„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud“(Lk 9:28–36).
Jeesusel pole olnud kerge. Vaid mõned päevad tagasi on paistnud, et lõpuks ometi on tema töö hakanud vilja kandma. Vaid mõned päevad tagasi on Peetrus ütelnud välja jüngrite ühise arvamuse : „Sina oled Kristus, elava Jumala poeg.“ Lõpuks ometi on vähemalt Tema kõige lähedasemad taibanud tõde. Kuid see, mis ootab ees, on hoopis raskem. Kohe pärast seda Peetruse tunnistust pidi Jeesus hakkama oma jüngreid ette valmistama selleks, et õige pea peab Ta tapetama. Kõnelda kellelegi oma peatsest piinarikkast surmast, kusjuures veel kuulajat veenda, et see on vajalik ja õige, pole just emotsionaalselt kerge ülesanne.
Lisaks probleemidele oma jüngritega on Jeesust pidevalt ümbritsenud rahvahulgad, keda Ta õpetab ja kelle hulgas olevaid haigeid Ta teeb terveks. Ka see tähendab pingutust – nii vaimset kui füüsilist. See tähendab andmist. Aga ei saa anda, kui endal ei ole. Ja nii lähebki Jeesus mäele, eemale pidevalt Teda ümbritsevatest rahvamassidest, et palvetada, et paluda jõudu oma Taevaselt Isalt.
Kellel on olemas palvetamise kogemus – ja ma arvan, et meil ristiinimestena on kõigil see kogemus suuremal või vähemal määral olemas –, teab, et palvetamine ei ole lihtsalt ilusate sõnade rittaseadmine: tõeline palve vajab tõsist mõttetööd, et oma probleem sõnastada, see Jumala ette tuua. Ja mitte ainult seda: palvetamine ei tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, st me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. See tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda. Küllap oleme isegi võinud veenduda, et rahvahulkade saginas ei tule tõelisest palvest suurt midagi välja. Õige, intensiivne palvetamine, tähendab ränka pingutust. Tuletagem meelde, kuidas kirjeldatakse Jeesuse palvetamist Ketsemani aias – see toimus nii intensiivselt, et Tema higipiisad olid nagu verepisarad (Lk 22:44) Kaasa võttis Jeesus endaga vaid kolm oma kõige lähedasemat jüngrit – ilmselt vajas Temagi, nagu iga inimene, inimlikku lähedust. Midagi muud ei suutnud Tema nõdrad jüngrid Talle pakkuda: päevaaskeldustest väsinud, jäid nad õige varsti magama.
Jeesus aga palvetab, palvetab pingsalt. Ja siis sünnib midagi ebatavalist. Luukas kirjutab: „Ta näoilme muutus ja Tema riided muutusid kiirgavalt valgeks.“ Väljendit, mida Uues Testamendis Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, „doxa“, võib tõlkida mitmeti. Ennekõike tähendab mõiste „doxa“ kiirgust, üleloomulikku valgussära. Unest ärganud jüngrid nägid, et Jeesus kiirgas, isegi Tema riided muutusid valgeks ja hiilgavateks. Nõndasamuti kiirgasid ka Jeesusega kõnelevad Mooses ja Eelija. Küllap olid jüngrid varemgi näinud Jeesust palvetamas, aga ükski evangeelium ei maini, et Temaga varem ega hiljemgi midagi sellist oleks juhtunud. Mis siis seekord erilist toimus?
Küllap oleme isegi palvetades tundnud, et mõnikord tundub taevas olevat suletud, mõnel hetkel aga tundub, nagu oleks Jumal ise seismas meie kõrval. Me tajume oma meeltega lausa füüsiliselt Tema ligiolekut. Ja huvitav on seegi, et kõige sagedamini märkame Jumala ligiolekut just siis, kui oleme kõige suuremas hädas ja masenduses. Mida sügavamale põhja me oleme langenud, seda lähemal endale me näeme Jumalat. Paistvat ju pimedast, sügava kaevu põhjast, tähed hoopis selgemini kätte kui päikesepaistelisel päeval taeva poole vaadates. Miks nii? Ehk sellepärast, et tavaolukorras on meie enda mina liiga vägev, märkamaks enda kõrval jõudu, mis vaikselt püüab meid juhtida ja suunata. Meie mina hääl summutab Jumala hääle, me ise, endalegi märkamatult, tõrjume Jumala endast eemale, distantsile. Kuid sellisel juhul ei saa Jumal anda meile kõike seda, mida Ta anda tahaks, me lihtsalt ei ava ennast küllaldaselt, et kõike meile antavat vastu võtta.
Kui Jumal on inimesele tõeliselt lähedal, see tähendab, kui inimene tunneb oma Jumala ligiolekut, võtab vastu Tema ande, siis ta muutub. Kui me vaatame katoliku kirikus pühakute pilte ja õigeusu kirikus ikoone, siis näeme, et enamasti on inimestel, keda nendel kujutatakse, keda peetakse pühadeks, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, pea ümber kujutatud pühapaistet. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumala ligiolek muudab inimese elu ka väliselt auliseks. Inimene, kellele Jumal tõesti lähedal on, muutub ka väliselt. Küllap oleme meiegi näinud inimeste nägusid, kellel on olnud imeline elamus näiteks ristimistalitusel või armulauatalitusel – paikades, kus inimene füüsiliselt kõige lähemalt oma Issandaga kokku puutub. Seda imelist elamust ei saavutata alati, aga mõnikord siiski. Ja kui see juhtub, siis see ilme, mis on neil nägudel, on midagi erilist. Neis on märgata Jumala kirkust.
