„Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).
Advendiaeg – tulemise ja ootuse aeg. Advendiaja pühapäevade nimetused meie kirikukalendris on väga kõnekad: „Sinu kuningas tuleb sulle alandlikkuses“, „Sinu kuningas tuleb kirkuses“, „Valmistage Issandale teed“, „Issand on lähedal.“
Kõik pühapäevade nimetused räägivad kuninga, valitseja ootamisest. Ja siis – pärast pikka ootust, jõululaupäeva õhtusel jumalateenistusel toob pühakirjatekst kauaoodatud kuningana meie ette hoopis vastsündinud lapse, kes täiesti ebakuninglikult on pandud lauta, loomade toidukünasse magama, kuna tema jaoks pole mujal lihtsalt ruumi. Kas pettumus? Sugugi mitte.
Lapse sünd, uue elu algus, on alati rõõmus sündmus. On ju igas uues elus peidus imelised võimalused. Võimalused, mis soodsas keskkonnas võivad teoks saada. Anded ja võimed, mis võivad teha õnnelikuks, valmistada rõõmu miljonitele, kui neid hästi kasutada. Lapse sünd tähendab, et elu jätkub, läheb edasi – tähendab, et on lootust. Suurepärane! Lapse sünd on sündmus, mida tuleb rõõmuga tähistada, sündigu laps siis palees või laudas, olgu ta kerjuslaps või väike prints.
Advendiajast on kujunenud Jeesuse, väga erilise lapse ja erilise kuninga sünnipäevapeo, jõulupühade ettevalmistamise aeg. Aeg, mida otsast otsani täidavad jõulueelne sagin ja ettevalmistused, lisaks ettevalmistused ka nädal pärast jõule saabuvaks aastavahetuseks, mida samuti peetakse väga eriliseks ja tähtsaks pühaks.
Ootust ennast on sellesse ootuseaega ilmselt õige vähe järele jäänud. Ja kui järele mõelda – mida me peaksimegi jõuludelt peale piduliku pühadetunde tänapäeval veel ootama? Me ju teame, et Jumal on juba oma loodu peale halastanud, oma tõotuse täitnud ja Jeesuse kaudu juba kaks tuhat aastat tagasi maa peale tulnud. Jumal on juba saanud inimeseks, et inimene võiks leida tagasitee oma Jumala juurde.
Kujutlegem aga hetkeks, mis oleks siis, kui Jeesus poleks veel sündinud, poleks veel oma ristisurmaga inimest lunastanud? Milline oleks maailm siis? Võib-olla oleksime selliselgi juhul täna kodus omaste hulgas, tööpostil või näiteks mõnes kontserdisaalis, kus kuulaksime koos kaunist muusikat. Olid ju kodud ja koosviibimised ka enne Jeesuse tulekut. Olid tööd ja toimetused. Ka muusika oli olemas juba enne Jeesuse tulekut.
Kuid ilmselt mõtleksime hoopis muust, meie südametes oleks vähem lootust, vähem rõõmu ja tänu. Mõtleksime sellest, et me peame võtma elult kiiresti, mida võtta annab, sest see on meil ainus ja üürike. Mõtleksime sellest, et ees ootab vanadus, haigused, hääbumine. Mõtleksime sellest, et me peame olema tugevad ja vastupidavad, sest saame loota vaid iseendale ja oma tublidusele. Mõtleksime kõigile neile, kes on meile armsad, ja muretseksime, et ei suuda neid hoida ega kaitsta hädade ja õnnetuste eest. Mõtleksime oma raskele elule ja haletseksime ennast, kui oleme üksi jäänud.
Kuid võib-olla mõtleb keegi meist selliseid mõtteid ka täna? Olen üsna kindel, et see nõnda ongi. Olen kindel, et nii mõnegi jaoks pole käesolev advendiaeg rõõmsa ootuse, vaid pigem kannatusaeg.
Jah, ebavõrdsus, ebaõiglus ja ülekohus pole kuhugi kadunud. Ikka tuleb meil elus läbi minna raskustest, kanda mõnikord valu, tunda leina, muretseda enda ja oma lähedaste pärast, tunda ennast mõnikord üksiku ja liigsena. Kõigil meist on paremaid ja halvemaid aegu.
Kuid need, kelle jaoks kuningas, kelle tulekust kõnelevad advendipühapäeva piiblitekstid, tõesti on sündinud, need, kes usuvad sellesse kuningasse, suudavad oma rasketest aegadest läbi minna, neist üle olla, sest nende jaoks on olemas lootus. Lootus tulevikule, lunastusele, igavesele elule.
See lootus annab jõudu kanda kannatusi, sest eesootava igaviku kõrval on need väga üürikesed. See lootus avab silmad märkamaks head ja ilusat, mis meile Jumala poolt juba siinses elus on kingitud. See avab südamed nägemaks Jumala ligiolekut, Tema armu ligiolekut ka raskustes. Ja see lootus vabastab inimese kolmest kõige suuremast hirmust: hirmust üksinduse, surma ja selle ees, et tema elul ega tegemistel pole mõtet.
Meie tänases kirjakohas ütleb Jeesus: „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb.“ Mõelgem siis sellel advendiajal, mis on väga eriline, paljude jaoks täis rahutust, täis hirmu ja segadust, sellele, et kaks tuhat aastat tagasi sündis Petlemmas Lootuse Laps, halastav ja armuline Kuningas ka meie jaoks. Palugem, et Tema sünni meenutamise pühad võiksid tuua meie hinge sel keerulisel ajal rahu ja lootust.
