Nädala mõte

„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!“ või „Seal!“, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!“ (Lk 17:20–21).

„Kaks munka lugesid kord vanast raamatust, et maa peal on koht, kus taevas ja maa kokku saavad. Nad otsustasid seda kohta otsima minna ja enne mitte tagasi tulla, kui on selle leidnud.

Mungad matkasid läbi maailma, kohtasid lugematul arvul ohte. Nad pidasid vastu kõikidele kiusatustele, mis ilmusid nende teele, et neid eesmärgist kõrvale juhtida. Nad olid lugenud, et seal kohal, mida nad otsisid, on uks, millele peab koputama, ja siis jõutaksegi Jumala juurde.

Lõpuks leidsidki nad otsitud koha. Mungad koputasid uksele ja vaatasid südamevärinal, kuidas uks avanes. Kui nad sisse astusid, avastasid nad, et on oma kodukloostri kambris. Siis nad mõistsid, et koht, kus maa ja taevas kokku saavad, on maa peal seal, kuhu Jumal on kellegi asetanud“ („Jutustan sinule loo“).

Koht, kus maa ja taevas kokku saavad, on maa peal seal, kuhu Jumal on kellegi asetanud. Umbes 2000 aastat tagasi sai see kokkusaamiskoht nähtavaks Jumala Poja Jeesuse Kristuse kaudu, tõelise Jumala ja tõelise inimese elu kaudu. Seal, kus viibis Jeesus, toimusid imed: paranesid lootusetud haiged, surnud ärkasid elule, kahest leivast ja viiest kalakesest said kõhu kuhjaga täis tuhanded inimesed, oma eluga rappa sattunud inimesed leidsid tahte ja jõu oma eluviise muuta, vihased ja kättemaksu kavandavad inimesed poetasid maha kivid, mida olid olnud valmis patustaja poole viskama, kurvad ja lootusetud leidsid lohutuse, lootuse ja rõõmu. Inimesed nägid ja tundsid Jeesuses Tema elu ja tegevuse kaudu Jumala enda isiklikku ligiolu. Tundsid, et Looja, Jumal, ei ole kusagil kaugel ja kõrgel, võõras ja osavõtmatu, vaid on siinsamas, kõrval, märkab, hoolib ja aitab. Taevas ja maa said nende jaoks kokku Jeesuses. Aeg, mil Jumala Poeg oli inimesena inimeste keskel, oli imeline aeg, imede aeg.

Aga kõike sedasama, seda imet – taeva ja maa kokkusaamist –, võime kogeda ka meie, sest see võib sündida ja sünnibki ka tänapäeval. Sünnib nende inimeste kaudu, kes ristimises on võetud vastu Jumala riigi kodanike hulka ning on saanud Püha Vaimu anni, mis annab ka tavalistele inimestele tarkuse ja jõu teha Jumala tegusid. Sünnib nende kaudu, kes neile ristimises kingitud Püha Vaimu andi tõesti ka kasutavad. Taevas ja maa saavad kokku inimestes ja inimeste kaudu, kes usuvad Jumalasse kui taevasesse Isasse ja ustavalt püüavad käia oma Issanda Jeesuse Kristuse jälgedes, teha Tema tegusid. Jeesus ütles kord oma jüngritele sõnad, mis on meieni jõudnud Johannese evangeeliumi kaudu: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid“ (Jh 14:12).

Tõesti: ega meie ilmselt täpselt kõike seda, mida tegi kord Jumala Poeg, teha ei suuda. Ei suuda teha täpselt nii ja täpselt neid imesid, mida tegi Tema. Kuid need, kes Temasse usuvad, kes lasevad ennast Pühal Vaimul juhtida, suudavad teha väga palju ja väga imelist, lihtsalt teistmoodi, omal, inimlikul viisil.

Taevas ja maa võivad kokku saada ka meis, kes me oleme ristimises vastu võetud Jumala rahva hulka ja oleme ühes sellega saanud oma ellu kaasa kingituse – Püha Vaimu: õpetaja, julgustaja, lohutaja, pühitseja. Taevas ja maa PEAKSID meis kokku saama. Kas aga saavad? Kas me elame elu, teeme tegusid, mis näitavad, et Jumal on meile väga lähedal, on meiega meie elus, tegutseb, teeb oma suuri ja imelisi tegusid meie kaudu? Palugem, et see nii sünniks. Palugem, et taevas ja maa võiksid meiegi elus kokku saada ja selle kaudu laieneks Jumala riigi territoorium maa peal.

„Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikaliolemise ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel, ja juhata mind igavesele teele“ (Ps 139:1–6, 23, 24).

Leidsin kirja. Olen saanud jõulu- ja sünnipäevakaarte, millele saatja on unustanud kirjutada oma nime. Võin vaid aimata, kes mulle midagi head soovis. Seekord sain nimetu kirja. Kummaline oli ka see, et sellel ei olnud minu nime. Seega ma ei tea täpselt, kes selle kirjutas, ega sedagi, kas see kiri ikka oli mulle. Võib-olla oli see kogemata minu postkasti sattunud ja samahästi oleksid selle võinud leida ka sina. Loen sellest vaid esimese osa.

„Olen mures meie suhte pärast. Kunagi me suhtlesime. Päris alguses olid sa arglik. Sa ei olnud kindel, mida mina sinu kõnelemisest arvan. Püüdsid teha ilusaid lauseid. Sa vist arvasid, et olen eesti keele õpetaja, kes paneb sulle halva hinde, kui su laused pole täiuslikud. Ma ei ole.

Olid ajad, mil sa kõnelesid minuga iga päev ja mõnikord mitu korda päevas. See oli siis, kui sa taipasid, et sulle vastatakse. Sa mõtlesid siis välja uusi ja uusi asju, mida minult paluda. Mulle tundus, et sa tegid minuga mingisuguseid katseid, sest mõnedki palved olid sellised, et kui ma oleksin neid täitnud, oleks see sulle ja teistele palju probleeme tekitanud. Ükskord olid sa kuri. Keegi oli su tuju ära rikkunud. Sa pöördusid siis minu poole ja palusid, et ma kõik halvad maamunalt minema pühiksin. Sa vist ei taibanud, et kui ma oleksin selle palve täitnud, ei oleks mul olnud enam kedagi, kellega suhelda. Ka siis, kui sul olid suured mured, kõnelesid sa minuga tihti. Ega sa minu vastuseid eriti ei kuulanud. Rääkisid oma jutu ära ja ruttasid oma teiste tegemiste juurde, aga sa vähemalt rääkisid ja aeg-ajalt tegid seda kogu südamest.

