Nädala mõte

„Jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:25–32).

Nägin hiljuti üht filmi. Elas kord väike poiss. Laps nagu laps ikka. Tema suurim muregi oli sarnane paljude tänapäeva laste muredega – tema vanemad olid lahku läinud. Nii oli poisi suurim rõõm, kui isa talle vahel külla tuli ja temaga tegeles. Seda juhtus aga harva, sest isal oli ikka palju tegemist. Tihti juhtus sedagi, et isa lubas kindlasti tulla, aga ei tulnud – kiired tegemised tulid ette. Saabus poisi sünnipäev. Pidu oli tore, kingitusi palju. Kuid isa, kes oli lubanud kindlasti sellele peole tulla, helistas, et jälle tuli midagi kiiret ette ja ta ei saa tulla. Siiski ta lubas poisile, et homme ta kindlasti tuleb, võtab endale aega ja tuleb. Poiss aga ei uskunud enam tema lubadusi. Kui saabus aeg puhuda sünnipäevatordil ära küünlad ja soovida südamesoov, mis teatavasti kindlasti täide läheb, siis soovis see poiss, et isa vähemalt ühel päeval ei saaks valetada, räägiks ainult tõtt. Ja ... tema soov täitus.

Tolle isa elu muutus põrguks. Selgus, et terve tema elu oli täidetud valedega, koosnes valedest. Kuidas ta ka ei püüdnud jätkata endiselt, rääkida seda, mida inimestevahelises suhtluses kombekaks ja korrektseks peetakse, ikka libises tema suust välja see, mida ta tegelikult mõtles. Ja nii, püüdes, nagu ta tavaliselt oli tegema harjunud, teha inimestele komplimente näiteks selle kohta, kui kenad nad välja näevad, kui targad ja tublid nad on, kui head ideed neil on, tulid tema suust välja sõnad, mis kõnelesid lausa vastupidist ning muidugi neid inimesi jahmatasid ja solvasid, sest selliseid mõtteid, selliseid sõnu pole kombeks valjusti välja öelda. Mees töötas õnnetuseks veel advokaadina. Võite ette kujutada, mis juhtus kohtuistungil, kus ta pidi oma kelmist klienti kaitsma ...

Selliseid filme, kus räägitakse sellest, mis juhtub siis, kui inimesed on ühel päeval sunnitud või otsustavad hakata rääkima ainult tõtt, on tehtud teisigi. Ja need on alati olnud komöödiad. Tõesti lustakad lood. Aga kui me mõtleme, mille üle me siis naerame, võtab tõsiseks: kas tõesti ei ole inimestevahelistes suhetes võimalik hakkama saada, võimalik elada, valedeta? Kardan, et ei ole. Muidugi, kui mõtelda igavikulises perspektiivis, mis siis sellest ikka nii hullu on, kui teed komplimendi inimesele, kes seda sinu arvates tegelikult ei vääri, jätad ütlemata mõned kriitilised märkused neile, kes on selle kuhjaga ära teeninud. Ja ega tegelikult olegi. Vaevalt, et viimsel kohtupäeval oma Looja ees seistes heidetakse kellelegi ette seda, et ta on öelnud kellelegi mõne liigse hea sõna, teda kiitnud, isegi kui too seda ei väärinud. Olen veendunud, et asi on lausa vastupidi: sugeda saavad hoopis need, kes on teisi palju kritiseerinud, on öelnud neile välja julma tõde. Kas siis Jumalale meeldib valetamine, silmakirjalikkus? Oh ei. Tema Poeg, Jeesus Kristus, elades inimesena inimeste keskel, kiitis inimesi harva – vähemasti evangeeliumides pole kirjutatud just paljudest lugudest, mil Ta oleks inimesele öelnud, et too on tubli ja on toiminud hästi. Mitmeski kohas on kirjas üsna julmad ja järsud sõnad, mida Ta inimestele ütles. Kusagilt ei tule välja, et Ta oleks silmakirjatsenud, öelnud patustele, et „pole viga, sinu patt polegi tegelikult patt, sa oled tubli inimene“. Miks aga Jumal, kes ise on Tõde, suhtub kannatlikult ja leebelt meie igapäevastesse valedesse? Küllap seetõttu, et paljud, kui mitte enamik meie igapäevastest valedest on kaitseventiil, hädaabinõu, kompenseerimaks seda, et me ei oska tõde õigesti kasutada. Tõde ei ole alati meeldiv ja kui seda hoolimatult kasutada, võib see põhjustada palju valu, halvimatel juhtudel muuta inimese vaimselt sandiks või isegi tappa. Tõde on nagu relv, mis oskamatul kasutamisel toob hulgaliselt rohkem kahju, kui sellest kasu on.

Mis vahe on siis Jumala tõel ja inimese tõel? Evangelist Johannes kirjutab Jumala Poja kohta: „Me nägime Tema kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ Jumalal käib tõega alati kaasas ka arm ja halastus. Jumal ei valeta, tema ei tee nägusid. Ta ei ütle, et meie patud on ilusad või head. Kuid ta ainult ei kritiseeri, ei ütle välja julma tõde, mis teeb haiget ja purustab, kuid ei anna lootust tuleviku jaoks. Jumala tõde on tõde, millega käib kaasas halastus ja arm. See tõde annab meile tuleviku, annab uue võimaluse, võimaluse saada andeks valesti ja halvasti öeldu ja tehtu, võimaluse alustada uuesti, saada paremaks, võimaluse kiitus ja head sõnad ausalt välja teenida.

Püüdkem meiegi saada nendeks, kes on täis armu ja halastust, nendeks, kelle tõde pole taparelv, vaid armuvahend, mis aitab lähemale jõuda Jumalale.

PALVE: Jumal, anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel, aita meil elada tões ja olla armulised, nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi.

Markuse evangeeliumi üheksanda peatüki 19. salmi lõpus ütleb Jeesus: „Tooge ta minu juurde!“

Jeesus on oma jüngritega olnud ilmutuse mäel. Peetrus tahtis sinna jääda. Jeesus tuli aga tagasi ja tõi ka oma jüngrid sealt mäelt alla – inimeste hädade ja vaevade keskele. Ja siis tuleb rahva keskelt Jeesuse juurde üks murest murtud mees. Ta pojal on ränk haigus, kuid mitte keegi pole suutnud aidata. Nüüd seisab see isa Jeesuse ees ja palub Temalt abi. Jeesus laseb haige enda juurde tuua ja poissi tabab ränk haigushoog. Markus kirjutab: „Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?“ Aga tema ütles: „Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: „Kui sa võid!“ Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“.“ Aamen.

