„Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões“ (Ef 5:8b–9).
„Käige nagu valguse lapsed,“ öeldakse meile. See pole tavaline valgus, mille kandjaks meil tuleb olla, vaid jumalik. Jumal „elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha“ (1Tm 6:16). Ka meie juures pole võimalik seda jumalikku valgust näha otseselt, vaid ainult kaudselt. „Valguse vili on igasuguses headuses ja õigluses ja tões!“ ütleb Paulus.
Kristlastelt eeldatakse seega, et nad oleksid tõemeelsed, õiglased ja head. Tihti oodatakse meilt kõrgemat eetikat, kui kehtib ümberkaudsete seas. Ent mis juhtub tegelikult? Pole harvad need juhud, kui hoopis mittekristlased tulevad ja oma inimlikkuse ning abivalmidusega meist rohkem silma paistavad. Miks on see nii?
See valgus, mille kandjaiks meil tuleb olla ja milles meil tuleb elada ning käia, ei pärine meist endist – see tuleb väljast. Kui Jeesus ütleb oma jüngritele, et „teie olete maailma valgus“ (Mt 5:14), siis on eelduseks see, mida Ta ütleb iseenda kohta: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12). Jumaliku valguse kandjaiks saame me Jeesuse kaudu – ja seega võime ses suhtes olla ka takistatud.
Seepärast on õigus uusaja teoloogia isaks peetud Friedrich Schleiermacheril, kui ta iseloomustas kristlikku patu mõistet nimetusega „takistus“. Patt on see, mis meid takistab meie vahekorras Jumalaga. Kui me silmad sulgeme, siis me ei näe enam valgust: oleme takistatud, eraldatud valgusest, mille kandjaks me ei saa olla iseenesest – ning meie sees valitseb pimedus.
Seepärast on kohane ka meie usuisa Martin Lutheri manitsus, et meeleparandus peab olema igapäevane. Kui me selleks takistatud oleme, kui me ei tõuse enam hommikul ega alusta päeva palvega, kui me ei käi enam pühapäeviti kirikus, siis hiilib vana elu oma hämarate varjudega peagi märkamatult tagasi.
Meie elu ülesanne on, et me ei oleks oma vahekorras Jumalaga takistatud. Valgusel tuleb lasta tungida oma ellu võimalikult suures kontsentratsioonis. Nii nagu inimene, kes endale midagi juurde ei laadi, läbi põleb, on olemas ka religioosne läbipõlemine, kui me oma usku ei toida uue kütteainega, mis annab põledes jumalikku valgust. Kui oleme Jumala suhtes takistatud, siis juhtubki, et me ei ela kristlastele sobival viisil.
Ka selle nädala algul pangem kõrvale kõik, mis meid takistab meie suhtes Jumalaga. Tuleb ikka ja jälle hoiduda kõikvõimalikest eksitustest. Ja kui juhtumegi eksima, pöördume taas jumaliku tõe valguse poole, et meie lambid saaksid jälle täidetud ja põleksid ning võiksime kõndida nagu valguse lapsed.
Head uut suvenädalat!
