midagi öelda 13,5%-l ning üldse ei olnud nõus 12,2% ennast luterlasteks nimetanud isikuid (EK 23.03.2016). Eriline uudis see ei tohiks olla, juba sada aastat tagasi loeti suurt hulka luteri kiriku liikmetest „nimekristlasteks“, kes ei teadnud oma usu sisust suurt midagi. Pigem võiks öelda, et praegune ülestõusmisse uskujate arv on uskumatult kõrge. Ei ole sugugi kerge tänapäevase loodusteadusliku maailmapildi raames põhimõtteliselt pidada võimalikuks, et päevi pärast kliinilist surma võiks inimese organism uuesti tööle hakata. Kristuse surnuist ülestõusmine on inimlikult võttes absoluutselt võimatu.

Jeesuse ülestõusmist ei uskunud kõik ka tollal. Ent selleks olid siis hoopis teised põhjused. Et surnud äratatakse ihulikult üles, oli I sajandi juutluses üpris üldine usk. Jeesus äratas rahva silme all üles Jairuse tütre, Naini linna noormehe ning Laatsaruse, ja ka need, kellele see üldse ei meeldinud, ei kahelnud sündmuse faktis ja lugesid neid mõjuvateks tunnustähtedeks (Jh 11:47). Miks siis Jeesuse jüngrid pidasid tühjaks jutuks, kui naised tulid haua juurest ning teatasid kohtumisest inglitega (Mk 16:11; Lk 24:11)? Miks pidi ülestõusnu tõestamiseks näitama jüngritele oma haavu (Jh 20:20)?

Pärast metsikut piinlemist ristil ning kindluse mõttes talle oda südamesse torkamist (Jh 19:34) oli surnuist üles tõusmist uskuda muidugi (meie meelest) keerulisem, kuid peaküsimus ja kõhklemise põhjus oli evangeeliumide põhjal kummatigi: kas see, kes väidab enda olevat Jeesuse, on ikka Tema ise? Sest mitte keegi – ei Jeesust väga armastav ja leinav Maarja Magdaleena (Jh 20:14), ei Emmause poole teel olevad jüngrid (Lk 24:15.31) ega kümme apostlit (Lk 24:37.41) ei tundnud Teda ära ning Ta pidi konkreetselt tõestama, et Ta ei ole tont, süües kala nende silme ees (Lk 24:42j). Ei olnud sugugi nii, et vaid uskmatu Toomas kahtles, vaid nad KÕIK NÕUDSID ilmunult demonstreerimist, et ta on identne nende Õpetaja Jeesusega.

Antiiksed kreeklased uskusid hinge surematust ning neid ajas naerma jutt ihu ülesäratamisest (Ap 17:32), ent juutidel ei olnud tollal mingiks probleemiks uskuda liha ülestõusmise võimalikkust: Matteuse järgi koos Jeesuse ülestõusmise ja templi vahevaiba kaheks kärisemisega „hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju pühade ihusid ja need väljusid hauakambritest“ ning need käisid ennast Jeruusalemmas näitamas (Mt 27:52j). Küsimus oli: kas ilmumiste puhul on tegemist SAMA isikuga, kes tapeti? Sest kurat on kaval ja „saatan ise moondab ennast valguse ingliks“ (2Kr 2:11).

Jurist Paulus – kirjatundja oli suuresti seadusetundja – teadis, kui tema üle kohut peeti, milliste asjade arutamisele süneedrium suunata. Kuna vaid vanameelsed saduserid ei uskunud ingleid ega surnute ülestõusmist, hüüab ta suurkohtus: „Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!“ Kohemaid on kogu variseride vennaskond, kelle hulka ka tema oli kuulunud, ta selja taga ning sõdib vahvasti: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud!“ (Ap 23:6–9).

Oleks kena, kui kõik luterlased usuksid, st peaksid õigeks kiriku dogmasid, nt Kristuse neitsistsündi ning et Ta on „alla läinud põrguhauda“ (descendit ad inferos). Enamik usubki. Paraku „Kurat usub ka, et Jumal on olemas, usub rohkemgi kui meie – ega ta sellepärast veel õndsaks saa!“.

Mu sõbrad! Kas olete mõelnud sellele, et evangeeliumides on ainult üks mees, kes ütleb Jeesusele, et Ta on Jumal? Jah, et Jeesus on Jumala Poeg (Mt 16:16), seda küll, aga et Issand ja Jumal?

