Nädala mõte

Js 40:28: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; Tema ei väsi ega tüdi, Tema mõistus on uurimatu.“

Mt 25: 40: „Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Mt 5:48 Jeesus: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“

KIRI JUMALALE

Vabanda palun, kas Sa oled veel seal, kas Sa kuuled veel palveid või oled läinud kaugele ja kaotanud lootuse meisse?

Tegelikult oleks see suurim ime, kui Sa ikka veel suudaksid, ikka veel loodaksid, ikka veel oleksid olemas – meie jaoks. Meie, inimeste jaoks, kes oleme nii visad mõistma, nii visad muutuma – kes me nii kangekaelselt end õigustame ja teisi hukka mõistame – teisi ja teiste hulgas ka Sind, kes elad, kannatad, kurvastad ja ootad igas inimeses, et äkki meie saame targemaks ja võtame vastu selle armastuse, mida Sina meisse valada tahad. Seda on Sinus nii lõpmata palju – niisama palju kui andestust, halastust.

Vabanda palun, kas Sa suudad veel kuulata meie palveid, nähes, kuidas meie nii sageli sulgeme oma kõrvad ja teeme oma südame kõvaks, kui taipame, et keegi vajab meie abi?

Kas Sa ikka veel jaksad tähele panna seda, kuidas meil siin Sinu loodud maailmas läheb, kui Sa näed, kuidas meie nii sageli sulgeme silmad, et mitte näha oma ligimeste silmades kurbust, meeleheidet?

Äkki ma taipan, et kõik need küsimused on mõttetud, sest Sina oled tõotanud olla omade juures iga päev kuni maailma ajastu otsani. Sina oled lubanud, et ei jäta oma lapsi orbudeks – et oled seesama eile, täna ja igavesti.

Andesta meile, kui meiegi püüame olla need, kes ei muutu. Sina ootad, et meie muutuksime, sest oleme veel väga kaugel täiuslikkusest. Sina ei peagi muutuma, sest Sa oled täiuslik, kuid meie teame, et meie aeg siin pole lõpmata pikk. Me teame, et see saab varsti otsa ja siis pole meil võimalik muutuda ega midagi muuta. Seepärast me palume Sind – aita meil seda mõista – anna tarkust taibata, et on asju, mida ei tohi lükata homsesse, sest mida me teame oma homsest ... Ava meie silmad nägema, meie kõrvad kuulma Sind oma ligimestes.

Sina, kes oled armastus, ootad, et meiegi Sinu sarnasteks muutuksime, et me vähemalt püüaksime hoolida, armastada neid, keda Sina oled saatnud ja saadad meie teele – andestada ja halastada neile, kes seda meilt ootavad.

Peagi lõpeb meie aeg siin ja siis ei küsita meilt, kui palju me oleme jõudnud siin midagi teha, vaid küsitakse seda, kui palju on olnud meie tegudes ja sõnades armastust.

Aga usk?

Issand, kas usk siis ei loe?

Mulle tundub, et Sa räägid nüüd mulle kurvalt sellest, kui palju on usu nimel tehtud. Tundub, et Su hääles on ahastus, kui Sa seda meenutad. Sa ütled, et paljud ei ole mõistnud seda, milleks Sa kord saatsid siia oma ainusündinud Poja – Tema, kes oma sõnade ja tegudega ja isegi tegematajätmise ja vaikimisega ütles meile, kes Sa oled. Et Jumal on armastus.

Kummaline, et Sa ikka veel meid kuuled, et Sa ei ole loobunud lootmast, et meie ehk kunagi saame aru ja püüame saada Sinu sarnaseks.

Andesta meile, Issand. Kingi meile veel aega ja tarkust see aeg siin täita armastusega. Jah, sest nüüd jääb usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.

(Foto: Sven Tupits)

„Me tahame Jeesust näha“ (Jh 12:21).

Kannatusaja teemaks on „Jumala armastuse ohvritee“. „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast,“ kinnitas Jeesus oma jüngritele (Lk 18:31). Mida Jeesus Jeruusalemmas tegi, sellest jutustavad kolm esimest evangeeliumi: Ta lükkas ümber rahavahetajate lauad, õpetas templis ja kuulutas suures kõnes Õlimäe nõlval ette tulevasi sündmusi.

Teisiti talitab neljas evangeelium: Johannes loobub kordamast, millest Matteus, Markus ja Luukas olid juba kõnelnud, ning jutustab loo Jeesuse kohtumisest kreeklastega. Ainult kaks korda mainitakse evangeeliumides kreeklasi. Kui Jeesus ütles, et Ta läheb ära ja Teda ei leita enam, kostsid juudid isekeskis: „Ega Ta ometi lähe nende juurde, kes elavad kreeklaste seas, ja hakka õpetama kreeklasi?“ (Jh 7:35).

Teisel korral otsivad kreeklased ise Jeesust. „Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha!““ Ilmselt olid nad juutluse omaks võtnud kreeklased, kes saabusid Jeruusalemma, suhtlesid kreekapärase nimega jüngri Filippusega ja palusid ka Jeesusega kohtumist.

Selgub aga, et evangeeliumi üleminek paganate maailma ei ole alati nii idülliline, kui paistab kolmekuningapäeva hommikumaa tarkade loost, kes kummardasid esimeste mittejuutidena Jeesuse hälli ette. Kreeklased võisid oma mõjuvõimsa hellenistliku kultuuriga ka vastupidist mõju avaldada ja enda poole kiskuda.

STANLEY JONES näitab oma raamatus „Kristus ja inimkonna kannatus“, et kreeklaste soovis Jeesusega kontakteeruda peitus ühtlasi kiusatus. „See hetk on oma tähtsuse poolest võrreldav kiusatustega kõrbes. See on mitmes suhtes isegi teravam ja raskem kui esimene, sest too oli tegevuse algul, kuid teine on tegevuse keskel. Tegevuse keskel on kiusatus teha kompromisse, jätta kõrvale teravad nõudmised ja minna kergemat teed.“

Mis sundis Jeesust kohe pärast kreeklaste kohtumissoovi kuulmist ütlema: „Nüüd on mu hing ehmunud /.../ Isa, päästa mind sellest tunnist. /---/ Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi?“ Isegi vihjeid kiusajale leidub piiblitekstis. Kui seejärel taevast kostis mürin, kostis Jeesus: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst“ (Jh 12:27–31).

Milles seisnes kiusatus? „Nähtavasti tulid kreeklased saadikutena tegema ettepanekut, et Ta jätaks maha juudid ja tuleks nende juurde. See pole kaugeleulatuv fantaasia, sest traditsioon jutustab, et Edessa prints saatis saadikud Jeesuse juurde, kutsudes Teda Edessasse. Kreeklased nägid arvatavasti hädaohtu, mis Teda ähvardas; nad said aru, et juudid tapavad Ta, kui Ta jääb kauemaks nende juurde. Sellepärast on kujuteldav, et nad tulid kutsuma Teda välja juutide seast Ateenasse, kus inimesed on sallivad ja vabameelsed, kus Tema õpetuse sarnasest õpetusest osatakse lugu pidada ja kus Ta võiks elada kaua austatud õpetajana.“ Ateenat võib võtta ka kreeka kultuuripiirkonna tähenduses.

