Nädala mõte

Ps 34:8–10: „Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.” Aamen.

Laulik ütles, et Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Kes meist vajaks vabastamist? Millest või kellest vabastamist? Muinasjutumaailmas elavad taipavad harva, et nende vabadus on piiratud.

Kaks mõtlejat on kord mõnekümneaastase vahega väitnud midagi sarnast. Novalis teatas, et maailm peab muutuma muinasjutuks. Friedrich Nietzsche arvas mõnikümmend aastat hiljem, et maailm on muutunud muinasjutuks. Siit edasi võib väita, et me elame muinasjutus – muinasjutus, millel on reaalsusega väga vähe ühist. Muinasjutuks muutunud maailmas on kõik võimalik ja selles maailmas on väga vähe neid, kes veel millegi üle imestavad. Muinasjuttudes elavad inimesed peavad ka kõike seda, mida nende eelkäijad pidasid imeks või vähemalt imetlusväärseks – selleks, mille eest väljendada oma tänulikkust –, normaalseks ja kui sellises muinasjutumaailmas nende elus midagi nende lootusele vastavalt ei lähe, haaravad nad tablettide või nööri järele. Läänemaailma muinasjuttudel on peaaegu alati ilus lõpp: „Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult edasi.“ Õnnelik edasielamine on midagi ainuvõimalikku. Surm vaikitakse maha, surma ees sulgetakse silmad. Ikka õnnelikult edasi.

Muinasjutumaailmades elab palju uimas olijaid. Nad oleksid nagu midagi uimastavat tarbinud ja on sellest sõltlased. Kuid muinasjutumaailmades elab ka palju rahulolematuid. Nad ei ole rahul teistega: valitsusega, ülemustega, oma lähedastega, sest nemad ei lase rahulolematutel nende ilusas maailmas rahus ja edukalt elada. Nad segavad, ei anna piisavalt vahendeid ega võimalusi elada pidevas uimas.

Muinasjutumaailmas elavad inimesed väldivad kannatusi, kaotusi. Pühakiri aga ütleb, et ka need kuuluvad Jumala poolt õnnistatud elu juurde.

Me ei saa alati muuta olukordi, kuid me saame muuta oma vaatenurka – seda, kuidas me olukordadele vaatame. Kellele raskus, kellele väljakutse. Kellele põhjus loobumiseks, kellele põhjus enda kokkuvõtmiseks. Kes näeb enda ümber pidevalt vaenulikkust, halbu inimesi, kes ingleid ja Jumala õnnistust.

Kui meie kiriku torni restaureerijad torni vett läbi laskva plekk-katuse hiljuti eemaldasid, tuli selle alt nähtavale suur hulk pehkinud puitu. Pärast 1951. aastat olid ehitajad torni stabiliseerimiseks valanud müürilatid segusse ja teinud puittalade peale 25-sentimeetrise paekivide ja lubimördikihi. Tulemuseks oli see, et puit pehkis ja kogu torni kiviosale toetuv kandetalastik muutus mitte tornikatuste kandjaks, vaid selle lisaraskuseks. Seega pilt, mis seal tornis nüüd avanes, oli kõhedusttekitav – ja selline olukord on seal olnud juba aastakümneid. Lihtsalt praegu tuli see nähtavale.

Mis siis nüüd saab? Kellele seda nüüd veel vaja oli? Kes selle kinni maksab? Palju küsimusi. Tegelikult peaks seda olukorda vaatama kui suurt õnne ja õnnistust. Tööd said alguse piksekaitse väljavahetamise vajadusest ja sellele tööle eelnenud vaatlusest. Lõpuks jõudsid restaureerijad otsuseni paigaldada tornikatusele uus plekk, restaureerida tornikatuse kandetalastik ja teha nii torni kui ka kiriku teiste välisseinte krohvi- ja värviparandusi. Ja nende tööde tegemisel avastati olukord, mis oleks võinud üsna peagi viia kohutava õnnetuseni. See on õnn ja õnnistus, see on Taevaisa hoidmine, inglite kaitse.

Seda kirikut on läbi aegade imeliselt hoitud. Seegi kord saame öelda, et inglid on olnud leerina selle pühakoja ja ka meie ümber, meid ja paljusid teisigi kaitsnud. Raha pole maailmast kadunud. Jeesus ei öelnud, et Ta ei tea, kas Ta sellesse maailma tagasi tulles leiab siit veel raha. Küllap Ta aimas, et aastal 1971 seob finantsmaailm raha kullast lahti ja raha juurdetrükkimine on lihtsamast lihtsam. Jeesus kahtles, kas Ta siia tagasi tulles leiab siit veel usku. Loodame, et Ta meis seda leiab – leiab nii usku kui ka tänulikkust.

„Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad.“

Ühest Issanda inglist piisab, et kaitsta Jumala pelglikke. Kuidas see vana Iiri õnnistussoov oligi: „Issand olgu su ees ja su taga, su all ja su kohal. Su ees, et sulle juhatada õiget teed. Su taga, et sind kaitsta vaenlaste eest. Su all, et sind üles aidata, kui komistad ja kukud. Su kohal, et sind alati õnnistada.“

Ühest Issanda inglist piisab. Seepärast soovitatakse meile, et me oma mured Issanda peale veeretaksime, sest Tema kannab hoolt omade eest. Ei, see ei tähenda, et Kõigeväelist usaldavad, Jumalasse uskujad ei satuks raskustesse, et neid ei tabaks õnnetused, kaotused. Jeesus ei õpetanud meid Meie Isa palves paluma, et „Ära saada meid raskustesse, kannatustesse“. Ta ütles, et me paluksime: „Ära saada meid kiusatusse.“ Üheks kiusatuseks on Jumala unustamine, Temaga mittearvestamine. Oma lootuse panemine iseenda tugevusele, nupukusele, ekslikele inimestele.

Laulik jätkas: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“

Miks paljud kaugenevad kirikust, loobuvad kristlusest, kuigi nad on käinud pühapäevakoolis, saanud koolis usuõpetust või läbinud leeri? Kui see kõik jääb vaid teooriaks, mida ise ei praktiseerita, kui arvatakse, et piisab teadmistest või et ristimine ja leeriõnnistus kuidagi iseenesest peaksid hakkama meie elu muutma, asetama meie ümber Jumala kaitse, hoidma meid raskuste eest, siis tuleb paratamatult pettuda. Ristimine pole vaktsineerimine, mille järgi ükski häda meid enam ei taba. See on ühenduse loomine inimese ja Kõigeväelise Jumala vahel ja ristitud laste vanemad ja täiskasvanud ristitavad ise tõotavad, et teevad kõik, et seda ühendust omalt poolt hoida. Kui inimene oma osa tegemata jätab, ei pea ta imestama, kui ristiusk enam ta juures ei toimi. Kui sa ei maitse ega vaata, et Issand on hea, siis sa ei saagi ju seda headust kogeda, või Sa ei taipa, et headus, millest sa osa saad, on Issanda headus ja heldus, arm ja armastus.

„Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“ Paljud tulevad ka täna seda tegema – maitsma Issanda headust. Armulaud, see on Issanda ihu ja vere vastuvõtmine – Tema suurima armastuse väljenduse vastuvõtmine.

Me ei tea midagi homsest, aga selles maailmas, kus ühe hetkega võib kõik muutuda, segi paiskuda, kindlana tundunu muutuda kaoseks, on mõistlik toetuda sellele, mis on jäädavalt kindel.

Tulen veel kord meie kiriku torni katuste näite juurde. Vanad ja targad meistrid on ehitanud katustele väga võimsa kandetalastiku. Sellel on sisemine, torni keskel olev kandetalastik ja müüril olevale kahele jämedale talale toetub veel 16 külgtala. Ligi sada aastat pärast selle valmimist leidsid järgmised meistrid, et olemasolevat konstruktsiooni on vaja kindlustada. Nad tõmbasid torni raskeid paekive ja segu ja ehitasid müüritaladele ja 16 katust kandva külgtala otstele võimsa kivimüüri. Nad ei mõelnud vist sellele, mis juhtub katuseräästa all kivis ja lubimördis oleva puiduga. Nad uskusid, et raskus, mille nad kandetalade ümber asetavad, hoiab tornikatust kindlana paigal. Paraku pehkis müüris olev puit ja tornikatus on püsinud aastakümneid vaid keskmisel, nii-öelda ematalal ja selle külgtugedel.

Meil on mõistlik end toetada sellele, mis on kindel ja jääv. „Mina olen seesama, eile, täna ja igavesti,“ ütleb Issand.

Üks vana tark on kord küsinud: „Millele sa loodad, kui sul ei ole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“

Jah, see on tõsi. „Issanda ingel ümbritseb leerina Tema pelglikke ja vabastab nad. Maitske ja vaadake, et Issand on hea. Õnnis, kes Tema juurest varju otsib.“

Ja need, kes seda teevad, võivad Jumalat paluda, nii nagu Marie Under seda on teinud:

Ole mu juures kodus ja kaugel,
päeval ja öösel mind kaitsku Su tiib.
Olen kord väsind, öövarjud kaugel –
saada üks ingel, kes mind Su koju viib.

Ingleid ja Jumala imelist hoidmist ja õnnistust on meie ümber lõpmata palju. Jätkugu seda ka meile ja olgu meil tarkust püsida oma elurännakul seal, kuhu see õnnistus ulatub. Aamen.

(Foto: Sven Arbet)

Fl 4: 4–6: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ Aamen.

Paljud meist on küllap korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt üht lihtsat küsimust: „Kas sa ka tänasid?“ või „Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas me oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju. Tehke minu ilusate nõuannete järgi.“

Paulus kutsub kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Kirjas filiplastele, kus ta sellest kõneleb, kirjutab ta vanglast, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“

Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks“ (Rm.1:21–22). Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas me kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?

Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas oma tänu Jumalale ja pidevalt kutsub ta nende kirjade lugejaid üles tänulikkusele. „Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale,“ kirjutab ta koloslastele.

Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab – seda edasi kinkimata –, on nagu lämbuja, kes on unustanud välja hingata.

Peagi on lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?

On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel –, et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt sama palju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd ja kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud selleks, et tema hooliks ja armastaks ja kogeks hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõtet?

Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Meie, ristitud – vee kohale kummardunud –, kas me tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste Looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?

PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.

„„Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!““ (Lk 10:36–37).

Need sõnad ütles Jeesus halastaja samaarlasest rääkivas tähendamissõnas, mis kirikuisa Augustinuse sõnul kirjeldab iga inimese elukäiku. Selles jutustuses läks üks inimene Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Need võtsid tema riided, peksid teda ning jätsid ta poolsurnuna maha. Teekond suundub mägedel asuvast Jeruusalemmast Surnumere orgu, mis asub mitusada meetrit allpool merepinda. Nii kulgeb ka inimese maine elutee sünnist surma poole – Eedeni rahuriigist hukatuse poole. Teepeal ründavad teda röövlid ehk kurat, lüües talle surmahaava. See hukutav haav pärandub inimkonnas edasi nn pärispatuna, millest keegi enam oma jõududega ei parane.

Juhtumisi tuli aga keegi preester sedasama teed ja mõne aja pärast ka templiteenistuja leviit – mõlemad läksid kannatanust kaarega mööda. Aga sama teed tuli ka samaarlane. Kui ta jõudis haavatuni ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Preester ja leviit esindavad juudi seadust ja templikultust – kumbki ei aita inimest. Neil on ettevalmistav ülesanne, kuid nad on võimetud ravima. Nad ei uuenda inimese hinge, et see ei oleks enam kalk ligimese suhtes. Nüüd tuleb halastaja samaarlane ehk Jeesus, kes seob ränduri haavad – st kammitseb ja katab tema patud, nii et need ei valitse enam inimese üle. Teisisõnu on Jeesus see, kes aitab meid jumalariiki.

Kuidas Jeesus kannatanu eest hoolitseb? Ta valab tema haavadesse õli ja veini, st tervendab teda sakramentidega – ristimise ja armulauaga, nagu tõlgendab Augustinus. Edasi viib Ta tema varjupaika: haiglasse, hospiitsi – ehk kirikusse, kus tema eest edasi hoolitsetakse. „Järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles“ (Lk 10:30–35). Nii kuulutab Jeesus lõpuks, et kui Ta tagasi tuleb, siis tasub Ta viimses kohtus oma armust needki võlad, mis veel puudu jäid, st mida peremehel tuli lisaks kulutada. Peremees esindab kristliku koguduse maiseid sulaseid, kes on arstideks ehk terapeutideks patsientidele kirikuhaiglas.

Kirik on haigla, laatsaret, hospiits! Muuseas, sõna „laatsaret“ tuleb Laatsaruse nimest, kes elas haigena Betaanias, kus Jeesus tema surnuist üles äratas – ja „bet anja“ tähendab tõlkes 'viletsate või haigete maja' ehk hospiitsi. Jeesus on öelnud ka mujal, et ega terved vaja arsti, vaid haiged (Mt 9:12, Mk 2:17, Lk 5:31). Tänapäevalgi on nii, et need, kes ennast terveks peavad ja elavad otsekui igavesti, ei hooli kirikust ega taha end tunnistada abivajavaks, ja vastupidi need, kel on tekkinud elus tõrkeid, mis sunnivad neid kergitama küsimust elu mõtte või koguni igavese elu kohta, tulevad kirikusse.