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. (1Kr 13:13)

Oh neid naisi küll! Ikka süda, ikka emotsioonid: vaid vähesed neist suudavad külmalt kalkuleerida ja teha seda, mis tundub ratsionaalselt mõtlevatele meestele mõistlik ja arukas. Ja nii võime lugeda evangeeliumitest, mis kirjeldavad ülestõusmispüha sündmusi, kuidas umbes 2000 aastat tagasi, varasel hommikutunnil, oli grupp naisi teel Jeruusalemma lähistel paikneva hauakoopa poole, kuhu kaks päeva varem oli pandud Jeesuse-nimelise mehe ihu. Tolle mehe kohta olid rahvahulgad rääkinud, et too pidada olema Jumala poolt läkitatud Messias, Iisraeli rahva lunastaja, kes on saadetud vabastama oma rahvast võõramaalaste orjusest ja taastama rahva kunagist hiilgust ja vägevust. Nüüd oli too mees aga surnud, oli hukatud nagu kurjategija. Kaks hauale tõttavatest naistest olid ise olnud nende hulgas, kes olid olnud kõrval, kui see sündis, olid kõike oma silmaga näinud.

Nood naised olid kuulunud Jeesuse jüngrite, tema õpilaste hulka: nad ei olnud talle muidugi nii lähedased kui need 12 meest, kelle Jeesus oli eriliselt välja valinud, kuid nad käisid Jeesusega kaasas, kui too ringi rändas, ja said niiviisi näha tema imetegusid ja osa õpetustest, mida ta jagas. Nõnda oli Ta nende jaoks midagi enamat kui lihtsalt suvaline võõras õpetaja ja imetegija. Nad olid Temaga isiklikult kokku puutunud ja Ta oli neile isiklikult lähedane, isiklikult tähtis isik. Nad olid uskuma hakanud, et Jeesus on tõesti Jumala saadetud Lunastaja, Messias.

Suurel Reedel olid nad risti all seisnud ja kuni viimse hetkeni imet oodanud, kuid surm saabus ja ime jäi tulemata. Surnud Messiasse oli aga võimatu uskuda. Terve mõistus ütleb, et Jumala Poeg lihtsalt ei saa surra, see on võimatu. Kui Ta aga suri ja veel inimeste käe läbi, kes hukkasid Ta kurjategijana, siis tähendab see seda, et Ta ikkagi ei olnud Jumala Poeg ... Nii tuli neil naistel koos Jeesusega matta ka oma usk ja lootus.

Võinuks arvata, et Jeesuse surm kustutab Ta nende südametest –  oli Ta oma surmaga neid ju sisuliselt petnud: jah, armas ja kena inimene oli Ta küll, aga ikkagi mitte see, keda nad uskusid Ta olevat. On surnud ja maha maetud, kahju küll, aga kõik me oleme ju surelikud. Aga oh ei! Ootamata ära isegi päevatõusu, ruttavad naised varavalges Jeesuse hauale, et Tema ihu töödelda lõhnarohtudega – täita matmiskombed, mis Jeesuse kiire matmise tõttu olid reede õhtul täitmata jäänud. Nad teadsid väga hästi, et Jeruusalemma võimukandjad ei kiida neid selle eest ja et nad satuvad nende silmis musta nimekirja. Nad teadsid sedagi, et nad satuvad pilke ja naeru alla nendegi silmis, kes Jeesust olid algusest peale petiseks ja valeprohvetiks pidanud. Neid ei heidutanud seegi, et Jeesuse meessoost lemmikjüngrid eelistasid oma peidupaikadest mitte välja tulla. Nad lihtsalt läksid. Ja nad ei läinud nutma haua juurde teeseldud pisaraid ega rääkima tühje ülistussõnu, nagu seda vahel tehakse, nad läksid, et teha veel seda, mida teha annab, anda lahkunule veel seda, mida nemad anda suutsid. No kus on siin kaine mõistus ...

Jeesuse surm oli naistelt võtnud usu ja lootuse. Neile jäi alles vaid armastus. Vaid? Apostel Paulus kirjutab oma armastuse ülemlaulus: „Nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ Need hauale suunduvad naised olid kaotanud väga palju, usu ja lootuse, kuid neile oli jäänud alles kõige olulisem, kõige suurem, kõige tähtsam – armastus. Neile oli alles jäänud see, mille tähtsust oli rõhutanud Jeesus oma eluajal, see, mida tema elu ja ristisurmgi endas sisaldas. Jeesus oli enne surma öelnud: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Armastus on see, mis teeb elu jätkamise, elu edasikestmise üldse võimalikuks. Armastus on see, mis on surmast tugevam ja annab võimaluse see ära võita.

Nende südame järgi käinud naiste armastus sai tasutud. Hauale jõudes kohtavad nad ingleid, taeva saadikuid. Naised on esimesed, kes kuulevad rõõmusõnumit, et Jeesus on surnuist üles äratatud. Maarja Magdaleena on esimene, kes isiklikult kohtub ülestõusnud Issandaga. Just need naised on esimesed, kellele antakse käsk kuulutada rõõmusõnumit: surm on võidetud, Kristus on surnuist üles tõusnud. Armastuse kandjad saadetakse kuulutama võitu surma üle.