Viimasel ajal me suhtleme väga harva. Õigem oleks öelda, et sina kõneled minuga harva ega tunne huvi, mida mina sinule ütlen. Sa loed mulle mõnel õhtul ühe vana luuletuse. Ära solvu. Ma tean, et algselt oli see sinu õhtupalve ja nii ma seda ka kuulsin – siis, kui sa oma sõnu üteldes olid ka ise nende taga, mõtlesid, mida ütlesid, jäid mõne sõna järel vaikseks ja mõtlesid oma päeva peale. Viimasel ajal ma kuulen ainult sõnu. Ma ei tunne, et sa mõtled, mida sa ütled. Ma kuulen vaid sõnu. Aeg-ajalt kuulen mõnda sõna ja seejärel ühtlast nohinat. Sa jäid magama, suutmata oma luuletust lõpetada. Mul on hea seda nohinat kuulata. See on siiras. See oled sina oma väsimuse ja rahuga. Mulle meeldib, et sa magada saad. Aga ma tahaksin sinuga ka suhelda. Tahaksin, et sa ütleksid mulle igal päeval kas või mõne sõna ja kuuleksid, loeksid minu sõnu. Ma kõnelen sinuga. Minu sõnad ei ole sinust kaugel. Ma püüan sind juhatada teele, millel rändamisel on mõte. Sellel teel sa jõuaksid pärale – ellu, millel ei ole lõppu.

Ja veel. Olen öelnud, et on midagi, mis sõltub sinust, kuid sa püüad seda unustada. Andestamine. Ma ei saa sulle andestada sinu eksimusi, kui sina ei andesta neile, kes on sinu vastu eksinud. Ma ei saa selles midagi muuta. Ainult seda, et aeg-ajalt olen ma sulle andeks andnud, kui Sina oled seda minult palunud. Mõnikord ka kirikus, isegi siis, kui sa koos teistega patutunnistuse sõnu lugedes ei mõelnud oma eksimuste peale. Ka siis ma andestasin, aga ma lootsin seda tehes, et seejärel teed seda ka sina – annad andeks neile, kes on sinu arvates sinu vastu eksinud. Kuid siis ma mõistsin, et sa ei kavatsegi seda teha. Ma jäin kurvaks. Mis sinust nii saab? Ma tean, kuhu kangus viib. Mul on mure sinu pärast.“

Selles kirjas olid veel mõned read. Sellised, mis panid mind mõtlema, et see kiri võis olla ainult mulle. Ta teadis minust asju, mida olin kiivalt kõigi eest varjata püüdnud. Hakkasin taipama, kes oli see kirjutaja, ja imestasin, et Ta minuga veel suhtleb.

(Foto: Sven Arbet)

„Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla“ (Ap 16:25j).

Maavärisemisi toimub ka tänapäeval. Need äratavad ikka küsimusi Jumala kohta, vapustades meie elu aluseid. Kas neis tuleb näha Jumala karistust meie pattude pärast? Või hoopis paneb Jumal omade kaitseks värisema maa? Nii juhtus, kui Paulus ja Siilas palvetasid ning laulsid, et maa värises ja vanglauksed avanesid.

Jumala osalust maavärisemiste puhul on raske tõendada. Loodus käib omasoodu ja põhjustab ise oma protsesse. Piibel aga seob looduse aina Jumala tegevusega. Serbia teoloog ja pühak NIKOLAJ VELIMIROVIĆ väidab koguni, et pühakirjas ei ole üldse loodust iseseisva suurusena, mis midagi põhjustaks. „Kui sa Piiblit hoolikalt loed, ilma eelarvamusteta nn loodusseadustest ja ettetulevatest juhuslikest põhjustest, siis leiad sa kolm põhjuslikku faktorit ja kõik kolm on personaalsed: Jumal, saatan ja inimene.“ [1] Pole olemas surnud mateeriat põhjuste allikana, vaid kõige taga on keegi-miski elav.

Selline väide tundub üllatav. Aga kui järele mõelda, siis öeldakse Piiblis tõesti, et looduslike protsesside kaudu toimib tegelikult Jumal. Nii laseb Jumal veeuputuse tulekuks vihma sadada, teeb oma käskjalgadeks tuuled või „koob“ inimest juba emaihus. Ta laseb ka päikesel paista heade ja kurjade peale jne. Jumal tegutseb enamjaolt märkamatult sündmuste taga, juhtides loodusjõudusid. Tema suhtes konfliktseid situatsioone tähistab saatana nimetamine, millisesse vaimsesse mõjuvälja haaratakse ka inimene.

Üldiste protsesside raames tekitab Jumal ka erakordseid sündmusi, mille seosed jäävad meie eest varjatuks ja mida seetõttu nimetatakse imedeks. Ent mida suurem on meie vaimne osadus Jumalaga, seda rohkem me märkame Tema tegutsemist, mis toimib kaudsemal või otsesemal viisil looduse „taga“, on seega üleloomulik ja teispoolne. Usu ja religiooni mõte ongi leida elav igavene Jumal oma elu sündmustes.

Kas aga Jumal tuleb palvetajaile appi isegi maavärisemisega, nagu juhtus Pauluse ja Siilase vangistuses? Need, kes ei soovi „üleloomulikke olendeid appi kutsuda“, nagu väljendavad vahel ateistid, leiavad kindlasti muid seletusi. Nad ei mõtle, et „üleloomulikud olendid“ on tegevuses ka ilma „appi kutsumata“. Neile, kes Jumalat tõsimeeli appi hüüavad, on Ta aga näidanud oma imelist väge kõigil aegadel.