Loetud loost võime taibata, et on inimesi, kes ise ei oska, ei suuda, ei saa uskuda, palvetada. See tumm, langetõvesarnase haiguse ränkade hoogude all kannatav poeg vajab kedagi, kes tema eest Jumalat paluks. Tema isal on meeletult valus näha oma poja kannatusi ja ta teeb kõik, et oma poega aidata. Loomulikult on ta pettunud, kui ka Jeesuse jüngrite abistamiskatsed ei anna mingit tulemust. Aga siis astub Jeesus selle ahastuses oleva isa juurde, kuulab ära tema poja haiguse loo ja ütleb: „Tooge ta minu juurde!“

Me püüame oma lapsi viia parimatesse lasteaedadesse, parimatesse koolidesse, viime neid parimate kasvatajate ja õpetajate juurde. Kui meie armsad haigestuvad, siis, kui vähegi võimalik, viime nad parimate arstide juurde. Me ju tahame neile parimat. Oleme nõus ise paljust loobuma, et neil läheks elus hästi. Me kurdame, kannatame, ahastame, kui neid tabavad hädad, haigused, läbikukkumised. Jeesus aga ütleb väga lihtsad sõnad: „Tooge ta minu juurde!“ Kui kaua peame veel rändama, enne kui mõistame kogu südamest öelda Jeesusele: „Issand, kelle juurde me peaksime minema. Sinul on igavese elu sõnad!“ (Jh 6:68).

Kui sageli läheme me esmalt kõikjale mujale, otsime abi kõigi teiste käest ja alles siis, kui näeme, et meid on taas petetud, täitumatute lootustega toidetud, paljaks röövitud, tuleme Jeesuse juurde. Paljud kristlased on valmis ütlema, et usuvad kõigeväelisse Jumalasse, aga paljud meist ei hakkagi Teda – Kõigeväelist – usaldama.

„Tooge ta minu juurde,“ ütleb Jeesus, nähes ränkrasket haigust põdevat, kurjuse meelevallas olevat noort meest, kelle isa on murest murtud. „Tooge nad minu juurde,“ ütleb Ta täna ka meile, kes muretseme oma lähedaste pärast! „Kandke nad palves minu kätele! Rännake oma palverännakul oma palvekambrite mägedele ja kirikutesse. Tooge nad minu juurde ja teadke, et kõik on võimalik sellele, kes usub.“ „Tulge minu juurde,“ ütleb Ta meile, „sest siit leiate te abi ja lahenduse oma probleemidele.“ Jeesus on seesama eile täna ja igavesti. Ikka veel tunneb Ta meile kaasa. Ikka veel muretseb Ta meie pärast. Ikka veel tahab Ta aidata. Me ei tea, kui kaua veel saame tulla Ta juurde, saame tuua Tema juurde oma armsaid. Aga täna on see veel võimalik.

Markus kirjutab: „Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?“ Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“

Igaüks meist on vahel tundunud uskumatut jõuetust, seistes silmitsi selle maailma kurjuse, rõveduse, ahnuse ja muu masendavaga. Kuidas suudame seda muuta? Kuidas suudame sellele vastu hakata nii, et see meidki ei neelaks? Kuidas suudame vastu seista kõigele, mis meie lapsi, meie armsaid ja ehk meid ennastki hukata püüab? Jeesus ütleb meile vastuse: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“

Meil tasub otsida oma palvevaikuses, oma kirgastumise mägedelt rahu ja tasakaalu. Ja kui oleme taastanud ühenduse Kõigeväelisega, saame minna sellelt mäelt või palvekambrist aitama hädasolijaid, rõõmustama kurbi, tervendama haigeid. Sest kõik on võimalik sellele, kes usub, ja meie ju usume kõigeväelisesse Jumalasse ja armastavasse Isasse. Palugem täna, et Ta aitaks meidki, kahtlevaid, aitaks meid meie usus ja uskmatuses.

PALVE: Issand, andesta meile, kui oleme liiga vähe usaldanud Sind ja Sinu kätesse oma armsaid.

„Jeesus ütles: „Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!“ (Lk 6:27–28).

Eilse pühapäeva teema oli „Armastuskäsk“. Ja meie tänases evangeeliumitekstis annab Jeesus käsu armastada oma vaenlast.

Jeesus käsib oma vaenlasi armastada. Aga kes on meie vaenlased? Mis teeb kellestki meie vaenlase? Tunnistagem ausalt: meile ei meeldi kõik inimesed, nad lihtsalt on teistsuguse temperamendiga, ellusuhtumisega, käitumisharjumustega, teistsuguse maitse ja huvidega kui meie. Samamoodi on päris kindel, et meiegi ei meeldi kõigile, oleme paljude jaoks tüütud ja ebameeldivad. Kuid see, et me oleme erinevad, vahel üksteist tüütame, ei tee meist ju vaenlasi. Enamasti suudame kohelda üksteist sõbralikult, neutraalselt. Huvitav on ka see, et inimene saab ühtede jaoks olla sõbra, teiste jaoks vaenlase rollis.

Jeesus võtab tänases kirjakohas meie vaenlastena kokku need, kes meid vihkavad, halvustavad, neavad ehk siis astuvad sidemesse kurjuse jõududega ja paluvad kurjuse jõududelt meile halba ja kõige halvemat. Ühesõnaga – meie vaenlased on need, kes, isegi kui nad ei suuda meid armastada, ei suuda meid ka rahule jätta, elada ise oma elu ja lasta meil elada oma elu, vaid püüavad rünnata meie vaimu selle kaudu, et püüavad meid halvustades panna meid ennast halvasti ja halvana tundma. Kasutavad meie vastu vaimset vägivalda. Just vaim on see, mis juhib inimest, tema sõnu, tema tegevusi. Vaim juhib meie keelt ja rusikaid. Kes valitseb vaimu, valitseb ja juhib tervet inimest. Murra vaim, murrad inimese. Aga mis paneb inimesi seda tegema, teiste vaimu ründama? Maailm on suur, ja kuigi siin elab väga palju, ehk liigagi palju inimesi, on ju ometi ruumi minna oma teed, elada oma elu, mõelda oma mõtteid, järgida oma veendumusi.