Kuulutus elu võidust surma üle, Jumala armastusest inimeste vastu, mis on nõnda suur, et ta oma ainusündinud Poja on inimeste pattude pärast andnud Surma kätte, algab sellest, et suudetakse hoolida kellestki rohkem kui iseendast. Algab mitte ratsionaalsest ja praktilisest mõtlemisest, külmast kalkuleerimisest, vaid algab armastusest, mis avab silmad ja südamed nägema ka varjatut. Algab armastusest, mis ei väsi, ei kohku raskuste ees, armastusest, mis usub ja loodab. Algab armastusest, mis tegutseb, andes endast kõik parima, mida anda suudetakse. Armastuse kaudu saame meiegi oma elus kohtuda ülestõusnud Issandaga ja leida oma ellu usu ja lootuse valgust. Soovin, et meis kõigis võiks elada selline armastus.

Vaikse nädala jumalateenistustel keskendutakse Jeesuse elu viimaste päevade sündmustele. Jutlus on pühakirjatekstis kirjeldatu aktualiseerimine – ka meie kujutleme ennast nende ammuste aegade osalistena, ükskõik kas siis positiivses või negatiivses rollis. Siin ei olegi oluline viimne ajalooline täpsus, pigem soov lasta olnul elavaks saada, nii et see ka meie enda elu mõjutaks.

Siiski on paar asja, mille puhul praegused käibetõlgendused lähevad algsest mööda ning lihtsustavad liigselt. Üks nendest puudutab inimesi, kes Jeruusalemma jõudvale Jeesusele korraldasid kuningliku sissesõidu – kuigi hobust ei olnud, laotasid nad Messia eesli sõrgade alla oma riided ning palmioksad ning hüüdsid poliitilisi loosungeid: “Hoosanna Taaveti Pojale!” Nimelt süüdistatakse neid manipuleeritavuses, sest mõne päeva pärast karjuvat nad Rooma asehalduri õues riigitruult: “Löödagu risti!” See ei olnud nii.

Jeesus ja ta järelkäijad tulid Jeruusalemma paasapühadeks koos Galilea palverändurite rühmaga. Paasapühad, Egiptusest pääsemise mälestamine, oli aeg, mil Iisraelis lõid leegitsema Messia ootused, ja seepärast tulid alati ka maavalitsejad paasapühadeks oma residentsist Kaisareas koos piisava koguse sõduritega Jeruusalemma Siioni mäele Antoonia kantsi, et vajaduse korral rahvast rahustada. Pontius Pilatus ei soovinud kohalikega tüli ning seepärast ta eiras (tõenäoliselt mitte väga rohkearvulise) galilealaste salga saabumisel nende korraldatud provokatsiooni. Alles siis, kui juutide endi ülemad ähvardasid teda, et kui ta ei reageeri resoluutselt Jeesuse kaasusele, kaebavad nad tema peale ning temalt võetakse ära alles äsja talle omistatud amicus caesari (ld k keisri sõber) aunimetus, nõustus ta Jeesuse hukkamisega. Need mõnikümmend – vaevalt et neid palju rohkem ta õuele mahtus – klakööri ei saanud olla samad, kes Jeesust tervitasid kuningana. Galilealased magasid õiglase und ning alles ärgates avastasid, et nende messiakandidaat ripub ristil ning et neil endil tuleb suu võimalikult kinni hoida, et keelemurre ei reedaks, et tegemist on mässulistega (nagu vaese Peetrusega juhtus). Järgnevatel päevadel juleti olla vaid isekeskis ja lukustatud uste taga.

Masside meelemuutlikkust võib hurjutada küll, aga selleks peab otsima teised tekstid. Jeesuse likvideerimine oli hiilgavalt korraldatud: öösel vahistamine, kohemaid suurkohtu ette, kes juba täies koosseisus ootas, ning siis maavalitseja kinnitust nõudma. Poolehoidjad olid seatud fakti ette, et Jeesus on viidud kui tapalammas hukata.

Teine seik ei ole küll nii tõsine, aga mainin siiski. Paasapühad olid alati kevadise täiskuu ajal. See tähendab, et tundeline jutt, kui sünge ja pime oli too öö (Jh 13:30), on põhjamaalase kujutlus. Pilvitu taeva korral – ja muid pilvi Palestiinas pole kui vihmapilved – on kuuvalgus midagi muud kui ilma kuuvalguseta tõepoolest kottpime öö. Õlimäel ei olnud vaja käsikaudu koperdada.