Juhused on kõnekad! Kas aga oskame märgata? Me ei märka siis, kui arvame, et Jumal ainult teatud kindlal viisil peab abistama – maavärisemisega, imelise tervenemisega vms. Tema, kes on kõigi sündmuste taga, oskab valida, kuidas aidata. Enamasti aitab Ta varjatult, nii nagu Ta ka tegutseb märkamatult. Laiemas mõttes „maavärisemisi“ on Ta osanud põhjustada paljudes eludes, pannes meie maise vangihoone alused vappuma, kutsudes esile müüride langemise ja tuues kaasa suure vabanemise.

Möödunud pühapäev oli cantate-pühapäev: „Cantate!“, laulge! „Laulge Issandale!“ – see lause kõlab sadu kordi Piiblis. Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid ning seal, kus on laul, on alati mingil moel ka palve. Seepärast ei väsi Martin Luther toonitamast muusika tähtsust: „Ma pole rahul nendega, kes usumäratsejate kombel muusikat põlgavad,“ ütleb ta. „Sest muusika on Jumala and ja kingitus, mitte inimese kingitus. Nii ajab see minema ka kuradi ja teeb inimesed rõõmsaks: selle juures unustatakse kõik viha, liiderlikkus, upsakus ja muud pahed. Ma annan muusikale teoloogia järel teise koha ja kõrgeima au.“

Kes poleks kogenud, kuidas muusika vabastab? Paulus ja Siilas laulsid keskööl ja vangid kuulasid neid. Pole olemas vangistust, kus ei oldaks võimeline laulu kuulama. Ei ole vangi, keda ei tabaks südamesse helid. Ka meie elu pimedatel hetkedel võib mõni laul või heli tuua selgust ja mõjuda ootamatult vabastavalt.

Laul avab vanglauksed ja meie südamed. Jeesuse ülestõusmissõnum murrab kaduvuse ahelad ja avab meie hinge väravad. Vähe sellest, nii nagu ülestõusnud Jeesus sisenes kartlike jüngrite juurde isegi uste lukus olles, võib Tema oma taevase muusikaga siseneda ka sellisesse hinge, kus ust Temale veel teadlikult ei avata.

Luther ütleb veel: „Laul on kena õilis kunst ja harjutus. Laulmisel pole midagi ühist maailma ja riiuhimuga. Kes laulab, see ei muretse väga. Ta jätab kõik mured ja pühendub headele asjadele.“ [2] Eks ole see meilegi tuttav, et lauldes mured kaovad, süda läheb pehmeks ja avatumaks taevastele märguannetele.

Tänane lugu ütleb, et Jumal võib ka meie elus põhjustada maavärinaid, kui kuulame Tema häält ja õpime palvetades kaasa laulma. Jumal võib ka praegu vabastada meid mis tahes enda või teiste põhjustatud vanglatest.

Head laulunädalat kõigile!

*****

[1] Nikolai Velimirovitš, Die Orthodoxe Kausalitätslehre. – Nauen: Prodromos-Verlag. 

[2] Martin Luther, Lauakõned. Tallinn 2017: SA Kultuurileht. Lk 194.

Apostel Paulus kirjutab: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat-Issandat Jeesust Kristust“ (Fl 3:20).

Eilse pühapäeva teema, mis annab tooni tervele alanud nädalale, on „Jumala rahva koduigatsus“.

Kodu. See on hea ja ilus sõna, mis tähendab igale inimesele väga palju. Meie luuletajad ja heliloojad on kirjutanud ilusate viiside ja suurepäraste sõnadega laulud lastefilmidele „Nukitsamees“ ja „Kevad südames“. Need laulud kõnelevad kodust, selle mõiste tähendusest. Tsiteerin lõike nendest lauludest.

„Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks,
ilma kodutundeta me jääme kodutuks.
Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik,
kodu on nii imeline, tavaline paik.
Kodus mõni väike asi korraga on suur,
kodu oleme me ise, väikene ja suur.
Kodu, see on rohkem veel,
kui sõna selgeks teeb,
kodu, see on headus,
mis meid paremateks teeb.“

*

„Kodus on sinine taevas,
kodus on päike nii soe,
taeva all pilved kui laevad,
hellus kui’s põue nüüd poeb.
Kui sind on tabanud mure
või siis, kui sul rõõmus meel,
on kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee!
Kuhu sind viinud on tuuled,
kuhu küll ise ka lä’ed.
Koduseid hääli sa kuuled,
silme ees nurmi sa näed.
Õhk linnuhäältest on tulvil
ja järv, mis sind kutsub veel.
On kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee.“

Me kõik püüame siin ilmas elades rajada endale kodu: kohta, mis sisaldaks kõike seda, millest kõnelesid kuuldud laulude sõnad. Kodu püüame sisustada võimalikult mugavalt, et me ennast seal hästi tunneksime ja et seal tunneksid end hästi ka need, keda külla kutsume – meile armsad ja olulised inimesed.

Siiski me teame, et saame ka oma kõige hubasemates kodudes viibida vaid piiratud aja, sest meie elupäevade arv on piiratud. Elurännaku lõppedes peame oma maised kodud maha jätma. Olles ristiinimesed, ei pea me selle pärast aga kurvastama. Meid ootab uus kodu.

Apostel Paulus kirjutab filiplastele: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat-Issandat Jeesust Kristust.“

Enne, kui Jeesus läks vastu oma ristisurmale, lahkus oma jüngrite juurest, ütles Ta neile, et läheb neile eluaset valmistama. Ja Ta tõotas, et kui Ta on need valmistanud, siis Ta tuleb tagasi ja võtab nad kaasa enese juurde, et nemadki oleksid seal, kus on Tema.