Minu arvates võib selle, mis kellegi muudab meie vaenlaseks või meid kellegi vaenlaseks, võtta kokku sõnaga „hirm“. Hirm võõra ja mõistmatu ees. Hirm, et too võõras ja mõistmatu võib rünnata, võib muuta ja allutada endale kõik selle, mis on meie jaoks oluline ja hea. Muuta meie jaoks hea ja olulise tühiseks ja naeruväärseks. Hirm tuleviku ees, võimalike muudatuste ees. Oma koha, oma positsiooni kaotamise ees maailmas. Meie hirm on meie nõrkus. See nõrkus muudab meid kergesti haavatavaks, muudab meid sellisteks, nagu vaenlane meid näha tahabki: endale kaitsvaid seinu ümber ehitavateks, ennast ise maailmast isoleerivateks. Tal pole vaja enam meiega võidelda, meid vangistada – oma hirmudega me teeme selle töö tema eest ise ära. Kust aga tuleb hirm? Miks tunneb hirmu ristiinimene, kes ju ometi peaks teadma, et temaga on igal hetkel tema taevane Isa, kes on tema elu, tema saatuse võtnud oma armastavatesse kätesse? Kelle tahtmine viimselt saab sündima tema elus? Kordan üht mõtet kirjandusest, mida on meie koguduses sageli kasutatud: „Millele sa loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui Ta sul on?“

Jeesus ütleb: armastage, tehke head, õnnistage, palvetage. See ei ole kaitse, see on rünnak. Rünnak, mis lõhub müürid inimeste vahel. Ja rünnak, endast, oma piiridest väljaminek, nõuab usku ja jõudu. Seda mõlemat saame oma Jumalalt, kui me Teda vaid palume. Kas aga julgeme? Küllap need, kes on meist teinud oma vaenlased, loodavadki sellele, et me nende halvustamist usume, tunneme end patustena ega julge oma Jumalalt abi paluda. Mõelgem siis sellele, et meie Jumal on halastav Jumal, kes siiralt palujale tema patud, tema eksimused andeks annab ja kingib palujale ka usku ja jõudu elurännaku jätkamiseks.

Soovin Sulle, hea lugeja, julgust ja visadust armastada!

„Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega!“ (Ps 8:4–6).

Äsja möödus 50 aastat esimesest Kuu missioonist. Ameeriklaste Apollo projekt oli jõudnud niikaugele, et inimese jalg võis astuda esmakordselt Maa kaaslase pinnale. Mäletan hästi, kui suur uudis see oli. Õpetaja ütles koolis: „Nüüd te ei saagi enam paisata näkku oma vaidluspartnerile: „Mine Kuu peale!“ Sest äkki lähebki.“

Aja jooksul on aga kerkinud vaidlustajaid, kes peavad Kuule maandumist ennast pettuseks ning kinnitavad, et tookordsed kaadrid olevat valmistatud kusagil stuudios. Ka tulevat inimkonnal esmalt teha maised asjad korda, enne kui minna kosmosesse ringi kolama, millega kaasnevad asjatud hiiglaslikud kulutused. Nagu ütleb ENN KASAK, on Kuu peal käimise eitajate hulk aja jooksul pigem kasvanud kui kahanenud.

Siiski on Kuu missiooni eitada palju raskem kui jaatada. „Kui nõutakse, et Kuul käimist peab tõestama, siis peaks küsija kõigepealt ise selgitama, milline see tõestus peaks välja nägema. Kas teaduslik tõestus? Ajalooliste sündmuste toimumist ei saa teaduslikult tõestada,“ kinnitab tuumafüüsik ja teadusfilosoof. Analoogselt Kuu peal maandumisega saab kahtluse alla panna mis tahes minevikusündmuse, luues loogika abil mingisuguse võltsinguteooria (meenutagem Jeesuse hauapaiga vaidlustamist jms).

Kuid laiemast kontekstist ilmneb, et lavastamine on märksa kahtlasem kui tegelik toimumine. „Kuule lendamise vahendid tuli ikkagi ehitada ja neid avalikult katsetada ning avalikult välja kuulutatud stardid pidid samuti toimuma. Seega ei oleks pettus kulutusi vähendanud. Kogu aeg pidi arvestama vahelejäämise riskiga, see oleks NASA ja terve USA naerualuseks teinud. Mis mõtet on jätkata võltsimist veel kuuel korral, sooritades mitu Kuu reisi, riskides taas katastroofilise vahelejäämisega? Projektiga oli seotud väga palju inimesi, kuid kõik on osutunud kummaliselt suud pidavateks persoonideks, mingit otsest leket võltsingute kohta pole olnud juba 50 aasta jooksul.

Seega ka kaudsed tõigad viitavad süsteemselt, et see programm ei saanud olla võltsing. Nii ei ole ka mingit alust, „et nullistada astronautide ja nende lennud võimalikuks teinud inimeste töö, kuulutades nad kõik valetajaks“, lisab Kasak. „Kuu peal kõndinud inimesed teavad ise üsna täpselt, kas nad olid seal või mitte. Üpris kindlasti teavad seda ka orbiidimoodulites viibinud inimesed ja veel paljud teisedki.“* Neid valetajaks teha ei ole vähem ebaeetiline, kui väita seda algkristlaste kohta. Usk ja teadus näivad paarilised olevat ka selles, et nende ausaid esindajaid peetakse alusetult võltsijaiks.

Miks tasub sooritada kosmoselende? Eks ikka samal põhjusel, mis tegi inimese ainult „pisut alamaks Jumalast“! Uued teadmised ja oskused on vajalikud kõige erinevamatel põhjustel. Neist hoiduda ja maa külge klammerduda pole kohatu ainult teadusele, vaid ka usule, sest Looja ise on ehtinud meid endasarnase „au ja austusega“. Inimesed, kes mattuvad maisesse ellu, ei märka enam taevaseid asju, pidurdades oma tunnetusvõimet. Kosmosesse kaedes aga õpime tundma uusi horisonte, millest enne polnud aimugi, hakates seeläbi selgemini tajuma ka nähtamatult ligiolevat Jumala taevast.

