Nädala mõte

Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud! (2Kr 13:5)

Taas hakkab kätte jõudma sügis. Ilmad halvenevad, sajab, on jahedamaks muutunud. Koos sellega hakkab meie ümber laienema aevastavate ja köhivate inimeste hulk. Me näeme, et nad on haiged. On haigusi, mis on kõrvalseisjatele ja ka inimesele endale hästi märgavatavad ja tuntavad. Seetõttu on need reeglina ka kergesti ravitavad, kuna kohe, esimeste tundemärkide avastamisel saab raviga pihta hakata, takistada haiguse levikut. Kuid on haigusi, mis tekivad organismi varjatult, need närivad ja tegutsevad meie organismis, nii et me ise ei tunnegi ja kui ükskord nende olemasolu märkame, võib olla juba liiga hilja, et midagi ette võtta. Üks selliseid haigusi on vähkkasvajad, mille tõttu üha rohkem inimesi tänapäeval juba noorena sureb. Üheks noorte naiste surma sagedaseks põhjuseks on rinnavähk. See on ravitav, kui õigel ajal jaole saada, kuid probleem ongi selles, et see ei anna endast reeglina märku, inimene tunneb ennast hästi, kuni tekivad esimesed sümptomid, siis aga on juba liiga hilja, et ravi annaks tulemusi. Selleks, et õigel ajal seda ränka haigust märgata, soovitavad arstid naistel aeg-ajalt oma rindu kontrollida, neid kombata, et avastada kahtlaste kühmukeste või sõlmede teke. Piltlikult öeldes soovitatakse ennast läbi katsuda.

Lisaks ihulikele haigustele on inimestel aga ka hingelised haigused, mis on sama varjatud kui vähk, aga mis tapavad sama efektiivselt või efektiivsemaltki. On ju paljude ihulike haiguste alged just inimese hinges. Hinges, mis ei leia rahu, hinges, mis piinleb pattude käes, oma eksimuste tagajärgede, mineviku halastamatus haardes. Ja kui hing on haige, siis ei pea inimese ihugi kõiksugustele välistele mõjudele kaua vastu. Augustinus on kord kirjutanud Jumalale mõeldes: „Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu sinus.“ Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu Jumalas. Meie selle nädala juhtmõtteks kirikukalendris on „Enese läbikatsumine“.

Kas meie suhted Jumalaga on korras? Kas meis elab Tema rahu? Ristiinimestena me usume, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on ristil surres kandnud ära ka meie patud. Kas oleme mõelnud, et meie, igaüks meist, elame Tema elu, elame Tema asemel? Tema suri, võttis meie asemel vastu karistuse pattude eest, surma, et meie võiksime julgesti elada, tundmata hirmu surma ees. Me elame tegelikult laenatud elu. Aga kas me elame nõnda, et võime viimsel kohtupäeval Jeesusele otsa vaadates öelda: „Issand, ma olen Sinu elu, mis Sa mulle kasutamiseks andsid, elanud hästi, nii nagu Sa ise oleksid elanud. Olen teinud seda, mida Sinagi oleksid teinud.“?

Jumal näeb ja teab varjatut, näeb ja teab, mis toimub meie hinges. Aga kas meie ise teame? Kahjuks on paljudel inimestel nii palju tegemist teiste inimeste läbikatsumise, nende varjatud ja ka ilmsete haigusnähtude otsimise ja osundamisega, et enda läbikatsumiseni ja oma varjatud probleemideni, oma olukorra teadvustamiseni ei jõutagi. Pühapäevaks antud evangeeliumitekst (Mt 21:28–32), Jeesuse poolt räägitud lugu kahest pojast, just sellest kõnelebki.

Ristiinimestena on meil suur oht muutuda sellisteks nagu need, kellele Jeesus oma tähendamissõna kõneles. Meil on suur oht muutuda tolle poja sarnaseks, kes küll teab, mida tema isa tahab, on vastanud isa käsule lubadusega tema soov täita, kuid ei ole seda teinud. Lootes ainult oma ristimise peale, oma äravalituse peale, on ristiinimestel suur oht muutuda upsakaks, kritiseerida teisi, neid, kes pole meiega ühinenud ristiinimese teel, nende eksimusi ja patte, ja samal ajal ise väliseid usukombeid täites elada sisimas ikkagi ka ise lahus Jumalast, täites omaenese või siis täpsemalt öeldes meid kiusatusse viia püüdva hingevaenlase soove. Kui keegi on valinud ristiinimese tee, valguse, õigluse, headuse ja lootuse tee, peab ta muutuma, tema elu peab muutuma, et ta suudaks Jumala poolele püsima jääda. Elada Jumala poolel, elada ristiinimesena, see tähendab seda, nagu me juba eespool rääkisime, et me elame Jeesuse asemel, elame nii nagu Tema, et Tema elab meis ja me teeme Tema tegusid. Kas me teeme Jeesuse tegusid? Ütleme oma kaasinimestele sõnu, mida Temagi oleks öelnud?