Jeesuse mõistujutt tegelebki õigupoolest igavese eluga, sidudes selle ligimese aitamisega. See oli ammu teada, sest Vana Testament ütleb selgelt, et Jumalat tuleb armastada kogu südamest ja ligimest nagu iseennast. Ent küsimust, keda mõista ligimesena, tõlgendati vildakalt, pidades selleks ainult juute. Selle küsimusega tuli ka üks seadusetundja ennast õigustades Jeesust kiusama (Lk 10:25–29; vrd 5Ms 6:5; 3Ms 19:16jj).

Kes on siis meie ligimene? See tähendab tõesti eelkõige omakseid. „Tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele,“ ütleb Paulus (Gl 6:10). „Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu“ (1Tm 5:8). Kuid edasi loeti ligimeste hulka ka neid välismaalasi, kes elasid Iisraeli külades ja linnades: „Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast“ (3Ms 19:34). Tähendamissõna halastajast samaarlasest astubki armutu suhtumise vastu võõraste suhtes, keda tuleks ligimesena armastada.

Kas pole armutu hoiak tuttav meilegi? Tähendamissõnas viimsest kohtust annab Jeesus neile, kes läksid mööda hädalistest, hävitava hinnangu. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:45). Kalgi südamega inimestest ei hakka Issandal hale, nende võlgu Ta ei võta tasuda, kui Ta tagasi tuleb. Halastajal samaarlasel aga hakkas hale, nähes kannatanut. Kas on meilgi säilinud halemeelt või oleme juba kalgistunud? See on hea, kui meil hale hakkab teiste kannatuse või vahel ka enda pärast, sest haledustunne näitab, et miski on läinud meile südamesse – st ravi on alanud.

Kirik on haigla, ravipaik, tervenemiskoht. Kristlikus koguduses tehakse tervemaks meie suhe Jumalaga ja seeläbi terveneb ka suhe ligimesega. Samuti terveneb meie suhe iseendaga, sest leiame selgust oma mõtetes ja sihtides. Nii nagu vaimuhaiged ei pruugi ära tunda oma tõbe, ei taipa ka patuhaiged oma viga – enne kui nad Püha Vaimu mõjul valgustatud saavad. Kas on mõtet haigeid arsti juurde viia? Halastajat samaarlast järgida? Kahtlemata. Tema usk tegi kannatanu terveks, mitte kannatanu isiklik usk, millest ei räägitagi! Sarnaselt juhtus siis, kui Jeesuse juurde toodi kanderaamil halvatu – et ta sai terveks kandjate tõttu, „nende usku nähes“, mitte omaenda usu pärast (Mk 2:5).

Praegu astub Jeesus halastaja samaarlasena meie juurde ja kutsub ligimesearmastusele: „Mine ja tee sina nõndasamuti!“ Nii leiad ravi ka enda eluteel ja ühtlasi igaviku! Keegi ei taha meist teha voodihaigeid kirikuhospiitsis, pigem inimesi, kes külastavad kogudust kui polikliinikut ja viivad seejärel teraapilist sõnumit teistelegi.

Tervendavat sügisnädalat kõigile!

„Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.“ Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile. Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.“ (Ap 17:22–28).

Palusin kord kahel väga tublil ja usinal leeriõpilasel, kes olid leeritesti küsimuste vastused kõik kenasti ära õppinud, lahendada lisaks ka praktiline ülesanne. Üks neist oli tulnud leeri selleks, et oma last ristida, teine soovis saada selle lapse ristivanemaks. Laps oli alles paari kuu vanune. Palusin neil ette kujutada, et see lapsuke on jõudnud maailma avastamise, küsimuste esitamise ikka, saanud umbes viieaastaseks ja esitab küsimuse: „Kes on Jumal? Mida Ta teeb? Missugune Ta on?“ Kuidas seletada seda nii, et ka viieaastane laps aru saaks – sest kui saab tema, siis saavad teisedki, kes meilt meie usu kohta pärivad. Ja mitte ainult – kuidas rääkida Jumalast nii, et laps, et inimene, kellele me Jumalast kõneleme, mitte ainult et saaks aru, vaid et see Jumal saaks tema jaoks ka lähedaseks ja omaseks, saaks Taevaseks Isaks, kelle poole saab julgesti ja loomulikult palvega pöörduda? Lapse ristimine on äärmiselt vajalik ja õige samm tema vanemate poolt, parim, mida nad lapse heaks teha saavad, aga Jeesus ju käskis mitte ainult ristida, vaid ka õpetada. Nii vanemad kui ka ristivanemad tõotavad lapse ristimisel teda kristlikult kasvatada. Kuidas nad siis oma tõotust täidavad, lapsele Jumalat tutvustavad? Kui need leerilapsed proovisid minu peal, kuidas lapsele Jumalat tutvustada, siis selgus, et see polegi nii lihtne ülesanne. Ega ma äärmiselt teadmishimulise lapsukesena neile nende ülesannet muidugi liiga kergeks ka ei teinud. Aga siiski – ehtsate laste peal pole küsimustele vastamine sugugi lihtsam. Kas teie olete proovinud? Kui ei – tehke proovi.

Kõik me ristiinimesed ju justkui tunneme oma Jumalat, ootame Temalt midagi, kõneleme Temaga palves, vahel tunneme Tema ligiolekut, Tema abi. Meil on Temaga seoses mingi kogemus. Aga kuidas see kõik lihtsalt ja kõigile arusaadavalt kokku võtta, seda teistele edasi anda?

