„Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub” (Jh 11:50).
Selline oli võimumeeste reaktsioon pärast seda, kui Jeesus oli teinud oma kõige võimsama imeteo – äratanud Laatsaruse üles surnuist. „Laatsarus, tule välja!“ Ja surnu, ehkki ta oli juba neljandat päeva hauas, tuli välja ning ta käed ja jalad päästeti lahti. Surnu jäsemed seoti, et teda oleks parem kanda kanderaamil.
See oli uskumatult võimas sündmus. „Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud“ (Jh 11:45). Teave levis kulutulena ning palmipuudepühal eesli seljas Jeruusalemma ratsutades oli Naatsaretlane juba läbinisti kuulus mees. „Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas. Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe“ (Jh 12:17j).
Miks võimuinimestele ei meeldinud Jeesuse imeteod? Tema Jeruusalemma tulles otsustasid nad enamgi jõudu kasutada. „Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud. Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma“ (Jh 12:9jj).
Loomulikult olid messiapretendendid poliitiliselt ohtlikud, sest nad võisid põhjustada asjatut tüli Rooma võimudega. Seepärast ütlesid ülempreestrid ja variserid isekeskis: „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva!“ Kui aga juudi ajaloos tulid teised messiapretendendid, siis võisid rahvajuhid neid pooldada – näiteks Bar Kochba nimelist ülestõusu juhti II sajandil. Miks nad siis Jeesust ei pooldanud? Üsna peagi ju selgus, et Jeesus ei soovigi poliitilist võimu haarata, vaid nõudis pühakoja pühana pühitsemist.
Selge on see, et vaimsed ja poliitilised liidrid nägid Jeesuses oma konkurenti. Isegi Rooma asehaldur Pilatus sai sellest aru, kui süüalune tema ette toodi. „Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud“ (Mt 27:18). Isiklik kadedus on tuntud meilegi. „Kade inimene ei või näha oma ligimesi – eriti neid, kes on temaga võrdsed või kellega ta koos elab – saamas midagi rohkem või paremat kui tema. See väljendub eriti sellistes valdkondades, mis meid iseäranis huvitavad, nagu vaimne võimekus, kehaline ilu ja tugevus, tuntus ja tunnustus, aineline kasu,“ kirjutab Basilea Schlink. „Pahatihti – nii nagu variserid maksid kätte Jeesusele – maksame ka meie kätte neile, kes oma edukusega varjutavad meie tuntust ja edu. Püüame neid igati alandada, teiste kuuldes neile salvavaid märkusi teha ja neid rambivalgusest välja tõugata, nii kuidas vähegi saame. Vahel teeme seda alateadlikult, väites seejuures, et sõdime nende vastu õigluse nimel.“ *
Miks aga Jeesuses konkurenti näha? Kui arvestada kõike seda, mida evangeeliumides Tema kohta on teada antud, ja ühtlasi Laatsaruse ülesäratamise lugu, siis tuleks Temasse kui Jumala saadikusse uskuma hakata, nii nagu tegid paljud inimesed. See, kellele Jumal on mingi erilise ülesande omistanud, ei ole meiega võrdne ega konkurent, vaid ületab meid kõiki, toob meile sõnumi Loojalt ja meil tuleks Teda kuulata.
Jeesusele esitatud põhietteheide ei olnud seotud sellega, kuidas hingamispäeva pühitseda või puhtuseeskirjadest kinni pidada, vaid süüdistus jumalapilkes. „Sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks“ (Jh 10:33). „Ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks“ (Jh 19:7; vrd 5:18). Nad ei taibanud ega tahtnud taibata, et Jeesus pole end jumalikuks upitanud, vaid ongi seda sünnist saadik. Jeesus ei eitanud, et Ta on inimene, samas aga selgitas, kuidas Temas on Jumal ning kuidas Teda on prohvetid ette kuulutanud.
Teisisõnu ei tunnista ühiskondlikud juhid Jumala sekkumist meie ellu. Eliidi kõrval on teisigi, kellele Jumala lähedus on talumatu. Kiriku ajaloos on rohkesti pärimusi imetegudest, millele on pööratud suurt tähelepanu. Samas kinnitab juba XII sajandil juudi filosoof Jehuda Halevi, et imesid on raske uskuda: „Inimese vaim ei ole aldis möönma, et Loojal on ühendus lihast ja verest inimesega, olgu või ime kaudu, mis kummutab loodusseadused.“ Inimene võtab „vaevu omaks selle erakorralise tõsiasja, et selle ja tulevase maailma, taeva ja taevakehade Looja astuks ühendusse selle põlatava ainega, see tähendab inimesega, räägiks temaga, vastaks tema küsimustele ja täidaks ta palved.“
Halevi kinnitab – ja need sõnad on öeldud juba „pimedal keskajal“, mitte meie „valgustatud“ XXI sajandil, mille üle me nii uhked oleme: „Ära pea oma silmadele võimatuks näha aulise jumaliku tegevuse jälgi selles madalas maailmas, kui ained on valmis neid vastu võtma. Selles peitubki usu juur ja uskmatuse juur.” ** Selles peitub ka Jeesuse väitel usk või uskmatus, kas tunnustatakse Tema kaudu toimivaid Jumala Vaimu imesid või mitte. Jeesuse kaasaegsed olid sageli sama uskmatud nagu meie Tema isiku ja imetegude suhtes (Mk 4:40, 5:40, 6:6, 16:14, Lk 18:8, Jh 9:16, 10:38, 14:11). Seal, kus imesid salata ei olnud enam võimalik, kirjutati kogu asi kurjade vaimude arvele (Mk 3:22j, Jh 8:48). Või öeldi, et tapetaks ka Laatsarus, toodagu asitõend, mis võiks panna uskuma! Neil polnud usku, öeldakse sellise hoiaku kohta. Mina lisaksin: neil polnud mõistust! Inimene tahab hoida enesekeskset maailma, poliitilist korda, teaduse ajutisi kinnitusi n-ö turvalisena ja tõrjub Jumalat.
Kristus löödi risti ja tõusis üles surnuist. See tähendab surma võitmist. Ülempreester Kaifas ütles sel puhul, et parem surgu üks inimene rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub. „Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.“ Jumal teostab prohvetikuulutusi ka teadmatult ning viib oma hea tahte läbi kõigi nende juures, kes Jeesuse vastu võtavad ega tõrju teda imetegude pärast. Jeesus tõi aga kogu oma elu ohvriks, et meil oleks tee Jumala juurde.
Head lähenevat kannatusaja lõppu!
* Basilea Schlink, Sa ei jää enam endiseks 2009: lk 120–121
** Jehuda Halevi, Kuzari 2004: lk 21, 34