Võimalik, et me ise ei märkagi, et meie ristiinimese elu on korrast ära, et meid närib seestpoolt varjatud patu vähk, tirides meid Jumalast eemale igavese surma poole. Seepärast katsugem ennast sagedamini läbi. Pole aega? Maailm hindab kiirust ja tormamist. Ärgem olgem nende sarnased, kes koos maailmaga hukatusse tormavad. Võtkem endale aega. Ja aega meil ju tegelikult on, sest kui me jääme ustavaks oma Loojale, jääme tema omadeks, siis ei ole surmal meie üle võimust ja meie päralt on ees ootamas mitte loetud aastad, vaid terve igavik. Mõelgem siis sagedamini oma elule, oma mõtetele, sõnadele, tegudele ja tegematajätmistele. Mõelgem sellele, lugedes pühakirja, kõneledes Jumalaga oma palvetes. Ja kui me märkame patumügarikku oma hinges, siis toogem see võimalikult kiiresti, enne kui see jõuab kasvada ja selle mürk meie hinge lõplikult mürgitada ja Jumalast eemale tõugata, pihis Jumala ette, et Tema oma andeksandmise kuulutusega vabastaks meid sellest. Ärgem unustagem ka armulauda, kus võttes vastu Jumala poja ihu ja verd, pestakse meid puhtaks kõigist meie pattudest ja liidetakse meid taas Jumala rahvaga, kes rändab läbi maise elu, läbi rõõmude ja raskuste, läbi meeleheite ja lootuse, sinna, kus ootab ees taevane isakodu.
Tarkust ja julgust enese läbikatsumiseks!

Möödunud pühapäeva ja kogu nädala teemaks on „Soosinguajad“. Juhtsalmiks Ps 33:12: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks.“ Kummalisel kombel langes selle pühapäeva peale ka taasiseseisvumispäev. Meil on, millele mõtelda. Soosinguaegade eest on mõistlik olla tänulik ja loomulikult paluda, et soosija soosing ei mööduks, et me meile kingitud imelist kingitust kildudeks ei lööks.

Laulik ütleb psalmis 31:15,16,25: „Kuid ma loodan Sinu peale, Issand. Ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Sinu käes on minu ajad.
Olge kindlad, saagu tugevaks teie südamed, kes Issandat ootate!“ Aamen.

Kas mäletate kahte lauset, mis kord kaikusid üle Eestimaa: „Me võidame niikuinii!“ ja „Eestimaa on meie kätes!“

Meil laulud aitasid elada, võita ja ka need laused, millega üksteist ja iseennastki siis julgustati.

„Usk edasi viib! On vaba peagi Eesti!“ Nii laulis Tõnis Mägi siis oma „Koidus“ ja palus „Palves“ koos sadade tuhandetega: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“ Ja Looja andestas ja hoidis ja kinkis meie rahvale lootust ja julgust. Palved tõusid tuhandetest südametest ja suudest kui suits taeva poole. Sündis ime ja Eestimaa sai taas iseseisvaks.

Kindlasti on selles iseseisvas riigis täna ka palju sellist, mis teeb kurvaks või paneb häbenema, kuid selle kohta võib vist öelda, et töö on ju tellija materjalist. Ebatäiuslike ja pikalt orjusega harjunud inimestega on raske teha täiuslikku riiki.

Sellises kohas paikneva väikese maa ja rahva ja riigi iseseisvuse tulek ja püsimine on Jumala ime, arm, palve vastus. Tean, et paljudes väliseesti kogudustes on 60 aastat igal pühapäevasel jumalateenistusel pärast jutlust kirikulised tõusnud ja palvetanud kodumaa ja siin elavate inimeste pärast – palunud Jumalalt oma kodumaale ja rahvale vabadust ja selle vabaduse püsimist. Tean, et ka Eestimaal oli ka kõige pimedamatel aegadel neid, kes ei lakanud Jumalalt palumast vabaduse imet. Kuid tean ka seda, et paljudel majadel ei lehvi täna ega vabariigi aastapäevalgi meie oma riigi lippu, ja seda, et siin maal kostab aeg-ajalt üsna valjuhäälselt nõue Eesti hümnist viimane kolmas salm välja võtta.

„Olen uurinud paljude maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma religioonita ja jumalata.“ Nii on kord väitnud üks tark psühhiaater ja lisanud, et „kui mõni selline rahvas on maailmas kunagi ka olnud, siis tänaseks pole temast enam lõhnagi alles“.

Meie oleme veel alles. Vaatamata kõigele oleme me veel alles riigi ja rahvana. Tänu Jumalale veel oleme! Me ei tea midagi homsest ja on asju, mille vastu me midagi ei suuda, kuid on midagi lõpmata olulist, mida me saame kristlastena teha. Loota Issanda peale ja oodata Tema tõotuste täitumist. Häbenemata tunnistada seda, et oleme ristiinimesed ja elada ristiinimese moodi. Me ei ole eksimatud ja täiuslikud, aga me saame olla tänulikud palverändurid, kes ei häbene oma usku, kes ei häbene hoolida ja armastada, tunnistada oma vigu ja paluda andestust, öelda tunnustavaid sõnu, käia kirikuteed, heisata pidu- ja leinapäevadel oma riigi lippu ja laulda kogu südamest ka oma riigi hümni viimast salmi.

Vana Testamendi laulik on hädas, kuid ta ei süüdista oma hädas kedagi teist. Ta tunneb oma süüd. Ta taipab, et on oma Jumalast kaugenemisega andnud vaenlastele võimaluse teda vaenata. Kuid ta ei kaota lootust. Ta teab, et Jumal ei jäta oma lapsi ka siis, kui need oma süüd tunnistades Tema poole palvetavad. Mäletate, mida öeldi Jeesuse kohta, kui Ta kinni võeti, Teda süüdistati ja ristisurma mõisteti? „Kõik jätsid ta maha“. Meil on Jumal, kes teab, mida tähendab hülgamine, mahajätmine, rasketes aegades üksijäämine. Tema mõistab, saab aru, ruttab appi, halastab, tõstab langenu üles.

