Halastage!
Nii palutakse meid sellel alanud nädalal.
Kas paluja on kirikukalendri koostaja? Siis uuriks välja, milline ta on, ja äkki siis saaks öelda, et vaadaku ennast ja alles siis hakaku meile midagi ütlema.
Paraku on paluja Jumal – halastav ja armuline Jumal. Seega on mõistlik selle palve üle mõtiskleda.
Jeesus ütleb: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).
Paulus ütleb: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:32).
Peetrus ütleb: „Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud“ (Jk 2:13).
Mäejutluses kõneleb Jeesus seitsmest kristlikust voorustest. Viies neist on halastus.
Mitte keegi meist ei ole nii vaene, et ta ei võiks kellegi elu rikkamaks muuta. On palju sellist, mida meil ei ole või mille puudumist põhjenduseks tuues võime midagi olulist tegemata jätta. Aga halastamine? Püüdke öelda: „Minus pole mingit halastust!“ Kas suudame seda öelda? Ja kui suudaksime, siis kas see oleks tõde?
Vahel mulle tundub, et me vajame pattu, et meile tuleb see heaks, kui oleme eksinud. Kui me oleksime inglid, siis me ei vajaks pattu. Kuid kuna me oleme inimesed, siis me vajame oma eksimusi ja pattu, et meie süda võiks muutuda teiste eksijate, patustajate vastu pehmemaks.
Kord kutsuti üht väga vaga munka kohut mõistma ühe kaasmunga üle, kes oli eksinud. Kui ta lõpuks vendade ette ilmus, nähti ta järel lohisemas üht räbaldunud liivakotti, millest liiv tulija järel otsekui pikk saba maha voolas. Tulija ütles: „Siin ma siis nüüd olen, kuna te palusite mul tulla kohut mõistma meie eksinud venna üle. Ma tulin, kuigi mu enda eksimused lohisevad pika sabana mu taga.“ Kohtumõistmiseks kokku tulnud lahkusid, andestades ja halastades oma eksinud vennale.
Miks on Kristuse sõnade ja tegude hulgas halastusel nii oluline koht? Miks Ta seda nii oluliseks peab ja seda korduvalt rõhutab? Mis on halastuse eesmärk? Kas see, et teised halastajat heaks inimeseks peaksid? Ei! Kristuse halastuse eesmärgiks on see, et need, kelle peale halastatakse, jõuaksid koju, saaksid võimaluse pöörduda sinna, kuhu nad kuuluvad, ja muutuda sellisteks, millisteks Jumal on neid mõelnud. Kuid veel – halastamise läbi võivad inimlapsed muutuda nendeks, kes leiavad halastuse. Nad leiavad selle kindlasti. „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“
Kivirasketest halastamatuse liivakottidest ehitame me enda ja Jumala halastuse eluvee vahele tammi ja me ei pea imestama, kui ühel hetkel sealt enam piiskagi meieni ei jõua. Meie elu muutub tuimaks, kuivaks ja elutuks vegeteerimiseks. Me muutume kibedateks kohtumõistjateks, rõõmututeks õelusekottideks.
Sellest on väljapääs.
Andestus ja halastus.
Omaenese eksimuste, pattude nägemine ja oma ligimestele andestamine ja halastamine.
Need, kes tulevad täna siia, selle altari juurde, et siin vastu võtta Jumala armu, võivad siit lugeda Jeesuse mäejutluse sõnu veidi teises sõnastuses. „Õndsad on armulised, sest nemad peavad armu saama.“ See on Jumala tõotus. Palugem, et Jumala halastus ja arm võiks saada osaks ka meile.
