Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (Js 8:13).
Mida tähendab püha? Piiblis on püha see, mis kutsub esile aukartuse (kreeka hagios, heebrea kadoš). Püha on alati seotud Jumalaga, kes on ülimalt puhas ja hea. Kus iganes saab ilmsiks pühadus, seal ilmub Jumala vägi, mis vapustab inimest oma võimsuse ning puhtusenõudega. Püha on värisemapanev ja imeline.
Mida aga peavad inimesed pühaks? Üldiselt seda, mis vastab nende õilsaimatele kujutlustele. Võidakse mõelda umbes nii: inimkond püstitab endale kõrgeid ideaale, mis kerkivad tema sisemisest loomusest. Need pühad ideaalid on täitunud Jumalas, kelle täiuslikust armastusest võime meiegi õppida ja osa saada.
Need kaks vaateviisi ei sobi hästi kokku. Piiblis ei nimetata Jumalat pühaks mitte sellepärast, et Temas teostuvad meie ideaalid ja täituvad vagad kujutlused. Kõigevägevamat nimetatakse pühaks sellepärast, et kui Tema ligi tuleb, siis varisevad kõik kujutlused ning purunevad kõik ideaalid. Vähe sellest. Selgub, et meie kujutlused Jumala headuse ja armastuse kohta ei vasta Tema puhtusenõuetele meie suhtes.
Prohvet Jesaja, kellelt pärineb tänane sõna, on Jumala pühadusest kõnelemisel Piiblis esireas. Juba prohvetikutsumisel kuulutas Jumal häda patusele rahvale: „Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha“ (Js 1:4). Nüüd jätkab Iisraeli Püha oma pühaduse ilmutamist ja nõuab, et selle ees olgu rahval kartus ja hirm. Kui me ei koge värisevat aukartust Issanda ees, siis ei ole ka õiget Jumalaga kohtumist.
Jeesuse juures jätkub pühaduse ilmsiks saamine veelgi selgemal viisil. Jeesus ise on Jumala Püha juba sünnist alates. Nii ütleb ingel Tema emale Maarjale: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi PÜHA, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (Lk 1:35). Ka Jumala Pojaga kohtudes varisevad inimeste ettekujutused ning ideaalid, mistõttu ta viimaks ristigi lüüakse.
Kõigepealt paljastavad ennast kurjad vaimud, kes tajuvad otsekohe, et Jeesuse isikus läheneb neile hoopis teistsugune maailm. Nii hüüdis kurjast vaimust vaevatu Kapernauma sünagoogis: „Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!“ (Mk 1:24). Terve leegion väljakihutatud deemoneid ajas seakarja hulluks, mis kukutas end kaljult merre (Mk 5:11jj). Meie poolt kujutletud ideaalsel Jumalal peaksid olema rahumeelsemad iseloomujooned. Inimesed olid vapustatud. „Need on muljed Püha ligiolemisest“, kirjutab Ralf Luther.*
Inimeste vapustust kirjeldatakse Jeesuse poolt halvatu tervekstegemise loos. „Ja kõiki valdas hämmastus ja nad ülistasid Jumalat ja said täis kartust, öeldes: „Me oleme täna kummalisi asju näinud!““ (Lk 5:26). Siin esinev sõna „hämmastus“ on kreeka keeles „ekstasis“ ja „kummalised asjad“ on „parádoxa“. Võiks öelda, et inimesed sattusid ekstaasi, kui nad nägid paradoksaalsena tunduvat imet, kus halvatu sai terveks.
Sündmus on igatahes tähelepanuväärne: inimeste teadvus tõstetakse ekstaatilisse seisundisse, kõrgemale normaaltasandist (eks + stasis = väljaspool (normaal)seisundit, imestav; para + doxon = vastupidine (normaal)arvamusele, imeline). Seal haarab inimesi hämmastus, sest nad kogevad reaalsena seda, mis on vastupidine normaalarvamusele, st mida tavaliselt peetakse võimatuks. Pühadus on igatpidi vapustav!
Jumala lähedus ei ole kergesti talutav. Evangeeliumides on näha, kuidas inimesed Jeesusest erinevatel ettekäänetel ning põhjustel eemale põrkuvad. Ilmneb erinevus pärisjumala ja meie kujutluse vahel, samuti kontrast meie eetilise külje ja Jumala pühaduse vahel. Inimene põrkub tagasi, vahel lausa põgeneb Jumala eest.
Sellist olukorda on kirjeldanud Paul Tillich: „Inimene, kes pole kordagi katsunud Jumala eest põgeneda, pole iial kohanud tõelist Jumalat. Kui ma kõnelen Jumalast, ei mõtle ma paljusid enda tehtud jumalaid, millega inimestel on mugav elada, sest pole ju põhjust põgeneda Jumala eest, kes oleks inimeses elava headuse täiuslikuks kehastuseks. Miks peaks põgenema nõnda kauge ideaali eest? Ning pole ka mingit põhjust põgeneda Jumala eest, kes oleks lihtsalt universum või loodusseadus või ajaloo kulg. Miks peaks põgenema tegelikkuse eest, millest me oleme üks osa? Pole põhjust põgeneda Jumala eest, kes pole muud kui heatahtlik isa – isa, kes tõotab meile surematust ja igavest õnne. Miks põgeneda selle eest, kes on nõnda sõbralik meie vastu? Ei, ükski neist piltidest ei kujuta Jumalat, vaid inimest ennast, kes oma tarbeks püüab endale teha Jumala pildi. Need on inimliku kujutlusvõime ja soovunelma tooteiks, mida õigusega eitab iga aus ateist. Jumal, kes oleks meile kerge taluda, Jumal, kelle eest meil poleks vaja end peita, Jumal, keda me ei vihkaks, Jumal, kelle kadu me iial ei sooviks – pole tõepoolest mingi Jumal. Sihukest pole olemas.“
Tillich meenutab, kuidas Luther ehmatas, kui taipas, et ta oli Jumalat vihanud, enne kui Talle taevas avati. „Protest Jumala vastu, soov, et Jumalat ei oleks, ning põgenemine ateismi – kõik need on sügava religioossuse elemendid.“ **
Siiski peab põgenemine ükskord lõppema, et me Jumalast ilma ei jääks. Jesaja kutsub kogu aeg rahvast pöördumisele, et vältida hukatust, mille põhjustab nende jõudude vallapääsemine, mis pärinevad Jumala mittetundmisest – pannes vohama kõikvõimaliku kurjuse, himuruse ja egoismi. Jeesus aga küsib ka meilt nagu kunagi nägijaks tehtud pimedalt (Jh 9:35jj): kas me usume Temasse? Kahe tuhande aasta jooksul on loendamatult palju inimesi leidnud Jumala Tema kaudu, kes on Jumala Poeg ja Püha!
Martin Luther annab ka võtme, kuidas Jumalale läheneda. „Meie peame Jumalat kartma ja armastama“, ütleb ta väikeses katekismuses. Ainult „armastuse Jumal“ on meie ettekujutus, sest Jumal on ka püha, keda tuleb karta. Aga kui Jumalat aukartuses tõsiselt võtame ja laseme variseda oma võltskujutlustel ja ideedel, siis muutume ka ise ning kohtame tõelist armastuse Jumalat. Sellist muutust Jumal meis ootabki, et meid aidata.
Head uut nädalat kõigile!
* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn 1992: 193.
** Paul Tillich, Religioossed kõned. Tartu 2009: 43–46.