Laulik valab oma valu, süütunde ja üksilduse Jumala ette. Ta teab, et Jumal on ustav. Jumal on ustav ja armuline ka meie maa ja rahva vastu. Kui vaid oleks neid, kes Ta poole palvetavad, Tema halastust anuvad. Tema käes on kõik meie ajad. Nii paremad kui halvemad, nii kergemad kui raskemad ajad. Kõik meie ajad on Tema käes. Jumal tänatud, et see on nii! Meie ajad ei ole ajalike, ekslike inimeste, teiste riikide ja isegi mitte meie enese kätes, vaid kõigeväelise ja armulise Jumala kätes. Jumalal on headuse küllus – see on lõppematu varaait. Jumalal on alati rohkem anda, kui me oskame paluda ja suudame vastu võtta. Oleks meil ja meie rahval vaid tarkust Tema teedel käia, Tema tahtes elada! Aidaku meid Tema, et me ei lööks meile kingitud iseseisvust kakeldes, ahnitsedes, üksteist süüdistades ja Jumalast ja Tema tahtest eemaldudes kildudeks, ei mängiks oma vabadust maha, loobudes ühendusest Temaga, kelles on meie jõud ja õnnistus, vabadus ja tõde.

Me ei võida niikuinii. Me võidame vaid koos Jumalaga. Lahus temast me kaotame niikuinii. Kui Eestimaa on meie kätel – palvekätel –, siis on sellel maal ja rahval tulevikku.

PALVE:

„Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“

Halastaja Jumal ja Isa, me oleme võinud rahvana kogeda Sinu imelist armu ja Sinu vägevat juhtimist. Sa oled meid kandnud läbi raskuste ja olnud meie ligi igal ajal. Issand, Sulle olgu kiitus ja tänu! Anna meile andeks, kui me pole alati käinud Sinu tahtes, kui oleme unustanud selle, kuidas Sina meid oled läbi ajaloo keeruliste aegade kandnud, ja kui oleme ekselnud oma teedel. Sinus on meie jõud ja tugevus, aita meil käia Sinu teedel ja teha oma elus õigeid valikuid. Õnnista meie rahva elu ja tööd! Juhi oma vaimu läbi vabariigi presidenti, valitsust, riigikogu ja kohalikke omavalitsusi. Õnnista õpetajaid. Hoia meist eemal hädaohud ja õnnetused. Aita meil teha hoolsalt igapäevast tööd ja täita oma ülesandeid. Toeta kõiki, kelle elus on raskusi ja probleeme, kes on eluhammasrataste vahele jäänud. Lase meil märgata oma ligimest tema muredes ja teda aidata. Aita meid elada nii, et meie maal võiks olla alati rahu ja vabadus. Õnnista neid, kes on meie maa ja rahva ja riigi iseseisvuse eest võideldes kaotanud tervise või isegi elu. Seda kõike me palume Jeesuse nimel. Aamen.

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)

Kui jälgida elu meie ümber, siis kõikjal kutsutakse meid rohkem saavutama. Ja seda püütakse aina teostada. Kes panustab suuremale rahateenimisele, kes edukale karjäärile, kes eluaegsele püsiõppele, kes hangib endale suurema elamu, kallima auto vms – numbrid peavad igal juhul tõusma ja mitte mingil juhul langema.

Suurem hulk ei tee meid aga alati õnnelikuks, sest sellega kaasneb ka suurem vastutus. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse! Mitte ainult et teised inimesed muutuvad nõudlikumaks, jälgides, kas me oleme oma ülesande kõrgusel. Kogu elukorraldus on Jumala loodud maailmas nii üles ehitatud, et mida suuremad on kellegi koormad (kasvõi n-ö kullakoormad), seda raskem on neid kanda. Proportsioon kandja ja kantava vahel peab olema paigas. Puu ei kasva ainult kõrgemaks, vaid ükskord ta vananeb ja kukub. Meilgi on võimalik oma „kullakoormate“ all kokku variseda. Suurem hulk maist vara nõuab ka suuremat ajakulutamist oma korrashoiuks ja see võib meie hinge tühjaks jätta. On inimesi, kes viimaks tunnevad, et neist on saanud oma uhkelt rajatud eluviisi orjad.

Vanad targad on kutsunud inimesi pigem loobumisele. Rikas ei ole mitte see, kellel on palju vara, kuid kes sellegipoolest tahaks üha rohkem, vaid see, kellel on kõik olemas, ehkki tema omand võib olla piskuvõitu. Munga- ja nunnaordudes on mindud loobumuses lausa äärmusse, andes kolm tõotust: vaesus ehk loobumine varandusest, kasinus ehk loobumine perekonnast ja kuulekus ehk loobumine iseendast.

Ent ka selline täieliku loobumise katse ei tee inimesi alati õnnelikuks. See on mõeldud ikkagi ainult vähestele. Ajaloost on küllalt teada tigedate kristlaste portreesid, kes süüdistavad teisi moraalituses, kuid kelle enda tusameel näitab, et nad on salamisi ise kadedad teiste suhtes, kes võtavad endale õiguse püherdada patu porimülkas. Samuti võib juhtuda inimesega, kes loobub kõigest, et ta muutub kõrgiks ja edevaks ning hakkab ennast alateadlikult ülitähtsaks pidama, minetades Jumala nõutud alandlikkuse.