Apostel Paulus leidis Ateenast, linnast, mis oli täis kõikvõimalikke pühamuid ja ebajumalakujusid kõikvõimalikele jumalatele, ühe ebatavalise altari. Altari, millele oli kirjutatud: „Tundmatule jumalale.“ Linnaelanike poolt muidugi äärmiselt ettenägelik. Kui jumalaid on palju ja tahad kõigiga hästi läbi saada, siis võib mõni lihtsalt ununeda, mõni nimi ununeda. Ja nii püstitati igaks juhuks ka altar tundmatule jumalale, et tolle tundmatugagi hästi läbi saada. Misjonärina tutvustab Paulus ateenlastele tundmatu jumala nimetuse all ristiusu Jumalat, sedasama maailma ja kõige selles oleva loojat, keda meiegi tunneme, kes on meilegi Jumalaks. Jumalat, kelle kotta me ikka ja jälle pühapäevahommikuti koguneme. Jumalat, kelle poole me palves pöördume oma elu ilusatel ja keerulistel hetkedel. Jumalat, kelle poole oleme õppinud pöörduma sõnadega: „Meie Isa, kes Sa oled taevas.“

Apostel Paulus kõneles filosoofidele, inimestele, kes mõtlesid keerulistes teoreetilistes kategooriates. Inimestele, kellele see tundmatu Jumal, keda Paulus neile tutvustas, oli üks paljude hulgast ja nende elus mingit määravat tähtsust, mingit osa ei omanud. See Jumal oli nende jaoks vaid üks paljudest, huvitav teoreetiline konstruktsioon. Apostel Pauluse Jumala-tutvustus on tegelikult väga hea: täpne ja konspektiivne. Kohane just sellele publikule, kellele ta esines, teoreetikutele, inimestele, kes tuginesid ratsionaalsele mõistusele. Aga kuidas kõnelda neile, kellest tahame, et Jumal oleks nende jaoks enamat kui kuiv teoreem? Kust leida õigeid sõnu, sõnu, mis kõnelevad südamele?

Küllap on üheks lahenduseks, kui endal sõnu napib, kasutada teiste sõnu. Ehk oleks üheks võimaluseks kõneleda Jumalast teistele näiteks psalmidega, mis on ära toodud pühakirjas? Psalmid, kus on kaunilt kirjeldatud Jumala väge ja võimsust, Tema heldust ja armu. Paljude ristiinimeste jaoks on just psalmide sõnad need, mis kõnelevad südamega, rahustavad, kinnitavad, annavad jõudu ja lootust. Kui need kõnelevad meiega, küllap kõnelevad need ka teistega. Miks mitte ka laste ja lastelastega, kellele õhtuti ju ikka tuleb unejutte ette lugeda. Miks mitte lugeda neile ette ka mõni psalm? Hea võimalus lastega Jumalast rääkida. Neile mõni lühike õhtupalve selgeks õpetada.

Nädal tagasi algas meie koolides uus õppeaasta. Lapsed saadeti kooli, et nad omandaksid uusi teadmisi. Kahjuks ei anta tänapäeval enamikus koolides enam teadmisi kõige olulisemast: sellest, kuidas olla inimene, inimene selle parimas mõttes, kuidas olla Jumala laps, Tema kaastööline, Tema pärija. Enamasti Jumalast koolis üldse ei kõneldagi. Vaid talvised jõulupeod peetakse pühakodades, sest nende saalid on suuremad ja pidulikumad kui koolisaalid. Siis ütleb õpetaja ka mõne vaimuliku sõna enne kontserdi algust. Aga ehk ongi õige ja parem, et seda, kõige tähtsamat eluks, õpetavad lastele nende kõige tähtsamad inimesed: vanemad ja vanavanemad, need kes on lapsele elu andnud. Nii on alanud uus kooliaasta ka lapsevanematele ja vanavanematele. Nagu apostel Paulus, on nemadki kutsutud misjonärideks ja õpetajateks. Aga ka õpilasteks. Kõik me oleme oma elupäevade lõpuni õpilased, sest Jumal on nii suur, nii haaramatu, et kuni oma elupäevade lõpuni on meil Tema kohta alati midagi uut teada saada. Ka neil, kes teisi õpetavad, kõigil õpetajatel, kõigil vanematel, kõigil ristiinimestel. Õnnistatud uut algavat kooliaastat meile kõigile, õnnistatud õppimist ja õpetamist!

„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu.““ (1Pt 5:5).

Uku Masing on arvanud, et meil on põhjust Jumalalt oodata seda, mida oleme andnud inimestele. See, kuidas oleme meie teiste inimeste vastu, võib määrata selle, milline on Jumal meie vastu. Pühakiri ütleb, et Kõigeväeline on armuline alandlike vastu.

Selle pühapäeva teemaks on „Enese läbikatsumine“. Püüdkem siis ennast läbi katsuda. Millest võiksime taibata, et me ei ole alandlikud? Esmalt sellest, kui meis on vähe tänulikkust. Kui aina arvame, et oleme saanud vähem, kui peaksime. Kuidas ühes kummalises laulus pidevalt korratakse: „Väärin muud, väärin muud!“ ... Suurelised ja kõrgid ei täna või tänavad nii vähe kui vähegi võimalik, sest nad on pimedad – nad lihtsalt ei näe, mille eest nad peaksid olema tänulikud.

Teiseks alandlikkuse vähesuse või puudumise selgeks märgiks on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Muide, kavalamad ei kelgi teiste ees iseenese suurte saavutustega, nemad kõnelevad oma tublidest lastest – eriti siis, kui kuulajate hulgas on neid, kellel oma lastest midagi suurt rääkida ei ole ... Aga alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest, puudulikkusest. Alandlik ei võrdle ennast ega oma lähedasi teistega.

„Tunnen, et mu ainus kohustus on teist inimest mitte seada endast alamalle (ses mõttes, et ta kui inimene on sama palju väärt kui mina, vahed võivad olla nagu puudelgi vaid kasvus ja vormis ja mu ainus kohus on teise eest mitte ära võtta päikest ja vihma.“ Nii kirjutas kord Uku Masing – ülimalt andekas eestlane. Kuidas vaatame meie kaasinimestele – meestele, naistele –, teistele rahvastele, endast erinevatele? Lugedes pühakirja, tundub, et enese asetamine teistest kõrgemale, teiste alandamine, mahategemine võib olla väga ohtlik tegevus. Ja veel Masingu sõnu kasutades: „Alles siis, kui inimesel on võimu, kuid ta ei kasuta teda, peab teda tühiseks, on ta inimene. Enne ainult rebane, kes on kuulutanud viinamarjad hapuks.“

Üheks alandlikkuse märgiks on loetud ka oskust vaikida – kuulata enam kui rääkida, teha enam kui rääkida – imestunult, hämmastunult vakatada Jumala lõputu armu ja helduse ees.

Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse ainult alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need muudaksid meid alandlikuks ja tänulikuks.

Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.

„Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud“ (Ilm 3:1–2).

Räägitakse, et vene kirjanik Nikolai Gogol olevat paaniliselt kartnud saada näivsurnuna maha maetud. Ta oli isegi hoiatanud selle eest oma sugulasi. Aga kui tema haud 1931. aastal avati, et klassikut auväärsemasse paika ümber matta, ei leitud tema luustikku mitte pikali, vaid küljeli asendis ja kirstukaant oli seestpoolt kraabitud. Võib ainult kahetseda, mida kirjanik ja teised varjusurmas hauda pandud õnnetud on tundma pidanud.

