Nädala mõte

„Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:42).

Sel pühapäeval tõsteti esile usku. Mis on usk Jumalasse? „Usk ei teki niipalju möödunud ilmutustest kui praegustest – mitte niivõrd Jumala olnud tegevusest kui praegusest,“ selgitab RALF LUTHER. Uskuda tähendab, et seal, kus Jumal saab ilmutuses lähedaseks, LASE ENNAST VEENDA. „Uskuda tähendab: astuda sisse ülemise kodumaa avatud väravatest,“ saada Jumalast valgustatuks ja seeläbi ka õigeks. Jeesusesse ja Tema sõnadesse uskuda tähendab: „Omada ühendust ülemise maailmaga Kristuse läbi.“ (1)

Nii juhtus Samaarias, kus Jeesus kohtus kaevul kellegi naisega. Ta jäi sinna kaheks päevaks ja Tema sõnade tõttu hakkasid samaarlased Temasse uskuma: „Me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja!“

Kus sünnivad tänapäeval Jumala ilmutused, kus meil tuleb lasta ennast veenda? Meie juures toimuvad need pühakirja vahendusel: „Pühakirja kuuskümmend kuus raamatut on kirjutatud paljude meeste poolt viieteistkümne sajandi jooksul, siiski on ta ainult üks raamat ja tema lehekülgedelt kõneleb meile ainult üks hääl,“ sest Piibli autorid suhtlesid Vaimus ühe ja sama Jumalaga, kirjutab WILLIAM A. SPICER. „Inimesed võivad kirjutada häid raamatuid, aga elava Sõna võib sisendada ainult Jumal, kes on elu allikas.“ Spicer jutustab, kuidas kaugel Aafrikas luges keegi misjonär rahvale nende omas keeles Piiblit. „Seal hüüdsid nad: „Vaadake! Raamat räägib! Valgel mehel on raamat, mis räägib!“.“ Piibel kõnetab. „Pühakiri on Kõigevägevama hääl ja erineb oluliselt mittekristlike usundite pühaks peetud raamatuist. Nendes räägivad inimesed Jumalast, aga Piiblis räägib Jumal inimestele.“ (2)

Apostlite kuulutuse kaudu äratas Jeesuse sõna inimesi pidevalt usule. Toimusid ka imeteod ja inimesed jooksid massiliselt Tema kannul.

Aga millistest imetegudest räägitakse Jeesuse kohtumisel samaarlastega, kes Temasse uskuma hakkasid? Kas nad nägid tervendamisi, vee peal kõndimist, surnute ülesäratamist? Ei. Jeesus ilmutas ainult läbinägelikkust Samaaria naise suhtes, mainides, et tal on olnud viis meest ja et praegune elukaaslane ei ole tema mees (Jh 4:18). Naine tundis ära, et tundmatu teekäija on prohvet, ja hakkas Jeesusesse uskuma. See tähendab: usk tekib seal, kus jumalik Sõna tungib meie varjatusse ja me tagasi ei põrku.

Kõik ei lase ennast veenda. Suured rahvahulgad, kes ainult välispidiseid imesid tahtsid näha, hakkasid Jeesusest eemalduma, kui Tema sõnad ja õpetused, mis ka sisemisi imesid, ärkamist ja Teda Päästjana tunnistamist esile kutsuvad, neile vastuvõetamatud tundusid: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ (Jh 6:60).

Apostlid kuulutasid edasi Jeesuse sõna ja juhtus imesid, kuid alati oli neid, kes seda ei talunud ning eemale põrkusid – või vastupidi üritasid omal käel veelgi rohkem imesid teha, nagu nõid Siimon. Viimane taotles asjatult Püha Vaimu, jäädes ülekohtuseks ja ebasiiraks (Ap 8:18–23). Alati on lihtsam põgeneda sisemise muutumise asemel väliste tegude ja imetegude juurde, erinevalt samaarlastest, keda veensid sisemised imed.

JAKOB HURT väljendab mõlemat põgenemistüüpi umbusu ja ebausu mõistetega. „Ebausk ei ole Jumalast antud ilmutusega veel rahul, ta tahab ja tõotab enam saladusi avalikuks teha, enam väge ja võimu mõjuma panna, kui Jumal inimestele tunda ning tarvitada on andnud.“ Ebausk laiendab Jeesuse seatud usupõllu ääretumaks tallermaaks, kus kõige paksemas udus ja kõige koledamas pimeduses „kõiksugused inetud ja roojased vaimud, nagu rumalus, kavalus, ahnus, pettus, kerge meel, edevus, kartus, viha“ jne oma umbrohtu külvavad ning „kõik mõistlikud ja mõtlejad inimesed kohkuma ja kahtlema panevad. Ebausk liialdab määratumal ja meeletumal kombel.“ Sellist ebausklikku imedelembust võib kohata piibliajal ja keskaegses kirikus, kuid ka tänapäevastes usuliikumistes.

Umbusk seostub liberalismi ja ateismiga. „Sugugi parem ei ole lugu ebausu kaksikvenna umbusuga, kui ka lood siin mitmetpidi teisiti on. Ka umbusk ei ole Jumala sõna ja seadusega rahul ja on selle läbi ebausule vennaks.“ Ebausk rikkus ristiusku ja kristlikku elu meeletumate liialdustega, „umbusk selle asemel kisub usu templit maha, salgab ristiusu õpetusi, kustutab ühe tõetunnistuse teise järel Jumala sõnast maha. Umbusk lükkab Jumala trooni pealt ja istub ise asemele.“ Inimese „mina“ tahab olla isand, kes teab kõik, „mõistab kõik kohtud ja teeb kõik otsused. Umbusk ei ole ühtki kogudust asutanud ega ühtki kirikut ehitanud, aga küll on tema mitu hävitanud ja hukka saatnud. Umbusk ei ole veel ühtki hinge hukatusest päästnud, aga küll tuhanded ja tuhanded hinged tapnud. Umbusk salgab küll saatanat, aga saatana tegudega peab ta kergesti ja rohkesti sõprust.“

Ebausku ja umbusku, usuga liialdamist ja usu salgamist tuleb ristiinimesel vältida: need, kes uskusid Jeesusesse kui Päästjasse, „jäid alati apostlite õpetusse“ (Ap 2:42). Hurt kinnitab: „See on väga tähtis, missugust õpetust inimestele antakse. See ei ole sugugi ükskõik, mida õpetatakse. Seda mööda, kuidas sulle õpetust antakse, on sinu usk ja nõnda kui sinu usk on, nõnda on ka sinu elu.“ Apostlite õpetus ei ole midagi muud kui meie Issanda Jeesuse Kristuse enese armu- ja tõeõpetus, mille apostlid olid Tema käest saanud, suuliselt edasi kuulutanud ja edaspidi evangeeliumidesse ning epistlitesse kirja panna lasknud. Piibli kaudu kohtab Jumala elav Sõna ka tänapäeval meid: „Oleme meie kindlad apostlite õpetuses, siis kasvab ka meie apostliteaegne usk ja õitseb apostliteaegne elu.“ (3)

Mitte igasugune usk pole õige, sest Jeesus hoiatab valeõpetajate ja valeprohvetite eest. Ühed sünnitavad ebausku, teised külvavad umbusku. Ebausule jääb vähe Jeesusest, umbusule palju Temast. Jakob Hurda sõnul rikuvad mõlemad inimese elu ja teevad ta õnnetumaks, sest nad lükkavad tagasi maailma Päästja.

Olgem meie koos apostlite ja samaarlastega usu mõistmise õigel liinil, mis avab Kristuse läbi taevariigi väravad, veenab meid, uuendab imelisel kombel meie tõrksad südamed ja teeb meie elu õnnelikuks. Õnnistatud uut nädalat!

*

(1) Ralf Luther, „Uue Testamendi sõnaraamat“. Tallinn 1939/1992: 243.

(2) William Ambrose Spicer, „Aegade tunnistus“. Tallinn 1939: lk 18-19.

(3) Jakob Hurt, jutlus Tartu Peetri kirikus 18. juulil 1894 – Eesti Kirik 11.06.1992: lk 3.

Mk 1:15: Jeesus tuli ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“

Evangeelium tähendab tõlkes rõõmusõnumit või vähemalt head sõnumit. Kas pole kummaline, et Jeesuse rõõmusõnumis on üleskutse parandada meelt? Paraku mitte. Parandamata meeltega elu on rõõmutu. Lõbu võib aeg-ajalt olla. Rõõmu ja jäävat rahu ei ole.