Üsna huvitavalt kirjeldas Kuu peal viibimise kogemust astronaut JAMES IRWIN, kes pärines küll usklikust perest, kuid sai aktiivseks kristlaseks alles pärast seda, kui ta jalg oli astunud kaheksanda inimesena meie koduplaneedi kaaslase pinnale. „Mulle tundus, et Jumal on väga lähedal,“ tunnistas ta. „See kogemus oli nii reaalne, et ma vaatasin korduvalt üle õla, kas seal on keegi!“ Hirmu polnud tal juba lennu algusest peale, pigem eelaimdus millestki väga heast ja erilisest, mis nõudis üksnes ettevaatlikkust. Kuu peal rõhutas erakordset olukorda tunne, et kõik palved said vastuse silmapilkselt.

Hiljem mõtiskles astronaut: „Kas Maa peal on sellist seisundit üldse võimalik saavutada?“ Maakera ei ümbritse ju mitte ainult atmosfäär, vaid ka inimkonna vaimne taak. Pauluse sõnul on meil peale inimeste tegemist ka vaimsete „meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega“ (Ef 6:12).** Kuidas tahes neid jõude kujutleda, on ilmselt juba Kuu väljaspool Maa vaimset mõjusfääri, mistõttu ka Jumal, kes on Vaim (Jh 4:24), on kergemini kohatav.

Mida ütleb see meile? Seda, et Jumala tahtel, kellest ainult pisut alamaks me oleme loodud, on inimesel kohane tegeleda argielust kõrgemate asjadega. Eitades Kuu peal käimist – ehk teisisõnu tavapärastest võimalustest kaugemale jõudmist –, ei vabane me maistest piirangutest ega „taevaalustest kurjuse vaimudest“ iial. Meil tuleb aldis olla hingelisele taevateekonnale, sest Jumal on leitav ka maa peal – seal, kus end saginast lahti raputame ja kõrgemale kaeme. Nii tuleks ka puhkuste perioodil kiskuda end lahti asjaajamistest, kaeda suveööde tähistaevast ja õppida tundma Jumala ligiolu.

Head suvenädalat kõigile!

*****

* Enn Kasak „Kas Kuu-pealne oli kuupealne?“ – Postimees. 20.07.2019.

* Bianca Mikovitš „Kuul käinud astronaut Tallinnas: tajusin selgelt, et me ei ole seal üksi“ – Maaleht, 20.12.2018.

„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).

„Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud“ (Lk 15:20).

Kadunud poeg on koduteel. Kord kodust minnes oli ta kindel, et siia tagasi ta enam ei tule. Ta võttis kaasa kõik, mida pidas endale kuuluvaks, lõi kinni ukse ja sulges värava ning läks. Saaks vaid kaugemale, paikadesse, millest räägitakse põnevaid lugusid, eemale isast, kelle läheduses tunned end vahel nii ebamugavalt. Lihtsalt tundub, et isa näeb ja kuuleb ja teab seda, milles sa eksid – lihtsalt vaatab su peale ja taipab. Saaks minema, nii et tema silmad enam ei näeks ja tema kõrvu ei ulatuks midagi sellest, kuidas ma elan. Olla vaba, ka ebamugavast süütundest vaba.

Ja ta läks. Läks kaugele maale.

Esialgu oli kõik hästi. Nii kaua, kui jätkus seda, mis isakodust kaasa sai võetud. Nii kaua oli sõpru ja lõbusat elu. Kuid siis tulid teistsugused ajad ja tema, kes nii väga oli igatsenud vabadust, eemalolekut isast, vendadest ja õdedest, loodab seal võõrsil vaikselt, et äkki keegi tuleb, leiab ta üles ja kutsub tagasi koju.

Kadunud poeg.

Millal on inimene päriselt kadunud? Küllap siis, kui keegi teda enam ei otsi.

Millal lõpeb kadunute viimane lootus? Äkki siis, kui nad taipavad, et nad on täiesti üksi ja mitte keegi mitte kuskil neid enam ei oota.

Igal aastal novembri alguses läheme erinevate konfessioonide vaimulikega ja linnavalitsuse ja kalmistu töötajatega Pärnamäe kalmistule ja peame seal matusetalituse neile, kelle tuhk on peagi mööduval aastal puistatud ühishauda. Neile, kellele pole peetud matusetalitust. Lihtsalt keegi läks, tõstis restilt kivi ja puistas karpidest paljude tuha ühte suurde auku. Suur osa nendest umbes 50 inimesest on maetud nii, et ühtegi lähedast pole olnud nende kõrval ei siis, kui nad surid, ega matusepäeval. Kord aastas – hingedeajal – peavad vaimulikud neile selle ühishaua juures hingepalve. Iga kord mõtlen ma seal seistes, et kuidas küll on võimalik, et linnas, kus elab nii palju inimesi, on nii palju üksikuid, kadunuid. Nii palju kadunuid meie läheduses!

Kadunud pojal on, kuhu minna. Temal on, kes teda ootab. Meil kõigil on. Igal kadunulgi on. Paljud ei suuda seda uskuda, et neidki keegi ootab.

Üks poiss, kellelt küsiti, mis on kodu ja mis teeb kodu üheks eriliseks paigaks, vastas: „Kodu on see koht, kuhu ma võin alati tulla – ka siis, kui olen eksinud.“ Sellest kuuldes kirjutasin kord Viljandi Jaani kiriku teadete tahvlile lause: „Kirik on kodu, kuhu võib tulla ka siis, kui oled eksinud.“ Täna mõtlen, et selle lause peaks kirjutama ka meie kiriku uksele.

Kadunud poeg on koduteel. Ta läheb väsinult ja veidi hirmul. Mäletan, kuidas mulle räägiti mehest, kes sõjaväljal oli saanud teate sellest, et paljud Tallinna majad olid pommitamisel hävinud. Ta kirjeldas oma koduteel olekut. Seda suurt igatsust kodu ja armsate järele ja suurt hirmu, kas neid üldse enam on. Nii oli ta viimase käänaku taga istunud kohvri peale, julgemata astuda neid mõnda sammu kohani, kust tema kodu paistab. Lõpuks ta tõusis ja läks. Tema kodu oli alles ja tema armsad ootasid teda.

Meilgi on kodu ja armastav Isa. Kui oleme koduteel, siis ei pea me pettuma.

„Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“

Lk.14:16–24: „Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: „Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja teine ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja veel teine ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“ Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: „Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!“ Ja sulane ütles: „Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.“ Ja isand ütles sulasele: „Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks tungil täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!“.“

Jeesus jutustab oma loo suurest pidusöögist mehele, kes oli talle öelnud: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Seega ei jutusta Jeesus millestki väiksemast kui Jumala riigi suurest pidusöögist ja sellele kutsututest ja selle kutse tagasilükkajatest. Need, kes siis seda jutustust kuulsid, olid kindlad, et kui Messias, Päästja, saabub, algab aeg, mis on kui lakkamatu pidusöök, ja nendele, vagadele variseridele, on sissepääs sellele peole garanteeritud.