Kuid meie ei peaks mitte küsima, mis tunne on näivsurnuna maetud saada, vaid pigemini: mis tunne on näivelavana elada? Inimene võib väliselt elada oma elu, kuid olla seesmiselt surnud – ja nii on ka elu, mida ta elab, üksnes näivelu. Kahetsusväärselt palju leidub tänapäeval neid õnnetuid, kes tunnevad, et elu pole tõeline.

Sellist olukorda silmas pidades öeldaksegi tuimaks jäänud rahvale: „Sa elad. Ometi oled sa surnud!“ See tähendab: sa elad küll välises mõttes, kuid vaimselt on see näivelu. Kõlbeliselt surnud inimesi on kirjeldanud Gogol ilmekalt oma „Surnud hingedes“. Olla näivelav, see tähendab olla õigupoolest surnud.

Mida tähendab olla elav? Tõelise elu oleme me vastu võtnud väljastpoolt, seega peab tõeline elu ka edaspidi avanema väljapoole. Surnud on inimesed ja rahvad, kes elavad ja loodavad ainult iseendale ning usuvad üksnes iseendasse. Elu pärineb Jumalalt! Viimsetes küsimustes saab tõeline elu ka püsida ainult rajatuna Loojale. „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12). Jumal on valinud enesele pärisosaks kõik rahvad ja inimesed, kes usuvad Temasse ja armastavad Teda, st tahavad Temaga heas vahekorras suhelda. Seega – valik on meie!

Kui aga inimene unustab Jumala, samuti oma ligimesed ning keerleb ainult iseenda ümber, siis tõmbab ta enda peale hävingu. Jeesuse sõna Jeruusalemmale – „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha.“ – võime tõlgendada piltlikult kõikide olukordade kohta, kus elatakse ainult endale. Siis juhtub mis tahes viisil, et ei jää „kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega“ (Lk 19:43–44). Meilegi on praegu antud soosinguaeg, et loobuda näivelust tõelise elu ja tuleviku kasuks. Aga kui egoistlik-individualistliku eluviisi kasvades ka vastuolud kasvavad, saabub kukkumine.

Kas aga tänapäeval ei kutsuta Jumala asemel usaldama pigem teadust, mis pidavat lahendama meie probleemid? Vanasti oldi usklikud, nüüd teaduslikud! Kuid ega teadus usku kummuta: religioon läheb teadusest kaugemale, kuid ühtlasi kaasab selle. Nii võivad teadlaste hoiakud olla religioossed (ehk ka antireligioossed, mis on ju pahupidi religioossus!). Või peegelduvad teadusilmas usuliste talituste maneerid ja varjud.

Religioossed rituaalid teaduses on üsna ilmekad. Mäletan ise, kuidas olin Tartu ülikooli aulas vastu võtmas doktoridiplomit (2001. aasta detsembris). Kogu talitus meenutas jumalateenistust: pärast algusmuusikat pidas toonane rektor Jaak Aaviksoo „pihikõne“, manitsedes tähele panema ärevaid aja märke. Järgnesid „liturgilised“ osad, lõppedes professor Jaak Kangilaski „jutlusega“, mis kestis ehtsalt luterlikul moel täpselt 20 minutit. Lõpuosas toimus „armulaud“, kus jagati doktoridiplomeid. Alguses, lõpus ja vahepeal kõlasid ka koorilaulud. Kõikjal liikus ringi pühalikult väärikaid, habemes ja habemeta „teaduspreestreid“, kellele ei julgenud aukartustunde tõttu lähenedagi.

Ühel teisel korral – Uku Masingu 100. sünniaastapäeva mälestusaktusel (2009. aastal) – nimetas Tartu ülikooli tollane õppeprorektor Birute Klaas samas aulas ülikooli vaimutempliks. See meenutas mulle, et Isa tempel asus Jeruusalemmas, Poja pühamuteks on kirikud ja (Püha) Vaimu tempel on järelikult ülikool. See läheb kokku valgustusajastu religioosse mõtteviisiga, et on olemas ainult üks Jumal ehk Vaim ning kõik religioonid (juutlus, kristlus jt) on ainult üheks versiooniks, kuidas Temaga suhelda. Kristlust peeti küll enamasti religioonide tipuks, olles kõige harituma inimkonna osa usundiks läänemaailmas, kuid ülikool (universitas) oma teadusliku universaalsusega on ülem kõigest.

Seepärast pole ime, et ülikoolide teaduskeskkonnas säilis suur hulk ülalosutatud religioosseid elemente. Samuti ei tule imestada, et ülikoolidessegi võib tungida näivelu, mida poliitik Mart Helme iseloomustas hiljuti Oru Pearu eeskujul „hobusevargusena“. Individuaalne krabamine toetusrahade järele, formaalselt korrektsete tööde masstoodang ... sellistel töödel on vähe väärtust, kuid need raiskavad palju energiat, on plagiaadid. Kõike taolist ei juhtu ainult ülikoolides, vaid kõikjal meie elus. See kõik on näivelu, mis tuleneb konkureerivast individualismist – ja mille all juba loodus üha katastroofilisemate muutuste kaudu kannatab. See on sõnum, mis puudutab kõiki inimesi, ükskõik mis usku või uskmatust nad on.

Konkreetselt on aga tänane sõnum antud kristlikule kogudusele, st nendele, kes on mõistnud Jeesuse Kristuse ilmutuse universaalsust ja ainulaadsust. Tuleb hüljata kõik näivelu vormid! Tuleb pöörduda algusse ja parandada meelt, muidu tuleb Issand ootamatult nagu varas öösel. „Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud … Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale“ (Ilm 3:3). Me ei tea, kust otsast meie elu kärisema hakkab näivelu kuhjade suurenedes, kuid see toimub ükskord kindlasti. Meie kohustuseks on elu lõhkumine kõikidel tasanditel ära hoida.

Teisisõnu ja kokkuvõttes: meil ei tule karta mitte näivsurnuna maetud saada, mis on peaaegu võimatu, vaid näivelavana elada, mis on täiesti võimalik. Kristlik sõnum on, et nii nagu näivelule järgneb tõeline surm, järgneb tõelisele elule ainult näivalt surm, sest meil on tegemist elava Issandaga. Meil on võimalik elada tõelist elu ja tunda rõõmu Issanda lõputust headusest, mis saab osaks kõigile Tema sõpradele.

Õnnistatud suve lõppu ja uut algust sügisel!