Me kõik oleme vist vaadanud ennast kunagi ka kõverpeeglist. Ei olnud vist midagi väga ilusat. Heal juhul ajas naerma. Parandamata meeltega inimene vaatab, kuuleb, tajub kõike kui kõverpeeglis – moonutatult.

Rõõmu ja rahu leidmiseks on meeleparandus hädavajalik. Eestikeelne sõna „meeleparandus“ on vahva ja täpne. Kui me suudame uskuda, et me vajame meeleparandust, siis tunnistame sellega, et meie meeled on olnud rikkis, et oleme võtnud kõige muu kõrval omaks ja hakanud pidama tõeks ja reaalsuseks seda, mis ei ole tõde ja reaalsus. Elame valede kammitsais. Teame täpselt paljusid asju, teadmata et see, mida me teame, on vale – moonutatud tõde. Oi, kui paljud inimesed on läinud tülli oma valesid tõe pähe kaitstes! Ikka ja jälle tuleb meelde see, kuidas ühes ägedas vaidluses minust vanem ja targem vestluskaaslane meie vahele valge paberi asetas ja sinna ühe numbri joonistas. Küsis, mis number see on. Kuus oli. Ma selgelt nägin, et see oli kuus. Tema teatas, et see on hoopis üheksa. Äkki taipasin. Tasus minna tema poolele – vaatama nii, nagu tema nägi. Nii on paljude asjadega. Meeleparandus võib meie kanguse muuta tuliseks armastuseks. Hukkamõistmiste asemele tulevad mõistmised.

UKU MASING on arvanud, et sageli „see, mida me nimetame reaalsuseks, on esivanemailt päritud prillid, mida me harva puhastame.“ Ta lisab: „Milleski pole inimesed nii veendunud kui oma prillide tõhususes ja absoluutsuses. Inimene tohib vahel olla hullgi, aga erineda ta ei tohi. Enamus väga, väga harva tuleb mõttele, et võib olla ka teistsuguseid inimesi kui nemad ja seetõttu vähemiku elu kuulub kannatustele. /---/ Sest kõige enam pelgavad ja vihkavad inimesed mitte omasuguseid, mitte ka risti vastupidiseid, vaid neid, kes on suutelised tegema labaseks, naeruväärseks või kahtlaseks nende „tõekspidamised“, jumalused või kuitahes nimetada. Täiuslik inimene oleks see, kelle juuresolekul kaotavad mõtte kõik ebajumalad, millesse inimesed on alati uskunud veendunumalt kui Jumalasse.“

Uku Masingu meelest pole „meeleparandamine eestlasele mitte mingi järsk suunamuutmine, vaid meele parandamine. Meel tähendab kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“ Masing arvas, et „Usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha, ilma selleta on ta kunstlikest ainetest robot. Yhendus Jumalaga paneb inimese lokkama ja õitsema ja nõmmemaast saab põld. /---/ Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas.“

Masing arvab: „Oluline on õppida selgemalt nägema. Kui inimene istub metsavälul ja vaatab, kuidas päike paistab põõsa peale – teisel päeval ei ole põõsa lehed samad. Iga silmapilk on ainukordne. Ja kui inimene seda näeb, on ta ka ainukordne. Ka ükski muusikpala ei ole teises ettekandes enam sama. Ainukordne nägemine on peamine. Kui inimene tõesti seda näeb, siis see, mida ta teeb, on ka ainukordne.“

Ja ta lisab: „Minu poeg, usu mind ja pea meeles. Korda alati, kui maailm ängistab. See, mida inimene arvab oma minaks, arvab oma aardeks, mis teda täidab, hoiab elus ja õigustab. Tõesti, seesama ei ole muud kui üks närune leht, mille pääle on tähendatud inimese enda nõuded ja kohustused maailma vastu. Iga rea lõpule inimene kriipsutab puhud, mil ta on olnud vastav või pole olnud. Eks sina mõista! Eks sina taha lunastust! Eks sina taha Naatsareti Jeesuse kätte seda lehte! Tema puhub selle uduks maailma taha. Aga sina oled vaba ja tühi. Sina tänad.“

Palugem täna, et Jumal aitaks meil saada vabaks ja tühjaks valest ja rikutust ning leida rõõmu ja rahu, mis jäävad – igavesti. Et kõigeväeline Jumal saaks parandada meie meeli ja ilmutada ka meis oma jumalikku väge.

„Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.“ Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut. Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!“ Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?“ Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?“ Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale. Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.“ Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?“ Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest“ (Ap 8:26–35).

2018. aasta lõpul kirjutati ajalehes Postimees ühest Austraalia teadlaste läbi viidud uuringust, mille tulemustest selgus, et eestlastel on maailma rahvaste hulgas kõige pikem raamaturiiul – nende koduses raamatukogus on keskmiselt 218 teost. Uuringust tuli välja seegi, et kui laps kasvab üles kodus, kus raamatud on eluviisi osa ja mitte pelgalt tööriist koolis edasipääsemiseks, siis on tal sellest kasu terve täiskasvanuelu jooksul, kuna raamatud ei anna mitte ainult paremat lugemisoskust, vaid on seotud ka paremate matemaatiliste ja arvutioskustega. Samas lehes ilmus ka kirjandusteadlane REIN VEIDEMANNI artikkel, milles ta arutles, kas eestlased on ikka endiselt raamaturahvas. Ta kirjutas, et nõukogude ajal, mil suured koduraamatukogud tekkisid, oli raamatute ostmises ka prestiiži – sektsioonkappide riiulitel olid raamatud aukohal, näitamaks pererahva kultuurihuvi, kuigi neilt võidi võtta vaid tolmu, raamatutesse sisse vaatamata. Praeguseks on aga raamatute soetamine tunduvalt vähenenud. Võrreldes meediatarbimisega nõuab raamatute lugemine palju rohkem aega ja pingutust. Inimestel pole enam seda aega.

1990-ndatel, mil Eesti taasiseseisvus, jõudsid paljude kodustesse raamatukogudesse ka Piiblid, mis senini olid kuulunud kui mitte lausa keelatud, siis vähemasti väga ebasoovitatavate raamatute hulka. Küllap jäid need vabanemisõhinas soetatud raamatud pärast nende avamist ja enda mõnekümnest leheküljest läbi närimist paljudes kodudes lebama riiulitele, kus neilt aeg-ajalt tolmu pühiti. Jäid üheks neist 218-st. See on ka täiesti mõistetav. Piibel ei ole lihtne juturaamat ajaviiteks lugemiseks. Sinna on kirja pandud Jumala ilmutus inimestele läbi ajaloo. Selleks, et aru saada, mida Jumal meile tänapäeval pühakirja kaudu öelda tahab, et meil sellest teosest tõesti midagi kasu oleks, on selle teose tekstide juurde vaja selgitust. Selgitust nõnda, nagu on meie tänases kirjakohas Etioopia kuninganna võimukandjale, kes oli küll soetanud endale võõralt maalt raamatu ja isegi luges seda, kuid ei saanud sellest aru. Õnneks oli Issanda ingel saatnud tolle võimukandja teele Filippuse, kes oskas talle loetut selgitada, ja selle kaudu evangeeliumi kuulutada, mille tulemusel tollest võimukandjastki sai kristlane.

Piiblid soetati kodudesse ajal, mil inimesed pärast võõrvõimu alt vabanemist tulid kirikusse, et saada seda, mis oli võõra võimu ajal keelatud – Jumala sõna. Keelatud vili on magus. Lubatud ja lausa pealetükkivalt soovitatud, peale sunnitud asi tüütab peagi ära, kaotab oma võlu ja salapära. Nii unustati peagi taas kirikutee ja koos sellega pühakiri. Aina vähem on inimestel aega ja ehk tahtmistki tulla pühakotta, kus jutlustes ja piiblitundides püütakse Piibli sõnumit, selle sõnumi tausta, seletada. Nii on riiulitele tolmuma jäänud Piiblid, mille sõnumist ei saada aru. Õnneks on Issand kinkinud mõnele tublimale teoloogile ande kirjasõna teel kuulutada evangeeliumi, seletada Piibli Sõna lahti tänapäeva inimestele. Ande mitte ainult suuliselt sõna kuulutada, vaid teha seda ka kirjalikult, raamatute kaudu. Tallinna Jaani kogudusse on sattunud lausa kolm õpetajat, kellel see anne on ja kes seda teha suudavad – igaüks omas stiilis. Toomas Paul, Arne Hiob ja Jaan Tammsalu on kirjutanud raamatuid, mis aitavad inimesi pühakirjaga tutvumisel edasi. Aitavad pühakirja sõnal avaneda, et ristiinimese elu juhtida ja seda rikastada.

