„Seejärel ütles Jeesus oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde“ (Jh 19:27).
„Vaata!“ Selline tähelepanuosutus kõlab pühakirjas üsna sageli. „Vaata, ma panen täna sinu ette õnnistuse ja needuse“ (5Ms 11:26). „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu“ (Lk 2:10). Meile on kasulik Jumala märguandeid kuulda võtta.
Täna suunab Jeesus tähelepanu oma emale Maarjale: „Vaata, see on su ema!“ Maarja seisis koos jünger Johannesega risti all. Kunagi oli väikese Jeesuse esitlemisel templis vaga Siimeon Maarjale ette kuulutanud, et tema pojaga seoses tõusevad tülid ja väitlused, ning lisas: „Ja sinu endagi hinge läbistab mõõk“ (Lk 2:35). Nii nüüd toimuski. Lõhestatud südamega Maarja oli saatnud oma poega ristiteekonnal, saamata midagi teha Ta heaks. Ehkki evangeeliumides on juttu Jeesuse vendadest ja õdedest, teatavad esimeste sajandite kirikuisad, et need olid Joosepi lapsed varasemast abielust ja lähisugulased suurperekonnast. See võib seletada, miks Jeesus andis oma ema sugulase Johannese hoolde – kuna Maarjal ei olnud rohkem lapsi. „Issanda emana“ (Lk 1:43) oli Maarjal ka n-ö üldkiriklik tähendus. Vana pärimuse kohaselt elasid nad hiljem peamiselt Jeruusalemma algkoguduses.
See oli Jeesus, kes suunas tähelepanu oma emale. Kuid Kaana pulmas oli toimunud vastupidi. Seal juhatas Maarja inimesi Jeesuse poole: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke,“ lausus ta kelneritele, kes täitsid anumad veega, mis muudeti imeliselt veiniks (Jh 2:5jj). „Mida tema teile ütleb, seda tehke“ – nende sõnadega on paljud emad juhatanud oma lapsi Jeesuse poole. Lapsele on ju esimeseks – ja võib-olla kõige olulisemaks – usu poole suunajaks tema ema. Ka minu ema Herta Roos, hiljem Hiob, juhatas mind väikese poisina evangeeliumilugusid ette lugedes Jeesuse poole. Mäletan, kuidas ma aru ei saanud sõnast „ülestõusmine“ – arvasin, et on juttu magamast tõusmisest, nagu tõuseme hommikuti. Ema seletas ja õpetas mulle tookord ka tuntud palve: „Väsind olen, hingata ...“
Jeesuse ema Maarja kohta õpetatakse, et praegu palub ehk palvetab ta taevas meie kõigi eest. Palve pole ju ainult rääkimine, vaid teatav vaimne seisund, mis loob ja teostab osadust Jumala ja inimeste vahel. Kuid selguse huvides peame palvet ka sõnastama – ja ühtlasi paluma teiste inimeste eest. Vanemad paluvad oma laste eest. Minu ema palus minu eest – tegelikult rohkemgi, kui ma olen teadnud. Ka minu emapoolne sugulane, Jõhvi koguduse liige Krista, kellel endal lapsi ei olnud (mees oli küll) ja kes mind hellitavalt Kullatükiks kutsus, palus minu eest. Emal oli öökapil väike Testament ja veel mõni vaimulik raamat. Kirikus ta ei käinud, sest oli kooliõpetaja ja niigi pahandati, kuna ta direktorile ja õpetajaile pidi tunnistama, et on usklik. Pensioniajal hakkas ta kirikus käima ja andis veel pühapäevakooli tundegi, kuni tervis lubas. Algklassiõpetajana aga püüdis ta lastesse sisendada headust ja ausust, mida on endised õpilased hiljem tema puhul ka meenutanud.
Kunagisel meie koguduse Läti reisil nägime Latgale maakonnas Ludza linnas kiriku juures Maarja kabelit ja kuju koos kirjaga „Regina Terrae Marianae – ora pro nobis“ ('Maarjamaa kuninganna, palveta meie eest'). Seda lugedes ja ümbrust kaedes tajusin ma äkki, et meie kõik – Läti kagunurgast kuni Eesti loodeservani – oleme Maarjamaa. Piiskop Albert laskis 13. sajandi alguses pühitseda selle ala Jeesuse emale. Maarja aga on läbi aegade teejuht Kristuse poole: „Mida tema teile ütleb, seda tehke!“ Sarnaseid lauseid ütlevat Maarja ka siis, kui ta praegu inimestele ilmub – kolmele talulapsele ilmumine Fatima külas Portugalis 1917. aastal on Maarja-ilmutustest ainult tuntumaid.