Iga jumalateenistus peaks olema pidu. Kirik võiks olla taevariigi eeskoda ja armulauaga jumalateenistus eelmaitse taevariigi pidulauast. On ju ka armulaua üks kreekakeelsetest nimedest „euharistia“, mis tõlkes tähendab 'rõõmsat söömaaega'. Armulauale kutsutakse sõnadega: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Ja küsimus ei ole selles, kui suured on laual söögi ja joogi kogused. Küsimus on selles, mida meile pakutakse – mille juurde meid kutsutakse ja kes on see kutsuja, kes julgeb kutsudes väita: „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kas pole see hämmastav, et meidki on kutsutud! Meid on kutsutud taevariigi pidusöögile ja kutsuja on kuningate kuningas. Me ei tea, mitmendat korda ta oma sulase oli välja saatnud, kui Tema kutse meieni jõudis ja me tulime. Meil on mõtet imestada selle üle, et meid kutsuti, kutsuti korduvalt ja kannatlikult ja lõpuks me tulime ja oleme tänagi tulnud. Nii palju on sellist, mis püüab meilt võtta kogu meie tähelepanu, kogu meie aja, nii et lihtsalt seda aega, et kuninglikule pidusöögile tulla, ei jää. Vahel on küll natuke piinlik mõelda, et tegelikult on just Tema, kes meid oma pidusöögile kutsub, meile andnud kogu meie aja, meie elu, meie annid ja kuidas me saame Temale saata sõnumi: „Suur tänu kutse eest, aga teate, mul on tähtsaid tegemisi. Mul pole aega. Mul on midagi olulisemat teha. Ma ei taha tulla. Tahan pikemalt magada, rohkem tööd teha, arvutit ja televiisorit põrnitseda, meelt lahutada. Tead, naine või mees või lapsed ja töö ja kõik see, mille Sina mulle oled andnud, võtab minult kõik minu aja – Sa peaksid minust aru saama …“

Aga äkki selle pärast ei olegi aega, et olen kaotanud ühenduse Temaga, kes on aja kinkija? Äkki sellepärast ongi elu nii hall, üksluine ja armastuseta, et ühendus Elu andjaga – Temaga, kes on Armastus, on katkenud?

Kuid veel üks oluline asi, et mõistaksime õigesti seda Jeesuse jutustust. Idamaal ja eriti araabia maailmas on küllakutse pidusöömaajale midagi nii tähtsat, et sellest keeldumine on kutsuja tõsine solvamine ja teistkordse kutse tagasilükkamine on võrdne sõjakuulutamisega. Pidusöögile kutsuti kaks korda. Üks kord pikalt enne pidusööki ja sellele jaatavalt vastanutega peoperemees ka arvestas. Teine kord saadeti vaid teade kellaaja kohta. Iga kuulaja mõistis, miks Jeesus räägib sellest, et kojaisand kutsutute keeldumise peale vihastas. Kuid tundub, et Jumalgi võib vihastada, kui Tema poolt välja valitud Tema kutse tagasi lükkavad.

Taevariik pole vaid kusagil kunagi ehk-saabuvat – midagi apokalüptilist. See on midagi, mis on meis või mille ligidal võime me olla juba täna ja praegu. Me ei saa endale ise garanteerida taevariiki sissesaamist. Me ei saa sinna endale kohti ka kinni panna ja me võime oma võimaluse sinna saada ka maha mängida. Me võime olla täna sellele lõpmata lähedal ja elu lõpus sellest kättesaamatult kaugel. Seepärast tasub olla erk, ärkvel, avatud, tähelepanelik, et kui kutsuja kutsub, ei otsiks me vabandusi, et me ei peaks midagi sellest tähtsamaks.

Mõtleme aga hetkeks veel esmakutsutute vabandustele. Mitte keegi neist ei ütle, et ta ei saa tulla, sest peab midagi halba tegema. Paistab, et neil kutsutuil läheb elus üsna hästi. Nad on edukad. Üks väitis, et on ostnud põllu ja peab seda vaatama minema. No mida sa sest põllust nüüd vaatad, kui see juba ostetud on. Tark vaatab kauba ikka enne ostmist üle. Teine teatas, et peab minema proovima just ostetud viit paari härgi. Tahab kohe veenduda, et ei ole petta saanud, nagu Štšukari taat mustlaselt ostetud hobusega. Äkki on nad vaid pealtnäha ilusad loomad, aga tööloomadeks ei kõlbagi? Igal juhul vabandavad mõlemad end välja üsna sarnase asjaga: nad väidavad, et on just suure ostu teinud ja loobuvad pidusöögist, et veenduda, kas nad on ikka hea tehingu teinud. Neil pole aega mingite taevariigi asjade jaoks. Kas pole nii ka täna paljudega – nad ei luba endale ajaraiskamist? Mingu neil nii hästi kui tahes, olgu nad nii edukad kui tahes, neil pole aega puhata, tänulikult teistega oma rõõme jagada, sest ikka on kellelgi teisel veel parem põld, parem maja, parem auto. Ja neil, või äkki ka meil, pole kunagi piisavalt, sest alati on kellelgi rohkem kui neil. Ja Jumalariik las ootab. Nii kogub inimene mingeid värvilisi kaduvaid klaashelmeid ega märka, et Jumal pakub talle hindamatuid kalliskive.

Kuid kolmas leiab äraütlemiseks küll ilusa põhjuse: „Ma olen võtnud naise.“ Jeesuse-aegsed juudid pidid sellist põhjust küll tõsiseks pidama. Isegi sõjaväeteenistusse kutsumise puhul oli naisevõtt nii tõsine põhjus, et noor naisemees jäeti aastaks oma naise juurde ja temalt ei saanud seaduste järgi aasta jooksul nõuda paljude muudegi kohustuste täitmist. Kuid Jeesus ei räägi oma jutustuses sõjaväeteenistusse kutsumisest või kohustustest ühiskonna ees, vaid taevasele pidusöömaajale kutsumisest ja sinna minnes tasuks naine ja kõik oma lähedased kindlasti kaasa võtta ja kui nad kutset pole saanud, siis tuleks kõik teha, et nad hakkaksid seda kutset igatsema.