Rein Veidemann kirjutab: „ Nõnda arvan ma, et need keskmiselt 218 raamatut riiulis kuuluvad põlvkonnale, kes on jõudnud oma eluõhtusse. Jääb vaid üle soovida, et nende raamatutest tulvil kodudest lendu läinud kaks uut põlvkonda võtavad sealt midagi kaasa oma kodustele riiulitele ega vii kõike paberikonteineritesse. Kes ei loe, selle väljendussuutlikkus aheneb, kuni ühel päeval loobub ta üldse enese väljendamisest eesti keeles. Ligi pool tuhat aastat tagasi vaatasid eestlased oma keelele otsa läbi katekismuste lugemise. Ei ole kindlust, et see otsavaatamine kestab veel teise pool tuhat aastat. Aga uskuma peab, sest alternatiiviks on see, et siis saab meist tõepoolest üksnes jälg kunagi eksisteerinud rahvast mõnes teises keeles kirjutatud ajalooraamatus. Üksnes raamaturahvas.“

Palugem, et meie kodustes raamatukogudes võiksid Piiblid, palveraamatud, raamatud, mis selgitavad pühakirja, juhatavad lähemale Jumalale, meie Issandale, aitavad taibata ja täita Tema tahtmist, saada raamatuteks, millelt kunagi pole vaja tolmu pühkida, kuna need on igapäevases kasutuses, nii et neile ei jõuagi tolm langeda. Palugem, et meie Piiblitest saaksid taas, nõnda nagu need olid varem, perekonna-Piiblid, mida antakse edasi põlvest põlve läbi mitme sajandi, kallid perekonnareliikviad, kus esilehele on kirja pandud mitme eelneva põlvkonna nimed. Nimed, mis on kirja pandud Jumala eluraamatusse. Aamen.

„Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!“ Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.““ (Mt 2:13–15).

Mitte alati ja kõiges ei ole sihtmärgini jõudmiseks kõige mõistlikum otseminek ja kui Jumala Sõna ütleb, et armastus ajab kartuse välja, siis on ometi meie kõikide elus seda, mida on vaja karta. On aegu, mil targem on taanduda – mil kangekaelselt paigale jäämine või julge edasiminek võib olla hukatuslik. Isegi siis, kui oled ise kõik hästi teinud, kui tundub, et oled Looja lemmiklaps. Jumal ei õpeta oma lapsi vaid võitlema ja võidult võidule sammuma. Vahel võib võiduni jõuda vaid läbi vahepealsete kaotuste. Vahel soovitab Jumal meil ka loobuda: mõnest unistusest, kindlast veendumustest ja mustvalgest maailmapildist.

1944. aastal põgenesid paljud eestlased oma kodumaalt. Alustasid võõrastel maadel põgenikelaagrites. Paljud, kes said lõpuks Rootsis järje peale, kulutasid peagi kõik oma raske tööga seal kogutud säästud, et põgeneda kodumaast veelgi kaugemale, sest tuli aeg, mil oli tõenäoline, et Rootsi teeb sama mis Soome, annab põgenikud Nõukogude Liidule välja. Seal võõrsil alustati koduta ja kodumaata mitu korda nullist, aga siin kodus oleks kaotatud palju enam – mitte vaid kodu ja kodumaa, vaid ka elu. Alati ei ole meil võimalik valida hea ja halva vahel. Vahel tuleb kahest näilisest halvast valida väiksem halb ja usaldada oma valikutes Jumalat, kes näeb ette palju enam kui meie.

Joosep ja Maarja jõudsid suure vaevaga Naatsaretist Petlemma ega leidnud sellest linnast ühtegi nende ees avatud ust. Maarja sünnitas Jumala Poja ja pani Ta sõime, sest neil polnud aset majas. Mida võisid Maarja ja Joosep seal Petlemmas tunda? Vahel küsivad inimesed, mida halba nad on teinud, et Jumal nad millestki heast ilma jätab. Mida halba olid teinud vastsündinud Jumala Poeg ja Maarja ja Joosep, et nendega Petlemmas nii läks? Nad oleksid võinud eeldada, et Jumala Poja sünnitaja ja kuuleka Joosepi ning Jumala enese Poja edasine rännak on õnnistatud ja hoitud rännak. Et kui algus on raske, kui võõrsil on uksed nende ees suletud, siis saab sealt ometi koju tagasi minna ja seal, omade keskel, oma kodus eluga edasi minna. Ei saanud. Tuli ingel ja hoiatas Joosepit: võta laps ja oma kihlatu ning mine kaugele võõrale maale – sinna, kus kord su esivanemad orjadena elasid ja kust nad Moosese juhtimisel tõotatud maa poole teele asusid. Minge Egiptusesse ja elage seal, kuni hull Heroodes sureb. Ja Joosepile sellest juhatusest piisab – vaid ühest unenäost, selleks et liikuda võõrsile, tundmatusse. Ta tõuseb, võtab selsamal ööl oma naise ja lapse ning asub teele. Jälle teele – kodutuna, teadmata, millal see kõik lõpeb. Imeline kuulekus, Jumala usaldamine. Kuidas on meiega?

Me ei tea, miks saavad Heroodese-sugused vahel võimule. Miks kannatavad nende julmuse all nii paljud ja mida püüab Jumal oma rahvale selle kaudu õpetada. Küllap eelkõige usaldust enda vastu ja sedagi, et kannatustel ja isegi mitte surmal ei ole öelda viimast sõna. „Teie juuksekarvadki on loetud,“ ütleb Jeesus kord oma kuulajatele ja lisab, et meie Taevane Isa teab ja näeb ja tunneb ja Tema südames on armastus ja haledus. Temal on surmastki väljapääsutee. Kui inimese elu oleks vaid lühike silmapilk sünni ja surma vahel, siis ei oleks paljudele kannatustele ja surmadele mitte mingit mõistlikku seletust. Ainult igavikule mõeldes saame leida vastuseid ja Jumala imelistest tõotustest: „Mida silm ei ole näinud, mida kõrv ei ole kuulnud, mis inimmeelde ei ole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“

Milline on meie teekond täna? Kas usume, et liigume Jumalast juhitult Tema teedel, ja kui nii, siis pole meil vaja tunda muret ega hirmu? Tema teab ja ka siis, kui peame rändama pimedas öös, juhib Tema meid pärale – valgusesse, ellu, mööda kõigest sellest, mis võiks meilt röövida igaviku.

Osvald Tärk on öelnud, et me täname kord Jumalat ka oma tagasi lükatud ja täitmata jäänud palvete eest. Loodan väga, et saame Teda sellegi eest tänada, et jõuame sinna pärale, kus Teda tänada saab. Paljud näilised läbikukkumised, meie soovide kildudeks purunemised, võivad olla igaviku perspektiivis meile tõeliseks õnnistuseks. On neid, kes õpivad seda mõistma juba siin – tänavad Jumalat tõepoolest kõige eest – mitte ainult õite, vaid ka okaste eest ja sellegi eest, et kõik meie soovid ei ole täitunud.

Tähetargad tegid nii, nagu Jumal neid juhatas, ega läinud Jeesuse juurest enam tagasi Heroodese juurde. Joosep ei läinud tagasi koju, vaid tundmatusse, sest Jumala ingel oli teda unenäos juhatanud. Ja nende kuulekate tõttu ei saa Heroodes tappa Jeesust ja Jeesus saab täita oma ülesande – päästa miljonid surma teelt.

Üks evangelist on öelnud, et ta ei tahaks kord Jumala palge ette jõudes kuulda kõike seda, mida ta oleks võinud teha ja kui teistsugune oleks siis tema ja paljude tema lähedaste elu, kui ta oleks olnud kõiges kuulekas Jumalale. Minagi loodan, et ma ei saa seda teada, ei pea kogema seda otsatut kurbust ja kahetsust.

Kuid täna kuuldud lugu annab lootust. Jumal ei avalda inimestele korraga oma suurte plaanide kõiki järgmisi käike. Ta avab need samm-sammult ja kui meie ka kusagil eksime, tõrgume, leiab Ta uued teed ja annab meile uued võimalused meie elu otsani. Tema teab, kuidas ja mille või kelle läbi meid juhatada.

PALVE: Issand, Sinu tahtmine sündigu meie eludes, sest Sina tead, mis on parim. Juhi meid nendel teedel ja läbi kõige selle, mis juhib meid Sinu valgusesse. Jeesuse nimel. Aamen.

(Foto: Sven Arbet)

„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!“ Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu“ (Gl 4:4–7).