Jeesus: „Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti.“ (Mt 18:23)

Albert Einstein olevat kord öelnud, et elada on võimalik kahte moodi. On võimalik elada nii, nagu poleks miski ime, ja ka nii, et kõik on ime. Tegelikult ongi kõik ime. See, et me elame. Seegi, et oleme elama sattunud siia maale just sellisel ajal. Seegi, et on inimesi, kes meid, vaatamata meie puudustele, on välja kannatanud, ja et on neidki, kes meist hoolivad, äkki mõni isegi armastab. Kuid suurim ime on see, et see Jumal, kes on meile kinkinud tuhanded talendid, hakkab meiega arvet tegema alles päris pärast. Sinnani Ta aina annab, kingib, õnnistab, hoiab, on meiega kannatlik, halastab ja andestab. See on suurim ime.

Kõik inimesed pidavat olema targad – ühed enne ja teised pärast. Oleks vist mõistlik mõelda ka sellele, et kord tuleb aeg, mil Tema, kes meile on nii lõpmata palju kinkinud, tahab ka meiega arvet teha ja kui Tema juba midagi tahab, siis Ta seda ka teeb.

Jeesuse jutustuses taevariigist on üks sulane kuningale võlgu kümme tuhat talenti. Meeletult suur võlg! Kust võtab see sulane julguse kuninga ette maha heita ja paluda, et kuningas temaga pikameelne oleks, ja lubab talle kogu oma võla maksta? Tolleaegne tavaline töömees oleks sellise summa teenimiseks pidanud töötama ilma ühegi puhkepäevata umbes 160 aastat ja kõik teenitu võla katteks kuningale andma. Igale meist on Looja kinkinud palju. Mõnele kümme tuhat ja mõnele sada talenti, kuid me kõik oleme Tema ees võlglased ja igaüks peab kord Kuningate Kuningale aru andma, kuidas oleme Tema poolt kingitut kasutanud.

Üks lugu räägib vangist, kellele valitseja mõistis surmanuhtluse. Vang aga teatas, et kui talle enne surmanuhtluse täideviimist kingitakse veel viis aastat, siis ta õpetab kuninga hobuse viie aastaga lendama. Kuningas oli asjast huvitatud ja kinkis talle need viis aastat. Kui temalt hiljem küsiti, kuidas ta midagi nii hullumeelset lubada julges, teatas see nupukas vang, et surmamõistetuna ei olnud tal ju midagi kaotada, aga nüüd võitis ta viis aastat. Lõpuks lisas, et mine tea, kui ta kõvasti vaeva näeb, võib ka see ime juhtuda, et kuninga hobune lõpuks lendama hakkab, ja mine tea, kas vana kuningas veel viit aastat elabki.

Armsad, pigem hakkavad hobused lendama, kui sünnib see ime, et meie kõik oma võlad igavesti elavale Kuningate Kuningale kunagigi suudaksime tasuda. Meie ainus lootus on selles, et Tema meie võlad kustutaks. Ta on seda juba ristil meie eest surres teinud. Meie osa on sellesse uskuda.

Aga on veel midagi, millest Jeesus kuuldud loo lõpus kõneleb. Kui oleme oma võlad temalt andeks saanud, siis olgu meis seda suuremeelsust, et suudaksime andeks anda neile, kes on meile meie meelest võlgu. Kui me vaid Jumalalt oma võlgade kustutamist vastu võtame, kuid ei suuda oma võlglastele andestada, on meie lugu kord lõpmata täbar.

Kuid oluline on ka see, et meist saaksid Jumala andide ustavad kasutajad. Pole mõtet otsida põhjusi, miks me ei saa teha seda, mis on meie kohus, milleks oleme loodud. Kuulsin kord mehest, kes lõpetas kord cum laude Tartu Ülikoolis kehakultuuri eriala. Mõne aja pärast ta taipas, et peaks õppima arstiks, aga kuna konkurss eestikeelsesse arstiõppesse oli väga suur, läks ta venekeelsesse õppesse ja arstiks ta sai. Edasi jõudis ta Rootsi ja tuli sealt tagasi teaduste doktorina. Ta lihtsalt liigub sihikindlalt oma seatud eesmärkide poole. Lisaks kõigele kasvatab ta koos abikaasaga nelja kasulast. Taas meenub Viktor E. Frankli mõte, et on olemas kahte liiki suhtumist vabadusse. Vabadus millestki ja vabadus millekski. On inimesi, kes ei küsi pidevalt, mida nad siit elust saavad, vaid küsivad, mida nemad siin anda saavad. Nad elavad aina elusamat elu.

Kõik inimesed pidavat olema targad. Ühed enne ja teised pärast. Püüdkem siis täna olla need targad, kes taipavad, kui palju on meile antud ja kui sageli pole me olnud nende andide ustavad kasutajad. Jumala ees oleme me kõik väga suured võlglased ja meil on mõistlik paluda, et Tema oleks meiega pikameelne, andestaks meile ja annaks meile jõudu, tarkust ja armastust, et suudaksime andeks anda oma võlglastele ja suudaksime seda maailma paremaks paigaks muuta.

„Jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:25–32).

Nägin hiljuti üht filmi. Elas kord väike poiss. Laps nagu laps ikka. Tema suurim muregi oli sarnane paljude tänapäeva laste muredega – tema vanemad olid lahku läinud. Nii oli poisi suurim rõõm, kui isa talle vahel külla tuli ja temaga tegeles. Seda juhtus aga harva, sest isal oli ikka palju tegemist. Tihti juhtus sedagi, et isa lubas kindlasti tulla, aga ei tulnud – kiired tegemised tulid ette. Saabus poisi sünnipäev. Pidu oli tore, kingitusi palju. Kuid isa, kes oli lubanud kindlasti sellele peole tulla, helistas, et jälle tuli midagi kiiret ette ja ta ei saa tulla. Siiski ta lubas poisile, et homme ta kindlasti tuleb, võtab endale aega ja tuleb. Poiss aga ei uskunud enam tema lubadusi. Kui saabus aeg puhuda sünnipäevatordil ära küünlad ja soovida südamesoov, mis teatavasti kindlasti täide läheb, siis soovis see poiss, et isa vähemalt ühel päeval ei saaks valetada, räägiks ainult tõtt. Ja ... tema soov täitus.

Tolle isa elu muutus põrguks. Selgus, et terve tema elu oli täidetud valedega, koosnes valedest. Kuidas ta ka ei püüdnud jätkata endiselt, rääkida seda, mida inimestevahelises suhtluses kombekaks ja korrektseks peetakse, ikka libises tema suust välja see, mida ta tegelikult mõtles. Ja nii, püüdes, nagu ta tavaliselt oli tegema harjunud, teha inimestele komplimente näiteks selle kohta, kui kenad nad välja näevad, kui targad ja tublid nad on, kui head ideed neil on, tulid tema suust välja sõnad, mis kõnelesid lausa vastupidist ning muidugi neid inimesi jahmatasid ja solvasid, sest selliseid mõtteid, selliseid sõnu pole kombeks valjusti välja öelda. Mees töötas õnnetuseks veel advokaadina. Võite ette kujutada, mis juhtus kohtuistungil, kus ta pidi oma kelmist klienti kaitsma ...