Katoliiklased õpetavad, et pühakud palvetavad nagu maisedki inimesed teiste eest, ent nad on nähtamatus teispoolsuses Jumalale lähemal, mistõttu nende palve saab olla mõjusam. Meie, luterlased ja teised protestandid, oleme arvustanud katoliiklikku Maarja- ja pühakutekultust, pidades seda moonutavaks. Küllap on meil õigus nende kultuste rahvapärase liialduse suhtes. Ent ka meie teeme Jumalale eestpalveid oma lahkunud vanemate ja omaste eest. Miks keelame siis lahkunutel palvetada meie eest?
Tegelikult austame ka meie Maarjat Issanda emana. Kuidas Jumala ainusündinud Poeg oleks saanud ilmale tulla ilma temata? Aga austades mõnda harilikku inimestki, me ei saa ju öelda, et me tema ema ei austa! Me austame üldse inimesi ja püüame neid armastada – emaarmastus on ses suhtes eeskujuks. Nii ennastsalgavalt, nagu ema armastab oma last või laps ema, me peame suutma armastada ka oma perekonda! Abielu ei ole paljas mehe ja naise omavaheline suhe, vaid selle n-ö ontoloogiline põhi rajaneb Jumalal. Sellel jumalikul põhjal tulevad ilmale uued inimesed – lapsed, keda Jumal armastab ja keda meie peame õppima rohkem armastama kui iseennast. Iga laps sünnib nii, nagu Jumal on seadnud – teisisõnu: isegi kui vanemad ei ole mõnda last saada soovinud, on tahtnud teda Jumal. Jumal armastab kõiki inimesi! Kui tahame olla usuinimesed ja armastada Jumalat, siis tuleb meil armastada ka oma ligimesi – oma kõige lähemaid: perekonda, abikaasat-lapsi.
Väga hästi on armastuse kohta öelnud Basilea Schlink: „Armastus on suurim jõud maailmas. Ta on puhas leek, isiklik kingitus, mis lähtub Jeesuse südamest. Armastuse jõud pani Teda kannatama maailma lunastamise pärast. See armastus paneb ka meid ohvreid tooma ja teeb kannatustes tugevaks. Ta on otseühendus taeva ja maa Issandaga. Alles taevastes eluasemetes mõistame täielikult, mis on armastus.“ *
Eile oli emadepäev. Selgi päeval kõlas jumalik üleskutse: „Vaata!“ Vaata tänulikult oma ema ja teisi emasid – nende kaudu tulevad inimesed Jumala tahtel ilmale. Naise roll on suur, olles lastele kõige lähem. Martin Luther osutas kord, et naine valitseb perekonnas. Keegi kardinal ütles lausa, et naine kui ema on kodukiriku piiskop. Ema kaudu õpime me ligimesearmastust ja ligimesearmastuse kaudu jumalaarmastust. Emal on suur vastutus: ta pärandab lastele edasi nii usku kui ka uskmatust – ilmaaegu ei loe juudid ennast emade järgi. Ka ortodoksi kristlased on öelnud, et eelkõige emad pärandavad edasi usku.
Armastuse suhtes oleme maa peal alles õpilased. Emaarmastuse poole vaadates võime teha parimaid edusamme. Sellelt vaatekohalt võime täna tõlgendada ka Jeesuse ütlust Johannesele: „Vaata, see on su ema!“ Nii tuleb ka meil vaadata oma emade ja nende armastuse poole. Ka meie emadel tuleb nagu Maarjal – vahel rängaltki – kannatada. Emad võivad ka eksida nagu isad ja lapsedki. Kuid ilma nendeta ei ole inimesi.
Õnnistatud emadenädalat kõigile!
* Basilea Schlink „Kõik Talle“. 2022: lk 13.
Näita vähem