Mida tegelikult ootab meilt Jumal? Seda, et me järgiksime Jeesuse sõna „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem!”. Teisalt aga tahab Jumal, et kuulaksime muidki sõnu, mida Issand on öelnud – ja arvestaksime, mida nõutakse Tema poolt igaühelt meist isiklikult, vastavalt meie iseärasustele. Selle kohta jutustas Jeesus ühes tähendamissõnas, kuidas isand (ehk Jumal) jagas oma sulastele erineval hulgal talente: ühele viis, teisele kaks, kolmandale ühe. Ta eeldas tegutsemist vastavalt sellele, kui palju kellelegi anti – palka maksis Issand aga võrdselt ja palk jäi maksmata ainult laisale, kes üldse ei tegutsenud (Mt 24:14–30).

Seepärast, armas inimene: uuri, mida Jumal sinult ootab, ja püüa seda teostada. Kui sulle on antud palju, siis on vastutust rohkem, kuid ka Jumala abi on seda suurem, kui Teda usaldame. Kui sulle on antud vähem, siis võid rõõmsalt leppida, tänades Issandat, et Ta on andnud sulle – sinu kandevõimet teades – just parajal määral, et saaksid olla õnnelik. Olulised puudujäägid meie elus pärinevad meie isiklikest vigadest, mitte Jumalalt. See, kas me üldse suudame rõõmustada ja õnnelikud olla, sõltub väga palju meist endist, sest Jumal on eeldused selle tarvis meile igal juhul kinkinud. Isegi märtrid, kellel on tulnud oma usu eest eluga maksta, on oma ülesannet täites ilmutanud imelist rõõmu, sõltumata raskustest, mis inimliku mõõdupuu järgi peaksid tähendama ainult õnnetust.

Ärgem unustagem: Jumal ei nõua kelleltki rohkem, kui Ta on andnud – ka kõndides Jeesuse näidatud kitsast teed! Kuid Ta nõuab ustavust igal juhul – ja ustavust vastavalt sellele, nagu Ta on meile jaganud oma talente. Ta on tõotanud, et keegi ei jää ilma omast palgast. Ta soovib seda kõike, et meid rõõmsaks ja õnnelikuks teha.

Head saabuvat nädalat meile kõigile!

Jeesus: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Ps 1. Mt 10:13–14)

Lai värav ja avar tee on kutsuvad. Tundub, et nendest läbi minejatel ja nendel rändajatel on palju võimalusi, ahvatlevaid pakkumisi, palju põnevam-avaram elu kui kitsast väravast läbi minejatel ja ahtal teel kõndijatel. Miks muidu on laiast väravast läbi minejaid, avaral teel kõndijaid palju! Rahva hääl pidi olema ju jumala hääl. Samas, nii ütlejad ei täpsusta, millise jumala hääl.

Kuid kitsas ja ahtake hirmutab paljusid. Pole palju ju neidki, kes mingi ilusa eesmärgi nimel palju pingutada viitsivad. Massid on valmis sellistele pikalt pingutajatele plaksutama, kui nad peaksid kuulsaks saama, medaleid tooma, kõrgeid kohti noppima. Paljud on isegi nõus uskuma, kui kõneldakse suurtest pingutustest, paljudest loobumistest, mis maisesse kõrgusesse jõudmine on nõudnud. Üks kunagi Eesti koondises võistelnu rääkis mulle hiljuti, kui tänulik ta on, et oskas õigel ajal lõpetada. Lisas, et need, kes jätkasid, ei saa lennujaamade turvakontrollidest lihtsalt läbi, sest nad on rauda täis – väga paljude luumurdude, ränkraskete vigastuste paratamatus.

Ettevaatlik hoiab eemale. Tark ei torma. Kitsas ja lai värav seisavad lähestikku. Ka kitsas ja lai tee. Liiga kaua on liiga paljud arvanud, et elu, millest Jeesus siin räägib, algab siis, kui kitsast väravast läbiläinu on mööda kitsast teed oma maise elu otsani korralikult rännanud. Jeesus ei ütle nii. Ta on just kõnelenud sellest, et me peaksime oma ligimestele tegema seda, mida me soovime, et nemad meile teeksid. Jeesus ei ütle, et siin maa peal pole ELU võimalik. Isegi igavesest elust ei räägi Jeesus kui elust pärast surma.

Kitsast väravast läbi minejad jõuavad ellu viivale teele – eluteele. Elada on võimalik ka täna ja just praegu. Tunda rõõmu, armastust, armastada ja rõõmustada teisi, muuta teiste elu elamisväärsemaks, naerda koos naerjatega ja nutta koos nutjatega, olla tundlik ja hooliv. Igavene elu algab juba siin ja kui see siin ei alga, siis vaevalt jõuab elutuna elanu sellesse sealpool surma lävepakku.

Uku Masingut osundades: „Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas. Eestlasele pole meeleparandamine mitte mingi järsk suunamuutmine ... vaid meele parandamine. Meel ei tähenda yht kylge, vaid kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“

Jah, seda parandustööd tehes, rännates sellel kitsal rajal, mida mööda meie eel on kõndinud Jumala Poeg, me elame aina elusamat elu ja kord aidatakse meid sellelsamal teel siinse ja sealse vahelisest lävepakust üle ja öeldakse meile, et oleme olnud ustavad pisku üle ja seepärast pannakse meid palju üle – oleme need, kes pärivad kuningriigi.

Õige asja pärast vaevanägemine, enese piiramine parema pärast pole asjatu. Selleks, et poleks kord piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast, on mõistlik valida õige värav ja tee igal hommikul, igal ristteel seistes ja seal, kus taipame, et me oleme õigelt rajalt eksinud, on mõistlik tunnistada oma vigu, paluda andeks, pöörata ümber ja rännata elurajal. Sest eksimine on inimlik, aga uhkusest eksitusse jäämine on kuratlik. Kui elu on kingitud, on mõistlik elada – täna, homme ja igavesti.