Niisiis: me ei pea kartma. Elurännaku lõppedes ei jää me kodutuks. Meid ootab ees meie uus elupaik meie Taevase Isa, Jumala juures, taevane kodu, kodu, kus kõik on juba olemas, on meie jaoks ette valmistatud, kodu, kuhu me ei saa ja kuhu meil polegi tarvis midagi endaga kaasa võtta – peale selle, mis peitub meie südametes: usk, lootus, armastus, rõõm, rahu ja tänulikkus. Jumala poeg, meie Issand Jeesus Kristus, on seadnud meile meie uues kodus valmis kõik vajaliku – nii on Ta omadele tõotanud. Küsimus on vaid selles, kas me leiame tee oma taevasesse koju, sinna, kus kõik on valmis. Kas see tee, mida me elus käime, viib meid sihile, viib meid koju, kus meid oodatakse, või oleme teelt eksinud ja rada, mida mööda ruttame, viib meid hoopis kuhugile mujale, kus meid ei oodata? Kas me suudame mööduda meid õigelt teelt kõrvale meelitavatest kiusatustest või järgneme neile ja eksime lõpuks teelt, sattudes sügavasse meeleheite ja lootusetuse metsa? Kas taipame vaadata oma Issanda poole, hoida temast kinni, et Tema ise saaks meid juhatada ja hoida õigel rajal? Jeesus on öelnud, et Tema on tee ja tõde ja elu ning et ükski ei saa Isa juurde muidu kui Tema kaudu. Hoidkem siis jumalasõna lugemise, palve ja armulauasakramendist osasaamise teel oma Issandast kinni, et võiksime kord, pärast elurännaku lõppemist jõuda oma taevasesse koju.

„Issand on karjaseks mulle – ei ole mul millestki puudu.
Haljastel aasadel laseb mind puhata,
tüüneile vetele juhatab mind – lubab mul hinge tõmmata,
juhib mind õigluse roobasteel oma Nime pärast.
Kui kõnnin ka Toonela varjude orus, ei karda ma kurja,
Sa oled ju minuga – Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind. 
Mulle katad Sa laua mu vastaste silme all; 
õliga salvid mu pead, mu peeker on pilgeni täis.
Vaid headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad;
saan tulla Issanda kotta, kuni on päevi.“ 
(Ps 23)

Järgneva mõtiskluse oleme kirjutanud koos hea sõbra, Ahvenamaa praosti MÅRTEN ANDERSSONIGA.

Ühes vanas lihtsas laulus on sõnad:

„Ma olen väike karjane, mul loodud laulja keel, 
sest laulan nagu lõoke ja rõõmus on mu meel.“

Võime seda lauldes või kuuldes näha armsat pilti oma silme ees: väike karjane, pisikesed lambatalled, ilus maastik, väike veekogu, kaks roosat pilve ja loomulikult päikeseloojang. Kõik on nii harmooniline, nagu just olema peabki. Kas see on pilt pühakojast? Kirik on rahupaik, kõik armastavad üksteist ja kõik on alati hästi. Kuid kust nüüd tuli see kolmas pilv? See ei olnud roosa, vaid täiesti kummalist värvi! Mingi mürgine, hallikastume toon ... Aga mina ei osanud küll arvata, et siin võiks midagi sellist juhtuda, sest ma olen ju väike karjane ja mulle on loodud laulja keel ja see sobib ideaalselt sellesse ilusasse idülli – mitte mürkjashallide pilvede alla.

Siis see juhtuski. Ma püüdsin küll veel laulda nagu lõoke, aga keegi ei kuulanud mu lõõritamist. Ähvardav äike oli just jõudnud meie kohale. Tallekesed muutusid täitesti segaseks ja panid nagu peata kanad jooksuga minema, olgugi et tallekest ja kana vist ei võiks võrrelda. Ja minu ilus kuub sai märjaks ja ma kartsin hirmsat moodi ja see ilus karjasekepp oli vist ainult mingi sümboolne asi, sest selle kõverus läks kohe katki ja püüa sa mingeid tallekesi kinni võtta niisuguse abivahendiga, mis on saanud abituvahendiks. Isegi see armas väike veekogu oli muutunud mustaks, kuna sünge taevas ju peegeldub sealt! Mina ehmusin hirmsat moodi. Millepärast rikutakse inimese olevik niiviisi ära? Kust ma neid ärakaranud tallekesi oskan otsida? Taevas teab, kui kaugel nad on, ja mina pidin ju neid valvama ja vist ka vastutama nende eest ...

Inetu asi see märg kuub. Jaladki märjad. Ma tahan siit ära! Kaotasin mõtlemisvõime ja olin suures segaduses. Ma ei osanud siis loota, et iga äike läheb mööda ning ikka tuleb normaalsem aeg ja ilm. Tuleb tallekeste omanik. Imestan – kust küll Tema oma tallekesed üles leidis? Tema pilk pole mürkjassünge. Ta vaatab heldinud pilguga oma tallekeste peale ja ulatab nad usaldavalt uuesti minu hoolde. Aga mina saan ilma ütlemata aru, et oleksin võinud asju teisiti teha. Kes on karjane, see peab vastutama. Ka äikese ja tormi käes. Elu ei ole idüll ega alati armas. Ei ole vaid haljad aasad ja rikkalikult kaetud lauad. Elu on ikkagi karjase elu, täis eksimisvõimalusi, ootamatuid orge ja ohtlikke paiku, kus võib õnnetusi juhtuda nii tallekeste kui ka karjasega. Ja karjasekepp peab olema tugev ja suure konksuga, et seda saaks tõsiselt kasutada.

Ära sa karda pilvi. Pilved on varsti kadunud.
Ära sa karda tormi, sest torm on homme möödas.
Ära sa karda inimesi, sest inimesi ei pea kartma. 
Ära sa karda homset päeva. Sest praegu on tänane päev.
Ole rahulik headuses, mida saad tunda, 
kui lubad seda endale.
Ole tänulik väikestest imedest, mida elu su ette ajab.

Läbi asfaldi kasvab lilleke. Ei tea, miks? Aga võib-olla sellegipärast, et sina saaksid seda imestusega näha, lihtsalt heameelt tundes vaadata ja taibata, et kõik on võimalik, kui väga tahad, igatsed, hoolid. Sina saad kartuseta sirutuda homsesse.

PALVE: Issand, Hea Karjane, anna Sina meile niisuguseid karjaseid, kes ei ole vaid headel päevadel lõokesena kaunilt laulmas, vaid otsivad ka tormides sünkjasmustade pilvede all neid, kes on kadunud, täis hirmu ja süütunnet. Sinu juurde, Sa Hea Karjane, oleme täna tulnud. Kanna Sina meid haljale aasale, hingamisveele.

Lk 24:28–31 „Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Jeesus, nagu läheks ta edasi. Aga jüngrid käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“ Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära.“ Aamen.