Lugu räägib, et toimunud kord leerilaste loetamine. Loetamine kujutas oma sisult leerilaste teadmiste kontrolli, umbes nagu meil tänapäeval leeritest, ainult et suulises vormis. Esitas õpetaja küsimusi ühele, teisele, kolmandale – mõni vastas paremini, mõni halvemini. Siis jõudis vastamisjärg ühe tütarlapseni. Õpetaja küsis temalt: „Kelle peale paned sina oma lootuse?“ Tütarlaps kohmetus, punastas ja vastas siis: „Naabertalu Kaarli peale. Ta on nii kena ja viks poiss ja lubas mu ära võtta.“

Ilmselt ei olnud tüdruku vastus just päris see, mida õpetaja oleks temalt oodanud, kuid kui me natuke järele mõtleme, siis mõte, mis peitus vastuse taga, oli õige. Too tütarlaps pani oma lootuse perekonna peale, antud juhul siis perekonna peale, mille ta lootis koos naabertalu Kaarliga rajada.

Perekond. Juba maailma ja inimest luues ütles Jumal, et inimesel pole hea üksi olla. Inimene vajab kaaslast, vajab tundmist, et kuulub kuhugi, et on kellegi jaoks oluline ja vajalik. Ja Koguja kinnitab: „Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk. Kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles. Aga häda sellele, kes üksik on, kui ta langeb, ega ole teist, kes ta üles tõstaks. Nõndasamuti: kui kaks magavad ühekoos, siis on neil soe, aga kuidas üksik sooja saab? Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti“ (Kg 4:9–12).

On jõuluaeg. Olen kindel, et enamik inimesi tänapäeval teavad, et jõulude ajal tähistatakse Jeesuse sündi. Kuid nad ei pea seda oluliseks. Nende jaoks on pühade sisu just perekond, oma lähedastega koos olemine, koos aja veetmine. Mõtlemapanev. Tore ja kaunis on muidugi see, et rõhutatakse pereväärsusi, koosolemist, koostegutsemist. Aga – kui seda just jõulude ajal nii palju rõhutatakse, tundub see olevat midagi niivõrd erilist ja haruldast, et tõesti hakkab hirm – kas siis peredes saadakse ainult jõulude ajal kokku, suheldakse üksteisega ja selle jaoks on vaid siis aega?

Perekonna mõte ja võlu peaks seisnema koosolemises: koos murede ja rõõmude jagamises, koos tegutsemises, aja veetmises. Perekond peaks olema kindel tugi, millele saab alati loota. Ja kodu selline koht, kus alati oodatakse. Mitte üks kord aastas, vaid aasta läbi. Ilmselt just kõigele sellele mõtles too leerineiu. Paraku on tegelikkus tänapäeval hoopis midagi muud, perekond ja selle roll on ajas väga muutunud. Meil on olemas juba pühapäevaisade mõiste, varsti ilmselt tekivad jõuluperekonnadki.

Perekond. Selle loomine on keeruline kunst. See ei teki tühja koha peale. Paraku saab perekonda loov inimene lisaks abikaasale kaasa ka abikaasa senise perekonna koos kõigi selle traditsioonide ja tõekspidamistega. Ja ta ise saab oma abikaasa perekonna liikmeks. See võib nii mõnigi kord tuua kaasa probleeme ja arusaamatusi, kui kombed ja traditsioonid on peredes olnud erinevad. Seda, mis olnud, ei saa niisama lihtsalt kõrvale heita. Moodustavad ju inimese identiteedi tema enesetunnetus, uskumused, traditsioonid, kombed. Raske on kohaneda, raske on leida kompromissi eri kommete, traditsioonide vahel.

Küllap on nii mõnigi kord just nn kaasavara, taustperekonnad, olnud põhjuseks kahe inimese armastuse kustumisele ja abielu lagunemisele, kui nood kaks inimest ei ole mõistnud, et loovad midagi uut. Ei, mitte tühjale kohale – nende kasvatusest, nende minevikust tuleb kaasa väga palju, kuid sellele vanale põhjale tuleb uuel perekonnal rajada midagi hoopis uut. Armastuses tuleb leida aega üksteisele otsa vaadata, kuid et selle alusel loodud perekond püsima jääks, tuleb leida ka väljaspool üksteist midagi, mille poole vaadata, ühine suund, ühine eesmärk, ja hakata selle poole suunduma.

Jõuluaja esimene pühapäev on saanud nimetuseks „Püha Perekond“. Jõuluevangeelium toob meie vaimusilma ette ühe väga liigutava pildi perealbumi algusest – lapse sünnist. Lapse sünnist, kellele on määratud kord saada ühe uue, väga suure perekonna, Jumala perekonna rajajaks. Perekonna rajajaks, mille liikmeks ei sünnita, vaid saadakse isikliku sooviavalduse kaudu usu ja ristimise teel. Selle perekonna rajamine pole olnud lihtne, see protsess kestab õigupoolest tänapäevani, nagu ka ükski maine perekond, ükski abielu, ei ole kunagi lõplikult valmis. Selle ehitamine, vahel selle remonditööd, kestavad seni, kuni kestab perekond. Kõik lahkhelid Jumala perekonnas, tülid ja lahkarvamused erinevate kristlike kirikute vahel, kristlikus kirikus, koguduste liikmete vahel, peegeldavad õigupoolest sedasama, mis toimub paljudes tänapäeva peredes: võõrdumine ja tülid abikaasade vahel, lahkhelid vanemate ja laste vahel, lahutused. Kuuluvad ju inimesed, vähemasti ristiinimesed, nii Jumala kui maisesse perekonda. Ühes perekonnas saadud haavad võetakse kaasa teise. Põhjusedki haavade tekkeks on mõlemas peres suuresti sarnased. Isekus, egoism, tahtmatus pingutada, soovimatus ennast muuta, võimuiha. Sageli ka lihtsalt laiskus ja rumalus.

Mis võiks olla perekonna ühine eesmärk? Eesmärk, mille saavutamise nimel tasub vahel ka kannatada, alla suruda oma suur mina, oma suur ego? Eesmärk, mille saavutamise nimel tasub võidelda oma laiskuse, mugavuse ja egoismiga? Eesmärk, mille nimel tasub pingutada? Ilmselt vastab suur osa inimestest, et selleks suureks eesmärgiks on lapsed, nende tulevik ja heaolu. Nende nimel ja heaks tuleb anda endast kõik – kui vaja, siis kas või oma elu. Kahtlemata ilus mõte ja väärikas eesmärk. Aga miks nii kitsas, nii pisike?

Mõtleme veidi edasi. Kas meie abikaasa, inimene, keda armastame või vähemalt oleme kunagi väga armastanud, sest muidu poleks me temaga ju peret loonud, ei olegi oluline, et tema heaolu nimel pingutada? Kas me tõesti soovime, et rõõm lastest ja armastatud inimesest kestaks vaid 50–60 aastat? Umbes nii kaua jõuab inimene keskmiselt enne surma oma laste ja abikaasadega koos elada. Või tasuks äkki soovida, et saaksime oma armsatega, mitte ainult oma laste, vaid ka nende laste ja lastelaste, oma abikaasa, oma sõpradega, oma lähedastega, kõigi nendega, kes on olnud meile meie maise rännaku ajal armsateks teekaaslasteks, olla koos igavesti? Kusjuures olla koos ja tunda sellest koosolemisest siirast rõõmu. Elada kvaliteetset elu. Elada elu, millest on kadunud valed, teesklus, valu ja pisarad. Elu, kus on rohkem märkamist, hoolimist ja armastust. See on eesmärk, mis võiks olla ühine kõigile inimlastele, kõigile Jumala perekonna liikmetele, neilegi, kel endal maises elus peret ega lapsi pole. Just sellist perekonda, just sellist perekonnaelu on tulnud rajama Jumala Poeg. Ja Ta on tulnud sellist perekonda rajama juba maa peale. Selline perekond, selline pereelu on võimalik juba maises elus.

Püha Perekonna ehk siis Joosepi ja Maarja loost loeme välja, et nendega, nende perega, nende pereliikmeks oli Jumal ise. Tema kinkis selle pere ellu tarkust, juhatas ja kaitses. Võime ehk sellest õppida, et perekond on tugev siis, kui tema koosseisus ja tema peaks on Jumal. Tema poole saavad ühiselt alt üles vaadata nii mees, naine kui ka laps. Kaovad võimutülid perekonnas, erinevate seisukohtade vahel on võimalik leida tark kompromiss, sest kõik on Jumala ees ühel pulgal – Jumala lapsed.