Valik on selge: Ateena või Jeruusalemm? „Kõik süsteemid ja kõik inimesed jagunevad siin kaheks,“ kinnitab Jones*. Nad võtavad omaks kas Ateena meetodi ja põgenevad kannatuste eest, annavad elule ja surmale filosoofilisi selgitusi – või Jeruusalemma tee, mis viib vastu kannatusele, mille kaudu Jumal võidab surma ja kingib igavese elu. Jeesus nägi seda erinevust ja tõrjus kreeklaste kutse: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ Sellega viitab Ta surnuist ülestõusmisele, kreeklased aga arvestasid ainult hinge surematusega.

Mitu korda oli Jeesus öelnud, kui juudid tahtsid Teda kinni võtta, et tund ei ole veel tulnud (Jh 7:30, 8:20, 2:4). Nüüd Ta ütleb, et „tund on tulnud Inimese Poja kirgastamiseks“, st Jumala kirkuse riiki minekuks, mis toimub ristiohvri ja ülestõusmise kaudu. Kreeklased otsisid maist Jeesust ning olid ka hiljem huvitatud Tema õpetusest. Kui Paulus jõudis Ateenasse ja kõneles areopaagil, olid kreeklased temaga üsna samal meelel Jumala suhtes: „Tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ Jumal on nähtamatult lähedal! Kui aga apostel lõpetas sõnumiga surnute ülestõusmisest, naerdi ta välja (Ap 17:28,32).

Ateena või Jeruusalemm? Selle valiku ees on seisnud inimkond läbi aegade ja selle valiku ees seisame meie kõik. Kas ilmalik kultuur või usuline tunnetus? Kas endast heal arvamusel olev mõtteteadus või südamealandlikkuse läbi jumalatundmine? Kas nn paganlik maailm, kus kõik keerleb Inimese ümber, kes on kõigi asjade mõõt, ja religiooni tunnustatakse üksnes inimese vajaduste projektsioonina? Selline suhtumine tähendab antiikse paganluse taaselustamist. Või kristlik kultuur, kus kõik tiirleb Jumala ümber, kes on Looja ja ilmutab meile õige religiooni, mis pole illusioon, vaid viib osadusse taevase kirkuseriigiga? Ateena tee on lai tee, mis kulgeb kõikjal kättesaadavalt läbi maailma. Jeruusalemma tee on kitsas tee, mida mööda kõnnivad jüngrid läbi kõikide ajastute.

Kas tõesti peame valima kaunite kunstide ja karmi usuraja vahel? Kaugeltki mitte. Algusest peale on kristlus levinud kõiki antiiktsivilisatsiooni võimalusi kasutades. Kristlik maailm on loonud ainulaadseid kultuuriväärtusi: kunstis, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, teaduses ja tehnikas. Kuid mateeria peab teenima vaimu, mitte vastupidi, ning Jumalaga suhtlemisel tuleb valida kitsas tee, kaasa minemata mööda laia teed. Selleks tuleb meilgi osata õigel viisil JEESUST NÄHA, ütleb tänane sõnum.

Mis on Jumala armastuse ohvritee? See on Jumala tee Kristuse kaudu läbi surma sügaviku, et muuta ülestõusmisega kogu maailma eksistentsi. Jeesuse võrdlust nisuiva suremisest ja taas ärkamisest kasutab ka Paulus, selgitades surnuist ülestõusmist (1Kr 15:35–41). Vana loomus peab surema, et tärkaks uus elu. Millal kõnnime meie mööda seda teed? Siis, kui seda usume, sisimas muutume ja oma elu selle poole pöörame.

Õnnistatud uut nädalat!

*) Stanley Jones „Kristus ja inimkonna kannatus“. Tartu 1935: Kristlik Kaitsja. Lk 113jj.

Selle nädala juhtsalm: „Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ (Hb 3:15)

Tema kõneleb minuga – teate, see on suurim imedest. Tema pole kaotanud lootust. Ta pole jäänud kurvalt vaikseks. Ta kõneleb meiega tuhandel viisil: vaikses tuules, randa rulluvates lainetes, sätendavas lumes ja tähistaevas, lapse naerus, kurbade vaiksetes ohkamistes, oma Sõnas ja armulauas.

Kuid selles lõpmata häälekaks muutunud maailmas ei olegi Tema häält väga lihtne kuulata, sest Tema ei ole tavaliselt häälekas. Tuleks alustada vaikseks jäämisest. MIKK SARV on oma raamatus „Sõna jõud“ kasutanud selle kohta üht kujundlikku ja sügavat sõna – TASANEMINE. Kirik on tasanemiseks hea paik.

Me alustame oma jumalateenistusi tasanemisega. Keset selle maailma pinnapealsust ja häälekust on paljud vanad kirikud veel jäänud vaikuse oaasideks. Oh, et meil ometi oleks tarkust anda oma ilus osa selleks, et see võiks olla nii ka siis, kui meie kirikuskäimise aeg otsa saab!

Täna, kui teie Tema häält kuulete ...

See on ime, et Tema ka täna meiega kõneleb, et Tema pole käega löönud. Tema on kannatlik. Vaevalt, et meie oleksime suutnud nii kannatlikud olla. Tema kannatlikkus on Tema armastuse imeline vili. Kui me vaid taipaksime, kui palju oleme oma elus kuulnud Tema häält ja kui harva oleme peatunud, tasanenud, järele mõelnud, õigeid järeldusi teinud. Seepärast on see ime, et ka täna veel võime me kuulda Tema häält. Ta ikka veel loodab, arvab, et meiega kõnelemisel on mõtet. Tema hoolib.

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!

Kummastav, kuidas see võib meiega jälle juhtuda, et me teeme oma südame kõvaks – nagu see, mis on meie jaoks lõpmata oluline, ei puutuks üldse meisse. Ja tegelikult ei ole nii, et me oleksime liiga vähe olulist, vajalikku, ellu ja õigele rajale juhatavat kuulnud, lugenud. Hoopiski mitte. Küsimus on vist hoopis selles, et meil on vahel valikuline kuulmine ja eriline osavus oma südant kõvaks teha.