Kui aga kelleski tõesti on Jumala kirkus, siis ei saa see varjule jääda. Jeesus ütleb mäejutluses: „Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ega panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele“ (Mt 5:14–15). Jah, kui Jumal kedagi kirgastab, siis mitte selleks, et too seda varjama hakkaks, vaid selleks, et ta oma kirkusega juhataks teisigi Jumala kirkuse poole. Jeesusest on öeldud, et Ta on Jumala kirkuse paistus (Hb 1:3). Nõnda peavad selleks saama ka tema jüngrid. Inimesele kui Jumala võrdkujule on loomulik, et ta omaks kirkust. Lahutades ennast oma Loojast, sattudes patu võimu alla, on ta kaotanud selle kirkuse. Jõudes tagasi oma Looja juurde, jõudes osadusse Temaga, saab inimene Temalt taas kirkuse.
Kuid mõiste „doxa“ ei tähenda sugugi ainult imelist valgussära, optilist nähtust. Tegelikult on see vaid kõrvaline asi, see, mis jääb silma ja esimesena tähelepanu köidab. Kirkuse põhiline sisu jääb silmale nähtamatuks. Kirkus Uue Testamendi mõttes tähendab ka au, aukõrgust, majesteetlikkust ja meelevalda – meelevalda kõigi loodusjõudude, ka surma üle. Pühakiri ütleb, et Kristus on surnuist üles äratatud Isa kirkuse läbi, st Tema meelevalla läbi pimedus- ja surmavägede üle (Rm 6:4). Sellesama Isalt saadud kirkuse väe abil muutis Jeesus Kaana pulmas vee veiniks, äratas surnuist Naini noormehe, tervendas lootusetuid haigeid. Sellesama kirkuse kaudu on meilgi lootus igavesele elule. Jeesuse jüngrid saavad osa Jumala kirkusest, sellest jõust ja väest, mis on Jumalal. Surmast üle olevast ja loodusjõude muutvast väest. Just selles väes peitubki meie ülestõusmise lootus.
Pühapäeva kirjakohast saame teada, et mäel saavad kokku Jeesus, Mooses ja Eelija. Nad kõnelevad Jeesuse elu otsast.
Vana Testamendi pärimuse järgi olid Seadust esindav Mooses ja prohvetlust esindav Eelija ainsad, kes elusatena taevasse võeti. Me teame aga, et ehkki need kaks isiklikult surmast pääsesid, ei suutnud see, mida nad esindasid – käsk ja prohvetikuulutus – inimesi surmast päästa. Liiga sügavalt istus inimhingedes patu vägi – vägi, mis ei lubanud ligi päästvat Jumala kirkust. Jeesuse kaudu pidi täituma tõotus, mis kunagi anti Vana Testamendi kaudu. Jeesusest, uue seaduse esindajast, pidi saama see, kes küll ise peab surema, kuid kes võidab Temas asuva Jumala kirkuse abil surmavalla väed. Tema kaudu saavad võimaluse saavutada võit surma üle ka kõik need, kes Temasse usuvad ja selle usu kaudu saavad võime vastu võtta Jumala kirkust.
Kohtumise juures mäel viibib ka Jumal ise. Tõsi – jüngrid näevad vaid tihedat pilve ja kuulevad sellest kostvat häält. Kuid Vana Testamendi pärimuses seostub pilv Jumala ilmumisega inimeste juurde. Psalmides on lausa öeldud, et pilv on Jumala telk, Tema eluase. Jumala tõelist, katmata palet, Temast kiirgava väe kirkust, ei suuda inimene lihtsalt välja kannatada. Jumal ütleb: „See on minu äravalitud poeg, Teda kuulake.“ See on märgiks jüngritele, et nad peavad oma lootused Jeesusele panema, kui kummalised neile ka Jeesuse sõnad oma peatsest surmast ka ei tunduks. Pärast Jumala sõnu ilmutus lõpeb: kaovad pilv, Mooses ja Eelija, jääb vaid Jeesus.
Vaid harvad inimesed saavad näha midagi nii imelist nagu meie loo jüngrid. Kuid sellega on lugu nii nagu väljendiga „doxa“ – 'kirkus'. Imeline on see, mida me silmaga näeme, kuid veelgi imelisem see, mis toimub varjatult. Toimub ka meis, kui me usume, kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma Taevase Isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu Tema kosutavaid ja väge andvaid ande. Jumala vägi, Tema kirkus meis, võidab meis oleva nõtruse ja annab meile uue elu, elu vabana hirmust, elu täis lootust. Palugem, et meie elus võiks alati seda kirkust olla. Aamen.
(Lühendatult 2009. aasta 24. juuli jutlus.)