PALVE: Issand, vaata Sina, kas me oleme valuteel, ja juhata meid igavesele teele. Aita leida kitsas värav ja ahtake tee, millel rändajad leiavad jäädava rõõmu. Aita meil elada.

„Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.“ Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!“ Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.“ (Mk 9:2–8)

See kirjakoht kõneleb ühest väga imelisest juhtumist, mille tunnistajateks ja millest osavõtjateks said Jeesuse kolm jüngrit olla. Kirgastumisloost, mille on ära toonud nii Markus, Luukas kui ka Matteus ja mida on põgusalt maininud ka Johannes, nähtub, et Jeesuse kirgastumist, Tema imelist muutumist nägi pealt ainult kolm jüngrit ja Jeesus keelas neil sellest enne tema surnuist ülestõusmist teistele rääkida.

Kas see vaatemäng, selle kohtumise pealtnägemine oli üldse neile määratud või sattusid nad selle sündmuse tunnistajateks juhuslikult? Võib kindlalt öelda, et kui küsimus puudutab Jumala ja inimese kokkupuudet, siis ei toimu mitte miski juhuslikult. See kohtumine ja sellega kaasnev, mida on hakatud nimetama kirgastamiseks, oli mõeldud suures osas just jüngrite, mitte niivõrd Jeesuse jaoks. Ka meie jaoks, kelleni nende kogemus evangeeliumitekstide kaudu on jõudnud.

Mitte juhuslikult ei kõnele kõik evangelistid kirgastamissündmuse toimumise ajast: see sündmus toimus kuus päeva pärast üht teist väga olulist sündmust. Seega on need kaks omavahel seotud. Kuus päeva enne kirgastamissündmust oli Jeesus oma jüngritelt küsinud, keda nemad arvavad Ta olevat. Ja jüngrite eestvedaja Peetrus ütles: „Sina oled Messias, elava Jumala poeg. Matteuse evangeelium toob ära Jeesuse sõnad Peetrusele, milles Ta kiidab teda õndsaks, sest mitte omast peast pole ta aru saanud, kes Jeesus tõeliselt on, vaid Isa taevas on Talle seda ilmutanud. Jeesus nimetas Peetrust ka kaljuks, millele Ta rajab oma koguduse, ja andis talle võtmete meelevalla. Kõik oli justkui ilus, aga vaadakem, mis juhtus edasi. Jeesus hakkas seejärel jüngritele rääkima, et Inimese Poeg peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval Ta tõuseb surnuist üles. Ja kohe reageeris sellele jutule Peetrus, kes viis Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda noomima, et Ta sellist juttu ei räägiks.

Mis juhtus? Millest see kõneleb? Jumala Poeg kiidab inimest, tunnustab tema taipu, usaldab talle vastutusrikkad ülesanded. Ja inimene? Muutub upsakaks. Kui Jumal tuleb inimesele väga lähedale, suhtleb Temaga väga lihtsalt ja sõbralikult, siis võib juhtuda, et inimene kaotab distantsitunde, kaotab arusaamise oma positsioonist. Hakkab Jumalat pidama n-ö omaks poisiks ja hakkab sättima end positsioonile, mis ei ole temale määratud, hakkab end pidama Jumalaga üheväärseks, hakkab Teda õpetama, kuidas on õige ja hea. Eks selline oht valitse usklikke tänapäevalgi. Ei olnud Peetrus mingi erand, kuigi väljendas end ehk otsesemalt ja impulsiivsemalt, kui teised oleksid seda teinud.

Jeesus, kes on jüngritele saanud väga lähedaseks, vähemasti jüngrite enda arvates, viib nad kohtumisele, mis peab neile näitama, neile meelde tuletama, kust Tema õieti pärit on, kes Ta õieti on. Mooses ja Eelija, keda jüngrid nägid Jeesusega kõnelemas, Jumal, kes nendega pilvedest kõneles, panid jüngrid taas mõistma oma kohta. Ja Jumal ise ütleb neile: „See on mu armas poeg, teda kuulake.“ Teda kuulake – mitte ärge hakake teie teda õpetama, kuigi teil võib tekkida tunne, et mõnikord ta vajab teie õpetusi.

Jeesus, Jumala Poeg, ei erinenud välimuselt ega riietuselt millegi poolest oma õpilastest. Tuntud noorsooromaan „Prints ja kerjus“ kõneleb loo sellest, kuidas kaks välimuselt väga sarnast poissi, üks prints teine kerjus, vahetavad natukeseks ajaks riided, et pisut lõbutseda. Lugu räägib sellest, et printsi riietes kerjuspoiss jääb ikkagi hingelt kerjuseks, kes kuningliku riigipitsatiga ei oska paremat peale hakata kui pähkleid puruks taguda. Kerjuse kaltsudes prints jääb aga ka kõige raskemates katsumustes südamelt ja kasvatuselt printsiks. Jeesuse tõeline olemus tuli kaltsude alt välja just selles kirgastumissündmuses. Kerjuse riiete all peitus Taevase Kuninga, Jumala Poeg. Seda, mida Peetrus oli kuus päeva varem oma suuga tunnistanud, nägid jüngrid mäel oma silmaga. Jeesuse tõeline olemus tuli ilmsiks selles erilises säras, mis Teda ümbritses. Selline eriline sära ehk kirkus saab silmale nähtavaks vaid siis, kui keegi on Jumalale väga lähedal, nii lähedal, et nende hinged on saanud peaaegu üheks. Jüngrid, kes koos Jeesusega mäel viibisid, ei hakanud särama. Jumal oli neile küll füüsiliselt lähedal, kuid neisse polnud veel asunud Jumala Püha Vaim, mis Jumalat ja inimest võib ühendada ja inimest seesmiselt ja ka väliselt kirgastada.