Inimesi ühendab, muudab ühtseks, tugevaks pereks ühine Vaim, mille nad on ristimisel Jumalalt kingiks saanud. Ühendavad ühised traditsioonid, usk Jumalasse – meie kõigi Isasse. Koos laulmine, koos palvetamine ja osasaamine armulaua andidest aitab meil tunda end Jumala perekonna täieõigusliku ja armastatud liikmena. Ja kui meil on tugev vaimne pere kirikus, pere, kust saame vastu võtta armastust ja rahu, siis suudame seda armastust ja rahu viia ka oma kodudesse, et ka meie maise pere sidemed võiksid taas tugevamaks saada.

PALVE: Jumal, tänu Sulle, et oled meid ristimise teel võtnud vastu oma pere liikmeks. Aita meil ennast Sinu pere liikmena ta tunda. Ühenda oma perre kõik inimesed ja õpeta meid elama üksmeeles vendade ja õdedena, vaadates üheskoos üles Sinu, meie taevase Isa poole. Aita meid elada nii, et meie peredes valitseksid alati rõõm, rahu ja üksmeel.

Ps 130: „Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan Tema sõna peale. Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut. Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja Tema juures on rohke lunastus! Ja Tema lunastab Iisraeli kõigist Tema pahategudest.“

Ühe isani jõudsid sõnumid sellest, millisesse armetusse olukorda on tema kodunt lahkunud poeg võõrsil langenud. See täidab isa südame sellise murega, et ta ei jõua ära oodata, millal ta poeg mõistusele tuleb ja koju tagasi pöördub. Isa teab, kuhu ta laps on vajunud, ja taipab, mis võib teda peagi tabada, ja ta saadab sulase oma poega otsima. Sulane leiab kadunu ja ütleb talle edasi, et tema isa süda on murest lõhkemas. Ta lisab, et isa tahaks täita oma poja suurima soovi. Isa on lootnud, et äkki ei ole ta pojal olnud julgust enam koju tagasi tulla. Äkki ta ütleb oma suurima soovina selle välja, et ta tahab tulla koju. Poeg aga vaatab oma katkistele saabastele ja ütleb, et isa võiks talle uued soojad saapad saata, mõtleb siis veidi ja lisab, et kasukat oleks ka vaja ja uut mobiili.

On advendiaja viimased päevad. Ootuseaeg on lõppemas. Kas oleme osanud ootuseajas oodata või pole meil olnud selleks aega – on olnud liiga kiire? Kas oleme taibanud, keda selles ootuseajas oodatakse? Kord, kaks tuhat aastat tagasi see juba juhtus. Ootajad muudkui ootasid. Oodatu tuli nende keskele väikese lapsena, kuid nemad ei avanud oma kodude uksi. Oodatu kõneles neile hämmastavaid sõnu, tegi imesid, ravis haigeid, tõi lahkunuid tagasi. Oodatu elas ootajate keskel, sirutas käe süütunde ja ülekohtu all maadligi vajunutele, vaigistas tormi merel ja inimsüdametes, aga paljud ootajad ei taibanud, et Tema ongi oodatu. Mõned taipasid. Rändasid pika tee, et Temaga kohtuda, või kisendasid pimedatena nii kaua, kuni nende hääl kostis neist mööda mineva Oodatuni. Ta peatus siis ja küsis: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?“ Pime palus, et ta saaks jälle nägijaks. Ja Jeesus täitis selle soovi. Sama võib sündida ka täna. See, et Ta täidab meie südamesoovi.

Leelo Tungal on kord kirjutanud:

„Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele:
vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama ...
Tahaks öelda: Kõiki neid. Tegelikult tead: ka meid.“

Jah – Tema tuleku mõte, keda ootuseajas oodatakse ja kelle päralejõudmisest jõuludes räägitakse, on just selles. Ta on tulnud meid lunastama. Ta on astunud kõrgustest alla ja kummardunud meie kõrvale just sinna, kus me oleme. Ta on sirutanud oma käed meie kõigi poole. Kas oleme seda taibanud? Jumal ise on taevastest tulnud, et meid üles tõsta, kui oleme langenud. Ta on tulnud meid tervendama, kui oleme haiged, kuulama meid, kui hüüame Tema poole. Ta ei ole tulnud maailma hukka mõistma. Ta ei ole tulnud meid häbistama. Ta ei tulnud siin lihtsalt ringi vaatama või meie liigagi asju täis kodusid uute asjadega täitma. Ta tuli selleks, et meid päästa. Ja meilgi pole mõtet vaid ohutuna tunduvast kaugusest vaadata või Teda suure kotiga kord aastas külas käivaks jõuluvanaks mõelda. Meil on mõtet seista Tema ees ja paluda, et Tema meid vabastaks patust ja selle tagajärjest – halvavast hirmust, mis ei lase meil saada nendeks, kelleks Jumal meid kord mõtles.

Meie suurim viga võib olla selles, et me ei taipa, kui ilusaks me võiksime muutuda, kui me laseksime sellel sündida – laseksime Oodatul ennast lunastada kõigist meie pahategudest. See on võimalik, sest ISSANDA JUURES ON HELDUS JA TEMA JUURES ON ROHKE LUNASTUS!

*

(Foto: Tarmo Tilsen)

Js 40:3, 10: „Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.““ Aamen.

Parem karta kui kahetseda. Kas see vanarahva tarkus kehtib ka siin? Jumal on lubanud jõuliselt tulla ja laseb öelda, et keegi peaks Talle Tema jõuliseks tulemiseks valmistama teed. Kas peaksime otsekui orjad või sõjavangid karistuse kartuses ruttama sellele jõuliselt tulijale teed valmistama? Nii see pole vist mõeldud. Pigem nagu Oru Pearu, kes valmistas naabrinaisele viimse rännaku teed kodust kirikusse. Tema tegi seda viimaseks austusavalduseks minejale, kes oli oma headusega tema südamesse pugenud. Meid kutsutakse teed valmistama tulijale. Jõuliselt tulijale. Kas see on selline jõulisus, mis peaks tekitama paanilist hirmu, teadmist, et meil pole mingit lootust?

Laseme kõnelda prohvetil – temal, kes meiega on juba täna kõnelenud. Hüüdja hääl ütleb, milline on selle tulija jõulisus: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid“ (Js.40:11). Sellel tulijal on jõudu kanda meid kõiki kõigest läbi.

Usk Jumalasse võib nii mõnegi meist muuta veidi tublimaks, korralikumaks, kohusetundlikumaks ja leebemaks, kuid kõigest olulisem on see, et see annaks meile ühe kummalise kindlustunde ja rahu. „Millele sa üldse loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“ See vana ja võimas küsimus annab vastuse ühele teisele küsimusele – milleks uskuda Jumalasse, Temasse, kes on loonud taevad ja maa ja meilegi kinkinud elu, Temasse, kes on oma Poja ristisurmaga meid lunastanud – päästnud patust ja surma lõplikust haardest –, ning meid juhtivasse ja pühitsevasse Pühasse Vaimusse? Teades, et Jumal tuleb jõuliselt, ja taibates, et Ta ootab meiltki, et meie Talle teed valmistaksime, ei pea me seda tegema hirmuga või sootuks põgenema.

Pole raske valmistada teed, kui sa tead, et tulijas on ääretu armastus Sinu vastu; et Temal on jõudu ja soovi sind aidata ja kõigest – isegi surmavarjude orust – läbi kanda. Parem valmistada Temale teed kui olla see, kelle juurde Ta ei jõua, sest pole teed, mis näitaks, et oleme Teda oodanud. Aga millal me veel seda jõuame teha – Temale teed valmistada?

Jõulud on ukse ees. Peaks olema rahulik advendiaeg, aga kõikjal on tormavat rahvast, kihutavaid autosid. Peab olema ettevaatlik, et sind keegi alla ei ajaks, pikali ei jookseks. Kiirustav inimmass kisub paljud aeglaselt liikuvadki endaga kaasa. Kihutatakse, et leida kingitusi ja maitsvat sööki. Kingitusi, millest paljud saajad ei suuda üle mõne minuti rõõmu tunda, ja sööki, mida lookas pidulaudadelt kühveldatakse endasse nii palju, et hiljem on väga raske olla ja öösel ei tule und. Kõike saab paljude jaoks liiga palju. Vaid kaupmehed arvavad, et me võiksime veel palju rohkem osta ja sisse kühveldada – kühveldada kodudesse, kappidesse ja kõhtudesse. Kuid see pole ju jõulude ega advendiaja mõte. Mõte on selles, et Keegi, kes meist hoolib, meid armastab, on teel ja meile on antud võimalus valmistada Temale teed.