„Sa oled sõnakuulmatu!“ teatatakse lapsele, kelle süda on kõvaks muutunud. Aga meie? Kas meie oleme Sõna-KUULELIKUD või Sõna-KUULMATUD? Sõnu on meeletult palju me ümber. Milliseid neist peaksime kuulama? Paljude sõnadega oleks parem, kui need oleksid meile kui hane selga vesi, kuid vahel just selliseid sõnu me neelame endasse nagu kuivanud maa teda hävitavat mürki. Aga täna võime me kogeda imet! Imet, mis võib muuta meie elu. Täna, kui me kuuleme Elusamaks Muutja häält ega tee oma südant Tema sõnade ees kõvaks. Kui oleme Sõna-KUULELIKUD. Sest Tema hääl on armastuse hääl. Tema Sõnad kõnelevad ka meie patust, meie südamekõvadusest, meie sõnakuulmatusest, aga mitte ainult sellest. Tema hääl ja Tema sõnad annavad julguse jääda Tema ette seisma. Ja sa mõistad, et selle hääle eest pole vaja põgeneda. Tema sõnade eest pole vaja oma kõrvasid sulgeda või asuda kaitsepositsioonile. Tema Sõnad on armu ja helduse Sõnad. Vaid Tema hääl, vaid Tema Sõnad võivad meile kuulutada, et meie patt on meile andeks antud ja me võime rännata elu teel. Tema Sõnad on arm ja tõde ja need juhatavad meid ellu, mis igavene.

PALVE: Issand, aita mind, et ma ei peaks kandma oma rinnas südant, mis on kõva ja raske ja iseennast nii pilgeni täis, et keegi teine sinna ei mahu. Sina suudad mu südant muuta, nii et sellest kaob kõik liigne ja koormav ja selle asemele voolab armastus ja valgus.

„Nõnda ütleb Issand: „Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand“ (Jr 9:22–23).

Pühakirja tekst prohvet Jeremia raamatust kõneleb kiitlemisest. Kiitlemine on miski, mis on väga inimlik ja pole ilmselt meile kellelegi võõras. Võib öelda, et inimene vajab seda, eriti kui teised teda tema arvates piisavalt ei kiida. Vajab, et tähistada oma positsiooni teiste inimeste keskel, et näidata: ka mina olen olemas, ka mina olen arvestatav tegelane, ka mina olen midagi väärt. Vajab, et eelkõige endale kinnitada: ma olen väärtuslik, minu elul on mõte. Kui meil olevikus pole midagi, millega kiidelda, siis kiitleme minevikus toime pandud suurte tegudega – kui meil neid on – või isegi tulevikuga – mida kõike me veel saavutada kavatseme. Kui meil enda kohta millegagi kiidelda pole, siis kiitleme oma perekonnaga, laste ja lastelaste suurte tegudega või kuulsate tuttavatega. Kui meil on sellised sugulased, sellised tuttavad, siis saame osa nende aupaistest ja meie väärtus teiste silmis tõuseb. Võiks arvata, et kiitlemine on inetu – vähemalt kunagi hea kasvatuse reeglid nii väitsid. Kuid meie kirjakohas ei keela Jumal, kes kõneleb prohveti suu kaudu, kiitlemist sugugi ära ja isegi ei laida seda. Ta ju teab, et see on inimestele psühholoogiliselt vajalik, võiks öelda, et see on üks eneseabi meetoditest. Õnnetu on inimene, kellel pole midagi, mille üle uhke olla, millega kiidelda. Kuid Jumal selgitab, millega kiidelda on rumal ja isegi ohtlik ja millega peaks kiitlema see, kes tunneb vajadust kiidelda. Jumal ütleb: „Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, vägev oma vägevusest, rikas oma rikkusest.“

Vale on kiidelda andide üle. Nii tarkus, vägevus kui ka rikkus on annid. See tähendab – need on meile antud. Need ei tule meist, ei ole meie loodud, meist lahutamatud ja seega ei ole kunagi päriselt meie omad. Apostel Paulus on kirjutanud : „Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?“(1Kr 4:7).

Ja apostel Jaakobus ütleb oma kirjas : „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt.“ Need ülalt antud kingid, Jumala head annid, on antud meile siin maa peal, elus kasutamiseks, kuid neid teisele poole elu piire kaasa võtta pole meil võimalik: ei vägevust, tarkust ega rikkustki. Pole kindlust isegi selles, kas saame neid ande nautida oma elu lõpunigi. Revolutsioonid ja sõjad on meile näidanud, et vägevus ja rikkus on väga ebakindlad ja kõikuvad. Ka tarkus pole see, mis tingimata jääb, mida ei saaks inimesest lahutada: kukkumisel saadud peapõrutus võib võtta meilt hetkega igasuguse mõtlemisvõime. Seega andidega kiidelda pole just arukas tegu.

Jumal ütleb prohveti kaudu: „Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand“ (Jr 9:23).

Jumal õhutab meid kiitlema sellega, et me oleme arukad. Arukus tähendab seda, et taipame, kust ja kellelt tulevad kõik head annid. Tuleb kõik see, mis muudab meie elu elamisväärseks. Arukas on kiidelda sellega, et me tunneme andjat, Jumalat. Ja mis kõige olulisem, et me tunneme Teda, oma Jumalat, sellena, kellele on meele järgi headus, õigus ja õiglus ja kes neid ka teostab.

Eespool kõnelesime sellest, et meil on sageli kombeks kiidelda oma perekonnaga, oma kuulsate tuttavatega. Jumal tahab, et me kiitleksime sellega, et meie lähedasse tutvusringkonda kuulub kõigeväeline Jumal ja Looja ise.

Aga viimased kaks tuhat aastat on meil olnud võimalus kiidelda veelgi enamagi. Alates Jumala Poja, Jeesuse Kristuse lunastustööst, Jumala armu kõige selgemast tunnistusest, saame kiidelda sellega, et me mitte üksi ei tunne Jumalat, vaid kuulume ka Jumala rahva hulka, Tema perekonda. Ristimise teel saame selle perekonna liikmeteks. Kiitlemine armulise Jumalaga ei tähenda aga seda, et me kiitleme nii, nagu lapsed kiitlevad teiste laste ees, vehkides nende ees oma uute lelude või kireva paberiga kommiga, et „Näe, minul on, aga sinul ei ole!“. Meie kiitlemise aineks saab olla ainult meie osa, meie roll Jumala perekonnas – perekonnas on ju igal liikmel oma ülesanded ja kohustused. Ristiinimestena peaks meie kiitlemine väljenduma selles, et me tohime olla Jumala kaastöölised, Tema tööriistad. Tema arm, mis väljendub meid teenivas armastuses, tema hoolitsus ja tugi on see, mis meid muudab kõlbavaks nii, et meid on võimalik kasutada Jumala kestval, maailma muutval, looval ja uuendaval tööd. Meie kaudu, meile Tema poolt kingitud annete kaudu, meie elu kaudu, milles me Tema andeid kasutame, viib Ta maailmas ellu oma tahet. See, et vägev igavene Jumal ajalikust inimesest hoolib, et Ta tema silmis on nii väärtuslik, et Ta on valmis teda tema puudustele ja eksimustele vaatamata kasutama oma suures töös, kasutama kaasloojana, on rõõmustav üllatus. Ja see rõõmustav üllatus, Jumala arm, on ilmunud kõigile inimestele. Igaühest, kes seda igatseb, võib ristimise teel saada Jumala perekonna liige. Kuid taas tasub rõhutada– Jumala perekonna liikmeks saamine pole inimõigus ja seda ei saa oma tegudega välja teenida – see võimalus on arm, teenimatu arm.