Kaks kurba kõndisid oma teed. Õnneks kahekesi. Paljud kurvad kõnnivad üksi. Paljud väldivad kõndimist, kui kurbus peale tuleb ja jääb. Istuvad oma kodus diivaninurgas või heidavad voodisse pikali ega taha sealt tõusta, ei taha suhelda. Mõned kurvad tahaksid, aga nendest tõmbutakse eemale. Kurbust kardetakse. Kurbade läheduses ei oska paljud olla.

Kaks kurba olid kord üheskoos rändamas Emmause teel. Keegi kolmas tuli nende kurbade juurde. Kummaline, need kaks kõnelevad sellele kolmandale väga usalduslikult iseenda ja teistegi kurbuse ja segaduse põhjusest – Jeesusest, kes neilt võeti. Nad usaldavad talle oma loo, räägivad oma kurbuse, kahtluste ja segaduse põhjusest. Hiljem nad taipavad, et nad kõnelesid sellest Jeesusele. Nad ei oleks taibanud, kui nad ei oleks Teda palunud õhtu saabudes jääda nende juurde. Kas meie palume Teda oma õnnetuse õhtutesse, armetuse aegadesse? Kas kutsume Teda oma igapäevaellu? Või püüame oma argipäevades ja isegi oma murdumise viimase piirini ilma Temata hakkama saada?

See, mis sündis kord Emmause teel, sünnib taas ja taas. Murelikud lähevad oma teed, taipamata, kes on nende kõrval. Nad kõnelevad kurvalt sellest, mis on sündinud, kuidas nad on üksi jäänud, märkamata, et nad pole üksi, et see, keda nad on pidanud surnuks, on elav ja et see elav tahab neile kinkida lootust ja rõõmu.

Ja kordub ka see, et mõned teekäijad õhtu saabudes – oma eluõhtul – taipavad, et nad ei tahaks enam sammugi ilma selle salapärase teekäijata jätkata. Nad käivad talle peale, nagu need jüngrid kord Emmause teel: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“

Ja taas ja taas kordub ka see: Tema kuuleb selliseid palveid. Ta ei loe sellistele palujatele moraali, ei küsi, kus te varem olite, miks te varem pole palunud, miks alles nüüd. Ei, Ta tuleb, et palujate juurde jääda, nendega ühes lauas istuda, leiba murda ja jagada neile – eluleiba.

See, mis sündis kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi, võib sündida ka täna. Ta tuleb ja õnnistab leiba ja karikat ja ulatab need meile. Meiegi võime selles Ta juuresolekut taibata. Meiegi silmad võivad avaneda ja meiegi võime Ta ära tunda. Ja kui see nii sünnib, siis pole millelgi muul tähtsust. See, kes kutsub Elu Isanda enda päevadesse ja õhtutesse, ei pea kartma ka pilkaspimedat ööd. See, kes tunneb Hea Karjase ära leivamurdmisest, jõuab kord kuninglikku lauda, millest Elu Leib iial otsa ei lõpe.

Tema murdis ja andis neile. Tema murrab ja annab ka meile ja meiegi silmad võivad avaneda ja meiegi võime taibata Tema armastuse ja halastuse suurust. Tegelikult ületab see meie ettekujutusvõime. See on hämmastav arm ja meie võime sellest saada osa – iga kord, kui me vastu võtame armu lauda – Eluleiba ja Õnnistuse karikat. Ja Tema on tõotanud jääda Temasse uskujatega iga päev, iga õhtu ja öö kuni hetkeni, mil pole enam õhtut ega ööd. On igavene valgus.

PALVE: Issand, anna meile tarkust püsida Sinu läheduses nii säravatel päevadel kui ka kurbadel õhtutel, nii heas kui ka halvas. Kingi meile armastust, nii et me ei tõukaks Sind eemale nendest, kelles me Sind saame teenida. Palun jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja päev on veeremas, sest lahus Sinust ei või me midagi teha. Aamen.

„Ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“ (Lk 24:11).

Jüngrid ei uskunud naisi, kui nood tulid sõnumiga Jeesuse tühjast hauast. Kas meie usuksime? Arvatavasti mitte. Tühi jutt on olnud sõnum Jeesuse ülestõusmisest ka edaspidi ning algusest peale on otsitud tema tühjalt leitud hauale teisi seletusi. Kas oli Jeesus varjusurmas ja lahkus vaikselt? Või varastasid jüngrid tema surnukeha?

Ent kuidas jõudnuks surmani haavatu hauast lahkuda, mõnede arvates isegi Indiasse? Jüngrid aga surid ülestõusmise tunnistamise eest – kas teadliku vale eest? Kogu ülestõusmissõnum on nii võimas, et selle ajaloolisuses veendumine tegi kristluse maailma suurimaks liikumiseks. Kristlik lääs on levitanud ülestõusmise tõde kõikjale maailmas ja nüüd on veendumus Jeesuse ülestõusmisest juba globaalne ühisvara.

Sellegipoolest leidub kahtlejaid, sest pole lihtne uskuda, et võimatuna näiv on tõepoolest tõde. Kristlikest usuteadlastest on seda markantselt väljendanud RUDOLF BULTMANN, kes kinnitas ajakirjanikule 1966. aastal otsesõnu, et teated Jeesuse kehalisest ülestõusmisest on legendid, mis taanduvad jüngrite „visionaarsetele elamustele“. Põhjenduse esitas ta sealsamas: „Surnukeha ei või taas saada elavaks ega hauast üles tõusta“ (1). Pole võimalik uskuda teaduslikku maailmapilti ja vaimumaailma olemasolu, ütles ta mujal. Siiski teame tänapäeval, et usutakse isegi lamedat maad, rääkimata vaimudest.

Teisalt on füüsikute arusaamade kohane maailm muutunud ise üha müstilisemaks – viimasel ajal eriti seoses PETER HIGGSI poolt 1964. aastal ennustatud ülipisikese elementaarosakese bosoniga, mis hiljuti avastati. Maailm bosonite tasandil asub kriitilises punktis: „Kui boson peaks vaid pisut kergemaks muutuma, tekib maailma struktuuris ebakindlus ja halvemal juhul vallandub valgusest kiiremini liikuv jõud, mis pühib universumi ära ja asemele tekib hoopis teine maailm,“ selgitab HUBERT KAHN (2). „Vaakumi lagunemisel tuleb laine, mis võib liikuda valgusest kiiremini. See pühib meie universumi ära ja asemele tekib teine ruum,“ täpsustab akadeemik MARTTI RAIDAL. „Paralleel religioosse mõistega „maailmalõpp“ on antud juhul füüsikaliselt täiesti põhjendatud,“ lisab akadeemik (3).