Pühakirja rõõmusõnum, evangeelium, kõneleb sellest, et Jumal on tulnud ja tahabki tulla inimesele väga lähedale, oma Vaimu kaudu lausa tema sisse, et kirgastada tedagi nõnda, nagu Ta kirgastas kord oma poega. Kuid Ta ise ei muutu kunagi inimeseks, alati jääb nende vahele vahe, mis ei luba kunagi inimesel Jumalat õpetama-kasvatama hakata. Jumal ei lasku inimese juurde porri mitte selleks, et sinna jääda, vaid et inimene sealt välja, enda juurde kõrgustesse tõmmata. Kui inimene seda vahet mõistab ja austab, siis suudab ta tänuliku ja rõõmsa südamega vastu võtta seda, mida Jumal talle kingib, ja ustavalt täita ülesandeid, mida Looja oma loodule tema elus annab. Ja siis – siis läheb temassegi ja paistab temastki välja Jumala kirkus. Aidaku Jumal, et meiegi võiksime kord särada Jumala kirkuses.

Millest soovitab mõtelda alanud nädal? Armastuse käsust.

Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. (Mk 3,13)

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. (1Ms 1:1)

Piibli esimene lause on antud loosungiraamatus tänase päevasõnana. Mis põhjusel? Võib-olla vajame meenutamist, et on olemas Looja ja et meie oleme loodud? Läbi sajandite teati Jumala olemasolu ja et maailm on temast alguse saanud. Tänapäeval võidakse seda unustada ja nõuda tõestusi Looja ning loomise kohta. Kas inimkonna tunnetusvõime on uusajal kahanenud, olles suunatud valdavalt nähtava maailma poole? Ajalugu näitab, et pole olnud rahvastki, kellel ei olnuks religiooni, st teispoolsusega arvestamist.

Seepärast ei vaevu Piibel Jumala olemasolu üldse põhjendama. See on selge aegade algusest peale. Ainult lollid arvavad, et Jumalat ei ole. „Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!“ Need on kõik tema mõtted“ (Ps 10:4). „Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!“ Nad talitavad riivatult ja jõledasti“ (Ps 14:1). Saalomoni tarkuseraamatus kirjeldatud inimesed väljendavad otsekui tänapäevaseid kahtlusi ja meeleheidet: „Meie elu on lühike ja kurb, ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast. Sest me oleme sündinud juhuse läbi ja pärast seda elu oleme, otsekui ei oleks meid olnudki.“ Jumalatunnetuse kadumisel tekib läbi aegade tuntud üleskutse hedonismile: „Nautigem innuga maailma nagu nooruspäevil!“ (Trk 2:1j, 6). „Ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9), ütleb selle kohta Saalomon elutarkuste kogujana (Kg 1:1).

Ateismis pole midagi uut – uudne oli ainult selle massiline levitamine kahel eelmisel sajandil. Argumendid Jumala olemasolu vastu on jõuetud. Uusaegne klassik Ludwig Feuerbach arvas asjatult, et ta tõestas Jumala olematuse, kui ta väitis, et Jumal olevat inimese projektsioon. See on ainult hüpotees, mis veenab vaid neid, kelle jumalakogemus on hääbunud. „Kõik kristlikus kultuuris üleloomulikule omistatav on Feuerbachi meelest meie enda ideaalide, unistuste, soovide ja ambitsioonide paigutamine millessegi, mis jääb meist ja käegakatsutavast maailmast väljapoole. Kuid luust ja lihast inimestena ei ole me võimelised hoomama midagi sellist, mis paikneb meist nõnda radikaalselt väljaspool. Religioon on inimese olemuse asetamine väljapoole iseennast,” selgitab Indrek Peedu tema põhiväiteid.

Feuerbachi seisukohad, millele toetusid ka Marx ja Freud, olid küll „põhimõtteline väljakutse kristlikule teoloogiale“, võttes „väga radikaalse positsiooni“, kuid pole õige arvamus, nagu oleks suurem osa teolooge neid kummutamatuna eiranud. Pigem saadi aru, et tunnetuses on „projitseerimine paratamatu: me teeme seda tahtmatult“ ka maiste asjade puhul, mille vormid, nagu neid tajume, tekivad tagasipeegelduse teel meie tunnetusest. „Jumala tundmine ei erine niiviisi kellegi või millegi muu tundmisest“, toetudes tagasiprojektsioonile. „Projektsioonide abil saame midagi uut teada nii iseenda kui ka Jumala kohta“ – või mis tahes esemete kohta välismaailmas. Peedu ütleb õigesti, et nii „ei ole ka Feuerbachi religioonikriitika tänapäeva seisukohalt enam ülemäära veenev“. Seepärast selle vastu ei väideldagi (Vt Indrek Peedu, „Feuerbach, religioon ja unistus uuest filosoofiast“. Sirp 31.03.2017: www.sirp.ee/…/feuerbach-religioon-ja-unistus-uuest-filosoo…/).