Kui me aga tõesti tunneme, et me kuulume Jumala perekonda, kus iga pereliige on väärtuslik ja hinnatud, kus Jumal ise märkab igaüht ja kõneleb temaga isiklikult, kus igale pereliikmele on antud väga tõsised ja austustväärivad ülesanded, perekonda, kus valitseb andeksandev arm, mida me siin maa peal kogeme näiteks pihitalituses, siis kaob meil üldse ära vajadus oma isikliku tubliduse kaalumiseks ja eriti just teiste ees sellega uhkeldamiseks. Kaob mõte arutleda selle üle, kas ja kes ikka on väärt. Sellised arutlused tulevad ju hirmust, mis on armu vaenlane. Hirmust hülgamise ees, hirmust üksinduse ees. Kus valitseb arm, seal pole hirmul kohta. Võime olla rõõmsad ja tänuliku südamega vastu võtta seda, mida meie taevase perekonna Isa meile meie ellu kingib, Tema armu, Tema armu rikkalikke ande.

Märgakem ja hooligem oma Jumalast ja õppigem õigesti kiitlema – kiideldes Tema tegudest, Tema armust. Toogu selline kiitlemine rõõmu meile ja rõõmsat üllatust neile, kes alles otsivad Jumalat ja oma kohta Tema riigis. Aamen.

Lk 2:25–32: „Vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“ Aamen.

On hea, kui meil on veel midagi oodata – midagi olulist, mille nimel tasub pingutada, ennast kokku võtta, mitte käega lüüa. Mäletan, kuidas mu üsna viletsa tervisega isa endale edasi elamiseks aina uusi ja uusi eesmärke püstitas. Ütles, et tahab näha oma esimese lapselapse sündimist. Seejärel teatas, et tahab ära näha tema koolimineku, siis oma lastelaste koolide lõpetamise. Niisamuti tahtis ta veel näha paljusid kevadeid, suvesid ja sügiseid, et saaks jälle sõita rattaga metsa, korjama loodusande ja abikaasale lilli. Ta mitte ainult ei püstitanud uusi eesmärke, vaid tegi väga palju selleks, et ta vaim ja ihu võiksid vastu pidada.

Neuroloog ja psühhiaater VIKTOR E. FRANKL on oma raamatus „... ja siiski tahta elada“ kirjutanud: „Kes ei suuda enam uskuda oma tulevikku, on kadunud hing. Loobudes tulevikust, kaotab ta vaimse pideme, laseb end käest ja variseb kokku nii kehaliselt kui hingeliselt.“ Jah, see, kes usub tulevikku, kes teab, et elu on Looja kingitus ja et igal silmapilgul on mõte, on võimeline välja kannatama ka ränkraskeid olusid. See, kellel on MILLEKSKI elada, kannatab välja peaaegu igasuguse KUIDAS ELADA.

Luukas kirjutab Siimeonist, kes ootas jumalarahva lohutust ja uskus, et ei sure enne, kui on näinud Issanda Messiat. Luukas väidab, et see vana mees oli vaga ja õiglane ja tema peal oli Jumala Püha Vaim. Selliseid inimesi saab vist Püha Vaim lihtsalt juhatada. Nad on taevale – Jumalale – avatud. Püha Vaim juhatab ta Jumala templisse siis, kui Maarja ja Joosep toovad sinna Jeesuslapse. Luukas kirjutab: „Ta võttis Jumalat ülistades Jeesuslapse sülle.“ Miks annab Maarja oma sülest nii mõõtmatult hinnalise varanduse selle võõra kummalise vana mehe sülle? Miks Joosep seda ei takista? Sellel ei ole ühtegi head inimlikku seletust. Nad kõik olid seal vist ühel lainel. Neid kõiki juhtis ühe Jumala Vaim.

Mäletan, et viis aastat tagasi küünlapäeval sündis Toompeal Neitsi Maarja nimelises toomkirikus uue peapiiskopi URMAS VIILMA ametisse pühitsemise ja asetamise pidulikul jumalateenistusel paljudega seesama. Kas oli põhjus maailma paljude kirikupeade koosolemises või paljude ühises sügavas palves, et Püha Vaim tuleks ja täidaks palvetajaid, või paljude asjade koosmõjus – vaid Jumal teab vastust, aga midagi väga erilist kogesid seal sellel küünlapäeval väga paljud. Paljude nägudes säras armulaualt minnes rõõm, paljude pilgud olid kuidagi äraseletatud. Nii võimsalt kõlasid laulud. Näen sedasama pidevalt ka Tallinna Jaani kirikust armulaualisi teele saates.

Kaks tuhat aastat tagasi ülistab Jeruusalemma templis vaga ja õiglane Siimeon, Jeesuslaps kätel, pilk taevasse tõstetud, Jumalat ja ütleb: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“

See silmapilk oli eriline – püha. Vaga ja õiglane Siimeon nägi – kaugemale. Ja siis tuli veel keegi – 84-aastane naisprohvet Hanna. Nähes Jeesuslast, ülistas temagi Jumalat ja kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Iisraeli lunastust. Mõlemad vanakesed ülistasid Jumalat, sest nad olid näinud ja kogenud imet.

Kuidas on meiega? Kuidas meie suhtume imedesse? Kas näeme neid vahel? Või oleme kaotanud sellesse usu? Mõtleme, kuidas selle halli eluga kuidagi hakkama saada? Jätkuks leiba? Jätkuks tervist? Saaks ülekäiguradadelt nõnda üle, et keegi ei sõidaks otsa ... Mis imedest sellises hallis argipäevas rääkida!

Kuid aastatuhandete tagant tuleb täna meiegi juurde üks kummaline mõte: kas ka minu elus sünnib imesid või on see vaid üks vana, aegunud mõiste, millest veel vaid kirik kõneleb? Ja mõte alustab arglikku astumist: kevadine ime, külvamise ime. Kasvuaeg, õitsemine – suur ime. Ja sügise ime, et jälle saab midagi korjata. Ja talvine ime – et elame selle kummalise aja jälle üle, mis on teistsugune kui kunagi, kui lumi langes lehtedele. Nüüd on tihti teistpidi.

Selle aasta küünlapäev on olnud eriline. See on ka Tartu rahu ime sündimise sajas aastapäev. Meie väikesel rahval on ajaloost võimalik meenutada üht ilusat hetke – seda, kuidas ühel küünlapäeval kirjutas ühe meist palju suurema riigi esindaja alla lubadusele, et see riik iial enam ei tule meie hoovile tüli norima. Olen kindel, et see ei ole juhus, et see sündis just küünlapäeval. Kui Jumal on meie rahvale valguseks, mida nähakse, milles käiakse, on see rahvas õnnistatud ja kaitstud.