Kas võiks muutust bosonite tasandil võrrelda ka ülestõusmisega, mis toimus esmalt Jeesuse keha muutmisega ja toimub viimaks üldise surnute ülestõusmisena maailma-ajastu lõpul, kui muudetakse kogu mateeriat? Ei tea. Igatahes moodustavad arutlused bosonitest tänapäevase tausta, kus tuleb selgitada ülestõusmist.

Ülestõusmise füüsilisest küljest on räägitud ka nn Torino surilina puhul, kuhu on väidetavalt jäädvustunud Jeesuse kujutis – hoolimata sellest, et radiosüsinikumeetodiga määratleti see kangas keskaegseks. Nimelt pole too meetod kaugeltki ilmeksimatu, vaid kätkeb probleeme, mis johtuvad bakterite tegevusest, veega leotumisest, proovide saastamisest, taustakiirgusest, mõõteriistade vigadest, teadmiste puudulikkusest jne. Sarnaseid puudusi sisaldavad ka teised meetodid (kaaliumi-argoonimeetod jt).

Kas võis ülestõusnud Jeesuse pilt jäädvustuda linasse seoses füüsiliste muutustega bosonite tasandil? „On kindel, et ristilöödu pilt on linale „sisse kõrvetatud“, mitte maalitud,“ kirjutab FANNY DE SIVERS, kes arvatavasti esimesena tutvustas eesti keeles Torino surilina küsimust. „Praeguste teadmiste tasemel võrreldakse pildi teket aatomiplahvatusega. Mitmed uurijad on avaldanud hüpoteesi, et kui laibas sündis midagi lõhkemisetaolist, siis pidi selline fenomen mõjustama ka ümbritsevaid esemeid,“ kaasa arvatud süsinikusisaldust, mis mõjutas seejärel ka radiosüsinikumeetodiga vanuse määratlemise tulemusi. „Sellega noorenes kogu kangas, nii et praegune dateerimismeetod ei ole üldse enam kasutatav. Võib aga veel kaugemale minna ja ette kujutada, et surilina kude on ülestõusmise-energia kaudu täiesti muutunud ja sellega kõikidele uurimismeetoditele kättesaamatu“ (4).

Teadlaste kasutatavaid vanuse määramise viise on palju kritiseeritud. „Nende meetoditega kaasnevad alati eeldused, mida ei saa kontrollida,“ kinnitab Briti füüsikaprofessor ja kohtuekspert EDGAR ANDREWS. Et Kristuse ülestõusmine on unikaalne sündmus kauges minevikus, siis ei saa seda teaduskatsega korrata: „Kuid seda saab tõendada (või kummutada) ajalooliste ürikutega, vahetute tunnistajate ja varajaste kommentaatorite tunnistuse ja käitumise vastastikuse kinnitusega ning loogilise sidususega ülestõusmise ja väite vahel, et Jeesus oli tõesti lihaks saanud Jumala Poeg.“

Sellise kaudse tõendamise veenmisjõu suhtes on Andrews optimistlik. „Kaks aastakümmet eksperdist tunnistajana tegutsemist Briti ülemkohtus ja Põhja-Ameerika kohtutes on mulle õpetanud vähemalt üht asja. Inimene võib tunnistajapingis kergesti valetada, aga kaudseid tõendeid on äärmiselt raske fabritseerida, sest see nõuab kontrolli kuritööpaiga keskkonna üle ja/või teiste inimeste tahtlikku koostööd. (5).

Ajaloolised faktid seoses Jeesuse ülestõusmisega on järgmised: jüngrite täielik muutumine, mis viis nad kahtlusest veendumuseni, ja nende nimeline loend (1Kr 15:3jj); tühi haud, mida ei vaidlustanud keegi antiikajal; ülestõusmise enda mittekirjeldamine, mida oleks tehtud legendi puhul; naised haua leidjatena, mida ei oleks välja mõeldud, sest naiste tunnistust ei hinnatud argumendina kohtupraktikas. Detailides on konarusi, mida oleks silutud, kui oleks tegemist tahtmatultki kujunenud valejutuga ...

Tõsi on see, et pole kerge uskuda ülestõusmist. Oleme sulgunud endasse ja oma inimlikesse mõõdupuudesse, mis ei taha tunnistada võimatuna näivat. Jeesuse Kristuse ülestõusmine on aga meiegi ülestõusmise pant, mistõttu igaüks, kes endast lahti saab ja usub seda, teeb läbi murrangu oma südames ning leiab uue jumaliku elu koos pattude andeksandmise ja tohutu rõõmuga. Surma võitmine ja igavene elu ei ole ainult kujutlus, vaid reaalsus, mis on saanud osaks loendamatutele inimestele.

Õnnistatud ülestõusmisaega!

„Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamaale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra“ (Jh 11:7, 8, 16).

Palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat, laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid, ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada Tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, on ka halbu aegu, neil tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole üldse hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad Tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja abivalmis kaaslane ja kes vaid saamise peal väljas kaasajooksik.

Jünger Toomas ilmselt ei oota tulevikult midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesuse kõrvale, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see, mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies Tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda? Küsitakse, kas nad kõike seda teades tõotavad jääda ustavaks.

Palmipuudepüha ja Suure ehk Vaikse Nädala algus on hea aeg selleks, et mõelda, kuidas toimiksime meie. Mida ütleksime meie täna, kui Jeesus meid kutsuks: „Läki jälle Juudamaale! Läki sinna, kus ootavad ees kannatused ja surm, kuid teadke, et kes jäävad minu kõrvale lõpuni, jõuavad surmast läbi igavesse ellu.“? Kas me usume Jeesuse tõotust? Kas meie elus, meie ristiinimese elus on midagi sellist, mida on kinkinud meile osadus Issandaga, midagi, mille nimel tasub öelda nagu kunagi jünger Toomas: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ Ja kui ei ole, siis tasub mõelda, kas me üldse oleme veel osaduses oma Issandaga või oleme Ta oma elust kaotanud, Temast eemale eksinud. Ehk oleks aeg oma sidemeid temaga uuendada? Ehk oleks õige aeg minna tema juurde Suurel Neljapäeval, mil tuletatakse meelde armulauasakramendi seadmist, millega on seotud pattude andeksandmine ja osaduse taastamine Issandaga, minna Issanda lauale ja öelda oma südames: „Issand, siin ma olen. Ma tahan minna koos Sinuga sinna, kuhu sa iganes lähed. Ära jäta mind maha! Ma usun, et Sinuga koos on surmastki väljapääs.“?