PALVETAME: Issand, vala meisse oma rahu ja aita meil taibata, et me ei pea kallite asjade ja lookas pidulauaga kerjama kellegi armastust. Sina armastad neid, kes valmistavad Sulle teed – oma südamesse ja oma armsate südametesse. Kingi meisse armastust, mis avab meie silmad nägema seda, mis kõige olulisem. Pane Sina meie hinged helisema, kingi tänulikkuse rõõm meie nägudele, et võiksime olla need, kelle lähedusse on hea tulla Sinul ja meie ligimestel. Seda palume Sinu Poja, meie lunastaja Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu“ (Lk 12:35).

Advendiajal vaatame taas tuleviku poole, jõulude ja uue aasta suunas ning mõtleme tulevaste asjade peale. Mida me ootame või loodame? Elukvaliteedi paranemist, paremaid inimsuhteid, uut töökohta, uusi väljakutseid? Vahel kerkivad ka küsimused: mis on elamise ja ootamise mõte? Mida on meil üldse loota? Kuipalju keegi veel tõe järele küsib, pole kindel, sest nn tänapäeva inimesele (nagu öeldakse) ei olevat tõeküsimus enam tähtis. Oluline olevat üksnes „oma tõe“ leidmine ja hea äraelamise kättesaamine.

Mille põhjal ära tunda „tänapäeva inimesi“? Kes nad on? Vaevalt sobivad selleks määratluseks „rullnokad“, st ümara nokaga spordimütse kandvad noored, kes on juba keskikka jõudnud. Pigem tuleks rääkida praegusest „lödipükste“ põlvkonnast, kelle põlvini ulatuv jalgevahe reedab kandjate vaimulodevust. Või mõelda „kaltsakpükste“ kandjaile, kelle katkist hinge paljastavad lõhki kistud teksad? Sellised ilmekad persoonid pole aga ainsad, kes iseloomustavad praegust aega. Riietuse poolest jäävad enamiku inimeste hoiakud varjatuks.

Sageli öeldakse, et tänapäeva inimene – või „moodne inimene“, nagu väljendavad sakslased (der moderne Mensch) – on relativist. Relatiivne tähendab suhtelist. Tänapäeva inimesele on kõik suhteline, sest meie „moodne aeg“ nõuab kõiksuguste erinevuste sallimist. Võiks öelda, et iga suhe on suhteline ja mida rohkem suhteid, seda suhtelisem kõik on (see kehtib muuseas ka abielusuhete kohta!). Tagajärjeks on, et kahaneb üldkehtivate tõdede hulk, mida järgivad ja tunnustavad endastmõistetavalt kõik. Pigem muutuvad koormavaks rohked seosed ja asjaolud, mis ümbritsevad ja tõmbavad meid.

Kuidas leida lahendeid elukeerukustes? Mis annaks elule mõtte ja näitaks teed tulevikku? Kas võime saavutada kindlapiirilisema tõe?

Mõnikord väidetakse, et objektiivset tõde ei olevat olemas. Seda vaadet esindab uususundina tuntuks saanud New Age, kelle usu kokkuvõtet tsiteerib Ameerika Ühendriikide astrofüüsik ja teaduskirjanik CARL SAGAN oma teoses „Deemonitest vaevatud maailm“ (2006): „Sellist asja nagu objektiivne tõde pole olemas. Me kujundame oma tõe ise. Pole olemas objektiivset reaalsust. Me teeme ise oma reaalsuse. On olemas spirituaalseid, müstilisi või sisemise teadmise viise, mis on kõrgemad meie tavalistest teadmisviisidest. Kui kogemus tundub reaalsena, siis see ongi reaalne. Kui idee näib õigena, siis see ongi õige. Reaalsuse tõelist loomust me ei saa tundma õppida. Teadus ise on irratsionaalne või müstiline. See on lihtsalt üks usk, uskumuste süsteem või müüt teiste kõrval. Pole tähtis, kas uskumused on tõesed või mitte, niikaua kuni need sinu jaoks midagi tähendavad“ (lk 185).

Paraku on sellistes väidetes üks tõde ikkagi seatud teistest kõrgemale – see, et polevat olemas objektiivset tõde, on tõstetud ise üldkehtivaks ehk objektiivseks tõeks. Mis eesuksest välja visatakse, poeb tagauksest tagasi sisse! Üldiselt peetakse objektiivseks tõeks seda, mis sobib kokku objektiivse tegelikkusega, ehkki meie oma inimlikus piiratuses saame tõe tundjad olla ainult suhteliselt, relatiivselt.

Vahel öeldakse, et tõde olevat südame, mitte mõistuse asi. Oma südame ehk sisetunde kaudu me tajume erineval viisil ilmnevat, kuid ikkagi ühte kehtivat tõde. Selle põhjenduseks, et tõde ei ole leitav mõistusega, on kulutatud suures koguses mõistust. Seepärast sobib siia taas Carl Sagani poolt toodud tsitaat ühelt varasemalt ameeriklaselt USA vabadusvõitluse päevilt: „Kes mõistuse kehtetuks tunnistavad, peaksid tõsiselt järele mõtlema, kas nad argumenteerivad mõistuse vastu mõistusega või ilma mõistuseta; kui mõistusega, siis sellega nad kehtestavad printsiibi, mida nad ise üritavad ümber lükata; kui aga ilma mõistuseta (mida nad enesega kooskõlas olles peaksid tegema), on nad mõistuspärasuse veenmise alast väljaspool ega vääri seda, et nendega mõistuspäraselt vaielda“ (lk 192).

Teisisõnu ei tohi ka mõistust kõrvale heita, et siduda tõde ainult südamega. Süda ei ole paljalt verepump meie rinnus, vaid tähendab algselt pigem keskpunkti (vrd pliiatsi- või õunasüda). Süda on inimese keskmes asuv tundlik organ, mis reageerib põksumisega, kui miski meid sügavasti puudutab. Meie südames ehk hinge keskpunktis kohtuvad tunded ja mõtted, seal asub usk ja armastus, vaist ja õiglustunne. Seepärast kinnitab ka Jeesus, kui temalt küsitakse, milline käsk on kõige tähtsam: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!“ (Mk 12:30). Südames ühinevad tunded, mõistus ja kogu meie jõud!

See, et me advendiajal tulevikku vaatame, pärineb kristlikust tõeilmutusest. Tollel jõulueelsel ajal me mõtleme Kristuse tulemisele (ladina „adventus“ = 'tulemine, saabumine'). Ükskord on Ta juba tulnud minevikus, ükskord tuleb Ta tulevikus. Olevikus on meil võimalus Vaimu kaudu usu läbi osa saada sellest tõest, mille avaldab Jumal rõõmusõnumina – kurja võitmisest ja elu ülestõusmisest Jeesuses Kristuses, nii et meiegi elu saab täidetud lootusega. Kui palju keegi suudab ära tunda kristliku ilmutuse tõepära, on ilmselt erinev, kuid iga inimest on kutsutud tõe poole suunduvaks teekäijaks. Tõega, mis vastab viimselt Jumalaga, on võimalik kokku sobida tõemeelse teekäija ulatuses.

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!“ Jeesus hoiatab selle lausega, et me ei muutuks liiga hooletuks. Idamaalasel olid maalilised pikad rõivad, kuid tööd tehes ja teele minnes oli kasulik lendlevad hõlmad ülespoole kinni siduda. Samamoodi tuleb meilgi kinni köita ehk kontrolli alla võtta kõik nõrkused ja lendlevad pahed, mis segavad teekonda tõe poole. Et me minna näeksime, tuleb meil hoida lambid põlemas, sest pimeduses pimedusejüngreid järgides kukume me paratamatult auku.

Kui keegi pole veel teelkäijaks asunud, siis on käes aeg seda teha. Tõde selgub praktika, mitte teooria kaudu. Mitte ainult usuinimesed, vaid ka teaduserahvas tunneb katse ehk eksperimendi asendamatut tähtsust mis tahes uurimistöös. Vöötagem meiegi niuded ning kõndigem lampide valguses mööda tõe poole suunduvat teed!

Lootusrikast advendiaega!

„Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas“ (Sk 9:9). Aamen.

On advendiaja, nn tulemisaja esimene pühapäev. Advendiaja ladinakeelne nimetus „Adventus Domini“ tähendab tõlkes 'Issanda tulek'. Advendiaja esimese pühapäeva evangeeliumitekstiks on keskajast pärit traditsiooni kohaselt lugu Jeesuse saabumisest Jeruusalemma, kui Ta ratsutas sinna alandlikult eesli seljas. Nõnda sai elavaks 6. sajandil enne Kristust elanud prohvet Sakarja ennustus rahukuninga tulekust. Sellest mõttest lähtub ka pühapäeva vana ladinakeelne nimi „adventus humiliationis“, 'alandumise advent'.