Tegelikult on iga päev imesid täis: on inimesi, kes siiski hoolitsevad, tulevad, panevad tähele isegi siis, kui valimiste aeg on läbi. On sõprust ja südamesoojust – kõigest halvast hoolimata. Head on enam kui halba – muidu see maailm ei püsiks. Kas paneme kõiki neid imesid tähele või aina ruttame kurva näoga edasi, muretsedes paljude asjade pärast ja muretsedes isegi asju?

Jah, tegelikult koosneb ka meie elu igal päeval ja hetkel suurtest ja väikestest imedest. Võtame appi ELLEN NIIDU read:

Hea uskuda on mõnda väikest imet
ja teada mõnda väikest laulu peast.
Suur ime juhtub õige harva nimelt
ja aariat ei laulda nii heast peast.
Mis viga väikest salmi ümiseda,
et täiemaks saaks mõni tühi viiv.
Suur ime võib sust mööda tümiseda
kuid väikene on ühtepuhku siin.

Kui Joosep ja Maarja tulid Jeesusega templisse, sündis paljudega suur ime ja Jumalale lauldi siis kiitust. Äkki peaksime ka meie tähele panema neid imesid, mida oleme kogenud, mida meile tänagi pakutakse? Ka seda, et saame siin selles kirikus olla koos, et on valgust, et pimedus taandub ja meiegi võime kogeda Jumala ligiolu imet. Seda, et suur ime ei tümise meist siin mööda, kui tuleme pühakotta, kui oleme avatud, kui peatume, võtame aega, taipame tänada.

PALVE: Issand, me täname Sind – see elu on imede ilm! Sinu kannatlikkus ja armastus on ime. Sinu poolt kingitud iseseisvuse ajad meie väikesele riigile on imed. Sinu rist jutustab suurimast imest – meie eest, meie kõigi eest andsid Sa kõik, et meie võiksime elada igaveses imes, et siis, kui tuleb aeg siit minna, võiksime siinsest rahuga lahti lasta, teades et midagi imelist on veel ees. Kingi meile seda usku! Aamen.

„Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:42).

Sel pühapäeval tõsteti esile usku. Mis on usk Jumalasse? „Usk ei teki niipalju möödunud ilmutustest kui praegustest – mitte niivõrd Jumala olnud tegevusest kui praegusest,“ selgitab RALF LUTHER. Uskuda tähendab, et seal, kus Jumal saab ilmutuses lähedaseks, LASE ENNAST VEENDA. „Uskuda tähendab: astuda sisse ülemise kodumaa avatud väravatest,“ saada Jumalast valgustatuks ja seeläbi ka õigeks. Jeesusesse ja Tema sõnadesse uskuda tähendab: „Omada ühendust ülemise maailmaga Kristuse läbi.“ (1)

Nii juhtus Samaarias, kus Jeesus kohtus kaevul kellegi naisega. Ta jäi sinna kaheks päevaks ja Tema sõnade tõttu hakkasid samaarlased Temasse uskuma: „Me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja!“

Kus sünnivad tänapäeval Jumala ilmutused, kus meil tuleb lasta ennast veenda? Meie juures toimuvad need pühakirja vahendusel: „Pühakirja kuuskümmend kuus raamatut on kirjutatud paljude meeste poolt viieteistkümne sajandi jooksul, siiski on ta ainult üks raamat ja tema lehekülgedelt kõneleb meile ainult üks hääl,“ sest Piibli autorid suhtlesid Vaimus ühe ja sama Jumalaga, kirjutab WILLIAM A. SPICER. „Inimesed võivad kirjutada häid raamatuid, aga elava Sõna võib sisendada ainult Jumal, kes on elu allikas.“ Spicer jutustab, kuidas kaugel Aafrikas luges keegi misjonär rahvale nende omas keeles Piiblit. „Seal hüüdsid nad: „Vaadake! Raamat räägib! Valgel mehel on raamat, mis räägib!“.“ Piibel kõnetab. „Pühakiri on Kõigevägevama hääl ja erineb oluliselt mittekristlike usundite pühaks peetud raamatuist. Nendes räägivad inimesed Jumalast, aga Piiblis räägib Jumal inimestele.“ (2)

Apostlite kuulutuse kaudu äratas Jeesuse sõna inimesi pidevalt usule. Toimusid ka imeteod ja inimesed jooksid massiliselt Tema kannul.

Aga millistest imetegudest räägitakse Jeesuse kohtumisel samaarlastega, kes Temasse uskuma hakkasid? Kas nad nägid tervendamisi, vee peal kõndimist, surnute ülesäratamist? Ei. Jeesus ilmutas ainult läbinägelikkust Samaaria naise suhtes, mainides, et tal on olnud viis meest ja et praegune elukaaslane ei ole tema mees (Jh 4:18). Naine tundis ära, et tundmatu teekäija on prohvet, ja hakkas Jeesusesse uskuma. See tähendab: usk tekib seal, kus jumalik Sõna tungib meie varjatusse ja me tagasi ei põrku.

Kõik ei lase ennast veenda. Suured rahvahulgad, kes ainult välispidiseid imesid tahtsid näha, hakkasid Jeesusest eemalduma, kui Tema sõnad ja õpetused, mis ka sisemisi imesid, ärkamist ja Teda Päästjana tunnistamist esile kutsuvad, neile vastuvõetamatud tundusid: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ (Jh 6:60).

Apostlid kuulutasid edasi Jeesuse sõna ja juhtus imesid, kuid alati oli neid, kes seda ei talunud ning eemale põrkusid – või vastupidi üritasid omal käel veelgi rohkem imesid teha, nagu nõid Siimon. Viimane taotles asjatult Püha Vaimu, jäädes ülekohtuseks ja ebasiiraks (Ap 8:18–23). Alati on lihtsam põgeneda sisemise muutumise asemel väliste tegude ja imetegude juurde, erinevalt samaarlastest, keda veensid sisemised imed.

JAKOB HURT väljendab mõlemat põgenemistüüpi umbusu ja ebausu mõistetega. „Ebausk ei ole Jumalast antud ilmutusega veel rahul, ta tahab ja tõotab enam saladusi avalikuks teha, enam väge ja võimu mõjuma panna, kui Jumal inimestele tunda ning tarvitada on andnud.“ Ebausk laiendab Jeesuse seatud usupõllu ääretumaks tallermaaks, kus kõige paksemas udus ja kõige koledamas pimeduses „kõiksugused inetud ja roojased vaimud, nagu rumalus, kavalus, ahnus, pettus, kerge meel, edevus, kartus, viha“ jne oma umbrohtu külvavad ning „kõik mõistlikud ja mõtlejad inimesed kohkuma ja kahtlema panevad. Ebausk liialdab määratumal ja meeletumal kombel.“ Sellist ebausklikku imedelembust võib kohata piibliajal ja keskaegses kirikus, kuid ka tänapäevastes usuliikumistes.