Õnnistatud Suurt Nädalat!

„Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.“ Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku. Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa“ (Jh 11:47:53).

Kuulake seda kavalkurja Kaifast. Ta on lasknud teistel Suurkohtu liikmetel oma arvamuse välja öelda ja siis teatab neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Tundub, et keegi ei ütle pärast seda enam midagi.

Kaifas on osav mees. Ta püsib ülempreestri kohal 14 aastat. Maksku mis maksab. Tema jaoks pole ükski hind liiga kõrge. Ta suudab ka targad mehed oma pilli järgi tantsima panna. Osav trikk: ta asetab nende silme ette kaalud ja paneb ühele kaalu poolele Jeesuse ja teisele poolele kogu juudi rahva ja nende usu võimsa sümboli – Jeruusalemma templi. Ja nüüd valige – kas üks Jeesus või meie esiisade usk, Jumala tempel ja meie rahvas. On öeldud, et maailmas pole suurimat kurja teinud mitte nii palju üksikud kurjad kui tuhanded arad, kes ei julgenud kurjasid takistada.

Mõtleme sellele Kaifase lausele, millega ta õigustab Jeesuse tapmist: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“ Erineval viisil, läbi kogu inimkonna ajaloo, üteldakse seda ikka ja jälle. Vahel ei öelda, aga mõeldakse ja tegutsetakse selle järgi. Paljud sellised laused võivadki olla mingis olukorras õiged või kirjeldada tegelikkust. Hull on aga see, kui keegi selliste lausetega hakkab õigustama seda kurja, mida teeb egoistlikel kaalutlustel tema või need, keda ta pooldab.

Maailmas tehakse pidevalt mingit halba selleks, et sellest sünniks hea. Vahel lihtsalt tuleb valida ja kellegi päästmiseks keegi ohverdada. Tihti teevad inimesed endale halba, selleks et teha teistele head. Kui aga halba tehakse selleks, et teha endale head – kui kedagi hävitatakse, selleks et säilitada oma soe koht, siis pole sellel ristiusu sügavaima mõttega küll mingit pistmist.

Kallid kaasamõtlejad. Kuidas on meiega? Kas ka meie mõtleme ja ütleme vahel nii nagu Kaifas? Tsiteerime klassikuid või isegi mõnd lõiku pühakirjast, et anda oma argusele, ahnusele, alatusele autoriteetne alus? Jätame kellegi aitamata, mõeldes Jeesuse lausele „Vaeseid on alati teie juures“, või osundame mingit rumalat rahvatarkust: „Tee head, saad vastu pead! Ükski heategu ei jää karistamata.“ Tuleb meelde, mida kõnelesid mulle Kaarma kiriku ees pingil pudeleid kummutavad mehed, kui palusin neil oma viinajoomisega kirikust kaugemale minna. Üks neist küsis mu käest, et miks ma, noor vaimulik, oma Jeesusest nii erinev olen. Kas ma ei ole Piiblist lugenud, kuidas Jeesus isegi veest veini tegi? Jah, põhjuse leiab alati ja kui hästi otsida, siis isegi pühakirjast. Keegi, kes jättis oma kaaslase vägivallatsejate kätte ja pani jooksu, seletas mulle, et Jeesus eitas igasugust vägivalda. Me võime ka Piiblist kontekstist välja kistud lausetest saada õigustust mis tahes valedele käitumistele. Tavaliselt selliste õigustuste ja vabanduste otsijad ja väljaütlejad teavad, et see pole kooskõlas Piibli sügavaima sisuga, aga nad ei taha sellesse sügavasse sisusse sukelduda, sest sealt vaatavad neile vastu armastava Kristuse kurvad silmad. Üksi poolpimedas Piiblit lugedes sai Vargamäe Andreski kõigile oma tegudele õigustuse. Vana Testamendi mõnest sõjakast kohast, kättemaksupsalmist, leiaks õigustuse isegi Pearu koera vigasekspeksmisele, oma naise peksmisele, enda ja oma lähedaste tööga tapmisele. Paraku on sellised õigustamised sügavas vastuolus kristluse olemusega.

Mõtleme veel hetke Kaifasele. See mees oli lapsest saadik palvetanud, lugenud Vana Testamenti ja õppinud pähe väga paljud kirjakohad. Ta oli uurinud päevast päeva pühakirja seletusi. Kuidas on võimalik, et just tema – ülireligioosne ülempreester – põhjendab Suurkohtus selgelt ära otsuse: Jeesus tuleb tappa. Ja kuidas teised religioossed suurmehed selle otsusega nõustusid? Kuidas sügavalt usklikud inimesed ei taipa vahel seda, mis on õige ja mis vale, mis on kuradist ja mis on Jumalast? Paraku on see oht ka parimatel meie hulgast. Mis tahes motiividel ei mindaks kedagi ründama või midagi kaitsma, siis võivad nii kaitsjad kui ka ründajad mõnel hetkel ikkagi muutuda hingevaenlase tööriistadeks. Maailmas on väga palju kurja tehtud puhta, õige, teistest palju õigema religiooni nimel.

Miks me vajame paastuaega? Miks me vajame kannatusaega? Üheks põhjuseks on see, et iga inimese hinge ja mõtetesse koguneb mürki, mis võib mürgitada mõnel hetkel hinge ja mõtted ja muuta meid pimedateks. Miks laseb Jeesus meil Meie Isa palves paluda: „Meie Isa, kes Sa oled taevas … ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast“?

Läbi paastu ja palve ja meeleparanduse võime me jõuda Jumalale ligemale ning selles läheduses võime vabaneda oma kurjusest. Kuid me ei saa unustada, et Jumal on öelnud kord väga tõsiseid lauseid sellest, et ka paastumine ja palvetamine ei aita, kui seda tehakse valesti.