Meid on kutsutud ja kutsuja on teel ka täna. Paistab, et seal taevariigi pidusaalis on väga palju ruumi, et ikka veel kõlab see vana kutse: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Millise vastuse anname meie täna ja homme sellele kutsujale? Kas leiame vabandusi, otsime mõne põneva põhjuse ja keeldume või läheme seda kutset kuuldes tulvil hämmastust ja tänulikkust?

Kus me võiksime seda kutset kuulata? Avades Piibli. Palvetades. See kutse kõlab kirikukellade helinas ja seal, kus meid kutsutakse tunnistama oma pattu ja meile kuulutatakse armu, ning seal, kus kuuleme armulauale kutsumise sõnu: „Tulge, sest kõik on ju valmis! Kõik on valmis – ka meile, kõik: elu ja rahu, rõõm ja valgus ning seda lõppematult. Ja järgnedes sellele kutsujale, võime me end avastada äkki ühes teistsuguses maailmas, milles me ei vaja enam pooltki sellest, mille nimel oleme jätnud suure osa oma elu elamata ja valgus paistab meie peale ja rahu ning rõõm ei lahku meie hingest ja me märkame, et jumalateenistus ongi pidu ja me tuleme ikka ja jälle, sest siia meid kutsutakse ja siin meid oodatakse ja me ei kahtle, et kutsujal on tõepoolest kõik valmis ka meie jaoks. Seal kõlab kutse: „Tulge, sest kõik on valmis!“ ja kutsuja jagab meile märki suurimast armastusest ja seda jätkub meile kõigile. Ilusat tulemist ja päralejõudmist Jumala kotta ja taevariigi suurele pidusöögile! Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud ja mis inimmeelde pole ealeski tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad, ja armastajate meeled on erksad.

„Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!“ (Jh 3:30).

Jaanipäev ja võidupüha – need kaks päeva moodustavad otsekui topeltpüha suve hakul (23. ja 24. juunil). Jaanipäeval meenutame Ristija Johannest, keda kutsutakse ka Eelkäijaks, sest ta oli teevalmistajaks Jeesusele. Võidupühaga aga tähistame suurt võitu Vabadussõjas baltisaksa Landeswehri üle – sellest sündmusest möödus tänavu sada aastat. See oli otsekui revanšiks kaotuse eest saksa rüütlitele muistses vabadusvõitluses.

Mis on neil pühadel ühist? See, et nad tõstavad teevalmistajana või „eelkäijana“ esile midagi endast suuremat! Kui tahes vapper ei olnud võit Võnnu lahingus, taheti sellega sisse juhatada mitte vähem vaprat Eesti Vabariigi ülesehitamist. Kõikjal, kus iganes toimub areng, toimub see läbi enesesalgamise, pingutuste ja raskuste.

„Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!“ Need sõnad ütles Ristija Johannes, kui talle teatati, et rahvahulk tormas tema asemel hoopis Jeesuse järele. Kristlik ajalugu, mis sellele järgnes, teostas tõelise revolutsiooni maailmaajaloos, sest just kristlik maailm oli see, kust lähtusid elu edasikandvad uuendused.

Sellegipoolest meenutame me Ristija Johannest, keda Jeesus ise tõstis esile enda eelkäijana: „Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast“ (Mt 11:11). Jumalal jätkub austust kõigile, kes on osalenud taevariigi ehitamise töös ja kes ei kadesta neid, kellele on määratud kogu arenguloos mõjukam positsioon. Igaühel on oma koht maailmaajaloos, mida kasvatatakse – läbi võitluste ja raskuste, tagasilöökide ja katastroofide – jumalariigi suunas. Meie ülesandeks on meile Jumala poolt määratud osa leida ja täita ning neid austada, kes seda on teinud – olgu kristluse või vabariigi teenistuses. Pühade ja kangelaslike inimeste hulk on kasvanud sajandite jooksul lausa hoomamatult loendamatuks.

Kas pühakute austamine on siis kristlik? Kas suhtlemine taevasesse läinud usukangelastega (Hb 12:22jj) ei olegi ebajumalateenistus, nagu tavatsetakse arvata? Sugugi mitte. „Pühakute austamine pole mitte polüteistlik paganlus, vaid kõigi koguduseliikmete vastastikuse armastuse ja palve tõsine väljendus. Pühakud pole mitte vahemehed Kristuse ja meie vahel selles mõttes, et nad moodustaksid seina meie ja Tema vahel ja takistaksid igasugust otsest vahekorda. Nad on meie vanemad vennad, kes annavad meile abi ja julgust Jumala ees. Nad seisavad Jumala ees ühes meiega nagu meie sõbrad ja kaitsjad, niisugustena, kes kuuluvad sellessesamasse inimkonda, kuhu meiegi. Esimesena tervest inimkonnast ja selle peana esineb kõige puhtam pühakuist – Jumalaema, kes andis oma ihu ja vere, oma inimsuse oma Pojale,“ ütleb Sergei Bulgakov. [*] Jeesuse ema Neitsi Maarja õigel viisil austamine on samuti kristliku usu igavesti loovutamatu koostisosa.

Jumalariigi eelkäijana tuleb austada ka Ristija Johannest, teerajajaina poliitilisel maastikul aga Vabadussõja kangelasi (kes olid ka enamasti kristlased). Kiriku vigade kritiseerimise kõrval tuleb praegugi austada iga inimest, kes taotleb midagi head. Omal moel võime kõik olla jumalariigi eelkäijaks ja teerajajaks.

Õnnistatud suvenädalat kõigile!

*****

* Bulgakov, Sergei 1997. „Üks püha, kafoliikne ja apostlik kogudus“. Toimetanud Vassili Martinson. Kreeka: Oropos Attikis. Lk 15.

Rm 11:33–36: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“ Aamen.