Selliseid filme, kus räägitakse sellest, mis juhtub siis, kui inimesed on ühel päeval sunnitud või otsustavad hakata rääkima ainult tõtt, on tehtud teisigi. Ja need on alati olnud komöödiad. Tõesti lustakad lood. Aga kui me mõtleme, mille üle me siis naerame, võtab tõsiseks: kas tõesti ei ole inimestevahelistes suhetes võimalik hakkama saada, võimalik elada, valedeta? Kardan, et ei ole. Muidugi, kui mõtelda igavikulises perspektiivis, mis siis sellest ikka nii hullu on, kui teed komplimendi inimesele, kes seda sinu arvates tegelikult ei vääri, jätad ütlemata mõned kriitilised märkused neile, kes on selle kuhjaga ära teeninud. Ja ega tegelikult olegi. Vaevalt, et viimsel kohtupäeval oma Looja ees seistes heidetakse kellelegi ette seda, et ta on öelnud kellelegi mõne liigse hea sõna, teda kiitnud, isegi kui too seda ei väärinud. Olen veendunud, et asi on lausa vastupidi: sugeda saavad hoopis need, kes on teisi palju kritiseerinud, on öelnud neile välja julma tõde. Kas siis Jumalale meeldib valetamine, silmakirjalikkus? Oh ei. Tema Poeg, Jeesus Kristus, elades inimesena inimeste keskel, kiitis inimesi harva – vähemasti evangeeliumides pole kirjutatud just paljudest lugudest, mil Ta oleks inimesele öelnud, et too on tubli ja on toiminud hästi. Mitmeski kohas on kirjas üsna julmad ja järsud sõnad, mida Ta inimestele ütles. Kusagilt ei tule välja, et Ta oleks silmakirjatsenud, öelnud patustele, et „pole viga, sinu patt polegi tegelikult patt, sa oled tubli inimene“. Miks aga Jumal, kes ise on Tõde, suhtub kannatlikult ja leebelt meie igapäevastesse valedesse? Küllap seetõttu, et paljud, kui mitte enamik meie igapäevastest valedest on kaitseventiil, hädaabinõu, kompenseerimaks seda, et me ei oska tõde õigesti kasutada. Tõde ei ole alati meeldiv ja kui seda hoolimatult kasutada, võib see põhjustada palju valu, halvimatel juhtudel muuta inimese vaimselt sandiks või isegi tappa. Tõde on nagu relv, mis oskamatul kasutamisel toob hulgaliselt rohkem kahju, kui sellest kasu on.

Mis vahe on siis Jumala tõel ja inimese tõel? Evangelist Johannes kirjutab Jumala Poja kohta: „Me nägime Tema kirkust nagu Isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ Jumalal käib tõega alati kaasas ka arm ja halastus. Jumal ei valeta, tema ei tee nägusid. Ta ei ütle, et meie patud on ilusad või head. Kuid ta ainult ei kritiseeri, ei ütle välja julma tõde, mis teeb haiget ja purustab, kuid ei anna lootust tuleviku jaoks. Jumala tõde on tõde, millega käib kaasas halastus ja arm. See tõde annab meile tuleviku, annab uue võimaluse, võimaluse saada andeks valesti ja halvasti öeldu ja tehtu, võimaluse alustada uuesti, saada paremaks, võimaluse kiitus ja head sõnad ausalt välja teenida.

Püüdkem meiegi saada nendeks, kes on täis armu ja halastust, nendeks, kelle tõde pole taparelv, vaid armuvahend, mis aitab lähemale jõuda Jumalale.

PALVE: Jumal, anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel, aita meil elada tões ja olla armulised, nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi.

Markuse evangeeliumi üheksanda peatüki 19. salmi lõpus ütleb Jeesus: „Tooge ta minu juurde!“

Jeesus on oma jüngritega olnud ilmutuse mäel. Peetrus tahtis sinna jääda. Jeesus tuli aga tagasi ja tõi ka oma jüngrid sealt mäelt alla – inimeste hädade ja vaevade keskele. Ja siis tuleb rahva keskelt Jeesuse juurde üks murest murtud mees. Ta pojal on ränk haigus, kuid mitte keegi pole suutnud aidata. Nüüd seisab see isa Jeesuse ees ja palub Temalt abi. Jeesus laseb haige enda juurde tuua ja poissi tabab ränk haigushoog. Markus kirjutab: „Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?“ Aga tema ütles: „Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: „Kui sa võid!“ Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“.“ Aamen.

Loetud loost võime taibata, et on inimesi, kes ise ei oska, ei suuda, ei saa uskuda, palvetada. See tumm, langetõvesarnase haiguse ränkade hoogude all kannatav poeg vajab kedagi, kes tema eest Jumalat paluks. Tema isal on meeletult valus näha oma poja kannatusi ja ta teeb kõik, et oma poega aidata. Loomulikult on ta pettunud, kui ka Jeesuse jüngrite abistamiskatsed ei anna mingit tulemust. Aga siis astub Jeesus selle ahastuses oleva isa juurde, kuulab ära tema poja haiguse loo ja ütleb: „Tooge ta minu juurde!“

Me püüame oma lapsi viia parimatesse lasteaedadesse, parimatesse koolidesse, viime neid parimate kasvatajate ja õpetajate juurde. Kui meie armsad haigestuvad, siis, kui vähegi võimalik, viime nad parimate arstide juurde. Me ju tahame neile parimat. Oleme nõus ise paljust loobuma, et neil läheks elus hästi. Me kurdame, kannatame, ahastame, kui neid tabavad hädad, haigused, läbikukkumised. Jeesus aga ütleb väga lihtsad sõnad: „Tooge ta minu juurde!“ Kui kaua peame veel rändama, enne kui mõistame kogu südamest öelda Jeesusele: „Issand, kelle juurde me peaksime minema. Sinul on igavese elu sõnad!“ (Jh 6:68).

Kui sageli läheme me esmalt kõikjale mujale, otsime abi kõigi teiste käest ja alles siis, kui näeme, et meid on taas petetud, täitumatute lootustega toidetud, paljaks röövitud, tuleme Jeesuse juurde. Paljud kristlased on valmis ütlema, et usuvad kõigeväelisse Jumalasse, aga paljud meist ei hakkagi Teda – Kõigeväelist – usaldama.