Tagasi tulles tänase kirjakoha juurde, võime küsida – kas Jeesus on kunagi öelnud selliseid sõnu nagu Kaifas? Kas Ta on kusagil kunagi väitnud, et parem hukkugu mõni inimene – peaasi et säiliks puhas usk? Tema läheb ka kurjade eest ise ristile. Ta on surnud kõikide eest, et mitte keegi ei peaks surema õige usu eest. Kas võib öelda, et mõni religioon on halb ja vale? Küllap võib, kui religiooni pühakiri õigustab tapmist või kui inimene saab õigustada enda kurjust selle pühakirja olemuse ja olulisimate mõtete läbi. Samas tuleb tõdeda, et õigus on nendel ida tarkadel, kes väidavad, et pole olemas nii head asja, mida rumalad ja kurjad ei võiks halvaks keerata. Väga vähe on maailmas väga häid asju, mille abil ei oleks võimalik teha ja õigustada halba ja kurja. Lõpuks sõltub lõpmata palju inimesest, tema valikutest ja Jumalast.

Martin Luther on kord öelnud, et kurat on Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Kas pole kummaline, et ülempreester Kaifas on see, kes ütleb kurja kavandades välja prohvetliku tõe, teatades: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Kristus surebki kõigi eest. Ta kannab maailma patud. Ta sureb, et Jumala rahvas võiks elada – igavesti. Seda Johannes ka kirjutab: „Aga seda ei öelnud Kaifas iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.“

Asudes kannatusaja palverännakule, me teame, et Kristuse rännak ristile on kinkinud igale Temasse uskujale imelise võimaluse liikuda läbi oma elu kannatuste ja surma ellu, mis on igavene. Kuid oma rännakul tuleb meil ikka ja jälle teha valikuid. Kas laseme ennast juhtida Kaifastel, kes tõotavad meile turvalist ja muutumatut homset, või läheme edasi koos Kristusega ja kuulame tähelepanelikult iga tema sõna, mida Ta ütleb meile oma kannatusterajal ja ristil? Vaid Tema juhib meid elutee rajale. Vaid Tema on TEE, TÕDE ja ELU. Vaid Temal on isegi surmast väljapääsutee. Koos Temaga rändajail tuleb minna ka läbi kannatuste ja surma. Sellel teel rändaja võib kogeda kõike sarnast, mida koges Jeesus oma ristiteel. Kuid Tema ei jäta iialgi neid, kes Teda usaldavad. Tema on tõotanud neile: „Ja vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani!“ Õnnistatud kannatusaja rännakut! Armastust ja selgust!

*

(Foto: Sven Tupits)

Jh 6:35: „Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi“.“ Aamen.

Nii Jeesus kord ütles. Toitis tuhandeid vaid mõne kala ja leivaga ja seejärel ütleski nii. Ütles neile, kes ehk vaatasid Ta kätele ja ootasid veel mingit imet. Mõned ehk ootasid, et Jeesus jääbki nii tegema ja kui Temast saaks nende kuningas, oleks neil kõht alati täis. Mõni mõtlebki vaid sellest, kuidas saaks kõhu täis. Teine teab, et sul võib olla toitu täis kõht, asju täis tuba ja rikkalikult raha, aga su hing võib olla lõpmata tühi ja sinu janu hingerahu ja armastuse järele on väljakannatamatult suur. Paljud teavad, et hingetühjust ei saa täita asjadega ega isegi mitte inimestega. Kui püüad seda, siis varem või hiljem jõuad tühjuse või meeleheiteni.

Nemad seal mäenõlval tunnevad ennast hästi. Küllap olid nüüd paljude pilgud suunatud Jeesuse kätele. Ta oli tõstnud oma käed mõne leiva ja kala üle ja sellest, mis siis sündis, said tuhanded toidetud. Põnev! Mida Ta meile veel teeb? Mida Ta meile veel annab? Äkki saame ka uued riided! Äkki Ta ravib oma kätepuudutusega kõik meie haigused! Aga Jeesus ootas vist hoopis midagi muud. Küllap seda, et nad tuleksid Tema juurde ja usuksid Temasse ja usaldaksid Teda. Mitte ainult selleks, et toit nende laualt ei lõpeks ja nende tervis saaks hetkeks korda, vaid Ta soovis ka seda, et nad ei peaks enam otsima kedagi teist peale Tema. Et nad ei peaks nagu karjase poolt maha jäetud õnnetud lambad jooksma end jõuetuks, otsides abi sealt, kust seda ei leia.

Aga täna. Kas täna on teisiti? Vaevalt. Kui paljud usklikud jooksevad oma hädades kõikjale mujale ja unustavad Tõelise Eluleiva. Ja nende nälg ja janu ei lõpe. Üks häda asendub teisega, üks haigus teisega, üks hirm teisega.

Jeesus juhatab meid sinna, kus see nõiaring lõpeb. Ta kutsub meid enese juurde. Ta ütleb täna ka meile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“

Me saame tulla Tema juurde. Paljud meist saavad selle rahutu maailma keskelt tulla Tema kotta ja võivad kuulda siin ka täna Tema hämmastavat kutset: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud. Ma annan teile hingamist! Tulge, sest kõik on valmis!“ Sellised on Jumala Poja sõnad. Ja needki, kes enam tulla ei suuda, ei pea kurvastama. Kutsuge vaimulik ja saage osa Eluleivast.

Tänu olgu Jumalale selle võimaluse eest! Nii lihtsaks on Tema selle meile teinud. On laud, millelt saame vastu võtta armu. On leib, milles on elu. On karikas, millest saame vastu võtta Tema lõputut armastust.

PALVE: Issand, tänu Sulle Sinu imelise armu eest! Sina oled Eluleib. Täida meid igatsusega, mis juhib meid ikka Sinu juurde. Aita, et me taipaksime, kui oleme Sinust kaugenenud. Täida meid oma armuga. Aita meie armsaid, meie kirikut, meie maad ja rahvast. Ära jäta meid maha, ära tüdi meist ära, vaid kutsu meid ikka oma lõputu armu juurde. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)