Sarnaselt kirjeldab privaatsete ilmutuste vastuvõtmist paavst Benedictus XVI (Joseph Ratzin-ger), osutades projektsiooniprotsessile: „Juba välispidise nägemise juures on alati osaliseks ka subjektiivne faktor: me ei näe iial puhast objekti, vaid see tuleb meie juurde läbi meelte filtri, mis teostavad tõlkeprotsessi. See on veel ilmsem sisemise nägemise juures, eelkõige siis, kui meil on tegemist objektidega, mis juba iseenesest meie horisonti ületavad“, st teispoolsusega, Jumalaga jne. „Seepärast pole sellised nägemused iial puhas „fotograafia“ teispoolsusest, vaid nad kannavad ka tunnetava subjekti võimalusi ja piire iseeneses.“ Taevase maailma kirjeldus on tulvil sümboleist (Joseph Ratzinger, „Öffentliche Offenbarung und Privatoffenbarungen“. Katholische Nachrichten 13.05.2010: www.kath.net/news/26686).

Armas kaasmaalane! Jumala ja usu kohta on uusajal (eriti kommunistlikus süsteemis) nii palju rumalusi kokku räägitud, et viimane aeg on neist loobuda. See ei ole ainult mõistuse küsimus, vaid puudutab kogu meie ellusuhtumist ja tundeid, rõõmu või selle puudumist. Martin Luther on öelnud oma väikeses katekismuses: „Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle kõik, mis mul on, ja peab neid alal. Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja armastusest.“ Võin kinnitada: seal, kus avastame oma elus, et Jumal, kes lõi alguses taeva ja maa, peab meidki omaks ja ülal, ei ole elu kunagi mõttetu ega tühi, sest tajume, et teispoolsus pole tühi. Saatku see kogemus meid veelgi rohkem ja mõtestagu meie elu käesoleval kaunil suvel.

Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. (Luuka 15:20)

Kadunud poeg on koduteel. Kord, kodust minnes oli ta kindel, et siia tagasi ta enam ei tule. Ta võttis kaasa kõik, mida pidas endale kuuluvaks, lõi ukse kinni, sulges värava ja läks. Saaks vaid kaugemale! Saaks paikadesse, millest räägitakse põnevaid lugusid, eemale isast ja vennast, kelle läheduses tunned end vahel nii ebamugavalt. Lihtsalt tundub, et isa näeb ja kuuleb ja teab seda, milles sa eksid – lihtsalt vaatab su peale ja taipab. Ja vend, kes on nii tubli ja töökas, et sulle tundub, nagu tema kõrval oled sa vaid üks ebaõnnestunud eksemplar. Saaks minema, nii, et koju jääjate silmad enam ei näeks ja nende kõrvu ei ulatuks midagi sellest, kuidas ma elan. Olla vaba, ka ebamugavast süütundest vaba.

Ja ta läks. Läks kaugele maale. Esialgu oli kõik hästi. Nii kaua, kui jätkus seda, mis isakodust kaasa sai võetud. Nii kaua oli sõpru ja lõbusat elu. Kuid siis tulid teistsugused ajad ja seesama inimene, kes nii väga oli igatsenud vabadust, eemalolekut isast, vendadest ja õdedest, loodab vaikselt, et äkki keegi tuleb, leiab ta üles ja kutsub tagasi koju. Kadunud poeg.

Millal on inimene päriselt kadunud? Siis, kui keegi teda enam ei otsi. Millal lõpeb kadunute viimane lootus? Siis, kui nad taipavad, et nad on täiesti üksi ja mitte keegi mitte kuskil neid enam ei oota.

Iga aasta novembris läheme me eri konfessioonide vaimulike ning Tallinna linnavalitsuse ja kalmistu töötajatega Pärnamäe kalmistule ning peame seal matusetalituse neile, kelle tuhk on peagi mööduval aastal puistatud ühishauda. Neile pole peetud matusetalitust. Lihtsalt keegi läks, tõstis restilt kivi ja puistas nende tuha ühte suurde auku. Suur osa nendest, umbes 70 inimesest, on maetud nii, et ühtegi lähedast pole olnud nende kõrval ei siis, kui nad surid, ega matusepäeval. Kord aastas – hingedeajal – peavad vaimulikud neile selle ühishaua juures hingepalve. Iga kord seal seistes ma mõtlen, kuidas on võimalik, et linnas, kus elab nii palju inimesi, on nii palju üksikuid, kadunuid. Nii palju kadunuid! Meie läheduses.

Kadunud pojal on, kuhu minna. Temal on, kes teda ootab. Meil kõigil on. Igal kadunulgi on. Paljud ei suuda seda uskuda, et neidki keegi ootab.

Üks poiss, kellelt küsiti, mis teeb kodu eriliseks paigaks, vastas: „Kodu on see koht, kuhu ma võin alati tulla – ka siis, kui olen eksinud. Sellest kuuldes kirjutasin kord Viljandi Jaani kiriku teadetetahvlile lause: „Kirik on kodu, kuhu võib tulla ka siis, kui oled eksinud.“ Nüüd mõtlen, et selle lause peaks kirjutama iga kiriku uksele.

Kadunud poeg on koduteel. Ta on väsinud ja veidi hirmul. Mäletan, kuidas mulle räägiti mehest, kes oli sõjaväljal saanud teate sellest, et paljud Tallinna majad on pommitamisel hävinud. Ta kirjeldas oma koduteel olekut, seda suurt igatsust kodu ja armsate järele ja suurt hirmu, kas neid üldse enam on. Nii oli ta viimase käänaku taga istunud kohvri peale, julgemata astuda neid mõnda sammu kohani, kust tema kodu paistab. Lõpuks ta tõusis ja läks. Tema kodu oli alles ja tema armsad ootasid teda.