Sakarja oma prohveteeringus ei ütle oodatava kuninga nime. Uuest Testamendist, mis kirjeldab sündmusi, mis toimusid umbes kaks tuhat aastat tagasi, saame teada, et tema nimi oli Jeesus. Tutvume Tema imelise sünnilooga jõulude ajal, mis ongi meie jaoks Tema sünni meenutamise pühad. Paljude tänapäeva inimeste jaoks on need ainsad kiriklikud pühad, mida nad teavad ja mis neile mingil määral korda lähevad. Jõulusõimest edasi ei ole nad valmis minema, sest teavad, et see võib olla ohtlik. Lugu Jeesusest võib nakatada, muutuda väga isiklikuks, puudutada väga isiklikult. Muuta inimese olemust, pöörata pea peale senised arusaamad ja veendumused. Muuta kogu elu. Suunata see rajale, mis võib vahel olla hirmutav ja raske, kuid on samas vägev ja kaunis.

Astugem aga mõtetes täna siiski jõulusõimest edasi, nagu paar kuud tagasi tegid need inimesed, kes pühapäeval siin pühakojas altari ees leeriõnnistuse vastu võtsid ja seega Jeesuse ka oma kuningaks, oma Issandaks tunnistasid.

Nimi Jeesus, mis jõululapsele anti, oli tavaline juudi mehenimi. „Kristus“ kreeka keeles või „Messias“ heebrea keeles, nagu Jeesust hiljem kutsuma hakati, olid aga tiitlid, mis tähistasid valitsejat, kuningat. Pühapäeva evangeeliumitekstist, mida loeti altarist, kuulsime, et Jeesus sõitis Jeruusalemma eesli seljas – täpselt nii, nagu prohvet Sakarja oli sajandeid varem Messia tulekut ennustanud. Oli üldiselt teada, et Jeesus oli inimestesse suhtumises äärmiselt õiglane: kiitis ka oma vaenlasi, kui nood seda väärisid, ja noomis oma õpilasi, kui need olid pikaldased õppima. Jeesus aitas oma imelise väega paljusid, sõltumata nende positsioonist või varalisest seisust – seda kõike saame lugeda evangeeliumitest. Samuti klapib – prohvet Sakarja on tulevast kuningat, Messiat, õiglase ja aitajana kirjeldanud. Jeesus oli teinud palju imelisi ja vägevaid tegusid, oli sõnaosav õpetaja, kes tundis hästi pühakirja ja kõneles sellest nii, nagu oleks Tema selle autor. Ta oli saavutanud rahva hulgas suure tuntuse ja populaarsuse. Kõik tunnused klappisid.

Kuid oli miski, oli üks asjaolu, mis segas tollal elanud inimesi ja segab ka tänapäeva inimesi nägemast ja tunnustamast Jeesust kui kuningat, kui Jumala poolt maailma saadetud valitsejat. Prohvet Sakarja tunnistas kuningas Messia kohta, et Tema on alandlik. Evangeeliumid, mis Jeesuse elust kirjutavad, kõnelevad sellest, et kogu Tema elu, sünnist ristisurmani, täitis alandlikkus. Apostel Paulus kirjutas filiplastele Jeesusest: „Sest Tema, kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8).

Ka Jeesus ise õpetas alandlikkust. Ta ütles oma õpilastele: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Lausa mitu korda Ta hoiatab, et igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse (Mt 23:12; Lk 14:11).

Alandlikkus ei ole tänapäeval, välisele hiilgusele ja edule orienteeritud ühiskonnas, just hinnatud omadus. „Alandlik valitseja“ kõlab näiteks meie Eesti tänapäeva kontekstis, kus kõik kisuvad kõikidega, suisa võimatuna – ta pandaks ju elusalt nahka. Valitseja alandlikkus ei ärata usaldust. Eestlased ei ole alandlikkuses juba kaua aega midagi positiivset näinud, eriti ajast, mil pühakiri ja kirik kaotasid sellel maal võõra, Jumalat eitava võimu poolt teostatud ajuloputuse tulemusel inimeste elus oma senise tähenduse. Kadus ju koos sellega ka arusaam, mida tähendab mõiste „alandlikkus“ – pühakirjas ja kristlikus mõttes. See pühakirja mõiste sisustati uuesti ilmalikult ja negatiivselt. Keeleteadlane Andrus Saareste on oma ,,Eesti keele mõistelises sõnaraamatus’’ leidnud, et mõiste „alandlikkus“ on eesti keeles seotud allaandmise, taltsas olemise, lömitamise, alistumise, allumise, truualamlikkuse ja selgrootusega. Mõistega „alandlik inimene“ on tähistatud ka pugejaid, tallalakkujaid, kintsukaapijaid, tuhkatriinusid, orje ja vagasid. Parimal juhul tagasihoidlikke. Tänapäevases variandis võiks alandlikkusele vastata ehk mõiste „pehmo“. Sellistes tähendusvarjundites alandlik valitseja ei sobi tõesti kellelegi.

Aga- mitte keegi, kes vähegi pühakirja tunneb, ei saa Jeesuse kohta öelda pehmo, süüdistada Teda orjameelsuses, võimukandjate ees lipitsemises, arguses, kellelegi meeldida püüdmises. Ta kuulutas julgelt tõde ning temas polnud kübetki kartust oma positsiooni, oma autoriteedi pärast. Teda kardeti, sest Tema ise ei kartnud. Tema kuulutatud tõde ei meeldinud inimestele, eriti võimumeestele, ja seetõttu Ta tapetigi – Ta oli tülikas, alistamatu, ei läinud kompromissidele. Samas polnud Jeesus ülbe ega üleolev. Ta võitis inimeste sügava poolehoiu sõbralikkuse, lahkuse ja armastusega. Sellega, et inimesed tundsid, et Jeesus on alandlik Jumala ees.

Jah, just seda sisaldab mõiste „alandlikkus“ piibellikus tähenduses. Alandlik ollakse ennekõike Jumala, oma Looja ees, mõistes oma madalust, oma ebatäiuslikkust Temaga võrreldes. Alandlik inimene püüab suhtuda endasse ausalt ja objektiivselt ning ta teab oma positsiooni Jumala ees, Jumalast madalamal. Ta ei püüa trügida Jumala troonile. Lisaks tunnustab alandlik inimene seda, et paljudel tema kaasinimestel on temast paremaid omadusi, nad on temast tublimad, ning see teadmine ei tekita temas kibestumist, vaid toob talle isegi rõõmu. Seega alandlikku inimest ei kibesta kadedus ega mata enda alla kiivus. Tõeline alandlikkus aitab hoida kaasinimestega häid suhteid ning tunda end emotsionaalselt kindlalt ja stabiilselt. Alandlikkus tähendab tunnistamist: „Ma ei saa oma eluga üksi hakkama. Ma sõltun Jumalast.“ Tõeline alandlikkus on siiras, see ei ole teesklemine, poosetamine. Alandlikkus ei ole passiivne olek, vaid aktiivne ja julge tegevus.

Alandlikkus tähendab valmidust teenida. Teenida Jumalat oma kaasinimese teenimise kaudu, ilma neid kuningaseisusesse upitamata. Oleme kindlasti kõik kuulnud ütlust „Klient on kuningas“. Alandliku inimese jaoks ei saa klient, kes maksab, kunagi kuningaks, ükskõik kui suuri summasid ta ka välja ei laoks. Alandliku inimese jaoks ei ole teist kuningat, teist valitsejat kui Jumal. Alandlikkus ei ole mingil juhul nõrkade voorus. Nõuab tohutut tahtejõudu, et võita endas oma isekus, suruda maha oma suur ego. Alandlikkus on iseloomulik just väga julgetele ning mõjuvõimsatele juhtidele. Võiks lausa öelda, et alandlikkus on valitseja võimekuse garantiiks. On ju alandlik valitseja avatud Jumalale, et võtta Temalt, Kõigevägevamalt, vastu tarkust ja jõudu, mis on rahva juhtimiseks, tema teenimiseks, hädavajalikud.

Eelmisel pühapäeval kõneldi jutluses põgusalt sellest, et meie maailma ja terve inimkonna võivad hävitada kolm üksteisega lahutamatult seotud A-d: argus, ahnus ja alatus. Argus surma looriga varjatud tuleviku ees, mis sunnib alatuse abil kokku ahnitsema maiseid varasid, lootuses nende abil endale kuidagi tulevikku, eluaega juurde hankida.