„Tooge ta minu juurde,“ ütleb Jeesus, nähes ränkrasket haigust põdevat, kurjuse meelevallas olevat noort meest, kelle isa on murest murtud. „Tooge nad minu juurde,“ ütleb Ta täna ka meile, kes muretseme oma lähedaste pärast! „Kandke nad palves minu kätele! Rännake oma palverännakul oma palvekambrite mägedele ja kirikutesse. Tooge nad minu juurde ja teadke, et kõik on võimalik sellele, kes usub.“ „Tulge minu juurde,“ ütleb Ta meile, „sest siit leiate te abi ja lahenduse oma probleemidele.“ Jeesus on seesama eile täna ja igavesti. Ikka veel tunneb Ta meile kaasa. Ikka veel muretseb Ta meie pärast. Ikka veel tahab Ta aidata. Me ei tea, kui kaua veel saame tulla Ta juurde, saame tuua Tema juurde oma armsaid. Aga täna on see veel võimalik.

Markus kirjutab: „Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?“ Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“

Igaüks meist on vahel tundunud uskumatut jõuetust, seistes silmitsi selle maailma kurjuse, rõveduse, ahnuse ja muu masendavaga. Kuidas suudame seda muuta? Kuidas suudame sellele vastu hakata nii, et see meidki ei neelaks? Kuidas suudame vastu seista kõigele, mis meie lapsi, meie armsaid ja ehk meid ennastki hukata püüab? Jeesus ütleb meile vastuse: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.“

Meil tasub otsida oma palvevaikuses, oma kirgastumise mägedelt rahu ja tasakaalu. Ja kui oleme taastanud ühenduse Kõigeväelisega, saame minna sellelt mäelt või palvekambrist aitama hädasolijaid, rõõmustama kurbi, tervendama haigeid. Sest kõik on võimalik sellele, kes usub, ja meie ju usume kõigeväelisesse Jumalasse ja armastavasse Isasse. Palugem täna, et Ta aitaks meidki, kahtlevaid, aitaks meid meie usus ja uskmatuses.

PALVE: Issand, andesta meile, kui oleme liiga vähe usaldanud Sind ja Sinu kätesse oma armsaid.

„Jeesus ütles: „Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!“ (Lk 6:27–28).

Eilse pühapäeva teema oli „Armastuskäsk“. Ja meie tänases evangeeliumitekstis annab Jeesus käsu armastada oma vaenlast.

Jeesus käsib oma vaenlasi armastada. Aga kes on meie vaenlased? Mis teeb kellestki meie vaenlase? Tunnistagem ausalt: meile ei meeldi kõik inimesed, nad lihtsalt on teistsuguse temperamendiga, ellusuhtumisega, käitumisharjumustega, teistsuguse maitse ja huvidega kui meie. Samamoodi on päris kindel, et meiegi ei meeldi kõigile, oleme paljude jaoks tüütud ja ebameeldivad. Kuid see, et me oleme erinevad, vahel üksteist tüütame, ei tee meist ju vaenlasi. Enamasti suudame kohelda üksteist sõbralikult, neutraalselt. Huvitav on ka see, et inimene saab ühtede jaoks olla sõbra, teiste jaoks vaenlase rollis.

Jeesus võtab tänases kirjakohas meie vaenlastena kokku need, kes meid vihkavad, halvustavad, neavad ehk siis astuvad sidemesse kurjuse jõududega ja paluvad kurjuse jõududelt meile halba ja kõige halvemat. Ühesõnaga – meie vaenlased on need, kes, isegi kui nad ei suuda meid armastada, ei suuda meid ka rahule jätta, elada ise oma elu ja lasta meil elada oma elu, vaid püüavad rünnata meie vaimu selle kaudu, et püüavad meid halvustades panna meid ennast halvasti ja halvana tundma. Kasutavad meie vastu vaimset vägivalda. Just vaim on see, mis juhib inimest, tema sõnu, tema tegevusi. Vaim juhib meie keelt ja rusikaid. Kes valitseb vaimu, valitseb ja juhib tervet inimest. Murra vaim, murrad inimese. Aga mis paneb inimesi seda tegema, teiste vaimu ründama? Maailm on suur, ja kuigi siin elab väga palju, ehk liigagi palju inimesi, on ju ometi ruumi minna oma teed, elada oma elu, mõelda oma mõtteid, järgida oma veendumusi.

Minu arvates võib selle, mis kellegi muudab meie vaenlaseks või meid kellegi vaenlaseks, võtta kokku sõnaga „hirm“. Hirm võõra ja mõistmatu ees. Hirm, et too võõras ja mõistmatu võib rünnata, võib muuta ja allutada endale kõik selle, mis on meie jaoks oluline ja hea. Muuta meie jaoks hea ja olulise tühiseks ja naeruväärseks. Hirm tuleviku ees, võimalike muudatuste ees. Oma koha, oma positsiooni kaotamise ees maailmas. Meie hirm on meie nõrkus. See nõrkus muudab meid kergesti haavatavaks, muudab meid sellisteks, nagu vaenlane meid näha tahabki: endale kaitsvaid seinu ümber ehitavateks, ennast ise maailmast isoleerivateks. Tal pole vaja enam meiega võidelda, meid vangistada – oma hirmudega me teeme selle töö tema eest ise ära. Kust aga tuleb hirm? Miks tunneb hirmu ristiinimene, kes ju ometi peaks teadma, et temaga on igal hetkel tema taevane Isa, kes on tema elu, tema saatuse võtnud oma armastavatesse kätesse? Kelle tahtmine viimselt saab sündima tema elus? Kordan üht mõtet kirjandusest, mida on meie koguduses sageli kasutatud: „Millele sa loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui Ta sul on?“

Jeesus ütleb: armastage, tehke head, õnnistage, palvetage. See ei ole kaitse, see on rünnak. Rünnak, mis lõhub müürid inimeste vahel. Ja rünnak, endast, oma piiridest väljaminek, nõuab usku ja jõudu. Seda mõlemat saame oma Jumalalt, kui me Teda vaid palume. Kas aga julgeme? Küllap need, kes on meist teinud oma vaenlased, loodavadki sellele, et me nende halvustamist usume, tunneme end patustena ega julge oma Jumalalt abi paluda. Mõelgem siis sellele, et meie Jumal on halastav Jumal, kes siiralt palujale tema patud, tema eksimused andeks annab ja kingib palujale ka usku ja jõudu elurännaku jätkamiseks.

Soovin Sulle, hea lugeja, julgust ja visadust armastada!