NÄDALA MÕTE
Õpetaja ARNE HIOB
11.–17. aprillil 2022. Kannatusnädal
„Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8).
Käesoleva nädala mõtet ei ole raske leida. Tegemist on suure ehk vaikse nädalaga, s.t Kristuse kannatusnädalaga, mis järgneb palmipuudepühale ja lõpeb ülestõusmispühaga. Palmipuudepüha sai oma nimetuse palmiokste järgi, mida käes hoides tervitas rahvahulk Jeesust, kui Ta sisenes eesli seljas otsustavateks sündmusteks Jeruusalemma. Ülestõusmispüha on kutsutud ka lihavõttepühaks, sest sel päeval lõppes kannatusaja paast.
Suure nädala sündmusi meenutatakse järgmiselt:
* esmaspäev – Jeesus Ketsemanis (palvevõitlus enne vahistamist, Juuda reetmine);
* teisipäev – Jeesus kohtu ees (ülekuulamisel ülempreester Kaifase ja Rooma asevalitseja Pilatuse juures);
* kolmapäev – Jeesus mõistetakse surma;
* Suur Neljapäev – Püha Armulaud (Jeesuse viimne õhtusöömaaeg oma jüngritega);
* Suur Reede – Kristuse ristilöömine;
* Vaikne Laupäev – Jeesus on hauas;
* Ülestõusmispüha – Kristus on üles tõusnud.
Kannatusnädala sündmustega kulmineerub see, miks Jeesus üldse sündis: võita ära inimkonna Jumalast lahutatus ehk patt nii elus kui ka surmas. See sai võimalikuks ainult nii, et Jumal lõi osaduse ühe inimeluga ja läbis ka surmatsooni. Piibliväljendite põhjal sõnastati kiriklik õpetus Jumala Poja kahest loomusest: jumalikust ja inimlikust loomusest, mis on Jeesuse isikus „segunematult ja lahutamatult“ üheskoos.
Kiusatuse vastu tõlgendada Jeesuse kannatust ainult inimliku kannatusena astusid teiste seas reformaatorid. Nagu ütleb Martin Luther: „See on kuradi maskeering, sest see annab meile viimaks sellise Kristuse, kelle pärast ma ei tahakski kristlane olla, ja nimelt et Kristus ei ole ega saavuta oma kannatuse ja eluga midagi enamat kui iga teine, tavaline pühak”, suutmata ära kanda surma – kuna jumalik loomus jäetakse Temast kõrvale („Kristuse armulauast“, 1528). See tähendab: kui ainult inimene oleks meie eest kannatanud ja surnud, nii et kohal ei oleks olnud Jumal, siis oleksime patust ja surmast vabastamata.
Et aga jumalik ja inimlik loomus on Kristuses ühendatud üheks isikuks (nagu õpetab kiriklik dogma), siis suudab Jumal ära kanda meie patust tingitud kannatuse ja surma, kandes ühtlasi patukaristuse, s.t patu tekitatud tagajärje meie eest ja luues seisundi, mis kannab meidki välja surmast. Taas ütleb Luther:
„Meie, kristlased, peame teadma, et kui Jumalat ei ole kaalul vastukaaluks, siis me vajume oma kaalukausiga alla. Ma pean silmas seda, et kui ei kehti see, et meie eest on surnud Jumal ja mitte lihtsalt inimene, siis me oleme kadunud. Aga kui kaalukausil on Jumala surm ja surnud Jumal, siis vajub Tema alla ja meie tõuseme üles, nagu oleks kaalukauss kerge ja tühi; Ta [Jumal] võib ka uuesti üles kerkida või kaalukausilt maha hüpata; aga Ta ei oleks saanud kaalukausile istuda, kui Ta ei oleks saanud inimeseks nagu meie, et oleks võimalik öelda: Jumal on surnud, Jumala piinad, Jumala veri, Jumala surm; sest Jumal oma loomuses ei saa surra, nüüd aga on Jumal ja inimene ühendatud üheks isikuks, nii et saab öelda: Jumala surm, kui sureb inimene, kes on Jumalaga üks või üks isik” („Kirikukogudest ja kirikust“ 1539). *
Kannatusnädal toob esile Jumala inimesekssaamise kogu selle kõrguses ja sügavuses: Jumal on kohal ühes inimelus kuni surmani! Jeesus on inimeste poolt hüljatuna põlastusväärselt risti löödud ja siseneb Jumala poolt maha jäetud surmavalda, ent kuna Temas on kohal Jumal, siis toimub surmavallas surma võitmine – inimese vaimu-hinge-ihu hõlmava – transformatsiooni kaudu, mida nimetatakse ülestõusmiseks.
Jeesuses on saanud ilmsiks uus loodu ja Ta tahab ka meid sellesse juhtida. Selleks tuleb meil Temasse uskuda ja teha, mida Ta meile oma Sõnas ütleb. Selleks seadis Ta ka armulaua, et meis kasvaks Tema ihust ja verest leiva ja veini kaudu osa saades n-ö taevane substants, mis teeb meid sobivaks taevariigi jaoks. Jumalat oma ellu võttes toimub meis meeleparandus, mis avab meile taevaväravad.
Nii palju sellest raskesti väljendatavast teemast.
Õnnistatud vaikset nädalat!
*
* „Luterlikud usutunnistuskirjad“. Tallinn 2014: lk 386–387.
(Foto: Heidi Tooming)