Mida suudab üks inimlaps sellele jumalamehe tõdemusele lisada? „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“ Kuid ikka me püüame, ikka me seletame, vaidleme, tõestame – kõneleme Jumalast, Tema suurusest, kõikväelisusest. Ikka püüavad need, kes Tema pühadust ja armastust on kogenud, sellest kõnelda ka teistele. Ja Issand on ju ise öelnud: „Minge kõike maailma ja kuulutage.“ Seega oleme kui need, kes püüavad kirjeldada kirjeldamatut, ja teisalt need, kes ei saa vaikida sellest, mida oleme kogenud, mõistnud, ja see kõik võib olla nii võimas, et sellest rääkimisel jääb puudu sõnadest ja iga katse Jumalat kirjeldada jääb paratamatult otsekui lapse lalinaks. Tark Pauluski kirjutab: „Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimsüdamesse pole tõusnud, seda on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“

Kuidas mõista Kolmainsuse müsteeriumi, seda, kuidas üks Jumal saab olla samas ka Kolmainu Jumal? Kuidas saab olla kolm ühes ja üks kolmes? Ja jälle tuleb pöörduda Pauluse poole, kes ütleb: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“

Aga mõtleme vanade keldi kristlaste palveid, milles pöördutakse Kolmainu Jumala poole, ja õnnistussõnu, milles kõneldakse Kolmainu Jumalast:

„Ma laskun põlvili Isa ees, kes mind on loonud,
Poja silma ees, kes minu eest suri,
Püha Vaimu silma ees, kes mind on puhastanud
armastuse ja heasoovlikkusega.

Jumala pale olgu pööratud su poole,
Leebe Kristuse pale, Püha Vaimu pale 
sind päästku igal tunnil nii ohtudes kui vaevas.

Hoidku sind oma hoole all elu Jumal,
Hoidku sind oma hoole all armastav Kristus,
Hoidku sind oma hoole all armulik Püha Vaim.

Olgu sul Jumala õnnistus, olgu sul Kristuse õnnistus,
Olgu sul Püha Vaimu õnnistus, ja ka sinu lastel, sul ja su lastel.

Olgu sul Jumala rahu. Olgu sul Kristuse rahu.
Olgu sul Püha Vaimu rahu kogu sinu elu jooksul
kõik sinu elupäevad.

Olgu sul Jumala kaitse igal ahtal rajal,
olgu sul Issanda kaitse igal kui rajal.
Kümmelgu Püha Vaim sind igas allikas,
igal maal ja igas meres, kuhu sa lähed.“

Selliseid lihtsaid palveid on Šoti- ja Iirimaal palvetatud enam kui tuhat aastat.

Kui sündis laps, piserdas ämmaemand ta pea peale kolm tilka vett: ühe Isale, teise Pojale ja kolmanda Pühale Vaimule, ja lapse ema sosistas selle juurde: „Püha Kolmainu õnnistus, mu väikseke, olgu sulle kaasavaraks: tarkus, rahu ja puhtus.“

Ja kui inimese rännak siin ilmas oli lõppemas, paluti palve:

„Nüüd asu oma ärateele siit maailmast
Jumala Isa nimel, kes sind on loonud,
Jeesuse Kristuse nimel, kes sinu eest on surnud, 
Püha Vaimu nimel, kes sind pilgeni täidab,
Jumala pühakute sõpruses, pühade inglite abiga
jõua sa täna puhkama oma igavese kodu rahusse ja armastusse.“

Keldi kristlased on kogu oma elukaarel palvetanud oma palveid just Kolmainu Jumala poole.

Paulus kirjutas: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!“

On asju, mis lihtsalt on üle inimese mõistuse ja ka kõige targemate tarkuse. Äkki ongi mõistlik mitte targutada, mitte seada ritta ülikeerukaid lauseid, mille taha peita oma oskamatust, piiratust. Kui keegi püüaks ära seletada Kolmainsuse saladust, oleks see sama lootusetu kui päikesesse vaadates kirjeldada seda, milline on päike. Silmad jäävad liiga suurde valgusesse vaadates päris pimedaks. Võime toetuda targemate tarkusele, tõsiste palvetajate seletustele.

Iial ei suuda surelik inimene hoomata Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust. Iial ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed. Aga ühte me võime taibata – seda, et see on Temast, et me oleme siin, et meile on kingitud elu ja seegi on Temast, et võime kogeda Tema ligidalolu, leida oma elule mõtte, taibata, et meist hoolitakse, et Tema armastab oma loodut. Et Temast ja Tema läbi ja Temasse on kõik. Ja see, kes seda on taibanud, alustab iga oma päeva tema – Kolmainu Jumala nimel – ja lõpetab iga päeva, usaldades end Kolmainu Jumala hoolde. Nii nagu Martin Luther on ristiinimesi õpetanud: „Kui sa hommikul sängist tõused, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.“ Seepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve ning veel mõni palve ja siis mine rõõmsalt tööle! Kui sa õhtul magama heidad, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: „Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.“ Seepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve ning veel mõni palve ja siis heida kärmesti ja rõõmsasti puhkama.“

PALVE: Jumal, aita meil taibata Sinust just nii palju, et me ei peaks kunagi kahtlema Sinu halastuses ja armus, pühaduses ja kõigeväelisuses. Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen.

Soovin Sulle, kes oled selle lugemisega siiani jõudnud, vana keldi õnnistussoovi sõnadega:

„Olgu sul Jumala ja Issanda õnnistus,
Olgu sul laitmatu Püha Vaimu õnnistus,
voolaku sinu peale Kolmainu õnnistus
mahedalt ja heldelt,
mahedalt ja heldelt.“

Mõnes kalendris on kirjas, et see nädal on nelipühanädal. Kas meie tajume seda? Kas tajume reaalselt Jumala Püha Vaimu tööd, jõudu, mis puhastab, teeb vegeteerivast, lootuse kaotanud rõõmutust inimesest särava, lootusrikka ja rõõmsa – elava inimese?

Nelipüha loetakse kristliku kiriku sünnipäevaks – see on algus Jumala Püha Vaimu – muutva, puhastava, armastuse ja tarkuse Vaimu – võimsale teotsemisele. Jeesus võis inimesena kõnelda tuhandetele, kuid Ta ei saanud olla korraga kõikjal – võiks öelda, et Jumala inimese kujul selles maailmas olemine oli inimlikult piiratud. Enne oma surma, ülestõusmist ja jüngritest lahkumist Ta kinnitas, et Ta ei jäta omi vaeslasteks ja Tema äraminek tuleb neile heaks. Kuidas? Vaimuna pole Jumalal piire – Ta on kõikjal olev, kõikjale ulatuv Jumal, kes võib elada inimeses, muuta miljonite elu. Ta on kui õhk, ilma milleta me ei elaks, mis tuulena puhub, kuhu tahab – me võime vaid näha ja tunda seda, mida ta teeb, aga ta on ja ta puhub inimesest sõltumata.