Võti maailma päästmiseks peitub samuti kolmes A-s: alandlikkuses, arukuses ja armastuses. Alandlikkus oma Looja, Jumala ees tunnistamine, et vajame Teda oma ellu, vajame Tema abi, laseb meil ennast Jumalale avada ja võtta Temalt vastu taevast tarkust, mis teeb arukaks, aitab võitu saada argusest, vabaneda ahnusest ja valida alatuse tee asemel teeniva armastuse tee. Tee, mille näitas meile kaks tuhat aastat tagasi ette kuningas Kristus, tee, mida Ta ise meile ette elas, tee, mis viib surmast läbi igavesse ellu.

Kirikuisa Augustinus olevat kord öelnud: „Kui te küsite minult, mis on kõige olulisem element Jeesus Kristuse õpetuses, vastaksin ma teile: esimene on alandlikkus, teine on alandlikkus ja kolmas on alandlikkus.“ Alandlikkus on üks eheda kristliku elu alustalasid, sest see on armastuse eluase.

Jumal ise, see kõigeväeline ja kõigevägevam, on meid nõnda armastanud, et Ta valis alandlikkuse tee. Igaviku ja kõiksuse isand sai oma poja kaudu inimeste teenijaks – nende valitsejaks. Ta on tulnud oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu meie juurde, meie madalusse, et meid sellest vabastada ja enda juurde kõrgustesse tõsta. Evangelist Johannes on kirjutanud: „Jumal on armastus.“ Apostel Paulus aga kirjutab: ,,Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi“ (1Kr 13).

Soovin meile kõigile advendiaja ja uue kirikuaasta alguses, et me saavutaksime tõelise alandlikkuse. Sellise alandlikkuse, nagu oli meie Issandal Kristlusel, meie kuningal. Alandlikkuse, mis viib armastuse teed mööda meie Taevase Isa Jumala juurde, ellu, mis kunagi otsa ei lõpe. Aamen.

Jeesus ütles: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“

Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“

Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?“ Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.““ (Mt 25:31–33).

Sellel pühapäeval on mitu nime. Kuningas Kristuse püha ja igavikupühapäev ja surnutemälestuspüha. Seepärast asetan siia kolm mõtisklust, pilti. Esimeses neist kasutan ka hea sõbra Mårten Anderssoni mõtteid:

KUNINGAS KRISTUS

Kummaline, kõik algas öösel, kui oli külma, kodutust ja pimedust. Keegi ei tahtnud avada ust, midagi anda. Igal olid oma probleemid, omal muresid küll, omalgi vähe asju ja aega. Nii perel, Pontius Pilatusel kui ka Augustinusel. Ja kõigest hoolimata sündis laps. Täht süttis – taevas ei olnud enam must. Kas midagi paremat oli tulemas? Oli mingi lootus? Ööst sai päev ja päev päevade reaks. Laps kasvas, nii nagu lapsed peavad kasvama.

Aastad möödusid. Päevi tuli juurde. Tuli ka süüdistusi: Tema on ohtlik! Tervendab haigeid, äratab ellu surnuid, teeb hämmastavaid imetegusid. Rahvas imestab, aeg-ajalt koguneb Tema ümber tuhandeid ja nemad tahavad Temast endale kuningat teha. Juhid on segaduses. Ega niimoodi ei tohi! Sellist segadust küll vaja ei ole. Kui kuuldus sellest Rooma ulatub, võetakse siinsetelt võimukandjatelt võim. Parem olgu haiged endistviisi haiged ja surnud surnud. Vesi olgu vesi ja vein olgu vein. Kõik kindlana tundunu paiskub muidu segamini.

Ja siis tuli see õnnetu reede. Tuli pimedus ja surm. Taevas oli must ja maa värises. Kõik oli segasem kui iial varem.

Pontius Pilatus pesi oma käed puhtaks. Tehke temaga, mida te tahate. Ei ole see minu mure. Võtke oma kuningas – lööge ta risti. Ja nemad teatasid, et neil ei ole kuningat, on vaid keiser. Kas meil on kuningas – kes võib päästa surmast, kinkida igavese elu Tema imelises kuningriigis – või vaid keisrid – ajutised ja ekslikud?

Aga seal kahe tuhande aasta kaugusel Kristuse okaskroon ei sära. Teravad astlad teevad halba veel halvemaks. Elu on päris keeruline.

Aastatuhanded mööduvad nagu mõni päev. Ükskord saab kõik otsa. Rahvas on jälle pimeduses ja segaduses. Jälle on öö ja külm ja kodutus. Tähte pole näha ja kui olekski, kes seda vaataks. Inimestel on piisavalt muret. Nad ei oska enam oma silmi ülespoole tõsta. Rahvad voolavad maailma äärest ääreni. Murelikke, haigeid, vaevatuid, nälga ja üksildust kannatavaid on siinsamas meie lähedal, aga kui muudkui askeldad, vaatad ekraane, kaod töösse või irratsionaalsesse ilma, siis seda ei näe. Ei näe isegi lähedalolevate häda, kõrvalolijate kurbust, ligimese leina, valutundvate vaeva.

Vähesed hoolivad. Paljud pesevad oma käed puhtaks. Pole minu asi. Pole kellegi asi. Võõras mure. Kogu maailm saab täis võõrast muret. Taas tuleb pimedus. Saabuvad lõpp ja algus – korraga.

Pimeduses on midagi näha. Särav kroon! Maiste kuningate aeg on möödas. Maiste valitsuste ja ülemuste aeg on läbi. Särav kroon. Sõbralik pilk.

„Ära karda! Ma olen siin – Meie oleme koos.“

*

SURNUTEMÄLESTUSPÜHA on üha, sest need, kes mu juurest läksid, kes mu südamesse end elama sättisid, kellele ukse avasin oma südame päiksepoolsesse tuppa, nad läksid ja jäid. Nemad ei kao. Nad on ja nad jäävad nii kaua, kui olen ise – nii kaua, kui antakse aega ja mälu siin. Kunagi lähen ka mina sinna, kus äraläinud on eel, sest surm pole lõpp, vaid edasitee.

Kas need, kes läksid mu eel, ootavad mind? Ma ei tea. Küllap ootavad, sest siingi nad ootasid mind, hoolisid minust. Armastus pidi jääma. See ei kao kuhugi. Kui palju minus seda on ja on olnud – seda, mis ainsana jääb? Kes seda teab. Nemad ehk teavad, kes läksid. Tunnevad seal just selle armastuse järgi ehk minugi ära. Näojoonte ja kõnnaku järgi ei saa nad mind tunda. Sellest ei jää ju tuhkagi järele. Kõik selline kaob. Jääb armastus ja Kuningas teab sellest kõike – minugi armastusest ja ükskõiksusest, soojusest ja külmusest, kohtumõistmistest ja andeksandmistest. Teab nendestki kõike, kes on juba läinud ja kes ikka elavad mu südame päiksepoolses toas. Kuningas Kristus – ole Sina neile armuline. Sina saad neile ja meile anda päiksepoolse toa oma igavikus. Ma palun nende pärast – palun juba ka enda pärast – ole meile armuline ja aita meil kord kokku saada Sinu igaveses valguses.

*

IGAVIK

Ernst Enno on kord arvanud:

„Meil igavikud ees ja igavikud taga
Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.
Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,
Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel ...“

Jah, tal on õigus. Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel. Elu on igavene ja me kõik oleme omal astmel, omal teel, aga kus ja kuhu see meie oma tee meid viib? Kas igavikku, milles on lõputut valgust ja armastust – Jumala armastuse hõlma? Küllap see sõltub sellest, millisel teel me oleme. Kas oma või Tema teel. Kuidas see laulik kord palus:

„Uuri mind, oh Vägev, tunne minu südant, proovi mind ja tunne ära mu mõtted! Kae, ons vaevatee mu sees, ja juhata mind igavikuteele.“

Kuid miks on need kaks sõna nii sarnased, miks on neil nii palju ühiseid tähti: igavik ja igav? Ega igavikus pole siis igav. Sikud-sokud sinna ei pääse. Nende rongisõit lõpeb Kristus Kuninga palge ees – vasakpoolses kraavis. Nemad peavad leppima igavese hirmsaga. Lõputu õudusega. Igaveses tules. Igav seal kindlasti ei ole. Pidevalt midagi toimub. Tahaks, et lõppeks, aga seda ei sünni. Issand, aita, et meie ei hakkaks siin, selles Sinu antud maises ajas igavlema, sest paljud, kellel on igav, hakkavad tegelema rumaluse ja lollusega – kõige sellega, mis juhib neid lõputusse õudusesse. Päästa meid igavlemisest ja ükskõiksusest. Juhi meid armastusse, mis jääb.

Aamen.

*

(Foto: Sven Arbet)