Meilgi on kodu ja armastav Isa. Kui oleme koduteel, siis ei pea me pettuma. Meid oodatakse. Taevasel isal on igatsev süda. „Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“

PALVE: Sina, Issand, tead, kus ma olen – kas Sinu käte vahel või Sinust väga kaugel. Sina igatsed ja ootad, hoolides igast oma lapsest. Juhata meid koduteele – Sinu armastuse hõlma. Ja kui kord tuleb see hetk, mil meie aeg siin saab otsa, siis kanna Sina meid koju, sinna, kus oled omadele eluasemeid valmistanud maailma ajastu algusest – isakoju taevas –, sinna, kus on igavene rõõm.

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ (Mt 11:28)

Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini ta taipab, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mingi hinna eest ega kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks seegi, et me keegi ei tea, kui palju meile on seda kingitud ja kui palju sellest veel on alles.

Nõnda püüamegi aega võita kavalusega: haarata võimalikult kiiremini võimalikult rohkemat, et jõuaks võimalikult enamat ära proovida, ära teha. Püüame ühte inimellu mahutada mitut. Ja nii muutub meie elu üha rohkem kiirrongi sarnaseks, millelt maha astumine on võrdne peaaegu enesetapuga. Rong ei oota, see kihutab minema ja meie jääme maha. Ajast maha jäämine tähendab probleeme, tähendab konkurentsivõime vähenemist, tähendab võimaluste vähenemist, pidevat muret homse pärast, oma toimetuleku pärast. Nõnda siis rabeleme me viimse võimaluseni, ikka kiiremini ja kiiremini, püüdes ajast maksimaalset välja pigistada, seda maksimaalselt kasulikult kulutada. Suure rabelemisega pole aga enam aega tunda rõõmu sellest, nautida seda, mille saamiseks me oleme aega kulutanud. Rahulikumad hetked me lihtsalt kulutame pingest taastumisele, väsimuse väljahingeldamisele. Tänapäeva inimene on praktiline – elu ise sunnib selleks.

Kuid ometi võtavad – just võtavad, mitte ei leia, sest aega pole võimalik leida, see ei vedele niisama – väga paljud inimesed endale aega ja lähevad pühakotta. Nad ei lähe sinna mitte ainult pühapäevadel, vaid ka argipäeviti. Kevadest sügiseni on avatud väga paljude pühakodade uksed, et inimesed saaksid ka väljaspool jumalateenistuste aega sisse astuda, palvetada, vaikselt elu üle järele mõelda või ka lihtsalt olla niisama, olla vaikuses, lasta oma ajul tühjeneda, puhata maailma mürast. Jaani kirikus käib keskmiselt 200 inimest päevas, mõnikord rohkem, mõnikord vähem.

Miks nad tulevad? Ilmselt ei ole argiaskelduste müra suutnud kunagi summutada Jeesuse kutset, mis on kõlanud läbi kahe aastatuhande: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Jeesus lubab anda hingamise. Hingamine on üks elu tunnuseid. Hingeldamine on haige, ohus oleva elu tunnus. Jeesus pakub meile tervet elu, me võime Tema abil vabaneda hingeldamisest. Jeesuse ligiolu on enamiku inimeste jaoks kõige paremini tunda pühakodades.

Hetkedel, kui elu muutub liiga kiireks ja keeruliseks, vajame me meeldetuletust, et elus on oma tõed, ajal on oma reeglid.

Istudes vaikses pühakojas, eemal plärisevatest telefonidest ja siia-sinna sebivatest inimestest, võime natukeseks ajaks vabaneda aja survest. Meid ümbritsevad müürid, mis on näinud eelmiste põlvede võitlust ajaga, on näinud mitmete põlvkondade muresid ja rõõme, naeru ja pisaraid. Pühakotta on tuldud rõõmude ja muredega, abi otsima ja abi eest tänama. Pühakojas tajume, et kui suured meie mured meie jaoks ka poleks, on need ometi nagu meie isegi, need on meie elu, pisitilluke osake igavikust. Meie ja meie mured ei ole maailma keskpunktiks. Maailm ei alga ega lõpe meiega. Kuidas me ka ei rabeleks, ei suuda me ometi kõike haarata, kõike kontrollida. Seega ei pea me võtma endale üle jõu käivat koormat, lootusetut, juba ette kaotusele määratud võitlust ajaga, ainsaks relvaks vaid kiirustamine. Kui me suudame end näha ja aktsepteerime ennast nendena, kes me tõeliselt oleme – Jumala lapsed selles igavikuhetkes, milles meil on määratud oma elutee läbi käia –, siis ei ole aeg enam meie vaenlane, vaid sellest saab ustav liitlane. Me ei pea muretsema, et seda on liiga vähe, et seda ei jätku, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Jumala lastena on meie päralt igavene elu ja me võime siin, maises elus rahulikult tempot maha võtta ja kasutada meile eluks kingitud aega, et nautida seda head ja ilusat, mida Jumal on meile kinkinud. Ja seda pole sugugi vähe. Seda on tohutult rohkem, kui me suudame vastu võtta – kui me vaid tahame seda märgata.

Jätkugu meil tarkust võtta endale see aeg, et kuulata Jeesuse, Jumala Poja kutset ja minna Tema juurde. Minna, et saada tagasi hingamine, saada tõeline ja täisväärtuslik elu. Elu, millest saab rõõmu tunda.