Umbusk seostub liberalismi ja ateismiga. „Sugugi parem ei ole lugu ebausu kaksikvenna umbusuga, kui ka lood siin mitmetpidi teisiti on. Ka umbusk ei ole Jumala sõna ja seadusega rahul ja on selle läbi ebausule vennaks.“ Ebausk rikkus ristiusku ja kristlikku elu meeletumate liialdustega, „umbusk selle asemel kisub usu templit maha, salgab ristiusu õpetusi, kustutab ühe tõetunnistuse teise järel Jumala sõnast maha. Umbusk lükkab Jumala trooni pealt ja istub ise asemele.“ Inimese „mina“ tahab olla isand, kes teab kõik, „mõistab kõik kohtud ja teeb kõik otsused. Umbusk ei ole ühtki kogudust asutanud ega ühtki kirikut ehitanud, aga küll on tema mitu hävitanud ja hukka saatnud. Umbusk ei ole veel ühtki hinge hukatusest päästnud, aga küll tuhanded ja tuhanded hinged tapnud. Umbusk salgab küll saatanat, aga saatana tegudega peab ta kergesti ja rohkesti sõprust.“

Ebausku ja umbusku, usuga liialdamist ja usu salgamist tuleb ristiinimesel vältida: need, kes uskusid Jeesusesse kui Päästjasse, „jäid alati apostlite õpetusse“ (Ap 2:42). Hurt kinnitab: „See on väga tähtis, missugust õpetust inimestele antakse. See ei ole sugugi ükskõik, mida õpetatakse. Seda mööda, kuidas sulle õpetust antakse, on sinu usk ja nõnda kui sinu usk on, nõnda on ka sinu elu.“ Apostlite õpetus ei ole midagi muud kui meie Issanda Jeesuse Kristuse enese armu- ja tõeõpetus, mille apostlid olid Tema käest saanud, suuliselt edasi kuulutanud ja edaspidi evangeeliumidesse ning epistlitesse kirja panna lasknud. Piibli kaudu kohtab Jumala elav Sõna ka tänapäeval meid: „Oleme meie kindlad apostlite õpetuses, siis kasvab ka meie apostliteaegne usk ja õitseb apostliteaegne elu.“ (3)

Mitte igasugune usk pole õige, sest Jeesus hoiatab valeõpetajate ja valeprohvetite eest. Ühed sünnitavad ebausku, teised külvavad umbusku. Ebausule jääb vähe Jeesusest, umbusule palju Temast. Jakob Hurda sõnul rikuvad mõlemad inimese elu ja teevad ta õnnetumaks, sest nad lükkavad tagasi maailma Päästja.

Olgem meie koos apostlite ja samaarlastega usu mõistmise õigel liinil, mis avab Kristuse läbi taevariigi väravad, veenab meid, uuendab imelisel kombel meie tõrksad südamed ja teeb meie elu õnnelikuks. Õnnistatud uut nädalat!

*

(1) Ralf Luther, „Uue Testamendi sõnaraamat“. Tallinn 1939/1992: 243.

(2) William Ambrose Spicer, „Aegade tunnistus“. Tallinn 1939: lk 18-19.

(3) Jakob Hurt, jutlus Tartu Peetri kirikus 18. juulil 1894 – Eesti Kirik 11.06.1992: lk 3.

Mk 1:15: Jeesus tuli ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“

Evangeelium tähendab tõlkes rõõmusõnumit või vähemalt head sõnumit. Kas pole kummaline, et Jeesuse rõõmusõnumis on üleskutse parandada meelt? Paraku mitte. Parandamata meeltega elu on rõõmutu. Lõbu võib aeg-ajalt olla. Rõõmu ja jäävat rahu ei ole.

Me kõik oleme vist vaadanud ennast kunagi ka kõverpeeglist. Ei olnud vist midagi väga ilusat. Heal juhul ajas naerma. Parandamata meeltega inimene vaatab, kuuleb, tajub kõike kui kõverpeeglis – moonutatult.

Rõõmu ja rahu leidmiseks on meeleparandus hädavajalik. Eestikeelne sõna „meeleparandus“ on vahva ja täpne. Kui me suudame uskuda, et me vajame meeleparandust, siis tunnistame sellega, et meie meeled on olnud rikkis, et oleme võtnud kõige muu kõrval omaks ja hakanud pidama tõeks ja reaalsuseks seda, mis ei ole tõde ja reaalsus. Elame valede kammitsais. Teame täpselt paljusid asju, teadmata et see, mida me teame, on vale – moonutatud tõde. Oi, kui paljud inimesed on läinud tülli oma valesid tõe pähe kaitstes! Ikka ja jälle tuleb meelde see, kuidas ühes ägedas vaidluses minust vanem ja targem vestluskaaslane meie vahele valge paberi asetas ja sinna ühe numbri joonistas. Küsis, mis number see on. Kuus oli. Ma selgelt nägin, et see oli kuus. Tema teatas, et see on hoopis üheksa. Äkki taipasin. Tasus minna tema poolele – vaatama nii, nagu tema nägi. Nii on paljude asjadega. Meeleparandus võib meie kanguse muuta tuliseks armastuseks. Hukkamõistmiste asemele tulevad mõistmised.

UKU MASING on arvanud, et sageli „see, mida me nimetame reaalsuseks, on esivanemailt päritud prillid, mida me harva puhastame.“ Ta lisab: „Milleski pole inimesed nii veendunud kui oma prillide tõhususes ja absoluutsuses. Inimene tohib vahel olla hullgi, aga erineda ta ei tohi. Enamus väga, väga harva tuleb mõttele, et võib olla ka teistsuguseid inimesi kui nemad ja seetõttu vähemiku elu kuulub kannatustele. /---/ Sest kõige enam pelgavad ja vihkavad inimesed mitte omasuguseid, mitte ka risti vastupidiseid, vaid neid, kes on suutelised tegema labaseks, naeruväärseks või kahtlaseks nende „tõekspidamised“, jumalused või kuitahes nimetada. Täiuslik inimene oleks see, kelle juuresolekul kaotavad mõtte kõik ebajumalad, millesse inimesed on alati uskunud veendunumalt kui Jumalasse.“

Uku Masingu meelest pole „meeleparandamine eestlasele mitte mingi järsk suunamuutmine, vaid meele parandamine. Meel tähendab kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“ Masing arvas, et „Usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha, ilma selleta on ta kunstlikest ainetest robot. Yhendus Jumalaga paneb inimese lokkama ja õitsema ja nõmmemaast saab põld. /---/ Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas.“

Masing arvab: „Oluline on õppida selgemalt nägema. Kui inimene istub metsavälul ja vaatab, kuidas päike paistab põõsa peale – teisel päeval ei ole põõsa lehed samad. Iga silmapilk on ainukordne. Ja kui inimene seda näeb, on ta ka ainukordne. Ka ükski muusikpala ei ole teises ettekandes enam sama. Ainukordne nägemine on peamine. Kui inimene tõesti seda näeb, siis see, mida ta teeb, on ka ainukordne.“

Ja ta lisab: „Minu poeg, usu mind ja pea meeles. Korda alati, kui maailm ängistab. See, mida inimene arvab oma minaks, arvab oma aardeks, mis teda täidab, hoiab elus ja õigustab. Tõesti, seesama ei ole muud kui üks närune leht, mille pääle on tähendatud inimese enda nõuded ja kohustused maailma vastu. Iga rea lõpule inimene kriipsutab puhud, mil ta on olnud vastav või pole olnud. Eks sina mõista! Eks sina taha lunastust! Eks sina taha Naatsareti Jeesuse kätte seda lehte! Tema puhub selle uduks maailma taha. Aga sina oled vaba ja tühi. Sina tänad.“

Palugem täna, et Jumal aitaks meil saada vabaks ja tühjaks valest ja rikutust ning leida rõõmu ja rahu, mis jäävad – igavesti. Et kõigeväeline Jumal saaks parandada meie meeli ja ilmutada ka meis oma jumalikku väge.

„Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.“ Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut. Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!“ Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?“ Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?“ Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale. Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.“ Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?“ Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest“ (Ap 8:26–35).

2018. aasta lõpul kirjutati ajalehes Postimees ühest Austraalia teadlaste läbi viidud uuringust, mille tulemustest selgus, et eestlastel on maailma rahvaste hulgas kõige pikem raamaturiiul – nende koduses raamatukogus on keskmiselt 218 teost. Uuringust tuli välja seegi, et kui laps kasvab üles kodus, kus raamatud on eluviisi osa ja mitte pelgalt tööriist koolis edasipääsemiseks, siis on tal sellest kasu terve täiskasvanuelu jooksul, kuna raamatud ei anna mitte ainult paremat lugemisoskust, vaid on seotud ka paremate matemaatiliste ja arvutioskustega. Samas lehes ilmus ka kirjandusteadlane REIN VEIDEMANNI artikkel, milles ta arutles, kas eestlased on ikka endiselt raamaturahvas. Ta kirjutas, et nõukogude ajal, mil suured koduraamatukogud tekkisid, oli raamatute ostmises ka prestiiži – sektsioonkappide riiulitel olid raamatud aukohal, näitamaks pererahva kultuurihuvi, kuigi neilt võidi võtta vaid tolmu, raamatutesse sisse vaatamata. Praeguseks on aga raamatute soetamine tunduvalt vähenenud. Võrreldes meediatarbimisega nõuab raamatute lugemine palju rohkem aega ja pingutust. Inimestel pole enam seda aega.

1990-ndatel, mil Eesti taasiseseisvus, jõudsid paljude kodustesse raamatukogudesse ka Piiblid, mis senini olid kuulunud kui mitte lausa keelatud, siis vähemasti väga ebasoovitatavate raamatute hulka. Küllap jäid need vabanemisõhinas soetatud raamatud pärast nende avamist ja enda mõnekümnest leheküljest läbi närimist paljudes kodudes lebama riiulitele, kus neilt aeg-ajalt tolmu pühiti. Jäid üheks neist 218-st. See on ka täiesti mõistetav. Piibel ei ole lihtne juturaamat ajaviiteks lugemiseks. Sinna on kirja pandud Jumala ilmutus inimestele läbi ajaloo. Selleks, et aru saada, mida Jumal meile tänapäeval pühakirja kaudu öelda tahab, et meil sellest teosest tõesti midagi kasu oleks, on selle teose tekstide juurde vaja selgitust. Selgitust nõnda, nagu on meie tänases kirjakohas Etioopia kuninganna võimukandjale, kes oli küll soetanud endale võõralt maalt raamatu ja isegi luges seda, kuid ei saanud sellest aru. Õnneks oli Issanda ingel saatnud tolle võimukandja teele Filippuse, kes oskas talle loetut selgitada, ja selle kaudu evangeeliumi kuulutada, mille tulemusel tollest võimukandjastki sai kristlane.

Piiblid soetati kodudesse ajal, mil inimesed pärast võõrvõimu alt vabanemist tulid kirikusse, et saada seda, mis oli võõra võimu ajal keelatud – Jumala sõna. Keelatud vili on magus. Lubatud ja lausa pealetükkivalt soovitatud, peale sunnitud asi tüütab peagi ära, kaotab oma võlu ja salapära. Nii unustati peagi taas kirikutee ja koos sellega pühakiri. Aina vähem on inimestel aega ja ehk tahtmistki tulla pühakotta, kus jutlustes ja piiblitundides püütakse Piibli sõnumit, selle sõnumi tausta, seletada. Nii on riiulitele tolmuma jäänud Piiblid, mille sõnumist ei saada aru. Õnneks on Issand kinkinud mõnele tublimale teoloogile ande kirjasõna teel kuulutada evangeeliumi, seletada Piibli Sõna lahti tänapäeva inimestele. Ande mitte ainult suuliselt sõna kuulutada, vaid teha seda ka kirjalikult, raamatute kaudu. Tallinna Jaani kogudusse on sattunud lausa kolm õpetajat, kellel see anne on ja kes seda teha suudavad – igaüks omas stiilis. Toomas Paul, Arne Hiob ja Jaan Tammsalu on kirjutanud raamatuid, mis aitavad inimesi pühakirjaga tutvumisel edasi. Aitavad pühakirja sõnal avaneda, et ristiinimese elu juhtida ja seda rikastada.

Rein Veidemann kirjutab: „ Nõnda arvan ma, et need keskmiselt 218 raamatut riiulis kuuluvad põlvkonnale, kes on jõudnud oma eluõhtusse. Jääb vaid üle soovida, et nende raamatutest tulvil kodudest lendu läinud kaks uut põlvkonda võtavad sealt midagi kaasa oma kodustele riiulitele ega vii kõike paberikonteineritesse. Kes ei loe, selle väljendussuutlikkus aheneb, kuni ühel päeval loobub ta üldse enese väljendamisest eesti keeles. Ligi pool tuhat aastat tagasi vaatasid eestlased oma keelele otsa läbi katekismuste lugemise. Ei ole kindlust, et see otsavaatamine kestab veel teise pool tuhat aastat. Aga uskuma peab, sest alternatiiviks on see, et siis saab meist tõepoolest üksnes jälg kunagi eksisteerinud rahvast mõnes teises keeles kirjutatud ajalooraamatus. Üksnes raamaturahvas.“

Palugem, et meie kodustes raamatukogudes võiksid Piiblid, palveraamatud, raamatud, mis selgitavad pühakirja, juhatavad lähemale Jumalale, meie Issandale, aitavad taibata ja täita Tema tahtmist, saada raamatuteks, millelt kunagi pole vaja tolmu pühkida, kuna need on igapäevases kasutuses, nii et neile ei jõuagi tolm langeda. Palugem, et meie Piiblitest saaksid taas, nõnda nagu need olid varem, perekonna-Piiblid, mida antakse edasi põlvest põlve läbi mitme sajandi, kallid perekonnareliikviad, kus esilehele on kirja pandud mitme eelneva põlvkonna nimed. Nimed, mis on kirja pandud Jumala eluraamatusse. Aamen.

„Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!“ Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.““ (Mt 2:13–15).

Mitte alati ja kõiges ei ole sihtmärgini jõudmiseks kõige mõistlikum otseminek ja kui Jumala Sõna ütleb, et armastus ajab kartuse välja, siis on ometi meie kõikide elus seda, mida on vaja karta. On aegu, mil targem on taanduda – mil kangekaelselt paigale jäämine või julge edasiminek võib olla hukatuslik. Isegi siis, kui oled ise kõik hästi teinud, kui tundub, et oled Looja lemmiklaps. Jumal ei õpeta oma lapsi vaid võitlema ja võidult võidule sammuma. Vahel võib võiduni jõuda vaid läbi vahepealsete kaotuste. Vahel soovitab Jumal meil ka loobuda: mõnest unistusest, kindlast veendumustest ja mustvalgest maailmapildist.

1944. aastal põgenesid paljud eestlased oma kodumaalt. Alustasid võõrastel maadel põgenikelaagrites. Paljud, kes said lõpuks Rootsis järje peale, kulutasid peagi kõik oma raske tööga seal kogutud säästud, et põgeneda kodumaast veelgi kaugemale, sest tuli aeg, mil oli tõenäoline, et Rootsi teeb sama mis Soome, annab põgenikud Nõukogude Liidule välja. Seal võõrsil alustati koduta ja kodumaata mitu korda nullist, aga siin kodus oleks kaotatud palju enam – mitte vaid kodu ja kodumaa, vaid ka elu. Alati ei ole meil võimalik valida hea ja halva vahel. Vahel tuleb kahest näilisest halvast valida väiksem halb ja usaldada oma valikutes Jumalat, kes näeb ette palju enam kui meie.

Joosep ja Maarja jõudsid suure vaevaga Naatsaretist Petlemma ega leidnud sellest linnast ühtegi nende ees avatud ust. Maarja sünnitas Jumala Poja ja pani Ta sõime, sest neil polnud aset majas. Mida võisid Maarja ja Joosep seal Petlemmas tunda? Vahel küsivad inimesed, mida halba nad on teinud, et Jumal nad millestki heast ilma jätab. Mida halba olid teinud vastsündinud Jumala Poeg ja Maarja ja Joosep, et nendega Petlemmas nii läks? Nad oleksid võinud eeldada, et Jumala Poja sünnitaja ja kuuleka Joosepi ning Jumala enese Poja edasine rännak on õnnistatud ja hoitud rännak. Et kui algus on raske, kui võõrsil on uksed nende ees suletud, siis saab sealt ometi koju tagasi minna ja seal, omade keskel, oma kodus eluga edasi minna. Ei saanud. Tuli ingel ja hoiatas Joosepit: võta laps ja oma kihlatu ning mine kaugele võõrale maale – sinna, kus kord su esivanemad orjadena elasid ja kust nad Moosese juhtimisel tõotatud maa poole teele asusid. Minge Egiptusesse ja elage seal, kuni hull Heroodes sureb. Ja Joosepile sellest juhatusest piisab – vaid ühest unenäost, selleks et liikuda võõrsile, tundmatusse. Ta tõuseb, võtab selsamal ööl oma naise ja lapse ning asub teele. Jälle teele – kodutuna, teadmata, millal see kõik lõpeb. Imeline kuulekus, Jumala usaldamine. Kuidas on meiega?

Me ei tea, miks saavad Heroodese-sugused vahel võimule. Miks kannatavad nende julmuse all nii paljud ja mida püüab Jumal oma rahvale selle kaudu õpetada. Küllap eelkõige usaldust enda vastu ja sedagi, et kannatustel ja isegi mitte surmal ei ole öelda viimast sõna. „Teie juuksekarvadki on loetud,“ ütleb Jeesus kord oma kuulajatele ja lisab, et meie Taevane Isa teab ja näeb ja tunneb ja Tema südames on armastus ja haledus. Temal on surmastki väljapääsutee. Kui inimese elu oleks vaid lühike silmapilk sünni ja surma vahel, siis ei oleks paljudele kannatustele ja surmadele mitte mingit mõistlikku seletust. Ainult igavikule mõeldes saame leida vastuseid ja Jumala imelistest tõotustest: „Mida silm ei ole näinud, mida kõrv ei ole kuulnud, mis inimmeelde ei ole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“

Milline on meie teekond täna? Kas usume, et liigume Jumalast juhitult Tema teedel, ja kui nii, siis pole meil vaja tunda muret ega hirmu? Tema teab ja ka siis, kui peame rändama pimedas öös, juhib Tema meid pärale – valgusesse, ellu, mööda kõigest sellest, mis võiks meilt röövida igaviku.

Osvald Tärk on öelnud, et me täname kord Jumalat ka oma tagasi lükatud ja täitmata jäänud palvete eest. Loodan väga, et saame Teda sellegi eest tänada, et jõuame sinna pärale, kus Teda tänada saab. Paljud näilised läbikukkumised, meie soovide kildudeks purunemised, võivad olla igaviku perspektiivis meile tõeliseks õnnistuseks. On neid, kes õpivad seda mõistma juba siin – tänavad Jumalat tõepoolest kõige eest – mitte ainult õite, vaid ka okaste eest ja sellegi eest, et kõik meie soovid ei ole täitunud.

Tähetargad tegid nii, nagu Jumal neid juhatas, ega läinud Jeesuse juurest enam tagasi Heroodese juurde. Joosep ei läinud tagasi koju, vaid tundmatusse, sest Jumala ingel oli teda unenäos juhatanud. Ja nende kuulekate tõttu ei saa Heroodes tappa Jeesust ja Jeesus saab täita oma ülesande – päästa miljonid surma teelt.

Üks evangelist on öelnud, et ta ei tahaks kord Jumala palge ette jõudes kuulda kõike seda, mida ta oleks võinud teha ja kui teistsugune oleks siis tema ja paljude tema lähedaste elu, kui ta oleks olnud kõiges kuulekas Jumalale. Minagi loodan, et ma ei saa seda teada, ei pea kogema seda otsatut kurbust ja kahetsust.

Kuid täna kuuldud lugu annab lootust. Jumal ei avalda inimestele korraga oma suurte plaanide kõiki järgmisi käike. Ta avab need samm-sammult ja kui meie ka kusagil eksime, tõrgume, leiab Ta uued teed ja annab meile uued võimalused meie elu otsani. Tema teab, kuidas ja mille või kelle läbi meid juhatada.

PALVE: Issand, Sinu tahtmine sündigu meie eludes, sest Sina tead, mis on parim. Juhi meid nendel teedel ja läbi kõige selle, mis juhib meid Sinu valgusesse. Jeesuse nimel. Aamen.

(Foto: Sven Arbet)