„Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: „Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.“ Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“ Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja. Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!““ (Am 7:10–15).
Tõnis Mägi ütles ühes intervjuus: „... olen paljusid asju proovinud ... olen tagasi kristluses ja näen, et meie Jumala vahel on Kristus, seega käib kõik läbi Kristuse,“ ja ta laulab oma uuel plaadil „AO valgus“, et ta pole pühak ega prohvet, vaid lihtsalt laulude laulja. Jah, seda ta on, kuid ka lihtsalt laulude laulja ja oma laulude looja võib oma lauludele tekste valides ja luues ja neid laule lauldes ütelda välja väga vajalikku tõde, kõnetada, juhtida inimesi valguse poole, Jumala poole.
Aeg, mil Aamos Iisraelile peab Jumala kohtuotsuse kuulutama, on näiliselt – paljude tundemärkide järgi – sellele rahvale edukas ja rahulik aeg. Väikesteks kuningriikideks killustunud maal on Põhja kuningriik muutunud rikkaks ja tundub, et riigi positsioon on kindel, turvaline. Jumal aga laseb Aamosel öelda, et Ta näeb suurt ebaõiglust oma rahva hulgas. Rikkus on saavutatud teiste röövimise, orjastamise, suure ülekohtu abil. Ülikud praktiseerivad ebajumala teenistust – võimsa Assüüria jumalad, eriti sõjajumal, tunduvad olevat kummardamist väärt. Ja Jumala kannatus katkeb. Kuna ametlikud prohvetid kuulutavad kuningale ja rahvale sõnu, mis valitsejatele meeldivad, nuusutavad, kust puhub tuul ja kes maksab hästi ja kes võib pea nende õlgadelt lennutada, siis on Jumal otsinud endale Juuda kõrbealadelt mägedest mehe, kes ütleks Iisraeli kuningale, ülikutele ja rahvale karmid sõnad nende tuleviku kohta. Karmides tingimustes elanud karjakasvataja on sirge seljaga mees, kes ei keeruta-lennuta kavalat, kasulikku juttu. Ta pole kuninga palgal.
Aamose raamatust pole võimalik saada täpset selgust, kuidas saab karjakasvatajast ja aednikust äkki prohvet. Jumal kõnetab teda, saadab ta teele ja mees läheb, usaldades oma saatjat. Ta tuleb kõrbeala mägedest Juudamaalt Peetelisse – Samaaria alade esimesse linna. Üks tuli põleb selle tulija sees ja ta ei suuda sellele vastu seista. Paraku on sõnum, mida see võõras Jumala nimel linna- ja kogu naaberriigi rahvale ja kuningale kuulutab, väga karm. Esimene, kes Aamose suud püüab sulgeda, on Peeteli preester. Ta saadab sõnumiviija oma kuninga juurde ja laseb kuningale öelda sõnad, mille kohta on kindel, et kui kuningas asja tõsiselt võtab, annab ta kindlasti käsu Aamos hukata. Et kuningas kindlasti tegutsema hakkaks, lisab see prohvet tõele ka ühe vale, öeldes oma sõnumis kuningale, et Aamos peab kuninga vastu tema rahva keskel salanõu. „Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: „Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.““
Samal ajal ütleb Peeteli preester Aamosele, et see tema aladelt jalga laseks: „Kao koju ja ennusta seal!“ „Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“
Nendes lausetes joonistub selgelt välja ränk konflikt tolleaegse ametliku religiooni ja Jumala tahte vahel. Kuid paraku on see konflikt esile kerkinud igal ajastul. Ka kirik võib muutuda ülbe võimu kuulekaks tööriistaks, takka kiita seda, mis Jumala silmis jäle, patsutada õlale neile, keda peaks hoiatama hukkaminemise ja ka rahva hukatusseviimise eest. Peeteli preester teatab Aamosele, et see on tema territoorium, kus on keelatud tõekuulutamine, kui tõde ei vasta ametlikele seisukohtadele. Ta ütleb välja kummalise arvamuse: „See on kuninga pühamu.“ Pühamu peaks olema Jumala pühamu ... See preester väidab aga muud ...
Peagi on reformatsioonipüha, mil kõneleme taas sellest, mida tegi üks munkpreester kord Saksamaal. Ta kõigutas oma kuulutusega 16. sajandi alguses valitseva võimsa kiriku aluseid. Kui teda hoiatati, öeldi, et ta ei läheks oma seisukohti Wormsisse kaitsma, teatanud ta, et isegi siis, kui ta vastas oleks seal sama palju kuradeid, kui on selles linnas majadel katusekive, läheb ta, sest see, mida ta teeb, on Jumala tahe ja tal pole julgust Jumala vastu astuda.
Ka tänases tekstis seisavad vastakuti kaks jõudu. Ühel pool preester, kelle selja taga on kuningas, riigi sõjavägi, repressiivorganid, propagandamasin, millega on võimalik ka õigeim inimene pulbriks teha. Teisel pool on lihtne mees, kes oma siiruses kuuleb Jumalat ja läheb, et täita Tema poolt saadud ülesannet. Ta teab, et Tema selja taga on Kõigeväeline ainus Jumal ja inglite armee. Ikka on neid, kes on Aamose moodi. Neid, kes kuulevad Jumala häält ja täidavad Tema tahet. Nad ei kiitle oma pagunitega. Nad on siirad , sügavalt usklikud, Jumalat usaldavad inimesed nagu Aamos: „Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja.“ Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!“
Ei mingit hirmu. Aamos on täitnud Jumala tahet ja see, kes seda teeb, ei pea kartma inimesi.
Kirjas roomlastele (8: 31–39) kirjutab muutunud mees Paulus: „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.“ Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“
Mida võiks see muistne lugu meile õpetada?
Esmalt seda, et kui Jumal tahab oma sõnumit rahvale öelda ja kui need, kes on Tema sõnumi edastamiseks seatud, seda ei tee, siis leiab Jumal neid, kes Tema ülesande täidavad. Ta võib selleks kasutada karjakasvatajaid, nagu Aamos või karjaseid Petlemma väljadel. Ta võib selleks kasutada aednikke, kalureid, maksuametnikke, sind ja mind.
Teiseks seda, et Jumal varustab oma saadikud kõige vajalikuga. Ta valib kuulutajateks need, kes armastavad oma Jumalat ja oma rahvast.
Jumala sõnumi edasiütleja üheks omaduseks on alandlikkus selle Jumala ees, kes on neid oma teenistusse võtnud. Neist ei paisku välja suurustamist, kõrkust, enda teenetega kiitlemist. Nad on Kõigekõrgema alandlikud teenrid, kes lasevad oma Jumalal enda teravused maha lihvida.
Ja kolmandaks seda, et hirm ei suuda sulgeda suid, mis kuulutavad Jumala sõnumeid.
Jaakobus kirjutab meile: „Võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks.“
