Teema: „Ustavus Jumala andide kasutamisel“.
„Jumal pole mulle küll midagi andnud! Kõik, mis mul on, on mulle mu oma töö ja vaevaga raskelt kätte tulnud.“
Nii mõni ekslikult arvab. Teine teab, et lahus Temast ei suudaks me midagi. Meid polekski, kui Tema poleks meile elu andnud. Ja taipab sedagi, et meil kõigil on oma osa Looja suures orkestris ja kui oleme selle osa leidnud ja püüdnud täita, armastanud ja uskunud, võime kord kuulda Looja imelisi sõnu sellest, et oleme olnud Ta ustavad sulased pisku üle ja Tema paneb meid palju üle – igaveseks.
Ameerika poeet, kirjanik ja muusik Sidney Lanier on kirjutanud oma kogemusest, mis on teda aidanud mõista üht väga olulist asja. Ta mängis ülikooli ajal Baltimore'i sümfooniaorkestris. Ühes proovis, kui mängiti teost, milles kõik viiulid, trompetid, teised „pasunad“, trummid ja muudki pillid pidid mängima aina valjemat muusikat, otsustas Sidney Lanier veidi viilida. Ta mängis pikoloflööti ja arvas, et tema pisikese pilli vaiksete helide puudumist sellises suures lärmis ei pane keegi tähele. Nõnda ta siis hoidis küll flööti huultel ja teeskles mängimist, kuid ei hinganudki oma pisikesse pilli. Äkki katkestas dirigent väga ärritunult mängu ja käratas vihaselt: Kus on pikolo?“, ja osutas oma taktikepiga Sidney Lanierile ning vaatas teda sellise pilguga, et mees oma pisikese pikoloflöödiga oma toolilt püsti kargas ja väga kohmetunult, hirmunult orkestri keskele seisma jäi. Kuni selle hetkeni ei olnud ta mõistnud, kui olulised on dirigendile tema pisikese pilli vaiksed helid ja et kui helilooja on need helid kirjutanud oma suurde sümfooniasse, siis on ka nendel väga oluline osa selle teose harmoonia tekkimiseks. Ja kui tema hetkeks oma osa mängimise lõpetas, sai dirigendi tundlik kõrv nende õrnade helide puudumisest kohe aru. Sellest hetkest alates püüdis Sidney Lanier täita oma osa muusiku, üliõpilase, sõduri, poeedi, kirjaniku, riigikodaniku ja inimesena.
Aeg-ajalt ma kuulen umbes selliseid sõnu või aiman niisugust mõtlemist paljude inimeste käitumisest: „Minust küll ei sõltu selles suures maailmas mitte midagi! Mina olen vaid pisike mutrike suures masinavärgis.“ On ka neid, kes ennast väga tähtsateks ja teisi mõttetuteks, kasututeks olevusteks peavad. Jumal ei ole loonud midagi kasutut, mõttetut. Looja on maailma luues andnud oma olulise rolli igale taimele, linnule, loomale. Ja inimese on Ta loonud omaenese näo järgi, iseenese sarnaseks. Looja on loonud meid loojateks ja igale meist oma suures ja imelises meistriteoses, sümfoonias, mõelnud oma koha. Tema on helilooja ja dirigent. Paljud seda ei taipa, et kui talle on Looja orkestris antud koht suurte trummide taga, siis on tema koht sama oluline kui pisikese pikoloflöödi mängija koht. On neid, kes arvavad, et nendest ei sõltu midagi, ja eiravad helilooja ja dirigendi soove. Tegelevad millegi muuga. Teised tähtsustavad oma osa Looja suures sümfoonias üle. Vaatavad põlglikult neile, kellele on antud mängida mõnd pisemat pilli.
Targad on need, kes teevad kõik, et taibata, mis on Looja tahe nende elus, ja püüavad seda täita. Ja isegi siis, kui nad mõnel hetkel ehk arvavad, et nendest vist ei sõltu suurt midagi, teevad oma vähese, et Loodu sümfoonia võiks olla selline, nagu Tema on oma tarkuses ja armastuses seda mõelnud.
PALVE: Issand, andesta, et ma olen jätnud tegemata seda, mida Sina oled minult oodanud, ja teinud seda, millega olen rikkunud Sinu suurt sümfooniat. Anna mulle tarkust otsida Sinu tahet ja seda täita, nii et Sa saaksid ka mulle kord öelda, et olen olnud Sinu ustav sulane, keda Sina saad panna palju üle, kuna olen olnud ustav pisku üle.
(Foto: Sven Arbet)