Vaim tuli peale ja ma kirjutasin, maalisin, meisterdasin kogu öö. Aga milline vaim, kelle vaim? Küllap ka neile muusikutele, kes muusikale sõnu kirjutavad, tuli mingi vaim peale, kui nad laulusõnades soovitavad noortel võtta elult kõik, mis võtta annab, või väidavad, et kui tüdruk ei armasta, siis on lõpp lool „ja enda surnuks joon“. Mingi vaim elab meis kõigis – aga mitte iga vaim ei tee elusamaks, ei pane närbunut õitsema, ei anna lootusetule lootust, ei täida rõõmuga kurba, ei lohuta leinajat, ei paranda haavu, ei pane tegema head.

Jumala Püha Vaim. Millest on võimalik mõista, et see inimeses elab? 

Sõnad ja teod, mis tabavad südant, lähevad hinge, vallandavad muutuse. Mitte lihtsalt ilusad sõnad ja teod, vaid erilise positiivse meelevallaga öeldud sõnad ja armastuse teod. Sõnad on seemned – Jumala Sõna on hea seeme. Kuulutaja, kes kõneleb Püha Vaimu väes, on nagu põllumees, kes külvab täpselt õigel ajal ja õiges kohas sellele põllule, mis on valmis seemet vastu võtma. Ja Jumala Püha Vaim on nagu päike ja vihm ja tuul, mis paneb viljatera muutuma ja ilusat vilja kandma. Me võime kuulda tuhandeid kui tahes häid jutlusi ja lugeda sadu kordi Piibli kaanest kaaneni – kui aga Jumala Püha Vaim meid ei puuduta, siis pole mingit vahet, kas loeme Kitzbergi „Libahunti“ või Jumala Sõna. Jeesus ütleb: „Kui keegi mind armastab, küll ta peab minu sõna ja minu Isa armastab teda, ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ Läbi Püha Vaimu on see võimalik, et me saame Jumala eluasemeiks. „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim teie sees elab.“ See Vaim vallandab inimeses muutused. Jumala armastus on Jumala and. Püha Vaim on Jumala and. Aga Jumala anded inimestele ei ole mitte lihtsalt anded, vaid ka ülesanded. Inimene on imelisim Jumala looming. Aga see, mis temast saab, sõltub sellest, milline vaim temas elab.

Jumala Püha Vaim on kõikjal, aga mitte kõiges. Me kõik oleme Jumala Vaimust ümbritsetud, aga mitte kõigisse meisse ei mahu see Vaim, sest me oleme ehk juba liiga täis. Täis isekuse või ahnuse, hooruse või ülbuse kurja vaimu. Enne, kui Jumal oma Vaimu meisse saab valada, tuleks meil valest vaimust vabaneda.

Nõudkem siis esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis antakse kõike muud, mida me vajame, meile pealekauba. See, kes kogu oma jõu raiskab kõige muu tagaajamisele ja kingib Jumalale vaid väsinud riismed, ei pea imestama, et ta elul pole lõpuks lõhna, maitset ega väge.

Vaadake seda, mis toimub praegu loodusega! Vaadake seda imet – seda võimast muutumist! See on pilt sellest, mis võib sündida ka meiega, kui Püha Vaim meis ruumi saab. Jumala Püha Vaim puhastab meid patust, teeb vegeteerivast, lootuse kaotanud rõõmutust inimvaremest särava, rõõmsa, lootusrikka elava inimese. 

Kõigil meil on võimalus. Igale meist öeldakse täna, et oleme väga väärtuslikud – et Jumala Poeg on minu ja Sinu eest andnud oma elu, selleks et meie elada võiksime – elada tõeliselt, elada intensiivselt juba siin ja ka igavesti sealpool elu ja surma piiri.

Jumal tõotab oma rahvale läbi prohvet Hesekieli: „Ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks kõigist teie rüvedustest ja kõigist teie ebajumalatest ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma vaimu ja teen, et te käite minu seadluste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile. Teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal /.../, ma asustan linnad ja varemed ehitatakse üles. Maa, mis oli laastatud, haritakse. Siis öeldakse: maast, mis oli laastatud, on saanud kui Eedeni aed. Mina, Issand, ehitan üles mahakistu ja istutan uuesti laastatu. Mina, Issand, olen rääkinud ja mina teen seda.“ „Ja ma kuulutasin neile, kes olid kui elutud luud,“ ütleb prohvet, nii nagu Jumal mind käskis, ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi. Ja mu eluase on nende juures, mina olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.“

Palju sellest tõotusest, mida Jumal kord oma vangipõlves olevale rahvale tõotas, on meie rahvaga juba sündinud. Jumal on seesama eile täna ja igavesti. Tema täidab oma tõotused. 

Oleme Ahvenamaa vaimuliku Mårten Anderssoniga kirjutanud kord nii:

„Kõik ärkab ükskord jälle ellu.
Iga päev muudab paljud asjad teiseks.
Hommik ootab juba õhtut.
Enne õhtust vaikust kostaks nagu kellade kõla:
veni-veni-veni sancte spiritus. Tule-tule-tule, Püha Vaim.
Ta on juba siin – elu andev, muret ära võttev, 
armastust kinkiv ja halastav Jumala Püha Vaim.
Tule, Püha Vaim, täida oma ustavate südamed
ja süüta neis oma armastuse tuli!
Tule, sa Vaim, ja süüta ka minus midagi põlema.
Taasta elu elutuses. Võta ära see, mis vale.
Lase mul homset vaadata sarnase innukusega,
kui esimesed inimesed seda ükskord tegid.
Tõe Vaim, tule ja täida mind! 
Kingi silmad, mis näevad, ja kõrvad, mis kuulevad, aita asjadest õigesti aru saada.
Las lõppevad mõttetud targutused,
kukuvad näideldud nägudega jäigad katted.
Aita mul muutuda selleks, kelleks Sina mind mõtlesid oma armastuses.
Armastuse Vaim, tule mu juurde ja anna mulle seda julgust,
mida on igas inimeses, aga mis vahel ei taha kuidagi välja tulla.
Ava mu silmad armastusele. Ava nad võimalustele.
Ava nad päikesele, mis juba tõusnud 
ja mis heldelt jagab oma soojust ja valgust. Elutoovat valgust.
Halasta Sina mu peale. Sina, halastuse Vaim, tule ja täida mind. 
Aita mul muuta seda maailma elamisväärsemaks paigaks.
Sulata jää ja kingi vabaduse ja paindlikkuse ilusat rõõmu.
Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“